31. august 2014
Mina, sariabielluja?
„Pead ikka kohe kirikusse tormama, kui keppi tegema juhtud?“
Ee… Jaa… Nojaa… Ei…
Ave Alavainuga oli just mõne päeva eest selline dialoog – kelle teisega! Ütles, et on huvi ja muigamisega jälginud, kuidas ma 2010. ja 2011. aastal tubli tüdrukuna oma kahe täiesti erineva mehepoolikuga laulatusin. Nagu hea tüdruk, kes püüab kogu hingest nii käituda, et ema ei pahandaks. Vastasin Avele umbes samade sõnadega, nagu Marko Reikopile, kes kutsus mind Ringvaate saatesse rääkima raamatust „Projektilaps Pärnust“, ent tegelikult oskas ja tahtis vaid lobiseda mu abiellumiste ümber: „Ma ei ole lits!“
Eesti küla on varmas iga naist, kel mehike man, patuseks pärgama. Kui oled nagunii nõiaks peetud, soovid piirduda libahundi staatusega – libuhunt ei taha olla. Ning fakt, et ma pole kolm viimast aastat abiellunud, räägib enda eest. Mis pole Ave Vita 30 neitsiliku aasta kõrval muidugi veel mingi number.
Esimest korda abiellusin oma viie lapse isaga sisetunde järgi – kõigi loomaliikide emased tunnevad ära, millise partneriga tulevad terved-tublid järglased – ligi veerand sajandiks. Mina olin siis 20aastane laps, mees paar aastat vanem poisike – ning nüüd korraga on tema hall härra, mina ikka plika. Erinevad pöördekiirused ja kulgemise korrused – aga igas mõttes viljakas koostöö.
Kui teist korda abiellusin, karismaatilise-mängulise kinomehega, saabus meie laulatusele Elo Mõttus telekaameraga just õigeks ajaks, et mulle pruudiloor juustesse kinnitada. Tema küsimusele, miks ma noore hurmuriga niisama koos ei võiks elada, vastasin: poiss on vaja peremeheks laulatada.
Kui selle abielu suvi oli möödas, oli läbi ka romantiline etendus – ilmad läksid halvaks ja libakaasa ema juurde tagasi. Mis ei takistanud mind lootmast, et teisel korral laulatub paremini – täiesti teist tüüpi, näiliselt väga isasest superkokast sai veel kulukam ülalpeetav-järelveetav.
Investeerisin tema proovipäevadesse-litsentsidesse-koolitustesse-tervisetõenditesse tuhandeid eurooparahasid, mida see hinnaline lemmikloom tänini tagastanud pole. Kuluka lemmiklooma väljendi leidsin Ingrid Peegile „Stereo“ saates abiellumise põhjustest kõneldes. Õppisin selle kooliraha eest, miks ka kinni laulatatud ullikestest peremehi ei saa.
Suhet pole. Minu jaoks pole tallis-laudas rutiini – loomad on mu perekond ja nende talitamine on kvaliteetaeg, meditatsioon, analüüs ja plaanide tegemine. Orjasuhtega sõnnikule ja silole peale lennates hakkavad vennikesed kahe kuu möödudes tundma alandust, mitte ülendust – ning põgenevad.
Võimalik, et kui poleks kooselu ametlikuks allkirjastades neile avanssi jaganud, oleksid nad rohkem arenenud. Seda enam teada ei saa. Elan praeguses elujärgus kaks-ühes, akudrell ja kirves paremas ning pann ja pesukauss vasakus käes.
Rütm ja harmoonia on liialt paigas, et kedagi kosmilisest kataloogist tellimagi hakata. Saame 8aastase tütrega kahekesi kenasti oma 5 hobust ja 15 lammast, kimbu linde, kooli- ja kirjatööd, kultuuri- ja korjelennud peetud ja veetud. Massiivsematele töödele põikab appi väimees ja kaks üksildast naabervalla meest.
Mil moel saaks keegi minu muinasmaale kuningaks tulla? Võõrsilt ehk? Või siis sedapidi, et ma ise kolin oma taboriga isanda tallu emandaks. Hea sõber Ulvi Saar, kellele eile õhtul kirjeldasin, kui väga imetlen ja naudin taevas kokku pandud paaride nägemist – ta ise oma kaasaga nende hulgas – meenutas, kuidas taotlus tehakse. Paberilehele kirjutatakse, keda täpselt oodatakse, mida talle pakutakse ja mida temalt loodetakse, olevikuvormis, nagu kogu see imeilu oleks juba tõelus – ning see leht põletatakse ette tänades ja naeratades.
Iseasi, kas ma soovin.
Usun-loodan-armastan küll – ja kuidas veel! Aga hetkepildile ei projitseeru isast inimest ei unes ega ilmsi. Ainus isane isend meie talus on part Donald ning ühtegi mehte kui perspektiivi pole enam vähimatki tungi investeerida. Kui, siis tuleval kevadel sündivasse orlov + arab varsasse, kes on ehk täkupoiss.
Kristliku kiriku silmis on mul kolm laulatatut. Aitab ehk? Pärast bürokraatlikku lahutust jäävad need energeetilised seosed ikka alles. Laste isa on liiatigi just pärast lahutust – nojaa, hästi-hästi, lahutusi J – lisaks mu väga hea sõber. Pole ootusi, pole ka pettumusi.