3.juuli

Tagasiteed ei ole. Estonia järve ääres silmili maas emand Hango soovitatud brand-storyt punudes kuulsin sisekõrvus täpsemalt, mida ütles mulle Pringi-õhtul kohatud Aarne maal Valknate seinal. Oli jah selline sürr-irr-pararealistlik hetk, et Lilienthalide naabriplikadele tadaa ütlema minnes vaatasin üle batuudi, kus kõik meie tibinad kõhutasid, hetkeks kauaste tuttavate aknast sisse ja… Aarne viimase perioodi maal. Aastast 92, Kolmes Ões elamise aja lõpust. Ja nüüd kuulsin sõnu – tagasiteed ei ole. Mu vend lahkus sellepärast, et aeg punapäise tulesädeme juures sai ümber – tagasiteed tänase lese juurde aga enam polnud. Mall oleks loomulikult oma kauase kaasa tagasi võtnud – aga eneseväärikus ja mis kõik… Sellepärast Aarne pärast aordi aneurüsmi lõhkemist üsna kohe minu juurde tuligi. Istusin Tartus tõkkepuu taga – ja tema tuli mu nina ette naerma-naerma-naerma. Sellest on novellgi. Kergendatud naer – ära tegin! Isa viis kaasa – mis oli tegelikult ka väga tubli ja õige tegu. Aga minul on tänini kõrvus Magdaleena koridori pidi viimseid samme astuva papa kiitus: tütrekene, sa oled kõige mehisem mees, keda tean…

Isavoolitud Lumivalgeke oma loomade-lindude-haldjate-härjapõlvikutega on mees, palju õnne. Nii, nagu on meesenergiast kantud kõik mu sõbratarid, kellest välimiku põhjal seda iial ei kahtlustaks 😀 Kellega iganes kõneleme – kõik oleme tänases faasis mustrimuutjad. Kõigil on hingel ja teemaks mees- ja naisenergiad – valgustus ja ausus – kannapöörded ja küllus. Eile õhtul, kui Karla niitis ja mina bokse rookisin, olid jutuks just needsamad teemad. Nii on. Aho.

Sellepärast Raido loodud poster-raamatukaas-logo Mustrimuutjad – Wakan Tanka tuletis – nii võimas saigi. Noorsand Rentnik püüab õhust.

Tagasiteed ei ole – mul tuleb Jordani-sugusest hüperaktiivsest mürsust korrektne koer kasvatada. Sellest kõneles eilne – kolmas – Bella-korraldatud äksident hinnaga 20 eurot. Esimene – kuus tundi enne poegimist kadunud. Teine – indiaanipikniku eel Jordan metsas ja suure Tomi trakatsikabiinis. Kolmas – usalda-ja-kontrolli-sõnumit kandnud fopaa. Jutustasin just Margotile, kui vahva tööjaotus meil Emandate Inglipuudutajatega on, kui toredasti ma nüüd loovusele-hobundusele keskendun – tühja kah, et endiselt iga päev 4-5 tundi managuusjatan… Ja samal ajal usaldasin Jordani ja Volga Indi hoolde. Tema luges püramiidis Epp Petrone Jassi passi – ülemlaul asperger-lastele. Mina loosin ja lehvinesin ja hõiskasin Margotiga vestelda ja… Kadunud.

Hommikusele metsajooksule putkanud Bella oli korraks koju lipsanud, mede Jordani ja Karla Volga sappa haakinud ja läinud. Kaks tundi otsimist. Mina autoga mööda keskust-Saunaküla – Stella ja nuuksuv Indira mööda lähiümbrust. Kõik kolm koera istusid tähtsalt postkasti taga, Janeli vanaema maja juures allika ääres. Laadisin kogu kamba pandasse, tüdrukud jäätist täis – ja viisin kolmeks tunniks Estoniasse. Samal ajal kirjutasin kilo puust ja punaseid pabereid, seedisin va tagasiteed-ei-ole-värki – ja vestlesin belarussiga.

Tagasiteed ei ole – trakats tuleb Soomest – ja ilmselt ka osa tema lisasid. Ja mustritemuutmise teekonda saadab üldine seitse, nagu brand-story muljumise käigus avastasin. Seitse naist MTÜ-s. Seitse suunda. Seitse näitlejat Mustrimuutjates. Seitse hobust – koos Manni ja Namaste tulevaste titadega, kellest Niilus on juba üle aasta meiega. Seitse põhikarja-utte. Seitse sündivat teost.

Ja näe, belarussi Soomest üles leidmiseks polnudki oma meest vaja… jälle.

Vaja on Lea raamatu kõrvale oma kadunud venna lahkumisjärgne naer asetada, parun Reimoga mustrimuutmisi peegeldada ja mööda küla kolme koera taga ajades härra Juuru-Tammega kohtuda, teisepere koeraaedikuski kutsikaid märgata – ning pisiasi haaval tajuda – tagasiteed ei ole.

Täna lipsan metsatallu ja Margoti juurde, saadan Indi koos eilesorteeritud riietemäega nii talle kui vennale Võrtsu äärde regatile – ning kuna vägavarahommikul pesin pesud, boksisin ja majandasin, on pärastlõuna kirjutamisekirjutamisekirjutamise päralt.

Näitan ette, misukese brand-story tekitasin:

Soone Saara Saamislugu

 

Mina, tänane Kati Saara Vatmann – Soone loovus- ja loomatalu emand – pole kirjutanud mitte ühtki raamatut. See Kati, kes kirjutab koos 9aastase tütre Indira, hobuste ja teiste loomrahvastega tänaseid Lugusid, pole enam ammu see, kes pälvis Murutari nime all seksikirjaniku-skandaalitari-sariabielluja aunimetused.

Olen 48aastane tüdruk, kes avastab ja vallutab Eestit ja Maad nii naiivselt jõulise ja lapsemeelselt värske innuga, et loob oma maailma. Selle süda on väetalus, palverändurite rajatud Soonel kõrvuti hobude-lammaste-koerte-kasside-lindudega – ja väekohta pideva voona läbivate väekandjatega. Nii nähtavate kui nähtamatutega.

Katile sosistatakse endiselt järele „Murutar!“ – reageerin küll – ent saan iga hingetõmbe kui palvega üha Saaramaks. Jätsin „Murutari“ lastele tiibade sirutamiseks ning olen selles nimes eelkõige Brigita ema. Ma ise sündisin uuesti. Ja uuesti. Ja sünnin veel. Papa Harri Vasara hõimu pärisnimes.

Vatmannist eestindati Vasar. Vatmann on värske ja neitsilik nimi, mida kandes olen elanud kolm aastat kasinat nunnaelu. Ning vaimset-füüsilist tööd vaheldades loonud Soone Saara ja Sõprade kooskonna, kes näitab meie sünergiat teatrilaval ja televiisoris, maalides ja raamatutes, mida kirjastavad erinevad kirjastused.

Soone talus on loomrahvastega ühenduses loov Saara oma väikese Meistritari Indira kõrval õppinud intuitiivjoonistamist, hobukeelset laulu, lammaste rütmis mediteerimist ja kehakeelseid tantse – eelmises olemises saadud kunstikooli-muusikaklassi-balletistuudio hariduse baasilt timmitud. Oleme valmis avama oma tseremooniad ka publikule – neid teatriga ühendades.

Oleva peegeldamine ühenduses Allikaga annab tänaseks MTÜ Ingli puudutus tiibade all tööd seitsmele näitlejale-muusikule, seitsmele managessile, seitsmele hobusele – ja Soone talul vaikselt silma peal hoidvatele eakatele talumeestele, kes jälgivad, et Saara ja Indira loodusjõudude käes kaduma ei läheks.

Loodust pole vaja karta. Inimesi… tuleb valge maagia loova valgusega toita. Kolm raamatut ja üks näidend aastas – see on vähim, millega Soone Saara Sõpruskonnal on au oma rahvast Teenida.

Teekond Kati Vasar-Murutar-Murdmaast Vatmanniks on olnud piisavalt valus ja õpetlik, et seda jagada ja peegeldada. Et teekaaslaste sarnastele valudele peale puhuda. Või teisi seesuguse põrgu läbimisest säästa. Me ei sobi oma emadele ega ole laste silmis piisavad, peidame armastuse ärateenimise ja tõestamise valud alkosse ja valedesse suhetesse, saame vähi ja välguga pihta. Seilasime, teame…

Tulemuseks on ühtaegu nii tüdruk kui Vana Tark Naine.

Eatu elamisvaimustus ja -julgus pulseerib ja õpetab, tervendab ja peegeldab ega pea oma loodud maailmas enam ei emale ega oma kaheksale lapsele meeldima. Ta on ning jagab muutuvaid mustreid hingesugulastega, vallandab kosmilisest sünkroonist sündivaid imesid, ühendab ja ülendab inimesi ja teisi maiseid rahvaid.

Nii hea, et me Maale kehastunult üksteist üles leidsime ja üksteisele ligi tuleme, süda peo peal – 7+7+7…

Mina, tänane Kati Saara Vatmann – Soone loovus- ja loomatalu emand – pole kirjutanud mitte ühtki raamatut – loon neid just siin ja praegu koos Sinuga.

Aitäh.

 

Tutvustame raamatuid-näidendeid, mille posteritele-kaantele-flaieritele metseenide logod ja tooted laotame ning mille tagumistele lehtedele rõõmuga koostööpartnerite Loo kirjutame – meedia- ja avalikkusetööd teeme headele kaaslastele samuti.

 

Kati Saara Vatmanni raamatud

 

Kati Saara Vatmanni triloogia esimene raamat „Tuusik teisele kaldale“ on jutustuste seeria naistest, kes elavad erinevates riikides sarnast elu. Nad on üksildased, pühendunud oma missioonile ning kas meesteta või endale sobimatute meeste ahistuses.

Seda ahistust korvavad naised nii Hispaanias kui Norras tööga – kes on teadlane, kes maalikunstnik, kes õpetaja – ja erinevate ainetega. Peidavad end alkosse-taimedesse ning leiavad hingepidet üksteiselt. Ühendus skaibi-feissari-messengeri kaudu hoiab neid üksteisega hingesuguluses ja püsti ning aitab kõigil neil naistel teisele kaldale ujuda.

Raamatu pikem ja eraldiseisvam osa on lühiromaan „Palun mulle meeter maailmalõppu“ – lugu sellest, mis saab siis, kui prohvetite lubatud maailmalõpp tõepoolest tuleb. Ja tuleb hetkel, kui kuus erinevat naist on väikeses külapoes, mis apokalüpsise käigus külili kukub. Pärast kümmet vangistusepäeva pihtimuste-mustuse-surmahirmu ja kahetsuse kastmes pääsevad naised uude heasse ilma.

 

Triloogia teine teos „Anita ja UFO“ arendab valusatesse kõrgustesse teema, mis läbib ka suurema osa „Tuusiku“-raamatu naiste traagikat – ema ei sobi oma lapsele. Ema, kes pühendub, loob lastele muinasmaad, teostab ennast ja rügab enda arvates ainuõiges suunas, on oma lastele mõistetamatu. Lastest üks, ülimalt andekas ja karismaatiline Anita – kõigist lastest emale lähedasim -, pöörab talle vihaselt selja, alustab lavakarjääri ja laseb eitusel taevasse tõusta.

Seoses ema eitamise ja põlgamisega jääb hilisteismeline tüdruk ilma tema toetusest ja nende ühistest reisidest, võitleb üksinda oma paanikahäire, suhtepundarde ja kutsevalikuga – kuni toimub ootamatu või oodatud pööre, mis sillutab Anita tagasitee UFO hüüdnime kandva ema poole.

 

Kolmas, ilmumisel raamat „Ingli puudutus“ tõstab triloogia saba kõrgele püsti ja rõngasse. Väikese väga erilise tüdruku koju kui muinasmaale saabuvad ühe suve mitmeks vaba laagri vahetuseks lapsed Eestimaa kõige erinevamatest peredest ja kodudest. Ingli õuele voolavad abielulahutused ja erivajadused, võõrsiltöötavate vanemate ning korteris-arvutis elamise ja kasvamisega kaasnevad kataklüsmid. Väike tüdruk, sünnilt tervendaja ja korrastaja, aitab oma läheduse ja eeskujuga teised lapsed järje peale. Mõistagi paiskavad värvikad kohtumised ja elude ristumised tema enese noore tasakaalu nii mõneski suunas keskmest välja – ent koos iseenesesse tagasi saamisega aitab tüdruk harmooniasse ka teised lapsed, oma ema ja nende ühised sõbrad.

 

Inglipuudutajate näitemängud

Suvel 2015 tuuritab mõisates ning sügisel-talvel siseneb teatritesse-seltsimajadesse näitemäng „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“.

Indiaanlane – Lauri-Kare Laos – tuleb Ameerikas metropoli alla ehitatud isamaalt pilvelõhkujast ära. Tema lapsed on assimileerunud, hõim lagunenud ja juhustejada toob ta Eestisse mõisavalitsejaks. Rahvusest on jäänud pelk elukutse, mille ta siinmail röökivalt naljakal ja dramaatilisel kombel jõuluvanatööga ühitab. Selleks, et ring täis saaks ja asjad paranema võiksid asjata, peab kriis laes ära käima. Ja käib ka – indiaani-joiu ja pesukausikõmina saatel.

Mõisahärra on baltisaksa võsukesena kiratsevas mõisas direktorina samasuguse täisringi ahistuses. Ta ei tule teiste võimalike variantide pealegi. Ammugi ei märka too kaame kuivik, et tema kõrval on kogu aeg olnud Naine. Mõisahärra rollis Meelis Sarv ja Alo Kurvits. Kõiki naistegelasi kehastab Pirjo Levandi ning loo kirjutas Kati Saara Vatmann, assistendiks-inspitsiendiks Maria Indira Murutar.

 

Sellest näitemängust saab raamat, mille esimene osa on romaaniversioon, keskel dokumentaalne lugu lavastuse loomisest-saamisest-kulgemisest ning kolmas osa näidend, mille käsikirjasse on ära märgitud ka kohad, kuhu trupp ühises sünergias parandusi ja täiendusi, kärpeid ja päevakajalisi lisandusi tegi.

 

2016.aasta näitemäng „Mustrimuutjad – viimne eestlane“ esietendub koos samanimelise raamatu ilmumisega.

See juhtub mõne aasta pärast Eestimaa viimses metsas. Linnad on täidetud värviliste sisserändajatega, eestlased elavad reservaatides.

Kohtuvad Metsavaht ja Ärimees, Poliitik ja Nunn, Moslemitarist teadlanna ning Nõiast ja Väemehest koosnev paar. Seitsme inimese kahevaatuselises muusika ja emotsioonide pillerkaaris selgub, miks see kõik on Eestimaa ja eestlastega juhtunud – millist sleppi lohistab tegelastest igaüks salaja või avalikult enese järel, kas ja kuidas on näiliselt lõplikku karma-kammi võimalik muuta ja heastada ning – kes on viimne eestlane.

 

MTÜ Ingli Puudutus

reg 80386479

EE592200221062134861

*

Mitte et ma kõiki saadud kirju dokumenteeriksin-refereeriksin. Mõni on selline, mis inspireerib: