26. november 2015
Evelin Samuel elab koos kolme mehe ja saviga
„Kui meid noorusaegsete annete ja harrastuste järgi mõnda kasti pannakse, siis on sellest kastist ja toonaste siltide alt välja pääsemine võimatu. Või vähemasti väga pikaldane – nagu savi olemusse pääsemine,“ võrdleb kahe kõrgharidusega majandusharitlane ja ajakirjanik, keraamik ja käsitöömeister Evelin (40) Eesti elu oma armastatuima materjali, savi mõjutamisega. „Eesti rahvas on hea ja kaunis, aga mina ei saa ega taha olla kellegi omand. Omandiga ollakse familiaarsed. Tahan olla puutumatu – ning üha sügavamalt ja vaimustunumalt keraamika lõpututesse võimalustesse süüvida. Kogu oma eneseväljendamise ja väljaelamise tarbe saangi kanaliseerida voolimisse ja erinevate saviliikide valdamisse, ühendamisse ja avastustesse.
Ma ei laula enam isegi mitte duši all!“
Samal ajal, kui kogu 21.sajandi maailm soovib kõike kohe ja kiiresti kätte saada, vaimustub keraamik Evelin just sellest aeglasest kulgemisest ja introvertsest enda ja materjaliga olemisest, mida tollesse käsitöömeisterlikku maailma kuulumine võimaldab. Tema õpetajad olid Eesti Kunstiakadeemia avatud ülikoolis meie mainekaimad keraamikud, igaühel erinev metoodika ja tehnika. Ning ka need, kes on põlvkondade kaupa saviga koos elanud ja õpikuidki kirjutanud, vastavad Evelini sõnul tema tuhandele tehnilisele küsimusele rahumeeli: seda ma veel ei tea, proovime järele!
Ja hapralt tütarlapselik naine proovibki. Kodus on tema ateljee magamistoas, nii et naine sõna otseses mõttes magab koos saviga – muist vormidel kuivamas, osa juba kunstniku enese jumega harmooniliselt kargelt ja puhtalt heledaks kuivanud. Ta segab halli põhimassi heledaid toone, imetleb iga tekkinud vööti ning katsetab oma jõulisemalt hallidele kaussidele portselaniseguga valgete servade voolimist.
Nii kõrge jalaga kui kolmejalgsete või hoopis jalgadeta koogivaagnate servas on Evelini vanaema heegeldatud pitsi jäljend. Meie ajastu ihaleb ideaali „kõik müügiks – ja kohe“ – neitsiliku kunstniku looming ostetakse samal ajal ära veel enne, kui see tema ateljeest väljudagi jõuab. Hingestatus tuntakse ära ning loojaga sama õhku hinganud autori-esemeid tahetakse oma koju.
Hiiu haldjas
Evelini ja tema kolme mehe kodu on Hiiu metsas – ülimalt vaikses ja kummastavalt romantilises-turvalises korterelamus. Pojad Oskar ja Torsten ehitavad metsa onni ja vanem poeg sõidab Gustav Adolfi Gümnaasiumisse rongiga. Millel on jabural kombel hoolduspaus just laste koolisttuleku ajal. Õnneks asub toimetus, kus ema töötab, kooli ja Balti jaama lähistel – lisaks elavad sealkandis ka vanavanemad ning poiste isa.
Kuni noorem poeg on eelkoolis ja poisid tegelevad oma harrastustega – ja ema lisaks Käsitöölehe toimetajatööle ka www.ideesahver.ee koostamisega – ootab neid Hiiul veel kolmaski mees. Kräsuskarvaline retriiver Pähkel – sügavpruun, südameüdini sõbralik – ning valvab, et emanda villitud mahlapudelite patarei ega sahvris varuks seisva saksa savi pakkidega miskit ei juhtuks.
Sõbralik oli ka maailma harmoonilisima paari laialiminek selleks, et teineteisele vaba areng kinkida. Toona olid Evelin ja „Rambu“ just maale kolimas… Ja kolisid Nõmmelt hoopis erisuundades korteritesse. Optimaalsesse edenemisse. Mille tulemusel Evelinist on saanud endast paarkümmend aastat noorem, karge ja väärikas Neiu Ise. Väga eriline ja hillitsetud Daam.
„Poegi me oma unistusi täitma ei suru – aga mõlemal on tõmme nii spordi kui muusika poole. Eeldusel, et ei survestata. Oskar käib Mart Poomi jalkakoolis ning on üleni vutivaimustuses poiss. Kui ta pidi hingehinnalises solfedžos käima, olid tal pisarad silmas – ent sõber Jorma kitarritundidest on väike mees tohutus vaimustuses,“ on ema tänulik. „Isaga nädalalõppu veetma minnes on tal kaasas kitarr, raamat ja pall. Loogiline! Torsten avastas enda jaoks idamaised võitluskunstid. Vendadel võivad olla väga erinevad eelistused ja rütmid – igale savile oma põletuskuumus!“
Igatsus ürghalli järele
Evelin arutleb, et samavõrd kui samade vanemate lastes avalduvad geenid erineval moel, peitub ka inimeses eneses ootamatuid kirgi. Ehkki neitsilikud valged anumad on Evelini olemusega sulnis kooskõlas ja neid tahetakse temalt enim, tunneb ta ise mõnikord vastupandamatut tõmmet robustselt halli ürgse ja eheda savi järele. Ürghalli kombineerimine teiste materjalidega on veetlev – ning seda saab võrrelda armastusega iiri muusika vastu.
„Olen oma armastatud ja igatsetud Iirimaale teinud kaks reisi. Esimesel korral koos Eda-Inesega – meil läks Eurovisionil ülihästi ning samas polnud ma taustalauljana nii pinges kui solist ning nägin ja tegin rohkem kui lootsin. Teisel korral rändasime sõpradega kaks nädalat mööda Iirimaad – ja nüüd tahaksin ka Šotimaale,“ unistab naine, kelle hõbedasele puhtale tämbrile sobib iiri muusika nii hästi, et mõne aja eest esines ta siiski koos Peeter Rebasega seda esitades. „Peeter on olnud mu kõige kauasem bändikaaslane, iiri muusikale ei suuda ma vastu panna. Aga mingit jätkuvärki sellest kindlasti ei tule. Ma ei hakka eales kohvikuõhtutel-presentatsioonidel rahva omandina prae taustaks laulma ega saa rahva omandiks – kuitahes armas see rahvas mulle ka on. Privaatsus on mulle olulisim. Ja oma paljuvariandilise rahvaga keraamika keeles suhestudes saan üksnes positiivset tagasisidet. See on hea. Aitäh.“
Omadega savisse sattus Evelin otse loomulikult juhuslikult. Sõbratar oli saviõhtule registreerunud, aga ei saanud minna. Evelin sai – ja jäi. Astus kunstiakadeemiasse ning on nüüdseks ülimalt intensiivse ja mitmekesise hariduse saanud.
„2005.aastal lõpetasin EBSi majandusharitlasena reklaami ja suhtekorralduse suunal. Ma tean, et olen hea kirjutaja ning viis aastat ajakirjas Tervis Pluss on olnud mu elu parimad. Tervis ja toitumine on mu prioriteedid ka veel. Nüüd toimetan Käsitöölehte ning täidan ainuisikuliselt Ideesahvrit, mida tema anonüümsuse tõttu vist minuga ei seostatagi,“ naeratab endisaegselt kombekas naine, kes armastab ka endavoolitud nimelistele tassidele kirjutada härra ja proua. „Praegu pole ajakirjanikutöö enam nii karm kui mõne aasta eest, kui kirjutasin üle viie artikli päevas. Aga kastist välja pole ma ikkagi pääsenud. Ja trotsikihvatused külastavad mind endiselt, kui mind inertsist ikka lauljaks nimetatakse.“
Torsten Toompeale!
Evelin meenutab, kuidas meedia kihises, kui ta ajakirjanikutööle asus. Ringvaade kutsus otse-eetrisse. Kollases avalikkuses lehvisid pealkirjad „Kui eurolaulja võib saada ajakirjanikuks, võib ka ajakirjanik Eurovisionile minna!?“ Muidugi võib, leiab käsitöökunstnik – aga temas ei liiguta järjekordne Eesti laulu karusselli käivitumine enam ainsatki närvi.
„Eestlased on õnnistatud teiste väga kauni tämbri ja hea väljaõppega lauljataridega – Liisi Koikson, Mari Pokinen – ei pea mina oma vaikimist miskiks raiskamiseks. Enesetõestamisest ajakirjanikuna tulin aga välja võiduga, mille tõeline olemus on samuti kaua-küpsenud-kaunikene, nagu hea keraamika – valimiste ajal hakkas mind enim toetama kolleeg, kes oli alguses kõige skeptilisem,“ laseb naine oma kirgastel sinirohelistel silmadel Hiiu metsatuka sügisvärvidel rännata. „Toimetusse tööle asudes käisin inimestega ükshaaval kohvil, et nendega silmast silma ja südamest südamesse maailma asjadest vestelda ja tegelikku ennast tutvustada.
Üks naine jäi kõige kestvamalt skeptiliseks… Kuni otsustasin parlamenti kandideerida. Siis kujunes just tema kõige asjalikumaks ja tegelikumaks abiliseks ja toetajaks. Ühinesin maksupoliitika kui ühiskondliku kokkuleppe aluse reformist lähtudes IRLiga. Minu kui majandusharitlase jaoks oli keski ja sotside miinimumpalkadega peibutamine alusetu ulme, millel ei saanud katet olla.
Nüüdseks on selgunud, et tegemist oli ohutu populismiga. Eelarvekomisjonist ei saanud seesugune utoopia läbi minna ning valimistel võidukad võivad süütult käsi laiutada.
Küll aga saavad praeguse koosseisu riigikogulased kõige halastamatumalt kõige eest peksa. Nii põhjendatult kui põhjendamatult. Ma ei usu, et see on tingitud järjenumbrist 13 – mu sünnipäevgi on 13.kuupäeval, hea päev ju! Pigem oleme igas eluvaldkonnas teel kriisi põhja.
Lahendus ei tule enne, kui endisaegsed on areenilt lahkunud. Meie laste poliitikuteks kasvamine toob uue hingamise ja eetika. Oskar ja Torsten Toompeal – ja-või nende eakaaslased – arvutavad ja mõtlevad juba väga teisiti. Sõltumatult. Ega lahmi enam seesuguste absurdsete otsustega, nagu hetkel nii hariduses, tervishoius kui reklaaminduses inimesi ehmatavad. Loodetavasti on võõrandunud poliitika lagi nüüd käes…“
Vabaduse hind
Saviga koos elav ja hingav Evelin on oma näilise hapruse juures tohutu töövõimega. Ta kinnitab, et jõud tuleneb sellest, et ta teeb seda, mida väga tahab teha. Vabalt luues ja arenedes. Vabaduse hind aga on see, et naisel pole juba päris ammu olnud ühtki vaba õhtut. Mitte ainsatki.
Ta pole mitmeid aastaid veetnud ühtegi jõude-õhtut, lihtsalt niisama olles. Kui ta ei vooli, siis teeb mahla. Kui ei kirjuta, siis otsib materjale Ideesahvri jaoks. Või koob. Käsitöölehe kaanel kannab näiteks näitlejatar Karin Rask Evelini kootud kardigani. Aegadel, mil kõigil on kiire-kiire-kiire, on tema veendunud, et inimesed pöörduvad taas käsitöö juurde. Loovuse ja oma kätega millegi tegeliku tegemise pärast.
„Praegu on selline periood, et tuleb end nii keraamiku kui ajakirjanikuna mitmekihiliselt ja erakordselt intensiivselt tõestada ja teostada,“ teab haldjaliku välimusega lainemurdja. „Kevadel tuleb juba sootuks kergem hingamine. Siis pääsen nii Eesti- kui Šotimaale reisima. On mitmeid kohti, kuhu tahaksin minna. Pärast seda, kui kõigepealt üks prii hingamise õhtu on ära olnud.
Oma poegadest loodan voolida isiksused, kes ei tee kellast kellani tuima tööd töö pärast, vaid kogevad sedasama õnne, mida mul endal on olnud võimalus tunda – elu pole elamata, kui su käed on savised, tervislik ja puhas toit laual ning unistused silmapiiril. Nojah, savi ja lõnga juurde kuuluvad tegelikult ka peni-Pähkli krussis karvad siin-seal korteris. Koerakarvad lihtsalt tubadest just kodu teevadki.“