Kallid kogukondlikud inimesed,

Keldid nimetasid seda kummalist aega, mis nüüd tabab meid selle nädala lõpus, Alban Elued, mis gallide keeles tähendab “Vee Valgus”. See imeline aeg saabub 22. ja 24.septembri vahelisel perioodil.

Ning selleks et tähistada selle  kummalise aja algust tahame kutsuda Sind…

kuulama ja laulma kaasa erinevate rahvaste väelaule koos ansambliga Tane Mahuta (maori keeles “Ilmapuu”)

sel laupäeval 24.septembril kell 20.00 Tallinna Katariina kirikus (Vanalinnas, Katariina käigu kõrval)

Veidi rohkem infot, midagi kuulamiseks on SIIN või NägudeRaamatus!
Räägin Sulle loo, miks me tahame seda aega tähistada…

See aeg, sügisene pööripäev, toob endaga kaasa seda et Viljade Jumal, või Sarvedega Jumal (Corn God/Horned God), ehk Cernunnos, ehk päike, peab surma. Päikese jumal muudab ennast hirveks ja pakkub ennast jahimeestele. Selle sümboolse teoga viib ta ennast tagasi Emamaa või Jumalanna ihusse kogu talviseks perioodiks. Jumalanna (Goddess) on küll kurb oma mehe surma pärast, kuid ta kogeb seda kuidas ta kõht iga päevaga aina raskemaks läheb, sest tema ihus on laps, Päikese Jumal, uus päike, mis sünnib siia maailma talvise pööripäeva ajal.

Niikaua kui Päikese jumal on tema Emamaa ihus, toimub tema ühendumine kõikide pimeduse jõududega, millega ta saab üheks, mis viidabki sellele, et valgus ja pimedus on ühe ja sama Allika erinevad väljendused. Ning sellest nädalast algabki kummaline vahepealne pimeduse periood, millest keldid rääkisid kui Pimeduse ajast, kus piirid meie ja kõikide teiste maailmade vahel lähevad nii peeneks, et peaaegu kaovadki. Pimedad päevad, pimedad ööd…

Kõige kummalisem on aga see, mida süngem on pidustuse põhjus (ja Päikese Jumala surm on väga sünge põhjus, kas Sulle ei tundu nii?), seda rõõmsamalt ja lõbusamalt tähistasid seda keldid. See vajadus tuli ehk sellest, et nemad vaatasid kaugemale ja teadsid, et surm on vaid uue elu algus. Selle pärast kannavad endas kõik suve pidustused (suvine pööripäev kui Päikese Jumala triumff pimeduse üle) väga sügavat kurbust – sest sellest hetkest läheb päev lühemaks ja varsti peab päike jälle surema… Aga sügise ja talve Aastaringi pidustused kannavad suurt lootust vaatamata pimedusele, ja usku sellesse et just pimedus ja kaaos võimaldavadki uue imelise elu ja uue särava Päikese sündimist!

Selle pidustuse fookuses oli kõikvõimalikud lõpetamised, vanade tülide lahendamised, suhete parandamised, võlade maksmised või tagasi saamised, harjumustest lahti laskmised, vanade kirjutamata kirjade kirjutamised… Rituaalid on suunatud küllusele kõikides eluaspektides, vanemate tänamisele ja austamisele, tervenemisele… Sel ajal oli eriti kombeks keskenduda maailma murede lahendamisele – paluti küllust (puhast toitu ja vett, peakatet) tervele inimkonnale, ja rahu kõikidele eluvormidele – loomadele, vaaladele, lindudele… Paljude rituaalide suunaks oli Lääs… Fookuses oli saak ja kõik maa viljad – inimesed tänasid Maad kõige eest, mida ta nendega jagab…

Alban Elued – Vee Valgus…

Sa küsid, miks just Vee Valgus? Sest keldid nägid kuidas Päikese Jumal libises vee kohal eemaldudes meie maailmast et paista maailmas, mida nimetati “the Isles of the Blest” – Õnnistatud Saared… Ehk nendeks oligi see sama Emamaa ihu, mis hoiab päikest niikaua kui ta uuesti ei ilmu.
Kas Sa tahad kuulda veel lugusid? Tule siis laupäeval meiega maailmarütmi kuulama ja kaasa laulma!

Taskud täis kastaneid ja tammetõrusid!

—
Päikest,

•☆Polina Tšerkassova ja Tom Valsberg☆•
“vaata mulle ülevalt alla ja sa näed rumalat,
vaata mulle alt üles ja sa näed jumalat,
vaata mulle otse silma ja sa näed iseennast”