18. november

Sitakell ja kanauni. Autojäätis ja direnaer. Rahakottkodus ja teretalin. Tõlgin: kassidel olid maapiimast kõhud lahti, puristasid mu magamistoa ukse taga oma kaussi kuhja peale, nii et ärkasin keset unenägu, kus peni Bella ja kanad sõid koos keskendunult seakorjuseid. Autojäätis tekib, kui eelmisel õhtul autot pesta – ja koolidirektoril on põhjust naerda koolimaja ees aknaid lahti kratsiva lapsevanema üle, kes koolini hiilis tankisti pilust piiludes. Tallinna-sõit oli tänu rahakoti koju jäämisele operatiivne – muidu oleks minnes ja tulles kohvipeatuse teinud – nüüd oli siuhviuh ja nii efektiivne käik kui veel olla sai.

Bokside tegemise ajal püüdsin vähemaks kallistada Taja etteheiteid – miks sa minuga ei sõida, kus Indi on? Püstigi ei püsi ju. Ja Indi oli neljanda klassiga Estonia teatris. Namaste ja Bella kudrutasid täna üle aia omavahel – nad meeldivad teineteisele, Bella andis Namaste ülitundlikule ninale hästi ettevaatlikult musi. Maruusja kõhus olev soovunelm oli karges päikeses üliaktiivne… hehee, rõõmsad heinad 😀 Dr. Tuvi ütles, et viiendal kuul on tiinust kõige võimatum kontrollida – asetseb nii all, et ühestki otsast aru ei saa. On nagu on.

Indile tegin sooja toa ja poissmehelõuna – kanapüreesupp – , mulle tunnike und ja minek jälle. Hambaarsti juures valutasin vargsi üleni – juuksed jäid igale poole vahele, huuled ja suunurk kärisesid ja venisid – ja selg vajus uskumatust kohast ära – abaluude vahelt, nii et pilt taskus. Leevenduse tõid õhtused kallid kõigi musinatega, praeleivad ja tütrega päevamuljete jagamine – kuni ta magama jäi.

Korraks hiilis ligi kuiv külm tükkis tavalise hirmuga – kuidas ma jaksan. Kõike. Vastutus elu ees. Tohutu. Ja lainetena käis tänu kirurgidele, kes täna ülikeerulise operatsiooniga ühele mulle väga kallile inimesele elulisa kinkisid… pst!

Ja nii hirmus hea on, kui keegi hästi ütleb – eestlased suhtuvad üldiselt üksteisesse kui tööloomadesse – hea on enesestmõistetav – õnn on, kui molli ei mõõdeta 😀 Taas pidin paha olema – täna olin lapselapse hoidmise asemel Tallinnas, homme lähen Tartusse, ülehomme… Mind ei jätku. Selgub, et ma pole klassikaliseks vanaemaduseks – mida ma kujutasin ette nunnu sukkakuduva ahjuäärse minuna – veel piisavalt nunnu. Kes seda ahju kütab ja puudega varustab, talle uue ukse teenib ja ellujätvamate tingimuste rajamiseks valmistub, kui mina nunnu olen? Mul on koos lapselapsega väga tore ja tegus ja mõnus – aga ma olen tegudemummi – ja lubage end selle eest mitte süüdistada. Et ma seda juba ütlen, see näitab, et muidugi tunnen end süüdi. Seitsmes kuni üheksas mina olen puudu.

Mulle meeldib, mis saadeti:

Hinge leping: Kõik hinged tulevad üksteise ellu põhjusega – kas sõnumit tooma, tuge pakkuma või meile teed näitama, kui oleme eksinud. Ja need, keda me kõige rohkem tõrjume, on sageli just need, kes on tulnud meile näitama asju, mida püüame kõigest väest vältida, kirjutatakse Alkeemias avaldatud loos “Hinge leping”.

Me kõik oleme koos rännakul ja sammume eluteel kõrvuti, vahel isegi käsikäes. Me toetame ja juhendame üksteist, mõnikord küll mitte parimal võimalikul moel, aga ainsal moel, mida me näha suudame. Me kohtame inimesi ja kõnnime nende kõrval mõnda aega, põimides oma elud nõnda teistega. Mõnikord kohtame oma eluteel sõpru, kellega tahame rohkem aega veeta, sest nad valgustavad meie rada.

Teinekord aga takerduvad meie suhted lähedastega, keda me ei suuda mõista, kellega me ei oska suhelda. Me tülitseme, ärritume ja soovime neist lahku minna, aga see näib võimatuna. Me oleme siin, me oleme osa üksteise elust, ent me ei suuda end teistele kuuldavaks teha. Me takerdume probleemi sisse ja vihastame pealekauba. Mida teha siis, kui tunneme, et meid vääriti mõistetakse? Kuula! Ja kuula hoolega.

Kõik hinged tulevad üksteise ellu põhjusega – kas sõnumit tooma, tuge pakkuma või meile teed näitama, kui oleme eksinud. Ja need, keda me kõige rohkem tõrjume, on sageli just need, kes on tulnud meile näitama asju, mida püüame kõigest väest vältida. Need on hinged meie rännakul, keda peame kõige rohkem armastama. Nemad on võtnud enda kanda kõige raskema koorma – olla siin koos meiega, teades ise, et meie tõrjume neid.

Pane tähele, kuidas meil tekib tõrge teatud inimeste ja nende sõnade vastu. Sageli on tegu meile kõige lähedasemate inimestega – ema, isa, õde-vend või abikaasa. Seda sidet ei ole lihtne lõhkuda, sest see on üks kõige tähtsamaid õppetunde, mis meil tuleb omandada. Ja see leping, mille me oleme sõlminud teise hingega, ei muutu kehtetuks enne, kuni oleme selle tõe selgeks saanud… Kas siis selles elus või mõnes teises. Kõik sõltub meist endist!

Kui paned tähele tõrget kellegi vastu oma elus, heida pilk endasse. Ainus inimene, kelle vastu me tegelikult tõrgume, oleme meie ise. Mida suurem on tõrge, seda rohkem püüame millegi taipamist vältida. Vaata sügavale enda sisse. Uuri, kuula pingsalt ja lase see tõde endasse. Mis on küll see, mida me tegelikult mõista ei suuda?

Kui me kuuleme lõpuks seda, mille suhtes oleme olnud kurdid, ja näeme seda, mille suhtes oleme end teinud pimedaks, siis oleme lõpuks valmis teede lahknemiseks selle teise hingega. Kuid võib-olla polegi meil enam soovi seda teha… Seni aga loobu kõigist tõrgetest ja lase oma meelel vaikida, et võiksid kuulda, et võiksid õppida, et võiksid leida kodutee.

Allikas: Alkeemia

Toimetas Ksenja Kask

Samal teemal:

• Kui sind ei oleks, ei oleks tervet maailma
• Erki Kaikkonen: kuidas leida rahu ja jääda positiivseks
• “Seitsme T tee” aitab eluga paremini toime tulla
• Unistused ütlevad meile, kes me tõeliselt tahame olla
• Ebamaine puudutus ja imed: kõrgema dimensiooni sekkumine
• Millised on suhteprobleemide tõelised tagamaad?
• Miks negatiivne mõtlemine nii mõttetu on?
• Erki Kaikkonen: Oleme tahes-tahtmata oma reaalsuse kaasloojateks
• Hingedepäevast ja hingedeajast
• Usutlus Brandon Baysiga: keha ja meele tervenemise rännak viib iseenda sügavustesse