Annat ei ole enam – elagu Kristiina!

Kati Saara Vatmann

Vastne film „Ma ei tule tagasi“ saab näitama, kuidas seedivad Eesti kinokülastajad venekeelset  Peterburi-Moskva-Kasahhi teekonnast jutustavat „road-movie’t“ – kas eestlased võtavad ta vastu, kas venelased leiavad ta üles. Eelkõige tundub tegemist olevat rahvusvahelistel festivalidel ilma tegeva humanismi ülemlauluga.

Ei ole kena filmi lõppu ära rääkida, nii et ma ei selgita lähemalt, kuidas Ilmar Raagi uue filmi „Ma ei tule tagasi“ Anna lakkamisega ja Kristiina elamisega asjad õigupoolest on. Kui juhtub, et film teile alguses ei meeldi – ja see võib juhtuda – vaadake järjestikuste uskumatute süžeepöörete, kruviva pinge ja puändi pärast siiski edasi. Aina paremaks läheb.

Filmile, mis valmis Amrion produktsiooni, Helsinki, Valgevene, Kasahhi ja veel mitmete filmistuudiote ühistööna, kirjutas erakordselt paeluva ja heas mõttes kohutava stsenaariumi Jaroslava Pulinovitš.

Eesti vaataja jaoks võib lugu esmalt tunduda mõnevõrra juba-olnuna. Vene lastekodus valitseb samasugune julmus ja silmakirjalikkus, vägivald ja inetus, nagu Raagi filmis „Klass“, Leida Laiuse legendaarses filmis „Naerata ometi“ või meie teleseriaalis „Nurjatud tüdrukud“.  Kusjuures inimlikku soojust lastekodus ei terendagi – see idaneb alles hilisemas varjupaiga-miljöös.

Kuldmedaliga lastekodust väljuvale andekale Annale lõpeb Nataša esimene ball  pika ja õõvastava slepiga. Kuna ta ei kingi lastekodu dändile süütust, veab too ta siis, kui neiu on juba ülikoolis aspirant, uskumatusse lõksu. Leningradi blokaadi aegse emanda juures üüritud toakeses areneb kirjeldamatu sigrimigri. Sama ulmeline – ehkki tegelikult ju elust enesest – nagu kirjastuse Hea Tegu väljaantud romaanides, mida ridamisi lugenud olen.

Margit Petersoni „Segavereline“ ja Merie Landesi „Ootamatud teed“ jutustavad sama ilmvõimatuid elust-enesest-saagasid, millele inim-fantaasial pole enam midagi juurde lisada. Jumal on otsustanud nii mõnedki elukäigud nõnda sõlme keerata, et inimene ei oska-taipa-jaksagi enam peksmise-vägistamise-tallamise vastu hakata. Samas järgneb alistumisele enamasti auhind. Armastus. Uus elu.

Polina Puškarjuki ja Viktoria Lobatšova mängitud põrguliku teekonna loos on kõik harjumuspärase kulgemise, väärikuse, turvatunde ja humaansuse mõttes nii väga teistmoodi, et alguses on seda raske seedida.

Kõik tegelased on lõksus. Nii hetkega heidikuks murtud oivikupiiga kui talle varjupaigas külge haakuv ullike-Koška. Kõige kapitaalsemas lõksus on professor, kelle assistent-armuke Anna ülikoolis on. Kena kodanlik perekond, värske armastuse janu – ja tüüpiline kõik-mehed-on-sead suutmatus kolmnurka lahendada.

Anna pääseb oma lõksust tänu teekonnale – tal pole mitte midagi kaotada ka siis, kui ta on õigeks mõistetud. Tänu ullikesega rändamisele mõistab ta, et pääsemine on täielikus vabaduses. Sellest jutustavad ullikese muinaslood. Tal on kotkas peas ja koer kõhus. Legendis, mis tema sees sündides jutustab kalaks muundunud tüdrukust ja luigest, on ta vesi. Ning inglitiivad annab Jumal inimesele vaid ühe korra. Sellisel lugudes elaval paralleelmaailmalgi on analoog – Ave Alavainu raamatukese „Tõeline seep“ maagilised lollikese-lood, mis on arukamad kui koolitatud tarkade looming.

Ma ise olen korduvalt „Eestlannat Pariisis“ ning „Kertut“ näinuna Ilmari käekirjaga juba nii harjunud, et nüansid-pisipilgud-žestid tulevad väga kohe kohale. Ning senisest veel selgem on, et siin maises üleüldises haiglas võib loota ainult naistele. Olgu nad lastekodukasvatajad, õpetajad või petetud prouad, vargust andestavad müüjannad, ravitsevad memmed või isegi aplad vagunisaatjad – naised mõistavad,  andestavad ja halastavad.

Raagi ja tema stsenaristide portreteeritud mehed on armetud ja alatud, tiirased ja julmad. Eranditeta. Naised tervendavad ja tervenevad ning jutustavad ullikese lugusid edasi, kui tema ise enam ei saa.

Otsusele jõudmiseks Kasahstanis antakse nii Annale kui vaatajale vähem kui minut. Kas see, mida habras haritlanna nüüd teeb, on eetiline? Ullike nägi teda tulnukana. Järelikult oli see märk. Luba. Teeäärsed hukkumispaigad, millel kaamera otsekui juhuslikult mängleb, häälestavad meid juba ette leppima loodusliku valikuga – kolmandal korral on paratamatult kõik – ja saatusega.

Ning küsima, kas lepime ka oma saatusega. Raagi-filmi tüdrukud ning alatihti end avalikus pildis ilmutavad hipid ning nüüd kasvõi Rio olümpiamängudele registreeruvad vabatahtlikud kehutavad meiegi kiusatust. Mis oleks, kui… Meie kursusel ülikoolis oli siseringiväljend „peesse need punased botikud“. Vene-Kasahhi teekonna road-movie’s teisenevad nooblid punased daamisaapad viimse raha eest ostetud punasteks botikuteks, millega tulnukas jõuab oma üllatusmunani.

Üllatusmuna sees on tuluke. Juhul, kui valid õigesti. Ka õigesti valides on vaja ullikese õpetust meeles pidada: teed tuleb toita, siis ta viib kohale.