20.-24.detsember

Jõuludeks kujunes seltskond teine teisel pool Soone talu hoovi asjalikult rahvusvaheliseks.

Talli lisandus Dextissu Albioni saartelt:

Armas Indi,

mäletad, kuidas me kohtusime, kui Sina olid kolmeaastane ja käisid Brigitaga endale sünnipäevaks Manni valimas?

Mina mäletan.

Mäletad, kuidas neli aastat tagasi kolme kuninga päeval minu seljas istusid ja oma väikest tagumikku soojendasid?

Mina mäletan.

Igal suvel oled käinud minu ja õdede vasikaid üle vaatamas – mina teadsin kogu aeg, et ühel päeval tuled mulle järele.

Tulidki. Kui olite emaga otsustanud Manni kõrvale dextervissi soetada, mängis ema mõttes igasuguste teiste meie karja neiukestega. Aga Sina teadsid kohe, et mina tulen.

Muinastulede öö eel tulid koplis sirgelt minu juurde, istusid koos minuga mäletsema – ja kui hundirattaid visates oma telefoni maha poetasid, valvasin seda hilisõhtuni, et mõni lehm sellele peale ei astuks.

Nüüd ma siis olengi Sinu dextissu.

Kui Sinu ema ja minu Teemant selle tehingu ära vormistasid, kepsutasin mina nagu vasikas ümber senise peremehe. Nii õnnelik olin. Kõik on õigesti ja hästi.

Tulen Sinu juurde aprillis.

Juunis kingin Sulle sünnipäevaks vasika.

Nüüd ja alati Sinu

Maasi Murutar

*

Shetlandi Manni, Araabia Namaste, Saksa Taja ja Nibiru ning Vene Maruusja vastas on nüüd Valgevene Belka Russa, Prantsuse Madam Citroen, Soome Vahva Jussi ja Saksa daamid Caddibi ja Vuhwa.

Mõlemad volkarikaubikumemmed saabusid ühenduses Brigitaga. Nii, nagu tema sündides saabus rahu ja kindlustunne – tere, sõber! – tean koos temaga kulgedes, et asjad on õigesti. Nädalavahetusel, kui ta spontaanselt Soondus, oli tõrvatilkade tervendav jada, mis viis meid ninapidi autokuulutustesse, ehkki ma pärast Pärnust koju stoppimist väga ei kiirustanud – ja just samal päeval oli üks vene poiss Caddibi müüki pannud. Esmaspäevaõhtul käisime seda väiMihkli ja Indiga juba Lasnamäe ühe Maxima parklast ära toomas – väike sisseost mandariinide-piparkookide sekka, eks ole 😀

Kui teisipäeval Graniitvillas ära olime käinud – seekord sedapidi, et mina esinesin, tütar oli meikar-soengukunstnik – ja mulle jõudis kohale, et ta sõidab Caddibiga, mis annab talle eneseväärikuse, iseotsustamise, sõltumatuse, Tartusse… Tegin kolmapäevahommikul kuulutused jälle lahti ja – Jõhvis oli täpselt sama aastakäigu Vuhwa!

Kell üksteist, kui Brigita ärkas, helistasin Jõhvi – kell neli oli tütar Caddibiga Elmaris ja minul Vuhwa hoovis!!! Ei, me ei röövinud panka ega müünud end ühelegi šeigile. Me lihtsalt julgeme ja oskame, kui oleme koos.

Tänu nendele pirukamemmedele olen aasta lõpuks saanud tõelise vene meeste vaimustuse. Stanislav Peipsi äärest töötab Tallinnas Toyota-esinduse autoelektrikuna, oli Caddibi totaalselt puhtaks vuntsinud ja jäi mind eestikeelse vestluse lõpuni teietama. Jevgenil, kes üsna väikese tasu eest meile Vuhwa õuele tõi, on Jõhvis automüügifirma, ta oli ääretult intelligentne, kena ja elegantne – mõõtis talliriietes Saarat, ütles, et olen arvatavasti kunstnik ja hea galdunja – ning õnnistas kogu hingest nii toodud autot, meie talu kui kogu Eestit. Vuhwa endise omaniku nimi oli… Kutuzov 😀 ning härrased jätsid mulle preemiaks perfektse vene keele eest märtsikuuni kindlustuse!

Ma ise jätsin kogu selle safari ja pirukaralli käigus leebelt jumalaga, Robinsoniga.

Olev oli Hans H. sõber, kes seoses oma kapsaäriga sai hüüdnime Kapsa Oll. Tal oli hulk kinnisvara, talusid, autolaenutus – ja juba 6 aasta eest minu juurde Liusse ilmudes tasapisi tuure koguv otsmikuaju vähk, mis tingis selle, et ta tõi otse vangist mulle Pärdiku. Kui ta oli Puiatu pahade poiste õpetaja, oli üks tema poistest kinni läinud ning istus koos Pohhuimulliga. Robinson ise polnud suuteline rohkem Maarja küla õpetajanagi töötama – ent mina julgesin tänu neile hämmakummastavatele satelliitidele Liust Soonele kolida. Igavene tänu käivitamise eest, ühesõnaga. Ja rahu talle – nüüd ei anna ta enam hooldushaiglast kollastele intervjuusid, kuidas ümbermaailmareisile lendab, sest vägivaldse minu läheduses olla ei saa… Allah, avita, ausõna…

Siinpoolsetega on juttude lõpunirääkimise aeg – talinas Olde Hansa ees peatusime ühe vestluse kokku sõlmimiseks Elina Reinoldiga, managess Katriniga oli põhjalik kergendav tuulutav ringi kinni sulgemine.

Reikimeistritar Gerli saatis kirivöö kudumise keskele tulnud kanalduse peale mulle teate, et mingi kaelakamm on. Sain Sõnumi kätte. Punetava kaela selgeksmõtlemise aeg ongi – toimin heidutavalt paljudele headele hingedele kaelana, kellest oleneb, kuhu nad pööravad. Seepärast olen üha läbipaistvam, ausam ja avalam – mida enamat mul ongi anda kui oma lugu. Näitan igal hetkel, kuidas See käib.

Sotsiaalmeedia pudistas arvutiekraanile juhtimisi Ingli-mis-iganes soovituse Jäärale – jutusta oma lugu – ning Kalale – leia maandus, astu üks samm tagasi, et ennast kokku korjata. Sellega ma oma safari kõrval pidevalt tegelengi. Otsus – kõik vestlused peavad toimuma ainult silmast silma – lõpp kirjadel, aitäh. Selgeks on mõeldud ka Tõrvatilga fenomen – kuna ma ei taha paljundada oma loos soovimatut, ei kirjelda, mida tegi üks nimetu vanatoi kirjanike liidus, mida teevad mehikesed telefonis – liiga reeglipäraselt, et mitte märgata.

Tütred tõmbasid neid asju analüüsides pesunöörid metsas puude vahele, et telgikatted oleksid laupäevaseks Täiskuu-tseremooniaks võimalikult tahedad. Kingipakkide meisterdamise ajal otsustasid tüdrukud, et need antakse üle siin. Ja Indi tehtud pakkiva Brigita piltidel on terve seltskond roosasid-siniseid peenmateriaalseid olendeid, kes peavad vajalikuks end näidata.

Aitäh, Klaudia! Kohahaldjas troonis taas pildil – ja näitas enne riituseplatsil ette ja kätte, kus oli terve peidik vanu pudeleid, neist pealmine roosiks purunenud. Võeh. Päeval, mil Robinson lahkus, avanesid lauda ja bokside uksed – Klaudia saatis küll vahefiltrisse kinni jäänud Robinsoni siit ära. Ent laupäeval tuleb tema eest usinasti palvetada – ta ei pidanud vähigavõitluse lõpuspurdile vastu ja…

Aitäh, Arne Lauri! Kui kolmest väravast läbi laulmine Elujõu keskuses lõppes, laulsid ja tantsisid, kallistasid ja vadistasid nad mu tüdrukutega veel üle poole tunni. Mulle meeldib piigadele näidata, kuiväga samu asju kõnelevad indiaanlased ja meistritarid, krishnaiidid ja tõelised kristlased.

Toomapäevase tuhkatooma välja viimise korras viisime kitarriKaupole tagasi kopaka teleka, mida me kasutusele ei võtnudki – oma armas lukuauk on parim. Ning uude nädalasse tõi meid pühapäeva hilisõhtune Kessu, mispeale järgnes nende va kädide valimine, et Brigita saaks ise liikuda. See on kujund. Ja praktiline vajadus kasvõi nüüd reedel koju pääseda ja õe-vennaga volilt manööverdada.

Esmaspäeva alustas hommikune metsataat, Brigita viis Indi kooli ja ise läks Elmari-raadio pärast Tartusse. Meie metsataadiga vajutasime Rakverre. Stardipauguks pisimaagia. Ma ei talu tomtomnämmnämme. Nii kui liikuma hakkasime, pistis raibe lamisema – ja ma läksin kurjaks, sest tahtsin metsataadile tuhandet olulist asja rääkida. Mispeale kõmmkõmm läks lolliks – saatis meid mu vihapilvest sassi läinuna Alaskale ja Austraaliasse. Me sõitsime ikkagi Rakverre. Taat lipsas Sõmerusse klassivenna juurde, mina Põhjakeskuse kohvikusse Kalmer Visnapuuga Tori kasvanduse teemat arendama. Mispeale otsustasime raamatu lõppu ja hobuinimeste saagimise algusse koostada Eesti hobuinimeste Aukoodeksi. On aeg. Ja mulle on suur au selles puhastustöös osaleda.

Kui Õie – Pärdiku kasuema noh – juurde jõudsime, nägin seda, mida olen alati teadnud – ta on üliütlemata mustlasema Lilli nägu. Kallistasime südamest – ja pakkisime pardale neli kitse – alles Ohekatkus neid maha laadides nägin, kui kaunis on must kitsekene, valge süda otsa ees. Haldjas. Eriti suur rõõm oli Margoti karja üle anda suur nudipäine valge sokk MökuJoku – ääretult intelligentse näo ja sügava silmavaatega. Essust teele asudes – emandal on veebruaris operatsioon – naeratas see Mees mulle. Margoti juurde sai paar muskusparti – ühe valasin ka oma Donaldile nooreks silmarõõmuks – ülejäänud koos kimbukese siidikanadega läksid metsataadile. Kaks läksid kribinalkrabinal õilsaks eesmärgiks. Üks Hausi jõulupraeks, teine Murutaride dessandi toitmiseks.

Ja pärast musinate emmemist olimegi väiMihkli ja Indiga Lasnamäe – mis oli noorsandile totaalne elamus – Maximas autot ostmas 😀

Kuna ahi oli kütta, pidasin peaaegu kogu öise filmi – vesi elevantidele – vastu. Peaaegu. Ja teisipäevahommikuse talve algusega koos olin juba jalul – samaaria stockmann värskendas täpselt õigel hetkel meie talvekollektsiooni – sain sealt Graniitvillas esinemise kostüümi, hinnasildiga ja puha 😀 Kitkusin pardi, talituse ja kirjade järel lendasin RAEKi Janeki juurde loomemajanduse meedet lappama – lappus küll – Kulla tõstis PRIAs Maasi Murutari meie talli, ARKis sai Caddibi arvele ja tänu Nadjale kindlustus peale, Tammiku-isandalt pildid tapeedi täienduseks ja Murutaridele kaasa…

Tuhat siblimist kodus – äraolekupäevad tuleb jooksujalu mõnesse tunnisse pakkida – saabusid Murutarid. Tütred näitasid neile hobuseid. Saara serveeris pardipaja. Huh, jogurt tegi imet! Kuni jõuluvanale laulsime – Richardi ja Lumi eest laulsin ise – oli ahjus Retidele külakostiks viidav mirabelli-maasika-jogurtitort – mina jah, küpsetasin jah voh! Ära ei kõrbenud ja hea olevat olnud 😀

Jooksujalu talituse järel lendasime Indiga koolipidusse, kus tütrel oli näitemängu peaosa ja rodu laule – mille nägemise-kuulmise ajaks kõik see Murutar laivi lendas. Neid oli tõsiselt palju ka mõnest puuduolijast hoolimata.

Misjärel Indi läks Tartusse ja meie Gribiga Graniitvillasse. Mis on nii kirjeldamatult võimas, et ma lähen sinna esimesel võimalusel tagasi. Üleloomulik koht lausa. Ning Märt Treier osutus mu parimaks vestluspartneriks – tundlik ja hästi ette valmistunud, osav ja inspireerivalt kontrast-partnerlik. Mulle jäi meelde rääkimatajätmine kui üks arukamaid oskusi – ma ei räägi, kellele esinesin, mis maksti ning mida Stig Rästaga sosistasime 😀 – ja salapära olemus koos õhust püüdmise kauni kunstiga. Märt püüdis õhust sensuaalsuse – kui eile temaga komplimente vahetasime, sain teada. Ma pean selle üle järele mõtlema 😀

Õhust püüdmise kõrgem pilotaaž oli Mall Värva. Kuna mitmed taimetarga fotod on siin seintel, meenutan teda iga päev. Odraksil-kaimul Otepääl Levanditelt ostetud majas külas käies sõitsin Hellenurme tee otsast mööda ja meenutasin. Kreet Rosina raamatut avades leidsin Malle soovituskirja. Ja eile õhtul ta helistaski! Soovitas sedasama meditatsi-cd-d, mille papa Teemant juhuslikult ostis ja suurejoonelise rännakuteseeria on saanud.

Õhust püütud on ka mõlemad meie uuedvanad tõhusad tarbeautod.

Talli läksime puhastama Brigitaga kahekesi – aga mulle meenus pärast Jõhvist Vuhwa koju tellimist, et Caddibiga tuleb sõita Tartu-Vehendi ja reedel tagasi Soonele ja esmaspäeval Tartusse – nii et veeretasin ta tankima.

Talli tagasi jõudsin vormistamise ajaks – ent tütrele oligi seda üksinda kühveldamist vaja. Kuni ta lõunat sõi, tegin õues fotosessiooni – värve otsisin. Ja leidsin ka. Brigitale pakkisin Vaabli-vanade ja Owe jaoks veel kingitusi kaasa. Telefonis kuulasin ära Indi mured – lemmikkleit sai mustaks ja mehed tegid liiga. Läks üle.

Ja siis tuli Jõhvi-Jevgeni Kutuzovi autoga. Panin kingitused – ükssarvikuga kell, elevandiga tass, Jääaja Sidi nägu raadio – oma kohtadele, joonistasin ruunimärgid ka sellesse autosse – aitäh, Keava Laura! Ning siis soovis per-telefon jõulu Lauri Liiv! Black Uno Velvet jah. Nii armas. Nagu ka Ülo Ormuse arutelu selle üle, kui rõõmus ta on, et asub täpselt Kirna ja Soone Täheväravaid ühendaval ley-liinil. Kes talle sellest ühendatud portaalist rääkis, mida portaalivalvur mul teenida laseb? Mnjaa, vahele jäin 😀

Raamatupidamise ja fotomajandusega sain hakkama eile, poole kuhjunud meediatuhnimisega ka – nüüd ootab Saarat üks tekstitoimetustöö ja kodulehekülg, Saksamaalt tulnud Ayurveda-teksti vene- ja ingliskeelsed intekad tuleb tagasi maakeelde aidata, Aukoodeksi visandan homme, Täisringi toimetatud tekst võiks esmaspäevaks tagasi Pärnusse jõuda…

Ma pole kindel, et kirikusse lähen. Audru kirikusse tahaks… või Harglasse… Kindel on, et laupäeval tuleb Soonel higitelgi tseremoonia. A’How!