23. jaanuar 2015
Max „Cyclochard“ Bodar
Kati Saara Vatmann
Maxime (32) on Lyonis sündinud-kasvanud torudisainer, kes töötas viimased kümme aastat keemiatööstuses. Säästis poissmehena oma sissetulekuid oma eraklikeks rattamatkadeks, millest mastaapseim tõi ta teel Põhja Norrast Istanbuli… Valtu-Nurme küla põllule silorullide taha telkima!
Samal ajal, kui eestlased kibelevad lõunasse ning juba soojale maale kolinud eestlased ei kaalu ühe olulise põhjusena just kliima pärast Põhjalasse tagasi tulemist, rändas Maxime juulist tänaseni justnimelt talvele vastu. Alles nüüd võttis kursi lõunasse.
UFO???
Naaberküla säde-Helen, külavanem Link, keda ajakirjas Naised tutvustanud oleme, helistas ühel õhtul teatega, et nende maja vastas asuvale põllule silorullide taha maandus ufo. Prantsuse noormees, kes alustas juuli alguses teekonda kodust koju. Selles mõttes, et Prantsusmaalt tulnuna ta varem või hiljem ju ikka Lyonis ka lõpetab. Tema teekond Raplamaa põllule tuli läbi Madalmaade, laevaga Skandinaaviasse – ja teelõigul Nordkap-Oulu-Helsinki-Tallinn-Pärnu peatus enne kõigi teelejäävate riikide läbimist rännakul Istanbul Valtu-Nurmes.
Õhtustas Linkide juures ning päikesetõusu tervitasime Maxiga koos. Mõlemal käes käsitsikootud poolkindad. Tema omad… ta enda kootud! Müts ka. Noormees rõõmustas päikeselise miinuskahelise hommiku üle – Norras koges juba nii sügavaid hangi, et hommikul andis end telgist välja rattani kaevata.
„Telgis sees magades ei ole ilmal ju erilist vahet,“ arutles Max. „Aga kui sa ikkagi Põhja-Norras ei leia hommikul hangest oma jalgratast üles ja ka kõige laiemate võimalike kummidega enam teel ei püsi ja vaalusid ei läbi, on aeg lõuna poole tallata.“
Väikese apelsinikarva telgiga, pisikese külmakasti, gps-i ja uhutud pesuga Max on veetnud sedasi tallates ja kududes – ääretult meditatiivsed tegevused ju mõlemad! – oma elu 2.juulist alates. Omakootud mütsi ja kinnaste vahel kannab ta erakordselt sügavrohelisi silmi ja usaldavat rahumeelt.
„Ilmselt tänu sellele, et ma usaldan Teed, ei ole minuga kogu selle retke kestel ühtki äpardust juhtunud. Inimesed kutsuvad tuppa õhtusöögile, toovad oma talu mune ja vilju teele kaasa, nagu sina. Ka maarahvas oskab kenasti inglise keelt ning ma ju tean, et kui mingi tõsine jama juhtub, saan koos rattaga rongile või isegi lennukisse istuda ja koju minna,“ kirjeldas Max. „Mul on väikese õetütre pilt kaasas – see kaitseb mind. Ja eks ta ju nii ole, et mida kardad, see tuleb. Mina ei karda midagi.“
Palverändur?
Peagi 33aastaseks saav torudisainer ei kujutle oma rännakujärgset elu enam keemiatööstuses. Ta on otsustanud oma tuleviku pedaalides ja kududes uueks unistada. Selle visioneerimise juures kena ja sitke noormees erilist religioossust ei ilmuta: „Sõbrad on korduvalt öelnud – noooh, saad Jeesuse ikka, kas sa ristilöömist ei karda? Ütlesin, midagi ei karda. Üks mees oli juba nii lahke ja suri meie eest ristil. Inimkond on tervikuna lunastatud. Minul on vaja tasapisi oma isikliku lunastuse poole tallata.“
Max on jõudnud tõdemusele, et inimene ei pea põhimõtteliselt kannatama. Kui talle enesele hakkasid Põhja-Norrast Ouluni kogetud vihmad-hämarus-udu-rõskus vastu, ronis ta koos rattaga rahumeeli pookakate kaubikusse ja sõitis Helsinkisse. Sai koos ühe Rootsi erak-ratturiga osa teekonda jagades piisavalt kaamose klimaatilisi juuri kogeda ning aitas.
„Mul on veel paar ajutist teekaaslast olnud, kellega teineteisele näilist turvatunnet ja seltsi pakkuda. Aga üldiselt olen veendunud, et ühest küljest on kõik inimesed nagunii kogu aeg üksi ja alasti. Teisalt pole me mitte kunagi üksi. Keegi on alati meiega ja meie oleme alati kõige ja kõigiga ühenduses,“ on jalgrattur selgeks tunnetanud.
Endale teadmata triigib mees planeedi Maa ley’sid pidi nii, nagu meie valgustööline Lille Lindmäe teeb seda teadlikult. Lille tajub ja puhastab, laeb ja tervendab teadlikult. Max alateadlikult – vahet pole. Rahulikult ja sihikindlalt oma üliväheseid asju pakkides arutles sarmikas rattur: „Asju ei peagi alati sõnastama. Isegi teadvustada ei ole vaja. Tegudest piisab. Õiges suunas tegutsemine näitab, et tajud ka nii, nagu kõigevägevamale meelepärane on – ja lähebki hästi.“
500 eurot kuus
Raha ei lähe sel moel elades kuigi palju. Monsieur Bodar kulutab umbes 500 eurot ühes kuus. Kõige hinnalisem oli Põhja-Norras veedetud kuu. Igas mõttes. Toit oli seal võrratu, aga kallis. Ent samas ei tahtnud prantslane sealt Nordkapist kuidagi ära tulla. Miski ülendas ja võlus teda seal polaarjoone lähedal hingepõhjani. Maastik, puhas olemise rõõm…
„Hard!“ ütles lõuna-eurooplane Põhjala kliima kohta lakoonilise imetlusega.
Oma kontaktid kirjutas ta Viking Line’i laevapiletile – 48 eurot üks reisija koos jalgrattaga – mis oli ettearvatav, mitte erakorraline kulu.
„Ma ei tea praegu, kui kauaks rattale jään – ka rahalises mõttes. Sest ma ei tea veel, kus ja kellena ma naastes tööle ja teenima hakkan. Ja sisetundest oleneb ka. Loodan Pärnust Lätti, Poolast Slovakkiasse, Ungarist-Rumeeniast Türgisse vajutades oma sisetunnetes selgusele jõuda,“ lubas Max rõõmsalt. „Selleks, et ma saaksin olla ja süveneda sellesse olemisse, olen muuseas sisuliselt levist väljas. Mul on e-aadress ja Facebooki konto, mida umbes kord nädalas külastan. Kord nädalas helistan ka emale. Mobiili mul ei ole. Just sellepärast, et ema ei nõuaks – helista iga päev. Pole vaja. Süda võiks ju teada ja tunda, et kõik on korras.“
Maxime liigub umbes 50 kilomeetrit päevas. Viimastel päevadel on küll talv pisut kiiremini peale tulnud, ent ohtude eest ära liigub mees enda meelest ikkagi piisava kiirusega ja õiges suunas. Ta ei tahtnud ühtki kontakti, kus võiks teel Raplast Pärnusse või Pärnust Riiga vahepeal peatuda. Jumal juhatab, mis neist kontaktidest – õige ühendus tuleb niikuinii.
„Maa on lahkesti kõigile meile kasutada,“ arutles prantslane nagu indiaanlane. „Mul pole ühegi õela maaomanikuga kokkupõrkeid olnud – minu väike oranž telk pole seni kusagil kedagi häirinud. Mida vähem ma inimestest sõltun – seda parem. Kui kutsutakse, lähen muidugi õhtueinele – aga ööbin ikkagi oma telgis.“
Maakera on ümmargune
Valtu-Nurme Helen naerab, et kella viie paiku tuppa palutud ufonaudil vajusid pärast kaheksat silmad vastupandamatult kinni. Looduses koos päikesega ja vastavalt loomulikele rütmidele elades ei hoita end lambi ega televiisori valgel kunstlikult üleval – kui päike magab, siis puhkab ka inimene. Pimeda aja uni hoiab depressiooni ja stressi ära. Rügamise nimel end unevõlga jättev ja ülemäära suhtlev inimene jääbki närvidega hätta. Et selles veendumusele jõuda, Max oma juhtme Lyoni keemiatööstuse seinast välja tõmbaski.
Aga Raplamaa rabadesse – kasvõi hetkeks – neeldus ikka. Noorproua Link loetleb: „Kõik,kes Raplamaale satuvad, siia sisse imetakse. Meie küla kunstnikuemand kohtus Hiinas oma praeguse mehega ning vietnamlasest kaasa ongi nüüd kodustatud. Meil on Raplas ameeriklane, kes kõigile lehvitab – ja kurvastab, miks vastu ei lehvitata – miks tema peale kurjad ollakse.“
Ning sellesse neelavasse rabamaastikku tahavad täpselt vastupidise ilmavaate teenrid rammida raudtee – ehkki Ameerika ja Siberi põlisrahvad on samadel asjaoludel juba hävitatud. Tahame ka ära proovida, kuidas on olla hävinud. Maxime ei saa aru, kuidas nii erakordse põlisloodusega riik ja rahvas üldse sellises suunas mõeldagi saab.
„Võiksite ometi olla väike käepärane mudel, eeskujuks ja julgustuseks kogu maailmale…“ mõtiskles roheliste silmadega mees päikesetõusu imetledes. „Ei, ma ei põgene õnnetu armastuse eest, nagu paljud on arvanud. Pigem sõidan jalgrattaga armastuse poole. Kui kohtan Ennast ja õpin endaga koos õnnelik olema – siis kohtan selle reisi lõpul ka Armastust.“
Seal ta siis nüüd praegu vändates otsustab, kas ja millal pärast Türgit Prantsusmale naaseb. Meie talu kanade munad läksid külmakasti. Viking Line’i laevapiletile kirjutasin kenale noormehele Istanbulis resideeriva saarlanna Hille kontaktid – ja oi kui ilus väike ümmargune asi on emake Maa! Ole hoitud, Max – nagu me kõik, kes me oma unistust elame.