12.-13.november

Sõber  algatas FBs samasuguse igaõhtuse tänamisringi – kolm tänu – misjärel antakse kolmele järgmisele päeva-revideerijale teatepulk, et ka nemad kolmel õhtul oma tänulihast saaksid treenida. Mulle andis teatepulga kursuseõde Inga – ise praegu Indoneesias 😀

Aitäh, haldjad – tänan, et kaitsete minu peret ja muid loomi. Palun inglite halastust ja jahimeestele rohkem hundilaskmislube, et enam ei jätkuks see, mis praegu Raplamaa metsades sünnib. Õieti sureb. Tänu sellele, et meie ümber on suuremad karjad ning minu lambad-hobused öösiti laudas-tallis, on ohvreid nõutud metsatagustest vabapidamisel karjadest. Aga see-eest on karjamaa ja võsavahe huntiderapitud korjuseid uhkesti täis. Tänan oma kollast koera Bellat, kes üleeile õhtul, kui metsa taga murti, meeleheitlikult haukus. Sai mu käest padupimedas saarasajatuse, sest ajas hobunad tagumisse koplinurka, kust ma neid ükshaaval talli pidin tassima – pärast selgus, et samal ajal murdsid hundid lähikonnas lambaid ning koer tegi ustavalt oma tööd. Hoiatas ja peletas.

Tänan ülikooliaegset sõbratari Ines Loper-Piibelehte, kes juhtis kunagi mu tähelepanu Tammsaare ideele mõtestatud tööst. Mõtestatus annab jõudu paralleelselt hallata ilu- ja kolekirjandust, dokusid ja kujundusi, läbirääkimisi Rootsi-Prantsusmaa-Hispaania-India-Tallinn liinil. Ning teadmine, et iga töö on perioodiline, lubab selles kroolida huvi ja uudishimu, värske vaimustuse ja tänuga. Väsides tuleb õue minna ja midagi reaalset teha. Jõusaal poleks see. Sama teistelegi soovitan, kellel pinge üle pea kokku lööb – nautige ja ärge muretsege selle pärast, mis saab, kui see periood on läbi. Uus mõtestatud töö periood tuleb.

Kolmas tänane tänamine tuleb vihmaussidele ja hiirtele. Ja oma elulaadile, mis võimaldab värskes õhus põhjuse ja hea seltskonnaga võimelda. Enne kui tütrega pärast kooli meie linnakesse asjaajamisringile lendasime, leidsin hobusebokse tehes allapanukile alt pöörase koguse vihmausse – pidavat veel pikka sooja tähendama – ja viisin kanadele. Vabandust, aga lindude rõõm oli võrratu. Lammastele heinarulli lahti võttes naersin noort jäära Ördinandi, kes uttesid taga ajas – no ikka jaksab – ja ehkki kassid passisid juures, kui palju hiiri heinarullist välja vupsab, lasin nood põgenema. Jajah, nad jagavad vilja ümber, närivad ja levitavad ja mida iganes – aga mul oli hiirte pääsemise üle sama hea meel kui selle üle, et metsatalus ilmale aidatud kaksikud vissipiigad läksid rajatava farmi noorkarjaks kasvama – ja sama hea meel kui selle üle, et uuringud tuvastasid, et meile väga oluline ja armas metsataat on terve. Aitähaitähaitäh!

Eile andsin teatepulga edasi Karekale, lille-Alarile ja Tiina Ilvesele, kes nagunii samuti alailma ja harjumuslikult tänavad. Täna saavad tänamise-tehnikas kaamose-kaunistamise teatepulga mamma Maie, Eve Pärnaste ja Jaak Vackermann. Pildil on rõõmsa avameelega just nii porised hobunad, nagu nad mõni hetk pärast puhastamist omal algatusel jälle on 😀 Ning ma ise tänan metropoli šamaani Dardo Kustod, kes soovitas meil külas käies lisaks mitmetele joonelt pihta läinud binksidele väga pikaks elueaks valmistuda. Hea on teada, et ma näen ära selle, millest Indiisu äsja rääkis. Ta lubas kõik oma huvialad ühtseks hariduspaketiks ühendada – hobused ja näitlemine, laul ja tants, loovus ja võimlus – ning luua tulevase teatri, kus töötavad ka tema hobused. Selle laulva-tantsiva-hobuva teatriga sõidetakse mööda maailma – ja kui ma olen hea tüdruk, tohin IndiTeatrile näidendeid kirjutada ning Brigita võib kena käitumise korral seal tööd saada 😀 😀 😀

Pikaks eluks valmistumise hinnalisel teekonnal tänan hambaarst Kristiina Puksood, kes mulle võimalikult kauaks kiksid päästab – ja maal elamist, mis jätab inimeseks, õpetab inimesi analoogselt teiste loomaliikidega jälgima – talinate ja ilmalinnade koridorides on kõik täpselt samamoodi, nagu mistahes loomakarjas – palju võõrsõnu ja tähtsust, võitlust koha eest päikese all, päheastumist-istumist ja pussumulli – ning siis vaadakem, mis toimub hobusekoplis… Maruusja kõnnib demonstratiivselt Taja nina eest heinte seest läbi, seisatab ja… kuseb 😀 Namaste trügib jõuliselt vahele, kui Indi Manniga tegeleb – minaminamina! Nibiru jalutab aegajalt karja juurest minema, et üksinda olla – kui teda neil mediteerimise hetkedel tülitada, paneb tagant üles. Piu! Lase elada ja hingata! Täpselt seesama toimub meie postkastides ja telefonis – alapealkirjade ja paragrahvide kastmes – sisult aga just seesama. Ainult et hobune ei taha olla keegi muu kui hobune. Ja ta teab, et ta on hobune. Eriti Mann – kes on meie karja kõige suurem hobune 😀

Jaak Vackermann pälvib ühe viimase aja suurima tänu – ta viis mind eile õhtul poolvägisi ja spontaanselt Linnateatri Virginia Wolfi vaatama. Meenus kunagi Pärnu teatris nähtu – Üksküla-Rummo – ja meenusid tuhanded tuttavlikud suured pisiasjad. Mäluvoogude möll sai seda võimsam, et Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Kristiina-Hortensia Port ja Argo Aadli on seal kammersaalis keset publikut lihtsalt südantlõhestavalt ligi ja lahti, tundlikud ja täpsed, nauditavad ja maitsekad… Oh, sõnad said otsa. Aitäh!

Mis huntidesse puutub, siis ka eile öösel tapeti meist 100 meetri kaugusel taas mitu suurkarja lammast – keskkonnaametnikud on jälle sündmuspaigal akti koostamas – ja kuna Maalehe peatoimetaja ajas eile Laitses hundi alla, ületavad medemetsa lambakorjused nüüd samuti uudisekünnise. Ellujäänud lambad tänavad ohvriuttesid, ametnikke ja ajakirjandust – nii vist? Mää!

Loomulikult veetsin ka täna selitamise pooltunni kiku-Krissu dentistitoolis, aga see pole huvitav kellelegi peale mu isiklike juurekanalite, mis ümber sünnivad 😀 Ja otse loomulikult sõitis mul viis vankrit ühe mära taga – et pärast eilset teatrivapustust hommikul viiest jalule saada, keerasin koos peni-Bella ja Lilliga elutuppa tuttu – magamistuba polnud end miskipärast ise kütnud ka. Saatsin enne kaheksat loo kolme kanalisse minekit. Indit kooli viies nägin endale pee ees vastu tulevat heinameest, kes imetles siitküla tagaaedades nohisevaid pulle 😀 Järgmises kurvis sõitis meile mõlemale vastu vastassuunavööndis taaruv hiidbuss – meid päästis teepeenra tagune põlluserv. Pekki küll noh. Ja päeva esimeseks uudiseks kuulsingi, et kuna Maalehe peatoimetaja põkkus hundiga, on ajakirjanikud siin metsas. Mina olin pärast hommikust õuevõimluse tundi noortetulekuni arvutis. Sealt  edasi vandusin talli taga nii, et küla kajas – kuna hobunad olid põlvini mudas oma veevannini jõudmisega väga hädas, lohistasime vanni teise kohta – kusjuures nii, et veevoolik saunast jääb nüüd kaldu ja ei jääta vast nii ruttu ära. Pühapäevaöösel on miinus kuus. Seejärel vahetas Mihkel ahjuukse. Mina tegin tunnikese keset tellisetolmupilve veel tööd. Misjärel Reti jäi lõunat tegema ja mina lendasin Indiga metsataadi laatsaretisünnipäevale. Koomas taadu, keda eile silmitsesime, lahkus täna hommikul. Järgnes ülemine seitsmes. Hammas, aimiin. Ja kodus jooksujalu bokside tegemine – Indi mängis seni hobunatega – ja mamma Maiele taaskordne käe ja südame andmine ja mitu ringi arutelusid Imrega – ja neljast tulla lubanud itijumal ei tulnudki – mul on vaja olemasolev arvutimajandus ümber sättida ja skaip taasavada. Homme kiusan teda edasi. Õhtuse talituse eel lugesin tund aega uusi ajakirju – ma ise autorina neis kenasti ja toitvalt sees 😀 – ja jäin loomulikult magama. Misjärel tuli tõhus tolmuvõtt ja loomade musimine, pesupesu, tolmuimeja ja mopiring, köögikraanikausi lahti solgutamine,fotod  pani albumisse Indi ja seinale mina – haldasin hoogsalt kaht kodulehekülge, üht profiili – ja valmistasin loomade abiga homse teksti ette. Tekst algab Lilli-kiisuga, kes ütles mulle köögist ssssss – kui tema sosinat kuulama hiilisin, nägin lambakoplis nahistavat hiirt, avsin vargsi akna ja mu väike kassisunnik lendas nagu halb õnn hiiglaslikule hiirele kaela. Ampsti. Ja tekst lõpeb Namaste monoloogiga. Greta-tellitud – läheb pärast ka loomaraamatusse. Ampsti 😀

Ja nüüd siis Kati kolmanda tänamisepäeva kolm tirelit. Tänan juba teist päeva südamest oma osavat ja oskuslikku, tubli ja töökat väimeest Mihklit, kes eile tegi ämmamoori majas korda lauda ja töötoa elektrisüsteemi – täna vahetas välja ahjuukse. Jumaldan klaasist küttekoldeuksi – lasevad elusa valguse ja soojuse tuppa – ja pühapäevaöösel on miinus mitu, nii et tuhat tänu mu tütretütre paile papale!

Teiseks tänan taaskord oma ametit, mis lubab mul parimate teekaaslaste sõnumit ja saavutusi jagada – ajakiri Naised tutvustab end legendaarseks töötanud lambapügajaid Raivot ja Mehist, kes on ka meie lamborghinide kaks-korda-aastas juuksurid. Lemmikus on Andrus Teemant ja Mooni. Kallimusipai, kullakesed – ma nii loodan, et eestlased avastavad selle imelise veisetõu ja ostavad endale kümme saadaolevat vissi. Palunpalunpalun – aitäh.

Ja tänan oma tirtstibinat, kes küsis, milliseid töid ma peale kirjutamise – ja sitaviskamise ja rulliveeretamise ja noorhobuste emmemise ja hobuemmedega võimlemise ja vasikate ilmaleaitamise ja tallede lutitamise ja ehitamise ja kavandite joonistamise ja maalimise ja voolimise ja majapidamise ja õmblemise-kudumise ja auto ja firma juhtimise jajajajajaja teinud olen. Jutustasin, et olin alates 14.eluaastast Pärnu sanatooriumis sanitar, esimest poega oodates töötasin lisaks lehetoimetusele ka baari köögis, aednik ja tüdruk-sulane maasikapõllul ja väikelaudas, remondimees ja lüpsinaine olen juba teismelisena olnud ning medõe paberid on mul õigupoolest ka. Nojah, tantsija ja kitarrist, õppejõud ja laulja, treener ja sotsiaaltöötaja olen ju samuti olnud. Eranditult kõik oskused ja õpitu, anded ja kutsumused on vajalikud olnud. Seega tänan ema-isa, õpetajaid ning tee- ja töökaaslasi – kellest suur osa on loomad. Aitäh!