26. märts 2015
Heli Künnapase konserveeritud sinilinnud
Kati Saara Vatmann
Lasterikas taluperenaine, teoloogist sotsiaalpoliitik ja kirjanik Heli (33) jäädvustab oma elu ja kulgemise kulgemise etapp-haaval raamatutesse. Eriti siis, kui järgmine etapp tundub kõrvaltvaatajale eelmise eituse või isegi lammutusena, tuleb kirjutada järgmine raamat. Nii kirjeldabki Heli pärast korteriasukast büroo-keksutaja lugu uusraamatus „Minu ilus elu maal“ oma talu valimise ja rajamise saagat – sealt edasi tuleb aga seniste unistuste ümbervaatamise talletus, sest Heli on möödunud augustist tänaseni näinud pereisa Herlendit iga seitsme nädala tagant – ja voorinud ka ise mõtlikult Soome vahet. Mis oleks, kui tekitaks järgmise raamatu sellest, kuidas nad Soomes talurajamiseks raha teenisid… Ei. Tuleb hoopis eluperiood, mil naine alustab kolmandat korda, oma isiklikust kogemusest lähtudes koguduse juurde perekeskuse loomist. Vaja on selleks, et keskusesse saaks koos lastega minna ja-või lapsed veidikeseks sinna mängima jätta, kuni emad maailma ringi ajavad. Kõik on juba läbi mõeldud – Heli ju!
Eedenist korterisse ja tagasi
„Kirjutamine teeb head nii iseendale kui teistele,“ on pärast mehele Soome järgnemise kaalumist, proovimist – ja otsusekindlalt koju naasnud – Heli tänulik, et tal see anne on. „Endal aitab päevasündmuste ja tulevikuplaanide kirjapanek tervikpilti säilitada ja endale kinnitada, et iga päeva tööna on tehtud piisavas koguses õigeid asju. Teistele aga on vaja pidevalt nii ilmsi kui tekstides kirjeldada, mismoodi on võimalik kirjutamise ja muude vaevu sisse toovate aladega küülikufarmi pidada, vanast lagunenud talust 21.sajandi kodu rajada, lapsi kasvatada-arendada ning ise ka kultuurseks ja terviklikuks inimeseks jääda.
Minu ilusa maaelu raamat pidi õigupoolest olema rõõmuhõise – lisaks küülikufarmile on meil Jädivere külas ka plussi majandav lambakari, lapsi ja meest lõbustav ja naist rõõmustav hobustepaar, elumaja korda kõbitud ning loomakasvatus toob käsikäes raamatute kirjutamisega juba nii palju sisse, et pereisa ei pea palgatööl käima ega –ema kuhugi kodust välja raha teenima minemisele isegi mõtlema mitte…“
Tegelikult kirjutas Heli oma maakodu rajamise Tammsaarelikule tee-tööd-ja-näe-vaeva epopöale juba enne selle kirjastamist järelsõna, mis võttis kokku, kuidas taevane ettearvamatuste jada võttis selle noore suurelt unistava pere unistamiste ühe etapi kokku. Neljandat last ootama jäädes tehti revisjon, mis avastas ühest küljest, et vana maja tasalülitab lausa saatanlikul moel kõiki uute tubade ja fassaadi, sauna ja kabineti rajamise plaane – põliskotermann sunnib peret üha uuesti vannitoa ja köögi ehituse juurde naasma.
Teisalt kündis valus ja õpetlik Surm sündidega sama vägiselt kõiki Heli ja Herlendi loomaliike pidi. Küülikud põdesid erinevaid haigusi ja sajad väikesed roosad jänksid surid ka kümnetel muudel põhjustel – nende emade julm saamatus või kasside aplus. Mitu parimat lammast murdis nende enda leebena tundunud penivolask. Lastesõbraks-lambakarjuseks ostetud hinnaline kutsikas jooksis pere enese auto alla. Ja lõpeks lahkus kahest hobusest ühele sündinud hinnalisest paaritusest laste ratsuks kavandatud varsakene tõenäoliselt Eestimaad saastavate rapsipõldude mürgifooni tõttu kaasa sündinud neeruhäda ja maksapuudulikkuse tõttu.
Kolmandaks seadis saatusesõrm sedasi, et Helil ei õnnestunud neljandat last oodates saada ühtki kõrgharidustele kohast töökohta, kuhu kandideeris – nii et automehhaanikust Herlend teenis ikkagi perele kogu raha. Mullusest augustist Kesk-Soomes.
„Küülikufarmi pole enam, koos raamatusse kaanetamisega lõppes see eluperiood,“ ütleb Heli nukra, ent rahuliku naeratusega. „Nende õrnade ja äärmiselt töömahukate loomakeste hulgipidamine võtab ära kogu selle aja, mil ma pigem raamatuid tahaksin kirjutada. Otsustasime, et proovime uuesti siis, kui lapsed on suuremad ning saavad ise nende puhastamise-jootmise-söötmisega hakkama. Tõsi küll – nad ei pruugi sellest huvituda ning selgelt oma Teed teadvaid indigoid teatavasti ei saa sundida võõrast muinasjuttu teenima.“
Herlend on augustikuust saadik töötanud Helsinkist 600 kilomeetrit põhjapoole, enamvähem Rovaniemi pöörijoonel ning käinud Enge-kandis kodus iga seitsme nädala tagant. Nüüd on mees otsustanud koju naasta – saagu või sitem, pere on olulisim.
Küülikute ori või kirjanik?
„Mind veenis elu võimalikkusest intelligendina Eesti maal paljude laste ja loomadega oma Eedeni rajamisest mitu tõsieluraamatut kirjutanud suguõde – eks Lindgreni baas oli all ka – meil läheb kõik… meie moodi!“ usub Heli. „Oleme Herlendiga varem ka korteris elanud – enne esimese poja sündi kuus aastat tagasi. Töötasime samas firmas. Töölt tulles tegime uinaku. Pärast jalutasime ümber elamurajooni. Sõime õhtuks pahatihti burgeri. Ja kolisime koos laste järjestikuse sünniga majja, mis meile väga meeldis – mille puhul me ei hoolinud sellest, et ümber pole õieti midagi atraktiivset ega saanud parata midagi sellegi vastu, et vastupidiselt maakleri roosale mürale polnud majal tegelikult kaevu !, ahjusid !!! ega elektrit !!!!! Lahenduseks oli töö ja ehitamine, unistamine ja arendamine ja veel kord töö. Nüüd asun kristlikku perekeskust ehitama – jälle töö ja ehitamine, arendamine ja töö.
Kusjuures oma unistuste ja valikute nimel tehtavat tööd ei saa mitte keegi meie eest ära teha. Isegi aidata ei saa meiesuguseid töödikuid. Selles mõttes, et meil on oma laudas ja tallis, õues ja hoovis oma süsteem ja rütm ning võõra inimese juhendamine oleks vaevalisem kui tööde ise ära tegemine.“
Nii muigabki Heli elutargalt nende kaugete sõprade-sugulaste ohkimise üle, kes nüüda hädaldavad, kuidas ma sinuta hakkama saan, kui sa soomled või poliitikas oled. Nagu surija voodiveerel. Hakkama saadakse täpselt samamoodi, nagu seni – läbi feissi, skaibi ja gmaili.
Heli oli beebi ja kolme väikelapsega läbi terve sügise-talve üksi. Keset jaanuari hakkasid talupidamise ainsat rõõmu tegema ridamisi sündivad lambatalled. Valdavalt jäärad, nagu eranditult kõigis Eestimaa taludes tänavu… Ta ei rääkinud kellelegi, kuiväga ta kartis. Need kaamosehirmud ja vastutuseväsimus jäävad järgmise romaani aineseks.
„Ühel padupimedal õhtul sain aru, et niimoodi edasi ei saa – meie äärmiselt heatahtlikud ja kuulekad hobud jooksid mu millegi peale ehmatades pikali. Lennates palvetasin, et ei kukuks metallihunnikus millegi tapva otsa – ja enne püsti tõusmist sain aru, et minu surmast poleks kolm ja enam päeva keegi midagi teada saanud. Telefon oli mul taskus. Lapsed magasid hilisõhtuses toas – ja ega nad veel moblaga helistada oskagi. Ehkki olime küülikutest juba loobunud, et laste une ajal väikseid ja paraku heal juhul nulli majandavaid loomi orjama ei peaks, vaid kirjutada saaksin, sain sealt porist tõusmise ajaks aru, et nüüd on vaja taas midagi äärmuslikult muuta. Kõik. Kas lähen mina Soome või tuleb Herlend koju tagasi, palk või mitte palk,“ meenutab naine. „Jah, ma loodan, et mõne aasta pärast tunnevad lapsed küülikupidamise vastu huvi, ühinevad ja osalevad. Puurid on ju alles. Ja küülik on minu jaoks olnud tõelise talu sümbol miskipärast. Mitte lehm – küülik!
Ent tänastel lastel on teised sümbolid. Vanasti oli ainumõeldav, et lapsed hakkasid talus kohe jõukohaseid töid tegema, kui oskused ja ulatamine lubas. Täies jõus inimesed olid põllul ja laudas vanurid koos imikute-maimikutega tubastel ja õuemurutöödel. Idüll!“
Heli arutleb, et selle idülli tagas tõsiasi, et mingi nett ei toonud lastele protesti ega eeskujusid – mis valikuvõimalused? kõik elavad nii! Samal põhjusel polnud ka lahutusi – talu kui majanduslik-pedagoogilist ettevõtet ei saanud lammutada. Ja hooldekodudest-pensionidest polnud mõtet rääkida sellepärast, et vanuritel oli tööjaotuses oma koht ning kellelegi ei tulnud pähe neid üksildusse ära visata.
Katsusid neid ka või?
„Nüüdseks tean, et me teeme kõike endale. Nii loomi kui kohustusi võttes tuleb arvestada, kui palju ise jaksad. Mingi abijõuga – ega ka teiste jaoks tegemisega – rehkendada ei saa,“ on naine kindel. „Ettearvamatustega muidugi neis tehetes arvestada ei saa. Märgilised katastroofid – nagu ka laste pidevad tõbitsemised ja lasteaiatahtmatus – panevad mõistagi juurdlema. Miks astub majaehitus järjekindlalt rütmis üks samm edasi, kaks tagasi? Miks küülikud-lambad – ja ka koerad-hobud – hukkuvad? Kui nende pisikeste, aga see-eest pidevate katastroofide põhjuseni ei kaevu, jäävadki loomad end inimeste vastuvoolu pressimise eest ohverdama ja maja näkku panema.
Raamatus kirjeldan taude, aina hävivat vannitoapõrandat ja painavat lastelogistikat võimalikult kiretult jah. Mida siin ikka kireda. Kes on paarigi väikelast paralleelselt riietanud ja lasteaiast lauluringi, pühapäevakoolist sünnipäevapeole tarinud, oskab ka sõnaohtra halata ette kujutada, mida need manöövrid nelja lapse puhul tähendavad. Iga loomakasvataja kujutleb tundeid, mis valdavad lootusrikast poegimistele panustajat, kes peab üha uusi surnud vastsündinuid kokku korjama ja „utiliseerima“ – võhikud küsivad vastikusega, kas sa katsusid ka neid laipu – teadjad elavad ka liigsete sõnadeta kaasa raamatus kirjeldatud ja minu blogis jagatud puuride desinfitseerimisele, loomakeste vaktsineerimisele ja ravimisele – ja seejärel taas ja taas haigeks jäävate laste kodus kuhjumisele, mis omakorda muudab mulle orgaaniliselt vajaliku lugemise – ammugi kirjutamise! – võimatuks.“
Heli loodab, et tänu tema teostele on unistajad-järgijad ehk siiski mõne ämbri eest kaitstud, alustavad analoogset kolgatat teadlikumalt – või jätavad alustamata. Õnnelikud on need, kel vanematega lähedased suhted ja koostöö. Ning väga õnnelikud on need tegusad naised, kelle mees on vähemati kuulekas, mitte kulukas lisalaps.
„Herlend – minust üsna mitu aastat noorem mees, kellele kogu vastutus, enesejagamine ja tagasilöökide tsunami ikka väga vara kaela voolas – ma ei kirjelda oma tekstides liiga isiklikult, mida olen tundnud, kui ta end garaažides sõpradega autodega mängides maandab ja perioodiliselt jooma pöörab. Vist ämma närvide säästmiseks olen nende pihtimustega tagasihoidlik. Herlend ise mu raamatuid ei loe – ja eluterve rahumeelikuna elaks ka ülima avameelsuse üle, arvan ma,“ naerab Heli ettevaatlikult. „Minu mees oleks väga meeleldi nõus olema üldse-mitte-meeleheitel koduperemees, kui mina pääseksin kõrgepalgaliseks rahateenijaks. Koduse isana saaks ta hakkama nii majapidamise ja lastega kui ehitamisega – mis tema Soomes-teenides kas seisab või on palgatöölise kah-tasandil teha.“
Koos!
Kui peremees käib seitsmenädalase rügamise järel kodus, on perel seal omad rütmid, milles külalis-papale õieti kohta pole. Ning kui naine ootab, et harva talu külastav mees tuhiseks tulles joonelt ehitustöhe, siis tulija ise tahab lihtsalt puhata ja oma lastega olla. Heli teab siiski, et igal nädalavahetusel kodus käivate papadega peredes on tunded veelgi hektilisemad – kohtumisrõõm, maandamistele kuluv nädalavahetus ja lahkumiskurbus igal reedel ja pühapäeval. Seitsme nädala tagant üks nädal abielu pole aga see, mille kinnistamiseks nüüd koos oma nelja lapsega pulmi hakata pidama…
„Olen otsustanud meie pere koos hoida ja edasi viia!“ kuulutab kirjanikuemand. „Mu esimene ise kirjastatud raamat on oma kulud tagasi toonud ja kohe saan tulude eest ka järgmise kirjastada – oma elust Ameerikas lastehoidjana. Ehkki see valik oli õhus, ei kirjuta ma järgmiseks orjalaevarahva raamatut, vaid loo perekeskuse rajamisest. Seni on muide nii minul kui teistel loojatel just rasketel aegadel ja surve all õnnestunud võrreldamatult produktiivsem olla kui idüllis hällides.“
Heli kõneleb ja kirjutab nii eneseabi kui teiste-teavitamise missiooni pärast – ning veenab täna nii ennast kui kõrvalseisjaid, et ta pole oma unistusi reetnud. Unistused on teisenenud. Ja järgmine periood on teadmata.
„Ideaalis ehitame õlg õla kõrval sel aastal elumaja valmis…“ unistab suur tüdruk ikka edsi, ehkki masu ja äpardused, lahkumised ja lagunemised on talle üsna valusasti vastu näppe andnud. „Pärast seda, kui mõni Reporter või kolmesed on meil külas käinud, ohivad kõrvaltvaatajad üksmeelse koorina – küll teil on seal talus raske ja töömahukas elu. On jah. Oma valik. Koos kõigi lisadega. Kui ma ei teaks, et kogu see lõputu töörinne siin ees ootab, ei oleks suutnud perekonda ka üle Soome koos hoida. Eelmine sinilind on konserveeritud ja kaanetatud. Uus alles koorumise ootel haudumas…“