12. veebruar 2015
Tädi Ingridi iga päev on püha päev
Kati Saara Vatmann
Ingrid Plado (42) on pühendanud kogu oma tänase elu sellise firma edendamisele, mille põhiline tööjõud ta enese kõrval on vennapoeg Vahur. Laulasmaa säde-Ingridi toob ja müüb ülitervislikku 21.sajandi toitu, mida maailmatasemel ujumismeister Vahur Ploomipuu oma Laki tänava tööpostil päevast päeva pakib ja märgistab. Ülejäänud ühiskonnale meenuvad erilised inimesed vaid pühade ajal – siis neid toetatakse-talutatakse-silitatakse, aga edasi?jaanuaris-veebruaris ja ülejäänud aastal? – Ingridi Siwira toimibki Downi-sündroomiga Vahuri ja tema mõrsja Anu jõul. Kusjuures täiskäigul, mööndusteta. Nagu kogu Ingridi pühendumine.
„Asutasin oma ettevõtte pärast suurt, juurteni raputavat pettumust ja reetmist. Tervisetoidu maaletoomist ja võimalikult paljude inimesteni viimist inspireeris minu enesega toimuv. Pärast suitsetamise mahajätmist võtsin 20+ kilo juurde ning mõistsin, et nüüd on aeg nii iseenesel teadlikult toituma hakata kui samale järeldusele jõudnud inimestele sama sedel koju kätte tuua. Orgrani emafirma asub Austraalias – kuni eestlased ise selle toidutööstuse niši avastavad ja täidavad, tuleb jah parimad palad krokodill Dundee maalt tuua,“ naerab hoogne Ingrid. „Minu hulgimüügifirma ainumõeldav tööjõud saab olla eriline vennapoeg. Tema jaoks see kõik ongi. Tore on kuulda, et erilised inimesed võiKSID vastavalt võimetele töötada ja teenistuda, mitte abirahadest elada. Vahva tõdeda, et töövõimeaduse kohaselt peaKSID kõik ühiskonnaliikmed end rakendama ja panustama. Aga kus need töökohad on, mis erilistele sobivad?
Vahur ja tema vanem vend Kardo – samuti eriline – on maailmatasemel ujujad. Tänu isale, kes näilisest puudusest tõelise vooruse vormis. Mina kui oma vennapoegi kogu südamest armastav tädi mõtlesin sisetunde ja elukogemuse pealt välja tegeliku töö, mida üsna tõsise sündroomi-astmega poiss saab teha. Päriselt, mitte vormi täiteks.“
Võimas võroke
Võrus sündinud Ingrid on Misso Keskkooli vilistlane. Õppis EBSis raamatupidamist eriala. Laulasmaa ühest endisest suvilast päriskodu ehitanud, sai temast otse loomulikult sealse Spordiklubi üks loojatest, Laulasmaa Külaseltsi asutajaliige ning ilmselt nii Tornimäe külaturu kui aastaringselt pühapäevitava päkapikutöö eest andis Lääne-Harju Koostöökogu sellele vägisele võrokesele Laulasmaa Sädeinimese tiitli.
„Olen võtnud seda Märgina, et mul enesel on sündinud vaatamata ülimale lastelembusele vaid poeg Siim. Kui minu olemus tõmbub ea või olemuse poolest Laste poole, järelikult on see saatusesõrm ja taevatahe. Kogukonna lapsed tajuvad seda – ja kogunevad aina mu põllepaelte külge – ma ise käin vabatahtlikuna lasteaias lastele raamatuid ette lugemas. Töötasin ka kooli järel ju mõned aastad Lasva Kolhoosis lasteaias,“ meenutab Ingrid, kes üsna linnakogemuseta kolis 1992. aastal Tallinnasse ning asus tööle Hansapanga finants- ja kindlustusnõustjana, ise alles EBSi õppima asudes. „Täna 18aastase Siimu kõrvalt olin näiteks gruppidele ürituste korraldaja ja innustasin inimesi tutvuma Eesti vaatamisväärsustega. Samal perioodil sai alguse projekt Puhka Eestis, tegin sellega koostööd ürituste korraldamisel. Lisaks tegin koostööd Seeder Konsultatsioonidega – Seedritest enestest on nüüd teatavasti saanud Eesti suurimad Feng Shui spetsialistid. Selle koostöö raames omandasin minagi algteadmised nii pendliga töötamisel, veesoonte mõõtmisel kui ka lihtsamad põhitõed Feng Shuist.“ Laulasmaale on Ingrid väikest leidlikku maitsekat kodu rajanud 2003. Aastast.
„Olen lasknud hiirtel ja sisetundel kenasti oma elu korraldada,“ kinnitab Ingrid. „Meie majakese seinte vahel elasid hiired, kelle ühislooming viis hiljuti voodrivahetuseni. Et värskendusel mõtet oleks, tuli hiirtehirmud majja võtta. Otsustasin rotipüüdjateks aretatud griffon-koerte kasuks. Ma pole neid küll tabanud hiiri püüdmas, aga Fiona titade kasvatamisest – kahe suure peni ustava abiga! – ja uutesse kodudesse jagamisest kujunes mullune tähtsündmus küll. Ühte ei suutnudki saata. Mou jäi koju mousi-koeraks.
Samamoodi olen südant kuulanud ka oma inimperet ohjates. Meie siiasabudes oli siin vaid pisike lasteaed-algkool – ikkagi vahetasin poja koolitee Tallinna Saksa Gümnaasiumis Lohusalu Algkooli vastu. Olen alati seda meelt olnud, et kodukanti saab paremaks muuta ka pisiasjadega – kirjuta end sisse oma KOJU, pane lapsed kohalikku kooli, osale kodupaiga aktiivsetes organisatsioonides.“
Otse loomulikult on tegus tädi Laulasmaa Külaseltsi asutajaliige ja Tornimäe klaturu hing, Tornime talgujuht, sädeinimeste töögrupis ja projektijuht, kes tegi ürituse Setode grupile, kus tutvustas viie valla tegusamaid.
Vennapoeg Vahur
Ingrid imetleb oma venda, kes pole mõlema poja erilisust võtnud karistuse, vaid võimalusena. Nii Kardo kui Vahur on maailma parimad. Kardo valiti paraolümpia-komitee poolt kuuendat korda parimaks invasportlaseks, lõppenud aastal saavutas noormees Euroopa meistrivõistlustel hõbeda. Vahur ujus end Mehhikos maailma kolmandaks, sai autasu kätte peaministrilt ning mõlemad vennad lõpetasid aasta presidendi vastuvõtul.
„Mu vend soetas sel pidulikul puhul Kardole omaette korteri ja kuulutas poja iseseisvaks – just nii peabki!“ tunnustab Ingrid, kes noorema poja jaoks firmat käitab.
Tädi Ingrid ütleb, et vend on oma mõlema pojaga õigupoolest võimatut saavutanud – teised sellise erilisuse astmega noored istuvad enamasti tegevusetult kodus, ei suhtle ega kõnele õieti. Vahuriga on alati räägitud nagu täisväärtusliku inimesega ning lisaks on teda väga palju arendanud reisimine. Nii perega kui spordi pärast. Maailma nägemine avardab erilist inimest enamgi kui tavaisiksust. Igavesed lapsed on võtulisemad-peegeldavamadki.
„Ma kihlusin Anuga,“ ütles Vahur oma Laki tänava tööpostil tuhandeid toidupakke sildistades esimese uudisena. „Kas ma sinu väikest tütart tohin kallistada? Ta meeldib mulle. Sina meeldid mulle ka. Kui sa kutsud, tulen külla. Ilma kutsumata ei ole ilus tulla… Anu on ilus, eks? Me hakkame omaette elama. Juba hakkamegi. Pulmad teeme suvel. Juulikuus.
Millal sinul pulmad tulevad? Abielus peab olema. Ja terve peab olema. Ujumine teeb tugevaks. Ma ujun iga päev. Tahan. Hea on. Aga tööd peab ka tegema. Siis on palka. Siis saab pulmi pidada. Näh, Mou, mine Ingridi juurde!“
Ingridil on griffon-Fiona ja tema tütreke Mou kõikjal kaasas. Nii tööl kui kitarritunnis. Kitarri kinkis naine õigupoolest pojale. Endal kiusatus hinges kribelemas. Kohtus Rapla kitarriõpetaja Kaupo Kadastega – ning sõidabki perioodiliselt tolle väga erilise mehe vahet, kes teenib elatist metalliplatsil – nagu Vahurgi ütles, tööd peab ka tegema, siis on palka. Tänu Ingridile teenekas kitarrist oma õpetajaoskused tolmust puhtaks kloppiski.
„Kitarrimäng annab mulle mingi erilise ülenduse – eesmärgi ja abinõu ühtaegu. Vahur aga annab mulle kindlustunde,“ tunnistab Ingrid. „Minu jaoks oli ülioluline saada leping suure kauplusteketiga – see tuli just enne jõule. Suur rõõm – ja veel suurem töö. Igasugused muud päkapikukontorid, mis jõulutunnelite ja ingliaegadega võidu oma hooajatööd tegid, kahvatasid meie ponnistuse kõrval.
Tonne väärtuslikku toidukraami pakendada ja supermarketitesse saata – uus väljakutse koos nagunii pühade ajal hoogustunud tellimustega – päris uhke. Aga me saime hakkama. Sel lihtsal põhjusel, et me oleme teineteisel olemas.
Ilma rahuliku ja keskendunud Vahurita oleksin arvatavasti pea ja jõu kaotanud – aga tema ja tema kauni Anuga, kellega ta kohtus Astangu Kutserehabiliteerimiskeskuses, saame absoluutselt kõigega hakkama. Sest meil on iga päev püha päev.“
Vabaduse sisu
Ja sealt see säde-tädi Ingrid tuleb, kaenlas kitarr ja kotike kuusevõrsesiirupi, pihustatavate maitseainete, õiemee ja astelpajusinepiga. Küpsised ja krõpsud, kuivained ja salasegud jõudsid tema hulgilattu läbi tema enese vajaduse – ta otsustas lisakilodest vabaneda ennast piinamata-piiramata.
„Inimesele peab jääma vabadus – ta mitte ei keela endale kõike, vaid pistab suhu õigeid asju. Need õiged asjad on vabad,“ õpetab omal nahal kogenu. „Gluteenivaba, nisuvaba, munavaba, laktoosivaba, pärmivaba….. ja veel mille kõige vaba. Selline loetelu tähendab, et toit on aina meie poolt ning mitte mingil moel meie keha vastu. Ent kui seda kõige-vabadust pakendilt lugeda, siis tekib küsimus: mis selles tootes siis üldse on? Kui kõik tava-tore on välja jäetud, siis see ei kõlba ju enam väga süüa ka või? Kõlbab küll!“
21.sajandi orgraanikud on suutnud oma toodetest välja jätta kõik keha-kurnavad ja allergiat põhjustavad komponendi korraga. Kogu sari ei sisalda gluteeni, nisu, piimavalku, muna, pärmi, loomseid rasvu ning ongi 100% taimetoit. Muidu kipub ikka olema nii, et kui nisu on väljas, siis on muna sees ja vastupidi.
Kogu keha hellitava toidu sari sobib kõigile, kes peavad lugu oma tervisest – ei peagi allergik olema. Nisu asemel on kasutatud maisi, riisi, tatart, hirssi, amaranti ja kinoad ning köögivilju. Ükski neist taimedest ei kurna organismi, neid on kergem seedida ja need on maitsvad.
Need maiuse-mõõtu toidukorrad sobivad hästi nii siis, kui tehakse trenni, et saleneda ja-või lihast kasvatada. Mitmeviljahommikusöök kinoaga on maitsev ja väga valgurikas ja hommikusöögihelbed on valmistatud 73% täistera krõbuskitest, lisatud kiudaineterikast psülliumi. Sobivad seega hästi rasvapõletuseks. Iga treener soovitab ju esmajärjekorras saleneja menüüst just jahutooted välja jätta. Makaronid ja saiad tuleb unustada, kuid tatraspiraalid ja mitmeviljamakaronid kinoaga on kindlasti lubatud ja soovitatavad.
Koogi- ja muffinisegudesse on võimalik soovi korral lisada ise muna, kuid Ingridi pakutav munaasendaja pakk on võrdne 60 munaga: 1 kuhjaga teelusikatäis pulbrit = 1 muna. Tõeliselt mugav – ja sama maistev kui kanamunaga: „Selline munaasendaja pakk võiks küll kasvõi igaks juhuks köögikapis olla, et pühapäevased pannkoogid tegemata ei jääks, kui ilm ei luba poodi või õrrekanad pole piisavalt õnnelikud. Leiva ja saia asemel on vahelduseks väga head näkileivad – mu enese köögis on vaieldamatud hitid tatranäkileivad ja mitmevilja näkilievad kinoaga.
Kui tahan head taimset kotletti, siis Falafeli-seguga saan ära petta isegi oma lihasõbrast abikaasa Igori. Uskumatu küll, kuid hernejahust tehtud segu on väga sarnane tavalise lihakotletiga. Gluteenivabade jahude puhul olen avastanud, et vastupidiselt eelarvamusele on kõik jahud vägagi hästi töödeldavad. Saiajahusid saab taignana sedasi rullida, et nad ei kleepu rulli külge. Ning mitte miski tasapisi tappev ei kleepu veresoonte siseseinte külge. Kahjulikest ja keha kurnavatest toiduainetest VABA ei võrdu kindlasti terminiga MAITSETA. Vastupidi! Vabadus on Tervis, hea tuju ja tänulik keha.
Suitsetamist maha jättes kogesin, et ka selle suursaavutuse märksõna on vabadus. Kuni inimene pole selleks valmis, käib hirmus enese sundimine – igal hetkel mõtled tegusate mõtete asemel: ma ei suitseta. Ühel hetkel oled valmis. Mis ei tähenda, et paha ei oleks – mul oli ahelsuitsetamist lõpetades ikka kohe nii paha, et vajasin arstiabi. Aga see eneseületus oli end kuhjaga väärt. Igas mõttes.
Kogu senine elutee on mulle õpetanud õige hetke valmis küpsemise tähtsust. Akadeemilisest haridusest olulisem on minu teel olnud iseenese ja ühiskonna tunnetamine – niimoodi ma ju Laulasmaa külaturu, tervisliku 21.sajandi toidu ja vennapojale töökoha loomiseni jõudsingi.
Kui me ootame ära, millal asjad paika loksuvad, väldime hulga hingevalu ja musti pilvi ilusa Eestimaa kohal. Oleksin ma oma tänase hulgifirma loomise aluseks võtnud solvumise reetliku sõbratari peale, poleks mu trotsi-ettevõtlus olnud pooltki seda, mis Vahuri-keskne ning tervise ja kehakaaluga hädas saatusekaaslastele suunatud. Ju tänu sellele õigele alusele sirutas ka sõbratar lepituskäe, mille vastu võtmine peab minus eneses jällegi küpsema.
Sama on paarisuhetega. Selge, et võõrsil ehitajana töötav armastatu tahaks koju tulla puhkama ja mängima, mitte ehitama. Jah, kodus on siit-sealt ehitus pooleli, pühade puhul lõõgastuv mees tekitab minus jamad meeleolud. Aga kui ma ei kiunu, vaid ootan ära, tuleb ta täiesti omal algatusel ühel hetkel lillede ja lauakoormaga. Kontrollitud! Kui me tunnetame tasaselt ja ootame ära, siis saab kõik tehtud ja maailm toimub.“