31. oktoober 2014
Merike Mikk – tahan.soome@gmail.com
Kati Saara Vatmann
Ajakirjanik-pankur-suhtekorraldaja-lasteaednik-õpetaja-taksojuht-pere- ja sotsiaaltöötaja Merike Mikk (41) kirjutas ja kirjastas käsiraamatu „Tahan Soome elama“. Selleks, et piimamägede-pudrujõgede poole pürgijate illusioone kummutada ning neile, kelle soov on siiski kindel ja põhjendatud, asine sõbrakäsi ulatada. Ehkki Merike – varasemate nimedega Ojasson ja Raidal – on oma tänuväärsest teosest rääkinud vaid ETV saates „Ringvaade“, on esimene tiraaž enamvähem otsakorral. Saab vajadusel alati juurde teha – koos sõbraliku meeldetuletusega, et peavarju ja töökohta kolm aastat Soomes elanud Mikkude pere ei paku. Ikka õng, mitte kala.
Elust enesest
Merikese esimene kõrgharidus on Tartu Ülikooli ajakirjanik ning seetõttu soovitasid tema professionaalsed oskused ja sotsiaalne närv kokku koguda värvikaimad lood võimalikest variantidest, kuidas tegelik Soome idealistlikud eestlased vastu võtab – või võtmata jätab.
Kes meist ei oleks naernud-nutnud „Kalevipoegade“ seriaali vaadates – nii tõepärased ja elulised olid need Soomega seotud illusioonide kokkukukkumised. Paralleelmaailmad. Topeltperekonnad. Kapis elamine ja alandus. Paraku tuleb neid maailmalõppe aina juurde.
Septembrikuu ajakirjas Eesti Naine on lugu Kanepi-kandi kümne tütre emast Ruthist, kelle mees läks kodutalu ülesehitamiseks raha teenima Soome. Kuhu mujale. On mitu aastat saatnud tütardele kamba peale 1000 eurooparaha kuus ning Eestis käinud harvemgi kui paar korda aastas. Kevadel lammutas tütarde kodumajas katuse maha ja ahjud maatasa – ning kadus taas palju-tööd-kaugel-kiire-kiire-Soome. Kanepi vallavalitsus aitas Kredexile abikõlbuliku projekti kirjutada, nii et nüüd on Pihlasalu-firma mehed kümnetütrelisele naiskonnale taas katuse ja ahjud ehitanud. Pesuruumi ja tütarde tubade ehitajat pole, sest selgus põhjus, miks papa ei ema ega lastega õieti millestki rääkida pole olnud – ongi kaksikelu. Täpselt nagu seriaalis „Kartulid ja apelsinid“, kus kumbki naine päris pikalt teisest temakesest midagi ei teadnud… Peame Karmel Eikneriga plaani, kuidas Eesti Bussi ja Forumcinemas abiga see tüdrukutesülem koos emaga kasvõi Tartusse kinnogi saada. Kultuurikümbluseks kodust väljas käisid nad viimati mullusui Elvas Allen Veziko kontserdil…
Ning kolme Soome-aasta jooksul Merike aina sedalaadi lugusid kuulnud ongi.
Väärikas daam koristajakohal – 400 euro eest kuus magamas umbes riidekapi suuruses allüürilise kuudis. Noored mehed kitsikusse kokku surutuna suitsiidini kriisis: „Paljud neist poistest, kes käivad Eestis rajusid rahamehi etendamas, elavad tegelikult pöörases töörattas – koduks ülerahvastatud ühiskorter – jaksates õhtul vaid töötunked ära pesta, et hommikul taas rakkesse sukelduda. Ja kui siis selle surve peale viinavõtmiseks läheb, ongi paraku nii mõnelgi nöör kaelas…“
Merike on näinud-kuulnud, kui lootusetult võimatu on eestlastel tunnistada, et on raske, inimvääritu ja väljakannatamatu. Pigem surrakse kui pihitakse ja saatusekaaslastega üleelamisi jagatakse ning teisi analoogsete ämbrite eest hoiatatakse.
Oluliselt õnnelikum pole õigupoolest ka see variant, kus eestlane on endale küll Soomes väikelinna vägevaima villa soetanud-sisustanud, ent isamaal käib oma paleed ja soomekeelset, mis siis et eestigeenset pesakonda orjates üha harvem ning nüüd on tervis nii käest ära, et haavad ei parane ning vähemalt üht jalga ähvardab amputatsioon…
Turvakodu?
„Vaatamata sadadele hoiatavatele lugudele on eestlased tänini uskumatult naiivsed. Kujutatakse ette, et piisab sellest kui kohale vajud – heal juhul mõni agentuurist leitud töö olemas – küllap mõne mitmetuhandelise kuupalgaga töökoha ikka saad – ja kindlasti leidub ka peavari… Usutakse, et pärast kiiret enese sisseseadmist õnnestub pere Soome järele viia, säästa – ja sotsiaalsed garantiid õnnelikku eluõhtut kindlustama,“ räägib Merike nukralt. „Ma loodan, et minu raamatuke toob maa peale tagasi need, kes on uskunud miraaže. Kui tõtt ei räägita, ebaõnne varjatakse ja ka murdumise piiril veel ärbeldakse, peab ju keegi ometi rääkima, kuidas asjad tegelikult on.
Säästa on keeruline juba sellegi pärast, et palgad pole teisel pool lahte sugugi nii ulmelised, nagu siin üksteisele udutatakse. Teiseks on üürid ääretult kõrged. Meie abikaasaga maksame oma ridakaboksi eest 1500 eurot kuus. Ka maksud on kõrged.
Minu veendumus ning kogemused kinnitavad, et ülimalt seadusekuulekas ja väärikalt kodanikukohust täitvas Soome riigis on ainumõeldav töötada legaalselt, makse makstes – ning eriti arutu on mustalt mõne eestlase alluvuses nohistada. Siis on üsna kindel, et järgneb see, mida slängis üle laskmiseks nimetatakse.
Sellele, kes nõukogude lastetoa ja džunglimentaliteedi pealt seadusi ei tunne ja ühiselulistele eeskirjadele ei allu, pole Soome mitte turvakodu laadnegi koht. Turvaline on siin neil, kellele maksude maksmine ja ühisreeglitele allumine on väärikas auasi.
Samas – juba Soome kodanikuna olen avastanud, et kui mul on olnud pärast ammendunud ametit vaja aeg maha võtta, juurde õppida ja uutele väljakutsetele vastu astuda, on parem saada 900 eurot töötu abiraha kui rühkida kulunud rada pidi ametis, mis enam ei rahulda – ja vaid õige pisut enam teenida. Lisaks saab töötuna uskumatult paljusid põnevaid kursusi ja koolitusi läbida, mida me tegelikult ettegi ei kujuta.
Ja näiteks rahvusgruppide klubidel on võimalik oma kultuuri ja keele säilitamiseks võimalik taodelda abirahasid, jutt on tuhandetest eurodest. Mina olen vabatahtlikku tööd tehes nn. meeleheitel koduperenaisi kutsunud kokku Espoo ühte suuremasse raamatukokku – võõrsil elades on emakeelne lävimine ja jagamine ääretult oluline. Inimsuse eeldus ja tunnus lausa. Plaanin käivitada tugirühma neile 50+ naistele, kel lapsed suured, mees Eestis. Aga kuna raha on vaja, ollakse Soomes enamasti koristajad. Hing haige, küürivad need tegelikult haritud ja põnevate elusaatustega naised päevast päeva Soomes kas haiglaid või koolimajasid.“
Üks olulisemaid põhjusi, miks Mikkude pere eelistab Soomes elada, on haridussüsteem ja koolikorraldus. Merikese tütred läksid koos kõigi teiste Soome lastega augusti keskel kooli. Kahel esimesel nädalal jagati suvemuljeid ja mängiti, meenutati liikluseeskirju ja arutleti koolikiusamise teemadel. Tänu sellele, et Soomes on just selline koolikorraldus, nagu meil jutlustab ja õpetab, selgitab ja kordab akadeemik Ülo Vooglaid – ilma et isetargad teda vähimalgi määral kuulda võtaksid – pole lastel ei koolistressi, selgroogu hävitavaid koolikotte ega koolivägivalda. Meil siin tuleb õõvastavast riigikooli masinavärgist pääsemiseks asutada erakoole…
Oh kooliaeg…
„Minu mõõt sai Eesti koolisüsteemist täis, kui õppisin juba üsna mitmendaks elukutseks Tallinna Ülikoolis klassiõpetajaks. Piisas ühest aastast ja esimesest praktikalkäigust, et lootus kaotada. Samal ajal, kui Ülo Vooglaid – ka minu psühholoogist-sotsioloogist isa õpetaja ja kolleeg – aina kõneleb loovast ja inimlikust haridusest, teame kõik, mis koolides toimub.
Minu praktikajuhendaja mõnitas ja alandas väikseid patsidega tüdrukuid, irvitas väikestele inimestele julmalt näkku, rääkis nende vanematest ja kodudest inetusi – ja ootas tudengitelt imetlust ja järgimist. Kuni koolis saavad töötada väiklased-katkised-mannetud isikud, ei muutu miski. Ja kuni ei looda uue hea ilma haridussüsteemi, mis kõrvaldaks vägivalla ja despootia, minu lapsed siinsetesse koolidesse ei lähe. Järelikult elame Soomes,“ on Merike resoluutne. „Sel suvel, kui tütardega ema juures Kosel suvitasime, külastasin Loone talus ka Ülo Vooglaidu – temaga võiks inimlikust 21.sajandi pedagoogikast vestlema jäädagi. Viisin Soome kaasa tema loengute pauerpointid – et neid eestlaste seas jagada ja ka soome keelde panna. Ükski prohvet pole kuulus omal maal…“
Loovast, lapsekesksest, mõõduka koormusega koolist unistava Merikese enese hariduse ja töö profiil on pehmelt öeldes mitmekesine ning ta ise on muide samuti alles koolitüdruk. Õpib ülikoolis sotsiaaltöötajaks – kellena juba ka töötab.
„Mul kulus selleks 15 aastat ajakirjanikutööd erinevates ajalehtedes ja telekanalites, et aru saada: ajakirjandus ei paranda maailma. On vaja teha midagi reaalset, mitte olemasolevat kirjeldada. Rae valla ja Rimi suhtekorraldajana tajusin sama – asjad muutusid liiga aeglaselt. Mu soovid ja kiirem tegutsemisstiil ei sobi seisvasse vette,“ meenutab Merike. „Swedbanki seeniorklientide ärijuhina vastutasin meie vanurite säästude eest ja samas adusin, kui lootusetu on nende Eesti vanurite seis, kellel säästusid pole…“
Laste päevahoidu – isegi mitut – hakkas Marleeni, Kirke ja Katariina ema sellepärast koos mehega vedama ja pidama, et oma lastele ja teistelegi lastele võimalikult ideaalne lapsepõlv pakkuda. Ja et piirivalvurina töötanud kaasa pärast politsei- ja piirivalveameti ühinemist ei peaks öösiti politseinikuna patrullima ja käsukorras 15 trahvi kiiruseületamise eest staapi tooma… Ent ka väiklased bürokraatlikud nõudmised Mikkude ja teiste ettevõtjate lastepäevahoidudele olid nii arutud ja toonust langetavad, et paar otsustaski koos tütardega Eestist lahkuda. „Ma ei pea ju aru saama ja leppima sellega, kui veterinaarametist tuleb mu lastehoiu puhtust kontrollima tädi, kellel on tähtis nägu ja suur pakk pabereid, aga jalas suurte aukudega sokid. Ja kui kõige tipuks saabub ettevõtjale veel kontrollkäigu eest arve, siis ühel hetkel oledki selge valiku ees – kas selle tobeda mänguga kaasa minna või otsida uusi võimalusi. Valisime perega selle teise variandi.“
Kõik on alles ees
Pereisa on praegu Soomes bussijuht. Armastav naine jälgib muu hulgas kaasa isiksuslikke arenguid – meheema elab Võrus kena väikelinlase elu ning –isal on Ahja jõe ääres uus elu. On ajad, mil kõik kogetu-märgatu annab Merikesele sedavõrd intensiivset, inspireerivat – ja kõik need teised võõrsõnad – mõtlemisainet, et temas on pakitsemas järgmine, arvult kolmas raamat. Raamat kui teraapia, puhastumine ja ühendamine.
„Mul oli varases nooruses muide kaks unelmate töökohta. Üks oli – kaubavaliku ja Soomes tehtud müüjapraktika tõttu – R-kioski müüja. See on veel proovimata. Teine oli taksojuht. Ja Soomes olen selle ameti ära õppinud ja seda pidanud ka. Taksofirmaga diili tehes oli mu tingimus, et vean koolilapsi ja palju on pakivedusid – ent paraku sattusin siiski tavataksojuhiks, kelle ülesanne on öiseid kundesid koju kantides ka pihiema olla ja pärast autot suurpuhastada… Hommikul koju jõudes ja päeval magades ei suutnud ma enam oma lastega suhelda ega abikaasaga vestelda – see periood oli ära,“ on Merike siiski rahul, et tal on taksojuhilitsents igaks juhuks olemas. „Naabrimees sai uue Volvo ja sõidab Taxilady nime kandva firma all, aeg-ajalt tunnen ikka vastupandamatut soovi uuesti taksorooli minna. Näiteks päevasel ajal, kui taksodega sõidavad põhiliselt üksikud koduselavad pensionärid, kes saavad Soomes iga kuu mitmesaja eurose taksokaardi, et nad kodust välja tuleksid. Nendega oli armas suhelda, nad sõitsid linnarahade eest siis sõbrannadega kohvikusse või tegid apteegi- ja poetiiru.“
Merike ise arvab, et nii lastehoid, panga seenioritejuhi amet ja taksojuhtimine ongi juhatanud teda sotsiaaltöö suunas. Kui endal on jõudu rohkem ning elu tasakaalus, jaksab ka teisi märgata ja professionaalselt aidata. Tegelikult on peale raamatu ilmumist mitmed ka Facebooki kaudu tulnud inimesed abi saanud. Aeg-ajalt leiab Soome eestlaste gruppidest lausa appihüüdusid ja siis lihtsalt peab reageerima.
„Sotsiaaltööd juba ülikooli kõrvalt tegema asudes oli minu tingimus – mitte alkohoolikuid ega narkareid! – ja ma olengi peretöötaja. Igapäevatöös abistan kaksikute emasid ja esimest korda emakssaanuid ja paljulapselisi emasid – selles mõttes on Soome küll üleüldine turvakodu, et nii oluliste inimeste nagu rahvuslike taastootjate kriise ennetatakse kõigiti. Ja abistajate töötasu on midagi võrreldamatult muud kui Eestis – mis ei panusta ei kriiside ennetamisse ega maandamisse, kui nüüd päris aus olla.“
Kirjanik ja peretöötaja, ema ja eestlaste ühendaja-kultuurikümbleja Merike tunnistab, et praegu on selline periood, kus ta igatseb Eestile mõeldes õigupoolest ainult ema järele. Isa lahkus ravimite ristmääramise tõttu arstide „näpuka“ tõttu täies elujõus mehena… Raamatud ja tele-raadio-lehed on teatavasti kõikjal maailmas netitsi kättesaadavad ning eestlaste kogukond nii Espoos kui Helsinkis aina arvukam.
„Leidsin hiljuti endale lustaka spordiala ja uue harrastuse – basseinijooks. Peab tunnistama, et 80 pluss tädid panevad vees lidudes minust pikalt ette. Ja lohutavad: sa oled ju alles plikake, sul on veel kõik ees – küllap õpid ka vees kiiresti jooksma,“ naerab Merike. „Nende tädide laadse Soome penskarina kujutan ennast vägagi hästi ja rõõmuga ette. Eesti vaese vanurina… no ei. On ju näha, et meie pensionid kahanevad veelgi olematumateks kui nad niigi on. Eestlased harrastavad kestvalt tulude varjamist, seega ei kogune makse, millest pensione maksta või inimväärset haridus- ja tervishoiusüsteemi üleval pidada. Väljaränne vähendab maksumaksjaid veelgi. Lapsi sünnib üha vähem – parimas eas potentsiaalsed maksumaksjad aga joovad ja sõidavad end üksmeelselt hullunud rindena surnuks. Seega – ka neid pensione, mis praegu veel on, ei tule tulevikus enam üldse.“
Merike tunnustab neid ettemõtlevaid ja loovaid tegudeinimesi, kes on asunud Eestis kommuune rajama, mis vanaduses turvatunde tagavad. Tema ise käib Eestis praegu veel vaid tervikpilti taastamas. Turvaline ja reeglipärane, läbimõeldud ja sissetöötatud keskkond võib hõlpsasti kitsaks ja tuimaks muuta. Kaugelt paistab paremini. Ja võrdlus on parim peegel.
Ta mõistab suuremat osa neist, kes järjest ja järjest Soome ja mujale võõrsile lahkuvad. Imetleb neid, kes isamaale jäävad. Ning ulatab üle lahe suundujatele sõbrakäe ja raamatu. Kõik on alles ees…