Kapten Hillar “Killer” Kuke kahemastilise Marthaga Caledonia ja Göta kanaleid pidi koju

Kati Saara Vatmann

2005

Ühel sulnil suvepäeval ütles Alo, et läheb jälle jahtlaev Marthaga seilama. Tema kapten ja omanik Hillar Kukk oli koos soome ja rootsi sõpradega juba Šotimaal suurejoonelisel viskikruiisil mööda kuulsaid destillereid ning Martha koju tagasi toomiseks oli tal meeskond alles komplekteerimata. Kuidagi küll, aga mitte just pehmelt öeldes ladusalt on 2mastilist 18tonnist 15 meetrit pikka laeva võimalik ka üksinda juhtida. Enam kui sadat Caledonia ja Göta kanali lüüsi nii suure laevaga läbida, Põhjamere tormis vastu pidada ja Balti merel mitte ära kustuda on üksinda siiski väga raske.

Alo tuli koos Hillari ja tema kaasa Katiga kolm aastat tagasi sellesama Marthaga üle Atlandi. Oli nende kõigi senine Elu Sõit.

Niisiis – lendasime üle Praha Glasgowsse Hillarile ja Marthale järele. Arvestades, et oma teekonnale Caledoniast koju tulemegi vaid kolmekesi, kusjuures see üks, kes on naine, pole õigupoolest ka purjetaja, palvetas Alo, et liiga äkilisi kangelastegusid pärast meenutada poleks vaja, et laev haiget ei saaks ja et nad Hillariga kordamööda vahis olles siitkandi väikestel, aga vihastel meredel vastu peaksid.

29. juulil, reedel

Ükskõik, kummapidi, kas meie Eestilt või Eesti meilt – enne Martha-seiklust võtsime üksteiselt viimase. Alol olid ridamisi Watergate’i ja Muhu väina regatt merel jahtlaevaga Temper ning Võrtsjärve regatt sisemaal. Nüüd siis lenneldes Eesti üht kaunimat ja teenekamat laeva koju tooma.

Ümberistumine liinil Tallinn-Glasgow toimus Prahas, kus passikontrollis konfiskeeriti mu maniküürikäärid, millele järgnes kõigist senikogetuist kohutavaim lend Glasgowsse. Boeing ei saanud kuidagi moodi maast lahti ega kõrgust üles, pendeldas kõik õhutunnid üles-alla ja küljelt küljele ning šotimaandudes põrkas mitu korda vastu maad. Rattad olid kõhust selleks puhuks siiski välja tulnud.

Glasgow on ülimalt sümpaatne linn. Et tunda end jälle olukorra peremehena, kõndisime lennujaamast bussijaama sõitnult selle lähistel uusi maniküürkääre ostma, Alol seljas 30kilone kott täis musta leiba, põdravorsti ja kodust viina – kaua võõrsil viski peal vaevelnud kapteni jaoks.

Bussiga sadamalinna Obanisse jõudes kerkis sulni linnakese kohale vikerkaar ning väike laevuke tuli jahtlaevade peale tahtjaid Kerrera saarele viima. Hillar lähenes Taliskeri või Lagavulini poolt Marthaga. Sedasorti viskikruiisid on mõeldud mõistagi selleks, et purjetajad kui lugupeetud inimesed viskikultuuri kõikjal maailmas veel enam levitaksid, ent samas annavad nad põhjuse eesmärgistatult pikamaapurjetamist harrastada – nagunii kütkestavale tegevusele lisandub boonus.

30. juulil, laupäeval

Igas nimetamisväärses jahisadamas on lisaks duširuumile ka pesumasinad seilajate soliidse vormi säilitamiseks. Nende kõrval diivanil pärast südaööd pärale jõudnud Hillar meid leidiski.

Martha võttis meid pimeduses topitulede valgel oma emalikku puidust rüppe. Tema punakas esinduslikus sisemuses oli laua peal õlilambi all muhe potilill ja selle kõrval uje ja unine noorpaar – soomlased Robin ja Anna-Maia (Sjöholmid), kes ootasid Robini vanemaid järele – need seilasid oma alusega alles viskivetel ning olid loovutanud noored Hillarile hädatarvilikuks meeskonnaks.

Hillar pani plaadimängijasse Tätte ja Matvere, Alole valas välja ta enese juubelist järele jäänud ja nüüd tagasi Britti toodud Lamb’s rummi ning mulle näitas meie kajuti kätte. Vööris. Laeaknaga. Üllatavalt avar. Käepärane. Kui asjad on kõikumiskindlalt kappidesse pandud, oled kohal – nii on see ju ka kuival maal.

Ärkasin ahtrimootori mürina peale, kui Oban hommikuuttu mähkunult kaugenes. Samal ajal lähenes läbi universumi meie viies laps Maria Indira Murutar…

Caledonia kanalisse sisenemine tähendas Marthale tema 7aastase elu jooksul esmakordset magevee kogemust, mulle kambüüsiga tutvumist ning lõputute leidlike panipaikade avastamist – iga istme all ja taga, iga seina sees, laua all ja kus iganes oli toiduvarude ja tarbevahendite mugav ja mõistlik ärapanemise koht.

Lüüsidest teadsin seni vaid, et nende abil muudetakse looduslikult kitsad ja madalad mägijõed suurtele laevadele sõidukõlbulikuks. Tohutute massidena üles ja alla lastav vesi teeb niredest veeteed, mis ühendavad järvi mitukümmend meetrit üle merepinna ning moodustavad neist läbi mandri veetee ühest merest teiseni. Hillar juhtis Martha mootorimüdinal lüüsi. Alo ja soome noorpaar andsid mõnusate šotlaste kätte otsad ning kuni laev koos veega järgmisele tasandile langes, tõukasid teda karmist lüüsiseinast eemale, et vendrid ellu jääksid ja laev haiget ei saaks. Pärast Robini vanemate järelejõudmist ja noorte asumist tagasi Soome lipu alla pidi minust enesest otstekinnitaja-pardapäästja ehk lihtsalt lüüsimoor saama, seni istusin õdusal laevalael, kudusin lihtsa mustriga ent ülipeenest niidist kampsunit, millesse end koos tulemaasutanud pesamunaga mahutada – ning lasksin silmadel ja südamel üle maastiku käia.

CALEDONIA KANAL:

On rajatud 1822. aastal – ehitust alustati 1726 – ning on pikim haru läbi The Great Gleni. Ligi 97 kilomeetrit pikk veetee, mille suuremad sadamad ja läbitavad järved on Corpach, Spanavie, Muirshearlich, Loy, Moy, Gairlochi, Loch Lochy, Laggan, Loch Oich, Gullochy, Loch DchfourKytra, Loch Ness, Kilchuimen, Fort Augustus, Foyers, Drumnadrochit, Dochgarroch, Tomnahurich ja Muirtown. Caledonia kanali ja Šoti mägismaa pealinna Invernessi kohta öeldakse, et iga purjetaja saabumine viib taas täide 17. sajandi prohveti Brahan Seeri ennustust: kord tulevad paljud laevad, mis sõidavad jõududega, mida ettegi ei oska kujutada, inimesed kannavad kirjeldamatuid rõivaid ja kõnelevad tundmatuid keeli. Inverness tegi Fort Augustusele pealinnaks kujunemise asjus legendi järgi ära oma kuulsa napsiga hauf-and-hauf – viski ja õlu pooleks ning nüüd on linnal Õitsva Britannia auhind.

Neid kujuteldamatuid jõude, kirjeldamatuid rõivaid ja tundmatuid keeli liigutab kuulsusrikas British Waterways – haldab enam kui 3200 kilomeetrit veeteid, millest pool Suurbritannia elanikkonda elab 5 kilomeetri raadiuses. Firma käive on poolteist miljardit naela aastas ning pakkuda 10 miljonile inimesele 55 000 nimetust töökohti.

Hillar andis Alole kohaliku stiilse hotelli pubis järelaitamistunni viskinduse asjus – jutustas Šotimaa sadadest legendaarsetest destilleritest, malt ja seguviskide erinevustest ning tõmbas ta lohku sama nipiga, millega ise alt oli läinud: naljahambast šotlane õpetas Taliskeri destilleris lisaks viski vaatlemisele ja nuusutamisele seda ka tähelepanelikult kuulama…

Nuusutamist ehk nosingut peaks tegelikult vist ninutamiseks nimetama ja puding, mida mitte eriti viskisõber mina sel ajal vaatles-nuusutas-kuulatas, oli tegelikult kohev tumepruun kook hõrgu karamellkastmega. Hilisõhtul laevas täitis Hillar Tõnu Raadiku plaadi saatel logiraamatut ja Alo tuhnis tema rikkalikust raamatuvalikust välja “Vahva sõdur Shvejki”, sest kordamine on…

31. juulil, pühapäeval

Päevateena ületasime järved Loch Lochi ja Loch Oichi ning ehkki kodust kaasa võetud perenaise pulss sundis mind meeskonnale kokkama, ei võinud seda enne kaptenilt käsu saamist teha – reegel on, et tema ütleb, mida ja millest ja kui palju teha. Õhtuks maabusime vana mahajäetud keldiüliku lossi all sillas, kõrvuti Texase kauboiga – tõhusa viinaninaga, kes seoses mootorikatte puudumisega kandis kõrvaklappe ning samal ajal, kui teised purjetajad valivad hoolega jalatsite tallavärvi ja –materjali, pani oma alust pidi buutsidega.

Uskumatult võimas-kaunis mahajäetud loss kostitas meid oma aias vaatamata arusaamatule unarule vohavate rabarberitega, millest Hillari naise Kati leivavormiga koogi küpsetasin. Väheke vedela, sest vorm nuttis oma, mitte võõr-Kati järele.

1. 1. augustil, esmaspäeval

Mul õnnestus õhukesele puidule ainumõeldavalt läbikostvast Marthast sedapuhku nii tasakesi välja hiilida, et muidu viimset kui krõbinat registreeriv – eks me kõik ole oma kodudes valvekoertega võrdselt ärksad – Hillar ei ärganudki ja ma pääsesin tema igahommikuse porinata laevavööri hommikukohvi jooma.

Hillaril on muhenaljakalt mehelik komme igal hommikul mingi põhjus leida – temal, kui ülimal pedandil pole see keeruline – miks lühidalt ja hoiatavalt meeskonna peale uriseda. Justkui karja juhtisane, kes mõõdukalt meelde tuletab, kuidas ja miks peab kord olema. Alfa iga ilmaga.

Pärast mitut sodist udupäeva tuli lauspäike välja ja võttis meid kõiki riidest lahti ning Hillar hakkas Alo kallal lubadust täitma. Kapteni käega teda enam-vähem kiilaks ajama – viimati tegi ta seda kolme aasta eest Kariibi merel ning ta on maailma ainus inimene, kellel mu vanamees oma loomulikud lokid perioodiliselt maha pügada laseb. Need on karmid juuksed ja neid on kohutavalt palju ning Robin vaatas võimalikult eemalt Alo koorumist pealt. Ütles diplomaatiliselt, et teise mehe peas on selline soeng(utus) ju päris kena – ja tänas õnne, et papa oma laevaga pärale jõudis.

Fort Augustuse Klannimeeste Keskusesse sattusime just etenduse alguseks.

Üks ehedat rahvusnägu isand jutustas keltide karmist ajaloost – suur pere ja lojused elasid ühes üsna ahtas toas, lahtine tulekolle mürgitas lapsi ning mehed olid üha sõjas ja loomakarjas, kuni naised kõiki töid tegid ja taudidesse surnute asemel uusi lapsi sünnitasid. Põhiline ja ainus ihuvari oli villane kilt, mis kaitses nii külma kui kuuma eest, kujutas oma ruudustikuga klanni eraldusmärki, ei seganud suguelamist ning putukatõrjeks pisteti ta toanurgas seisvasse kusetünni.

Mis ülejäänud rahvuslikkusse puutub, siis see oli kurioosne ja patriootiline. Caledonia Innis, kus toimus õhtul elus kontsert – sinna kutsuti meie kolmik eraldi, isiklikult ja väga tungivalt, kuna olime kõigi mäletajate teada esimesed Eesti lipu ja purjede all saabunud – oli omanik poolakas ja kogu personal lätlased. Lätlaste vahel laulis noor afrošotlane, et mitte öelda neeger, südaööl andunult Caledonia hümni. Patriootilisemad, lausa natsionalistlikumad kui meie on nemad seal võrreldamatult. Oma hümn, oma nael – inglise naela teisend, millega Eestis muide midagi peale ei osata hakata – omad šoti setterid kõrtsis väärikalt laua all, oma varjamatu vastumeelsus inglise okupatsiooni vastu. Kui euroametnikud eestlasi muulaste diskrimis kahtlustavad, põigaku sekka sealselt mägismaalt läbi ja vaadaku, kuidas tegelikult viimse kui torupilli seest ja ruudulise seeliku alt Londoni poole vihast tuult lastakse.

1. 2. augustil, teisipäeval

Oma varahommikusi üksindustunde kasutades harutasin Martha kahe masti vahel lahti koju seinale ostetud käterätiku, kuhu on trükitud šottide olulisemad saavutused – nende väljamõeldis on marmelaad, vihmamantel ja vihmavari, Dunlop leiutas täispuhutavad autokummid, Bell telefoni ja mõni mees postmargid ja televiisori, seal on aretatud maailma uhkeimad lihalehmad, USA mereväe asutaja on šotlane, “Aarete saare” kirjutanud Stevenson samuti, selle rahvuse teene on jalgratas, mitu laevaliiki ja viski, Piiblis leidub üks šotlane, Paterson, kes asutas Inglise Panga, on šott ning kui kuramuse okupant tahakski ära surra, siis ei saa – Flemingi avastatud penitsilliin ning naaberlaboris sündinud kloroform pikendavad piinasid!

Loch Nessi järvel 300meetri sügavuse vee peal seilates – lõpuks ometi lubas tuul ning lüüsitus purjed heisata! – polnud mingit kõheduse ega erilisuse tunnet. Koletist ka mitte.

Invernessi jõudes kõndisime õitsva Britannia pärli äärelinna supermarketisse toiduretkele, sest meie neljandal lapsel, made-in-Thailand-Aleksandril oli täna 3. sünnipäev ning Martha kapten ja pootsman nõudsid, et madrus valmistaks sel puhul lambaliha. Varusin kasukamaitse peitmiseks ohtrasti sellerit ja porgandeid. Kuni laeva üha käepärasemaks harjuvas kambüüsis oma elu esimest – viskit ninutavatele meestele ma seda ei öelnud – utestrooganovi vaaritasin, mängis meie sõpradest näitlejate plaat “Kaunimad aastad su elus”. Ja ongi ju. Praegu just. Ka vihmaladistavas võõras linnakeses.

1. 3. augustil, kolmapäeval

Lugesin koiduaegses Invernessis ärkavat linna tajudes Dan Browni “Da Vinci koodi” ja mõne tunni pärast, tavamõistes sobival kella üheksasel ajal tulid päev enne meid Põhjamerele lahkuvad naabrid head aega ütlema. Hõikasin neile elitaarkrimkast pateetilisena arivederci… ja juba nad olidki tagasi. Öösel oli varastatud auto kanalisse lükatud ja soomerootslased pidid teiste lüüsiootajatega koos kannatama, kuni see üles tuuakse, politsei oma sebimised sebib. Ei aita vasakpoolne liiklus sedasorti sigaduste vastu midagi.

Diagonaalis läbi šottide saare kulgemine näitas oluliselt rohkem tegelikku kui tavaturismus. Mägismaa pealinna enese olid ajastud ja okupatsioonid kujundanud sama eklektiliseks nagu õigupoolest kogu maailma: olnud sajanditel ehitatud kodud-kirikud-kõrtsid kõrvuti võõrlippu kandvate uuemate asutustega, keskaegsed kildimeistrite töötoad suveniiripoodideks ehitatuina jänkilike burgerihaiglatega läbisegi.

1. 4. augustil, neljapäeval

Kolm Göteborgist pärit merekaru küsisid Hillarilt: oled sa kindel, et ainult kolmekesi nii suure laevaga Põhjamerele lähed – seal on eranditult alati torm ja kuri ilm. Hillar oli kindel. Oma lasteisa usaldan sedasorti sfääris samuti. Nii et milles küsimus?! Avamerel tervitasid meid mänglevad delfiiniparved, tihe laevaliiklus tekitas inimeste ligioleku turvatunde ning kapten palus lõunaks lõherisottot.

Küsimus oli inimese tasakaaluorganis. Nii seda riisi ja juurvilja ühitades ning õrnalt röstitud lõhega kokku keerates kui kõigil järgnenud avameristel toiduvalmistamistel kujunes muidu nii lihtne ja loomulik kokkamine koledaks kambüütiliseks šokiks. On nii, et kui loksutab kõvasti – ja sellise tummise taganttuulega nagu meil, tsentrifuugib nii küljelt küljele kui ette-taha – tuleb laeva siseruumides võimalikult pikali olla ja silmad kinni hoida. Õõtsuva aluse tekil on arvatagi külm ja märg. Nõnda siis tuleb sellel, kel pole roolikambrisse asja, targu pikutada. Kinnisilmi raadiosaatjast kuulata, kuidas mõnel mehel on juba elektroonika maas ja ta püüab rannavalve abiga oma asukohta määratleda. Ja nii palju magada kui võimalik. Hillar arvab, et merehaigeks jääv tema-Kati magab avamerel iiveldamisvastaste ingveritablettide tõttu palju. Tegelikult ajab kõigutamine ka tablettideta tudile nagu tite vankris.

Et õhtusöögiks ületasin ennast mannapudru ja lossiaiast korjatud rabarberitest kisselli keetmiseks, neid kaht asja ma ise enam ilmselt edaspidi ei söö. Ning meestes, kes on tavaoludes naistest märksa väsivamad, õrnemad ja mugavamad, meristes tingimustes iial ei kahtle ka.

Nad tegid vaheldumisi valvekordi roolis. Nii kaua, kui silm lahti püsis. Kui püsis kokkulepitust kauem, lasid teisel veel magada. Sellest, miks ja kuidas mõned mehed ihuüksi ookeanile seilavad, veerandtunni kaupa magamise vilumuse omandavad ning kuude kaupa eraklevad, kumbki aru ei saanud. Põhjameri on enese mobiliseerimiseks paraja suurusega, küllalt terav ja alalistormine, et pidada meeles merega teie peal püsimise elutarkust. Kauemaks ookeanile üksinda kadumiseks peab olema maa peal ja igas eluvaldkonnas midagi üliväga valesti, oletasid Hillar ja Alo, kelle mõlema meretarviduse-taluvuse selleks korraks Põhjameri täiesti kattis.

1. 5. augustil, reedel

Hommikul kell viis väljusime šoti vetest. Merel ei muutunud sellest midagi ka ses mõttes, et veel mitmeid päevi ei olnud oma absoluutset kiirusrekordit sooritava Martha pardal põhjust ega tahtmist tormikaid seljast võtta.

Ruhvi roolisolijale ärkvelhoidvaks seltsiks oli mõistlikum käpakil minna, sest üle parda pudenemine tähendanuks lisaks ematutele lastele ka Hillarile ja Alole vangiminekut tahtmatu tapmise pärast, nii absurdne kui see ka pole. Olgu maailmavallutuse ja sellest tuleneva vihkamisega, kuidas on.

Õhtusöögiks valmistatud lambahakklihaga pasta ja mündikastmega oli sedasi, et mina ei suutnud süüa ei seda ega midagi muud. Joogiks valatud vesi lendas loksumisega samuti sülle ja diivanisse – hea veel, et see polnud mõni meeste igapäevastest punaveinidest. Hillari puhtusemeele ja tasakaaluarmastuse jaoks olnuks säärane energeetika rebestamine hullem kui Marthale igati jõukohane tormituul.

Küsimusele, kuidas me keset tuledes lõõmavaid puurtorne mahajäetutest pimedas mööda pääseme, vastas Hillar küsimusega: kas Jumalat sedavõrd usud, et teda tõeliselt paluda ja usaldada oskad?

1. 6. augustil, laupäeval

20 meetrit sekundis. Tsentrifuugib. Jaburad unenäod. Ilma igasuguse hoiatuseta ilmus Martha kõrvale hetkeks pinnale allveelaev. Tormihoiatus kestis. Sjöholmid keerasid Taanimaale Christianseni tormivarju, meie ei hakanud säärase haagiga aega raiskama, vaid jätsime möllu lihtsalt pikendava, mitte leevendava Skageni vahele. Helikopterid viisid ühelt vene jahilt haiglasse üheksa lootusetult merehaiget vägilast. Maandasid siis sinna asendusmeeskonna või?

1. 7. augustil, pühapäeval

Hillarile meeldis minu reaktsioon, kui kell viis hommikul välja ronides avastasin ta roolis magamas. Mitte et automaatpiloodi ehk Kaspari usaldamises midagi erilist oleks. Lihtsalt Taani väinadest välja ujuvate laevade tihedus oli nii suur, et ronisin pungil purjedest mööda ja vahtisin murelikult igasse ilmakaarde. Sellest piisas, et kapten ütles rahulolevalt mulle head (t)ööd ja puges oma ahtrikajutisse tudile, samal ajal kui Alo vööris omi unesid vaatas.

Lõuna paiku ärganud kapten valmistas ise krehvtise kapsahautise lambalihaga. Kui ka pootsman lünklikult magatud ööst toibus, esitasid mehed laevalael tantse vaheldumisi gennakeri ja spinnakeriga – pidevalt ja kiiresti muutuvas tuules oli raske otsustada, kumb paremini välja töötab. Alo asus lantidega kala püüdma. Viimati tegi seda samuti Martha pardal, kus just hetk enne pettunud loobumist 10kilose tuunikala püüdis. Saba on senini Võrtsuäärses kodus nööriga lae alla tõmmatud.

Hillar arutles, et äkki peaks Marthaga palli peale minema. Nii nimetatakse ümbermaailmareisi merekarude keeli. Värsket Orjaku-meest häirib selle idee juures ettearvamatult raevukas ja võõras India ookean ning Trinidadi mereröövlid, kes on paari dollari pärast juba mitmeid auväärt purjetajaid tapnud ning kellest midagi teadmata juhmakat taidluspurjetajad „vallatuid” Jolly Rogereid heisata tavatsevad.

Õhtusöögilaua katsime Taani rannikul pöörlevate tuulegeneraatorite taustal laevalaele, ehkki Hillar ei salli sedasorti rohelisi rajatisi, mis oma tekitamise ja kasutamisega kulutavad rohkem loodusvarasid kui säästavad. Üldse on mehe terane pilk ja arutlusvõime tuvastanud suuremas osas rohetsemises masendava annuse äriplaani ja vähe tegelikku aukartust elu ees. Igasuguste ogarate vidinate ostmisest tehakse kohustus, kamp ökosid rikastub, aga Maale see tühjagi head ei tee. Nojaa, omad lapsed toita neil ökodelgi ju…

1. 8. augustil, esmaspäeval

Roheline ja punane, roheline ja punane – lõppematu meremärkide rada, mille järgi skääridevahelist teed valida, näitas end Hillarile juba mitmekordsena. Koos pootsmaniga korjasid nad maha teenelised purjed, mis olid meid terve ööpäeva võrra kiiremini üle Skagerraki väina toonud, samal ajal, kui muud mehed elektroonikata jäädes üha eetris teed küsisid või helikopteriga haiglasse viidi.

Solgutatud silmale tundus tegelikult kaunis ja majesteetlik Göteborg apokalüptilisena – Göta jõe kalda äärsed skulptuurid ja purskkaevud olid täis kurjakuulutavaid kormorane, lisaks väärikalt elujõulisele laevastikule seisis mitmes spetsiaalses sadamas ridamisi mahajäetud, lagunevaid, pooleldi vee alla vajunud aluseid. Otse elumajade taga kõrgusid jõekallastel haisvad tehased. Ühe kohta neist, mis keset jäätmehunnikuid eriti vängelt lehkas ja ilmselt tselluloosi tootis, ütlesid mehed, et siia veetakse konteineritega jänkimoore, kelle tagumikest tsellukas välja imetakse ja ökopaberiks pressitakse.

Misjärel kõigitine lausväsimus pressis Hillari poomi all taheneva suure purje vahele tudule. Alo roolis meid mööda Göta jõge.

Hobutall ja kirik, tall ja kirik… ja siis äkki ilma igasuguse ette hoiatuseta siitkandi esimene lüüs. Esmalt pressis sealt üks üleloomulikult päratuna tunduv tanker alla nagu mäest välja kasvav koletis – siis sukeldusime meie ise seninähtuist sügavaimasse ja süngeimasse lüüsi. Olime juba mitu kilomeetrit muianud eht-rootsiliku perekonna üle, kelle ema-isa ja kolm heledat verd last kükitasid kõik punastes päästevestides ja olid lisaks otstega parda külge kinnitatud – endal vandi küljes elukogenematute inimeste nõme mereröövlilipp. Nüüd kadus naeruisu, sest siinsetes lüüsides ei olnud näha ainsatki inimest. Videokaamera jälgis, kuidas me pootshaakide abil tohutult kõrgete pollarite külge otsi kinnitasime ning laeva kerkides pidime otsi ümber tõstma, samal ajal kui Marthat ennast tuli nukilisest kaljuseinast eemale suruda. Päris kole. Mis muu sai sellise ootamatult tekkiva külakese nimi olla kui Ström, nagu saime kaljulõhest üles kerkides kaiputka seinalt lugeda.

Kuus täpselt samasugust inimtühja – isegi turistid ei viitsinud meie ponnistustest atraktsiooni saada nagu Caledonias – lüüsi panid pootshaagi upitamisega pootsmani lihased värisema ja inimfaktori järele igatseva kapteni vihaselt urisema. Vettinud kindad leotasid küüned pehmeks, nii et need hargnesid kihiliseks või murdusid sootuks – näputöö tegijale tõeliselt vastik nähtus. Glasgowst ostetud käärid, mis pidid Prahas konfiskeerituid asendama, murdusid Alo küünte küljes pooleks, nii et mind tabas järjekordne uute skissorite hankimise paine.

Õhtupimedas jõudsime Vänernisse. Naiste dušikas oli õnneks üks punapäine, kena inglise keelt kõnelev koristajapoiss, kes laskis mind mõõduka kiunumise ja kraapimise peale pessu. Hoides tagumikuga säästukraani nuppu all, pesin tükkis endaga ära meie põhjamerised sokid-särgid, et need ööseks reelingu külge heisata.

Minu pesusoleku ajal tõhusalt toonikuid seganud mehed pidid end pesema kraanikaussides – mis aga võttis õnneks nii kaua aega, et sain segamatult ja oma äranägemise järgi õhtueine valmistada.

1. 9. augustil, teisipäeval

“Sild lõpeb otsa!” hõikasin suvitavat jõuluvana meenutavale aastates ja bokserites taadile. Jõuluvana vastas reipalt, et märkas seda – ja astus üle kai otsa vette. Plauh. Veest välja ronides patsutas papi tunnustavalt Marthat, kiitis mu näputööd ja ütles, et on Lõuna-Rootsi ühe tuumaelektrijaama tuumainsener. Igal kevadel algab jutt, et jaam tuleb Tšernobõli ennetades kinni panna ning taat seilab oma mooriga kahekesi merele.

Tuju läks sel avaral ja rahulikul järvel purjesid heisates lapsikult heaks, kui meile podises vastu kohaliku Jaan Tatika vaimukas leiutis – auto kõige tillem haagissuvila, mille ümber ehitatud puitraamistiku küljes oli päramootor, mingi ladinalipp ja küljel halenaljakas kiri “Poori” – vaesekesed.

Äike tuli. Kõigepealt näitas taamal pilvefronti. Siis sellest alla keerduvat vesipüksi. Misjärel Martha peale vajus laus-sein taevast vett. See pesi meresoola maha ja minu ruhvist alla kajutisse, sest kapten tahtis ümberringi vette sähvivate välkude keskel, et keegi meist siiski elusalt Eestisse jõuaks. Näitas mulle, kuidas raadiosaatjat kasutada, Mayday eetrisse hõigata ja oma koordinaadid kindlaks teha ja edasi öelda. Hillar oletas, et kui nemad Aloga välgust surma saavad, jooksen kiiresti karile, aga suuremat see Marthat ei ohusta, nii et saan laeva ja iseenda tagasi koju korraldada…

Nii kaart kui tegelik maastik, tihedasti saarekesi täis tipitud järv, sundisid mehi enamvähem käsikaudu vaevunähtavate märkide vahel tõelist kepisõitu tegema. Algul likvideeris nähtavuse padukas, siis harilik ööpimedus. Halogeenprožektori valgel ettevaatlikult Mariestadti sadamasse podisedes kuulsime südaööl nii mõneltki üles ehmatanud svenssonilt kibedat tõde: “Jävla Estniska somnambulistar!” Ega inimene sellepärast kuutõbine ole, et ta päeva jäägitult ära kasutab. Mehed kasutasid baarikapi turgutavat sisu ja arutlesid, et oli tore spordipäev.

1. 10. augustil, kolmapäeval

Oma hommiku iseenesele sisustasin kokkuõmmeldud kudumi puhtaks pesemisega ja tema heiskamisega Martha tagumisse masti. Paari tunniga, mis kulus Vänerni viimaste saarevahede läbimiseks, oli ta kuiv – ja tere tulemast Göta kanalisse!

Üksteise selga pressitud kämpingu peale vallandus järjekordne padukas, kanaliteenistuse putkast väljus maani vihmamantliga – meenutagem, see on šottide leidus! – ja kõrvuni kalavinskitega poisikeselikult asjalik tots, kelle rinnale oli tikitud Emma, kes tervitas meid kanalisse jõudmise puhul, andis haruldastele eestlastele hinnas kõvasti alla – mispeale Hillar armus temasse – ja tegi ainsa abivalmis rootslasena Martha vööriotsa hetkega paali sõlme – mistõttu Alo armus temasse.

Minu ülesanne oli lüüsi alguses pardalt vihmamärjale murule volksata, otsad kinnitada ja üles tõusnud laevale tagasi ronida – või tema kõrval järgmise lüüsini kõndida, otsad hambus. Mehed hoidsid otsi pidi 18 tonni kinni ja samas nügisid teda seintest eemale. Sedasorti tööjaotuse tõttu on naiste koondnimetus Hüppaperkele – traditsiooniliselt kahekesi seilavad porovanad käsutavad naist, kes otstega kaile hüpatud ei saa, just sellise liiginimetuseks teiseneva käsuga.

Hillarit ajas koonusesse, et erinevalt Caledonia kolleegidest ei tegelnud Göta omad vähimatki laevade paigutamisega, vaid lasksid ühel albiinodest neljalapselisel svenssonipaaril segamatult ahtrisse seotud jullaga nõmedalt laiutada, nii et Martha ei tahtnud kuidagi punaplasku taha mahtuda. Alol kippus süda pahaks, kuna pidevalt jurisevad päramootorid ajasid lüüsiseinte vahe tihket vingu täis. Mind päästis sellest kõigest Hüppaperkele staatus – sadas küll ja libe oli ka, aga kaldal oli värske õhk, putkadetagune pissimisvõimalus ning ratsanikud kogu kanalit palistavatest tallidest.

GÖTA KANAL

On üle 170 aasta vana, tema väljamõtleja, kirikupea herr Braxen tuli selle idee peale juba 16. sajandil, Baltazar von Platen viis lõpule töö, mis laseb nüüd läbi 5000 lustilaeva ja 2,5 miljonit külastajat aastas. 58 lüüsiga veetee kõrgeim punkt asub 92 meetri kõrgusel merepinnast. Läbitavad külad või lausa linnad on Sjötorp (8 lüüsi), alumine ja ülemine Norrkvarn, Godhögen, Riksberg, alumine ja ülemine Hajstorp, Tatorp, Viken, Forsvik, Vättern, Motala, Borenhult (5 lüüsi), Boren, Borensberg, Heda, Brunnby, Berg, Oscar, Carl Johan (7 lüüsi), Roxen, Norsholm, Brattom, Hulta, Asplagen, Klämman, alumine ja ülemine Carlsborg, alumine ja ülemine Mariehov, alumine ja ülemine Duvhullen, Söderköping, Tegelbruket ja Mem.

Samal ajal, kui pika päevatee ja –töö tulemusel üsna upakil vipseltskond kanalidirele Vikeni järvel ujuvasse sauna külla taarus, jäime meie Törebodasse ööbima. Üksnes pealinnu külastades riigist aimu ei saa. Mööda kanalit kulgedes – mida meie kapten üsna tülpinult kraavisõiduks ja ojaralliks nimetama hakkas – näed palju. Lisaks kenale ja korrastatud elulaadile kirikute ja tallide ümber ka maailma kõige ilmetumaid ja elutumaid väikelinnu, mis teha.

Kõigepealt ei jätkunud meile pistikupesa laeva elektrifitseerimiseks. Seejärel pargiti nelja lärmaka albiinoga, vingete viikingite negatiividega alus meile suisa selga. Kolmandaks kõlasid Eesti-uudised ämma edastatuina nagu maailmalõpp. Sel päeval oli Copterline’i helikopter Soome lahte prantsatanud ning hukkunuid loetledes tegi Alo ema sõna Oliver Kruuda järel piisavalt pika pausi, et mul põlved nõrgaks läheksid, enne kui lisas… naine ja õde.

Jalutuskäik Törebodas näitas meile aga kell üheksa õhtul totaalselt välja surnud linna, kus ainus söögikoht oli itaallaste Pizzeria Amanda ja ainus avalik koht Konsum.

Oleksime rohkem juudid, käiksid meie advokaadid juba Töreboda linnavalitsusega kohut – liiklusmärgid olid kogu muu madaluse ja mannetuse krooniks nii madalale kinnitatud, et Alo lõi oma number neljaks masindatud juustega pea sinna vastu lõhki. Tulnuks demonstratiivselt minestada, haiglasse sõita, avaldus teha, advokaat tagajalgadele ajada – ja juba oleksimegi rikkad. Õnnelikult ja kergendatult tagasi Marthal kui siitkandi ainsal ilusal ja elusal nähtusel ei taha aga vastata mitte ühegi uudishimuliku küsimusele, millistes hotellides oma retke ajal ööbisime. Johhaidi, Martha on suurem, mugavam ja ilusam kui kõik hingehinna eest pakutavad kaldaputkad kokku. Kauneim nii laevade kui majade seas!

1. 11. augustil, neljapäeval

Enne Törebodast lahkumist täiendasime Konsumis toiduvarusid ja ostsime traditsiooniks kujunenult uued skissorid. Kapten ja pootsman varustasid end Systembolagetis ning võtsimegi paar viimast ülespidi kulgevat lüüsi – kõige tipus oli loomulikult kena mõistliku suurusega tall koos koduse treeningplatsi ja hobutreilerite riviga. Ja tipus oli ka Viken. Järv, mis kujutab endast absoluutset Pühajärve teisikut. Heiskasime kanalis podistamise järel purjed. Pootsman kraapis Martha mudast puhtaks. Madrus kudus. Kapten nentis, et olnuks ma nendega Atlandil kaasas, müünuks ta mu Bermudal hea raha eest maha. Idüll.

Alla kulgevate lüüside kõrval kõrtsides aegsasti nädalalõppu alustavad ja keset augustit lõppevat suvehooaega kokku tõmbavad jõminas svenssonid. Ja järgmine järv – Vätten. Paljaksõgitud saarekesed täis ripakil tiibadega õudseid kormorane, kes ei sobi meie vete ega elukorraldusega. Lagastavad ja rüüstavad, kuni mõned umbsed naturalistid haruldasest liigist mögisevad.

Selleks ajaks, kui Hillaril valmis kambüüsis fooliumisse keeratud tursk roosa pipra kastmes – jeerum, kui erakordselt hea! – kerkis meie laevalaele kaetud õhtulauakese kohale vikerkaar. Hilisõhtul näitas Hillar taas kottpimedas halogeenprožega kepp-märkide vahel navigeerides teed, kui Göta kanali magavasse pealinna Motalasse jõudsime.

1. 12. augustil, reedel

Hillar, kes Jaan Tätte tekstist tiivustatuna oli just rääkinud kirikutest kui usku ja eetikat kahjustavatest ajaloolistest vägivalla-asutustest, pukseeris oma meeskonna Motala kirikusse. Üks kodusemalt kaunimaid kirikuid, mida näinud olen. Aukohal Jumalaema koos lapsukesega. Selle ette süütas Hillar küünla ning oli kaua-kaua vait ja Ära. Et ka edaspidi poleks vaja ülearu valulikest kangelastegudest ega ohvritest rääkida. Jumal hoidku ja kaitsku Marthat!

Ai, kui armas oli kuulda tädipoeg Saatpalu häält Saaremaalt, mis teatab, et seoses viimaste aegade ilmateatega on meie pärast tiba mures olnud, ent eeldades, et me siiski tagasi tuleme, laskis Alo auto suunatule ära vahetada. Eeldagu hoolega, sest pisut aega enne reisi koostatud testamendis palun lahkesti temal vastavalt võimalustele minu surma puhul mu lapsed täisikka pukseerida.

1. 13. augustil, laupäeval

Füüsilises mõttes oli kogu reisi mõnusaim päev. Otste ja vendritega sehkendamine ning Hüppaperkele panemine annab küll sebimist, ent tänu sellele, et kümmekond alanevat lüüsi olid üksteisest mõnesaja meetri kaugusel, ei kobinud ma mitte Marthale tagasi, vaid lidusin pool päeva tema kõrval, õigemini ees.

Viimase lüüsikompleksi serval vehkles kaks Lundi ülikooli kirjaga kilekat kandvat professorit kätega ja selgitasid teineteisele lüüsi töö põhimõtteid, justkui kaks John Nashi “Piinatud geeniusest”.

Roxeni järve kallas oli täis tossavaid vabrikukorstnaid ja vee kohal hõljus kormoranidega kole ilusti kokku kärav hapu hais.

Kanali viimane, Söderköpingi linn, hakkas meile juba eemalt meeldima: skulptuur nimega Jäneste ülekäik kujutas endast pronksist jänkside rodu, millest eelviimane sikutas kaldale viimast, üle purde pudenenut ja esimene tervitas juba käpaviipega kaldale kogunenud vastutulijaid.

Laeva klaarimise järgne jalutuskäik näitas üht ilusamat linna, kus iial käinud olen. Kaldapealne promenaad kui üleüldine kaubahoov – vaibad-padjad-vaasid-nõud, nagu muiste – vaheldumisi erinevate rahvaste restoranidega. Enne, kui õhuliste ja elegantsete villade vahele loovisime, peatas meid oma loomuomast verevaesust püüdlikult ületav svensson, kelle professionaalinimi oli Fernando ning kutsus õhtuks oma hispaania restorani La Uva, kus nii kaugetele ja haruldastele külalistele nagu meie, on üllatus. Hillarit tabas ennast tutvustades sama, mis võõrsil alati – tema eesnimest ei saadud aru. “Fernando” kuulis, et see on Killer. Nüüd siis kutsumegi Hillarit rõõmsalt Killer Coockiks ning ilmselt meie vahel see niimoodi olema jääbki. Inside joke, Killer Coock.

1. 14. augustil, pühapäeval

Võtnud oma hommikused paar eraklusetundi, ajasin mehed üles, et kell üheksa aegsasti tööpäeva alustava lüüsi ees olla. Üks viimane vaatepilt Göta kanali kaldal oli skulptuur pesupesijast. Täpiline tagumik vallatult möödujate poole. Siis oli Mem oma pisut soodsama tanklaga, taamal paistev Norköping, kus asuvasse delfiinide teatrisse me ei põiganud – ei kuulunud selle seikluse juurde – ning ees päikeses sillerdavad skäärid. Tuuletus ei lasknud purjetada, niisiis podistas Martha Kaspari ehk siis automaatpiloodi juhtimisel, kuni kapten segas kambüüsis hõrgu tuunikala-oliivi-ananassisalati.

Botnia lahte jõudes oli meie järgmine orientiir Kõpu tuletorn – ja mõõdukas lokse vallandas unitõve vastupandamatu laine.

1. 15. augustil, esmaspäeval

Millise karistuse saab laisk ja mõttetu naine, kes magab 12 tundi jutti, pea ahtri poole alaspidi ja jalad padjal nagu Pipi, samal ajal, kui mehed kordamööda vahis istuvad ja unega võitlevad? Kopsaka paistetuse ja pelmeenid silmade alla saab ta.

Kui õhtusöögiks vorste asusime valmistama, märkis Hillar, et võiksin õigupoolest Martha riiuleid täitvaid purjetamisõpikuid lugeda – kui nii väikese meeskonna puhul midagi juhtuma peaks ja mu abi vaja läheks, siis ma ju ei oska. Ütlesin talle, et olen 17 aastat purjetajaga elades jätnud selle sihilikult ainult tema alaks, et tal oleks üks pärisosa, milles naine temaga ei konkureeri. Nii vasaku kui parema õla tagant upitasid end mõõdukal kiirusel üles veenvad äikesepilved. Kuidas see Mayday nüüd käiski…

1. 16. augustil, teisipäeval

Öösel käis vöörikajuti laeakna kohal päris meeleolukas etendus. Kapten ja pootsman oleksid järsku kohale jõudnud äikesepagid äärepealt maha maganud ning viivuke liiga kauaks üles jäänud spinnaker kippus sooritama purjetajate suurimat häbiasja broachi ehk rüübet, mis Botnia lahe apokalüptilises üksinduses tähendanuks üsna koledat katastroofi. Napilt kummulikeeramisest pääsenud Killer Coock nentis näiliselt rahulikult, et nüüd oleks 130ruudusest spinnakerist küll saanud ühe turu jaoks kaugelt liiga palju mustavalgekirjusid jopesid. Jätnud Hanko all sigrimigrilises saarekärjestikus Alo vahti, otsis ta ise mööda panipaiku puuduvaid kaardijuppe. Tal on erakordselt mitmekesine ja täielik merekaartide kogu, millest puudub vaid just täpselt see koht, kus parasjagu olime. Umbes neli saartevahelist miili navigatsioonilist vaakumit.

Kolmandal katsel vastas meile Porkkala piirivalve – Martha naasmine oli vaja registreerida, et tema paberid korras oleksid. Kena sihvakas piirivalvur, kes üha karmimaks muutuva tuule käes meie matrooni kaldasse aitas kangutada, nentis üllatunult, et isand Kukel on õnnestunud kahe kuuga edukalt Orjakult Porkkalasse seilata…

Helsingi jahisadamas, mis asus otse selle koha kõrval, kus Hillar paari päeva pärast oma täiendatud Marthat messil näitama asus ning kuhu poeg Tanel oma kerge-kiire-uppumatu RIB-kummipaadiga turgu otsima tulemas oli, tuli meile kõigepealt vastu vahva tuttpütt, kala põiki nokas.

Jahisadamas toatuhvleid sahistav noorpaar tõi kaasa suitsusiia ja maasikad. Oleks ju võinud järgmise päeva Helsingis… kuid siis… broneerid sa telefonitsi endale koha Tallinki esimese hommikuse autoekspressi peale.

1. 17. augustil, kolmapäeval

Õhtul valmis tellitud takso oli punkt kell veerand kaheksa jahisadamas, et viia meid Länsisadamasse, mis tegelikult paistis üle lahe ning oli häda korral ka kohale ujutav. Hillar tegi meid saates küll näo, et hommikutuul ja haigutused tõid vee silma, aga tegelikult…

Esimene hea asi siin maal oli kohtumisrõõmus kuhjuvate laste ja loomade alla jäämine. Ainuõige rändamise suund on teatavasti kodu poole tagasi tulemine.

Ja Hillar…  on inimesi, kellest on võimatu mitte vaimustuda ning kellest lahkudes hakkad juba järgmist kohtumist oodata. Sedasinast võetagu puhta ja siira armastusavaldusena