15.-20.mai
Õnne ja armastust teiseks sünnipäevaks, Namaste Bonita Garcia! Oma sünnipäevahommikuks oli kaheaastane sälg koos sõbrannadega juba harjunud uues tallis, kuhu nad laupäevaõhtul kell kaheksa kolisid. Kuna meil on Jumala abiga iga päev mitme jagu saavutusi – aastate pingutused suubuvad ühe korraga – ammune vagu on õigeks ja sobivaks osutunud ning kõik laabub, aitähaitähaitäh – siis vaatan ka ise järjekordsele viiele päevale tagasi uskmatu jahmatusega. Ei või olla. Ja päevaraamatu täidan lõpuks ometi ära sellepärast, et kõik serverid on maas ja tänaseks ette nähtud viiesuunalist parkuuri hetkel läbida ei saa.
Iga päev pean plaani, kuidas seda sissekannet siin alustada. Ja igal õhtul luban – homme. Või teisehomme.  See pole ilus ei nende vastu, kes on harjunud päevaraamatut lugema – ega mu enese vastu, kes ma õhtuste revisjonideta ei usu, et ma üldse midagi tegin. Poole või kolmandiku soovitust teen nagunii. Ja seda sellepärast, et olen võtnud tõlkeid-toimetamisi-sõite, mida ma teha ei saa ega taha. Järelikult ei tohi. Ja nüüd tuleb olla see kõva mees, kes kõik ülemäära ahmitu vabandades ja naeratades ära ütleb. Sest neid asju, mida tahan ja pean tuleb aina juurde. Mu arvutimajandus ütles kolm nädalat jutti – võid restarte, puhastust, ümberinstallimist ja arvutipargi uuendust tegema jäädagi – kui liigseid kohustusi õlult maha ei vala, on takerdus takerduse taga ikka servi seismas.
Siis joonistad oma viiesuunalise kirja-halduse-logistika-projekti-loomandusparkuuri ühekaupa ja korraga tabeliteks ja tapeediks – aga midagi reaalset ikkagi teha ei saa. Jumal saadab sulle siis pääsukesed peaaegu pähe istuma, kui tallesid lutitad, komistad kanadele naate nabides oma austerservikute kändude otsa, mis kobrutavad värsketest seentest – inimene, märka ometi, mis on tegelikult oluline ja mis sind õnnelikuks teeb.
Laupäevahommikust saadik olen töötanud kahes arvutis – osa asju saan tänini vaid üliaeglases ja üha ümberinstallivas asuse-rondis teha – poja toas, pilk hoovil lammutusjääke kütteks saagival Karlal. Teise osa jaoks on uus lenovo – täiesti plaaniväline ja hämmastavalt vale ajastusega väljaminek – ja täna, kolmapäeval, mil mu kasvatatud hobunas peab teist sünnipäeva ja kutsikad saavad neljanädalaseks, on kõik serverid kordamööda ja korraga maas. Hõissa.
Neljapäevahommikul tegin sureva asuse tõttu Hausi akna taga tõsist komööset – enne seitset kraapisin ja koputasin, et selleks päevaks tütre arvutt kerjata. Mida ma jälestan täpselt samavõrd kui armastan kõiki oma asju jagada ja kinkida. Maalehe lugu oli napilt deedlainis ja mul ei jäänud muud üle kui laenata.
Samas tulid pisut enne noorte ehitamasaabumist keldris kukkuvad kastid kui Sõnum. Mu püramiidialuses maakeldris elab kuri memm. Tal on kena kontakt mõne mehega, kelle lähenemisest keldris füüsikaseaduste vastaselt trepist alla lendavad santehnika kastid teada andsid.
Fbs hommikul kutsika asjus ühendust võtnud Ago oli õhtuks kohal. Enne teda oli kohal veel terve rida inimesi, kes võtsid ühendust pigem memme ja kastidega 😀 Mehed tegid neljapäeval valmis talli laudise ja onni moodulid. Kui kullakallis Karla moodulitega metsa higitelgi taha läks ja neid kokku hakkas jõrrama, ronisid Babsud tallilage panema – tänu sümpaatsetele külalistele lahkes meeleolus Reti oli õhtuks oma kõvera kaelaga Juhan Parts valmis, aeg poliitikasse minna – ja kõigile rõõmuks heas tujus tänu Moxa Vürsti ootamatule saabumisele – õieti küll oodatule 😀
Vürst kui ehitusjärelvalve jõudis siis, kui koolis Indil järel käisin – ehkki tal oli plaanis minu selga ja liigeseid järele aidata, osutus ta asjaolude kokkusattumuse tõttu hoopis Reti tuunijaks ja sai tulevaseks kutsikaomanikuks põnn Karelia enese otsusel. Saagu siis nii.
Isesüttinud lõke andis teada, et kõik on õigesti ja kõige õigemini. Lammutusjääkide lõkkekoonus süttis tol päeval ise jah. Eile panin teise ise põlema – oma enese tasakaalu ja telje taastamiseks.
Talli lae valmimise päeval tulid ka Vändra Pillekas-Veiko-Tommi-Annika – ehkki pereema hoidis Eufrat ja Tigrise püha kaksainsust aina korraga süles, arvati sel hetkel, et võetakse üks – päev hiljem helistati ja teatati, et loomulikult kaks jõgikonna 😀 Ning kuupäevade müsteeriumi kohaselt on Pillekal sünnipäev Indiga ja peretütrel Indiga korraga. Indi sünnipäeval tulevadki oma poistele järele. Auh.
Kui külaliste-ehituse-orgunni-varustuse ja skeemide joonistamise krooniks tuli arvuti järjekordne uuenduste istutus – atboi! Kaapisin Raplasse ja jõudsin kümne minutiga enne emti-elioni sulgemist Lenovo osta – laojääk ja soodukas ka veel. Aitäh, tõhus ja prof preili Raili, kelle rahvatantsuõpetaja seni ühel jalal seistes ootas, kuni amokkijooksev maamummi nii muu seas läpaka ostis. Hui ostsin – järjekordse ootelehe-arve sain endale seina peale. Kuna ammu kinnitatud toetus annab end oodata – jajaa, kindlasti on sellel väga hea põhjus – venib mu maksa-arved-pidu-pidu-pidu! pleilist aina painavamaks. Ja ma joonistan tabeleid.
Riisipere Ago-Kaie-Aigar ja Nevski olid seni üksteist välja valinud kui koju tagasi ohkisin. Olid ääretult paigas ja soojad, stabiilsed ja tasakaalus, lihtsad ja ehtsad pered ja mul on oma titade üle überhea meel.
Reedel selgus, et põllumõnna oli mu kuudejooksul saadetud tööd ära kaotanud, ürikud polnud kohale jõudnud – taastasin dokusid ja akte, allkirjastasin ja ägasin ja andsin inspits Pirjole üksiti teada, et Sargveres tuleb siiski üks, mitte kaks etendust. Kuivõrd kohe pärast seda hakkasid härrased mõisahärra-kehastajad venedesse-köökidesse töid juurde saama, tuleb kolmas kehastaja veel leida. Mul on pikk nimekiri – ja mitte ühtki sekundit. Ega tunnet, et peaks. Sama värk Wakan Tankaga – ehkki see kutsikas on ainsana vaba, ei tunne ma tungi teda pakkuda, sest sisetunne ütleb, et nii nagu on olemas peremees kutsikal, on tulemas ka kolmas kehastaja.
Ja pole ainsatki päeva ESPAK-Agrovaru-rännakuta – mõlemast on kaunid arved seinal ja lõppu ma ei näe. Ja kui stress kruvib, lülib ka see, et koertele alla pandud tsellukas teeb meid kõiki, maja kaasa arvatud, saepurusassideks, hobud viisin viimsel vanatalliööl juba lõunast rahe ja transatraalivaali käest õhtale – et nad saaksid sel viimasel avada kogu oma sisemise ilu ses tallis! Mihkel uues tallis, Karla metsas – ja kolme poolelioleva tekstiga mummi… unerüpes. Sorri, nii peab. Tänu sellele on need tekstid nüüd vaatamata üldisele tornaadole olemas. Kui Elleni Ingel helistas, küsis Indi, miks ta nii nõudliku tooniga on ja aina küsimusi esitab. Ilma ühelegi küsimusele vastamata. Spst et inglid ongi sellised. Kes siis ingli puudutust ei teaks…
Laupäeval vedasin kolmandat messi alt. Maale-elama ajal kõik sündisid – ja Rey pankrot võttis ära isu minna mingisse talinasse kilkama, tulge meile – sead söövad teid siin ära. Maamessi ajal oli lutitamine ja ehitamine ja kirjatööde tähtajad. Seekord siis kolmas kord – Türi lillelaadale ei läinud ma spst, et kui Inglikaitse  Rita jäigi ilma esisillata Soonele tulemata, siis mu kauane teekaaslane Margus  Timmo
tuli koos lastega. Samal ajal, kui väimees tõi uuele tallile tuled, tõi seto lõvi saabumine meelde, kui oluline võtmeisik see vabahärra mu elus on olnud. Tänu temale sain tuttavaks Šoisi ja Kruuda, Ivari ja Kranichiga – tema tuli Indi ristsetele – Setomaalt, perega, rahvariietes. Alati olemas ja kohal. Aitäh. Lugu sai ka hea.
Karla kardulapanek sai selle ülihinnalise visiidi tõttu meieta – ja ei tulnud ka türit ega pärnut – olingi nii tormilise päeva kodus, et kui hilisõhtuks olid hobused ära kolitud, pidin tupparoomates järgmisi töid seinal nähes otsad andma – koppel – kutsikaaedik – varjualune – põllukiled – püramiidi põrand… Ma tean, et igal hommikul olen jälle uus, aga õhtuti nende parkuuride lugemine on ikka tõsine viga jah. Oh Hea Tegu – ma olen üks – ja valin, nagu jaksan… Ma ei luba enam ühelegi laadale minna. Kindel, et just samal ajal on mingi asendamatu visiit, keegi sünnib, kellelgi on midagi vaja, mingi kiire töö tähtaeg tuleb. Ja ma ei lähe ka Tartusse, ehkki laupäeval Waldorf 25 kontserdile vist keegi peale Indira mu poega kuulama minna ei saagi.
Kapitaalne spurtimine uude talli päädis soolasupiga – käes olid väsimusest nii nõrgad, et ma pillasin suure tüki soola omletisegusse – seda ei õnnestunud välja võtta ja piimaga lahjendamise katse kuulus pigem tütardele ettenäitamise valda, kuidas ei tehta.
Hobunad olid esimesel ööl õues värske vaba halja peal – ma ei hakanud neid kohe jõuga kuhugi suruma, lasin rahus uurida ja proovida. Pühapäeval kirjutasin Eesti Naise lugu, kui fb-s hõikas üks kutsikasoovija –  ja kohe seejärel teinegi, kes küsis, kas  Leena on veel liikvel. Loo lõpetamise puhul lubasin endale mõnusa ja väga sujuva  hobuste ükshaaval tuppakõnnitamise hommikusöögiks.
Siis tuli Mihkel. Ja Karla. Ja hulk suhtekorraldust. Kui olin tüdrukutega poes nädalaks toidud ära toonud, jäi Reti kümneks minutiks meie hullumaja puhvetit vaatama – ja kõndis koju. Võibolla võinuks toidu-tittede-vallas tööjaotuses osaleda. Aga nii retsil pühapäeval tööjaotuse ümber olekspoleks-polkat ei tantsita. Võtsime väiMihkliga kahekesi kõik peale mõne rea plokkide maha. Karla utiliseeris ja sorteeris. Indi hoidis Hannat, pistis koos minuga kopli lõpuni ümber. Ma ei keeranud ühtki toitu kihva – ainult vihm tuli peale. Ja ikkagi panime ühtses rütmis lammutus – talled-kutsikad-talled… Lõpetuseks koristasime Karla ja Indiga kõik pedantselt ära. Õhtul metsatalus piima järel käies – meil oli õnne ja kergendust saada ka elu parim saun, misjärel sain täiesti iseseisvalt autosse ja sealt väljagi jälle 😀 – meenus totaalne fopaa.
Heakene küll, ma sain juba aru, et ei luba end kohtadesse, kuhu pole vaja minna. Aga lammutamise-koplite-toidu-tittede-karussellil unustasime Indiraga mõlemad tema võimlemispeo. Ajal, mil tegime süüa ja kopeldasime pidanuksin ta Sadolini viima. Kui mu käest käis läbi kümneid, et mitte öelda sadu plokke, pidanuksin sadolinis iluvõimlemist vaatama… Olen sellest mäluaugust tänini rabatud. Kadi ees on piinlik ja kurb. Ausõna, Tallinna suurpeole läheme.
Esmaspäevahommikul saatsin loo ajakirjale minema – koerad ja hobud, lambad ja Indi kooli – seejärel kirjavahetus ja põrandad puhtaks, fotod korda ja lambalaut puhtaks, kodulehekülg värskeks ja tall õhtukorda, pesupesemine ja koerte kastrulitäis ja Hanna, näidendiprojekti jaoks oma firma juurde eraldi kehandi väljatöötamine, kuklas painav vajadus leida kolmas mõisahärra – ja Maila. Pärast seda, kui olime väärikalt Manni sünnipäeva tähistanud, sain õnneks Gunnariga koolitusajad välja vahetada – Taja läheb kooli siis, kui olukord uue talli ümber stabiliseerub ning praegu läks Klettenbergi noor.
Oli mõnus ja soe teabevahetus saare-Aili, Aita, Pille-Mai, Teresa ja Pirjoga. Esmaspäevaga said materjalid sorteeritud, õhtuks oli nii õus kui toas kõik puhas – uus arvuti töötab – ma ise mõningase harjutamise peale ka. Sesmõttes, et kaks esmaspäevast õhtutundi õppisin ja omandasin uut arvudinat.
Teisipäeval sai kirja Timmo tekst, mille kolmapäeval ära saatsin. Kui Indi kooli viidud – no ei lähe teine rattaga – ja minu voodist enam minema ka ei koli – viisin Hausisse materjalikoorma, tõin
espakist liistud, elfist kaitsmed, leppisin Matiga mõlema auto korrastuse ülevaatuseks – tuli tellida uued rehvid ning seda teipi, millega tagatule klaasi paigates 55 euri tulevahetust säästa, tänini Raplast leidnud ei ole.
PRIAs leppisin Kullaga kokku Eliise üleandmise, noorte arvelevõtu ja muu ja mää järgmisel esmaspäeval. Tuleb kutsuda Jardiinesi Raivo ja Mehis, et lisaks pügamisele-nummerdamisele ka sõrad lõigata. Kui peaksin oma 15 raha jaa saama, pean ilmselgelt Tartusse vaibale minema, et tohtida sellest pool maneežiehitusse investeerida – või ostan suure kaubiku, millest metsataadiga hobuveoki teeme. Aamen.
Kojujõudes joonistasin Karla hoogsate saetööde – tegi metsaonni põranda, võttis minu igaõhtuse niidumaratoni hõlbustamiseks võsatüükad maha ja tegi lammutusjääkidest küttepuud – saatel tapeedi formaadis tabeli – mida on vaja teha. Indi sünnipäevakülaliste nimekiri. Kolmas mõisahärra. Plakatile see juurde. Ja FB-sse Täisringi profiil. Diana, Pille ja Kolga Allikad uute lammastega kokku viia. Margotile abijõud Raivo kollase bussi tühjakslaadimisele korraldada. Meenus Joonas – aga tollele pean teatama kibeda tõe – tõlgin vaid treiku teksti ja rohkem manuaalne eestindada ma ei jõua – kuu aega püütud – ja mitte hetkegi leitud. Hobutreikusid tõlgin ja aitan ka turustada, aga see on mu jagunemise mõõt ja määr ja ots ja äär. Mää. Mul on pärast praeguse ehituse järeltööde spurti mitmeaastane raamatute nimekiri seinal ja mind ikka üks. Ma ei saa oma ajakirjanikutöid insenertehnilise tõlgi tööde vastu vahetada. Seda kinnitas lõputu arvutite keberniit. Kuni õigeid otsuseid ja valikuid ei tee, käi jala.
Mu tapeeti sai kirjutatud Märjamaa vet Reet Reimann – kolm koera steriliseerida, kaks jäära oinastada. Ja raharahvas üle käia. Ja Kõue-Atla ajad kokku leppida. Ja Ülenurmele kaks teksti. Ühelt Eesti kinnisvaramaaklerilt küsida, miks praegu mingi hispaaniaeesti piiksviiks jõuga mu talu tahab osta – urrrrr! Kirja sai kai selline tühitähi, et juukseotsad tahavad nii Indil kui minul lõigata, köögikapid puhastada, auto pesta – ja joonistasin skeemi, mis järjekorras lammaste ja hobuste koplite ääri mõlemale seltskonnale ette niidan. Just siis, kui pidasin metsataadiga nõu, kuidas Mann täku juurde saada – ja-või Margoti kollane buss tühjaks laadida, et seda saaks kasutada – tuli Kaire piima tooma. Ta vaatas mu nimekirja ja nentis, et kui surnt olen, pole mul uuest tallist ega millestki enam rõõmu. Mispeale lisasin sellele tapeedile püramiidi, grillplatsi ja onni põrandate tegemise, töötoa korstna allatoomise, plokilammutuse lõpetamise – ja kahe põllu kiletamise seejärel – ahjah, tõmmitsad katuse alla, talli ja toa punaseks ja valgeks võõpamine ning muu tühitähi ju ka veel. Kuna metsataat ütles, et tema meelest Maruusja tiine ei ole, uurisime toda – vasakult suurema, paremalt konarlikuma vatsaga riiakat ja kiivalt kõhtu kaitsvat frukti – 2,5 kuud ju veel kosuda ka ja nii Reimo kui Kerli ütlesid, et varjab teadlikult ja hoolega – metsapiiga meelest on ikka tiine küll. Ja ehkki hoiatasin Nibiru lollakate tagajalgade eest, meeldis piiga sõgedale sälule – nõudis pai ja vaatas tõsiselt otsa.
Leena tulevane peremees Saaremaalt saabus nii, et kohtus metsapiigaga. Misjärel – kuivõrd mul olid kuulid üsna korralikult koos kogu pria-liidri-espaki-ülevaatuse peale – tulidki pääsukesed mulle tallede lutitamise ajal pea pähe istuma, puhastasin kolm kilo räimesid, praadisin endaleitud ja Indi lõigatud austerservikud ja panin Kerli jaoks esimesed pardimunad külma.
Kuni Indi oma sellepäevakülalisega tülitses ja leppis – iga päev käib siin keegi, kelle seltskond muudab ka noore perenaise külaliseks… – tulid Ingrid ja vikat. kuna Ingrid tuli grifonidega, tuli vikat paraja kaosega – lambad ajasid koeri taga, hobused põrkasid siia-sinna. Tuli vaskuss. Sääsed ja lõke. Panin hobused sääskede eest kappi ja lõkke põlema, et ennast paika saada.
Pannieine Karla ja Indiga – ei jaksanud-viitsinud taldrikuid võtta – ja kell üheksa tuttu. Hommikuks oli Eesti eurovisiooni finaali pääsenud. Ja minu talitus oli kella viiest – kuivõrd kolmest olin juba töös ja hoos. Sain Timmo teksti teele saadetud, kui serverid hakkasid jebima. Pilte jäingi saatma, raisk. Visandasin kulka jaoks kehandi ja taotluse – et kirjad ja kodulehekülg hallata, kaapisin Raplasse itigurusid otsima. Ja et mitte närrrrrrvi minna – arvuti korras – nett surnt – pesin auto ja köögikapid. Karla mürras viimased jäägid kütteks, lõpetas metsas onnipõranda. Õhtul pani väiMIhkel saunaukseliistud-aknalaua- vetsu kolmiku, mis lubas pesumasina tabureti pealt alla.
Kirjutasin Postimehele arvamusloo telje, alustasin Henkeli aruannet – lootes sellega protsesse kiirendada 😀 – Homme tuleb meile Karu-pere ja Teresa koos Madise-massinaga, millest räägin siis, kui kogen – lugu tuleb. Reedel tuleb Tiberi perenaine Antslast, laupäeval läheb Indi Aleksandri kontserti Tartusse austama – kui me teda bussile toimetada ei unusta – ja mina teen auvõla katteks-kompromissiks naabripoisile hobutreikutööd ära… Uude nädalasse pole mul kavandatud ühtki külalist ega arvutikräšši, ühtki serverifiaskot ega muud äpardust. Olen kõigist tõrgetest aru saanud, õppinud, uue arvuti omandanud, parkuuri üle vaadanud ja… palun õnnelikuks.
Palun neid hetki, kui istun, Mini-Austin süles loves, pääsukesed peas – ega mõtle ühtki mõtet. Neid hetki, mil Jordan ja kompanii end mulle säärte ümber punub ja armastust pakub. Neid hetki, mil hobused vaikselt sosistavad – rahurahu, meie oleme juba uue talliga õppinud – küll me õpime ka jootjat kasutama ja kõik on hästi. See, kes ja kui palju seletab, et Maruusja pole tiine ei muuda midagi – kas Mann Luriku juures tiinestub, selgub pärast – ja hiljem tuleb välja ka, miks kogu see takistuste taha ummistumine ja rabistamisest väljumine tarvilik oli. Aitäh.
Ja eriti aitäh selle eest, et Clicki Miki rookis mu arvuti pärast serverite maaskäiku ja kokkujooksu uuesti lahti.
Selle eest, et kui autoapteeki teipi läksin otsima, tuli mu juurde üks mees, kes küsis ema jaoks emast kutsikat – oli Tallinna sõpradelt kuulnud, et mul on suuri koerapoegi – ja Wakan Tanka lähebki mõnusale vanadaamile. Nii need asjad käivad. Aho.