18.september

Kinkisin ennast täna Mannile, Sallyle – Indile nagunii 😀 – ja õhtuse talituse ajal rääkisin pikalt Tajale, mis täna toimus ja mida ma sselle kõige ajal tundsin. Mannil läks täna paradoksaalsel kombel tänu Reimole hästi. Sain tema tulles poni tiirudele jaole ja kiiresti tegutseda.

Reimo tuli Soonemetsa silorulle põllult ritta lappama, et uus ring maha nüpeldada. Kuna trakatsil oli kallistaja ees, tuli ühtlasi meile metsatalu uudseiheina kuut rulli üle aia koplisse tõstma. Märkasin, et Mann on kirikus pikali. Selle puu all, kus nad sünnitavad-palvetavad. Jalad taevas. Nii selili. Ja püsti ei tõuse.

Mul õnnestus ta korra püsti saada – läbimärg, ilmselgetes tiirudes – ja ta pasandas valust ja stressist põhjalikult. Tahtis uuesti pikali heita. Reimo tuli appi – ei lasknud teda pikali, kuni finadüüniga kohale kaapisin. Paugutasin talle kümmekond milli ning kui Reimo läks trakatsiga töhe, siblisin mina Manni kõnnitama. Autost telefoni võtma minnes oli poni nõus kasvõi Renault’sse istuma, kui sellest abi on. Püüdis kogu tee maha heita – Baikovite juures lausa kategooriliselt. Seni rääkisin dr. Siibojaga – dr. Tohver oli Rahula tallis ja ütles, et mõne tunni jooksul saab meie juurde startida, kui vaja. Dr. Tuvi helistas tagasi, kui kõik hakkas juba korda saama.

Panin Manni boksi ja pumpasin temasse korraliku pidemetäie lammastele mõeldud söepastat. Kuni bokse puhastasin – ise täiest kõrist lauldes – vist rohkem iseendale… – hakkas finadüün ja süsi mõjuma. Ta ei higistanud ega püüdnud enam pikali heita – ja hakkas sõpru hüüdma. Nõnda et Indile kooli järele läksin juba pingelanguse ja kergendusega.

Kodus hoidis Indi tund aega käsi ümber poni. Mina pesin seni nende jootmisvanni, nügisin üle aia tõstetud rullid aiast kaugemale, et kihulaste pärast end nühkivad hobunad neid tagasi ja läbi aia ei tõukaks. Pärast seda, kui Namaste oli ühte pallinööri kinni jäänud, lõikasin kõik lahtised nöörid ära. Neid tuleb iga päev kontrollida. Heitsin ühte poolikusse rulli pikali – ja varsad tulid teine teisele poole mind. Sügasid mu pealage, nohistasid kõrvade taga ja lõua all. Laadisid, nagu jaksasid. Sest nad teavad ju kõike.

Nibiru on hõbemust. Mis on juhtunud äkki. Ja mis on üllatav. Sündides oli ta põdravasika karva heledapoolne hallikirju – nüüd järsku väga tumedaks tõmbunud – samal ajal, kui Namaste on üha heleruugem kimmel. Meenutagem, et Namaste ema on sitikmust… Ja Taja vanaema peaaegu valge Estepona. Aga legendaarne vaarisa Palladium oli samas sitikmust. Nojaa, aga Nelson on peaaegu valge, õrnalt roostetäpiline… Igatahes meil on kaks üha hallinevat varssa – Namaste aina helehõbedasem ja Nibiru hõbemust. Kas kõik said aru 😀

Saatsin Pärnu Postimehele Raagi-filmi analüüsi – suured käsikirjad jäid minust täna puutumata, sest isegi mina olen kõigest inimene…

Kuna küsisin Kuusemäe-kallitelt kollast bussi Juurimaa-laagrisse sõiduks, tulevad ka Helena-Riin ja Angel hellitusnimega Epu. Kui Raivo käis vilja järel – kitsed ei tohi värsket kaera süüa – mul on mullust otra – selgus, et ta jõuab Poolast oma hobivõistlustelt alles päev hiljem – seega tuleb maavanaemal enesel tüdrukud ja ponid kollasesse fordi tõsta ja minna. Automaatkäigukastiga, oh jeerumküll. Emme saab alati hakkama.

No vot ja Reimo tuligi siis ristikupõldu teist korda niitma – ja tõstis tänavused metsataluheinad hobukoplisse. Ja me tõstsime poni jalule ja edasi läks enamus päevast temale. Kuna meile tehti võrratut tallehautist ja mannavahtu, läksime siiski metsatallu, ehkki süda jäi tiba valutama.

Sally on ikka viimase vindi peal – kõht kõva, tissid nagu porgandid – aga piima veel ei nirise ja saba alt ka midagi ei sirise. Kui hobune sedasi puhib, nagu Sally täna, on tal tuhud – või – oeh, tänaseks piisab, tiirud. Kallistasime kaua ja põhjalikult.

Mingid seosed hakkasid paika minema. Alfa, Lilli, Taja, Mann… Napilt enne pusletükkide paikaloksumist tõusis Sally püsti ja kõik jäi õhku. Seekord. Kooberdasime kuhugi metsa vahele hilise ristiku rullide järele – olin üsna pilditu, aga koju räntsudes – Lipa-Raikküla-Põlma-Kehtna – kuulsin huviga, kui eriliselt ja mitmekesiselt Indi laulab.

Kodus sukeldus tütar Samaria-Stockmanni saagikastidesse, mina ägisesin rullid pärrkärradimauhti, talitasin kogu seltskonna – jeerumküllnoh, jakobi-Diana vasak kõrvalapakas valutab ja kõrv on lontis, mida veel… – rääkisin Tajale kõigest, mis täna toimus. Ja miks ma jummala eest ei suutnud talle ei sadulat ega ennast selga vinnata. Kinkisin ennast täna Mannile ja Sallyle. Takitakimuiki, tšuia-tšuia hapikuini, miskinunnu kuerpotšaita… Abua, nüüd kukun pikali. Aitäh.