Toora elud

Tere, mina olen Toora.

Tean, et selline tervitus üllatab teid – ja üllatas ka mind ennast, kui esimest korda enda kui vaimolendi nime oma Meistritelt kuulsin. See juhtus romaani „Ingli puudutus“ sellele tegelasele nime pannes, kes on tänasest minust inspireeritud ning on ja ei ole ka mina. Nimi pandi. Mulle öeldi Toora. Selgelt ja täpselt ja seesuguseid äratundmisvärinaid tekitades, mis karvad nahal korraks turri tõstavad – ingli puudutus! Teil on kindlasti ka niimoodi. Mis juhtub ühega, juhtub kõigiga – me kõik oleme kõigi ja kõigega ühenduses – ainult et meelest läheb ära. Õnneks. Muidu ei õpiks. Võtaks kergelt ja mänguliselt ja käiks oma kehastustes puhkamas.

Mulle tundub, et Toora olen siis, kui tõmban kehastumiste vahel hinge ja teen vahekokkuvõtteid. Tooral on otseühendus kaitseingli ja väeloomaga.

Või paljudega – kui teil on neid palju.

Kohtasin oma väelooma, kui komistasin talli juures roostes naela otsa. Olend nimetas end Netsoriks. Mis sõna! Ja lasi naela üles võtta. Meenutas, kuidas mu esimene märakene endale roostes naela kapja astus, teetanuse sai ja tähtede taha mu papa hobuseks läks. Tema, Veneetsia, hüüdnimi oli Netsa. Ja nüüd keegi Netsor…

Samal päeval tuli nägijatar Adeele – tähtede taga nüüd temagi – kes aitas Näha.

Kui teid viiakse alfatasandile, et saaksite regressiooni minna, on seesugused selgeltnägemised-kuulmised tavapärased. Te Teate – ega arva, et mõtlesite selle või tolle praegu just ise välja. Ei mõelnud. Teil on abilised. Nad tõid mu ette elevandikarja, kelle keskelt leidsin kohe oma noore helesinise isavandi. Abilised kiitsid heaks. Netsor jah.

Jah, need kõrgemad nähtamatud abilised võivad kasutada teie toetamiseks ja valgustamiseks kasvõi vana roostes naela ja õunapuud – kaitseingel Klaudia tutvustas end esimesel korral nimepidi õunte korjamise ajal – ja tuli suure ja roosa, nähtava ja kaunina päriselt kohale mu kodutalus, kui kõik asjaosalised olid kohal.

 

Kui te mõnd nime või pilti, mälukildu või seost aimate, aga Väljast kinni ei suuda püüda, tuleb keegi. Alati. See abi ei pruugi olla juhatus ega abi – piisab pildile ilmumisest.

See ei pruugi olla ei mentor ega teejuht – lihtsalt keegi inimene mõisapargis. Viib otsad kokku ja asetab mosaiigitükikesed paika. Et veenduksite veelgi sügavamalt: nii, nagu rõhutab rännakumeetodi suur ema Brandon Bays – olete olnud kõik ja igasugune – ohver ja timukas, petja ja petetu – kedagi ei saa sildistada ega hinnanguid anda, sest te olete ise sama. Olnud. Või tulemas. Just sellisena nagu see, keda praegu osatate.

Tulete niimoodi, et kõik asjaosalised on jälle koos. See on vaimustav ja vapustav. Kui endale siinkohal epiteete lubada.

 

Kui etendus „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ oli Kõue mõisas, märkasin rahvarohkes mõisapargis kohe meie mõisahärra eluaegset sõpra ja tema kaunist kaasat. Neis oli midagi nii erilist, et panid end piiluma üle Ülo Vooglaiu ja Dvinjaninovist enesestki mööda. Miks nad nii tuttavad on? Naine silmatorkavalt särav ja kaunis küll – aga just mehes midagi nii tuttavat, et…

Käes!

Ta oli koos minuga Poolas!

Siis, kui ma olin mõisaproua, kes käitus sündmatult. Ses mõttes, et tervendas vaeseid.

Mind oli seisuse järgi mehele pandud – sünnitasin neli last ja kurvastasin selle pärast, et mees mind ei armastanud. Külades ümberringi armastati, sest ma ravisin. Kui mu juurde toodi väike tüdruk, kes jalgu alla ei võtnud, nägin peeglis oma kleidimustrit, peegliraami nikerdused on tänini selgelt meeles – aga seda ei mäleta, kuhumaale tüdruku aitamisega jõudsin. Surin rõugetesse.

Tollesse ellu juhatas Luule Viilma, et tooksin sealt teadmise, miks praeguses kehastuses naiseliku sfääri vähi sain. Ju tõin, sest karm hoiatus lahkus pelga lõikusega, kiirituse ja keemiata.

Ent esimene kord juhtus See tegelikult nii, et ma ei teadnud, et – ja mis ja kuidas – see juhtus. Oli esmaabivõte. Kiire kroolimine Väljas. Ja aitäh…

Kõue mõisas tundsin rõõmsavärvilisis rõivais mehes otsekohe ära toonase jalutu tüdruku!

Etendus Täisring sulges ringi.

Kinnitusena, et toonase plikatirtsu, tänase elegantse pereisa ees on hingedevaheline lubadus täita ja koostee käia, tuli kaitseingel Klaudia kohale kohe esimesel korral, kui too pereisa oma naise ja lapsed meie tallu tõi. Kõigepealt nägid Klaudiat hobused. Siis me kõik. Võimsalt ja selgelt. Tänulikult. Ning pärast seda järgneb meie noor mära Namaste mehele alati, kui ta perega siin on – ning teine mära, Taja, saadab ainitise pilguga kaunist pereema. Sealt on veel üllatusi tulemas…

 

Teise eelmisse ellu sattumise olemus sai selgeks alles 18 aastat hiljem, kui meil oli tulemas etendus Alatskivil. Koos lossirestorani ettevõtliku perekonnaga mööda paleed ringi ohhetades kordus sama pilt. Varing-varing-varing…

Nägin vastsündinud tütrekest süles hoides – eriti pärast seda, kui ma teda eelkirjeldatud õpetliku tõve tõttu enam imetada ei tohtinud – üha ja üha üht pilti. Sein kukub – noor mees koos sellega – ja ümberringi kukuvad seinad, inimesed pudenevad äsjatekkinud maalõhedesse nagu rosinad.

Too langeva seina nägemus oli nii korduv ja veenev, et ma ei söandanud beebit rõdule magama panna ega üldse sülest ära panna.

Alatskivi lossirõdul Nägin ringi kinni – olin selgest teadmatusest, kogenematusest ning seepärast ka, et mentorit kõrval polnud, Brigita eelmisse kehastusse komistanud ja osa saanud tema hukkumisest Kreeka maavärinas. Selles lossis oli midagi Zakhintose saare paleedega nii sarnast, et pilt tuli nii selgelt, et kodus guugeldasin end nii asja olemuse kui maavärina epitsentrisse: Eestlastele tuntumad saared on Kreeta, Rhodos ja Korfu – Zakinthose väävlirandade, siniste koobaste ja kaunite linnakestega saare tähtsaim maamärk on salasigarette vedanud laeva vraki rand.

Zakinthos ehk itaaliapäraselt Zante on Kreeka suuruselt 11. saar ja asub Joonia meres. Oma 400-ruutkilomeetrise pindalaga on ta umbes poole väiksem kui Hiiumaa ja kaks korda suurem kui Muhu… ja hävis 1953.aasta maavärinas täielikult.

Ilmselt olin ka seal. Ei mäleta. Sest nii on ette nähtud.

Meeldetulemised muutuvad täpsemaks ja teadlikumaks, kui areng on sealmaal – ning üldse ei loe, kas need, keda rännakul kohtame ja tänastesse rollidesse tajume, on ise skeptikud või kes iganes. Kohtame nii täiesti avanemata kui põhimõtteliselt skeptilisi teekaaslasi, kellega toona mingi diil pooleli jäi. Ja las too lepingupartner põtkib vastu või ironiseerib – on üle või teise-stiili-inimene – ta oli seal – on siin – ja tänu sellele saab üksteisele antud lubadusi täita ning pahateod korvata. Ka siis, kui kumbki osapooltest ei mäleta, sest pole vaja.

Kõrgemad minad teavad.

Toora mäletab.

 

Tänaseks viimane – aga see-eest täiuslik – jalutuskäik regressi viis mind Veneetsiasse aastal 1701. Rinnakas 36aastane naine – pehme pepu ja kõrge büstiga. Must atlass, edev tornkübar, rohelised smaragdid büstipealsel tikandil, igal võimalusel karnevalimask ees. Noobel kodu kanali kaldal, punaste sametpatjadega baldahhiinvoodi kivimaja kargete võlvide all. Mees gondoljeero – mööda kanaleid kühveldamas – laiad õlad, lühike kael, pleekinud lokid ja rakud pihkudes. Minu kapriisid olid kulukad, ehted kallid ja isu täitmatu.

Olin lastetu – ja enamuse päevast seal sametpatjadel koos… meeskülalistega. Pst! Toatüdruk oli üleni kollakashall ilmetu-tilluke olend, kes hiilis ja piilus mööda garderoobinurki ja kapitaguseid – kunagi väljas ei käinud ja kõike teadis. Armastas gondoljeerot. Ja vaikis. Kuni talle siiski ära rääkis, et naine harrastab üksinda kodus olles mitte-üksi-olemist tagant poosis.

Ainus sõber oli ses elus, kus loendamatud vahekorrad korvasid armastuse puudumist, paariteistkümne-aastane poiss, kellega see lopsakas naine – jajah, mina – majafassaade pidi kulgevatel treppidel istus, viigimarju sõi ja unistas. Naine lubas suurte sillerdavate silmadega poisile, et viib ta mitte ainult karnevalile, vaid teeb koos temaga teatri. Päris teatri. Kus saab iga päev teha etendusi, mitte karnevale…

Gondoljeero sai aga helekollaselt kartuliidu-laadselt toatüdrukult viimaks teada, et naine võõrustab ajal, mil mees oma naise nooblite huvide finantseerimiseks raha teenib, mehi. Armastab küll oma meest, aga kuna too on tahumatu ega räägi tunnetest, otsib aseaineid.

Gondoljeero tappis end ära. Naine jätkas näiliselt segamatult veel mõned päevad oma armastatud paariteistaastase poisiga unistamist. Maski eest võtmata. Tal oli itaallanna kohta liiga väike nina ja ta lihtsalt armastas maske. Tema üliplastilised graatsilised käed tantsisid õhus, kui ta poisile nende tulevast teatrit kujustas… Ja tõmbas viigimarja hingetorru. Kõõks. Ja minek.

Teise ilma minekul tuli vastu gondoljeero.

Poisile antud lubadus jäi õhku.

Ja peediidu-armetu toatüdruk jäi kõike mäletama.

Novelli süžee? Ei, Toora eelmine elu, kus Saara ühel õhtul Mai-Agate juhatatud regressioonis käis.

Poiss on tänastes kehastustes Karekas, kellele toona Veneetsias antud lubadust täidan.

Toatüdruk – mu tänase kehastuse ema.

Gondoljeero on kusagil mu lähikonnas. Olin teda regressioonist naasmise eel just ära tundmas, kui Mai-Agate kutsus transist välja, krdikrt. Kesse toonane gondoljeero täna on, kellega meil omavahel kõik ütlemata jäi, mistõttu kõik nii inetult läks, ehkki teineteist armastasime? Nääää, miks ma viigimarju kardan ja rohelisi smaragde pelgan – ja sametpatjadel jõude püherdajaid haletsen – see kõik oli Välja variatsioonidest kogemiseks nopituna juba ära. Kõõks.

Kui vanimat tütart ja tema tütart viimase raseduskuu iganädalastele reedestele analüüsidele viisin ja sündiva põnniga ühendusse sattusin, lendasid puuduvad pusletükid kohtadele. Ma tundsin ta ära. Gondoljeero. Mu kõrgem mina, Toora teadis juba siis, kui ta tulema hakkas, et nüüd tuleb väljasupi hingeklimpide seast just see, kellele tookord nii palju paha tegin – ja tirisin talle kogu tütre raseduse aja oma talu ümberehituse viljana poole oma talust, vedrud igas mõttes tagurpidi. Saagu gondoljeerole töökoda ja tuba ja…

See oli vähim, mida 1701.aastal tehtu eest teha sain.

Veel palju muudki jõudis kohale. Kui 40.sünnipäeval lastega Veneetsias olin, helistasin laste isale ja trampisin jalgu – tahan oma tallu kööki klaasustega pliiti! Mina, kes ma selles elus kelleltki midagi ei nõua, vaid Teenin, trampisin jalgu ja nõudsin – sest ma olin Veneetsias jälle tookordne karnevali-lemb ja patjadel püherdaja – ja soovitut nõudsin Gondoljeerolt, mitte seekordselt mehelt. Mistõttu viskasin ka abielusõrmuse just sinna kanalisse! Segane värk või? Üldse mitte. Väga loogiline!

Miks ma tolle klaasustega pliidi, mille lõpeks ise välja teenisin, pärast tema ülesande täitmist just Karekale viisin? Sest tema, Veneetsia-poisu ees antud lubadus jäi täitmata. Tookord. Täisring ja Itaalias tahetud pliit… Aga pliidi teenis mu toonane bernhardiinipoiss Tobias – ostsin selle Topsiku-tehtud pesakonna alimentkutsika eest. Kelle nimi oli – õieti on, täitsa kobe teine veel – Mattiisen. Põhjusel, et… pole oluline, ühesõnaga – veel üks täisring.

Ning sel kevadel sündinud Jordanil on Tobiase silmad. Selle avastas väike tütar teda teisel elupäeval pesakonnast välja valides – silmituna mõistagi – ning sõnastas üks loomalausuja, erinevat tõugu koerte aretaja… Pauhh-põmaki – ja paigas kõik – nii lihtsalt käibki.

 

Samal ajal, kui mina Itaalias kõiki lubadusi õhku jätsin, rändas ka mu noorim tütar Indira.

Mai-Agate aitab nii sujuvalt rändajaid hingatades nende ajusageduse alla 14 hertsi, et ei teki mingit küsimust, kas see ikka lastele sobib. Esiteks mäletavad nad paremini. Teiseks ei püüa kramplikult miskit näha – seega näevad palju ladusamalt. Kolmandaks lubavad sageli ka vanematel – mõnikord tahtmatult ja enamasti kogemata – oma pilte vaadata.

Emand Väljataga laseb end kohale hinganuil esmalt oma rinda tajudes saada teada, kas mees või naine ja mis seljas – seejärel uuritakse, mis uks ja kus kodu – misjärel tuleb aastaarv. Selle kohta kinnitab nägijatar alati – ära unistagi, sa ei mõelnud seda ise välja! Kohtutakse selle inimesega, kellega on seotud küsimus, mida esitades lovesse lennataksegi. Kõrgem mina leiab sadade olnud elude seast just selle, kus on tollele eksistentsiaalsele küsimusele vastus. Uuritakse oma toonast ametit ja sehkendamisi – ning jõutakse surmahetke. Saadakse teada, kes juures oli, kes vastu tuli – kuidas hing keha teenete eest tänas – ning milline oli toonane tugevaim tunne, millega lahkuti. Seda just praeguses kehastuses lahendataksegi.

Ühel kolamisel oli mu väike tütar Gruusia käsitöömeister – tal oli puutöökoda, kaks lehmakonti, palju pikavillalisi lambaid, peni ja kassid ja kaaren. Et see koht oli Gruusia – seda kuulutas tüdruk mõnusasti gruusiakeelseid laule lauldes – need jäid talle naastes meelde ka! Ning naine, kes tema kui vana mehe juures õppimas ja jutustamas, nõu küsimas ja soojust otsimas käis, on täna tema vanim vend. Keda muide tõmbab praeguseski kehastuses vastupandamatult Gruusiasse.

 

Peterburg 1917 oli koht ja aeg, kuhu sukeldudes sai Toora vastuse küsimusele, miks Saara kehastuses aina selliseid mehi ligi tõmbab, nagu tänane mina just tõmbab. Ilmetu 42aastane mehike kandis oma turris värvitute juustega sama värvi jakki ja pisut lühikesi pükse, kulunud kingad olid harmoonias silmaaluste kottide ja kortsudega. Ta elas Piiteri äärelinnas lagunenud ja lapitud agulimaja korteriukse taga. Ainus tuba oli kapiga kaheks jagatud ning selles ubrikus võimutses mamma. Punakaskuldse atlasspluusi all oli võimas büst ja peal povidloplekkide rida. Ja ta on tänases kehastuses mu laste isa.

Mehike käis ema kapi tagant väljas ametnikutööl. Puitnikerdistega kirjutuslaudade taga töötati püsti ja neid oli reas oma sada. Selle armetu elukese – ema kapitagune, nimetu-isetu arveametniku reaalia – kompensatsiooniks elas too mehikene revolutsionääri salaelu. Lendlehed ja kihutuskobinad – kõnedeks ei saanud neid vadistamisi nimetada, mida pidades ta majast majja luusis.

Kuni üks vene aristokraat tulistas talle tänaval kuuli kõrri.

Minu praeguse elu isa.

Täitis lepingu ja koristas limuka ära – ja sai üsna kohe ka ise surma.

Mehikese kõri lendas laiali ning sealt mannetu mehelaadse toote kehastusest kaasa tulnud aisting on mind ka selles elus jälitanud. Kõri võib laiali lennata nii kaubanduskeskuses kui Pariisi Jumalaema kiriku ees. Koos lastega mitte. Üksinda kogetavast paanikahäirest ning pea ja keha vahelt kaela minema lendamise kogemusest olen üsna palju ja avameelselt jutustanud – et teistel paanikahäirujatel tuge oleks.

Mis juhtub ühega – juhtub kõigiga.

Peale vaimolendi, kõrgema mina meil midagi-kedagi inimesena arenemise lõputul teel kedagi kogeda pole. Ja seejuures ei saa ega pea teistele meeldima. Just nende sõnade kirjutamise ajal sai Saara täpselt ühe korraga kaks kirja. Ühes heitis üks kolleeg ette, et Saara tekstides on kole palju teda ennast, ajakirjanikud ei tohi oma minast kirjutada. Mõtlesin just vaidlema hakata – ka need ajakirjanikud, kes kordagi mina-sõna ei kasuta ja näiliselt vaid endavälist kirjeldavad, jutustavad ikka ja ainult endast. Ent samal hetkel maandunud teine kiri pahandas – temast, privaatsest ja erilisest, ei tohi kirjutada – kirjutagu endast, aga teisi ei puutu! Ups – aga ma ei tundnudki teda… Ja jutuks oli üks ja sama tekst… Toora hakkas naerma ning avaldas täiesti siiralt mõlemale armastust. Endale ka. Endale eriti.

 

Mu väike Meister heitles samal ajal põlevas Eestis.

9aastane tütar sattus keset põlevate külade-linnustega Eesti metsa. Elas seal koos samuti teismelise poisiga ja hulga loomadega. Orvud olid endale okstest onni ehitanud ning tõid põlevatest küladest ja linnadest teisi lapsi metsa ära. Neil oli hobune – ja tüdruku parim sõber oli nõiamoor, kes metsas elas. Ka tema onn pandi põlema. Tüdruk tõi nõia koera viimasel hetkel tulest välja – ja see on tema tänase elu poni-Mann. Käitub tõesti pigem koerana tänagi…

Metsas kasvanud orb elas tolle aja kohta tavatult vanaks – nagu tema hobunegi. Hobune tõi pisut enne metsamoori lahkumist ilmale varsa, kes jäi ilma peale – ning mu väike tütar tuli reisilt tagasi väga vastumeelselt ja nutuga. Varss silme ees.

Veel õhtulgi tüdruk aina nuttis varsa pärast, kuni järsku tema pilk ja meeleolu klaarus: see on Namaste! Meie roosa eriline hobune, kellesse Igor Mang on kiindunud ning kellest Poola-elust saabunud teekaaslane on vaimustunud. Kaheaastasele hobule anti võimalus inimesena tulla, ent kuna tookord jäi emandaga kõik pooleli, valis ta ise viimase loomana tulemise – Namaste tuli selleks, et tema ja Indi kõrgemad minad saaksid täita teineteisele antud lubadust.

Sellised teadasaamised on tohutu kergendus.

Sellepärast kõikvõimalikud persoonid aina sagedamini ja enesestmõistetavamalt niisugust iseenese ajaloos surfamist harrastavadki.

Sedasi on kergem õppida ning valutum oma 1000 kehastusest läbi pühitsuse poole pürgida.

 

Kui ansambli Indigolapsed kontserdil kolm aastat tagasi juhtumisi lovesse läksin ja võõra koera kaudu kanalisse lendasin, ei saanud ma veel aru, mis see täpselt on. Ehkki Luule Viilma kodus olin seda kiirabi ja päästetööde käigus korra kogenud.

Kontserdile tuli tiibeti mastif. Peremees pani ta okupatsioonide muuseumis ukse kõrvale istuma. Istusin Rocky kõrvale põrandale ja toetasin teda kätega puudutamata külje vastu teda. Ja… kooldusin! Mu tütar trallas koos kümnete kontserdil olnud lastega mööda hoonet, märkas, tuli – ja tõi kõik teised lapsed kaasa. Lapsed istusid külg külje kõrvale. Mina toetusin vastu mastiffi, Indi vastu mind, kõik kümmekond last ridamisi meie peale – sulgusime ümber koera nagu lootoseõis.

Teadsin, et oma tuhat aastat tagasi olime kõigi nende lastega koos. Seal… noh… seal… Jah, Tiibetis!

Vastuse tõin Ulvi Michelle südamemeditatsioonilt – enne seda eksikombel Ulvi kanalisse eksides.

Toora kooberdas kuhugi tundmatusse aega-ruumi pika laua taha, kus olid violetsed liivakellakujulised naisolendid ja kus… Mine minu kanalist välja! Palus Ulvi lahkelt, aga nõudlikult.

Kuulekalt sattusin kivikristalltuppa, kus avanes ja sulgus samasugune lootos, nagu mastifiga koos kohatud. Ja hingelind siristas: Tiibeti munkade poistetuba, aasta 1004, tere tulemast tagasi!

Kui kord Mai-Agatega vestlesime, silmitses nägijatar tütre ja minu kõrvu, nentis, et me mõlemad oleme olnud mungad. Mispeale teatasin, et Brigital on samasugused kõrvad. Ja keset rahvarohket koridori sundimatult kõrvadest lobisedes… libisesin hetkega sellesse ellu – me Indiga polnud ainsad Tiibeti poisid – ka Brigita oli seal.

Veel enam. Üks poiss oli veel. Teda Täisringi Sargvere esietenduse eel esmakordselt kohates tundsin ta ära. Teate küll seda äratundmise tunnet – ma olen sinuga kohtunud, sa oled… Nojah, faktiliselt on ta indiaani-Kareka belglannast nooruke pruut. Aga tema pruunid silmad, avatari kõrvad, suujoon ja see Miski…

Pokumaal Täisringi arvult juba õige paljundal etendusel Brigita ja Sherley kohtumist kõrvalt vaadates naeratasin kõigepealt sellepärast, et Edgar Valter oli kohale tulnud ning andis endast väike-nali-haaval ilmekalt märku. Ent Toora ja Saara naeratasid samas ühtaegu nii siin- kui sealpoolselt – ennäe, veel üks meie seast!

Sherley, tuhande aasta tagune Tiibeti mungapoiss oli tulnud Eestisse oma indiaani-armastatu juurde, kes oli kolmsada aastat tagasi Veneetsias teatrisse kui ideesse kiindunud lapsuke – liiga paljulapselisest perest, et oma unistusi täita kuidagi teisiti kui gondoljeero naise abiga. Kes täiesti häbematult viigimarja kätte ära lämbus.

Belglanna tajus, et mingi värk on.

Nii tema ja Brigita kui tema ja minu ja iseäranis minu ja Kareka vahel.

See tegi tüdruku murelikuks.

Ja sellistel puhkudel ei saa Toora asja lahendada vennaliku õlalepatsutusega: jou, sa oled täna ka jumala mõnus mees – pardon, piiga – nagu tookord.

Sellistest puhkudest tuleb välja kasvada. Valuga, ikka valuga – kuidas teisiti…

 

Mis puutub emme Agatesse, siis ta on seda jutustanud, et kord ennemuiste oli Kreetchen tema tädi ja teise-ennemuiste mina tema tütar. Selleks, et täiesti toorele ja jummala avanemata Toorale seda paarkümmend aastat tagasi öelda, lasi ta Luule Viilmal meid kokku viia. Ka Sirje Gabriel oli selle kohtumise juures. Olin esitlemisest uhke ja kehitatud – Toora tajus, et kuulub nonde kosmosemuttidega ühte – aga Saara oli veel lihtsalt Kati ning mõeldamatud olid sellised tänased hetked, mil Toora peetakse tänaval kinni ja palutakse abi – või Saarale hiilitakse selja tagant ligi, kui ta parasjagu ülikeskendunult talli puhastab ning anutakse juhatust. Sitaviskamine on ääretult intiimne, avav ja puhastav spordiala – isiklik ja keskendunud nagu pesapunumine ja titemähkimine – nii et sellises meditatiivses olekus sitaviskajalt on ülimalt lihtne energia välja peksta. Iseasi, kui õnnelikuks säherdune vägistamine osapooli teeb. Toora alles tegeleb selle probleemiga – kuidas end surmahirmul vampide eest päästa. Vambid on nemakesed seepärast, et nad ise ei kavatse midagi teha, et vähki võita või eluräsitud südame kiuste edasi rallit sõita. Tee mind korda!

Sellisest ärritavast olukorrast tulevad kõik valgustöölised läbi – kes puhastab end sõnadega „mina kogen praegu…“, kes lihtsalt tänab-naeratab-vabastab. Kes kirjutab, kuidas koges ja vabastas – sest mis juhtub ühega, juhtub kõigiga. Toora lemmiklause jah.

Meie esimesel kohtumisel ütles Mai-Agate tere asemel: ma olin sinu isa. Või nii. See teadmine andis hilisema turvatunde ja kokkukuulumise teadmise koos Kreet Rosinaga töötades – ning üha uusi Meie Omi ära tundes.

Enne Täisringi etendust Inglistes sulgus ring. Tütart jões ujutades ja kaldaäärseid paadisildu silmitsedes see juhtus. Keelates lapsel ühte laevukesse ronimast… sain teada, kus ja kuidas Toora oli Agate-kalli laps. Amsterdam. Isa tavaline karune paadivaras. Meie mõistes korterivaras, kes kai ääres seisvaid ujuvaid kodusid tühjendas. Mina – paras Arabella, pisike ja vilgas varateismeline – pugesin nagu suslik sinna, kuhu isa käskis ja tõin, mida vaja.

Mis ma siis jonnin, kui keegi mu enese autost maki või töötoast sai tuuri paneb!? Karmalaks ja arved klaaritud! Kuivõrd viimne kui tänane juhtumine on meie enese tegude ja valikute tulemus, peaks pigem tänulik olema, et õiglane tasakaalu-haldjas praegu oma töö ära teeb ja rehnut on puhas.

 

Ja nad muudkui tulid. Ja tulid. Ja tulid.

Seda jah, et edevust kratsis kenasti kõrva tagant, et tänase Eesti kümned ja kümned vaimuinimesed-valgustöölised, kanaldajad-prohvetid, tervendajad-teejuhid aina tulid Soonele. Samal ajal, kui ma ise alles võõrastasin seda talu ja häbenesin oma emade kapitaguseid põnne, kellega ma abielus käisin – et olla toonase Peterburi moluga võrreldes teistpidises olukorras. Memmekate emmeja. Kuni nood oma emmede juurde tagasi lidusid. Kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida. Ma seal Peterburis ju ka ei tahtnud.

Kuulasin kümnete tarkade teooriaid ja tunnetasin Toora teadmistega kattuvaid aspekte. Tore.

Paari aasta eest hakkasid ühinema konstellaatorid – erinevate erialade tublid tegijad, kes koos kanaldades ühendväega puhastavad ja tervendavad. Selgeltnägijate kooli Taevas ja Maa juhi Teresa Mängeli manageeringul on nende keskus Tulika uulitsas ning üha areneb ja laieneb igas mõttes.

Selle ringkonna väerahvas on Soonel vähemalt kolm korda käinud.

Üks konstellaator, Aivar Haller nendib rahulikult – märk!

Toora ei saa. Siis peaksin järjekindlalt Tallinnas muinasjullede kontoris käima, koos nendega mööda abivajajaid tuuritama – alatihti Kirna mõisas käima. Seal on rituaalid ja koolitused ning mõis kuulub Omadele. Ent mind ei jätku – Kirnas on ka hobu-Maie, kelle juures trennis käia – ajakirjalood ja raamatud, näidendid ja hobuteater – kõik see, millest koosneb Toora tee, sunnib valima. Ehkki nii armas oleks kuuluda. Turvaline. Igas mõttes. Ja vot ei saa.

Sotti saan küll. Järjest enam. Suutäishaaval.

Emadepäeval kohtusin oma talu lävel noore mungaga.

Pidin koos tütrega Kirnasse šamaan Heli sütelkõnnile minema, ent minu tütar läks aastase trakeenibeibega tülli ning sooritas valestimõistmise tulemusel õhulennu. Lendasime Tallinnasse jälgimisele – laps jälgis mõned tunnid, kuidas vapustusejärgne ema magab. Kirna Omad tegid eestpalve ning kui koju jõudsime, avas meile ukse peakotiga pikk sihvakas noor mees, kes ütles, et sel aastal tuleb üks, õnnelik haiglaskäik veel – vanima tütre poeg sünnib. Gondoljeero tuleb tagasi.

Sell ei jäänud arvatagi teed jooma. Enne lahkumist peatus antonovka juures – selle all on kellegi haud, nägin paari aasta eest, kui siin käis rootsi kanaldaja Daniel.

Simunapäeval sain teada, et see olin… ma ise. Nii munk kui hauas olija – üks Toora kõik.

Simunapäeval sai taas Täisring – üks Meie Omadest, esoteerika keskuse emand Sirgi Tammik tuli siia püramiidi maalima ning jäi ka õhtuks, mil motivaator Kaido põikas korraks väikest lugu tegema, ent jäi kolmeks tunniks ning sündis suur Lugu.

Vestluse ajal libises Toora kanalisse ning tõi sealt teadmise. Kirna mõisa rajasid paganlikupoolsed Paide palvevennad, kes elasid koos kitsede ja põlluviljaga ääretult lihtsat ja ehtsat elu. Üks neist läks sealt jalgsi Liusse ja ehitas Kirikunukale kiriku. Misjärel mul oli au kaheksa aastat seal Jausa emand olla. Teine tuli oma palverännakul Soonele. Rajas talu. Millest käis hiljem sõdasid ja vennatappu, metsavendlust ja metallirahet nii palju üle, et kui Toora siia kolis – olemata enne eluseeski Raplas käinud! – oli rusuv ja raske, õhk tihke ja nõrgukesed teekaaslased põgenesid siit sootuks minema. Järgnes mitmeid ringe puhastamist ja pühitsemist. Lammutamist ja ehitamist. Kuni sai hea.

Vend Aivar võttis Toora avastuse rahulikult kokku – portaalivalvur teab, kuhu ja keda ja kuidas ta suunab. Kuna Soone on Kirna Tähevärava filiaal, siis siin nõnda tihe nõidade liiklus ongi. Helendavroosast Klaudiast on õnneks kujunenud ütlemata täpne ja kindel korrapidaja – millised härjapõlvikud kuuluvad siia, kes mitte – nähtamatuil kodakondseil on võimalus valida: töötate kaasa või astute ära.

 

Toora teab – kui kuhugi jõudma pead, siis jõuad ka. Kasvõi läbi Türgi.

Aasta 1748 – ja mina nii kerekas maksukoguja, et Suur Sämm, kadunuke, oli mu kõrval poisike.

Kõvakettalt leiti see elu vastuseks küsimusele, miks vaatamata tohutule töökoormusele raha minust aina eemale põrkab ning füüsiline koormus ei taha sugugi väheneda. Aga palun – kes kord end surnuks õginud ja rikkuse tõttu rasvasse lämbunud, selle kõrgem mina hoidub. Nii rahast kui rasvast.

Kogusin makse ja ehitasin sultani kõrvalt rikastudes palee. Valged võlvid – neist ühe all hubisev elektrisine madu. Mu ainus elukaaslane. Olin nii paks, et oma punaka apelsini karva siidrüü all kummuva vatsa alust noksi ei näinud. Aga mul polnudki temaga asja – sõin ja lamasin. Üksilduse peletuseks lasin palee tornitippu valada vägeva kullast kella. Nüüd sain laialivalguva rasvakuhilana maas selitades nöörist kella kõlgutada. Ilus. Aeglaselt kõikuv kell. Hubisev madu… Õhupuudus… Ja mu 47aastane süda jäi rasvamassis tasapisi seisma, kui õhk kõrist läbi ei mahtunud.

Mu korinaid uudistama tulnud madu jäi mu pekise massi alla, kui viimastes tõmblustes kehast lahkusin. Ära lömastasin teise. Selle eest tappis ta järgmises elus mu vennana tulles mu ära. Ikka vähe – ka praeguses elus nõuab ta aina võla tasumist ja süü heastamist. Hea vähemalt, et ma tean, kustkohast mis värk meil pärineb.

Kuni elu – on kõik muudetav.

 

Mustrid-mustrid, muutuge… Toora pole võlgu ega süüdi. Toora ei pelga väärikalt teenitud küllust. Toora pälvib armastava paarilise. Nii neid mustreid muudetakse.

See pole salateadus. Seda rännakumeetodit harrastab aina enam inimesi – tervendajad ja koolitajad, õpetajad ja loovisiksused peavad vajalikuks lausa kord nädalas oma sisekosmosesse luusima minna. Toora rändab teadlikult kord kuus. Juhuslikke, mentorist juhtimata kanalisse libisemisi juhtub siis, kui on õnne mõnd Oma kohata, ühist asja ajada – ning autasuks saabuvad maitsvad kanaldused.

Uuemal ajal Toora enam ei viitsi väga teistsuguse parve lindudega vestelda ega oma energeetilist korrust siiasinna sõidutada. See pole upsakus – raiskamine on patt ja selle eest saab karistada. Nii, nagu vampiiri imetaja saab selle eest karistada, et oma elu ei ela, vaid seda toidab, kes ise midagi oma arenguks ette ei võta. Kui üks amm on tühjendatud, võetakse järgmine – tühjakstõmmatuse kogemusega hing aga enam seda korduvat reha ees kaerajaani tantsimist ei vaja.

Vajame hoopis sama parve lindudega kohtumist ja ühtekuuluvust.

Kuuludes on lihtsam argipäeviti teist keelt kõnelda. Sellist, mille kohta lugejad või koolitatavad, kliendid või patsiendid meile ei kähva: ma ei saa mitte millestki aru – jälle mingi uugapuugavärk.

Koostööpartnerite ja meediatekstide subjektidega kohtudes tuleb level valida. Mitte filosofeerida.

Kui vett lähed tooma, too vett!

Juhtub, et ärimees või hobuinimene, kellega Toora asju ajab, osutub Omaks – siis on see loterii peavõit, kui saad lisaks ämbri kandmisele ka ämbri sisust ja vormist vestelda.

See tekitab värskelt lapselikku hasarti. Nagu ka elust elusse rändamine ja iseenese kokku noppimine.

Soovitan soojalt – midagi enamat kui mina ise, meil üheski elus õppida ega teha pole – ning iga õppetükiga lahustame segavat Ego üha hõredamaks. Kuni väärime enda kõrval elavaid loomrahvaid – neil Ego laksu pea kohal segamas ja loksutamas polegi – puhas vaim ja ühendus Algallikaga. Aga selle suunas me peatükk- ja reis-haaval ju olemegi!