Tajataja TEAB

Lapsed teavad. Väikesed inimesed püüdlevad hobuste poole. Olgu nad pilvelõhkujate või agulite asukad – ikka joonistavad-voolivad hobuseid, neelduvad hobusefilmidesse ja lõpuks selle võimsa olendiga silmast silma kohtudes saavad eksistentsiaalse vapustuse. Alati.

Mu enese pürgimus hobuste poole jõudis pärale 30aastasena. Vähki haigestudes oli valida – kas lahkuda või saada Inimeseks, teejuhiks Hobune. Kinkisin end hobustele ning nüüd on nad minu perekond. Minu vaimsed ja vaimukad, sõnatud ent samas lõputult kõnekad Õpetajad.

Olen alati teadnud, et need olendid on Antennid, meediumid, sõnatud kanaldajad. Nad ühendavad meid meie endaga, looduse ja Loojaga ning vastavad kõigile küsimustele. Alati.

Hobused ühendavad meid ka meie oma perekonnaga – seda teksti luues lugesin oma 7aastasele tütrele õhtulugemiseks Margrit Coatesi suurteost „Ühenduses hobustega“. Kümnete lehekülgede kaupa korraga – kui mina tundsin, et ei jaksa enam lugeda, palus Indira veel üht peatükki. Kui Indil hakkas mu külmakähedast kõrist kahju, tahtsin mina teada, millega järgmine lehekülg lõpeb…

Me pühkisime mõlemad salakesi pisaraid – kui miski on väga täpne ja tõene, kui keegi sõnastab täpselt selle, mida me ise ka tunneme, tuleb liigutus. Kananahk ja pisarad.

Margrit: „Elu pakub palju üles- ja allamäge sõite, kurve ning keerdkäike, aga Sina hakkad aega veetma tervendavalt, ühe väga erilise õpetaja seltsis. Ta on auväärne ja palju saavutanud. Kui kohtute, avanevad Su meeled süvitsi uuele tunnetusele ning süda tunneb ära vana tuttava sinu evolutsiooni algusaegadest. Terased silmad hoiavad Su tähelepanu, nähes läbi sisemise ja välimise kesta. Selles hetkes on erakordne kohalolek ning tähelepanelik, täiesti uut laadi kuulatamine. Sa paljastad oma hinge ning Sinu emotsioone ja mõtteid täpselt jälgides peegeldab ta Sulle asju, millest Sa varem isegi teadlik polnud. See väljendusviis on täielikult vaba tagamõtetest ja hinnangutest, koosnedes vaid puhtast soovist aidata. Õpetaja suudab Su maailma muuta kasutamata ühtegi sõna. Sa sirutad käe ja puudutad armastavat nägu, tunnetad sooja hingeõhku oma peopesades, tajud pehme keha tõmmet. Sa oled päästetud. See teejuht on Sinu hobune – ja kõik teised maailma hobused.“

Ja vastupandamatud äratundmise pisarad muudkui aga tulevadki…

Tuleb ka üha sügavam tajumine.

„Ära karju lapse peale, võta valuvaigistit!“

Kuidas palun?

Rullisin hobustele 20kraadises pakases ööheina portsjoniteks, randmed valutasid külmapingest ning kui 8kuune varss Namaste kargles ümber tiine poni Madonna, pistsin kisama.

„Sa ei taha tegelikult Namaste peale huilata. Su käed ja õlad valutavad. Mind ta ei sega – ta teeb meile oma mänguga sooja. Ja tal on hea meel, et jõudsid Tallinnast tööretkelt tervena koju meie juurde. Las laps mängib – sina võta ibukat ja ole meie üle ja meiega õnnelik,“  naeratas Mannike, toetas lõua lasipuule ning hakkas aeglaselt puusanõkse tegema – lõõgastas selga ja pilgutas mulle südamlikult silma.

Täpselt selliseid selgalõõgastavaid puusanõkse tegi mu keha ürgtarkuse sunnil ka Heli Kannu naiste väetantsude esimestel meditatiivse liikumise seanssidel, kui alles õppisime oma keha tundma. Heli suunas meid läbi evolutsiooni. Sisenesime meditatsioonis oma rakkudesse ning saime amööbideks, molluskiteks, veeloomakesteks – ronisime suurtest vetest välja kaldale, tõusime tagajalgadele, alustasime ürgset tantsu…

Loomade kehakeele mõistmine tulenebki läbitud evolutsioonist – meie rakud mäletavad, et oleme olnud kõik loomaliigid. Heli Kann ei teinud muud imet kui juhatas meid sujuvalt meisse endasse. Nii, nagu inimloode läbib kõik evolutsiooni faasid, teeb seda ka ekstaatiliselt liikuv ja tantsiv ürginimene – õieti siis ürgne inimene meis eneses.

Hobuvaimsuse üks emalaevu Linda Kohanov sõnastab: „Me mitte ainult ei kuula hobust, vaid lubame end viia kõige keskmesse. See heidab valgust meie tulevikule, kus inimrass viimaks ometi tunnistab hoburahva tõelist kohta inimese teadliku partnerina meie evolutsioonis.

Meie esivanemad liikusid ratsa mööda Maad ja joonistasid esimesed maakaardid. Kui maadeavastajate, ristirüütlite ja vallutajate hordid üle kontinentide sööstsid, said mõlemad – inimesed ja hobused – sellest nii kasu kui kahju. Maakera valdas rahutu hing.

Kui tunnistame, et ratsutame targa ja hingestatud olendiga, ei saa ühine teekond iialgi lõppeda. Meie ees rullub tühjusest lahti täiesti omalaadne uus maailm ning me taipame, et need tugevad, uhked ja vaprad, vabad ning tundlikud olendid sunnivad meid aina edasi liikuma. See on piiritu ja ettearvamatu seiklus koos olenditega, kes oma mitmedimensioonilisuses soovivad meid õpetada ja tervendada. Kaardistame ei midagi muud kui Teadvust ennast.“

Hobustega koos oleme tõeliselt ise. Üks värvikamaid ühinemise ning Märkide märkamise kogemusi oli koos ülisuure musta märaga, kes elas Miko ratsatalus Jõgeva külje all ning kellega Margit Rändur mu üle põldude lennates hiide viis. Päeval, mil oleksin pidanud tegelikult suurt ajakirjalugu kirjutama – aga võtit ei olnud, tekst oli takerdunud ja tähtaeg giljotiinina pea kohal.

Margit ütles üle lagendike kihutades, et mul on lausa hirmutavalt keskendunud nägu. Sellepärast oli, et minuga juhtusid Asjad. Kui Futuramaga Kassinurme hiies hinge tõmbasime, sündis tekst. Kodus tagasi, kirjutasin ainsa hingetõmbega loo valmis. Hobune kirjutas. Aitäh.

Margrit Coates: „Astudahobusele lähemale, tähendab alustada eneseavastamise seikluslikku ja tasakaalustatud teekonda mööda kaljuserva… Hobune – juba see sõna ise seostub mitmete asjadega: suur, ilus ja majesteetlik loom. Jõu, vabaduse, graatsia ning ürgse energia sümbol. Hobune äratab meis väga võimsaid südantpuudutavaid kirgi, ergutab meie võimet hellitada ja armastada, peegeldab tagasi kiindumust.

Sümboolika, mis hobusega seondub, on rikkalik ja keeruline ning viib meid ühtlasi tagasi nii ajas kui ka teadvuses. Keldi mütoloogias esindab hobune viljakust. Indiaani kultuurides väljendavad sügavat austust täiendid nagu hobuse armastus, pühendumus ning füüsiline ja vaimne jõud.

Šamaane kujutatakse tihti sõitmas müütilistel lendavatel hobustel. Kord kohatud, põimub hobune meie tulevikku ja on juba saanud osaks meie minevikust, omades inimkonnaga ainulaadset suhet. Meie ühise eluloo kaudu oleme justkui kodeeritud olema hobustega seotud. Neil on suur roll meie tsivilisatsiooni tekkes ning enamikus kultuurides.

Hobuseid on austatud ja südamelähedaseks peetud – või valesti mõistetud ja ära kasutatud. See jätkub tänapäevalgi. Nüüdseks on hobused peaaegu täielikult kodustatud, kuigi hobune ise seda ei tea, sest kaasasündinud instinktid püsivad täpselt samadena kui metsikutel hobustel. Pingutades kõvasti, et kohaneda eluks inimeste kõrval ja võtta inimest kui partnerit, on kodustatud hobune ohverdanud nii liigisisese hierarhia kui vaba rändava eluviisi.

Hobuse jälgimine ja puudutamine äratab kollektiivses alateadvuses leiduvad ürgsed energiad.“

Minu jaoks on kõige vahetum kanaldaja, kosmosega otseühenduse looja ning Allikaga ühendusse viija 5aastane kõrb trakeen Battaya. Tema kasvataja pani talle sellise lustakalt kirjavigase nime. Minu ja laste jaoks on ta PaiTaja,Tajataja ehk lihtsalt Taja. Ta on olnud minu kõrval kolm aastat ning temast, faktiliselt mu tütrele Brigitale kuuluvast imelisest olendist on kujunenud mu lähedasim südamesõber. Tema valiku ja otsusena.

Tajataja saabumine is oli juba otsekui märk. Tema abita ma 2010.aastal Liu rannast Soone talu allikate ja metsade ligi kolida poleks suutnudki. Mul oli juunikuise kolimise ajal kaasas aprilli lõpus Pärnu lahe äärest saadud puugi jagatud entsefaliit ja borrelioos, mida läbi maikuu – seda ise teadmata – hoogsalt põdesin.

Luud-liigesed-lihased-silmad valutasid koos hektilise palavikuga – või oli see ramblev? – kolmepäevased ülikõrge palaviku tsüklid möödusid ohtra paratsetamooliga, nädal rahuaega – ja taas tapva palaviku laine. Seda, et mul oli puugitõbi, sain teada nädal pärast taluvahetust, kui palavik tõusis üle 40, tekkisid krambid ja mind viidi Raplast Tallinnasse Meremeeste haiglasse. Tänu teadmatusele põdesin need rajud palavikulained läbi, organism sai sissetungijatega hakkama ning ei jäänud kahjustusi, vaid edaspidine immuunsus.

Tänu Tajatajale ma ühe palavikutõusu haripunktil üldse kolida suutsingi. Noorukene mära, sälg alles, oli vaja Maila Kuke juurest treilerisse võtta ja meie ühisesse uude koju tuua. Tänu tema osavõtlikule pilgule sain hakkama kolmekordse S-i mustris tagurdamisega – kusjuures mul oli treileris vanima tütre võik ruun…

Ehkki Tajataja polnud kunagi treileris käinud, kõndis ta koostöövalmilt ja usaldavalt ruuna kõrvale. Tõrkumise ajal toetasin hõõguva lauba vastu tema murelikku taguotsa – ta tunnetas, kaalutles – ja astub treilerisse.

Kojusõitu ma muuseas ei mäleta.

Tajataja sõitis.

Margrit: „Hobused ei ole üht ja samamoodi kõikide inimestega – peaaegu alati valivad nad välja need, kellega olla tahavad. Valiku teinud, on nad ääretult truud ja pühendunud partnerid. Ükskõik, mis liiki hobusega me ka ei suhtleks, on just tema see, kes jagab meie saladusi, lootusi, naeru ja pisaraid. Tallis või karjamaal leiame varju muutliku maailma eest ja just seal meenutab hobuse kohalolu meile seda, mida mida tähendab inimkäte ehitatud maailmast eemale pääsemine – saavad selgeks prioriteedid.

Me oleme nii seotud, et inimlikkust ongi võimalik mõõta vaid peegeldades seda, kuidas kohtleme hobuseid.“

Olen põhjustanud oma hobustele – ja teistele loomadele – ning paratamatult ka lastele mitmeid elamusi ja kogemusi, mida poleks nende elulukku soovinud. Ent mida ilmselt oli vaja. Muidu poleks ju juhtunud – Jumal on alati kodus, Jumal on hea ning Jumal teab, mida meile kõigile tarvis on.

Ma ei pea silmas koos Tajatajaga kukkumisi ajal, mil ta alles sadulasse läks ning ei osanud koos ratsanikuga tasakaalu leida – oleme temaga püherdanud nii lumes kui poris, ta on paksus lumes rajast kõrvale astudes ja külili vajudes mulle peale kukkunud – ja need naljakad esimese sadulas-aasta fopaad on olnud õigupoolest üliväga naljakad.

Soovimatud kogemused on kaasnenud meie tallu lubatud isenditega, kes on nüüd õnneks siit läinud. Tänu neile õppisin hobuseid kuulama ja kuulma ka distantsilt. Ühel kolme aasta tagusel kevadtalvisel õhtul kuulsin selgelt: „Appi!“

Ehkki tollane mehepoolik oli lubanud hobused õhtul talli panna ja lasta mul toas tööd teha, kuulsin appihüüdu. Poolik oli mu kohalejõudes just talliust sulgemas – hobustele polnud pandud ei õhtusööki ega allapanu.

Betoon…

Sellest alates hakkasid hobused seda meest nähes mitte ainult tema eest, vaid ka kodust põgenema – tehes mulle ilmekalt selgeks: saada ta ära.

Saatsin.

Ent ka sulase tallis-rapsides kuulsin tuppa: „Appi!“

Tundetute töövõtete ja tuhmide meeltega mees viskas õhtust heina üle boksiservade, hangu orad hobuste nägude ees ja silmade sees paarimillimeetrise varuga välkumas. Edaspidi olen oma loomad talitanud ise ja ainult ise.

Ühel paari aasta tagusel päeval kihutas kari läbi koplipiirete. Arusaamatutel asjaoludel – nagu hullunud hiidlaine. Tagantjärele selgus, et asi oligi piltlikult öeldes tsunamis. Koos hobustega kodus tagasi kuulsin raadiost, et hobuste jooksumineku hetkel toimus Jaapani maavärin.

Kihutasin oma kallitele autoga järele ning sain nad kätte ja pidama paarkümmend meetrit enne maanteed. Nad peatusid selle peale, et saavutasin Tajatajaga silmsideme, ta rahunes, tuli minu juurde – veel enam, astus tänulikult auto kõrval tagasi koju tagasi, ülejäänud kari kannul.

Kas ma õppisin nende kirgaste juhtumite peale oma usaldusväärseid hoiatajaid-appikutsujaid jäägitult usaldama? Ei, ikka veel on olnud vaja reha ees kaerajaani tantsida. Meie tallu saabusid koostööpakkumisega naaberriigi äriinimesed, kes panid mind tööle, siis jätsid ootama ning lõpeks jätsid maksmata. Kui need tegelased väravasse parkisid ja autost väljusid, hirskasid hobused, justkui hunt oleks karjas.  Ikka oli mul vaja oma isiklikud vitsad saada, ehkki sain ju ometi oma meeskonna hoiatuse kiskjate eest.

Hobuste ja inimeste suhete spets Mary Ann Simonds kirjeldab: „Hobuste valmidus inimestega koostööd teha hõlmab sootus rohkemat kui meile, kiskjatele allumine. Teaduslik mudel väidab, et hobused on saakloomad ja inimesed kiskjad. Evolutsioonilisele teadlikkusele tuginevad teooriad aga selgitavad, et inimesel on võime peegeldada ükskõik millist liiki. Võime valida just selle looma energia, kellega koos oleme ning seeläbi valida loomaga suhtlemiseks empaatilise lähenemise.

Hobused pole nii primitiivsed, et vaatleksid meid kiskjatena. Nad näevad meid teiste sotsiaalsete imetajatena. Kui kasutame hobuste keelt – näiteks ruumilist teadvust – loome ühenduse, mida kasutavad sotsiaalsed imetajad sõbrunemiseks ja juhi välja selgitamiseks.“

Oli periood, kui minu talust käis läbi mitu noort hobust, kes saabusid sälgudena, lahkusid algõppe saanud ratsudena. Mulle sobib lasteaiakasvataja roll – 30aastasena hobustega ühinenud, olin liiga eakas, et nendega sporti minna – ent piisavalt küps, et neid mänguliselt ja murdmata sadula alla õpetada. Möödunud aasta jõulude eel läks üks algõppe saanud hiiglaslik ruun oma teed, puhastasin boksi – kuulsin küll et Tajataja sisenes vahekäiku, ent ei pööranud talle erilist tähelepanu.

„Sea see boks korda!“ soovitas mära korraga mu selja taga.

?

„Pane saepuru ja heinad valmis – üks noor mära jääb lähipäevil hätta, selleks ajaks on ilmad nii külmad ja lumised, et sul oleks siis väga tüütu talle aset teha,“ selgitas Tajataja.

Kuuletusi.

Kaks päeva hiljem pöördusid loomakaitsjad minu poole – üks pankrotti läinud skandinaavia rikkur jättis oma traavlid hätta. Neist üks läks mu sõbratari, üks naaberküla hobusekasvataja ja üks mu indiaanimeelse sõbra tallu.

Meie juurde tuli nooruke Ritsikas. Õpetasime koos Tajatajaga ta ratsuks, paaritasime – ning saatsime oma teed ühte võrratusse perekonda laste lemmikuks. Mis peamine – nagu Tajataja ütles, nii oligi.

Kui üks meile pensionipõlve veetma toodud võistlushobune sai ootamatult lümfi sepsise ja lahkus, ütles Tajataja tema tühjaksjäänud boksi lävel aupaklikult kummardades: „Mina ei taha karjajuht olla. Poole aasta pärast sünnib karjajuht.“

Sündis Namaste.

Kes on juba praegu nutikas teiste eest otsustaja ja jõuline dominant. Nagu Tajataja ütles, nii ongi.

Oma esimest varssa oodates hoiatas Tajataja paar kuud enne poegimist: „Palun ära ärritu, temaga pole hästi. Mina saan sellest üle. Ära sina liialt kurvasta. Elu läheb edasi.“

See oli väga suur, täiuslik ja kaunis varss, keda esitledes ütles Tajataja: „See on Barbara.“

Mul oli plaanis varsale hoopis muu nimi panna. Kuuletusin. Ja sain väga varsti teada, et see oligi Barbara.

Niisugust nime kandis mu bernhardiin. Olime temaga väga lähedased – kasvatasime kahepeale üles pundi enneaegseid kutsikaid, mõistsime teineteist poolelt hingetõmbelt, kuulusime üdini kokku. Ent talle oli taluvahetus raske – uued loomaliigid tulid meie hulka, käis palju inimesi, oli nii palju lärmi ja siblimist – ja väga kuum suvi – et vanadaam jäi 8aastasena kurdiks. Ta kolis laste isa juurde Võrtsjärve äärde – ning pool aastat hiljem lahkus täiesti ootamatult mu vanima poja kätel.

Teda jäi vaevama, et ta läks ilma minuga jumalaga jätmata. Tuli tagasi varsana. Kinkis mulle kolm pühendunud ööpäeva – ja lahkus. Seekord nii, et olin üleni tema päralt. Sassis seedimisega Barbara kustus – kuna oli suur ja tugev, võttis see hullult palju aega.

Tajataja teadis.

„Lase tal minna,“ palus ta, kui talle järjekordselt kõhu alla ronisin, et hobust lüpsta ja hääbujale piima suhu valada. „Ja mulle too päitsed?

Minu magamata, ahastuses, üdini põrutatud juhmi pilgu peale selgitas ta, et tahab täku juurde sõita.

Tema missioon – anda Barbarale võimalus kolm ööpäeva üleni minuga olla ja õigesti lahkuda – sai täidetud, nüüd on aeg sigitada varss talle endale.

Enne kui hobune koplisse jooksis, kaapis ta lahkuvale Barbarale põhu peale. Lahkamisel nägime, et tollel olid sooled kolmes sõlmes. Seda Tajataja mulle tiinena ütleski…

Praeguse tiinuse ajal astus ta, kui keskendunult kirjutasin, mu akna taha, vaatas mind ainiti – ja ütles mulle sündiva varsa nime. Kui mu tütar Brigita, Tajataja faktiline omanik, lauljana avalikkuse ette sattus, lisandus varsale veel üks, kaitsenimi. Aitäh.

Margrit: „Hobuste suhtlemisviis on vahetu ja lihtne, samas mõistatuslik ja keerukas. Nad on haritud ja tundlikud olendid, kes mõistavad inimest kõige intiimsemal ja sügavamal tasandil. Hobune on vaimne olend. Ta on sõnumitooja.

Hobune annab meile võimaluse kogeda meie enda sõgavust, lubab meil siseneda tohutusse sisemisse infovälja. Kosmiline hobune, võimekas vaimne teejuht, viib meid ühendusse kosmilise kogukonnaga. Tänu temale saame juhtnööre, kuidas käituda, et jõuda ühendusse mitte ainult iseenese, vaid kõigi eluvormidega.

Hobune aitab teadvustada sünkroonsust ja universumi sõnumeid, võttes omaks inimese energia ja peegeldades seda tagasi. Hobune ise on sellest täiesti teadlik. Ta naudib head huumorit, taasleitud austust ning pakub ainulaadset partnerlust, mis kerkib tema hingest. Kosmilise hobuse potentsiaal oln olemas igas hobuses.“

„Ütle neile plikadele, et nad ei hüppaks mulle õunapuu otsast selga. Ma võin ehmatada ja neile viga teha. Las õpivad inimese moodi selga ronima,“ palus Tajataja.

Vaatasin üllatunult otsa hobusele, kellega kaelakuti olen nüüdseks juba neli uut aastat vastu võtnud – Tajataja kardab ainsana meie hobustest väga pauku ning aastavahetus tähendab reeglina seda, et laulan talle tund aega, teda enam-vähem süles hoides. Hobuse pilgus nägin kaht plikat puu otsas.

Selle sõnumi kanaldamise ajaks oli üks mu lapselaps sündinud, et teinegi on sündimas, ma veel ei teadnud. Tajataja andis teada.

Ning päästis veidi hiljem Indira prillid. Tütrel on kombeks iga päev koolist tulles hobuste juurde minna ja vähemalt pool tundi lihtsalt nendega olla. Kui ilm või emadus ei võimalda, siis ju ratsutada ei saa. Ega peagi. Hobusega ühenduses olemiseks ei ole vaja tingimata talle selga ronida. Ühel päeval nurrus tütar heinarulli sees, Tajataja mediteeris tema ees. Nosis heina, vaatas lapsele otsa ja küsis – nii, et mina kuulsin – „Kus su prillid on?“

Keerasin sõnnikukäru juurest vihinal ümber – Tajataja märkas õigesti. Mu tütre nöbinina otsas polnud ülikalleid raviprille! Kooli olid jäänud. Tütar oletas, et kehalise kasvatuse saali. Tajataja puristas: „Koolimajas garderoobis su enese nagis, ullike-kullake!“

Minul soovitas Tajataja vaadata, mis on seltsimaja teadetetahvlil.

Kimasime kooli… ja seal need prillid olid. Seltsimaja teadetetahvlil oli afišš Ulmani-Vilbre „Valge daami saladuse“ kohta, mida näidati samal õhtul. Lisaks Tajataja kingitud kinoelamusele tõi loos Indirale ka plakati!

Aitäh, Tajataja. Ja aitäh, kõiksus, et Maria Indira sündis hobuste hulka. Ta saab alustada algusest. Oh oleks, et ta jääkski seda igapäevast imet hindama.

Margrit sõnastab: „Kui oleme kord oma rahupaiga leidnud, võime sinna siseneda iga kell. Eemaldume kõigest ebavajalikust, et võiksime end laadida ja kosutada. Meelerahu on esesest teadlik olek ning hobustel on seda külluses. Sellepärast suudavad nad meid ka niivõrd hästi õpetada. Teadlikkus ei ole lihtsalt see, mis toimub. Teadlikkus olemegi me ise.

Tervenduse, armastuse ja vaimsuse kolmainsus tärkab sügaval meie sees – see on meelerahu.

Sellel aastatuhandel oleme pannud end olukorda, kus kogu aeg on kiire ja seetõttu oleme sunnitud lihtsate ning kasulike mõnude nautimisest loobuma. Oleme sedavõrd hõivatud paljude asjade üheaegse tegemisega, et vihiseme läbi elu, hüpates ühelt ülesandelt teisele. Hingetõmbepause tehakse harva. Veelgi vähem pööratakse tähelepanu sellele, mis tegelikult toimub ja kuidas iseennast selle juures tuntakse. Oleme nii hõivatud tegemisega, et olemiseks ei jää aega.

Vajame tasakaalu. Vajame aega hobusega, mil ei palu temalt midagi peale läheduse – nii jagame oma hobusega lausa hindamatuid hetki.“ Hobuseaasta on kõigile tähtkujudele ja looma-aastatele hea. Eriti kui iga aasta on hobuseaasta J