Janno Hert: alkohol on kultuurinähtus – mitte põrandaalune tapariist

„Eesti rahvas on nagu üldine trotslik jäär – ja seda looma mina tunnen,“ väidab Eesti Alkoholitootjate ja Maaletoojate Liidu liige, AS Tridens turundusdirektor Janno Hert, kes on Jäära tähtkujus sündinud ning äsja õnnelikult teise lapse isaks saanud perepea. „Kui Jäärale midagi keelata, kättesaamatuks muuta või teda ühiskondlikust kokkuleppest kõrvale tõrjuda, tekib jonn ja vastupidine tormamine. Hirmutage ja keelake Jäära – ning te saavutate traditsioonidega kooskõlaliselt haritud ja turvaliselt teadliku tarbimise asemel taas punkrimentaliteedi ja salaviina vohamise.“

Koduse ja avaliku hariduse ja koolituse asemel kipub praegu õhus olev napsu reklaami ja müügi eeskirjade muutmine tasalülitama väärika ja mõistliku valiku. Nii selles mõttes, kas osta ja tarbida või mitte – kui selles mõttes, milliseid soliidseid elukutseid valida. Keegi ei vali ju garaažijoodiku ametit – tükkis selle ohtlike liialdustega. Järjepidevuse ja suhtumise normaalse kulgemise korral osatakse elukutseks valida veinimeister ja sommeljee, maailmatasemel baarmän ja professionaalne kaupmees.

Teiste rahvaste seas on samas mitmeid selliseid geneetilisi erisusi, et need välistavad alkoholi tarbimise üldse. Legendaarseim on indiaanlaste alko-allergia – puudub ensüüm, mis seda looduslikku ühendit lagundaks ning tagajärjeks on psühhootiline „äralend“ ja koomalähedased pohmelused. See on olnud põhjus, miks kolonisaatorid põlisrahvaste käest maad endale said. Ent nüüd, kus seesugust biokeemilist fakti teatakse, osatakse ensüümita noori hoiatada. Ning seda teevad tegelikult ka mitmed jõulised religioonid eesotsas islamiusuga – kuivõrd alkohol mõjuks kõrberahvastele surmavalt, siis Allah ei luba.

„Mina olen õppinud terviseteadlikku meetodit pärast pitsi ohtrasti vett juua. Eesmärk ei ole ju mitte purjujäämine, vaid hea tuju ja meeldiv olemine – ka järgmisel päeval,“ teab Janno nii seda, et etanool vajab tõhusat rehüdreerimist – kui seda, et väärikate hingestatud alkoholimarkide ja kaubamärkide loojate seas, kes põlvest põlve ja sajandeid oma kunsti pärandavad ja lihvivad, reeglina joodikuid ei ole. On vaimustus ja sära silmis, kui uus laar väärt veini on valminud – või mõni uus nipp avastatud. „Kultuuri ajalugu on otsekui rõõmuküllane ja avastusterohke jada legendaarseid lugusid. Kuidas näiteks norrakate Akvaviti üks vägev kaubamärk saadi? Ühte tammevaati ei saanud viina päris pilgeni – osaliselt tühjas tünnis loksus märjuke mööda tammiseid tünniseinu laeva pardal, sai troopilises päikeses pargitud – ja tulemuseks haruldane kaubamärk! Samal ajal, kui Eestis muudkui karmistatakse ja hirmutatakse peaaegu kõige söödava-joodavaga, on karmid viikingid midagi nii vinget saavutanud…“

Kosmika ja biokeemia

Samal ajal, kui ridamisi – rahvale on seni arusaamatu, kelle huvides õigupoolest – karmistatakse ja keelustatakse järkjärgult igasugune taimne ja loomne toodang – töödeldud liha, maiustused… – paiskab üks äsjaavastatud asteroid perioodiliselt õhku tummiseid etanoolipilvi. Biokeemiline koostis teisel selline.

Inimese organismis aga paiskab etanool vere kiiremini liikvele, laiendab veresooni ning õige kasutamise korral desinfitseerib, katalüseerib ja oksüdeerib. Janno kirjeldab heldimusega oma 95aastaseks elanud vanaema, kes tavatses õhtuti 2 cli jägermeistrit võtta, sest tal oli iseendaga seesugne kokkulepe ja see oli tema rituaal.

„Olgu tegemist taluperenaise aetud pihlakatõmmise ja kasepungaviina – või apteegi-tinktuuridega – teisiti kui piirituse abil ravivad ained taimede seest üldse välja ei tulegi,“ meenutab Janno. „Kui mõni inimene on tervise või soodumuste tõttu karsklane – siis au talle! Ent au ka neile muinasjutulistele toosti-kunstnikele, kes näiteks Gruusias märjukest õnnistavad…“

Mis puutub vahepealsesse jäigasse karsklusse pöördumisse ning sellest meedias avameelselt kõnelemisse, siis täna on tekkinud tiba teine trend. Küpses eas isiksused on oma ihu ja hingega uue kokkuleppe sõlminud ning näiteks 15 aastat täiskarsklust pidanud teatrimees Jaan Rekkor lubab endale erilisel puhul tsimarukese viskit või midagi. Õige väestamise ja lepingute pidamise puhul lappama ei lähe – ning loeb oma maailma sumedaima tämbriga reklaame. Muu hulgas. Need aga kätkevad endas samuti esteetika-eetika-psühholoogia-spirituaalia peent kombinatsiooni.

Millenniumidevanune kultuur

Iga lapsevanem teab, mida vaatavad erinevas eas lapsed meisterlike teleklippide puhul – kuni kümnene uurib stiilseid kostüüme-soenguid-tantse – teismelisele aga on paras hetk selgitada, et siider pole limonaad ning rumm ja metaksa pole viin. Ning see ei tähenda, et lapsuke lippaks teleri eest või diivanilaualt kaasa haaratud ajakirjaga garaažis sumisevatele meestele kihutuskõnet pidama, et tegelikult tuleks juua konjakit või vahuveini.

Romantiline kaubamärk jägermeister ilmutas end paarkümmend aastat tagasi Eestis – stiilseimalt jahiratsutamistel, kus rebasesaba küttijaile seda kosutust pakuti. Toonastest ratsanikest osa tõusis hiljem maailmatasemel tippratsutajateks – muist ravimi- ja meediamagnaatideks.

„Jägermeistri – mis tõepoolest sobib Hubertusele pühendatud jahiratsutamistega olemuslikult kokku – leiutas meister Curt Mast varsti sada aastat tagasi. Tema isa tootis veiniäädikat – tema aga oli kirglik jahimees. Teda liigutas legend jahimeeste kaitsepühakust Hubertusest, kes nooruses tappis aplalt ja valimatult rohkem ulukeid kui vaja – kuni kohtas hirve, kellel oli sarvede vahel rist. Ilmutus! Pärast seda töötas Hubertus välja jahimeeste aukoodeksi ja küttimise eetika – mistõttu ristiga hirve pildiga liköör on jahiseltside tsunftinaps. Aga ka suusatajate ja lumelaudurite seltskondades on ta soojendav-laadiv pisidoping,“ loetleb Janno. „Meremehed eelistavad kuuldavasti kargemat kraami.

Selge on, et kasvatus ja kutsevalik eeldab teadmisi. Sõbrad on väitnud, et meie tootekataloog peaks arukates majapidamistes kokaraamatute kõrval seisma, et prae ja aperitiivi kokkusobitamist spikerdada. Nii kodus kui kirikus on hetki, mil ükski minister lapse viinasokke, vanaisa brändisuutäit ega armulauaviina ära keelata ei saa. Küllap oli ikka mingi jumalikult oluline põhjus, miks Jeesus muutis vee just veiniks – mitte kisselliks ega supiks.

Me ei saa küll eeldada, et kõik inimesed sõidaksid veinimõisatesse või oma silmaga uudistama, kuidas džinn pudelist välja lastakse – ent isegi selline teleseriaal nagu „Köök“ inspireerib üldistama. Kuigi peakokk Indrek Taalmaa kehastuses hoiatab liialduste eest – ja satub liigtarbimise tagajärjel haiglasse – saavad televaatajad aimu, kui ihaldusväärne ja šeff amet on meisterkoka kutse. Nagu ka baarmäni oma. Eesti kokteilisegajad on palju kordi tulnud maailmameistriteks – nagu ka kohvimeistrid ja linetantsijad suusatajate ja lauljate kõrval – uskuge mind, te saate igasuguse baarmäni silmad särama, kui palute mõnd erilist kokteili, mitte igareedest viina mahlaga või rummi koolaga.

Ja uskuge mind – see on ikka väga-väga eriline õhtusöök, kui veinimeister seisab oma kunstiteost avades pereisa ühel ja geniaalne kokk oma kulinaarset imetegu esitledes teisel käel. Kangesti kallis muidugi – aga sellised hetked annavad elule väärtuse ja loo.“

Telerilembene rahvas teab, et krimisarjades kasutavad leidlikud mõrtsukad kõige süütumaid ehituskive ja sporditarbeid, rõivatükke ja suveniire taparelvadena. Ei ole tubli kirves nurikasutuses süüdi – ega ka mitte õllepruulija selles, kui keegi end õllesse ära uputab.

Maksudekeelne tervikpilt

Kui alkoholi- ega töödeldud liha, kohvi, tee, maiustuste? – reklaame enam pole, peame oletatavasti harjuma reklaamikunsti hitte nautima ravimite promo näidetel. Ju siis õpetavad apteekrid telepublikule tabletilaulu ja meeleheitel koduperenaised teevad tampoonitantsu veel stiilsemalt kui praegu. Kordeballetiks pangad. On ju üha suurem osa meediast ravimifirmade kaugjuhtimisel – nii et biokeemia asemel hakkab ruulima keemia. Kui ka nood mogulid ise elavad tervislikus elulaadis keset metsi…

„Just jõudsime hariduslünkade täitmisega sinnamaale, et nõukogude lastetoaga inimesedki ei nimetanud iga vahuvaini enam „sampuseks“ ega brändit konjakiks – haritus saavutas selle teadmistetaseme, et Champagne ja Cognac on maakonnad, mille järgi vaid teatud mark jooki nime sai. Ja kohe tagasi seina taha ja põranda alla?“ imestab Janno pisut murelikult. „Reklaamitulu suurest osast ilma jääv meedia ei tohiks justkui väga õnnelik olla… Olles osalenud rohelise raamatu koostamisel, ei saa ma päris täpselt aru, kelle huvides on igasugused keelustamised ja maksudega mängimine. Kokkulepe oli, et aktsiisimaks, mis teatavasti täidab nn pehmetele väärtustele kuluvat ühiskassat, tõuseb aastas keskmiselt 5 % – kolme aastaga 15%. Esimese aastaga tõusis kohe 15. Oletasime, et niimoodi siis jääbki – aga 1.veebruarist tõuseb jälle 15%! Vaevalt see neid pehmeid väärtusi kuigivõrd aitab – inimesed hakkavad senisest veel enam üle piiri Läti ja Vene kraami järel käima ning salaviin ja -sigaretid on liikvel haarangutest ja karmistamistest hoolimata.

Samal ajal, kui me investeerime oma teenistust sponsorluse kaudu ühiskonda tagasi – Tridens on aastaid toetanud Emajõe suveteatrit, nüüd Karlova teatrit, PÖFFi ja Eesti muusikaauhinna jagamist – oleme selle žestiga märkimisväärse maksukoorma all. Arenenud maailma ühiskondliku leppe juures arvatakse maksudest sponsorlus maha, mitte juurde!

Meie liidu liikmed toetavad jõuliselt sporti – eriti rahvasporti – ning on tavatsenud oma töötajate terviseharrastusi finantseerida, aga see tava käib Eestis paraku erisoodustusmaksu alla. Traditsiooniliste meistrikunstide asemel kibelevad uue põlvkonna noored arvatavasti õppima nendeks statistika-ametnikeks ja tellitud uurimuste teostajateks, kes tõestavad, mida tahes – ega tea tegelikust napsiturismist ega salaviinaturust midagi.“

Praegune, riigikogu 13.koosseis saab tõepoolest oma hämmastavate eelnõude ja otsustega üldsuselt rohkem tümitada kui ükski varajasem – küllap on poole aastaga juba immuunseks muutunud. Majandusharidusega ajakirjanik ja keraamik Evelin Samuel meenutab, et pürgis IRLi programmi toetades parlamenti sellepärast, et maksureform oli neil kõige realistlikum. Erinevalt ohutult populistlikest miinimumpalga lakke lubajatest – eelarvekomisjon neid katteta utoopiaid nagunii läbi ei lasknud, nii et tervikpilt on ikka auklik. Hariduslünkade tõttu – rahvas ei näe põhjuslikke seoseid ega ühiskassa tegelikku raharinglust. Ja püsib seepärast eriliste süümepiinadeta ümbrikupalkade ja salakaubanduse lainel. Meisse mitmete põlvkondade jooksul õpetatud leidlikkus – nagu kasvõi filmis „Tulivesi“ – kipub veel tõelise kodanikuühiskonna ees võidutsema.

Isamaised mönusad öunad

Janno Hert on siiski optimistlik patrioot. Ta möönab, et praegu veel jäävad Eestis liiga paljudes aedades õunad maha mädanema, mitte ei viida kokkuostu, et neist mahla-moosi või veini-siidrit teha. Ent Artur Talviku ja Emil Rutiku hingestatud liikumine OTT – otse tootjalt tarbijale on kogu Eestit heaperemeheliku hingusega puudutanud.

Saaremaal on juba kaubamärk „Öun“ – omamaine õuna- ja rabarberilimonaad. Psühholoogiharidusega taluperenaine Maria Kaljuste on muu hulgas veiniajamise kaalutlustel tõelisi rabarberipõlde rajanud. Janno usub, et õige varsti hakkab ka Eestis olema nii, nagu Prantsusmaal – õunalaadungiga rekkad voorivad massiliselt vabrikutesse ning nende sekka saabuvad väiksemad autod, pagasiruumis eriti hõrgud õunad, millest tulevad meistrite käe all eksklusiivsemad tooted. Ja meistrite silmad säravad. Meenutagem, millise kirega kõnelevad oma loomingust ning koolitavad rahvuskaaslasi neid tarvitama kultuuri-Tiinad – Kuuler on filoloogist kasvanud siidri- ja veinikuninganna ning Tauraite pipraviinade tempija. Et nii traktoriroolist kui teatrilavalt maabudes oleks soliidne maandust manustada nii, et heeringas Veenuse õlal ei solvuks.

„Saaremaa „ölu“ on sama pika traditsiooniga kunstiteos kui sealne eriline leib, mida „mönuga vöetakse“. Liiatigi on nii isamaised õllemeistrid kui Moe viinatöösturid lahendusepakkujad viljatootjatele,“ arutleb Hert. „Praegu, mil sea- ja veisekasvatusega on läinud just nii, nagu on, võib küll üle jäävat vilja eksportida. Ent mõistlikum on teda väärindada ja kõrgekvaliteedilise märjukesena eksportida – lisaväärtus ja töökohad ju!“

Oma esivanemate ja ameti üle ütlemata uhke Janno kinnitab, et on vaatamata kummastavatele pööretele optimist – ja vägagi patrioot: „Mina jään igal juhul ja alatiseks Eestisse! Võimalik, et kui oleksin praegu 20aastane, vaataksin põhjalikumalt võõrsil ringi, kuidas muu maailm töötab. Ent mu praegused reisid kinnitavad iga kord sama: Eesti on hea riik. Küllap me jõuame ka tõelisele heaperemehelikule kokkuleppele ning täidame hariduslüngad ega takista uutel põlvkondadel adekvaatselt elukutseid ja nendeni viivaid haridusteid valimast.“

Tean üht väikest tüdrukut, kelle vanemad käisid kümme aastat tagasi kahemastilise jahtlaevaga Šotimaa taga viski-destillerites koolituskruiisil madruseks ja jungaks. Kogu maailmast oli sinna kokku seilanud sadu laevu, pardal väärikad-jõukad-edukad küpses eas inimesed, kes võisid endale sedasorti lennukaart lubada. Mitte ainsatki purjus inimest kogu paljulaevalise viski-keskse rännaku kohta. Caledonia kanalis koduteel otsustas see väike tüdruk, et tema eostamiseks on parim aeg ja koht. Ta sündis ühena veerandist lastest, kellel puudub ensüüm, mis lagundab piimasuhkrut – laktaasi. See pole laktoositalumatus – piimatooteid võib süüa, kui need on hapendatud. Keefirit ega teisi kääritatud tooteid teatavasti teisiti ei saa kui alkohol peab mängus olema. Nii, nagu osa inimesi meie planeedil ei seedi alkoholi, ei seedi teine osa alkoholi osalusel toimunud biokeemilisi protsesse läbimata piima.

Üks on ühine – üht ja sama nalja ei ole kombeks mitu korda naerda. Laulva revolutsiooni ajal võis olla naljakas, et talongide ja defitsiidi ajastu kiuste ei võinud tudengipulmas „kibe“ hüüdmata jääda – ning koos aparaaditehases töötava keemiakorüfeega ronis peigmees südaööl üle tara piirituse järele. Tudengid ja õppejõud ning teised kenad kodanlased olid kõik rõõmsad. Meie lapsed siiski võiksid oma pulmadeks tuua kasvõi tünnitäie hõrku Horvaatia mägitaimede tõmmist. Ning meie lapselapsed ei peaks seoses harimatuse ja vaikiva ajastuga arvama, et alkoholikultuur – see on tühjade kirillitsas kirjadega salaviinapudelite sillerdus külateede ääres… Küllap kõik läheb hästi – eestlased on elutervet trotsi täis jäärapäiselt rühkiv rahvas.