Ulvi Saar – valguse vahendaja

Asjad on õhus. Pea kõigi sama-laine-teekaaslastega võtame uuemal ajal jutuks tõsiasja, et inimeste vahel toimuvad praegu ütlemata sügavad, olemuslikud ja ilmselt paratamatud rebenemised, möödarääkimised, lahknemised. Nii, nagu taevas – nõnda ka maa peal. Energeetilised edenemised raputavad kõiki ja kõike juurteni. Ja neist lahkukasvamistest – nagu ka vaimse pioneeri keerulisest olukorrast peres ja perele – kõneleb ka Ulvi Michelle oma tänavuilmunud kanalduste-kogumikus „Valguse kood“.

Maikuus raamatuesitlusele kutsudes ütles Alu hingenõustaja: „Ma räägin raamatus, mida meil-maalastel tasub teada eelolevatest aegadest ning mis on see ülesanne lõplikult, mida meilt oodatakse.

Kõige taga on süsteemide kontrollorganid. Me oleme siin maailmas arvutisimulatsioonis – tagatipuks on meie üle väga suur kontroll mõttekohandajate poolt.

Nende rännakute kaudu, mille oma raamatus viimasena lahti kodeerin, saab paljudele lõpilkult selgeks, et meie tegemised on võrguvälja süsteemidega kaetud ning et meie mõistus tuleb osadena lahti programmeerida.

See on võti teadvusesse ja on programeeritud ülesannetega varustatud meile kõigile.

See tuleb teile selliste tekstidena, nagu Nad seda mulle edastavad.

Nad on üleval ja minu seljataga väga viisakad ja ülivinged targad.

Küll ükskord ka meie sinna teadmistesse ära mahume, hetkel oleme oma kübekese mõistusega vaid väheses hoomamises homse suurema ees.“

Kuivõrd seda ajakirja loevad keskmisest spirituaalsema tuuninguga isikud, ei arvata, et hääled peas ja koodid-maatriksid kellegi sisesilme ees ja südame sees oleksid diagnoosi või sildiväärsed. Meie teiega teame, et nii ongi ja nõnda need asjad käivadki. Mõni on edasijõudnum, teine alles alustab – ning Ulvi on enda sõnul multiversumite ülikoolide eksamite sooritamisel meist paljudest tublim olnud.

Iseasi, kas omadussõnad – ka tunnustavad – kui sildistamine ja vahetegemine siinkohal väga kohane on. Lähtuksin ühisvälja ja ühenduses olemise põhimõttest – mis juhtub ühega, juhtub meie kõigiga ning paralleelmaailmad lihtsalt ON. Nii Maa peal kui universumis. Kui üks võtab endale voli teist väga madalks hinnata, on ta ise ennast oma kujuteldavalt troonilt just sinnasamasse kukutanud. Meenutagem Ulvi eelmises, esimeses raamatus leiduvat peatükki Naabritest. Meie naabrid tulevad meie ellu peegliteks…

Nii riigid, kui vaimuinimesed armastavad end väljavalituteks pidada – Maarjamaa on Jumalaema enese nimesse loodud, järelikult eriline, kuhu sünnivad erilised. Mistõttu nii mõnigi – võibolla koguni iga – siia sündinud spiritualist-nõustaja-korrastaja eelistab end pidada mitmekordselt kõrgeks, puhtaks, ainulaadseks… Ent võib juhtuda, et pärast mõne ainukõrge kanalduse kirjapanekut saab keegi teine – näiteks loomakasvatajast maavanaema – sõna sõnalt sama teksti.

Kuidas kanaldatakse?

Ulvi kirjeldab leheküljel 30: „Neid kanaldustekste edastavad mulle kõrgemad Ainsuslikud Pojad ja ruumisüsteemide varjad koos oma saatjaskonnaga Päevilt Vanade juurest, nende otsese juhtimise all. Need, kes mulle edastuse saadavad, on minu hingeruumi meistrid Robelo, Robelo kaksikleek Romelo ja Adamis. Tihti tuleb nende kanalduste juurde kõrgema aja ja ruumi meistrite üksusmeister – meie mõistes on see ministeeriumi minister. See on vajalik, et tagada mõistuses – ajukanalis – suurem energia läbilaskvuse võime ja kiirus.

Kanalduse edastamisel on selline tunne, et seisad suures tuulekoridoris ja tahad näha, mis saab, kui tuuleventilaator koridoris käima läheb. Kui kaugele ja kõrgele on võimalik tuulekoridoris lennata või hõljuda? Mida teeksid, kui oleksid koridoris, mille tuulekiirus ületab isegi meie reaktiivlennukite mootirst väljalastava õhu kiiruse?

Sa tõused õhku ja lendad väga kaugele koridori lõppu, kui sa pole turvarihmadega kinnitatud. Igal juhul sa hõljud õhus. See on efektne lendamise ja vabaolemise tunne. /—/

Kanaldaja ei lenda ära, ta istub tooli peal, kuid efekt kehas ja ajus võrdub sama olekuga. Ainult tuule asemel voogab informatsiooni valgusenergia ajust ja hingest läbi. Kui sa pole meistrite poolt kinnitatud, võid väga kõvasti haiget saada ja hullumajja sõita, sest su pea ja hing pole valmis lennuks Valguse koridoris. Need valgusenergia kogused on suured ja hoomatavad ainult nägijatele ja kanaldajale-sõnumiedastajale endale.

Seega olen pärast edastust tihti uimane ja väsinud. Kanaldamise ajal ei saa teha midagi muud. Oled keskendunud info kirjapanemisele. Käsi peab liikuma kiirelt ning kõik sõnad, mis antakse, tuleb otse paberile edastada. Siin ei ole aega mõelda, kuhu mingi kirjavahemärk käib või kuidas lauseehitust grammatilisse vormi voolida.

Nemad räägivad hoopis teises vormis. Ja nende suhtlemine käib telepaatilisel teel, muundades teksti minu jaoks keelelisse vormi. Üks asi korraga. Seda nii kanaldamise kui maise töö puhul. Kui kaevad maad, siis kaevad maad. Sa ei saa samal ajal sokki kududa ega saiatainast sõtkuda. Ja ometi on ka need tööd siin maailmas sama vajalikud kui kõik vaimne. Loeb see, kuidas sa oma tööd teed, millise armastuse ja pühendumisega.

Siinkohal on väga oluline aspekt, et kui tekst on ülimalt valgusküllane, siis peab olema ka tekstide korrektor valgusküllane – vaimne. Mis tähendab, et sa ei saa – ning sul puudub luba – anda oma vaimne tekst väga madala vibratsiooniga inimesele, kelle mõtlemine ei küüni selle Valguseni või kui tema huvid on rahaliselt kõrgemad kui raamatu Valgus. /—/ Te pole veel õppinud vaatama hingesilmadega, ka mitte armastava südamega.“

Põmm! Hämmastav, kui mitmes kohas on Alu emanda kõrged sõbrad vaevunud keeletoimetajaid-madalakesi materdama. Sama usinad on nad ses raamatus kõiki maailma kogukaid trööstima. Keegi kõrge on valgusekoodi-teksti küll tublisti üle käinud, ent ka siia tsitaati tippides tegin orto-parandused, mida meile väetikeses ülikoolis õpetati ning kardetavasti tõmbasin seega valgust koomale. Ent olulisem kui ehmatus isikliku klobidasaamise üle on siiski kaunis emakeel.

Ulvi Michelle Saare uut raamatut „Vaikuse kood“ lugedes olin lisaks korduvatele kosmilistele kõrvakiiludele hirmus-kohutavalt-naljakalt ehmunud, kui leidsin leheküljelt 66… oma enese kirjutatud näidendi „Täisring“. Ehkki indiaanlase mõisavalitsejaks saamise lugu oli selleks ajaks juba mõisatuuril, jahmusin esiteks sellepärast, et nüüd tõmmatakse käima miskid plagiaadijutud. Igal aastal jauratakse ju ka Eesti laulu mõne pala ümber, et see on juba olnud. Deja vu. Näritud kont – närimata kont! Teiseks sellepärast, et sain teada, kustkohast pärineb minugi looming: Ulvi tekstid on dikteerinud Meistrid Robelo ja Adamis. Ju siis minu omad ka. Samad tekstid ju.

Küsime koos indiaanlase ja mõisavalitsejaga, mida uut on meil maailmale veel anda? Minul oli anda uus näidend „Mustrimuutjad“ elust Eestis mõne aasta pärast, mil linnad on tulvil värvilisi migrante, viimsed eestlased elavad viimses metsalapikese-reservaadis ning söövad pühal õhtusöömaajal ära viimse jänese. Sigu-lehmi isegi ei mäletata enam… Ja üllatus-üllatus – ka see äsjakirjutatud viimsete eestlaste tekst on… Ulvi raamatus. Ühes 2011.aasta detsembrikuu kanaldustest.

Aastal 2013 tõi kolleeg Greta Kaupmees minu juurde pimeda nägijatari Jaanika Grossi. Sõbrunesime. Koos temaga läksime Alusse Ulvi juurde. Ja ka teiste teadjate juurde, kellega Jaanika tutvuda tahtis. Ulviga omakorda läksime Mahtrasse Terje Luige juurde. Sõbrunesime. Ning külastame vastastikku ristirästi üksteist korra-paar kuus. Kui mõni hädasolija minu poole pöördub, saadan ta vastavalt abivajamise laadile kas Teresa, Jaanika või Ulvi juurde.

Ise olen Ulvi Michelle ühel ühismeditatsioonil osalenud ning leidnud end oma üllatuseks täiesti tundmatust keskkonnast ja seltskonnast – Ulvi kanalist! Ja kuna emand Saare esimene raamat ilmus üsna toimetamatuna, soovitasin teise – nüüd-ilmunud kanalduste-kogumiku – keeletoimetusest läbi lasta. Ongi lastud – kena nelja-vääriline eestikeelne tekst seekord. Ainult et mina seda ei teinud – Alu hingenõustajat ärritas, et püüdsin tema teksti oma ajakavasse sobitada, et oma töödega talu elatada. Ütles, et see on madalal rahaenergial põhinev motiiv ja blokeerib tema püha valge valguse.

Mina kirjutasin oma UFO-raamatu ja Täisringi-näidendi, toimetasin Heli Künnapase ilusa elu raamatu, millega kallis kolleeg käivitas ühtlasi oma kirjastuse. Ja maikuus tõi Ulvi mulle oma „Vaikuse koodi“ koju, kui juba Täisringiga proove alustanult ise ära olin.

Kalli sõbra uudisteose lugemist alustasin juunis – ent takerdusin, sest solvusin. Sissejuhatuses kirjeldab ta ennast ülikõrge-puhta ja kõikidest kompleksidest väljakasvanuna – ja vastandab enese kui väljavalitu mulle-madalale. Jah, mina olengi see „keegi daam“, kellest kanaldaja kõneleb nii sissejuhatuses kui mitmete kanalduste raamiks – ehkki sai need kosmilised sõnumid paar aastat enne meie tutvumist.

Ent septembrikuuga sain Ulvi raamatu aegamisi ja tasatargu loetud. Mida sagedamini erinevate aastate kanaldustesse pikitud eneselohutusi ja teistetuuseldamisi lugesin, seda soojema ja mõistvama tundega. Meie kõigi jaoks – ükskõik, milliseid nimetusi endale anname ja kanname – on kirjutamine eelkõige eneseteraapia. Kuna kõik on kõige ja kõigiga ühisväljas, siis teistele ka.

Küsimus jääb – kes on sadade lahtiseletamata terminite sihtgrupp? Kas sise-õõnes-Maa alumised on… või pole… või mis… Paluks järgmises raamatus, mis kindlasti tasapisi koguneb, valgustust!

Samas on paeluvalt tuttavlik ja ammendavalt selgitav nii koljude ja kristallide kui püramiidide, Inglismaa müsteeriumi ja Vatikani käbinäärme-skulptuuri kohta ning teada saada, et Ka Tha Ra annab kokku Tervendava Hääle. Ehkki Ulvi on eriline ja väljavalitu, ristis rabi Benjamin ka Kati Saara sellesse Ka Tha Ra väesse…

Hea ja kodune on lugeda soovitust märgata mustreid ja ornamente, mis iluaedades ja serviisil, tänavapildil ja kangastel kõnetavad ja äratavad. Mida enam kanaldused kristlike preestrite väljendeid kasutavad, seda tuttavlikum ja turvalisem on kaasa mõelda ja tunnetada, et vabatahteline pereloome on lotovõit, et meedia on massihävitusrelv ning et meil kõigil on pidurid ja segajad, vampiirid ja klammerdujad.

Nii, nagu teksti vahendaja ja töötleja jäävad raamatuga ühendusse, jätavad emaduse esimesed üheksa kuud ema ja lapse igavesse osadusse. Kui laps just ei kasuta vaba otsust lahkuda, kui ülesanne käib üle jõu. Ühendus jääb ka siis. Ning ema ja isa ühistahe välistavad lapse ning üldse kellegi omamise.

Paluksin veel ja veel neid analüüse ja arutlusi pühakute ja patuste, posijate ja ikoonide, DNA-muutuste ja kirstallajastu saabumise teemal siia maapealsesse ravilasse ja lasteaeda. Alates viimasest kolmandikust hakkasin kogumikku sedavõrd nautima, et ootan järgmist. Aitäh.