13.september

Käisime viirust trotsides kolmekesi Kultuurikatlas The black riderit vaatamas. Võimas lavastus – ja elu õudseim publik. Mitte ühtki naeru, aplausi ega reaktsiooni. Vaene trupp. Inimestega on midagi väga valesti – lähevad teatrisse, et suure raha eest mitte midagi saada ega anda. Ehkki Wormsi enn kutsus meid Nokusse, ei läinud – Minni oli väsinud. Öö oli kohutav. Meil oli konkurss, kellel on süda rohkem halb ja kõht rohkem lahti.

14.september

Termikas ei suutnud jalule tõusta.

Soone Saara kirjutas eile nähtud etendusest ja muud ka.

Torm Katja lennutas pesu mööda hoovi.

Minni abiga saime hobustele ruloonid ette.

Kaheksas Ohtlik lend hakkab valmis saama, ehkki püstiasendis püsimine on täna külma higi otsaette toonud. Praeguse viiruse eripära on, et aevastused käivad seeriatena. Oeh.