7.-8.september

Minu ema Ille Tohvelmann 76. Ameerikas.

Bernhardiin Tobias Frankenstein 11. Koerte taevas.

Olge hoitud – täna ja alati – ja teadku teie kõrgemad Minad, kui väga teid armastanud oleme. Ja armastame. Mis iganes. Aitäh.

Niuks tegelikult on selle tunde nimi. Lähäp ülä.

Eriti kui Ita Everi nõuannet kuulata ja niuksu puhul tuttu keerata.

Nädala alustuseks kirjutasin valmis Eesti Naise novembriloo. Jõudsin pärast hommikust talitust valmis ka enamuse Ivica lugu – siis tõmbas esmaspäev end sajaga käima.

Metsataadiga läksime Madam Citroeni ja Belka Russaga turneele – papa Haggi juurest nabisin tagarehvid-Agomeris pandi alla-Merikese juurest laadisin õunad-Tebolaris käisin uuesti tagumisi uksi vaatamas. Poiste aasimine jumpa kallal poleks puudutanud, kui krunt poleks all olnud. Krundiks kärgatas alla ühe inglikeppija parastamine. Rõve värk. Kõige valusam ja vastikum on alati teada saada, kui teisiti on olnud kõik, mis tundus mõndamoodi. Petmiste ja pettumuste värk. Kui oled kellelegi hingesooja sõprust ja inglipuudutust jaganud ja too on mõttes sind kogu aeg pannud – ja kui tegudeni ei pääse, läheb tigedaks ja õelaks – vot siis ongi inglikeppimine käsil. Mitte et mina oleksin ingel. Aga võõritimõistmise üldine olemus on jah midagi veel tülkamat kui elevant portselanipoes. Selles keberniidis on omandikirge ja armukadedust, täistallaga bõkitamist ja painamist, kummi tühjaks laskmist ja vampiiramist, mis algab reeglina sõnadega: see on sitt näitaja.

Ja sina siis tasanda ja tasakaalusta, lae ja väesta – pärast käpp tuhat korda rajumalt maas kui siis, kui oleksid kõik tööd ise teinud. Abi missugune… Aitäh. Tadaa.

Kodukorrastus klaaris – ajendiks tuppajäänud Jordan. Ee… ühesõnaga ta oli solvunud 😀

Elioni-härrasmees, kes pidi jõudma homme, tuli täna – ja tõi uue hingamise. Lisaks ruuterile oli ka digiboks laksu sisse saanud. Rentisime uued. Ja nüüd on nuti tükkis filmiriiuli ja lastenurgaga. Kõht pealaeni täis ja kummuli – Indi vaatas kahest kaheksani filme – häid ja kvaliteetseid. Hea küll, alguse asi – edasi nii ei tee.

Unenägu, mida mina sinna kõrvale nägin, oli erakordne.

Olime esmalt tavalise Täisringi-trupega kusagil mõõdukalt nooblis mõisas. Mis osutus minu omaks. Ühes saalis pidi algama Täisring. Meelise asemel mängis Prangel. Kellelt mängu võttis üle Hendrik Toompere. Keda omakorda Ott Sepp ja Andres Maimik parodeerisid. Pirjolt võtsid rolli üle Kadri Adamson ja Anne Veesaar. Ja kui mul sai sellest virrvarrist siiber, avastasin kõrvalruumist Dvini koolituse – mida peale minu mitte keegi ei kuulanud. Kolmandas mõisaservas oli mu enese elamine – hangi-trummar Johannes, Kirnas mänginud surfipoiss, aitas mul sinna sulguda – tõstis valgused ja ka osa mööblit ümber, tõmbas kardinad ette ja taastas-tekitas rahu-vaikuse…

Ärkasin Brainstormi lõpulaulu peale Lotte-multa otsas – catch me, if you can… etc 😀

Kossakossa talli, tutatuta lauta – erandkorras tegin õhtuse kohvi ja saatsin tänu sellele kõik hommikul poolelij äänud tööd teele. Tuuli saatis Itaaliast mõned võrratud laused selle kohta, et meie just mustrimuutjad olemegi.

Järgnes kaks intensiivset kirjavahetust Pärnuga. Tundub, et saan reede õhtul näha – ja lastele näidata – mis on saanud meie balletitüdrukutest. 50aastased – seda küll jah – aga erinevalt eakaaslastest härgadest oleme kõik saledad ja sitked. Ja igaüht meist piirab mõni vana tiirane inglikeppija, ebaadekvaatselt kiimane päss, kes ei oska hinnata sõprust, inimlikku ühtehoidmist – ja jääbki üksi. Igavesti. Pärast siitilmast lahkumist ka.

Siin ilmas vajan varasemast enam üksi olemist. Keskendumist. Koju ratsatreenerit. Mirje pojal võiks nüüd juba üsna hästi olla, ma arvan. Mõnd kirgast-külluslikku kohtumist. Ja mõnd meeshinge kõrvale. Eks Joel tuleb, kui Nõval lõpetab. Miks ta muidu per telefon teatas, et nüüd on kõik hästi ja igatsus suur. Meil tema järele ka. Ometi keegi, kes ei… Näh, jäängi jaurama. Kussssssss!

Just äsja alanud teisipäeval ehitan Hooandja paketid Tessa materjalist kokku. Lugemist-kirjutamist on ees võrdselt ohtrasti – kallid silmad, pidage vastu!

Jõuan.

Jaksan.

Saan hakkama. Alati.

Inglikaitse Margarita kirjutas: Sinu puhul kuulen sosinaid, et OLED KAITSTUD jätkuvalt läbi minu joonistatud KAITSEPILDI . Ja see PÄIKESEMEES on ikka päevakorras : aga nagu olen maininud, ei OSKA ma ajaliselt teda sulle kätte toimetada. Sinu TAEVANE ÕNNERATAS pöörleb . Ja minu jaoks üllatav on see, et oma ELUTEE VÕITLUSEMÕÕGA otsa oled sa iseeneslikult / vaistlikult asetanud allapoole suunaga maa sisse:see on juba sinu kui ” revolutsionääri ” suhtes huvitav moment . Miski nõutu hetk on ees tulemas, mis taas hoiab kammitsas sinu elu , kuid saad hakkama . Sosistab Taevase Altari ees hoidvat Vaevakarikat sinu käes .. Ja KÕIGE OLULISEM SOSIN SINU JAOKS hetkel, see mida ma enne ei ole kuulnud, on see, et SUL TULEB LÕPETADA MEESSOOST INIMESTE KRIITIKA : PALUN VÕTA NEID SELLISTENA NAGU NAD SU TEELE ETTE ON ANTUD VÕI EHK NÄED NEID EEMALT VAADATES ! JÄTA NAD RAHULE .. ja see avab Taevase Tee SU PÄIKESEMEHELE , kes liigub sinu poole ..küll aeglaselt , aga liigub. Ja rahahätta sa ei jää , sest sosistab ikka Taevase Üheksa Mündi Kulgemist sinu käte vahel .. ja teist korda kordab seda sosinat . Sulle mu armas soovin PÄIKEST HINGE ja OLED KAITSTUD . Lase Taevased Puhtad Energiad VOOLAMA .. ja just meeste suhtes ! Hoolides TÕESTI SINUST Katikene , Rita .

Jep, ma lasen neil täiesti rahulikult nende maailmades olla. Ja olgugi nad kenasti seal oma vanapoisi bõkipesades. Sest nii kui nemad siia tulevad, nii ümber korraldama ja lammutama hakkavad – loomad lihakombinaati ja eit selili… Tänan pakkumast. Jah, nad on sellised, nagu nad on – ja olgu kenasti sellised oma maailmades. Mulle sobib.