11. aprill 2014
Sepo vabastav ja vabandav naer(atus)
Monoteatri ja teiste teatrite ständappide puhul on kaks seaduspära. Nad kipuvad kultiveerima isikukultust. Nad naeruvääristavad vippe. Endla „Eesti mees ja tema poeg“ – Peep Pedmanson kirjutas, Tiit Palu lavastas ja Sepo Seeman mängib – tõestab, et nali ei pea olema laia lõuaga ega isiklik. Jan Uuspõld on oma isikukultust pehmendanud eneseirooniaga. Peeter Oja kuulsuste-rappimist leevendab vaid võrdlus, et nii hull polnud kui Ärapanija-saade.
Pedmanson on meie kirjandusklassikast ja tänapäevast leidnud geniaalsed kujundid ja seosed, sillad ja paralleelid. Seeman esitab neid südamlik-kohmetu keskmise eesti mehena, kes vallandab sordiinialuse vabastava ja vabandava naeru hellal hetkel, mil lavakuju isa on surnud ja poeg ei vasta telefonile. Ta on leplik ja alistunud, soe ja siiras. Lavastaja Palu aga jätab meid lõpuni teadmatusse, mis peitub lahkunud isast lava keskele jäänud vanas kulunud portfellis. Milliseid saladusi võis olla mehel, kellel oli üks ülikond, üks portfell, üks poeg…
Õigupoolest saab juba esimeste lauseparalleelidega – „kui ma haiglasse jõudsin, oli isa juba surnud“ ning „kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud“ – selgeks, et siit tuleb üks väärt värk. Ja nii ongi.
Pedmanson analüüsib Arno tegelikku traagikat – esimesel päeval hiljaks jäämise võis põhjustada pohmas paps, kes lonkavat hobust aiste vahele ei saanud ning kellesuguse luuseri rolli Kruusemendi-„Kevades“ ükski enesest lugu pidav näitleja kehastada ei tahtnud. Fenomenaalne!
Sama sädelevad on paralleelid Tammsaare Vargamäe ja tänaste põllu-eramute kui kipsikülvi-külade vahel. Minu kraav, minu mätas, minu-minu-minu – tume tulevik ootab mind, et saaksin üha edasi muretseda.
Sepo sõnastab veenvalt meie tõelise elu igatsuse ja kartuse: miks laps silmad lahti tegi, mida ta tahab? Appi – andke talle tabletti ja pange telekas mängima! Misjärel peagi küsitakse, miks see laps mitte midagi ei tee, mispärast ta oma vanematega mitte midagi ei räägi.
Ei räägi ka siis, kui vanaisa lahkub – tal pole harjumust, teemat ega tahet. Monotegelasel aga on liigutav kaastunne ja mõistmine – mitte etteheited, nagu tegelikult tavaks – oma vanemate suhtes. Kirjas näärivanale, mis tal kortsununa püksitaskus kollendab, on kümme neljakümne aasta tagust ajastulist soovi. Kõik lõpmata märgilised. Nagu on märgiline seegi, et kiri ununes isa ainsa ülikonna taskusse. Nääriõhtul noriseb järjekordsetel matustel taldrikuid kokku tagumas käinud paps toolil ning ema teeb vapralt ise näärivana, kes toob pojale täiesti soovimatu-mõttetu plekist konna.
Väga krooks-värk. Nagu seegi, mil moel kogu see dünastia on põlvest põlve end kroonust kõrvale nihveldanud. Ja selle kirvetöö pärast tuubamängu asemel sõrmituna taldrikuid kokku löönud. Muusika seegi… Kasutamata anded, madaldatud eneseväärikus – kõik see viibki selleni, et meie ühiskonnas on ema lapsega alaline liiklusmärk, kaevav mees ehk surnuks-rügav isa ajutine. Ka siis, kui ta töötab ekskavaatoriga, mis on iga poisslapse unistus – loll mootoriga labidas…
Ühest riigikorrast teise turnimine on põlvest põlve pihustanud meie meeste lootuse väärikale pensionile. Pidevate ümberrivistumiste rütmis on ainus, mis kindel – elu jätkumine. Mehed jäävad poegadega seksist rääkides anekdootlikul-reeglipärasel moel hiljaks – ning seda, millal tehti viimane, ärasõiduvilet andev seks, enamasti ei teata ega tähistata.
Küll aga raamistab „Kevade“-filmi muusika etenduse kenaks kompaktseks tervikuks. Jah, Luts ja Tammsaare on mõlemad traagikud – meie rahva kirjanikud ju. Ent Sepo serveerib seda tõde puudutava ja helge õigusena ning sooja sügava poolehoiuga.
Nii helgelt jõulise soorituse puhul tundub kummaline, et Monoteater jättis sellise pärli riigiteatrile. Näis, mida kohe monotuuritama asuv Maire Aunaste pakub. Eneseirooniat, ühiskonna analüüsi?