05. november 2015
Leo Tikerpuu uus hea ilm
Tervendaja Leo (63) on loonud Tallinna eeslinnas uue hea ilma reeglitele vastava oaasi, kus raamatupidamine on antud kõigevägevama kätte ning iga inimene teeb seda, mida oskab ja soovib. Lõppevatel aegadel kiputi vaimset ja tegude maastikku vastandama. Ning suurem osa tegudeinimesi toimis vastu tahtmist ja ennast arutult kulutades.
Pärast põlise paadimeistri elu valis Leo endale õige niši – suureks abiks ka tõsiasi, et ettemääratud juhuse tõttu teada sai, et tema käed Näevad ja ravivad. Ta ise tervendab ja mõtiskleb. Tema rajatud paaditarvikute tehases töötavad palgalised, kodus on majapidajanna ning sisetunde ajel sooritatavateks reisideks on teekaaslased.
„Ma olen vaba ja muretu tänu sellele, et olen sisse seadnud elu taevariigi seaduste järgi,“ kirjeldab Leo. „Inimesed jõuavad minuni mustlasetelefoni meetodil ning mina räägin neile, mida neil sel hetkel just kuulda vaja. Seejärel vaatavad mu käed nende tšakrad ja kanalid üle ning aitavad.“
Saara kogemus
See oli siis nüüd täitsa esimene kord, kui Saara läks ennast tuunima. Soovitajaks loomalausuja Kerli. Põhjuseks tarvidus tagalat turvata, et teistele halba ei teeks. Ajendiks naiste tseremoonia, mille ajal tundsin tükati, et asi kasvab mul üle pea. Selle käivitajaks omakorda tõsiasi, et Täisringi-tuuri ajal pole indiaani-meelik Karekas enda juures telki teinud ega minu telkides käinud. Ise tseremooniaid tehes peab olema tasakaalumas tasakaalus kui lihtsalt „tarbijana“.
Juhtme-tänava Leo – ristinimega Lembit – telefoni andis üliheade kogemuste põhjal koeratuunija Kerli, ühendusse astusin tegelikult FB-sõnumiga – ja kohale kobisime tütar Indiga kahekesi. Kuidas teisiti.
Mu laps püüdis Leo tasase palgalise koduabilisega ühendusse astuda – kudrutas natukene tema musta kiisuga – ja uinus. Mina sain oma elu esimese täiesti teadlikult ette võetud puhastus-seansi käigus teada, et kõik kanalid on mul kollideta, tšakrad funkavad õiges suunas ja korrapäraselt – üksnes minevikuhirmude-võlgade pöörised katavad mind kui siledat kivi – see ei lase universumil täiuslikult appi tulla, sest hirmukeerised sogavad vett. Hirmud summutavad kutse.
Kurtsin, et alati kui mu suure töökoorma peale tasud saabuvad, on saabuv nuts juba ette ära kasutatud – mispeale Leo tuvastas, et olen enda arvates minevikule võlgu. Tasun nii selle kehastuse kui varasemate elude võlgu. Enda arvates. Ning raha ei tule sellepärast sentigi rohkem kui vaja, et aineline küllus – mida ma varasemate elude kogemuse põhjal lisaks pelgan ka veel – peatab liikumise.
„Kineetika seadus tingib selle, et oldaks liikumises. Küllus seiskab liikumise. Jääb vaid täpselt sõnastada ja tellida, et saadetaks turvatundeks tarvilikud reservid – ning lubada nende otsa mitte rasva minna,“ õpetas Leo.
Juhtme uulitsas
Tallinna Ülemiste-poolses eeslinnas mõnusas aias ja vanamoodsas viilkatusega majas pesitsev Leo ise on arvatavasti üsna jõukas. Ta on eluaegne purjekate-ehitaja, kes kuni oma riigi saamiseni meisterdas põhiliselt Optimisti-klassi väikealuseid.
„Kui erastamiseks ja firmade tegemiseks läks, mõtlesin välja, et purjekatele ja paatidele on vidinaid vaja – tulle-seekleid-värke – alustasin tootmist ühe soomlase tehnikaga, mille hiljem ära ostsin – nüüd teevad palgatöölised neid vidinaid ja mina tervendan,“ kirjeldab oma 63 eluaasta kohta ülimalt nooruslik mees rõõmsalt. „Ühe minu õpilasega läks üsna samamoodi. Tundis minus oma õpetaja ära – ja minu kõrval vaimsel teel kulgedes tegi oma firma, millega läks kiiresti multimiljonäriks ja elab nüüd kena rantjee-elu. Nipp on selles, et me ei tohi kineetilist liikumist oma hirmudega peatada. Hirmukeerised kivipinnal ajavad vee sogaseks.
Vaimsetest asjadest on mul teadmised olnud alati – aga varem olid nad kaootilised. Vajasin korrapärastamiseks ainult üht koolitust. Ja selle vastu püüdsin alguses traditsiooniliste võtetega protesteerida – kiire on, muu on tähtsam…
Kujunes nii, et ettekäändeks toodud paberimajandamisel sain linnavalitsusest vajaliku pitsati hetkega, teiseks abituks ettekäändeks toodud ahjusid jäi kütma naine, kes lisaks mind sinna loengusse minema innustas. Naine ise on nüüd… läinud. Aga see on teine teema.“
Oma nägevad ja tervendavad käed avastas Leo samuti juhuslikult.
Tassis koos abilisega diivanit. Abilisel nõksas selg paigast ära – Leo pani vaistlikult käed peale ja… äsja valus väänelnud hädaline küsis kuumavat selga sirgu ajades: mida sa tegid?
„Edasi läks kuuldus minu nägevatest kätest mustlasetelefonina liikvele,“ naerab Leo, kes inimese aurat, biovälja ja organeid kätega „vaadates“ nipsutab ja liigutab käsi spontaanselt nagu tantsiv Üllar Jörberg – ainult et tulemuslikult. „Olen aastate jooksul hakanud inimestele ka intuitiivseid jutlusi pidama – igaühele räägin seda, mida tema Kõrgem Mina tahab öelda, kui ego ja emotsioonid vaikima sundida. Sagedasimad teemad on tellimuste täpne vormistamine – isa järel seda koduaeda siin hooldama asudes õnnestus mul isegi sääskede kolooniaga diil teha – meil siin on nad lindude toit, mitte inimesteimejad -, kiirustamine kui kõige suurem ajaraiskaja, rapsimine kui sujuva kulgemise segaja.“
2 – paar või luik?
Leole meeldib näide õhkujoonistatud number kahega.
2 on mõne jaoks vähe, mõnele palju – mõnele halb hinne, teisele paar – ühele Madu, teisele Luik.
„Sõna on kõikvõimas. Ta tõmbab vastupandamatu magnetina just seda ligi, mille me – enamasti ju hirmunult, mitte lootusrikkalt – sõnastame. Haigus on vägev tegelane – ta sunnib ennast energia, aja ja rahaga toitma nii haiget kui abistajat. Mina küsin abivajajatelt esimese asjana: kas endaga tööd tahad teha? Kui ei taha, on tegemist kõige ehtsama vampiiriga. Vampiirid on mugavalt kannatamise energias kinni. Nad õgivad mõnuga ühe abistaja teise järel nahka – kui kõik ümbritsejad on alla kugistatud, otsivad uue koha ja abilised, keda pintslisse pista.
Vabatahtlikul andmisel ja jõuga võtmisel on ülisuur vahe. Eriti ohtlik on jõuga võtmine, millest imetaja aru ei saa.
Kõik peab liikuma – teelolijale ei anta ühtki asja ega nähtust liiaga. Lendav lind ei jõua ülearust raha ega rikkust kaasas kanda.
Kes tahaks järgmisse ellu praegu kogutu kaasa võtta – saab koos positsiooniga ka võlad.
Kui maised tööd ja oskused selgeks õpitud, on mõistlik koduabiline ja sulane palgata – me oskame palju, peaaegu kõike – aga pole vaja, palgake parimad!“ teab Leo oma kogemusest. „Mis peamine – me ise oleme enda kõige julmemad piirajad. Aina seletame, kuidas me ei saa, ei tohi, pole lubatud. Tegelikult saavad meie kodu-lapsed-loomad mõnda aega suurepäraselt meieta hakkama, kui me oma rännakule ei lähe hirmuga – mis neist saab. Äsjasele Suure Kanjoni reisile võtsin kaasa talupidajast sõbra, kes hakkas kah alguses hädaldama, et tema ei saa ja kedagi pole ja loomad ja muu ja mää. Lõuks jäi uskuma, et kuivõrd kõik on surelikud, poleks mõni ohver kuigi suur kaotus. Kuna ta lõpetas muretsemise, ei saanud tema äraolekul keegi viga. Ja see, et kojutulles on kõige ja kõigiga kõik korras, on omakorda kingitus. Nii nagu see, kui kellelegi raha laenad – õigupoolest ju kingid – ja ta sulle tagasi maksab, on kingitus.“
Lihtsalt elavad…
Leo möönab, et mõnelt inimeselt ei saa siiski tema koristamist-puhastamist-sättimist ära võtta ja palgalisele inimesele anda – mõni miljonär vajab koristamist, sest kasib sellega eelkõige iseennast.
Ühtlasi soovitab mees jälgida oma sõnu mistahes elunähtuste puhul – „ma kadestan oma naabrite õnnelikku elu sellepärast, et nad lihtsalt elavad…“ Just! Lihtsuses võti peitubki!
„Reegel on selline, et naised peavad valitsema toas ja mehed õues ning nad käivad teineteisel tänulikult külas. Piltlikult öeldes kasvatab mees õues lambaid, liha viib külakostiks kööki – ja naise asi pole, kuidas see seal õues saadakse. Mees ajab oma asja, millesse naine sekkuda ei tohi.
Nii sagedasti ehitab mees näiteks garaažis lennuki valmis ning seda välja ajama hakates selgub, et tiivad ei mahu läbi ukseava. Mees leiaks lahenduse, kui naine ei viiksuks ma-ju-ütlesin. Aga kädistab. Ja teenib lõpuks keretäie,“ arutleb Leo. „Naise kolm omadust, mis teevad mehest tema kõrval mehe, on leplikkus, puhtus ja alandlikkus.
Alandlikkust palun mitte alandusega segamini ajada.
Leplikkus tähendab kohanemist, austust ja arukust. Ning puhtuse üks kriteeriume ongi tõsiasi, et vingumine ja mehe kritiseerimine paljastavad mürgise siseilma, mida on tõsiselt kasida vaja.
Kõige parem moodus vanade konksude lahti haakimiseks ning minevikuvõlgade maksmise lõpetamiseks on kindel ja täpne sõnastamine.
Ma olen vaba. Ma olen kõige ja kõigiga õiglaselt tasa. Kui keegi arvab mu võlglaseks-süüdlaseks – vabandan-andestan – ja olen vaba ja puhas!
Selleks, et seda manifesteeringut ise uskuda, tuleb oma raamatupidamine Looja kätte anda. Teener olla on palju lihtsam kui peremehena unetult viselda…
Tõsi küll, mulle meeldib nende unetute ööde kohta üks juudi anekdoot. Saara läheb rabi juurde: Aabram ei saa sellepärast öösel magada, et ta on naabrile võlgu. Rabi annab hüva nõu. Saara läheb koju. Aabram vähkreb. Saara läheb otse öösel naabri juurde ja teatab: Aabram ei kavatsegi sulle su raha tagasi maksta. Kodus ütleb mehele, et nüüd on kõik korras. Aabram usub naist – ja uinub rahulikult. Aga nüüd vähkreb naaber…“
Leo, kellele venelannast ema pani küll nimeks Lembit, ent kes Lõvi tähtkujust tulnuna meenutab nii väga Leod, et sedasi tundlikumad sõbrad teda ka kutsuvad, tunnistab, et koos klammerdumisest vabanemisega kipuvad ka paljud nimed ja faktid ununema – kes energeetiliselt klammerdub, see hoiab teist mäletamise vangis. Kes on ise vaba ja laseb teised vabaks, ei pruugi nende nimesidki mäletada.
„Seda mäletan küll, et üsna hiljuti olin indiaanlane. Sellepärast Suurde Kanjonisse rändasingi. Tagasi tulin täpselt selleks ajaks, kui Kirna mõisas, kus olen spirituaalset tööd teinud, rääkis indiaanlane otsekui minu enese sõnadega. Tean: kui ei paluta, ära aita – kui ei küsita, ära anna nõu, kui see peatab liikumise – ära anna. Lihtne.“