Kreeda raamatute ja väekaartide leebe lummus

 

„Minu jaoks on iga aeg hea ja õige. Ma ei pea plaane – õigel ajal antakse raamatud nii nende kirjutajale kui lugejatele,“ teab Kreet Rosin. „Minu raamatud on immutatud sellest energiast, millega nad tulid – seega tervendavad ka lugedes, kui harjutusi kohe kaasa ei teegi. Küllap jõutakse ka harjutusteni – iga aeg on hea ja õige.“

Tervendaja ja teejuht Kreet võttis „Piirangutest priiks“ tekstid vastu paadisillal vete peal istudes ning pakkus neid enne trükki saatmist lugeda mitmetele inimestele, kelle tõlgendus ja tutvustussõnad on nüüd sirerohelisse teosesse hõlmatud. Saatesõnajate sõnum on lühikokkuvõttes lihtne: see on õpik.

Tõestuseks kosmilise sünkrooni igikehtivast kõikvõimsusest juhtus sedasi, et kui sisenesin piirangutest vabastava tööraamatu sellesse eksemplari, mille Kreet oli kinkinud mu keskmisele tütrele, lugedes pühendust noorima tütre silmist – julge kasutada oma Väge! – langes mu pilk koduseintel olevatele loodusfotodele. Nende autor on taimetark ja õietilgameistritar Mall Värva ning nad on minuga talust talusse kaasas käinud. Ning miski ei juhtu, vaid on meie abiliste ja juhatajate poolt kenasti ette ja kätte juhatatud ja paika loksutatud. Hingeaabitsa kandvaim saatesõna pärinebki Mall Värvalt ning hetkel, mil selle avastasin – teine silm tema väefotodel – helistas ta meile! Mitme aasta järel. Sest tunne oli selline. Nii need asjad siin võrratus ühisväljas käivadki.

 

Lisaks piiramatule ajale on Kreet oma raamatu loomiseks võtnud ka lahedasti ruumi. Ta selgitab põhjalikult, mis tekst see on. Kordab. Ja selgitab ka teist ringi. Et samas energias kambakesi rabas olevad inimesed saaksid kindlalt aru: see mahukas töövihik aitab märterlusest välja, vabastab vibra-ahelaist, millega kambakesi rabas rapsijad üksteist kinni hoiavad ning üksteist süüdistavad, et edasi ohvrirollis käärida.

Hea Rosin selgitab, et piirangud koosnevad meie enda kokkukorjatud karmast, vanemate kompleksidest, geneetilisest kandamist ja uskumustest. Oluline osa blokeeringute tühistamises on vaesusevandest lahti ütlemine.

Piirangutest vabanemise raamat on õigupoolest ka õpiku kirjutamise õpik. Samal ajal, kui paarikümneaastased hingekesed paiskavad turule endameelest epohhiloovaid autobiograafiaid, näitab Kreet, kui oluline on, et enne teistele tegelikult tarviliste tekstide loomist peavad olema kogemused. Peavad olema tegemised ja teened, mis on loonud usaldusefooni. Ja teretulnud on ka näited elust enesest – mis nii Kreeda kui tema patsientide pika teekonna jäädvustusena on samuti võtnud aastaid. Aega on alati – ja iga aeg on hea!

Kuivõrd tegemist on muu hulgas õpikukirjutamise õpikuga, näitab Kreet, kuidas käib lugeja kaasashoidmine – teksti sees on testid ja ankeedid, harjutused ja näited, mis hoiavad ärkvel.

 

Selles teoses pühendab autor kõigist tšakratest enim tähelepanu kesksele, kolmandale päikesepõimiku-tšakrale. Kirjeldab, miks meie pusserdamised keskset patareid tühjendavad, kuidas ainuüksi kehaasendiga ennast ümber laadida, et kõhutunne saaks sõna otseses ja ülekantud tähenduses kõnelema hakata. Kreet pakub meile visualiseerimise ja kujuteldava skaala kasutamise mängulisi, ent samas tõelisi trikke.

Ta kirjeldab, kuidas sümptomitest järelduse tegemine ja vibratsiooni tõstmine toob nii kiired ja tegelikud muutused, et ka meie kooskond hakkab hoogsalt teisenema. Jonnakas vana vibratsioon püüab koos oma mõtetepaketiga üha naasta – nii visalt naasvate raba-asukate majja-kippumisega kui kasvõi sel moel, et meile pakutakse poolikuid lahendusi kui proovikive. Oleme eelmises energias mõnd töökohta soovinud – nüüd seda meile pakutakse – ja meie asi on kõhutunde abil ära tunda, et tegemist on proovikiviga. Neid eksameid on Kreeda sõnul reeglina kolm, iga järgmine eelmisest jõulisem.

Oma edenemise jälgimiseks ja jäädvustamiseks soovitab Kreet isiklike kogemuste põhjal pidada logiraamatut. See aitab märgata, et mugavusstsoon on viletsustsoon. Ning meie kehast paremat märguandjat-reageerijat meile maisele matkale kaasa antud pole. Vastavalt kinesioloogia seaduspäradele on meil kehas igale mõttele-tundele hetkega vastused-suhtumised olemas.

Et aktiveeruda, soovitab neiu Rosin igal elujuhtumil klaasikese sooja vett juua – enne väekaartidega suhestumist, enne paberilehtedele seisma asutamist oma tegelike soovide-suhtumiste tuvastamiseks, enne TFT-d – mis on Kreeda lemmik. Mõttevälja tervendus koputamisega aitab piirangud tuvastada, kordusi armastav autor juhendab oma tekstis korduvalt ja põhjalikult, kuidas koputada – ning tema õpetaja tuleb muide märtsikuus Eestisse ka.

Oma julgete väidete pärliks soovitab teejuht mitte üle mõelda, vaid kõhutunnet uskuda, end ahistavad piirangud iseenda ristküsitlemisega sisse piirata ja paljastada ning avaldada teadlikkust Deepak Chopra vaimus. Chopra on õpetanud, et reptiiliaju tirib meid üha tagasi orjameelsesse klammerdumisse, mürgitab meid vastumeelsusega, eksitab hetkest uitama – kipume taas ja taas mõnd oma hingeosa kaotama, oma väge ära andma, Ühendust mitte tajuma ning teadmatusse uppuma ning seetõttu end laiali puistama.

Ka näiliselt meist-olenematus olukorras saame Gunnar Aarma õpetusest lähtudes endaga töötades halva tähtedeseisu mõju alt vabaneda, ohvrirolli asemel vastutuse võtta ning ikka ja jälle küsida, millise teadmatusega ma selle või teise olukorra põhjustasin. Andestamine võtab blokeeringu maha, vibratsioon tõuseb ning siis saame juba täies veendumuses väita, et ebaõnnestumine on edasilükkunud õnnestumine.

Kui vabastame hirmud, lahustub viha ja paranevad haavad. Pole oluline, kas nimetame tööd endaga reikiks või shindoks – mida paljud meist instinktiivselt teevad, teadmata, et teevad – oluline on, et julged-teadlikud naised nagu Kadri Allikmäe, Inara Luigas ja Merle Peipsi jagavad oma õnnelikke kogemusi. Kõik me oleme suutelised mediteerima ja visualiseerima, vaatenurka ja hingamismustrit muutma. Sõna väestab mõtte, mõte loob tunde, tunne tõstab vibratsiooni.

Teejuht pakub teadlikke Loojaga üks olemise harjutusi – teadlikkus viib otsustuseni, vastutuse võtmiseni ning loomuliku kulgemiseni. Kramplik ootus on mürk, mille vastu aitavad mängulised testid, mis ei lase end petta ning aitavad eluetapp-haaval vibratsiooniliselt tõusta. Abiline seejuures on ka nii see kui teised Kreeda ja Mai-Agate raamatud – nad on kõrgest tervendavast vibratsioonist immutatud ning tuunivad ka siis, kui esimesel nuusutamisringil teste ja harjutusi kaasa ei tee.

Üksiti panevad nad tänulikult sünkrooni märkama – nii, nagu Kreeda raamatusse pugedes sain kõne Mall Värvalt, sattusime lastega täiesti planeerimatult raamatupoodi ning soetasime sisetunde järgi piirangute-priistamise raamatu juurde kuuluvad väekaardid just siis, kui jõudsime raamatus kohani, kus neid kaarte reaalselt tarvis tuli.

Kreet Rosina ja Mai-Agate Väljataga raamatud-loengud-plaadid on meie kätte voogamisega juba ise tõestanud, kui paigas ja sünkroonis on universumis kõik – usalda, püsi voolamises – ja kõik tuleb õigel ajal ja õiges kohas. Kreet kinkis Brigitale oma piirangutest-priiks-raamatu – mõni päev enne seda, kui Saara seda lugedes väekaartide kasutamise ja tõlgendamise peatükkideni jõudis, sündis imeline sünkroon. Läksime lastega Tallinnasse justkui väikese printsi filmi vaatama – ent sattusime hoopis sõgedate õdede filmile, mis oli sel hetkel informatiivseim ja laadivam võimalus. Lisaks jäi meile enne võimalus noppida harmooniliste energiasidemete tuules raamatupoest Kreeda väekaardid ning tema ja emme-Agate ühise delfiinidega meditatsioonide cd. Juhendatud meditatsioonide plaate on kolm – ja neid saab kuulata ka www.teadlikareng.ee koduleheküljelt.

Õhtul vaigistasime koerad ja meeled ning panime rännakuteplaadi otsekui juhuslikult kingituseks saadud plaadimängijasse…

Me kõik – Brigita, Indi ja Saara – saime taas kord teada, miks me kõik siia kogunenud oleme.

Toppamise meditatsiooniga libises Indira hiljutisse Lätti, kus nad olid Brigitaga joodik-abikaasad – ainus mure nende vedelas elus oli joogi lõppemine. Indi oli paks kole mehelooskam ja Brigita tema kärts jotamoor – viskas jõmm-Indi välja, tänu millele mehemürram elas kenasti Indiks sündimiseni. Tädi lõppes varem, et Brigitaks tulla. Mis on nende kõrgemate minade hämmastav valik pärast meie ühist Tiibeti-mungapoisteks olemise kogemust, mida jagasime ka Kareka Sherley ja väikese suvelaagrisse saabunud Karoliinaga.

Meie jõulu teise püha Täiskuu tseremoonial Evald Piirisilla meisterdatud higitelgis nägi reikimeistritar Gerli Reiljan, et nad olid Brigitaga kunagi õed – lihtsates hamedes väikesed tüdrukud, üks 3- ja teine 5aastane. Nüüd läks Brigita sellesse ellu – Lõuna-Prantsusmaa plataanide-puuvillaistanduste vahele. Kahest blondist kaunist tüdrukust vanem, Gerli varastati kardinalilossi, kus tema pesuköögi-elu tähetunnid olid siis, kui ehale saabus perepoeg – kelle jaoks ta varastatigi. Papa, kes pojale kauni kaisuneiu näppas, on mu laste tänane isa – kes muu hulgas osalt kardinalilossis koos musketäridega ju elabki.

Brigita töö Lõuna-Prantsusmaal oli põldude valvamine ja põlengute ennetamine – kaunis ja hele piiga oli tohutult õnnetu nii sellepärast, et õde rööviti kui sellepärast, et teda ära põlati – ent oli üldiselt õnnelik ja kirgas – kuni lahkus tööõnnetuse tõttu puu otsas. Tänane Brigita sai talle vastu minna ja jutustada, mis hingerännakust edasi saab.

Minul vajusid jalad köögipõrandal sirgu, et kõht sülle ära mahuks – noor peni-Jordan ilmus jahtunult mu punu uurima – võeh, kui kole! Kole jah. Olin 13.sajandi Venemaa pikaninaline külatüdruk, kellel õnnestus punapõsine noormees korraks voodisse vedada – ja kes sattus seejärel obsessiooni küüsi. Kujutlesin 67.eluaastani, et olen kaunist noorukist rase, kõndisin majast majja, kerjasin ja kurtsin ja halasin, et poiss jättis mu rasedana maha. Selle kerjamise ja kaeblemise käigus muutusin kortsuliseks-soolatüükaliseks nõiamooriks, hiiglaslik vats ees ja tume ürp seljas. Selle ürbi hõlmade alla peitsin andameid, mida jagasin koledas putkas, kus kogu elu konutasin, oma ainsa elukaaslase ja armastatu – halli kitsega.

Mai-Agate juhatas plaadi-meditatsiooniga tänase minu selle õõvastava punnkõhulise hiidnina ja kortsuvolangidega olendi juurde. Eit ei ehmatanud. Ta oli suremas, püüdis nüri noaga oma kallist kitse ära lõpetada, aga ei jaksanud. Silitasin tema nägu – ta hakkas oma helehallide vesiste silmadega nutma – sellest saadik, kui ta toreda poisiga magas, polnud mitte keegi kunagi teda puudutanud. Teda puudutades sain teada, et poisu, kes läbi elu kerjavat vanamoori külatänavas taluma pidi, oli mu tänase kehastuse isa. Pärast seda paralleelselt kehastumist oli ta Veneetsias mu petetud gondoljeero, vene aristokraat, nüüd tütrepoeg.

Minu maag, müstik, võlur papa tõi sealsest siberivene elust kaasa mälestuse toonase minu kortsumustrilisest mollist ning voolis seda korduvalt oma nukunäidetitesse – nii nõia- kui laanemoorideks, nukkudeks kui dekoratsioonideks. Isa Teadis!

Ja ta vormis selle mälestuse tasakaalustamiseks printsesse ja haldjaid, kellest üheks sündisin mina. Ning ta vormis selle elu isana mulle eluteele saatjateks-abilisteks härjapõlvikud. Päkapikurahva tükkis tallitontide ja muinasjutulise loomrahvaga lumivalgekese ümber – midagi paremat tal tütrele anda polnud. Ning ma võtsin tema mustri ja soovi, kingituse ja palve üleni vastu. Aitäh, isa!

Saime ülesande viia tänase endana toonasele lahkujale tröösti. Mina viisin sureva õõvabaaba ette meie juures hobutervenduses käivad kristall-kaksikud – ja lubasin tema kitse eest hoolt kanda. Kitse hing võttis minuga seepeale ühendust, andis teada, et sünnib nüüd dextervissi Maasi Murutari vasikana ning saab koos kaksikutega ainulaadse poni-veise-peni-lasteetenduse peategelaseks.

Kuna plaadimängija nupud olid üleval köögiriiulil, tüdrukud leso peal ja mina pliidi ees põrandal, polnud kedagi, kes meditatsioonide vahel knopkat painaks – sedasi läbisime neli rännakut jutti.

Rekalibreerimise meditatsioonis viis emme Agate meid vee alla rakutasandil vibratsiooni üles laadima. Mina muutusin vees jõehobuks. Kui minu juurde delfiinid saadeti, sulasin tagumise delfiiniga üheks – mis sündis muide ka Arne Lauri meditatsiooni ajal – seejärel avasin tohutud heledad hiilgavasulised tiivad. Kui delfiinidele oli tarvis tänuks lill viia, ilmusin ilmamere sügavusest olendina, keda oli peetud koletiseks – tumedast varjust puhkesin kosmiliste pulseerivate mustritega meremaoks, tõusin veepinnale, rullusin kaksikheeliksiks ning minust kasvas välja kiirgav-pulseeriv õrnroosa õis, mis pihustuslahustus delfiinidesse.

Kuna üks rännak voolas teiseks, võtsin piduliku vastuvõtu meditatsiooni kaasa papa kaasavoolitud härjapõlvikud. Võtsime koos põlvikutega istet tohutu kännu ääres, kuhu emahirv serveeris hirvepiima-koorevahu metsmesilaste mee ja õietolmunestega. Toostiks palusin härjapõlvikutel koos kohahaldjas Klaudiaga meie kaheaastane Nibiru-sälukene oma hooleks võtta – maandada ja kuundada, et tema nooreks märaks koorumine oleks sujuv ja turvaline. Aitäh!

Koos minu, mu üheksa kikk-kõrvalise haldjapoisi ja jänksidega tulid vahukoort nautima kolibrid. Iga sõrme külge istus üks väike tänulik nokklinnuke. Mu juustes olid putukad ja liblikad, jalad sisalike ja pisikeste loomadega ümbritsetud…

Ühenduses iseenda viienda tiheduse aspektiga kohtusin lavendel-pärlmutter kuldhelesinise kiirgava heleheleda naisega, kelle juuksed pulseerisid tähtedeni. Olin selle hiilgava vaimolendiga ühenduses ka meie esimesel kohtumisel Lille Lindmäega tema kodus – ning vaimolendi kristalltuba külastasin Ulvi Michelle südamemeditatsioonil. Tere taas! Viienda dimensiooni mina viis mu tagasi ühte päevasesse hetke – kui hobuste lakkasid kohendasin, selgadelt kätega tolmu maha hõõrusin, jalgu üle vaatasin ja silmi silitasin, olin seesama Mina. Helendavsoe vaimolend viis mu päeval juba olnud ühisvälja hobustega ja kinnistas selle koosloome. Ühenduses hobustega olen tõeline Mina.

Viienda kõrguse mina ise viis mu paistes esijalaga poni-Manni kõrvale põlvili. Sain sujuvalt, üleni armastuses helendades tegelikuks iseendaks. Mann tõstis paistes papu mulle sülle ja lõõgastus täiuslikult. Toetas koonu vastu maad ja puusa vastu mu õlga. Hoidsin väänatud rannet pihkude vahel ja… lihtsalt Armastasin.

Ära arvasite. Õhtuks alanes paistetus ja täna ta enam ei lonka!

Autasuks hobustega koos tegeliku enesega ühenduses olemise eest kinnitas kuuvanune tütrepoeg pilgu mu laubale – mitte silmadesse – mõtiskles, vormis suud ja sõnumit – ja naeratas laialt. Tere… Neelasin esmalt ise tütrepoja naeratust – selles oli kirjas, et kõik on õige, kõik ongi nii – me olemegi sellepärast taas koos, et… Ja siis viisin poisipunksi koos laia rõõmsa titenaeratusega tema tädide ette. Nüüd naeratasime koos – mu tütardele vaatab väike Jaak silma – mulle kuhugi kroontšakrasse – ja rõõmustab.

Jäänud oli Leping Maaemaga – juhendatud meditatsioon plaadilt. Koerad teadsid juba eelmisest õhtust, mis toimub. Bella ronis diivanile ja Jordan heitis tütarde ette lesovalvesse – heitis pilgu mu kõhule – ega ma jälle mingit koletut vatsa ja nõna ei kasvata – ja läks koos meiega lendama.

Meil Brigitaga mõlemal oli Maaema kehastus… pirakas emakaru. Halli lopsaka kraega ja sügavsinise pilguga. Pärast lepingu allkirjastamist – olen alati õigel ajal õiges kohas tegemas õigeid asju kõigi osapoolte hüvanguks – tulin mina oma rännakul läbi hobusekopli, kaksikute papa Martin ees, meie kolmeaastase hobu-Namastega tema kannul ning lisaks oma kinnastele ladusin ka Martini ja Eda, kaksikute ja oma tütarde kindad Namaste laudjale ritta. Ent enne seda, Maaema palge ette minnes võtsin käe otsa oma ema!

Olen neil rännakuil oodanud ja palunud kohtumist oma tänase emaga. Nüüd oli ta mul umbes viieaastase pliktirtsuna näpu otsas, kui me lepingut allkirjastama läksime. Tüdrukul olid peenikesed suurte põlvedega koivad ja suur pea – nagu mu vanimal pojal väiksena! – kaleheledad kohkunud-etteheitvad silmad ning ka õlad-käed nagu mu vanimal tütrel – ninajoon-naeratus-miimika ja liikumine nagu mu nooremal pojal ning ta köhis kohutavalt.

Maaema ees tahtsin viienda sageduse endana oma ema südame sülle võtta – ent Maaema ei lubanud: laps ei ole oma emale ema! Ta võttis mu ema oma rüppe. Lepingu sõlmimise järel järgnesin Namastega kaksikute isale – lovest väljudes ütlesin aga valjusti: krdikrt, ma jätsin ju oma ema karu kätte! Mispeale Brigita ütles, et temal oli samuti Maaema karuks kehastunud – ja ma mõistsin kergendusega, et jätsin ema Maaema hoolde – ja siis oli juba kergendav naerda: Maša ja Karu!

Kreeda tekstid panevad tahtmatultki sõna maagia üle mõtlema. Ta juhib tähelepanu „ükskõik“-tähendusele – Väljas on kõik üks. Meile tütardega aga sai „meelelahutus“ meditatsiooni järel südamest naerdes teise tähenduse. Kui enamasti käsitletakse seda sõna lõbustuse ja pinnapealse lusti tähenduses, siis sõlme läinud ja kokku jooksnud meelte lahutamise tähenduses on Kreeda pakett – raamatud-kaardid-plaadid kõige hõrgum ja toimivam meelelahutus, mida endale ja kallitele soovida.