28.mai

Minu vend Lauri Vasar on Eestis. Laulab Estonias Tannhäuserit.Brigita uus singel Kui kõnnid meie tänaval on Youtube’is. Hommikul oli naljakas situatsioon – kirjutasin arvutis oma tänast portsu – kaheksa lehekülge – ning nad mõlemad vaatasid mulle üle mu enese töö otsa. Identsed. Lauri kõigepealt pisikesena filmis Siin me oleme – kui on meri hülgehall…Täpselt Brigita. Siis Brigita oma uue lauluga. Täpselt Lauri. Visuaalis. Ja Lauri intervjuud andmas. Täpselt meie isa ja tükati mina – ja Brigita. Müstika. Ilus.

Ja hea, et on olemas telekas ja arvuti, mis nad mulle koju toovad, kui käsikirjad põlevad.

Olen oma loomelise kogupaugu lõpuspurdiga end nii tühjaks väänanud, et hirm tuleb. Indi andis täna imelist nõu – prindi see lõpuosa telg, mis sul arvutis on, välja ja laota laiali.

Aitaski!

Paanika kadus. Ülevaade tekkis. Ja mitu üllatavat sõlmumist. Aitäh.

Metsapere, kelle juurest käisin täna heina-piima-saepuru toomas, ütles õnnetuseks täpselt seda, mida ma ise tean. Rahaga inimesed väänavad oma venitamise, muude tegemiste ja jobutamisega mu veel tühjemaks. Andekas kirjanik muretseb ja rügab, veeretab sente ja tühjeneb. Summade pärast, mis pole rahaga inimestele nimetamisväärsed.

Mida siin rääkida.

Väga kahju hakkas endast.

Sellest hoolimata tegime Indiga kõik, mis vaja. Võtsime heinad ja saepuru maha. Puhastasime boksid ja talliesise. Niitsime batuudiümbruse – poole vedasime lammastele – kes on niigi liiga paksud – ja poole hobustele. Jõudu saime paradoksaalsel moel – naabrinaine tuli läbi põlvini heina kiviaia äärde ja ütles, et võime ka tema aia niita. Tänu taevale – võiksime – kui meil oleks lehmad – aga ei pea. Niidame oma kodu ilusaks, talje saledaks, põsed õhetama – ja korras!

Hommikukohvi pikendusel Reeda juures kurtsin, et Maruusja ei räägi minuga. Ei räägi jah. Kahe aasta eest nõudis ta täiesti kuuldavalt varssa. Saime Namaste. Nüüd võiks tulla uus emarõõm – reedeks leppisimegi Maie juurde mineku kokku – aga Maruusja ei räägi midagi. Ei rõõmusta ega hakka vastu.

Lasen asjadel lihtsalt voolata.

Ehkki – managemendi ja produktsiooniga nii enam ei saa – on aeg teada saada, mis tuleb nende kaante peale, mille vahesid ma siin, veri ninast väljas, kirjutan. Kolm korda verd jooksnud nina, külmast valutavad randmed ja rütmist väljas käiv süda räägivad ise enda eest.

Ja mida ma siis teen?

Trambin rahainimeste ees jalgu – austage ja hinnake, minu väärtus tõuseb aastatega ja ma olen meie aja elav klassika. Nii või?

Viskun neist mõnele kaela – ole mu metseen, mänekas ja mees – nii või?

Viskun hoopis voodisse, et hommikul kell neli tõusta. Ma ei saa äratuse aega muuta – Indi pillas ju mu mobla kultuurikeskuse peltasse 😀 – ja enne nädala lõppu pole võimalik ka. Hiljem ärgata. Kõige parem oleks üldse mitte magama heita. Aga mu jõud on nagunii viimase vindi peal. Pean vastu.

Homme kaheksa lehekülge, hoov niita. Ülehomme kaheksa lehekülge, Maruusja täku juurde. Laupäeval kaheksa lehekülge… keegi pidi läbi tulema… ei mäleta. Ups. Eks ma siis näen, kes tuleb. Ja pühapäeval sõidan koos Indiisuga Tallinnasse võimlemispeole. Nii lihtne ongi.

Kõik läheb hästi. Ma jõuan kõike. Kõik lubadused täidetakse – ja veel palju enamgi. Aitäh.