29.detsember

Ise tehtud nali on ikka kõige parem. Tänase vissis ja vässa päeva õhtul kuulasime koos lastega jäätist süües Kuku-raadiost Käteka teise köite – seal on Kirst ja Kulturistid tükkis kummipuuga koos – kuuldeteatrit. Kristjan Sarv loeb tõepoolest ülihästi. Mihkel Ulmani seriaalistsenaariumi järgi oli minulgi tõeline nauding raamatuversiooni kirjutada. Kusagil tiitellehel peaks vist minu kui autori nimi isegi kirjas olema. Aga naljakas on. Ülihästi loetud ja väga naljakas. “Kaur Moksi” etteaste ajal naeravad igas eas lapsed – ja emme ka. Tubli töölooma roll on täidetud ka siis, kui vao peale tema nime pole kirjutatud. Selleks sobin ikka. Küllap kunagi isegi raamatut näen – tema ilmumisest lugesin FBst ning näe, nüüd saime kambakesi tükk aega maitsvat nalja. Jäätisega.

Õpetajaks Soone Saara ei sobi. See on loomulik, et väikesel tüdrukul jooksevad kohati silmad maha või tekib neid juurde – aga mul on raske rahulikuks jääda. Sest ma pole õpetaja natuur. Kurtsin seda täna talli puhastades Maruusjale – kes kaotab ka oma jõnglasega jukerdades aegajalt kannatuse. Mis ongi tegelikult loomulik. Ning loomulik on ka see, et emad kasvatavad lapsi. Mitte vastupidi. Kui laps püüab ema kasvatada ja paika panna, karistada ja hinnanguid anda, on see perversne. Selline olemuslik-vaimne hälve võib olla nii haiguslik kui mitu põlve süvenenud väärdunud suhtemustrite tagajärg. Just siis, kui arvan, et olen jõulujõledusest üle saanud, võtab keegi jälle teema üles. Niisiis ei ole. Ja ime ka, kui sellisest aastaid kestnud tragöödiast äkki üle saaks.

Õnneks saab hingematvatel hetkedel alati tallis ja kuuris, pesuköögis ja aidas siblida – kuni oled jälle suuteline kirjatööd tegema. Ja lõpeks – pole saatanasigidikul õnnestunud mind seni hävitada, ei õnnestu iialgi. Küll aga – tsiteerides nii Reeta kui Helit – kes püüab ema tappa, see tapab poole endast ja veerandi oma lapsest ega saa iial Inimeseks. Ongi distroier. Disaster. Ja pidev pankrotipiir ei edene kunagi – seda ei lahendaks ka ema surm – pärida on vaid lõputu tühjus.

Nonii, parempidi-pahempidi 😀

Õigupoolest on hea, et Indi mahajooksnud silmused mu lainetena kurvaks keeravad mõtted peatavad. Aga õpetaja pole ma tõesti. Olen õpetanud lapsed õmblema-kuduma, autoga sõitma ja teatris-kinos-kontserdil käima. Emadust mõistma ja austama õpivad neist osad läbi isikliku kogemuse – enesestmõistetavalt selles klannis eluandjad pühad ei ole.

Mitte üks põlvkond pole suutnud seda deemonlikku nõiaringi murda. See aina süveneb.

Loodan väga, et mul pole niipea – kui üldse enam – seda mustahingelist niverdunud olendit kohata.

Heldeke, tumeda lõnga triibust on kõrvuti kolm silmust mitu rida alla jooksnud.

Parempidi-pahempidi.

Ma pole õpetaja, vaid masohhist. Niipea kui Indi kudumi juurest arvutisse oma suure teksti viienda faili juurde pöördun, valgub kogu õõv jälle kallale.

Tuttu. Vot tuttu jah, tõusen paari tunni pärast ja alustan uuesti päeva.

See oli õige otsus. Sellega kaasnes kaks olulist otsust. Olen ammu vigisenud, et mul pole päris oma koera. Lõunauinaku ajal nägin unes tiibeti mastiffi. Ta ilmutas end koos täispissitud parketi, käpajälgi täis köögi ja koeralõhnalise autoga. Ei. Mitte praegu. Mind ei jätkuks talle. Piisab sellest, kes   keti otsas metsloomade peale lõugab. Eile just Heliga arutasime, et nii Soone kui Kuuse pole koerte kodud. Meil mõlemal on oma taludes penidega pehmelt öeldes pahasti. Tsurr.

Teine otsus tuli virgumise aegses poolunes. Palun Ulvilt õpetust enesekaitsemehhanismide omandamiseks. Ma ei saa oma töökoormuse juures lasta end pidevalt tühjaks tõmmata. Ka lugemata kirjad tabavad mind nagu kiinihoop. Täna olen suutnud vaid lugeda. Õnneks on näppu juhtunud häid tekste – eriti Hannes Hanso intervjuu, Priit Pulleritsu kirjutatud. Postimehe tõin külapoest koos parim-enne-leibadega, kui poistel rongi vastas käisin. Niisiis on vaja õppida.

Ja kolmas otsus voolutas minust välja järjekordse novelli. Peremeheta koerad. Praeguse novelliseeria viies jutustab kudumisest.

Kui suudan mõlema teljed nüüd üles kirjutada, võin endale pai teha, et olen siiski täna seda teinud, milleks sündisin. Kui ei suuda, lähen magama.

Vähemasti ei tundu enam kõik, mida telekast näen ja netist tahtmatult püüan, enam inetu ja õudne.

Aitäh.

Ps. Herlendiga arutasime eile sama, mida üleeile väimehega – meie kurvameelsus ja krooniline väsimus on biokeemiline. Nii, nagu taimed ei suuda valguseta klorofülli toota, ei tooda meie melatoniini – ja kui miski ensüüm nii pikalt puudu on, siis ei saagi kuidagi teisiti kui kartuliiduks muutuda. Eriti kui haiget, palju ja sihilikult haiget tehakse.

Ulvi, ma helistan Sulle homme. Ja veel seitsmele olulisele inimesele. Rodgersid tulevad. Ja lastel on Heleni korraldatud pidu. Homme…