11.september

Aipõmmadi-kaksiktornadi… Jäägu see.

Eile maastikul ratsudades veendusime, et looduses elades ei saa ealeski rutiini tekkida. Rajad, mis olid mullu pärast maaparandust värsked, olid nüüd täis risu ja võssa kasvanud. Uusi tüvesid oli siruli langenud – ja seal, kus mullu hobustele kinnitasime, et silorullid ei söö hobuseid, olid söödapeedipõllud. Täis metssigade-kitsede-rebaste-põtrade jäljerida. Seal, kus mullu olid galopilagendikud, on nüüd ootel teise ringi ristik – ja teine põld on möödunud talvega kivid välja sülitanud, nii et sellest hoidume üldse. Ei midagi korduvat siin päikese all 😀

Just siis, kui valmistusin siunama arvudinat, kes 11 värskendust installima asus – arv ka hea muidugi… – saabus Karla, kes teatas, et toob nii maas olnud kui maha langetatud latid-tüved välja ära. Ups… Ja siis tuletas Jumal meelde, et ta on alati kodus. Elmar oli Meelika juures ja nõus Karlale Urmase trakatsit andma, ehkki teatas, et minu nägemine ajab teda närvi. Ahah. Tabor ei saa paraku enne Kessuküla kerkimist taevasse minna.

Tebolar tegi panda kavatsetud nelja asemel kahe tunniga korda.

Indi leidsin klassiõde Kristeli juurest.

Medeküla Vallo emakene oli pannud tohutud õunakotid meid ootama. Aitäh!

Ja kuna taadid panevad kahekesi metsaveert pidi – Karla ja Elmar, kes hommikul ütles, et läheb närvi, kui mind näeb – istun malbelt toas. Mis tekitab nohu. Kui Indi-toodud kooliviirustel oleks nohu, siis oleks nohu külmetamisest. Kuna nohu on minul, siis tean ka selle põhjust.

Jaanika analüüsis, kui hõlpsasti meie ohjadega mängima hakatakse. Kui laseme ohjad lõdvemaks, hakkab keegi neid siiasinna kangutama. See on kuidagi loogiline. Keegi ju peab. Ent kui meil juba on viimseni pingul ohjad ja kiire sõit sees, läheb asi absurdivalda, kui keegi neisse sisse tormab. Ohjad ristirästi, jama kui palju.

Ajakirjas Naised on mul täna Padari ja Tarvo lood. Proua Šepsi intervjuust jäi mulle kõrvuvahele kajama üks lause – Kõrgem Vaim ei tee vahet mõttel ja tegelikkusel – tema jaoks on mõte samuti tegelikkus, seepärast täituvad kõik soovid. Kes kardab ja muretseb, endale sellise reaalia tellibki. Kes usub ja loodab ja unistab – oma muinasmaa saabki. Ja meie hetkeseis on varasemate palvete visiitkaart.

Möödunud aastal, kui naabripapi metsast maaparandajate produkti välja tõi ja mina üksinda talvele vastu ähkisin, unistasin – ka siinsamas – mingulgi võiks olla turvaline papi, kes iga päev ühe koormakese õue peale nodistab ja tasapisi toimetab.

On. Ja taas – täpsust detailides! Mida oleme tuhat korda rääkinud nii Kareka kui Helinaga. Kui midagi tellid, ole viimse kui pisiasjani täpne. Muidu saab nalja. Õpetlikku nalja. Nalja, mis teeb inimesele hoogukoguva nohu.

Heli raamatu olen korralikult kirjuks teinud. Nii, nagu tahaksin, et minu käsikirjaga ümber käidaks. Loodan vägavägaväga südamest, et ta on rahul.

Õhtupoolikul Indiga Maruusja jalga voolutades tuvastasime imelise paranemise. Voolutasime siis, kui  naabritaadu oli läinud – et ta mind nägema ei peaks. Trakatsi ju andis. Aitähaitähaitäh. Üks nunnu ridva- ja tüveriit on õue peal juures. Ja rohkem mina miskisegi metsaga ei tegele. Kirjanik kirjutab. Teenitud raha eest ostab küttepuud. Aitäh.

Täna tegime maastikul teistpidi ratsaringi – ka teised põllud on ära peedistatud – sesmõttes, et peedi all. Või on see kaalikas. Kes iganes. Annab rada leida. Leiame. Ja nüüd olen juba kaks õhtut järjest Tajakest solvanud – ta tahaks nii kangesti ka. Aga titt on sabas. Kolm järgmist päeva sõidame. Indi Tartus-olles saan neid kõiki korraga jooksutada, ilma et varsad minu varssa ohustaksid.

Ja Namastega olin täna ka liiga järsk. Meie metsasolles tuli arhivaar Kaupo. Ja meie metsasttulles küsis päev otsa mehiselt rassinud Karla sauna. Seega oli mul korraga saun ja õhtune talitus, toa ahjud ja järelkuivav pesu, toiduvalmistamine ja see ja too ja…

Aipõmmadi…

Kummalisel kombel tuli appi Heli. Emand Vahing oli teel oma päriskoju Paadremaale ja vestles minuga Ristilt Karuseni. Mis oli erakordselt hea ja laadiv. Kohe väga. Joonistasime kaks paralleelset panoraami – mina sorteerisin samal ajal õhtused heinad – korras toiduks, plekiline homseks allapanuks – täiesti tehtav ühe käega.

Kui väga klaari ja kõrge tundega heinasid ette hakkasin jagama, saabus abiline – kes arvas, et peaksime ükspäev rabasse akusid laadima minema. Mul on tegelikult suurte käsikirjade graafikuga ora kardinaalselt kannis, Haldiga ooperisse ilmselt lähen – mitte kuhugi mujale mitte. Eriti mitte rappa. Igas mõttes. Ja kui ärritunult talli lähed, selgub, et nukker ja sõitmatusest solvunud Taja on Nibiruga küll õiges boksis – aga Maruusja hargutab keset vahekäiku, mistõttu Namaste ei pääse oma boksi. Kui eit lävel häält tõstis, vupsas mu kullakallis venelane ühe kassiliku hüppega oma boksi – aga Mann vahtis Namaste boksis. Ja mina põrkisin vaese pubega, et too oma boksi läheks – selge, et Manni väljakuutimine polnud siis enam mingi küss. Aga ma olin Namastega asjatult kuri.

Ja mu õhtused kallistused-kudrutused jäid poolikuks.

Omaköetud sauna ma otse loomulikult ei läinud.

Vastasin seni, kuni mehed saunatasid, päevased kirjad, orgunnisin ikkagi kukusse jäänud – ohissandjumalküll! – viis taiest kaugjuhtimise teel sealt õigesse kohta – ja kuulsin ühe mehe kojusõidust tuppa saabunud Indilt – teise Fordi plärin kostis läbi seina.

Aipõmmadi…

Minu hetked oma hobustega on pühad. Ainult mu oma lapsed kuuluvad nende juurde. Sain täna väga sügavalt teada. Kui nendega olen, ei saagi aru, kui püha ja eriline on aeg hobustega. Ja kui poleks kaost tekkinud ja sigrimigri kujunenud, poleks teada saanud.

Tänan tuhande ülestikuse teadasaamise eest, mille alla ise üsna ära pihustuda võib. Sügistööd on lõppenud. Reimo võiks nüüd heinad koju ära tuua – ja siis palun rahulikku ja vaikset omaolemist. Olen südamest tänulik tohutute ja ülitarvilike tööde eest, mis said tehtud. Ja veendusin, et kõik me peame ette võtma nii palju kui ise suudame. Kõrvaline abi põhjustab abitut tänulikkust, rütmihäireid, motiivi-madinaid, ristuvaid ambitsioone ja külgnevaid ohjadesse jooksmisi, millest saadakse ootamatult ja asjatult haiget.

Oli ära. Aitäh. Rahu ja vaikus.  Mida ei jaksa, jääb tegemata. Siis jaksan õigeid asju õiges järjekorras õigete partnerite ja õigete hindadega. Ning energia ja aeg, ruum ja rütm on valla. Hullemat asja kui ummistunud kanalid tegelikult kogu ilmas väga olla ei saagi – sest voolamises on vägi. Ütles Tarvo mu enese ajakirja Naised loos 😀

Kuni elame, on kõik tehtav. Kui puhas voolamine kasib ja kannab, sünnivad imed.