Kodutunne ja Raikküla kärajamõisnikud – Maailmaloojad

 

Loodus tühja kohta ei salli – ühiskond ka mitte. Kui 25aastane riik pole saanud kogukonda tegelikult ja turvaliselt, loovalt ja koosmeelselt toimima, teevad seda inimesed ise. Erineval moel ja iselaadsetest vaatenurkadest. Raikküla mõisapaari ja Kodutunde meeskondade aastatepikkustel pürgimustel on üks ühine omadus. Nii Ivo Lambing ja Karmel Jõesoo kui Kristi Nilov on oma missioonis ülimalt veendunud. Tänu sellele sügavale usule kartmatud, ehkki juba loodud ja veel loomisel paralleelmaailm on aukartustäratav. Nad ei lase end kõrvalistest kommentaaridest ega kiusust ülearu kõigutada. Kes teeb väga suurt tööd, on kenale keskmisele mõistetamatu. Keda ei mõisteta, seda kardetakse. Igaks juhuks.

„Minu jaoks on olulisim, et mu koostööpartnerid usuvad ja usaldavad meie ühist asja. Internetti ei saa ära kustutada – lugema seal loksuvat õnneks ei pea. Mu lakkamatu maailmaloomine ei jäta selleks aegagi – just aeg on väga suurte soorituste puhul kõige kallim vara,“ teab seitsmendat aastat Kodutunde-maailma vedav Kristi Nilov.

„Kümne aastaga on Raikküla mõisast saanud Eesti esinduslikumaid mõisakunsti konverentside ja kärajate sündmuspaiku. Tänavu augustis on siin kärajate 800. juubeli konverents, etendused, ürgturg, kontserdid ja pidu. Meid külastab aasta-aastalt järjest rohkem inimesi, sest mõis on Raikküla vallas kõige suurejoonilisem atraktsioon – aga kultuurikaardile pole meid seni kantud ning kümnel korral järjest pole meile Leader-meetmetest sentigi eraldatud,“ nendivad Ivo ja Karmel elutargalt.

„Kuivõrd mõisahärra on kasvatusteadlane, võime Eesti ühiskonna juures tervikuna tuvastada autistlikke jooni. See pole puue, vaid spektri eripära, mis vajab arukat kohtlemist. Sel juhul võib nii mõnestki autistist – eriti aspergeri mustriga isiksusest – tulla maailma tipp ja globaalselt geniaalne suurus.“

Kogu tõde mõisarahvast

Karmel Jõesoo ja Ivo Lambing, kelle kooskulgemine on pühendatud Raikküla mõisa ülesehitamisele Keyserlingide vaimus, on ühendanud oma hariduse ja unistused väikese riigi loomiseks Rapla lähistel. Karmel juhatab mitut firmat ja mittetulundusühingut ning oli enne akadeemikust Saka mõisahärrat Tõnis Kaasikut Eesti Mõisate Ühenduse juht. Ivo on olnud õpetaja-kasvataja Maarja külas ja autismi ning probleemse käitumise koolitaja. Eluaegse eriala meenutus on Raikküla erivajadustega laste kool mõisa vahetus naabruses, selle kooli kunagine õpetaja Ly Mikheim on saanud hakkama tõelise vägitükiga ja üles ehitanud Põlvamaal puuetega noortele kodu, kuhu ta kunagi ka Ivo autistidega töötama kutsus. Eesti…

Ka muiste oli tegemist väga haritud ja valgustatud härrasrahvaga, parun harrastas joogat – mida külarahvas imetlemas käis – ning kogukond imetles ka mõisarahvast ennast: mõisate põletamise aegadel astusid hoitud ja õpetatud talupojad vahele ega lasknud armastatud aadlike rajatud kultuurikantsi hävitada. Ajalooteadlane Heiki Pärdi on seda erandlikku juhtumit, kus talurahvas ei lasknud mõisa põletada, huviga esile tõstnud.

„Kogu tänavuse aasta oleme töötanud Raikküla kärajad 800 suurkogunemise ettevalmistusel. Meie küla poiss Jüri Pootsmann tutvustabki oma päritolupaika juba nende kärajate kui kaubamärgi kaudu! Mõisakunsti päevadele enam kõik soovijad ei mahu, seekord oskame arvestada, et igas mõttes suurde mõisa tullakse mitmesajakesi,“ kinnitab mõisapaar. Kui mõisa karjakastelli paremas tiivas elavatele haritlastele etteteatamata külla saabutakse, küsitakse reeglina kahelt tunkedes askeldajalt, kes kivide ja okste, korrastuse ja ehitusega maadlevad, kus härra ja proua on. Meie.

See töökäte-meie on ehitanud Eesti ühe võimsaima kiviaia ning teab, et igal kivil on kolm toetuspunkti. Siis peab. Ilmavaateline Meie aga tähendab, et 24.augustil kõnelevad akadeemik Ülo Vooglaid, Tiit Hennoste, Jüri Adams ja teised 800. kärajate väärikad lektorid kogukonna juhtimise traditsioonidest, demokraatia võimalikkusest ja tulevikust.

Concordia ingliskeelse kõrghariduse, kahe kutseharidusega Karmel Jõesoo on Phare-Sapardi-aegadest alates professionaalsemaid projektikirjutajaid, Brüsselis töötamise kogemusega maailmakodanik. Karmel arutleb, et nii nagu igal püsti ja kinni püsival nähtusel, on ka Eesti edenemist takistaval külaelu-kitsikusel kolm toetuspunkti. Geneetiline mälu, eriaegade sisserändajate vastandumine ning projektimaastiku paradoksid. Kõik on ületatavad.

„Kabinettides nihkesse läinud inimestele oleks väga tervendav selline tegeliku töö teraapia, nagu
kogeme meie mõisas,“ soovitab Ivo. „Maarja külas töötades sain mina aastatepikkuse koolituse elu nägemises etappidena. Praegu on mul puit- ja kivihoonete restaureerimise õppimise etapp ning kõigi võimalike vahendite ja lahenditena mõisa elustamine tegelikult toimiva terviku, tööandja ja kultuurikeskusena.“

Karmel lisab: „Oleme nii vähe spirituaalsed-esoteerilised inimesed kui veel olla saab. Aga Keyserlingi vaim on ütlemata heatujulise ja toetavana ennast meile siin ilmutanud. Ja mitte ainult. Olime kuulnud muistsel Paka mäel kostuvatest trummihelidest. Viisime kord külalised ühel sulnil suveõhtul Paka mäele, et näidata, kus muinaseestlased kärajaid pidasid ning kust käis merepiir… Ja kuulsime! Me kõik kuulsime trummihääli ja kõnekõminat!

Kroonikate ühe lause järgi – „Õndsa Neitsi taevamineku päeval jõudis Mõisavendade ordu Raigele platsitandumile…“ – on välja töötatud hüpotees, et platsitandum ehk kärajad oli parlamendi-laadne iga-aastane koosolek. Muinas-Eesti hõimupealikest enestest aga kujunesid rahvusliku kõrgaadli perekonnad – nagu näiteks Maydellid.

Seega on meie ülesanne siinses iidses mereäärses kantsis kultuuriloolaste-arheoloogide abiga luua ja loota, turiste teenida ning ühiskonna- ja haridusteadlastega koostöös korrastada legendid ja nende kestmine tänapäevas, 21. sajandi reeglite järgi toimiv tervik. Inspireeriv on seejuures veel üks müstiline nähtus Kayserlingide kuningriigis – see on kärg. Kõiki teid ja tube, tahke ja aspekte on kuus. Niisiis olemegi teel kärg-Eesti poole, sest ka riigi perioodid muutuvad koos mustritega.“

 

Elu karjakastellis

Tuntud mõisa-uurija Juhan Maiste sõnul on Raikküla mõisa suurus midagi sellist, mis väljub tavamõtlemise piiridest. Raikküla mõisas on kõik tõesti väga suur – hooneid 15, neist mitmed 60 meetrit pikad ning peahoone fookusega taevasse. Täna on selles erakordses hoones veel põhiasukad tuvid, ent arenduskavad on muinsus- ja keskkonna-ametkondadega koostöös olemas nii pargile kui kõigile hoonetele.

Paar ise elab hetkel karjakastelli tallis, mille teises otsas on unikaalsete toolidega seminarisaal – külastajatele on avatud ka ait-viljakuivati. Märgiline on tõsiasi, et põlises mõisas oli kõik seatud seisuse järgi – ratsa- ja tööhobused eraldi tallides, eraldi uksed ja kambrid erinevatele seisustele nii härrastemajas kui kõrtsis. Tänases päevas on olulisem kui geneetiline mälestus mõisatallis vitsa saamisest pigem edasiviiv mõisaihalus.

„Talupojad püüdsid oma kodusid ehitada, kujundada ja sisustada nii, nagu mõisakultuur ette näitas – tõsi, ka mõisnikud laenasid omakorda talupoegadelt parimaid leide – ning selle mõisa-unistuse-elamise parim näide on Carl Robert Jakobsoni Kurgja,“ arutleb Ivo.

Karmel aga on mõisaihaluse keskel kasvanud: „Tänu minu ajaloolasest ja bibliofiilist isale on meil olemas Eesti esinduslikum mõisaraamatukogu – paarikümnetuhande ühiku suurune kogu, millest paljud köiteid sisaldavad templit-allkirja-ekslibrist, asuvad hetkel Haapsalus, ent tuleb võimalikult varsti Koju. Ma ise aga käisin lasteaias Olustvere lossis. Seepärast tean, millist kõrguse, stiili ja haarde igatsust kasvatavad ka tänased mõisakoolid. Nii neid toetada kui uues põlvkonnas kultuurikihtides orienteerumist õpetada tuleks meil vähemalt sama jõuliselt kui teistes Euroopa riikides tavaks.“

Tegusatest multiharitlastest paar arutleb, et tänu riiklikule väärtustamisele on Poolas üle poole mõisainterjööridest tervena läbi sõdade toodud. Eesti mõisad aga läbivad tänapäevase taastamislaine käigus sama, mis sündis ka sajandite eest. Iga mõis on omaniku nägu, peegeldab tema leidlikkust ja maitset, rahakust ja haridust ning on ühtaegu nii kodu kui eklektiline või korrapärastatud muuseum. Selle kogumi praktilise rakendamise parim näide on Mõisate Ühenduse esimese suurtunnustuse pälvinud Padise mõis kui von Rammide põlvkondadepikkuse töö kiitus just seetõttu, et mõis on külastajatele avatud osa baltisakslaste võrgustiku parimatest pakkumistest. Atla keraamikutest mõisapere aga sai näiteks tunnustuse toimiva-teeniva mõisa kui majandusüksuse eest.

„Meie oleme teel avalikkusele avatud mõisa ülesehitamisele. Kui mõis võõrustab aastas 100 tuhat külastajat, loome järelikult 15 alalist pluss hulga hooajalisi töökohti. Eesti pikimasse valitsejamajja tuleb originaalmööbliga külalistemaja – üks näide sellisest lahendusest on Ammende villa. Aita-kuivatisse loome trahteri, kus pakutakse just Eesti oma kööki ja toitu ning sammhaaval kolivad mõisakultuuri konverentsid, kontserdid ja etendused taastatavasse peahoonesse,“ loetleb Ivo.

Karmel kinnitab, et rahastuspoliitika kui tema professionaalne mängumaa on selle karjakastellist häärberisse kolimise kõrval samuti põnevas uuenemises: Euroopa Liit määrab Eesti prioriteedid, mis on Leader-meetmetele seaduseks, KIK ja PRIA viivad Euroopa tahte rohujuure tasandile, mõisasõbralikud on ka niinimetatud Norra rahad, investeeringud kalapüügiõiguse tasakaalustuseks – ning Raikküla mõisast võib lisaks suurusele kujuneda ka kodanikuühiskonna ärkamise pioneer.

 

Kärajad kui kaubamärk

Ivo ja Karmel on veendunud, et töökohti loova, kultuuri tuiksoont moodustava vaatamisväärsuse trump on järjepidevate kärajate abil maailmakaardil olemine. Juba esimese Eesti Vabariigi ajal poetiseeriti muinasdemokraatiat. Kärajatest kui nähtusest on vaimustunud nii president kui Artur Talvik – kui Raikküla uue maailma loojad kutsusid vabariigi valitsuse enda juurde väljasõiduistungile, andis sügisese tulekulubaduse esialgu riigikogu kultuurikomisjon. Mõisapaar tahaks pealinnaga rööbiti loovas ja lehvivas paralleelmaailmas näha ka maavanemate kärajaid ja presidendikandidaatide debatti.

„Aprillis keskendasime mõisapere kärajad teede ja liikluse korraldamisele Raikkülas – Muinsuskaitseamet algatas diskussiooni raskeveokite uue tee välja ja mööda suunamiseks mõisa südamest ning nii külalistemaja, trahter kui kultuurikeskuseks kasvav peahoone eeldavad teid ja parklaid, valgustust ja parimat võimalikku elukorraldust,“ kirjeldavad mõisaentusiastid maailmaloomist. „Augustiks on meil tänu entusiastlikule maavalitsusele ja erinevate alade tee- ja mõttekaaslastele juba koos terve võrgustik ja meeskond. Väga märgiline näide – kohtasime pargis jalutavat Kristina Aret, kes lisas Raikküla ülivärvikasse legendide ja ajaloofaktide registrisse veel ühe. Keyserlingi vanavanaisa Herman oli Bachi metseen ja toetaja, kes mõistis ja rahastas oma ajast ees, seega vastuvoolu kulgenud geeniust. Seega on meie mõis Eestis kõige õigem koht Bachi mängimiseks!“

Maavalla Koda korraldab nii 15. kui 18. augustil pühitsused Paka mäel – vanade nimede nimetamise ja regilauludega. Sel 20.-21. augustil peetakse Raikkülas ürgturgu – omamaiste loomade ja kaupade, Raikküla talli kui endise rahvamaja osavõtu ja kultuurikeskuse panusega. Ene Kangur kultuurikeskusest korraldab lisaks kontsertidele-etteastetele kohvikutepäeva erinevates kodudes – ning selleks ajaks valmib mõisapaaril ka väärikas trükis. Nii et tänu kärajatele saab noorhärra Pootsmann edaspidi juba kodukoha kaubamärgi sümboolikat tutvustada.

24. augusti konverentsil on üks suund keel-pärimus-ajalugu – teine suund demokraatia-riiklus-õiglus. Neljast teatrietendusest üks lõpetab konverentsi ning mustritemuutmise õhtu suubub simmaniks. Nii lihtne see maailmaloomine ongi!

 

Kristi kogukond kuue aastaga

Tõeliseks fenomeniks kujunenud „Kodutunne“ pole mitte pelk telesari, vaid eestimoodi kogukond, mis asendab seda päästerõngast-kontrollivõrgustikku, mis tervema hingeeluga ühiskondades iseeneslikult toimib. Kristi Nilov on saatesarjaga külgnevalt üles ehitanud tõelise maailma. Selle harvade peatumiste puhul tahab naine olla oma Jüri-kodus üksi, kaaslasteks vaid kaks koera – lapsed Hiiumaale-Inglismaale laiali saadetud.

„Sõitsime eilsel Kodutunde-kõlbulike perede valimise päeval pool Lõuna-Eestit läbi ja jõudsime kell kolm koju. Nagu ikka,“ ütleb Kristi oma köögis Kodutunde-sarja kohupiimakooki lõigates. „Mul on aastatega kujunenud vaist, mis tunneb need õiged ja sobivad pered-kodud esimese kümne sekundiga ära. Kõrvalised kommentaatorid mõistagi teavad alati paremini ja me oleme tuhandete seast sajad abistatavad sõelale jätnud alati valesti. Ent tegelikult on kujunenud jätkusuutlike uue alguse valmite inimeste ära tundmise meel. Kui näen pimeduses meile lehvitavat Sangaste vanamemme, kel tuleb üksinda lapselaps üles kasvatada, tean: tema. Ent kuigi mul on Võrumaa viielapselisest perest sellepärast kahju, et isa saab vaid 300 eurot palka, tekib mul küsimus: miks kõik need inimesed, kes praegu 300 euro eest tööl käivad, ühtse rindena üles ei tõuse ja sellise raha eest rügamast ei keeldu? See pole Kodutunde loodud paralleel-kogukonna, vaid päris, ühiskondliku kogukonna teema.“

Ülipingelise töö tasakaalustuseks veedetavas vaikelus berni-peni Amadeuse ja pekinesi-kutsika Angeliga vaatab Kristi mõtlikult oma õdusas ridakaboksis, mida ta nelja pojaga jagab, ringi: „Mul võiks muidugi olla häärber kahe hektari maaga… Aga mida ma sellega teeksin? Olen nüüd üheksa aastat siin Jüril elanud ning ridakavariant on valitud just turvatunde pärast. Kodu pole üksi, kui ma üha ringi sõidan.

Samas on iga eestlase õelaim ja seega õpetlikem peegel just naaber. Naaber jälgib. Naaber salvestab. Naaber teab, kuidas sa tegelikult elama peab. Ja teab sinu kohta ka neid asju, mida sina ise ei tea.“

Kristi meenutab leplikult – isegi tänulikult – perioodi, mil ta liiga-teistsugusena oli naabruskonna poksikott. Kui „Meeleheitel koduperenaiste“ Visteria Line moodustab lisaks intriigidele üksteisele tagala ja turvapuhvri, mis ei lase kellelgi hukkuda ega surnuna märkamatult oma majas lebada, siis eestilik kogukond funkab vaid ühte pidi. Jälgitakse, halvustatakse ja ollakse kahjurõõmsad – teistest erinevamat-ettevõtlikumat isegi ei püüta mõista ega seedida.

„Ühel päeval aga jahvatavad issanda veskid – esipoksijast, kes sind kuugeldades sulle paksu naha kasvatas, jääb järele tühi kokaiinikotike ja ta kaob tasakesi kuhugi üürikorterisse. Järele jäävad need, kellega ühes hingad,“ on Kristi kogenud. „Minu ridakaboksi seinatagune naabrinaine on mu parim teekaaslane. Koos tema, laste ja koertega veedame hinnalisimat kvaliteetaega. Täna on aeg teatavasti iga inimese suurim vara ja väärtus. Lisaks mu neljale pojale on kaks inimest, kellele alati oma aega pühendan – mu ema ja hingesugulasest naabrinaine. Koos temaga hingame siin hoovis õust uusi ideid, naerame nõrkemiseni – ja siis on mul lihtsam mahutada aasta 52 nädalasse umbes 80 nädala tööd. Abisobilike perede valimise retked venivad meil varavalgest järgmise päeva sügavasse öhe, võttepäevadel hingab härra aeg nii ehitamisel kui salvestamisel üha kuklasse, montaažid on pinevad – ja taas kogu tsükkel otsast peale. Ilma võrratu naabrinaiseta ja temaga koos naermiseta ma ilmselt ei jaksakski.“

Nii nagu kodu tunne on üks kõhuhääle ja intuitsiooni asi, peab sisetunne ka kõigi tuhandete abivajajate hulgast mõne hetkega ära tundma, kes on suuteline „Kodutunde“ pakutud õnge kasutades uueks alguseks. Mõte on teatavasti selles, et kui ummikus pere ei pea armetus olmes siplema, on ta valmis väärika puhta energiaga kodust uusi starte ette võtma.

„Sügisel algab mul enesel uus elujärk. Olen olnud 17 aastat lasteaias. Nüüd läheb noorim poeg kooli ja mina kasvan ka suureks. Ja vabaks.

Kusjuures sõbrad-tuttavad peavad vajalikuks perioodiliselt küsida: nooh, millal siis tütrekese sünnitad? Misssasssja!? Mis vahet on lapse sool – olen ilmale toonud ja otsast juba ka üles kasvatanud neli tervet, tubli, selge silmavaatega, mõtlevat-loovat-unistavat Inimest! Meie ühiskonnas ongi reeglina valmis paketid, kuidas keegi teine elama peab. Samas on mul kõikjal Eesti piirkondades ringi vaadates alati sama küsimus: kui kõik teavad nii täpselt, kuidas peab – miks siis üksteist toetav ja elu hammasrataste vahele jäänuid järjele aitav kogukond ei toimi?“

 

Paralleelmaailm

Emand Nilovi kutsutud ja seatud tiim teeb seda, mida ühiskond ei tee. Ehitajatest-varustajatest-kujundajatest-sisustajatest-toiduainetootjatest moodustunud terviksüsteem ei lase uppuda. Annab õnge. Koos näidiskalaga. Hädas kodude paari kulukama-keerukama-eluolulisema ruumi remontimine-sisustamine on justkui näidis, kuidas peab. 90% ja isegi enam produktsioonifirma Õuetuba valimikust kasutab näidiskala uueks alguseks.

„Minule tuli Kodutunde tänane paralleelmaailm taeva kingitusena seitse aastat tagasi Lasnamäe pankrannikul. Vaatasin merele, mõtisklesin ja… teadsin!“ on Nilov tänulik. „Teadsin juba seda formaati kosmosest alla laadides, et teda on keeruline müüa. Ja nii oli ka – telekanalite juhtkonnad kehitasid õlgu ja kulme. Mis ühe ruumi korrastamine, selliseid odavalt-kiirelt tuunimise saateid on küllalt olnud… Aga mina ei mõtle kunagi odavalt, vaid terviklikult.

Tänaseks on selge, et see töötab! Ühe eluolulise ruumi – enamasti köök, vannituba koos kõigi torustike-kanalkade-tehnikaga – välja ehitamisele kaamerate ees eelneb mehine eeltöö. Järelmina aga saabki see rahvas tõeliselt toimiva uue hingamise. Selle uue hingamise puhtaks jäämise eeldus on põhimõte: kui tekivad vastuolud ja konfliktid, lahendatakse need samal platsil, mitte kollases ega sotsiaalmeedias. Asjad räägitakse lühidalt ja soliidselt kaamera ees selgeks.“

Kristi veendumus asja õigsuses ja jumekuses oli sedavõrd kindel, et esimesed kaks saadet tegi ta omal riisikol. Kuivõrd toodet ju veel polnud, võib ette kujutada, kui keeruline oli esimesi toetajaid ja ehitajaid leida. Esimesed eetrid pakuti Kanal 2 külgnevasse jaama Kanal 11. Teist saadet monteeriti ööl vastu 31. detsembrit ümber, sest salvestatud emotsiooni esimene monteeritud versioon edasi ei andnud. Teine, mis eetrisse läks, andis. Ja andis nii jõuliselt, et Olle Mirme teatas selle „õuna“ pealt: me tahame seda sarja!

Tänaseks on alaliselt toimiv ja kokku harjunud võttegrupp ja ehitusmeeskond, laitmatu sünergia ja tunnetus. Ning Kristi on veendunud, et ainuüksi Kodutunde meeskonna kohalkäimisest ja kaasamõtlemisest on tõuke uueks alguseks saanud ka need pered, kes valituks pole osutunud.

„Ülimalt tänulik olen ka kõigile kolmele saatejuhile. Nii Kirsti Timmer, Anneli Järvet kui Signe Lahtein on mind piiritult õpetanud. Erinevad natuurid. Erinev koolitus. Signe pealt õpin praegu näiteks, milline on tegelik olemuslik sotsiaaltöötaja – ta on erakordselt andekas nii saatejuhi kui sotsiaaltöötajana! Iga saatejuhivahetus on lisanud õhku astumise julgust. Kui ühine tee on lõppenud, olen kippunud seda eluperioodi kunstlikult pikendama, et mugavustsoonist väljumise maandumisrada pikendada,“ naerab Kristi. „Tegelikult aga on iga päev üks julget õhkuastumist eeldav uuestisünd. Iga päev teeme uued valikud, võtame vastu värsked väljakutsed. Kusjuures tõeliselt toimiv kogukond eeldaks ka kollektiivse õhkuastumise julgust, mis erinevalt naaberriikide oma-õiguse-teadlikest ja ühtehoidlikest kodanikest praegu alles kujuneb.“

 

Eesti panoraam

Lõuna-Eesti 300euroste kuupalkadega paljulapseliste perede seast Kodutunde-abistatavaid valimas käies küsib Õuetoa perenaine üha sagemini ja nõudlikumalt: „Miks te streiki ei tee? Kui kõik Võrumaa pereisad keelduksid ühe korraga selle mõnesajase palga eest tööle minemast, oleksid sindrima kapitalistid ju nurka surutud. Ei nad saaks nii ruttu ühtigi võõrtööjõudu toodud – kasumit hakkaksid rahvaga jagama.“

Samuti on naisel sageli põhjust küsida, miks naabrid vahele ei astu, kui nad teavad – ja isegi näevad – et seina taga peksab pereisa nõrgemaid. Mitte ainult et ei julgeta – ei taheta. Sest lastehaigustes siputav rahvuskehandi juurde kuulub nõrgema uputamise mentaliteet.

„See mõistujutt mäkke ronivatest konnadest, kellest tippu jõudis vaid kurt konn, kes ülejäänud koori ei-saa-pole-võimalik-kukud-alla-krooksumist ei kuulnud, käib meie rahva kohta,“ mõtiskleb Kristi. „Samuti olen Kodutunde teekaaslaste eluliste näidete üle juureldes sageli meenutanud lugu Ferrari-mehest, kes igatsevalt helikopterit vahib: oleks mul see… Fordi-mees kadestab Ferrarit. Jalgratta-mees Fordi. Aga ratastoolis istuv mees ohkab: oleks jaladki…“

Eesti tervikpildis on naise sõnul nii lasterikkus kui niitvad haigused sellepärast saatuslikud, et küla ei tule appi. Kõige hirmutavam on inimestele reeglina tuli – spirituaalsel tasandil on ta puhastav kingitus ja õpetus. Fakt on aga, et paljakspõlenud ja tõvestniidetud lähiümbrusest enamasti tuge ei leia. Rahvuskehandi kogukonna-vägi pole veel tööle lülitunud.

„On üks jumalik paik – Hiiumaa – kuhu meil pole asja olnud. Üks pere pakuti välja. Enne, kui neid vaatama jõudsime, oli kogukond hädasolijad oma rüppe haaranud ja olukorra lahendanud,“ tunnustab Nilov. „Ma ise tajun oma missiooni üliteravalt ja pidevalt. Sõidan logode-kirjadega autoga. Oleme alalise meedia tähelepanu all igal tasandil. Meid hoitakse lakkamatu korrespondentsi ja kommentaaride tulva all.

Kristi teab, et tema rajatud paralleelmaailm ei luba tal ennast ribadeks tirida. Tal on kohustus ennast kaunilt kaua töövormis hoida. Eetris-olevad saated on vaid Kodutunde kuningriigi jäämäe veepealne tipp. Managess on oma ettevõtmise tagala kaitsnud 25nimetuselise tootesarjaga. Sai-kook-moosid-majoneesid tagavad jätkusuutlikkuse ka juhul, kui mõni naelatarnija taandub. Tervikpilt ei jää siis ikkagi naelteta, vaid ostab need moosiraha eest. Nilovi harmoonilisim koostööpartner on Niilode Nopri toiduainete tööstus.

Kodus töötada eelistavale Kristile tähendab tootesari aga tohutut lisatööd – kujundus ja pakendid, kauplusekettidesse pääsemine ja nimistu laiendamine, testimine ja turundamine. Seda rööbiti võttegrupi-ehitajate-perede võrgustiku haldamisega. Niisugust mosaiiki ongi tema jaoks ainumõeldav hallata kodus koos koerte, seina taga toimiva hea naabri ja köögilaual sumiseva arvutiga.

„Minu kõige parem sõber on vaikus. Ma ei jää ilma piisava vaikusekoguseta ellu,“ tunnistab tegudenaine. „Vaikus on mulle sosistanud, et valusaim punkt on inimeseks olemise uue taseme saavutamisel vägivald. Tajun, et vägivallast vabanemine on kogu planeedil, Eesti maailmas eriti teravalt, üks üleüldisemalt õhus olevaid teemasid. Kui see teema luubi alla võtta, on esimene samm sellest väljakasvamise ja tervenemise poole astutud. On imeline iseenda ja kallite, ühiskonna ja kogu planeedi vastase vägivalla lõppemise ajastu. Sellest osa saamine ja kaasa töötamine on minu meelest ülimalt suur au.“