19. juuli 2011
Merike Bakhoff: “Naised, kandke seelikut!”
Test Kati Saara Vatmann
Fotod Urmas Luik
Merike Bakhoff on pärnulanna, kellest sai aastate eest üsna küpses eas Vaike talu perenaine Kilingi-Nõmme lähistel Sigaste paksude metsade taga. Ta kasvatab lambaid ja kitsi ning tema metsamehest abikaasa Vambola on pühendunud hobustele.
Merike on käsitöömeister, loodusravimite valmistaja ja kitsepiimatoodete tegija, lisaks on ta juba legendaarseks saanud lüpsikonkursside võitja. Ka professionaalsed käsitöömeistrid õpivad temalt villaga ümber käimist ning kolleegid armastavad spikerdada tema kitsepiimasaaduste retsepte.
Tänases edu- ja rahailmas tekib Bakhoffide sõpradelgi aeg-ajalt küsimus, mismoodi see suur pere seal paksus laanes ära elab. Merike on selle elukunsti tänaseks läbi tõusude ja mõõnade omandanud. Tasakaalu leidnuna on temast saanud omalaadne metsaemand ja teadjanaine. Ise on ta seejuures tõeline DAAM.
Iga päevaga nooremaks
Taluperenaiseks harjudes oli Merikesel loomulikult mitmel tasandil madalseise. Uue elulaadiga kohanemine. Rahapuudus. Niššide otsimine. Paratamatus ilma autota metsast linna turule ja laatadele oma kaupa müüma pääseda. Sageli oli lõksus ja lootusetu tunne.
Merike lõikas neil elukooli aastail juuksed peaaegu nulli, tõmbas tanu pähe ja oli hetketi üsna kibe ja meeleheitel. Kui tööd ja teed selgeks said, toimus Merikesega midagi imelaadset.
Ta heitis tanu peast, hakkas vallatuid punaseid lokke kasvatama, ehtis end pealaest jalatallani pärlite ja pitsidega ning omandas üha uusi oskusi. Nii käelisi kui vaimseid. Tänu holistilisele teraapiale on ta õppinud oma abielu edasi arendama ka puhkudel, mil pidetumad inimesed loobuksid. Ta ei satu enam paanikasse, kui pere kõik autod ja traktorid korraga katki lähevad, vaid püüab Märki mõista.
„Ma lähen iga aastaga järjest nooremaks. Olen ühtaegu nii kahe jalaga maa peal kui lendan,“ kirjeldab metsa-daam endaga toimuvat. „Paljud naised ärkavad praegu võimsalt teisele noorusele. Nii palju on enese avastamisi, teises elupooles lõpuks ometi naiseks kasvamisi. Samas kipuvad mehed väga kergesti alla andma ja otsustavad enneaegu vanaks jääda. Ükskõik, kas nad kaotavad töö, satuvad hetkelisse rahapuudusse või peataolekusse – kohe on nemad vanad.
Kes otsib noore naise, kes vajub või sureb ära. Eks me kõik tea seda kuristiku äärel seismise tunnet. Ka edukad ja rikkad. Me lihtsalt ei räägi sellest üksteisele. Õigem oleks oma raskustest ja läbielamistest teekaaslastele rääkida – siis on saatusekaaslastel kergem ja endal õnnestunud lihtne ja inimlik heategu tehtud.“
Nelja täiskasvanud lapse ema Merike ning Vaike talu peremees Vambola on oma töö ja pühendumiste poolest mõlemad kodused. Nende kodu on lapselapsi täis ning tallides-lautades ohtrasti hobuseid-kitsi-lambaid.
Käed toidavad
„Sa pead sellega arvestama, et midagi luues ja võites kaotad ka. Sel aastal läks üsna palju kitsetallesid täiesti arusaamatul põhjusel välja – ma eelistan seda väljendit suremisele – aga ma ei põe selle pärast enam ülemäära. Ei õienda enam Jumalaga, miks ta loomakeste ja minu vastu nii ebaõiglane on,“ arutleb omapärasel moel väga ilus Merike. „Samas ei võta ma endale ka Jumala funktsiooni. Ma ei sekku loodusseadustesse. Üks meie koertest on viimasel ajal pimekurt. Talvel tuli teda korduvalt hangedest otsida, kui ta harjunud radadelt kõrvale eksis. Paras jant, kui kusagil naabertalus on indlev lita ning koivad viivad vana peni, kelle silm ei näe ega kõrv ei kuule, küla peale. Aga kuidas sa jätad sõbra lumme. Või kuidas sa paned ta magama, kui ta tuleb üldjoontes oma eluga kenasti toime. Miks ta ei tohiks elada? Ka temal on ta keerulises olukorras ohtrasti õnnelikke hetki. Inimesel pole neid õigust katkestada ega ära võtta.
Varasemas arengujärgus suutsime ise oma loomi – ka kanu ja jäneseid – ise hukata. Palusin küll nende käest andeks ja palvetasin – aga nüüd ma seda enam ei taha ja ei tee, mu poolest võivad nad kasvõi vanadusse surra.“
Bakhoffide pere tuleb toime sedasi, et peaaegu kõik tehakse ise. Alates kodumajast ja suitsuahjust ning lõpetades ravitinktuuride-õlide ja rahustavate taimekotikestega, mida närvis või kurvad inimesed saavad häda korral peos krudistada või pesukapis hoida, nii et pesu saab Heaga laetud.
Peres tehakse erinevat sorti kitsejuustu, parkimisest loobus Merike sellepärast, et see on meeste töö ning saastab liiatigi loodust – Merike pigem ketrab ja vildib, koob ja heegeldab, õmbleb ja kannab oma loomingut mööda laatasid. Oma poodi sel maagilisel käsitöömeistril pole – isegi toast Maarja Magdaleena gildis tuli talu nimel loobuda.
„Olgu see üks tuba gildis või päris oma pood – see tähendab igapäevast kohalolekut. Aga minu talu nõuab ise ka igapäevast kohalolekut. Ja kuidas veel,“ selgitab oma pisut puudulikku turundamist naine, kes küpsetab leiba ja hooldab suurt talu, mis on tulvil lapselapsi, lüpsab ja niidab, vildib ja ketrab lõnga, värvib lõngu taimsete värvidega ja koob kangastelgedel, koob ja heegeldab ning armastab elu ja iseennast.
„Elu jooksul on nii palju õppida. Valikute tegemine on kõige pikem ja pidevam koolitöö,“ teab poe pidamise asemel talu kasuks otsustanud Merike. „Praegu õpin mitme põlvkonna koos elamise kunsti sel tasemel valdama, et ma ise ikka alles jääksin ja pere ümmardamise asemel piisavalt oma töid teha saaksin. Mida iganes õppida – see protsess ei saa kunagi valmis, teele asunult pead muudkui jätkama.“
Seelik selga!
„Olen elu jooksul selgeks saanud, kuidas naine saab elu ja iseennast tegelikult armastada,“ kinnitab ruugete lokkidega emand. „Naine peab kandma seelikut. Minul isiklikult ei ole enam ühtegi paari pükse. Ainult seelikud. Jah, maaelu käes lähevad sukad kergesti katki. Aga mina kannan kavalalt retuuse ja sokke – need ei paista välja, kuna ma kannan reeglina just pikki seelikuid.
Seelikut selga pannes tuleb kohe ka tahtmine ennast ehtida. Tahaks pitse ja helmeid, häid lõhnu ja lihtsaid naiselikke naudinguid. Üheski eas pole hilja kanda ilusat pesu ja ennast mõnuga meikida.
Kui seelik on seljas, ei teki kiusatust ka meeste töid teha – isegi mehe kallal ei kiunu, et olgu mahapõlenu asemel uus suitsuahi ehitatud. Naisena käituva naise mees ehitab selle nagunii.“
Ilmselgete sealpoolsete võimetega naine kinnitab, et pole juba ammu enam ühtki meestetööd teinud. Kui naine teeb meestetöid, võtab ta ära nii endalt naiselikkuse kui mehelt mehelikkuse, väidab teadjanaine Sigaste metsadest.
„Seelikuga on palju lihtsam kedrata ja lüpsta kui pükstega,“ väidab emand Bakhoff. „Ma olen elu jooksul küllalt pükse kandnud ja meestetöid teinud. Tean seda tunnete vahet. See on sama, mis õige või vale õli pealt tehtud raviõli või rumalusest liiga mürgiste taimede kasutamine – mis kahjustab nii ennast kui lähedasi.
Tänu seelikule on hõlbus ka mehele selgeks teha, et naine ei saa tema eest haamri ja saega ringi möllata – valed tööriistad jäävad sabasse kinni, undruk jääb igale poole vahele ja ümber ja kellele seda jama vaja on.“
Sedalaadi teadmiste omandamiseks pole vaja üheski erilises nõiakoolis käia ega ekstra salateadustesse sukelduda. Käsitöö ja loomadega tegelemine – ent mõistagi ka elulise sinusoidi põhjadest läbi käimine – õpetab. Alad, millega naine tegeleb, on üleni otsekui meditatsioon. Liiatigi hoiavad mitmed traditsioonilise talu viljelused Bakhoffe tihedalt seotud paarina.
Kuidas sa ikka üksinda talu pead. Ikka koos. Jaotatud töös, mille kõrvalt kumbki kaasadest kuhugi palgatööle ei kipu, ehkki talu teenima panna ja traditsiooniliselt elatuda on sageli üliväga raske.
Vaike talus on tõepoolest selline elulaad, kus naine on kael, mis meest kui pead pöörab. Mitte nii, et peaks pürgiv proua jätab mehe sootuks ja kohatuks. Asjad on neil seal nii, nagu Jumal maailma luues kavatses: ta lõi mehe ja NAISE.