Taimeturgutus kui vastutus taltsutatud elu eest

Vabaduses elav, looduses oma ema kõrval taimi tundma õppinud hobune-lehm-lammas-kits sööb igal elujuhtumil õigeid taimi, mis on talle just sel ajal ja puhul head ja tervendavad. Kui inimene on võtnud õiguse rohusööjat koplis pidada, on tal ka kohustus vajalikud taimed nende taimtoiduliste ette ja kätte kanda, kelle eest ta vastutab.

Saaremaal Orissaare lähistel Kalda talus teeb Maria Kaljuste veini ja mett, hoidiseid ja talletisi – nii õuntest ja rabarberitest kui võililledest ja nõgestest. Nagu ta ise oma taluperenaise suvesid iseloomustab: „Krahmin kõike kokku, mida vähegi saan ja ulatan. Kusjuures hobuinimesed on viimasel ajal pöördunud minu poole sooviga osta hobustele õunaäädikat.“

Pean tunnistama, et õunaäädikas ühenduses hobustega tekitas minus esimesel hetkel valuliku mäluvoo. Mu kõige esimene hobune astus koos roostes naelaga endale teetanuse jalga ning kui ta oli selle lootusetu tõve tõttu lahkumas, soovitas Wormsi Enn: „Anna õunaäädikat ja pane ta peaga põhja poole.“

Kui noor mära oli vikerkaare taha libisenud, soovitas nõid kohutava leina leevenduseks: „Võta õunaäädikat ja heida peaga põhja poole.“

Viisteist aastat hiljem on see isegi naljakas.

Ning õunaäädika kasutamine on vana tarkus – kogenud hobusekasvatajad Inglismaal annavad seda, et parandada hobuste vereloomet, tugevdada eakaid ja põduraid ning märasid enne ja peale poegimist. Õunaäädikas suurendab piima hulka, aitab poegimist paremini üle elada ja vähendab ka sünnitusjärgset stressi.

Maria Kaljuste lisab: „Antakse 20-50 grammi päevas, lahustatuna vette. Samuti küsitakse minult hobuste jaoks kuivatatud vaarikalehti ja raudnõgest. Vaarikalehed on vajalikud samuti just märadele – rahustavad neid ja tõmbavad hormoonimöllu tagasi poegimise eel ja järel.“

Kalda talu emanda taimede korjamise-kuivatamise-hoidistamise möll vaibub alles sügisel. Ta tegi sadu liitreid võilillemett, nagu paljud targad peagi üldse ilma mesilasteta Eestimaal.

Maria kinnitab: „Mul on se kõige õigem kraam – võin julgelt pakkuda. Jube ruttu õitsevad ära ainult. Võililli muidugi hobused ei armasta – lambad-kitsed küll – ja võilillelistel lehmadel läheb piim kibedaks.“

Piibele puhketalu perenaine Kristi Mikola, kes Hageri ja Kiisa vahel hobukeskset turismi edendab ning Saare kolleegi õunaäädika ja teiste hobupositiivsete taimsete saaduste lainele juhatas, selgitab: „Olen ise palju uurinud ja leidnud, et saame oma sõpru just palju puhtama söödaga aidata. Nii nagu iseennastki – ja see tõesti töötab.

Tavaline nõges on tuhandevägine abiline. Parim aeg korjamiseks on kuiva ilmaga. Seda umbrohtu on tarvitatud väga ammustest aegadest hobuste söödas just selleks, et anda neile võimalikult laialdaste mineraalide sisaldusega toidulisa. Kui nõges maha niita ja ta enam ei kõrveta, söövad nutikad loomad teda väga meelsasti. Nõgeses peitub palju vitamiine ja mineraale, mis omavad laiatoimelist tervendavat mõju. Nõges on tuntud oma rauasisalduse poolest, kuid lisaks sellele peidab ta endas ka kaltsiumi, magneesiumi, potassiumi, A, B kompleksseid vitamiiine ja ka C,E ja K vitamiine ja antioksüdante.

Hobustele võib kuivatatud ja purustatud kujul nõgest manustada 40g päevas. Kes seda muidugi teab, kui palju loom seda mahaniidetuna ise manustab. Ilusa läikiva ja nn dollaritega karvastiku saamikseks on see lausa imevahend. Samuti on ta asendamatu treeningus olevate hobuste hea ja stabiilse lihastetöö tagamiseks. Paljude allergia käes kannatavate hobuste jaoks on nõges just päästevahend, mis toetab organismi kaitsevõimet hooajaliste allergiapuhangute ajal. Lisaks saab abi nõgesest just neile hobustele, kelle on probleeme urineerimisega või muud mured vee väljutamisega.

Nõges aitab toetada organismi ja paneb tööle loomuliku põletikuvastase mehhanismi.“

Kristi jätkab: „Vaarikalehed kuivatatud kujul purustatuna on kasutusel olnud just tiinete märade toetamiseks, et ohjeldada hormonaalsest kõikumisest tulenevat tujukust. Samuti noorte märasälgude puhul nende esimesel innaajal, et tasakaalustada vallanduvate hormoonide möllu. Lisaks arvatakse, et suur kaltsiumisisaldus tugevdab oodatava loote luustikku ning on valuvaigistava mõjuga poegimise ajal.“

Peamiselt aitavad vaarikalehed varssumisel kaotatud toitaineid kiiresti taastada ning mära emakal puhastuda ja uuesti kokku tõmmata. Et mära taas elujõuliseks ja tugevaks saada, peaks vaarikalehti andma mõned kuud enne varssumist ning jätkama nende manustamist kuni varsa kuuvanuseks saamiseni – 40 g kuivatatud ja purustatud lehti päevas.

Takjajuur on hobustele mitmekülgne ravimtaim, mida saab kasutada paljude hobuste terviseprobleemide puhul. Liigesehaigustega hobuse liikumise parandamisel kui ka nahaprobleemide leevendamiseks on see ravimtaim asendamatu. Hea on anda kuivatatud takjajuurt ka lahtiste haavade kiiremaks paranemiseks. Kasulik on ta ka vereringe, vereloome, maksa- ja neerufunktsiooni parandamisel. Samuti on teda kasulik anda hobustele seedeprobleemide korral, kuna ta soodustab maomahlade teket ja seetõttu kasutatakse hobuste puhul tihti mürgistuste korral – eriti hea on koos nõgesega. Takjajuures sisaldub aminohappeid, kaltsiumi, vaske, kaaliumi. Manustada 15-30 g päevas vastavalt hobuse või poni kaalule.

Maria Kaljuste lisab: „Ma õpin muuseas oma talu teenuste mitmekesistamiseks toitumisnõustajaks – üsna sama jutt on inimeste jaoks… Ju siis vist ka hobustele võiks bergeeniateed pakkuda ja pojengitõmmist…“

Kristi hoiatab siiski: „Kõik inimesi turgutavad ained hobustele ei sobi ja on neile lausa mürgised. Aga osalt on ainevahetus kindlasti sama.

Näiteks kui õlidest rääkida, siis neemi ja teepuu õli on jällegi asendamatu nii haavade raviks ekseemide puhul kui ka kärbse ja puugitõrje vahendina super.“

Nii loomadele kui inimestele valmistab putukatevastaseid õlisid Valgussaare Vaike Martin Järvakandi lähistel.

Paljusid maainimesi muide hakkab tõsiselt hirmutama pigem putukate puudumine. Paaril viimasel aastal on tekkinud täiesti rusutis – võililleväljad, lokkav õitsemine – ja mesilasi pole. Taamal rapsipõllud, eks mürgitati – ja see kõik on nüüd taimedes. Mesilaste asemel.

Piibelehe Kristi kinnitab: „Me ei kujuta enam ammu ette, mida ise – ja mida meie rohusööjad loomad – sisse söövad. Meil on õnneks vedanud naabertalu peremehega – ta mõistab maa ja looduse väärtust ja oskab seda mõistlikuse piirides kasutada. Küll aga kurdavad paljud loomakasvatajad, et otse hobuste-veiste-lammaste nina ees ja ümber mürgitatakse.“

Mis puutub õlitaimedesse, mille kasvatamise nimel maailma mürgitatakse, siis taimed iseenesest on ka hobustele vajalikud. Näiteks tuder – tudraõli pressimise ülejääk. See on parema omega3 ja 6 rasvhapete suhtega kui raps. Ka lina on hea, aga tuder on kasulikum – ning seda kasutab oma hobuste turgutamiseks näiteks Jabara külas asuva Kopli hobutalu noorperenaine Kaisa Jalakas.

Õlleraba antakse hobuste turgutamiseks külmadel-söödavaestel aegadel – tema toime on umbes sama nagu silol. Aga kuna see on odrast, siis ei tohi seda palju anda.

Melass on suhkrupeedist mass, millele on veel palju muudki lisatud- nii et Maria ja Kristi sõnul mõistlik on suhkrupeeti ise kasvatada ja siis kuivatada ja anda – see on parim vereloomele ning aitab külmade ja lörtsiste ilmadega hobustel, kes on nõrgemad või taluvad halvasti külma, seda aega üle elada. Ka melassi ei tohi palju anda, muidu tekib laminiidioht.

„Kui saad oma hobused suvel viia metsa sööma või teha neile ajutine karjamaa sellisesse kohta, kus nad saavad ise teise kooslusega taimesid süüa – siis ei jää nad oma tervisega hätta aga selleks peaks ise ka taimi natuke tundma ja metsalapi üle vaatama,“ soovitab Kristi. „Maailma parimad taimed aga on hobustele lutsern ja timut.“

Mina isiklikult aga olen üleüldist küüslaugu ja tärpentini usku. Kui lapsel on mistahes köha-nohu – tärpentin rinnale, kurgu alla ja sokkidesse! – ning küüslauk põske. Samuti on küüslauk hobuste parim köharohi – pulbrina kaera sees – ning eeterlikku õli sisaldades imbub küüslauk ka nahasse, nii et kärbsed-sääsed-parmud-kihulased ei vaimustu enam mõnusasti küüslaugu järele lehkavast hobusest.