Parimad sõbrad

Kati Saara Vatmann

21.sajandiks on inimese kodustatud loomaliigid mitmekesistunud sama igasugusteks nagu inimliik ise. Koer on ühtaegu nii pärltikanditega ridiküli-chihuahua kui kolmanda maailma tänavapeni – kellest õige mitu on Laika-Belka-Strelka-jt-nimede all otse prügikasti-maailmast… kosmosesse lennanud! Koer on ühtviisi nii eluohtlikult suureks aretatud peremehe-võimendus kui kerjuse heaks koera tegev nunnumeeter.

Kõik Eestimaa – ja eks kogu maailma – koerakasvatajad-õpetajad on üksmeelel: peaasi, et penil on koht ja rakendus – see fenomenaalne meelte kooslus pole ju kodustatud selleks, et korteris või keti otsas igavledes-kurvastades oodata, millal tema teeneid ometi vajama hakatakse.

Koerad töötavad nii alaliste kui elukutseliste hingesoojendajatena – kui nad on näiteks sotsiaal- ja lugemiskoerad, kes julgustavad oma lähedusega neid, kes hoolde-lastekodus või korteris keora pidada ei saa. Ehkki penide ametitest meenuvad esmalt pääste ja valve, narko ja pimedate juhtimine, on ka lugemis-lõimumiskoerad täpselt sama auväärses ametis.

Eesti lugemiskoerte vabatahtliku liikumisega on ühinenud tänu Maarja Tali algatusele kümneid, juba sadugi koeri. Ka Valtu põhikooli tagatoas avatud noortekeskusse kõnnib igal teisel laupäeval jalgsi Raplast inglise keele õpetaja Tiina Tunnel oma noore kollipoisi Chevyga, kelle missioon on laste lugemist kuulata ja Koer olla. Uuemal ajal kuulavad leebe loomuga lugemiskoerad lisatööna ka muulaste lapsi eesti keeles lugemas. Et nood vigu ja hääldust ei häbeneks. Nende tingimusteta tunnustavate kuulajate nimetus on lõimumiskoerad.

 

Kelgukoerad ja kättemaksukontor

Kuna eestlaste teadvuses põimub tele-arvuti-reaalsus tegeliku Eluga, on Helle, Jaanus ja Mariin Kaljula veokoeratalus taksikoerte kuudile kirjutatud Kättemaksukontor ning kelgukoerad mõistagi tähendavad Käbikülas ikkagi 30+ töökat ja tubli peni, mitte telekrimkat. Päeval, mil omagi loomakesksetele hobu-lambatalu võsukestele Huskypargis näitamas käisin, kuidas koerad töötavad ja Teenivad, oli ekskursante-sõitjaid kokku seitsmest rahvusest. Leedukaid ei häirinud, et eesti keelest ehk päriselt aru ei saanud ning kaheksase rakendi sõidu ümber tuisuse metsatuka tegi ka lapseootel rootslanna!

Raja talu tegeleb suvel viljakasvatusega, sügisel treenitakse koerad kärude ees taas vormi ja võisteldakse klubi Baltosport vedajatena üliedukalt  vt. www.kelgukoerad.ee – talvel peetakse külastajatele avatud koeraparki, millega koerad end ise ära elatavad. Ning kevadel tullakse aina populaarsemale rakenditõugude turule uute kutsikatega. Vaatamiseks on lisaks mitut tõugu teenistuspenidele ka kolm omamaist tõugu hobust, ostmiseks ühe Rapla emand Luule kootud koeravillased kudumid ning teenusena tarvitamiseks ka peretütre fotokunst. Kuulamiseks aga pereema Helle taustaks tõeline koertekoor – viimne kui malamuut ja husky pakub: võta mind, rakenda mind, sõida minuga, pane mind Teenima!

Koertega võistlemine ja klientide teenindamine annab kõigile kolmele, emale-isale-tütrele, ühise tegevuse ja pühendumise ning inimeste poolt vaadates ongi tegus kooselu koertega nii elulaad, sport kui teenistus.

„Nii malamuudid kui huskyd on ääretult sõbralikud koeratõud. Sotsialiseerime endale  jäävad kutsikad nii, et esitleme neid külastajatele visiitkaardina. Kuigi valvuriteks kelgukoerad väga ei sobi – liiga südamlikud on – peame hoiatuseks ikkagi Jaanuse kombaini juures neid talvise kärakoorina valves,“ kirjeldab Helle. „Hobustega kõrvuti on koerad ka teistel meie võrgustikku kuuluvatel kelguinimestel. Pärnumaal kasvatavad ja rakendavad Reppod oma Mutimuute kõrvuti Kallaste-klanni ratsa- ja rakendihobustega.

Nii ulatuslik pühendumine nagu meiesugustel tähendab igapäevast seiklust ja pidevat investeerimist. Viljakasvatusega finantseerime lisaks oma pere elatamisele kõrvalt ka koerte toitu, varustust ja oma võistlusrännakuid. Koertelt tuleb vastu puhas elurõõm, tegutsemislust ning tingimusteta armastus.

Rakendis paneb koera jooksma ühest küljest karjainstinkt, hästi õpetatud juhile järgnemine – kasutame rahvusvahelises keeles käsklusi – ning veel see jumalikik Miski, mis kihutab koera silmapiiri poole lendama. Lõpmatuseni. Kui inimene on tüübilt samasugune horisondi vallutaja, kujunebki võimas sünergia ja harmoonia.“

Ning lastele kujuneb sild üle ajastute ja stiihiate – Jääaja-multadest nähtud kelgukoerad on siin ja praegu olemas ja teenimas, Jack Londoni raamatutest loetu on päriselt olemad ning lugusid loomadest kirjutatakse kelgu jalastega lumele päriselt, mitte kliki ega puldinibimesega.

Kelgud-rakmed-telgid on pärit vähesel määral Eesti, põhiliselt Skandinaavia ja Austria meistritelt. Mis tähendab, et omamaine turg kutsub. Sügiseseks taas-üles-treenimiseks pärast suvekuumuse eest jõude redutamist meisterdab Paldiskis kärusid sama mees, kes ehitab ka seljast-puusadest ära jäänud penidele abirattaid.

 

Jooksva koera abirattad

Kui Paldiskis stalini-aegses barakis koertele rataste kinnitamiseks mõeldud sadulaid õmblevale Aivole öelda, et näiteks tugi- ja juhtkoertele valmistab rakmeid maailmas… ÜKS inimene Ameerikas, siis ta väga ei üllatugi. Ehkki kõrvad hakkavad turu suunas liikuma. Inimeste maailmas on erinevalt koerte ja muude loomade ilmadest paljud asjad mõistetamatult paigast ära. Aivo uriseb selle peale valjusti ja õiglaselt – aga ei hammusta, vaid tegutseb.

MTÜ Jooksev Koer pealik teeb kõike.

Jooksev koer tähendab ühtaegu nii seda, et vigastatud selja-jalgadega koertele kinnitatakse abirattad ning elu läheb edasi – kui seda, et jooksev ja teenistuv koer on õige ja õnnelik sõber. Selle nimel õmbleb Aivo Paldiskis vaatega Amandus Adamsoni ateljeemuuseumile kahel õmblusmasinal penidele neid sadulaid, millega abirattad looma külge kinnitatakse. Elektrilist õmblusmasinat jagab ta elukaaslasega, kes oma kolm last ja teisedki huvilised sealsamas rõõmsas väga korrastatud kaoses rõivile õmbleb. Teine õmblusmasin on paarisajandiline Singer, millele Aivo mootori külge pani – pooli süstik andis saba, mees otsib uut, et suurepärase tööriistaga edasi töötada.

Ta on väljaõppelt torujüri, elektrik – ja kõik teised eluga külge hakanud ametid. Ning kõik rattad, mis lapsevankrite-aiakärude alt tulnud, need Aivo erinevat kasvu koertele külge paneb. Või kelgukoerte kevad-sügis treeningkärude alla. Mõnel juhul saab väike koer sellepärast suured rattad, et mees oskab olusid ja koera olemust hinnates välja mõelda, et maal pori sees liikuv väheldane mops vajab ebasümmeetriliselt suuri rattaid, et mitte mutimullahunnikutesse takerduda.

Maxima-taguses hämmastavalt soojas ja mõnusas barakis on õigupoolest kommuun – veerand majast on Aivo ja elukaaslase, kolme lapse ja nelja koera päralt. Teine veerand sisaldab kolme Aivo kasvatatud peni, kes elavad naabrite juures. Neist üks on kolmejalgne, aga abirattaid ei vaja – nii, nagu ta jäi rängas lahingus ellu, hinnaks vaid üks jalg, oskab ta kolme jalaga uskumatuid kiirusi arendada ja… pissides teist tagumist jalgagi tõsta, nii et balansseerib vaid esikäppadel!

„Meie nelja koera boss on kass – ja Vuntsile omakorda teeb deegude paar säru, kui see midagi endast arvama hakkab,“ naerab Aivo. „Olen algselt olnud jahikoerte – ja üldse teenistuskoerte õpetaja. Loobusin sellest, kuna ei tahtnud ühelgi moel tapmist toetada. Mu enese iirlased on maailma suurimat tõugu jahi- ja võitluskoerad, keda on sajandeid sõjakoerte, valvurite ja jahipidajatena peetud.  Eestis on neid 40. Ehkki nad on leebed ja hellakesed, peab sellega arvestama.

Jahikoer on mõeldud selleks, et ta saaks ise endaga hakkama – kui iirlane, laika või takski metsa üksi jääb, püüab ja sööb ta kõigepealt oma kõhu täis ja siis viib saagi isandale. Manitsen alati endale koera valijaid hoolikalt kaaluma, kui palju ja millist rakendust neil loomale on. Mammist, kes võtab endale taksi padjakoeraks, sest see tundub nii nunnu, võivad väga hõlpsasti ainult tallad päevavalgele jääda, kui jahikirest haaratud nunnu ta enda kannul rebaseurgu tirib.“

Eakas Liisu on saanud politseilt mitu ordenit teenete eest kartmatu valvekoerana. Kui härra Sihvart valvas kõigile oma ametitele lisaks selleks, et oma üht lihast ja 12 kasulast toita-katta, öösiti õliladu, pani Liisu öise kurikaela kenasti õlivaadi otsa istuma ja politsei saabumist ootama. Sassis pätt ründas politsei silme all Aivot noaga, koer tegi mõrtsuka sekundi murdosa jooksul kahjutuks ja auklikuks. Ehkki pätt kurtis, et tema vastu kasutati külmrelva (paragrahvide keeli muide koer just nimelt külmrelv ongi!), sai ta ordeni, mitte peremees karistada.

„Kuigi mind peetakse liiga pehme käega treeneriks, olen otsustanud publiku tungival nõudmisel uuesti koeri treenima hakata. Sellepärast, et õpetamata või valesti õpetatud koerad teevad saatuslikke vigu, mille eest nad tuleb magama panna. Reeglina ei pea koera, kelle jaoks hierarhia on paigas, murdma – leebe püsivus viib sihile. Olen kõigist oma koertest vaid Liisuga tema pubekaeas verise lahingu maha pidanud,“ tunnistab Aivo. „Mis koeraga korra juhtunud, see igaveseks tema teadvusse kinnistub. Minu töö tõttu oli iirlane Timmy mõnda aega hoiukodus, mida pidasid hobuinimesed. Sai seal haiget ja muutub nüüd hobuse lõhna tundes deegust väiksemaks.“

Aivo enese tööpõldu aga teeb abiratastest-sadulatest suuremaks see, et ta ehitab mõttekaaslastele ja muidu endale olulistele inimestele kassimaju ja koerakuute. Tasuta. Oma esimesele kaasale ja lapse emale ehitas Nõmmele 20 kassi ja 6 deegu maja. Eidapere koertekodule kuudid, ehkki emand Sigridi iseloom ja suuvärk on hirmsapoolsed, ajab ta väga õiget ja head asja.

Mees on sõitnud ka lemmiklooma taksot – suurte ja poriste, iseloomukate ja veriste koerte jaoks. Kuna loomakaitse leidis, et neile tuleb tasuta teenust osutada, läksid miinused Aivo muule missioonile liiga suureks ning see ülioluline teenus on Eestis praegu puudu. Nii nagu meie riigis ei rakendata Soomes end vägagi õigustanud maksuseadust. Inimeste makstavatest maksudest päris kopsakas protsent võetakse koeramajanduse korrastamiseks. Kui inimene võtab koera, kellega kooli läheb, siis maks väheneb – ja kui koer võetakse töötava penina arvele, kaob maks sootuks. Tänu sellele on koerte ja inimeste kooselu korras, Soome-täis koeri õpetatud-rakendatud ning avalikus ruumis enesestmõistetavad kakakotid kenasti puu otsas.

„Tegevuseta koeral tekib oodates-vedeledes enesel palju toredaid ideid. Olen nii valves kui jahis näinud, et koer ründab sekundi murdosa jooksul – seega peab kodustatud kiskja olema õigesti õpetatud ja paigas, et sissetungija, teine koer või ptüi-ptüi-ptüi – mõni pereliige soovimatuid reaktsioone ei kogeks,“ manitseb Aivo. „Meie kui looduse krooni – kui me seda ikka oleme… – kohustus on pöörata koerte ja teiste kodustatud loomade instinktid ja meeled enda kasuks. Kuna inimestele on antud kõnevõime, siis on meil ka kohustus avalikkust teavitada ja üksteist toetada. Ning fakt, et tugi- ja abikoerte töörakmeid seni vaid USAs toodetakse, näib mulle isiklikult vägagi inspireeriv – eks nii mõnelegi sadulsepale!“

 

Inimese parim sõber…

on endiselt juhus, mis  võib tunduda esimesel hetkel lausa katastroofina. 16aastane Liis Rammo oli kindlal kursil professionaalseks ratsutajaks ning arvas – teades, et ka vastsündinud varsa kabjahoop võib täismehe kolju purustada – ennast ka nii tegijaks hobulausujaks, et läheb vahekäigus mürgeldavat parimas eas täkku rahustama ja…

„Ärkasin ränga selja- ja peaaju traumaga.  Ma ei tea isegi, mis seal juhtus, ainult tulemus on tunda. Peaga käisin eiteakuhu – midagi ei mäleta mõistagi,“ meenutab Liis rahulikult. Sain ümber selgroo mitmeid plaate-polte – ja ehkki püüdsin kohe, kui vähegi käia suutsin, sadulasse tõusta ja isegi võistlesin ühe meetrise parkuuri! oli selge, et mulle on määratud teine tee.

Marika Vunder nokitses mulle sellise ratsu, kes töötab üksnes parema jala märguannete peale. Edasi nokitses saatus meid tema kui parima sõbraga ühist ratsakompleksi rajama – ja abikoerad nokitsesid ennast ise mu ellu. Üha sügavamalt ja mitmekesisemalt.“

Liis on faktiliselt Järlepa mõisnik. Tema vanemad ostsid 90ndate alguses unaruses mõisa. Isa poolt on Liis Faehlmanni järeltulija,  ema Ly oli aga põhiline taastaja nii finantseerimise kui füüsilise töö poolest. Pere taastas Krusensternide – Pirgu omaga seotud – mõisa järkjärgult, tubahaaval ja tasapisi. Ehkki saalis on seintel võrratud Krusensterni reiside maalid polnud ei tasakene taastamine ega maakütte abil pidamine sugugi nii kallid kui eelarvatakse.

Viimastel aastatel on Marika omakorda aednikumajakeses resideerides ühe Eesti parema koolisõidukeskuse üles ehitanud ning Liis aimab, et Järlepa muinasmaa võtab kursi ka polo kui Eestis täitmata hobuharrastuse niši poole.

„Headel päevadel käin kepiga – halvematel vajan tõhusamat tuge. Peatrauma tõttu on mul epilepsiahood. Ning mõlema erivajaduse jaoks ja heaks on mu kõrval koerad. Emane rotveiler on sünnipäraselt andekas epilepsiakoer. Ta tunnetab läheneva hoo, millele eelneb aura seisund, ette ära ning annab mulle märku, et oleksin valmis. Tänu saksa arstide aastasele uurimisele ja kombineerimisele on mul praegu selline ravimite kombinatsioon, mis on hood miinimumi viinud.

Isane rotveiler on füüsiliselt mulle tugi- ja majapidamiskoer, kelle turjale kinnitatud käepidemele toetun ja kes kannab-veab minu eest erinevaid asju. Ühtlasi jumaldab ta lapsi, kes teda kallistavad ning on seega andekas sotsiaalkoer,“ tunnustab Liis. „Minu koeri ja ka mind ennast õpetab fenomenaalne koerainimene Elvira Cornelsen – vt. www.hundeschule-cornelsen.de – , kes mu koerte erilisi andeid märgates ja arvestades koostas mõlemale erilised trennikavad. See naine kõneleb tõepoolest koerte keelt. Ja tunneb üsna kohe, kui kutsikal silmad avanevad, tema anded ja eeldused ära.“

Liis ise on läbi aegade huvitunud raamatute hingeelust. Ta läks Guttenbergi jälgedes Saksamaale trükiteaduse ajalugu ja olemust ning raamatu sügavamat hingeelu õppima. Praeguse haridusega sobiks ta Eestis bibliograafide-fiilide ja trükitööliste õppejõuks nende erinevates ametikoolides. Ent piirdub neti vahendusel ja pistelistel isamaal-käikudel kirjastuse Avita skaudi tööga – otsib ja valib tõlkekirjandust.

Kavatsetud kolme asemel juba viiendat aastat Saksamaal resideeriv raamatute-koerte-hobuste Liis õppis juurde Korea Hap-Ki-Do  enesekaitset, mille puhul piisab abivahenditeks jalutuskepist ja pliiatsist ning mida ta nüüd juba ise 9-16aastastele lastele õpetab.

Kuivõrd tema elukaaslane õpib parameedikuks, on neil peres kenaks kooskulgemiseks täispakett oskusi olemas. Kui Liis käib siinmail mõisa ja kirjastuse asju ajamas, ei pruugi ta koeri kaasa võtta – ehkki turvatunne ja toetumise harjumus satub koerteta mõistagi vaakumisse – kaasa on koertega.

„Koerad taluvad lennusõitu – ka salongis – halvemini kui hobused. Hobused lähevad paljukesi konteinerisse ega teagi õieti, et kuhugi lendavad – veendusin selles neid Brasiiliast Amsterdami polohobusteks lennutades. Välja arvatud erandlikud koer-kosmonaudid, pole koerad tegelikult lendamiseks sobilikud isendid,“ teab Liis. „Minu abikoerad ei peagi enam kuhugi lendama. Olen Saksamaal õnnelik ja paigas. Kuna armastatul on ühes väikeses tallis oma hobune, algavad kasvõi meie hommikudki täpselt nii, nagu üks unelmate päev välja peab nägema. Abikoer veab piimapudelid tuppa ja pesukorvid välja. Kui kõik koos talli läheme, tassib koer hobustele heinapakid ette – käsu peale täpselt õiges järjekorras õigetele hobustele. Päeval õpin ja õpetan koeri ja lapsi. Õhtul tegelen kirjastuse skautimisega. Seejuures pean jälgima, et liiga palju ei loe ja liiga vähe ei maga – ülepingutus ähvardab epilepsiahoogude sagenemisega.

Saksamaal muide pole ainult koerad pimedatele juhtideks või vanuritele seltsiks käijad ja lapsi loodusega harjutamas. Seal on ka juht-sead ja tugi-ponid töötavad loomad ning Nürnbergi Politsei kasutab narko-rotte. Need tüübid on eriti kasulikud konteinerite ja veoautode läbiotsimisel.

Kodustatud loomade ülim õnn ongi töö, teenimine ja oma müstiliste annete kasutamine. Lisaks sellele, et koerad tajunevad lähenevat langetõvehoogu või insulti – nad haistavad inimese organismis ka vohama hakanud vähirakke. Koertel on see müstiline Miski, mida inimene koera jahikaaslaseks ja valvuriks kodustades oodatagi ei osanud. Olgem selle kingituse eest tänulikud.“

Mida rohkem koeri õpetatakse ja neile vastavalt nende töö liigile varustust meisterdatakse, seda kättesaadavamaks kohenduvad ka hinnad. Praegu maksavad tugirakmed sellepärast 700 raha, et neid meisterdab vaid üks ameeriklane ning juht- ja tugikoerte õpetamine tõstab teenistuva peni hinna eksklusiivsuse tõttu 20 tuhandeni. Suur osa Eesti tugipenidest on ühinenud www.abikoerakeskus.ee – kus on nähtav variantide paljusus. Nii meistrite kui õpetajate-kasvatajate ees on avar tööpõld, mis lisaks hindade sättimisele kinnitab ka inimliigile – keegi meist pole liigne, ärgu olgu oma koha ja Tee äratundmiseks tarvis õnnetuse jõudu, piisaku leebe äratundmise väest.