26. november 2014
Printsess herneteral uue haridusega printside ootel
Eesti Ekspress, Teeviit
Inimkond tervikuna on nagu printsess herneteral. Armas ja andekas, kaunis ja lootusrikas – aga tükati nii tujukas, et kipub end enne uude heasse ilma jõudmist hävitama. Või loodusekuningatest poliitikutel hävitada laskma. Nagu lookeses kahest planeedist: Maa sügeleb ja valutab ja kurdab seda teisele universumis rõõmsalt ringlevale planeedile, kes lohutab – „Ah, see on kõigest viirushaigus nimega homo sapiens – mul oli ka, läks ise üle!“
See hernetera tunne tekib, kui mõelda lõpmatute galaktikate peale, millest ühes tolmuterana tiirleme. Ja see meenus ka tuuliku Eleon 3M 116 tippu ronides ja üle Saaremaa vaadates. Kusjuures imeline vaade ei tekitanud mitte vääksatust nii-ilus-vää, vaid küsimuse, miks on neid tuulegenekaid Tehumardi kandis ainult 7 ja lähikonnas 2 ning Aburis üks – kui huvilisi on 100 ja Eestis peaks selliseid tuulest soojuse-valguse-tsivilisatsiooni muundajaid olema vähemalt 300.
Kaevurid maa alt välja!
Aga sellepärast, et käitume nagu enesehävitusliku kuninga tütrest printsess, kes usub hülgejuttu ja takerdub tühisesse. Nii koolipoisid kui Rooma Klubi teavad ammu, et fossiilsed kütused on otsakorral ning inimkonna tulevik tuule-päikese-vee-biogaasi elektriks teisendamine – kuni loodetavad tulevased energialiigid avastatakse-leiutatakse. Tuulest elektri tegijad ühinesid Tuule Tehnoloogia Liiduks, et ühiselt toetada tulevikulist taastuvenergia kasutamist.
Tulevikus ei jää kindlasti 150 miljonit euroabi tuuleparkide rajamiseks sellepärast saamata, et ei suudeta maad nende tulevikuliste tuulikute alla kasutada anda. Inimestele ei räägita enam, et tuulikud tapavad linde ja kalu, tekitavad vaakumi ja viivad Golfi hoovust kõrvale juhtides kliimamuutusteni. Merebioloogid ja ornitoloogid kinnitavad vastupidist – vetikad, kalad ja veelinnud armastavad tuulegeneraatoreid ning maismaal kogunevad veised ja lambad nende ümber ja linnuparved puhkavad nende ümbruses jalga ja tiiba. Kindlasti hakkab harjuvale silmale meeldma, kui silmapiiril või naabruses on tuulegenekas.
Andres ja Oleg Sõnajalg, kes on tänaseks püstitanud Eestisse 10 tuulikut – uusi huvilisi on 100+ – ütlevad, et nüüd oleks rahvajuhtide ülesanne kaevurid tühjaksjäävatest kaevandustest sujuvalt maa peale tuua: „Nii tuulegeneraatorite kui päikesepaneelide püstitamise ja paigaldamise üks kulukamaid aspekte on see, et kõik tarvikud-detailid-mootorid tuleb paljudest riikidest sisse vedada. Selle asemel, et tehaseid ja koole sulgeda on ülim aeg hakata taastuval energial põhinevaks võrgustikuks vajalikke vidinaid Eestis tootma. Päikesepaneel on lihtsam ja loogilisem aparaat kui televiisor – lihtsus ja loogilisus kehtib kõigi tehnikaimede kohta – järelikult tuleb neid siinsamas toota.
Iga tulevikuliselt mõtlev noor, kellel on matemaatika-füüsika-keemiasuunalist taipu, peaks haridust ja tulevikuunistusi kujundades lähtuma ülejärgmisest sammust. Järgmises ühiskondliku arengu etapis on Don Quijote võitlused tuuleveskitega lõppenud. Mis tähendab, et meil on vaja väga palju insenere ja oskustöölisi, kes vormiksid koos taastuva energia muundamise tehnikaga Eestist tulevikulise riigi.
Saja tuulegeneka ehitamiseks on vaja enam kui miljonit – 300 tarvis üle kolme miljoni toote. Oleme lootnud olla lisaväärtust tootev ja tubli väikeriik, keda teised eeskujuks võtavad. See siin on nüüd see nišš, mis kogu planeedil lõputut täitmist ootab.“
Inseneridest-ettevõtjatest vennad Sõnajalad hoiatavad: samal ajal, kui noori peaks suunama energeetikuteks õppima, tuleb vastu seista ka plaanile, kus olemasolevad ja uued tuuleenergia projektid jääksid toetusest ilma. Tuuleliit juhib tähelepanu, et ENMAK 2030+ esialgse visandi kohaselt väheneb Eesti tuuleenergia osakaal 2030. aastaks poolele võrreldes praegusega. Imeväel hakkab pea kogu elekter uuesti tulema põlevkivi uttegaasist, millest elektritootmine tänase tehnoloogia põhjal (eriti Eesti Energia uus tehnoloogia Enefit280) käib eriti vaevaliselt. See dokument on hetkel arengufaasis ning tänu koostööle ei liiguks Eesti kindlasti vähikäigul kiviaega tagasi.
Samal ajal noorte suunamisega reaalselt kõige vajalikumaid ameteid õppima tuleb silmas pidada, et arenenud eurooplased taas-avavad ummispäi suletud koole ja tehaseid…
Tulevikumeelsete tegude-teadmiste-inimeste jõudude ühendamiseks loodi novembri alguses Tuule Tehnoloogia Liit. Õigupoolest on vaja ka rahvajuhtide ja visionääride liitu.
On tunne…
Minu kui humanitaarlasest visionääri loova loogika järgi tagab Eesti poliitilise ja majandusliku julgeoleku ja iseseisvuse tuul-päike-vesi-biogaas – mitte fossiilsed kütused ega ammugi mitte idast saabuv gaas. Samas investeeriti äsja gaasipõhisesse reservelektrijaama 135 miljonit – ent ei antud võimalust tuuleparkide rajamiseks saada 150 miljonit euroliidu toetust. Päikesepaneelide, hüdroenergeetika ja biogaaside kasutamise unustamisest rääkimata. Samas teab iga koolipoiss ja Rooma klubi ammu, et fossiilsed kütused lõpevad ning Eestimaa ja planeedi Maa tulevik on taastuvate energiate kasutuselevõtt, kuni pole avastatud ulmelisi uusi energialiike.
Minu taluperenaiselik ettemõtlemine ütleb, et kaevurid, kes meil praegu populistlikus telereklaamis Jumala poole rusikat raputavad – olgu olla veel ja veel põlevkivi ja fosforiiti, uraani ja loodetavasti ka kulda ja naftat! – tuleks kiiremas korras ümberõppele saata.
Maa alt välja toodud kaevurid peaksid täna – õieti juba eile – õppima tootma Eestile vaja mineva 300+ tuulegeneraatori miljoneid detaile, nad peaksid hakkama siin ja praegu valmistama päikesepaneele ja biogaasielektrijaamade seadmeid. Praegu tarnitakse neid Itaaliast-Hiinast-jne – ent tulevikulise lisaväärtuse tootmine tekitab tehased ja töökohad, uue põlvkonna haritlased ja riikliku kestmise.
Minul on tunne, et rahvast peab julgustama uus-energeetilisi insenerioskusi õppima asuma ja tulevikurahvaks tõusma.
Sellele retoorikale vastas Kolga lahe ääres elav kunstimees Emil Rutiku, et tunne on ammu – tegutsemine seisneb praegu põhiliselt kirjutamises-kõnelemises: „Kui visionäär Saale Kareda mõne järjekordse ülikõva teksti ehitab, peame seda paljundama – ja siinsele tekstile kaasa kiitma. Ehk uuristavad veetilgad fossiilsesse kivisse augu…“
Taastuva Energia Koja juht Rene Tammist tõdeb: „Sinu analüüs peab 100% paika. Kahjuks pole ühtegi märki, et hoolimata retoorikast meie riigijuhid hakkaksid reaalselt tegema otsuseid, mis taastuvenergia edendamisse panustaksid. Valitsuse energiamajanduse arengukava eelnõu neljateistkümne stsenaariumi hulgast valis kõige saastavama (samas põlevkivitööstusele kõige enam sobivama), kõneleb enda eest. Ainus ala, kus mingigi positiivsem programm on, on transport – seal on kava biometaani suuremamahuliselt kasutusele võtta (hetkel seegi vaid pilootprojektide tasemel).
Tegelikkus on see, et hoolimata paljuräägitud vajadusest suunata meie majandus kõrgemat lisandväärtust tootvatesse sektoritesse, töötavad ametkonnad sellele pigem vastu! Taastuvenergia Koja eestvedamisel pannakse kokku energia- ja keskkonnatehnoloogiate arenduskeskust, kus ettevõtted Eesti ülikoolidega taastuvenergia, targa võrgu, salvestuslahenduste ja elektromobiilsuse lahenduste väljatöötamise nimel koostööd teevad.
Hetkel on ligi 20 ettevõtet ning suuremad ülikoolid liitunud. Me loodame, et meil oleks võimalik riiklikust euromeetmest teiste majandussektoritega võrdsetel alustel taotleda ka riigipoolset panust teadustegevusse. Hetkel see aga võimalik ei ole. Nimelt on riigil valminud Nutika Spetsialiseerumise kava, mis taastuvenergia valdkonna riigipoolsetes teadus- ja arendustegevustes sisuliselt välistab!!! Seda hoolimata sellest, et ülikoolid, ettevõtted, ühiskondlikud organisatsioonid on teinud ettepaneku taastuvenergia NS kavasse lisada. Oleme vastavate ametkondadega kuude kaupa läbirääkimisi pidanud, tulemus on aga ümmargune null.
Nii et me võitleme edasi. Tänased kutsevalijad ei peaks praegusest halva unenäo laadsest olukorrast heituma. Unistagem suurelt! Kui kümne aasta eest naerdi taastuvenergiast kõnelejad lihtsalt välja, siis nüüd on vähemalt kuulama hakatud, mis meil öelda on. Sinu ja paljude teiste inimeste abiga saame olukorda muuta! Peame vaid rohkem selgitama, rääkima ja nõudma!“
Nelja Energia poolt vastas Tuuleenergia Assotsiatsiooni tegevjuht Tuuliki Kasonen: „Jagame seisukohta, et taastuvenergias peitub jätkusuutlik tulevik ning oleks üsna kahetsusväärne, kui Eesti energiapoliitika jääb saastamiskeskseks.
Eestis on ideaalsed tingimused toota energiat nii maismaa kui meretuuleparkides, aga ka biomassi kasutades. Ainuüksi tuuleenergia kasutamine võimaldaks katta kogu Eesti energiavajaduse,
kuid mõistlik oleks meie energiaportfelli võimalikult mitmekesistada nii tehnoloogia kui asukoha lõikes. Nii ei sõltuks me ühestki energialiigist või konkreetsest elektrijaamast liigselt.
Üleminek taastuvenergiale peaks olema järk-järguline, kuid 2030. aastaks oleme võimelised põlevkivist elektritootmises täielikult loobuma. Mis puutub Eesti Energiasse, siis on väga tervitatav, et seda asub juhtima suure elektribörsi kogemusega inimene. Teatavasti tuleb just vabal elektriturul ilmekalt välja, kui hästi suudab taastuvenergia oma olematute või madalate muutuvkuludega konkureerida teiste energia tootmisviisidega. Eesti Energia on aga oma olemuselt samasugune energiafirma nagu teised, kes jälgivad riigi poolt etteantud energiapoliitika trajektoori. Seepärast, nagu õigesti viitate, on ülioluline, millise energiamajanduse arengukava poliitikud vastu võtavad. Hetkel on selle eelnõusse Eesti pikaajalistest elektritootmise stsenaariumidest jõudnud vaid üks stsenaarium, mis 2030 valguses ei näe üldse tuuleenergia osakaalu suurenemist!!!“
3M 116
Ajakirja Inseneeria toimetaja Marek Strandberg ütleb: „Kontsentreeritud kütus, mida nafta ja põlevkivi ju on, tähendab kontsentreeritud raha – ja see meeldib poliitloomadele.“
Kirjeldagem neile mõtlejatele, kes on tervikpildi ning tulevikuplaanide loomisel era-ärihuvidest üle ja teavad – kõigile jätkub – mida kujutab endast uusima põlvkonna tuulegeneraator, mille on seitsme aasta jooksul välja mõelnud, patenteerinud, oma kätega üles pannud Andres ja Oleg Sõnajalg.
Kui geniaalsed leiduritest vennad püstitasid 2001.aastal veel kasutatud 500kilovatiseid tuulikuid, siis 7 viimase aastaga on nad tekitanud tuulegeneraatorite maastikul täiesti uue 3 megavatise segmendi. Kuna generaatori rootor on tuulikulabadega otseselt seotud, on tegemist käigukastita ja väga plastilise süsteemiga, rootor saab purunemata olla väga suure diameetriga – seega ka propellerilabad 60+-meetrilised. Genekas ja rootor on omavahel vaid ühest kohast, massikeskmest kinnitatud. Inverterid on oma konstrueeritud. Nii inverterid kui transistorid on kosmilise kiirguse eest kaitstud – seega ei plahvata. Soolase – ja-või saastunud – õhu puhastamiseks on omaleiutatud-ehitatud filtritesüsteem. Omaleiutatud on ka jahutus-maandussüsteem ning dubleeriva kontrolliga optiline ja tarkvaraline side ja juhtimine.
Selle Euroopa võimsaima-kõrgeima geraatori ning väiksemate mudelite vastu tunneb huvi enam kui 100 tellijat. Seni on läbi masuaegade heideldes tehtud 25 allhanget Saksamaalt, Taanist, Soomest ja Lätist, töös on olnud üle 100 inseneri, panustatud on 20 000 inimtundi, sõlmitud 300 lepingut – nüüd on aeg ise tootma hakata. Vennad Sõnajalad tegelevad hetkel lisaks uute tuulegeneraatorite püstitamisele ka nende ühitamisega päikesepaneelidega ning soodsate ilmade ajal kogutud energia akumuleerimise ja muundamise süsteemide leiutamisega.
Meenutagem, et Kolga lahe ääres Juminda poolsaarel töötab turismitalu, kus filmiti seriaal „Kalevipojad“, ka Põhjala kliimas tervenisti päikesepaneelidel!
Kriisi põhi?
Eestimaa peab harima uue põlvkonna rahvajuhte, mõtlejaid, insenere ja oskustöölisi.
Oma tekstiilitööstust juhtiv teleajakirjanik Karmel Eikner arutleb: „Unistused ja anded on ilusad – ent need tuleb sobitada tegelike turunõuetega. Praktiline haridus tuleb tekitada vundamendiks sinna, kuhu turg kutsub. Anded määravad taseme ja suuna – kellest saab leidur ja insener, kellest meiser, kellest hea õpetaja.“
Ärikogemusega filosoof Imre Sams visioneerib julgustavalt: „Ka siis, kui tänane riik pole lubadusi pidanud , hoian silme ees tervikpilti, kus tallidest-lautadest kogutakse biogaas kohaliku elektrijaama käivitamiseks – uutel katustel on mõistagi päikesepaneelid ning kogu Tori iidse kompleksi kohal – nagu kõikjal teisteski Eesti asulates – tuulegeneraator. See kõik saab olema kas nii – või ei saa olema ei riiki ega meid ennastki.“
Vennad Sõnajalad usuvad, et 21. sajandil ei sünni progress enam selliste inimohvritega, nagu püramiidide ehitamine või Peterburi linna rajamine. Kui meie põlvkond pidi end tühjalt kohalt nullist üles töötama, siis uue põlvkonna meistritel on Isad. Akadeemik Ülo Vooglaid, kes vaatab oma kodutalust murelikult koolide ja tehaste sulgemist, osales oma poja Varro algatatud perekonna päästmise projektis ning sekkus nüüd ka piirivalve taastamisse, väidab: „Katastroof ei juhtu vanal kursil liikudes küll otsekohe – oma naha pärast lausa kartma ei pea – aga praeguse kursiga võivad end enamvähem kindlalt tunda vaid need, kel koppel lambaid täis ja maa haritud. Linnarahval puudub seni igasugune majanduspoliitiline, sotsiaalne ja energeetiline julgeolek.“
Optimist aga ütleb, et koolid ja tehased saab õnneks pärast sulgemist uuel tasandil avada, piirivalvurid, kes Soome bussijuhtideks läksid, tulevad tagasi ning võidab loov mõistus. Seni on vaja ühineda ja ühiselt pidevalt häält teha – siis oskavad vähemasti noored õiged tulevikuplaanid teha.
Kati Saara Vatmann