Kui siit pilvepiirilt alla vaatan…

Kati Saara Vatmann

2014.aastal oli üks mu eredamaid elamusi Saaremaal Eleoni tuulepargi suurima tuuliku – hüüdnimi ongi Ema Eleon – tippu tõusmine. Eleon 3M 116 töötas mõõduka tuulega täisvõimsusel, teised tuulegeneraatorid tema ümber samuti. Tuulest sai vaiksel müdinal puhas soojus ja valgus ning teravamalt kui kunagi varem tekkis mul küsimus: kuidas on võimalik, et kogu Eesti pole juba ammu, kohe taasiseseisvumise algusest alates, üle läinud taastuvate energialiikide kasutamisele. Tuul, päike vesi ja ka lautade tekitatav biogaas tagavad ju iga ilmaga meie energeetilise iseseisvuse ning pärast investeeringu kiiret tasateenimist tuleb elekter taeva armust tasuta kätte.

Tartumaa ettevõtja Kaido Schmidt, kelle Meritreid OÜ on Roiu tehases ehitanud ja kõikjale maailmas 14 aasta jooksul püstitanud enam kui 90 tuulikut, kirjeldab oma enese Saaremaa-kogemuse näitel, miks see nii ei ole. Ta rajas Eestis esimese  tuulepargi Sõrve sääre tippu. Täna on tema toonases tuulepargis uue tuuliku vundament, jupid värvitud ja stardiasendis, et tuulikuks saada – ent paber, mis tuuliku ühendamiseks elektrivõrguga voli annab, tolmub juba aasta Elektrilevi kontoris.

„On läbinähtav, miks minu tuulepargi dokumente laudade paberirägastikes kinni hoitakse,“ muigab Kaido üllatavalt rahulikult. „Konkureeriv firma, millel on oma ärihuvidega käsi koridorides sees, tahab teatavasti oma tuulikud vette ehitada. Ehkki see on kulukas – ja ei peaks justkui torpedeerima nende ettevõtmist, kes maismaal ehitavad – soosivad pumba juures olijad neid, keda on neile teada olevatel põhjustel kasulik soosida.

Annaks taevas, et õnnestub ära muuta seadus, mille kohaselt samasse kohta, kus on toetuste abil juba tuulepargid püstitatud, enam toetust ei anta. See on Saksamaa ja Inglismaa praktikale täpselt vastupidine. Mõistlike riikide süsteem on selline, et tuulikule või tuulepargile antakse toetus 10-12 aastaks, kui see aeg täitub, võetakse senised tuulikud maha ja püstitatakse uued, mis toimivad efektiivsemalt.“

Kuivõrd otsene naaber Sõrvest üle mere on Läti Vabariik, küsisin majandusministeeriumi riigisekretär Juris Pućelt, kuidas näeb tema Eesti ja Läti koostööd – eestlased püstitavad viimasel ajal tuulikuid Lätti, mitte koju! – ja olukordi.

Juris Puće analüüsis Läti kombineeritud energeeetika kontseptsiooni: „Ehkki Eesti tuulegeneraatorite meistrid püstitavad hetkel tuulikuid rohkem Lätti ja Malediividele kui Eestisse, on eestlastel tegelikult rohkem tuuleparke kui meil, kui saame Lätis hinnapoliitika paika, loodame meiegi palju massiivsemalt taastuvasse energiasse panustada kui täna. Hetkel toetub suurem osa meie energiast Venemaalt imporditavale maagaasile ja see pole mõistagi julgeoleku ja iseseisvuse mõttes kuigi turvaline ega tulevikuline lahendus.“

Puće meenutab, et lähiajaloos oli hoogsaim tuuleparkide rajamise periood 2008-2009 – rajati 20 väikest ja 4 suurt tuuleparki. Toetusi ja kaasfinantseerivat pangalaenu ei antud kõigile soovijatele ning osa raha saanuist pole oma parke veel lõpuni valmis ehitanud: „Aastani 2016 on kurss suurtele tuuleparkidele – 20-60 MW pargid on meie prioriteet. Nagu on prioriteet ka õiglase turumajanduse sisseseadmine taastuvenergia sfääris konkureerimisel. Praegu veel kipub taastuvenergia hind tarbijale liiga kõrge olema – ka üks Eesti investor on siin panga ja tarbija vahel laveerides probleemidega silmitsi.

Meil on parem seis hüdroenergiaga, millesse Lätis panustati ja investeeriti nõukogude ajal väga jõuliselt. Põlevkivisse me siin Eesti kombel panustada ei saa. Pigem toetub Läti energeetika looduslikule gaasile. „Riga city“ ehk siis eesti keeles lihtsalt Riia linn toodab ¾ oma küttest maagaasist. Gaasikütte süsteemid ehitati aastail 2008-2011 kapitaalselt ümber – see panustamine muutis gaasikasutuse kordades efektiivsemaks.“

Venemaalt tarnitud maagaasist 60% läheb kütteks – sageli kombineerituna hakkepuiduga. See on odavaim, väikemajapidamistele samuti ökonoomseim ning Puće meenutab ka, et Läti kliimas on ööpäevane temperatuuride kõikumine suur ning gaas-hake kombinatsioonis praegu kõige paindlikum ja hõlpsamini reguleeritavam kütteliik.

„25% gaasist suundub autodesse. Läti näeb lähitulevikus samas ette, et 25% meie autodest saavad olema elektriautod. Ja me vaatame imetlusega Eestis välja kujunenud elektrirongide traditsiooni ja elektriraudtee käitamise kogemusi – see peab olema ka meie tulevik.

Tuule-päikese-biomassi-energia on praegu põhiliselt valgustuse ja muu sarnase tehnoloogia varustamiseks kasutusel. Kuna otsustamine on antud turu, mitte gaasikesksete korporatsioonide kätte – teoreetiliselt… – siis võib prognoosida tuuleenergia kasutuse hüppelist kasvu järgmise 10 aastaga. Just 200-300 MW parkide rajamisel. Suured pargid on investoritele atraktiivsed ning nende rajamisel võtame eeskuju Leedult – aga ka Eestilt, kus on maailmatasemel tehnoloogia-meistrid,“ tunnustab Puće. „Meie seisukoht on Eesti kogemusest õppinult, et jõude seisvatesse reservjaamadesse Läti ei investeeri. Me pole nii rikkad, et maksumaksja raha sedasi virna seisma laduda – kõik maksavad, aga keegi ei kasuta.

Riiklike selgete sihtide seadmine on ülioluline nii rahva turvatunde kui finantside liigutamise mõttes. Läti pangad toetuvad laenu andmisel põhiliselt valitsuse kontseptsioonile – ja alles seejärel kasumlikkusele. Kui valitsuse prioriteedid on paigas, tulevad pangad kaasa.“

Aastail 2010-2011 anti Läti Vabariigis tuuleparkide rajamiseks kümneid laenusid. Lõppeval aastal vaid paar-kolm. Sellepärast, et valitsus ei anna garantiisid ning kui Euroopa Liidu toetus lõpeb, siis on igasugused garantiid lõppenud ning pangad eelistavadki osaleda vaid toetusperioodil omafinantseeringu kaasrahastajatena.

„Praeguse poliitika juures on jah nii maa- kui biogaasi ja –massi oluliselt odavam ja soodsam kasutada kui tuult ja päikest. Põhjuseks on ajalooline traditsioon ning võimule lähedal seisvate korporatsioonide surve. Õnneks võib Lätis tuulikuid ja tuuleparke püstitada põimunud struktuuridest sõltumatult. Loodame, et tuulejaamad muutuvad innovatsiooni ja leidurite tubli töö abil kasumlikumaks – siis lähevad väikelinnad maagaasi-biogaasi-hakkepuidu küttelt rõõmuga üle keskkonda säästvale, mitte saastavale energiale,“ loodab Läti majandusministeeriumi eestkõneleja. „Fakt, et täna ostetakse põhiline maagaas Venemaalt, on tingitud regionaalsest paratamatusest – ent see seab kogu Läti julgeoleku ja iseseisva majandamise pideva surve alla. Lahendus on Baltic Connection ja LNG terminalid. Meie seisukoht on, et Balti riigid peaksid siinkohal mõistlikumat koostööd tegema – igal riigil võiks olla üks terminal, mitte mõnel kaks ja teisel ei ühtki. Ühtlasi peaksid Eesti-Läti-Leedu terminalid olema omavahel võrgustikuks ühendatud – koostöö, kus toimib tõeline Baltic Connection, teeb kõigi meie elukorralduse turvalisemaks, ökonoomsemaks ja mõistuspärasemaks.“

 

Kaido Schmidt soovitab igasuguste konnektorite peale lootmise asemel end pigem Venemaa suhtumiste ja ohtudega kurssi viia ja nendega arvestada.

Kaido oli 30 aasta eest nõukogude armees ning sai kolm aastat Venemaa mentaliteetidega tutvuda. Ta kinnitab pärast seda, kui on Kuriilidel – Kunaširi ja Šikotani saartel – korduvalt tuulikuid rajamas käinud, et   elulaad ja suhtumised on 17 kilomeetri kaugusel Jaapanist 50 aastat tagasi, mitte edasi arenenud. Kuivõrd mees on tuulikutega projekte teostanud  ka Jaapanis ja Uus-Meremaal, on kontrast eriti karm. Looduskaitsealad, kus ei tohi tuuliku ümbert turbulentsi tekitavat põõsastikkugi maha võtta, on tankiroomikutest üles küntud, tankid ja muud sõjatehnika rusud kõikjale laokile jäetud. Külad saartel, kus filmiti Robinson Crusoe filmi Vene variant ning mille hotelliakendest on petlikult maalilised vaated, näevad välja kui prügimägi ning olmepraht ja katkine kodutehnika lendab kaljuservalt lihtsalt  alla ookeani. Sellest hoolimata taibatakse Venemaal näiteks mõni kalatööstus ja saare külad 5MW tuulepargiga varustada.

„Meie raputame selle taandarenenud Venemaa poole rusikat – ega märka, kui hirmuäratavas sõltuvuses me temast oleme. Meie energeetiline julgeolek on olematu. Uhkustame oma Estlink 1 ja 2-ga – aga vene allveelaevad, mis rannikuvetesse „eksivad“, meid valvsaks ei tee! Pruugib ühel laeval ankruga ‘kogemata’ neist linkidest läbi sõita – ja Eesti on pime. Investeerime NLGsse vapralt 25 miljonit – ent ka selle gaasitoru sõidab väike laevukene hetkega pooleks.  „Minu jaoks on tänane kanapimedus ja laristamine täiesti mõistetamatud.

Ka tuhaväljadele püstitatud 17 Enerconi  tuulikut on tegelikult illusioon – pole meil Eestis spetialiste ega kontrolli selle üle, mis  toimub. Praeguse ebaprofessionaalse suuna jätkumisel on ka Peipsi rannikuvetesse kavandatav tuulepark üks offshore utoopia. Teoreetiliselt annab Eesti Energia ja Enercon küll praegu sibulakasvatusest elavale rahvale uued töökohad – aga pole kuulda olnud, et keegi oleks asunud sinna spetsialiste koolitama. Ega õpeta kampaania korras piketeerivaid kaevureidki keegi saastava energialiigi lõppemise järel säästvatega töötama.“

Leedus, muide, on ainuüksi kodulehekülgi, mis taastuvenergiaga seotud, 16! Tuule-vee-päikese-biogaasi-energeetikute ühendused on omakorda ühinenud Leedu Taastuvenergia Konföderatsiooniks.

 

 

Poolas võidutseb taastuvenergia-suunaline rahva tahe

Ajal, mil Eestis on avalikul arutelul meie tulevane energiamajanduskava, on õpetlik vaadata positiivsete näidete järele mujalt maailmast. Balti mere äärne hea eeskuju on Poola, kus Eesti Vabariiki esindav Mihkel Metsa annab Varssavist ülevaate, kuidas on korraldatud sealsed toetused ja emissioonid.

Poolas on teadaolevalt plaanis uuendada taastuvenergiaseadust, see rakendub alates 2016.aasta jaanuarist. Sellega viiakse sisse oksjonisüsteem, kus võidavad need, kes pakuvad kõige väiksema hinna ning saavad vastutasuks toetuse 15 aastaks. Seaduse eesmärgiks on muuta toetuste jagamine võimalikult loogiliseks.

Seni kehtis nn. roheliste sertifikaatide süsteem, mida sai turult osta (Towarowa Gielda Energii). Seaduse uuendamine on olnud meie Läänemere-äärsete naabrite juures pikaaegse ühise ja avaliku arutelu teemaks. Oktoobris 2014 sõlmitud Euroopa Liidu kokkuleppe järgi eraldatakse Poolale teatud hulk tasuta lubasid CO2 emiteerimiseks (http://www.carbonbrief.org/blog/2014/10/q-and-a-the-eus-2030-climate-targets/).

Kyoto protokolli järgi oli Poolal vaja emissioone vähendada 6% võrra 2008-2012 – seda 1988. aasta tasemelt, aga tänu sotsialismiaegse tööstuse kokkuvarisemisele õnnestus seda tegelikult teha umbes 1/3 võrra. Ligi pool emissioonidest tuleb Poolas energeetikasektorist.

Poola „energiasegu“ näeb välja nii: taastuvatest allikatest toodetakse ca 9% (2012.aasta seisuga) energiast, arenddamise eesmärk 2020. aastaks on erinevate allikate järgi 15-19%. Aastal 2013 oli tegemist võimsuse poolest 5176MW (2007: 1523MW); kasvumäär on protsentuaalselt viimase 7 aasta jooksul olnud 10-30%. (Rzeczpospolita 27.11.13)

Tuuleenergia osakaal Bloombergi järgi on Poolas ca 3.7% elektritootmisest. Kuna tehnoloogia hind kukub tänu oskuste, kogemuste ja tootjate arvukuse tõusule, siis näiteks General Electricsi hinnangul on Poola tuuleenergia kasumlik ilma subsiidiumideta juba 15 aasta pärast!

Nn. ’prosumeritest’ ehk ühtaegu nii elektrienergia produtseerijate kui konsumeerijate eeskuju, ideaalilähedane lipulaev on Poola väikelinn Kisielice.

http://power-to-the-people.net/2014/11/local-energy-brings-greater-democracy-in-poland/

Philippa Nuttall Jones, Brüsselis tegutsev kommunikatsioonispetsialist, infovõrgustiku „Tree“ Euroopa Liidu toimetaja kliimamuutuste alal väidab pangaseire võrgustiku Poola juhile Julia Krzyszkowskale viidates, et hetkel veel küll pole Poola riik tervikuna kaugeltki Euroopas eesrindlik ning peab kõigest 9%-lise taastuvenergia osakaalu juures veel palju naabri Saksamaa positiivsest praktikast õppima.

Ent vägagi lootustandvad on prosumerite üldrahvalikud projektid, mis toetuvad demokraatlikul rahva oma tahtel. Täna toodab ligi 240 000 era- ja väiketootjat oma tuulegeneraatorite ja ka päikesepaneelidega elektrienergiat, mida üha enam võrku tagasi müüb. 2020.aastaks on see arv täna eraettevõtjate ja kohalike omavalitsuste koostööle 2,5 miljonit!

Kui praegu veel on sarnaselt mitmetele endise sotsialismibloki maadele Poolas suur osa energiamajandust käputäie kivisöe-põhiste magnaatide-monopolistide diktaadi all, siis üha enam poolakaid joondub Kisielice linna eeskuju järgi. Tänu demokraatlikule rahva tahtele on eraettevõtjad koostöös kohaliku omavalitsusega saavutanud ideaalse ja üha paraneva elukorralduse: Kisielice on 100% taastuval energial toimiv linn!

Kui meie planeedi tuuleenergeetika lipulaev Taani loodab 100% taastuvenergeetiline riik olla 2050.aastaks – http://stateofgreen.com/en , siis maailmas üha tekkivad kogukonnad on isegi Poola-suguses konservativismi kantsis ses ideaalis juba kohal!

Praegu annavad 50 tuulegeneraatorit seal 94,5 MW, ent rajamisel on kolmaski tuulepark. Rajatakse Poola esimene päikeseelektrijaam. Ning juba töötab 6 MW biogaasi elektrijaam, mille laiendamisest on kohalikud farmerid vägagi huvitatud, sest kahjulikest osoonikihti lõhkuvatest gaasidest hoopis soojuse ja valguse tootmise eest premeeritakse.

Just sellise mudeli on oma arenguteeks valinud ja valimas kogu Poola.

 

Kuidas on näiteks Itaalia ühiskonnas korraldatud riigi ja energiatootjate suhted – mil moel välditakse äri- ja erihuvisid?

Eesti Vabariigi suursaatkonnast Roomas vastati: „Vastavalt EL määrustele. Seaduste kohta rohkem informatsiooni http://www.fiper.it/;  http://www.enea.it/en/research-development/renewable-energy-sources“

Mismoodi on kujunenud toetuste saamine taastuvenergia progressi – kuidas sujub koostöö pankadega?

90% Itaalia pankadest pakuvad „green“ võimalusi peredele ja ettevõtetele, intressid laenudele madalamad.

Kui palju kasutatakse päikese- ja hüdroenergiat?

Päikeseenergia 17,5%, tuuleenergia 8,6%, hüdroenergia osakaal 12%; kogu Itaalia vajadusest kaetakse ca 40% taastuvenergiaallikatest.

Kui paljud kohalikud on oma kodudes mikrolahendustele ja energiasaarekestele üle läinud – mil moel on lahendatud probleem vastava tehnoloogia kulukusest? Mida on eestlastel õppida ja üle võtta?

2629 kommuunist 29 toodetakse 100% taastuvenergiaallikatest; kõikides kommuunides on taastuvenergiaallikad mingis osakaalus olemas. Itaalia geograafia annab suurepärase potentsiaali, mida ei ole veel ära kasutatud. Jätkuvalt on rõhk fossiilkütuste taristute arendamise soodustamisel ja laiendamisel.

 

Saksamaa suundadest kõneles majandusdiplomaat Kristiina Omri:

Sksamaa jaoks on üleminek taastuvenergia allikatele oluline teema. Aastal  2000 võeti vastu taastuvenergiaid puudutav seadus. Seda seadust on korduvalt muudetud ning viimane muudatus tehti sel aastal (seaduse leiab siit: http://www.gesetze-im-internet.de/bundesrecht/eeg_2014/gesamt.pdf). Alates 2010 on käimas nö Energiewende ehk üleminek taastuvenergia suuremale kasutamisele. Projekti kodulehe leiate siit: http://energytransition.de/ ning tuuleenergia alajotuse aadressilt: http://energytransition.de/2012/09/renewables/ Lisaks leiab palju informatsiooni Saksamaa majandus ja energeetikaministeeriumi kodulehelt: http://www.bmwi.de/DE/Themen/energie.html Energiewende eesmärgiks on eelkõige vähendada heitgaaside emissioonide hulka (aastaks 2020 40% võrreldes 1990 aastaga ning 2050. aastaks 80% võrreldes 1990 aastaga), vähendada sõltuvust energia impordist ning tuumaelektrijaamadega seotud riske. 2012 aastal oli 23% Saksamaal toodetud energiast taastuvenergia (7,3% saadi tuuleenergiast). Päikeseenergia tootmise osas on Saksamaa maailmas juhtival positsioonil – tootes umbes 30% maailma päikeseenergiast. 2013. andmete moodustas päikeseenergia 4,3% ning hüdroenergia 3,4% toodetud energiast.

Suurim tugi taastuvenergia tootjatele on tootjatele makstav kindel energiahind vastavalt energialiigile. See tagab investeeringutele kindluse.

Energeetikaalase innovatsiooni toetamiseks teadusasutuse ja ettevõtete poolt on loodud erinevaid toetuseid. Täpsemalt saab selle kohta lugeda 6st energeetika uurimise programmist: http://www.bmwi.de/English/Redaktion/Pdf/6th-energy-research-programme-of-the-federal-government,property=pdf,bereich=bmwi2012,sprache=en,rwb=true.pdf

2014. aasta novembris kiitis Euroopa Komisjon heaks Saksmaa abiplaani taastuvenergia tootmisele: http://europa.eu/rapid/press-release_IP-14-2122_en.htm.

Saksamaal on olemas ka taastuvenergia liit (http://www.bee-ev.de/), kes on väga huvitatud sõprusest ja koostööst Eestis 2014.aasta novembris loodud Eesti Tuuletehnoloogia Liiduga. See sõbrakäe sirutus mere tagant annab omakorda usku ja lootust, et seisak või koguni vähikäik Eesti energeetikapoliitikas möödub ilma meie tuulikute tiibu kärpimata ning tuleb suurepärane aasta.

 

Jah, praegu on reaalsem töötada Kuriilide  ja Kariibi suunal – ning loota, et kevadisel jääminekul hakkavad Ruhnus püsti seisvad kaks häbiväärselt raisatud tuulikut isegi tööle… Ruhnus peaks kaks püstiolevat Taastuvenergia tuulikut töötama paralleelselt Elektrilevi diislijaamaga. Taastuvenergia saab toetust, rohelise energia raha – ja tahaks ka kompensatsiooni Elektrilevilt säästetud diisli arvel. Kahjuks  aga koostööpartner  pole sellisest kulutusest ja vangerdusest huvitatud ning tuulikuid  tööle  ei pandagi! Need on juba ennast esimese aastaga tagasi teeninud. Nüüd pole neid kaks aastat hooldatud ka mitte!“

Hämmastava rahuga lisab hr. Schmidt, et tegelikult peaks Ruhnu elekter heaperemeheliku ja mõistuspärase majandamise korral tulema hoopis päikeseenergiast – pilvitu saare kohal on seda alati saada. Ka Kaidol enesel on kodulahenduseks 10 kW jagu päikesepaneele.  See-eest on tema kodus päikesepaneelidega toodetud elekter loodusele sääst, mis võrdub piltliku ekvivalendina varsti 166 puu istutamisega – ning mille arvelt on poole aastaga tekkinud säästu võrra võimalik sõita enam kui 15150 kilomeetrit autoga.

Nii Schmidt kui teised Eestimaa leidurid – nt. Oleg Sõnajalg – töötavad diisli ja tuule ühendamise ning taastuva energia salvestamise tehnika kallal. Meie tuuletehnoloogid on kogu arenenud maailma kolleegidelegi eeskujuks – nii et kevadel, kui Ema Eleon on ühtlasi ka praktilise teadusasutusena aasta toiminud, on põhjust siit rahvusvahelisele turule läinud leiutistega tutvuda ning taaskord pilvepiirilt alla vaadata.