Kes määras ministrid ja pärgab presidendi?

Kati Saara Vatmann

Allfilmi „Vehkleja“ Märt Avandi, Ursula Ratassepa, Hendrik Toompere ja paljude võrratute laste esituses annab vastuse küsimusele, miks kannatab Eesti rahvas vaikides kõike seda, mida üldse kannatama ei peaks. Kinosaalis koos Märdi vanaema Vilmaga 1952.aasta Haapsalu õõvaõhustikule kaasa elades meenus korduvalt elatanud inimeste palve: peaasi, et sõda ei tuleks. Kui sõda ise on õudne lõpp, siis Eestimaal okupatsiooniga alanud lõputu õudus on üks oluline põhjus, miks veel tänagi ei oska ega söanda rahvas häält teha. Õõvastav Stalini terror tungis geenide ja kondiüdini.

Kui paljud meist tegelikult tunnevad, et see nüüd on tõesti see parlament, mille rahvas valis? On ikka meie soovitud valitsus nüüd? Valimiste ajal olin südamest rõõmus, et mu sõpradel-teekaaslastel läks ülimalt hästi, Vabaerakonna valimisedu andis lootust, et ongi uus hingamine ja tervenemine. Ja läks aga jälle käest ära. Koalitsiooni kloaagiks muutunud lõputud läbirääkimised matsid lootuse enda alla. Esmalt pidi koalitsiooni saama neli erakonda, siis sattus opositsioonitsaar ühe jalaga hauda, misjärel koalitsioon heitis Vabaerakona üle parda, jäi kolm – kogu selle ringmängu kastmeks pidevad paljastused, kahtlustused, süüdistused ning mustade ratsude platsile kappamised.

Sellise jama lõpetaks inimeste, mitte erakondade valimine.

Esialgse edenemise sammukesena võiksid need, kes valiti, tõepoolest ka valitud olla. Ministrid peaks aga määratama eriala-kutse-ametiliitude poolt. Kultuurirahvas tahaks ise parlamentivalitute seast oma ministri määrata – põllumehed teavad poliitpornoturust kindlapeale paremini, kes on kõige tegijam ja suutjam ja tõelisem minister. Malendite klõbin summutab terve mõistuse hääle ning kui autoraadio jutustab mulle uudiste pähe vangerdustest-šahhmattidest võimukoridorides, on tunne, nagu kuulaksin eriti maitsetuid huumoriminuteid. Kes oma portfelliga kuhu kabinetti kolib. Appi.

Ja rahvas vaikib.

Aktsiis, kärped, aktsiis, ümbernimetamised…

Mitte et üldse ei huvita. Oluline on ju. Raha jagamisest olenev nelja järgmise aasta elujärg on ju teemaks. Ent rahvas on vait. Ja mitte üksnes viimase 24 omariikluse aasta lakkamatu mudamadina pärast, kus pidevalt otsitakse salakaubavedajaid, telefonivargaid ja nuhke. „Vehkleja“-film rääkis mulle, mis eestlaste psüühikaga 20.sajandil pärast viimast ilmasõda tegelikult juhtus.

Oleme harjunud kinos nägema ja raamatutest lugema kangelassaagasid orjaajast – kes siis Reliikviat ja Rummu Jürit ei teaks. Oleme nutnud ja kaasa elanud lõpututele suurepärastele sõjafilmidele alates Nimedest marmortahvlil, jätkates Tuulepealse maa saagaga ja lõpetades 1944.aasta verise pärliga.

Tõsieluline vehklejafilm jutustab, mis sai inimpsüühikast pärast sõda. Okupatsioon, jälitamine, nuhkimine moodustas lõhutud inimesi tootva konveieri. Isad-mehed tapetud, emad kurnatud ja üdini hirmunud. Lenini-Stalini portreed narmendava värvi, vaesuse ja armetuse kohal ainsad värvilaigud.

Klaus Häro režii on nii võimas, et kinolinalt voolavad koos rongide ja agulitänavate, korteripugerike ja lagunenud võimlaga kõik lõhnadki, et mitte öelda haisud.

Ning selle sõnaahtra, allaneelatud hirmude ja uhkusega, tapetud ja taga aetud inimlikkusega toimunud tragöödia taustal ülim aristokraatlikkus. Nii Avandi kui Ulfsak, nii Ursula kui lapsed on ses psühholoogiliseses hakklihamasin vaikides, liikumatute näolihastega otsekui vägistatud haldjarahvas.

Nagu filmis 1944 jões kahlavad poisslapsed, sattus ka elegantne Avandi-Endel 18aastasena saksa armeesse, põgenes sealt metsa ja Leningradi ning hiilis vangilaagri eest vehklejakarjääri asemel Haapsallu peitu. Ja see pole ei Pilvede-all-seriaali ega Valge daami Haapsalu. See on limukate diktaadi Haapsalu. Filmi põnevaim karakter on tegelikult Hendrik Toompere kehastatud koolidirektor tükkis oma kibestumise, kadeduse, armetuse ja hirmuga. Haavatud loom, kes oskab üksnes hävitada. Tahaks tema lugu teada. Sest tema järeltulijaid, tema variatsioone ja suisa koopiaid, tema hingesugulasi ja sama haigusloo kandjaid on tänane Eesti poliitika ja ametnikkond täis. Paluks retsepti, millega selliseid stalinismi käkerdatud mutante ikkagi ravida…

Toompere silmades on miski, mis sosistab, et seal taga on midagi palju enamat. Nagu ka vait-muserdatud rahvaraasu pruun-hall-beeži kaamete nägudegi taga. Selleni on vaja ükskõik kas rännaku või šamanismi, holistika või hipoteraapia abil jõuda, et inimesed kroonilisest vaikimisest-kahtlustamisest-usaldamatusest välja tuua. Et elame kõik üle või? Ei ela ju! Füüsiliselt küll. Ent kuivõrd siirus, aval ja usaldav lapsemeelsus on inimlikkuse olulisimaid osiseid, siis pole ohtlikult suur osa meie rahvast ajaloolisi kahjustusi üle elanud.

Intelligendid tulid tänu Stalini surmale vangilaagritest välja. Kõhnad ja kahvatud – ent siiski võimelised ka 1950ndate lastele nende tapetud isade asemel õnnelikku lapsepõlve looma.  Armastama ja elu edasi viima. Eesmärgiks ja abinõuks klassikaline spordiala, mis üldfüüsilise-keskendava-koordineeriva-ülirakendava võitlustantsuna kasvatab oluliselt elujõulisemaid inimesi kui nuhvel-näilus ja virtuaalpultide rägastik. Sellised tegevusalad tõid inimesi läbi Hruštšovi-Brežnevi-aegade – vaevalt et tänased eluvõõrad-looduskauged noored toonaseid vintsutusi välja kannataksid.

Endel kasvatas maailmameistrite koolkonna ning nägi ära oma riigi taassünni – tänaseni kestvat vaikivat väärastumist ja geneetilist enesehävituslikku kahjustust õnneks mitte. Saab rahus puhata…

Maailm on väviliseks teisenenud – narmendav värv muinsuskaitse ja mädanevad barakid ettevõtlike süütajate hooleks – ning kõnelema ja oma meelsust avaldama pole eestlased õppinudki. Ei saanud õpetaja toona õpilastele rääkida, millega Leningrad ähvardab. Ei saanud mees armastatule tunnistada, miks on tõrjuv-hoiduv hangunud robot. Sõber ei saanud sõbrale millestki pihtida – ja tegelikku elu polnudki. Kroonilisest vaikimisest on saanud rahvuslik ühistõbi ja ohumärk tänini.

Vaikime – ja laseme endast juba eos võõrandunud valitsuskoalitsil malenditega klõbistada. Me ei taipa ega oska öelda, keda meie ise, meie ametiliidud, oma ala oskajad tegelikult valitsusse tahavad.

Kaks hävitavat äärmust – vaikimine ja infomüra – muudavad meid abituks molluskimassiks ka lähenevate presidendivalimiste suhtes. Stalinism ruulib meie DNA-d aina edasi. Rikutud ribosoomidele tunduvad ausad, avalad ja läbipaistvad vabad inimesed paranähtustena. Ent vähesed isepäised-vabameelsed võivad vähemasti öelda, et kuningas on alasti. Ja malendid klõbisevad vaikuses.