17. juuli 2014
Karmel Eikner – kaalutletult kaadri taga
Kati Saara Vatmann
„Ma olin teleteed alustades ikka täitsa patsidega tüdruk, keda oli lihtne blondiks nimetada ja auklikuks kommenteerida. Ent iga augu kohale kasvas argument ja löögivalmidus,“ naeratab Karmel (44), kelle heldet ja olemuslikku soojust ja jagamisvalmidust tunnustavad kõik, kellega ta oma mitut pühendumise vagu kõrvuti künnab. „Rõivafirma Powered by Karmel käib üheteistkümnendat aastat ning minu jaoks on väga oluline ja armas, et olen Maire Aunaste saadete toimetajana tema pühapäevahommikute kaadri taga.“
Loomulikku blondi, kes üllatas kultuurisaadet OP juhtides televaatajaid igal nädalal uue uskumatu soenguga, oli lihtne ja mugav kultuuriblondiks tituleerida – ent see õpetas naise oma koha eest päikese all seisma, kaalutlema ja kalkuleerima, põhjendatult võitlema nii, et nüüd pole enam võidelda vajagi.
Jahevihmase suve veedab tegude-daam Laagri-Pääsküla-Nõmme kohtumiskohas Raba tänava keldrivabrikus Rosiine, kus valmivad tema kaubamärgiga tooted. Pärast turu ja taseme uurimisi üha kindlamalt just seal – viimase suurema sooritusena laulu- ja tantsupeo särgid.
„Minu erinevad elualad on toonud mulle ka eriliselt promo pröökamata ohtrasti kliente, kellel on vaja suvepäevade ja kokkutulekute särke – need on meil eriomaselt kas kaenlaauguni või õlani küljelaidudega, millega annab kenasti mängida. Ehkki suvepäevad on pikalt ette teada, oleme Rosiine-emandatega juba harjunud, et tellimused tulevad toredasti stiilis eile-oli-vaja. Need ääretult professionaalsed õmblejannad teevadki eilseks. Minul on vaja õmblustehnilistes küsimustes piisavalt kiiresti kaasa mõelda, et kahe sekundiga tehnilised vastused anda – toodang üle vaadata, et viimse kui särgi eest tellija ees seista ja vastuta – ning nii väledasti pakkida, et ma nende fenomenaalsete tegijate valmisõmmeldud kuhja alla kummuli ei jääks.“
Rosiinega kõrvuti
Karmel kõneleb – nii äsjavalminud särke pakkides kui tavapäraselt kaasa toodud kooki pakkudes – et proovis oma puuvilla-rõivalise eneseteostuse koostööpartnerina alguses ka teisi tegijaid, ent paremat kaaslast kui 14-naiseline krapsakas keldrivabrik pole lihtsalt olemas.
„Meilt küsitakse mõnikord, kuidas me nii väikeses ruumis nii tihedasti koos end liigutada saame – aga sellepärast liigumegi, et ei laiendanud end enne masu lõhki,“ tutvustab Karmeli kursuseõde konservatooriumist Ülle Lehtmets ellujäämise võimalusi Eesti džungliseaduste käes. „Siia jõuavad koostööpartnerid nii Eestist ja Soomest, Rootsist kui Inglismaalt – Montonist Ivo Nikkoloni – ja ilmselt leitakse meid siit, kus Tallinn lõpeb, üles sellepärast, et me teeme põhimõtteliselt ju käsitööd. Põhjamaine kvaliteetne ja professionaalne käsitöö.
Kui olen võõrsil rännanud ning planeeti katvat rõivaste merd ja selle üha juurde vuristamist Aasia riikides näinud, küsin endalt ikka – milleks me seda massi veel juurde toodame? Aga sellepärast, et niisugust traditsioonilist kunsti nagu meil, ei oska keegi teine.“
Karmel, kes õppis õmbluskunsti oma vanaemalt, sõnastab Eestile ainuomase käsitöökultuuri koha globaalse masstoodangu kõrval ka traditsioonide edasikandmisena – iga oskus on väärtus. Nii hobi ja eneseteostusena kui siis, kui masstootmisega mingi krahh juhtub – kes oskab, see kestab. Tõsi, üha kiirenevas ajas jääb mõistatuseks, kuidas jõuti olnud aegadel käsitsi kantida-tikkida, õlakuid ja higilappe külge ja ära nokitseda – nagu jõuti ka hooneid ja mööblit käsitöiselt kauniks nikerdada. Eks praegu jõutakse seda, mida on vaja praegu jõuda.
„Kujutate ette – neil naistel on viisteist minutit lõunapausi, nad mõistavad üksteist poole silbi ja žesti keeles ning oma eraelulistel teemadel ei vadista. Peaaegu üldse ei räägi! Kakskümmend aastat elulugusid siin masinate taga. Neliteist vaprat hakkamasaamist, kes ei kurda, kui mees on Soomes või üldse läinud, kes rõõmustavad lühidalt, aga seda sügavamalt vanaemaks saamiste ja laste edu üle,“ arutleb Karmel, kes numbrite-usku inimesena üllatub ka ise mõnikord suurte arvude seaduse üle – juba…
Muusikaõpetajad ruulivad
Karmel ja Ülle on mõlemad konservatooriumis muusikaõpetajateks õppinud. Arutlevad, et said kõrgkoolist kaasa distsipliini ja kontsentreerumise oskuse – pole olemas ebavajalikke õppeaineid ega mõttetuid eksameid – iga katsumus arendab mõtlemist ja süsteemsust.
„Olen ka oma kaks pluss kaks last hariduse ja arenemise teel juhtides iga päev süvenenud analüüsioskuse ja valikute arukuse teemasse,“ kirjeldab Karmel kõrghariduse laiendamist argiellu. Ta on lisaks oma lastele olnud ka kaasa Rait Killandi esimesest abielust sündinud laste kaunis kasuema. „Pole ühtki ülearust oskust ning seda, mida õpetatakse, peavad lapsed ka oskama. Kui mu tütar sai teises klassis eesti keeles nelja, olin näiteks tõsiselt murelik. Liialdatud kanaemalus? Sugugi mitte. Teises klassis ei saa jääda miski mõistetamatuks – mille peale siis järgnev haridus rajada, kui nii vara on lüngad sees? Minu meelest peab vähemalt algklassides – tegelikult läbi elu – selgusetuksjäänut seni kordama ja kordama, kuni selgeks saab.
Kuna osa lapsi arenevad-mõistavad-oskavad kiiremini, julgen välja käia ka ebapopulaarse väite – olen eliitkoolide poolt. Erineva suutlikkusega väikeste inimeste ühte surumine pidurdab suutlike arengut ja põhjustab aeglasemates stressi ja alaväärsust.
Ning kui laps kas mõne õppeaine või pilliõpingu kohta kohati kähvab, et talle pole seda vaja, tuleb temaga koos põhjendatult arutleda, mis ja milleks kõik nähtused tervikpildis vajalikud on. Me keegi ei osanud keskkooli lõpetades tegelikult elukutset valida. Praeguses maailmas on nii palju uusi ameteid, et tulebki igal sammul küsida: miks ja milleks. Me tunneme sisimas, mida soovime ja milleks oleme sündinud – ent sellele ilusale unistusele ja ideaalile tuleb leida ka turuväärtus ja nišš.“
Muusikuharidus on Karmelile enesele aina abiks ja toeks osutunud. Üheks perekondlikuks peoks oli ta suuteline sõpruskonna ansamblile kolme laulu jaoks neljahäälsed sätungid tegema. Kultuuriliste teadmiste jagamise kooli sai aga Aktuaalses Kaameras Virve Liivanõmme ja Aarne Rannamäe igapäevastele küsimustele vastates: „Kes neist Bachi fuugadest nüüd sinu arvates aru saab? Räägi inimestega eesti keeles ja lihtlausetes!“
„Eks ma siis lasin seletamise asemel kümme sekundit neid fuugasid endid – ja ühtlasi õppisin ära rusikareegli: arvud loevad. Numbrid ei eksi. Tänapäeva tehnika võimaldab iga uudiselõigu ja intervjueeritava eetrisoleku ajal faktiliselt kindlaks teha, millal televaataja tulistas puldiga teise kanali ette – edasi järgneb analüüs: miks?“ teab kogenud kaalutleja.
Väikene rahvas
Nii tele, muusika, reklaami kui rõivatööstuse alal vilunud naine nendib, et meie rahvas pole paraku väike mitte ainult arvult, vaid ka suhtumiste laadilt. Mida muud kui väiksust näitab valmidus üksteist kommentaariumis sõnadega surnuks tulistada.
„Nii ise ekraanil olles kui praegu Maire saadete kaadri taga olles näen, et inimesed ei tule sellepärast saatesse oma head sõnumitki jagama, et ei talu ettearvamtut õelusevoogu, mis järgneb. Õigemini küll ettearvatavat,“ teab Karmel. „Tuntud isikud on sellepärast ka sotsiaalmeedias oma uudiste jagamisega väga ettevaatlikud, et avalikkus teeb haavatavaks. Teame küll, et oleme ühisväljas kõik seotud, kõik on üks ja ühendatud – aga enda ja lähedaste kaitset kurjuse eest vajame siin maal vist küll rohkem kui kusagil mujal maailmas. Selline ülesanne siis…“
Ülle lisab, et on nii Karmeli kui teiste nimekate teekaaslaste katsumusi kurjade kommarite küüsis jälgides imestanud, kuidas jäädakse ebaõiglasest lammutamisest hoolimata nii helgeks ja päikeseliseks. Ikka seostub õmblusvabriku ette maanduv jeep koogikarbiga, mis sealt koos kuldselt naeratava Karmeliga väljub.
Mõistusega, ikka mõistusega. Faktid kõnelevad. Ning sellepärast pakibki ettevõtjanna ise viimse kui t-särgi, et kindlatele faktidele tuginedes oma toodangut kaitsta ka siis, kui tellija helistab või kirjutab selleks, et tunde kraagelda teemal, miks rinnaesisele õmmeldud aplikatsiooniga särk on… täpselt selline, nagu ta tellis.
„Veedan meie telemaja-lähedases linnakorteris kui staabis tunde ja tunde inimeste väiklust ja konfliktsust siludes ja silitades – ehkki tahaksin samal ajal meie Kaberneeme päris-kodus hoopis lastega seda va kiidetud ja igatsetud kvaliteetaega veeta ja sügisestele projektidele mõelda,“ tunnistab kannatlik ja karastunud enesejagaja. „Sellepärast olen ülimalt rahul, et endine telejuht Rait on läinud elukutselise mehe teed. Tal on küll ülekandejaamad, millega ta spordivõistlusi teenindab. Aga põhiline pühendumine on vabatahtlike maal ja merel päästjate juhtimine. Neid vabatahtlikke on tuhatkond ning täiesti reaalseid päästmisi nii maal kui veel on üksjagu ette tulnud.
Väikene rahvas ei saa kõikjal nii palju palgalisi päästjaid pidada, et pritsumehed õigel ajal kulupõlengule või seenemetsa eksinud vanaema otsingule jõutaks. Piltlikult öeldes ei saa ameerikalikul moel selleks sõda alustada, et raketitootmist ja sõjardite palkasid õigustada. Rahva oma kaitse on ainumõeldav mudel.“
Ülle lisab, et väikese rahva puhul kaitseb igas eluvaldkonnas mõistus ja kvaliteet. Kõrge tase võiks olla meie Nokia ning mõistus kaitseb orjamentaliteedi eest. Kes loovalt mõtleb ja mistahes ülesandeid täites teab, milleks – see ei tunne end orjana ega hääbu enesehaletsusse ja teiste süüdistamisse-kadestamisse. Mõtlev inimene kasvab suureks.
Tänu lastele
Ülle alustas 20 aasta eest kolmanda lapse kõrvalt Rosiinega: „Tundsin, et kooli muusikaõpetajaks mina enam tagasi ei lähe.“
Karmeli pööret kvaliteet-käsitöönduse juurde tiivustas allergilise poja Karl-Elmari sünd. Nahanähtudest hoidumiseks õppis ema iga kangast näpu vahel veeretama ja iga toitu analüüsima – kuivõrd allergial on ka kopsuvorm, teisendas-süvendas see sajandiprobleem ka ema suhtumist spordialadesse. Mida vähem on lapsele lubatud, seda enam ta seda soovib. Tuleb leida lahendus.
Rõivaste mõttes Powered by Karmel see lahendus oligi. Puuvillane ja üdini ehe, kaunis ja eriline ka. Õmblejannast vanaemalt õpitud oskused lõid pisiasjadeni paigas brändi – tunnuseks lillekene, kenasti laineliseks venitatud servad, täpsed kandid ja leidlikud kaelused, noksiaugud ja krousid – et poiss tunneks end poisina ja tüdruk tüdrukuna ka dresse kandes.
Karmel teab igast tootmisfaasist kõike – kuidas ja kuhu vahele käib liimriie, mismoodi kandinurki nii töödelda, et trikotaaži silmused hargnema ei hakka, kuidas kaht tüüpi t-särkide küljelaidusid kandja figuuri kasuks tööle panna – siis on ta oma pakutavale ise ka parim müügimees.
„Teletöös oli tegelikult üsna sama. Tegin ja teadsin oma eelmisel teleperioodil samuti ise kõike – olin nii produtsent kui toimetaja, logistik-statistik kui saatejuht,“ loetleb Karmel. „Tänu sellele suudangi täna olla sellise rasekahurväe kaadri taga, nagu Maire. Naudin tema kogemuse-stiili-karakteriga kõrvuti kulgemist. Ja ei kibele ise ekraanile – aitab intriigidest ja õelusest, see on juba ära olnud.
Sügise lähenedes pikenevad nimekirjad, keda ja mis teemal saatesse kutsuda. Eks oluline on ka eelmise hooaja analüüs – kes tulid, miks ei tuldud, kas kõneldi kõigist võimalikest valikutest õigeimal teemal, mida vaatajaprotsent näitas.
Mitte miski ei juhtu asjata. Pole juhuslikke kohtumisi. Ega üleliigset kogemust. Ka mina pean kõige meeldiva ja mõtestatu kõrval paar päeva jutti mõnd ebameeldivat ja näiliselt mind raiskavat tööd ja totraid kulutusi tegema – hiljem selgub, miks seda eneseületust või –alandust vaja oli. Kui haridus-mõtlemine-suhtumine kaitseb enese ohvriks kujutlemise eest, siis leiutataksegi oma Nokia – Powered by Karmel ja Rosiine – ja kasvõi terve hea uus ilm.“
Kogenud ja kaalutleva sotsiaalse närviga Karmel küsib, miks sõidavad Eestis rongid-bussid tühjade kohtadega ja kinoseansid-kontserdid käivad vabade platsidega, samal ajal, kui paljulapselistele peredele jagatakse elamuste ja edenemise asemel kaheksandat külmkappi ja kahekümnendat tossupaari – millega lapsed peaksid tegelikult trenni pääsema ka siis, kui vanematel ega valdadel raha pole. Miks haigusi varjatakse, mitte ei jagata kogemusi. Miks ei kõnelda saatusekaaslastele, kuidas toime tulla leinaga, mille põhjustab lähedase lahkumine või Soomedesse jäämine, kodu kaotamine pangale või pankrot? Miks head inimesed tunnevad end üleliigsetena ja üksildased ei leia üksteist üles? Aga sellepärast, et Karmel on alles alustamas oma rahva teenimise projekti, millega ta loodab meie väikesest rahvast kujundada inimliku ühiselu-mudeli, mida võib kogu maailmale eeskujuks tuua.
„Kes meist ei tahaks kuuluda eliiti. Eesti tahaks olla maailmas milleski esimene. Iga inimene tahaks olla parim. Milleski. Ükski inimene, kes ei pühenda oma oskusi ja võimalusi rahvuskehandi teenistusse, ei saa tõeliselt ja olemuslikult kuuluda rahvuslikku eliiti,“ arutleb Lady Powered by Karmel. „Mina küll tahan. Olla teenitult parim – ja teenida parimaid inimesi parimal moel.“