Kirna mõisapiigad väestavad legendaarset Täheväravat

 

Kirna mõisaproua Tuuli Org ütleb, et mõis on kodu. Kodu peegeldab endasse ühendatud inimesi. Inimesed ja kodud läbivad samasugused ajaloo-sinusoidid nagu riik. Kui nad on teatud eesmärgil loodud ja okupatsioonide keerises näiliselt ka rajalt maas, toovad õiged inimesed õigel ajal need suured legendaarsed kodud taassünnile. Selle mõisa rajasid mungad sajandite eest meie mõistes uue hea ilma põhimõtete järgi – millest nõukogude aeg jättis varemed. Helle Anniko majahaldja-aastatel kujunes varemetesse pühakoda, kus on teenimas ja laadimas käinud nii Igor Mang kui Leo Tikerpuu, Ingvar Luhaäär kui Viljo Viljasoo. Oma enese läbipõlemise eest Täheväravast kaitset otsinud Henn Hunt tõi lisaks loendamatutele palveränduritele kaasa roheliste sõrmedega Angelika, kelle loodud imedeaed pakub tausta nii Teresa Mängeli kui Ivar Virkuse, Heli Salfi kui Carlos Samayu tseremooniatele. Aasta aega on Tähevärava uus ja lootusrikas omanik olnud Tuuli Org koos kaasa Reimo ja tütre Miaga. Varemetes pühakoja täieline ülesehitamine võtab aega 10 aastat – ent mõis juba hingab taas täiel rinnal koos sõprade ja külarahva, külastajate ja kursantidega.

Kui Kirna mõisa teisel korrusel anti rahvale üle aegade esimene teatrietendus, tuli mõisasse üle 300 inimese, 27 luike lendas üle renoveerimisootel häärberi ning nostalgia ja unistused ühinesid. Taassündivasse mõisa tulid inimesed, kes ses mõisahoones koolis käinud, pulmi pidanud, korterites pesitsenud ja kontorites töötanud. Pärast nähtava ja nähtamatu ilma õnnelikku ühinemist peeti tänupalvus, mille käigus otsustati, et tuleval suvel saab etenduse „Mustrimuutjad – viimne eestlane“ kodukoht olema ses erakordses Eestimaa keskpunktis. Ja viimne eestlane on… Naine.

Ka vaikivatel aegadel tervendava Täheväravana tuntud Kirna mõis uueneb naiste väel. Tuuli, Mia ja Angelika on saanud meestelt vabad käed vägesid valitseda, sest elu on mehed tules targaks karastanud. Igasuguses tules. Metsikutest meestest on saanud tervendajad-muinasjutuvestjad, kelle väge tegusad temakesed üksnes täiendavad, mitte ei pisenda.

21.sajandi mõisaproua Tuuli Org on ligi aasta vedanud maailmas tuntumatki kui Eestis tervendusmõisa uuele tasandile nii lennukalt, et nägijate teada seal sajandeid kehatuina tegutsevad pühamehed naeratavad. On neid kehatuid seal nüüd 12 või 21 – väidetavalt on nad selleks Kirnas endiselt kohal, et olla naisenergia tiivul teisenevatel aegadel uuele mõisahärrale Reimole, mõisavalitseja Henn Hundile ning kõuts Vutile toeks.

 

Henn oli enne

Juba enne seda, kui spirituaaliast sai peavool, käisid inimesed kõikjalt maailmast Kirna tervendavas aias, mille eest hoolitses teadjanaine Helle Anniko. Kaheksa aastat tagasi, veel teadjanaise elu ajal, tuli ja jäi siia Henn Hunt. Oma elu kui muinasjutu peategelasest sai Kirna Hunt tema lennuka elukäigu selles faasis, et valikuid eriti ei olnud. Kas – või…

Sõber Ingvar Luhaäär kirjeldab Kirna Hundi teekonda vähini sedasi, et parteitu kolhoosiesimehe poeg läks Siberisse seiklema – tegi eriskummalise karjääri bussijuhist puskariajajaks. Koges nii lapsepõlves kui Ussuurimaal elu kõrvuti nii suure rahaga, et rohkem ei taha. Nüüd huvitab Hunti pigem see, mida tunnevad Türi ja Paide vahel pulseerivasse väepaika saabuvad palverändurid, kuidas end haigeks stressanud avanejad tervendava aia abiga mõtted peatavad ja iseendaga kohtuvad, ning mismoodi sensitiivsemad isiksused tajuvad planeedi selles punktis kodulävel-olemise kergendust.

„Mind liigutas hingepõhjani üks teisest Eesti otsast pärit paar, kelle beebi sündis sügavalt enneaegsena ning kes tundis päevast päeva siin palverännakul käia – nii väga uskus – ja lapsekene kasvas tubliks inimeseks. Mulle teevad rõõmsat nalja tiibeti mungad, kes siia saabudes käpuli mööda emakest Maad käivad ja kõige vägisemaid sentimeetreid otsivad. Olen tänulik korjanduskarpi laekuva eest – Tuuli ja Reimo saabumiseni me annetustega mõisa majandasimegi. Igapäevased ekskursioonid ja loengud, Intuitiivteaduste kool ja nüüd ka teised spirituaalsed seltskonnad on toonud Kirna tänasesse, et uus mõisapaar saaks teda arendama hakata,“ on karismaatiline mees tänulik. „Mulle on südamelähedane ka see, et Tuuli ja Mia on ühenduses külavanem Liiaga mõisa näoga rahva poole pööranud. Vahepealsetel aegadel kardeti neid varemeid siin. Kui tühjaltseisva tondilossi ümber liiguvad kummitus-munkade legendid, hoiab rahvas veel enam eemale kui muidu hoiaks.

Selline paradoks ongi Maarjamaa väepaikadega, et võõrsilt tullakse palverännakule, külarahvas pelgab ja hiilib pigem Peruusse. Üksteisest välditakse teatavasti ka. Mul paluti ühele siinse ridaküla majaperemehele teatada, et tal on klassikokkutulek tulemas. Kellelt iganes küsisin – keegi ei teadnud, kus ta elab. Ei teata üldse, kes ja kus. Sest ühistegevust pole. Muiste ühendasid inimesi talgud ja suuremad põllu- või ehitustööd. Täna on linliku elujälje tulemuseks külas tagajärg – eraldatus. See teeb inimesed haavatavaks, ilma et nad ise seda teaksid.“

Hennu kõrvale tuli üks haavatud hingekene aga Elvast.

Muinasjutt üksildasest õmblejannast Angelikast algas sellest, et tasane naine põdes kõikvõimalikke allergiaid ja astmat ning sõbratarid ütlesid: Kirna on just tema jaoks. Naine hakkas üha sagemini käima taevakaardi järgi paika pandud väepinkidel istumas – iga tervendava aia pink aitab erinevat elundit erinevate probleemide puhul. Iga põimunudtüveline puu ja eriline põõsas kui isiksus toetab tervenemist ja puhastumist – kui inimene ise ei tunne ära, millise taimse ilmasamba abi paluda, siis Henn juhendab.

Nüüd hoolitseb kõigist tõbedest vabanenud tasane emand ise selle aia, mõisa, Hennu, kõuts Vuti ja ka naabri-koeravuntsi eest, kes igal võimalusel mõisa ukse taha ettevaatlikult sõbrustama lipsab. Tervendus- ja teatrimõisa vägi on nii ilmne, et pärast teatrietendusele järgnenud ühisloitsu keeldus maag Igor Mangi koer Sulfa mõisast lahkumast – oraakel kündis temaga autosse loovides neli tõredat vagu maasse.

 

Uued tuuled

Muinasjutt tänasest mõisaprouast ja -preilist on kõike muud kui eksklusiiv ja glamuur. See on tõeline Elu. Tohutult tööd ja tassimist, tolmu ja kombineerimist, unistamist ja manifesteerimist.

„Meie ööbime oma tulevikumaal esialgu alles magamiskottides,“ muigab aastakese Uut Kirnat rajanud Tuuli. „Selge, et kodutunne algab oma kohast. Praegu on meie koht siinkandis… Kuke Maie tallis. Teatrietenduse eel tuli äsja Eesti parimaks tõulooma kasvatajaks pärjatud Maie viie hobusega siia – neli kostümeeritud mõisapreilidega ratsa, üks kalessi ees. Oleme klassikalistes sulle-mulle šeflussuhetes – meie sõpruskonna teadjamehed käivad Maie hobuseid ravimas. Meie Miaga ratsutamas. Üks alalisi kundesid on eakas araabia täkk Nelson oma hingamisprobleemidega – ja kui mõnel varsal on seedehäda, on meie mehed tegelikult lausa imesid teinud. Ühe sellise ime nimi on must täkkvarss Hermes. Täiesti selge, et kui Mia käib siin üle maantee trennis ja minagi värskendan oma teismeliseeast pärit ratsutamiskogemust – eks siis liiguvad mõtted oma tuleviku sidumise suunas Hermese ja mõne teisegi hobusega…“

Muinasjututegelastest meeste kõrval asisemat rida ajav Tuuli on kangahaldjas. Ta toob Lõuna-Euroopa parimatest vabrikutest maale suurema osa kangaid, millesse riietub kõik see eliit, keda meie väikeses valimikus leida.

Tänase Kirna mõisapaari varasemas elus on terve jada muinasjutte, mis tunduvad pärinevat suisa teisest raamatust. Neid tegelasigi justkui pole enam. Eelmises elus oli keegi väga kõrge lennukaarega autoärimees. Ja oli kaks noort purjetajat. Ehkki noored püüdsid endale mõnelt teiselt elualalt kaaslase leida, saatuse käest siiski ei pääse. Loomulikult on nende tütar kõigist võimalikest treeningutest enim purjetamisele keskendunud. Ning Mia on juba tänase muinasjutu väga tegelik ja tõeline tegelane.

Põlevate meeste paralleelmaailmades, millest täna justkui jälgegi pole – üksnes õppetunnid mäluvoogudes – raha sõna otseses mõttes voolas. Mõnel ööl läks kuus mersut põlema. Mehed ise põletasid ennast neil tuhaks taandunud aegadel igast otsast. Selles mõttes ongi tänases Kirnas justkui enesepõletajatest meeste varjupaik. Meie taga on põlenud autode-laevade-puskari ja iseenese keha rada…

Äri lõpetamisele järgnenud seitset aastat diivanil on mõnevõrra keeruline muinasjutuks pidada, aga lugusid on teatavasti mitmesugusid. Ning mõne aasta eest Vahemerel juhtunu on omakorda jällegi tõsine muinasjutt, millest käivitus terve riiulitäis järgmisi legendiraamatuid.

Jahtlaev sai välgutabamuse. Alus läks mahakandmisele. Kõik pardalolnud jäid terveks. Ent keegi neist polnud pärast seda tabamust enam endine. Peategelane sündis totaalselt ümber. Temast sai väemees ja tervendaja.

Ka esimeselt hariduselt pedagoog Tuuli õpib täna Holistilise teraapia instituudis. Ja arutleb: „Eelmiste muinasjuttude aegadel ei saanud ma ise ka aru, miks neid põlemisi välja kannatan või mida ootan. Selgub, et ootasin Oma Meest. See koorus ja avanes mu senisest mehest!“

 

Meie Kirna

Tuuli on ütlemata õnnelik ja tänulik, et arvukas vägedevalitsejatest sõpruskond nimetab mõisa Meie Kirnaks. Tema pere omandusse saabus Tähevärav samasuguse välgutabamuse-laadse juhusena, nagu avanemine ja uuestisünd.

„Ühel otsustavate muutuste leheküljel vaatasin kinnisvarakuulutusi ühe kindla eesmärgiga: huvitav, ega Kirna müügis ole… Oligi!

Kuna tegemist on üsna hullus seisus ja samas nõudliku muinsusobjektiga, tulen igal nädalal korra või mitu siia – muinsuskaitse ja ehituskunsti parimate esindajatega. Minu visioonis on Kirna uueks loomine umbes kümneaastane protsess. Seni on meie projektikirjutamise püüdlustele vastatud, et tahame mõisa teenima panna. Täiesti õige – just Teenima me teda kavandame jah. Ja kui me kõik koos pühendunult manifesteerime, küllap siis universum meie taotlustele vastab ka.“

Senine Kirna mõisa lugu algas muistse maarahva hiiega. Saksa ordu ajal rajati Kirnasse munkade asundus. Askeetlikud pühamehed kasvatasid naereid ja ube, püüdsid kala ja pidasid kitsesid.

Kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis siinsed viis küla rüütelkonna pealikule Hans von Fersenile, ehitati siia kivihäärber. Pärijanna Helene Dorothea abiellus von Osten-Sackeniga. Tema teine mees, Mihhail Gortšakov jättis ta samuti leseks. Lesknaine pantis mõisa „hullule“ krahv von Manteuffelile.

19.sajandi alguses tuli Peterburist tagasi hiilgava karjääri teinud poeg Carl Magnus. Ta oli ennast tsaariperekonna poegade kasvatajana nii üles töötanud, et ehitas kodumõisa uuel tasemel üles. Sambad ja rõdud, maalikogu ja raamatukogu – ning igasugune põllumajandus ja loomad viidi paleest eemale.

Kõrgesti teeneline prokurörihärra Heino Tõnismägi, kelle vanaema vend oli mõisas hobulausuja ja kutsar, mäletab, kuidas nelja mõisa härrad pokkerit mängisid. Käru-Kolu-Kirna-Väätsa mõisnike käes käis üks kaardimängu karjamaa käest kätte – kes võitis, selle oma oli.

Heino ise kasutab oma talu praegu puhkekoduna – päevast päeva elab seal hobuemand Maie Kukk, kes peab just mõisa ja Heino kodu vahel Kirna talli. Matsirahvaga mõisinikud toona aga ei suhelnud – oma viiekäigulise õhtusöögi sõid nemad ise – ja kohalikud ajasid mujal oma asju. Paraku aeti asjad mõisas jälle panti. Kuni 1919.aasta maareformini, mida võib nimetada ka represseerimiseks, oli mõis Pilchaude käes.

Võib öelda, et mõisaehitajad õpetasid eestlastele balti keti moodustamist – paekivist häärberi ehitamiseks toodi kolme valla rahvas ritta ja kivid anti käest kätte. Mõisahärrad koolitasid välja ka eestlaste esimesed tippsportlased – selleks, et mitte postihobuste vahetamise eest maksta ja loomi mitte kurnata, kasutasid nad virgatsit, kes jooksis ühe päevaga Tallinnasse ja teise päevaga tagasi.

Rahvaloendus ütles, et siin elas 900 hinge, kes kõik said tööd ja kultuurikogemuse – ja kui baltisakslased Eestist minema peletati, mis upsakas noor-riik siis sai? Molotov-Ribbendropi pakti, palju õnne! Tulekuma oli Kirnasse näha, kui 1944.aastal Tallinn põles.

Saksa ohvitseridel oli siin koolituskeskus – nõukogude okupandid tarbisid paleed alguses kooli ja raamatukoguna, siis tehti siia kolhoosi keskus, söökla ja hulk väikseid kortereid.

Helle ja Kirna Hunt hoidsid põlist parki ja varemeid seni alal ja rahva teenistuses, kui Tuuli, Reimo ja Mia tulid seda legendaarset väekeskust uueks looma.

See mõis on Uue Hea Ilma Tähevärav.

 

Naiselik vägi ruulib!

Tänase Kirna-muinasjutu rahvas kirjeldab, millega paljud tundlikud hinged praegu tegelevad. Naisenergia lepitamisega. Muinasjutuvestjateks küpsenud meestes on palju enam naiselikkust kui naistes. Mööda maailma mammutit jahtiv ja ehitusmehi mööda mõisa vedav Tuuli on sitkelt jõuline ja eluliselt tragi. Ka Mia on Arabella tüüpi vintske tüdruk. Purjetab ja mängib trummi. Päriselt ka. Seega tuleb nii selle muinasjutu perel kui paljudel teistel sama huvitava olukorraga tuttavatel inimestel leppida tõsiasjaga, et girl-power ruulib ja hoiab ohje.

Karm Henn sai terveks, kui muutus pehmeks ja alandlikuks – mis ei välista karmipoolse maski kandmist. Tänane mõisahärra loobus matcho-mängimisest ja tuli endaks. Samamoodi on muinasjutuvestjaks avanenud endised mereväeohvitserid ja oligarhid. Vaimsusse puhkenud isiksused on lõpetanud girl-poweri allasurumise. Usaldus ja alandlikkus on ühed vabas voolus edasi viivad imevigurid.

„Näen meie mõisa esimesel rõdul Miat kord tema pulmade ajal rahvast tervitamas,“ manifesteerib ja visioneerib poisikeselik mõisaproua. Tagumisel balkonil tervendava aia kohal on tseremoonia. Ja selleks ajaks, tosina aasta pärast – on inimesed taas soojalt ja südamlikult ümber mõisa kogunenud.“

Mia tahab nii selleks kui üldse kogu maailma ühe korraga ära parandamiseks ja sülle võtmiseks kõike teha – nii ehitada kui purjetada, nii ratsutada kui raviaia pinke kohendada. Angelika külvab, korrastab ja koristab. Tuuli on mõisa värskeks väestamiseks sirutanud külarahvale käe ja taaselustanud ühiste jaanikute-simmanite tava.

Teatrietendustega alustamine mõisas andis tõuke teise korruse puhastamiseks ja neitsiliku porgandilooriga vooderdamiseks, külavanem Liia Raidmaa tassis sinna seltsimaja mööbli ja avas mõisasse ühe-õhtu-kohviku – ja ka tseremooniatele-tervendustele-koolitustele ootab vastne mõisarahvas senisest rohkem kohalikke helgeid hingi.

„Me oleme siin kunagi elanud pühameestelt, kes peavad vajalikuks siin püsida, nõu küsinud. Nemad on soovitanud etenduste ja kontsertide jaoks teise korruse akende ette valged kardinad riputada. Ehkki eelarvamuslik rahvasuu on vahepeal heitunud umbusku õhutanud, pole meie siinsete võlvide all mitte ühtki hirmutavat elamust kogenud. Henn on mõisa ühte tiiba sisuliselt kiriku sisse seadnud – ja kuna siin on nii paljud inimesed abi saanud, moodustab tänutunne ise juba pidevalt pulseeriva sooja laine,“ usuvad Kirna tänase muinasjutu tegelased. „Mõisa uksed on alati avatud. Olenemata sellest, kas teatatakse ette või mitte – ning kas ja kui palju korjanduskarpi poetatakse – on Henn alati vormis ja valmis. Tunnetab tulijate tegelikke vajadusi, juhib nad just õigesse kohta ja räägib täpselt õigetest asjadest. Meie õpime ja ehitame.

Oleme Meie Kirnat rajades selgusele jõudnud vajaduses, milleni meie rahvajuhtidel on veel pikk tee edeneda. Eesti tulevik oleneb erinevate rahvakihtide ühendamisest. Ajad on sellised, et üksteise võõrastamine ja üle tarade põrnitsemine ei vii kuhugi. Me peame üksteisele oma lugusid jutustama. Isegi Angelika, kes oli varem vaikne ja peituv hingekene, kõneleb aina avalamalt oma enese tervenemisest, mis tulenes Meie Kirnasse kui koju jõudmisest. Eesti nimekaimad ärimehed ei häbene nüüd laagrites-kursustel gurudena oma elupõletamise aastatest jutustada – kellel kuu pimedas koopas, kellel Välk Vahemerel on õhu klaarinud. Oleme tänulikud, et Mia jätkab meie purjetamise tava – ja ühendab samas meid hobustega. Ja investeerime tänuliku rõõmuga Meie Kirnasse täpselt nii palju kui võimalik ja vajalik. Koos- ja kaasloome muudab igavesti nooreks.“

Kui astute roosa seltsimaja juurest mööda alleed üles purskkaevu taga pärani ustega avasüli ootava Tähevärava poole, ärge imestage Ingli Puudutuse üle – kattute tervendus- ja teatrimõisale lähenedes meeldiva äratandumis-kananahaga, tekib rahulik ja puhas mõteteta seisund ning kindel teadmine, et kõik hea ja ilus on ees.

“Meie olemegi Mustrimuutjad!” on Tuuli avastanud. “Oleme hakanud sisetunde järgi kõige õigemal moel elama ja mõtlema, tervenema ja inimesi tervendama, nii et mustrite muutumine levib parimas mõttes viirusena Täheväravast üle Eesti.”