27. august 2016
Mida me oleme teinud… Parima võimaliku.
Kui laps saab täisealiseks, vaatame üle, kuidas õnnestus. See niinimetatud kasvatamine – ja koos kasvamine. Brigita Murutari (19) gümnaasiumilõpetamine seadis rõhu sõnale „täisealine“ – täiskasvanuks ei saa paljud meist-lapsevanemaist ka ise mitte kunagi.
Kati (49) ja Alo (51) elupidi laotunud viie lapse faktilise pesastlennu puhul käib külas korduv põhjus revisjoniks. Just iseäranis Brigita – meie keskmise ja keskse – juhtum on tõestus tõisasjadele, et:
1. Me ei saa laste valikutesse sekkuda. Sotsiaalmeedias pälvis Brigita lõpuaktuse aegu täiesti võõra mehe pildistatud ema-tütre pilt, mida oma Facebooki konto profiilipildina kasutan, rekordilise meeldimistehulga. Tuhatkonna laigiga hittfoto allkirjas tõotan: „Kallis tütar, kui mul pole alati õnnestunud Sind aidata, siis vähemasti mitte segada olen alati püüdnud. Ka praegu, mil viie võimaliku eriala vahel valides ülikoolidega pasjanssi mängid. Olen olemas. Ema.“
Saame anda paketi. Lisame geneetilistele eeldustele lapse andeid arendavad koolid – esmalt enese eelistuste, siis juba laste otsuste järgi.
2. Meie valikud puudutavad igas eas lapsi – nad valivad enne sündi teispoolseid lepinguid järgides meid ise oma vanemateks – aga tulles just meid valides ei tea ju, mida meie edasi teeme. Meil on oma karjäär ja kolimised, liitmised ja lahutamised…
3. Me ei saa mitte midagi planeerida – ei iseeneste ega ammugi mitte laste elus – Jumal teatavasti naerab, kui inimene plaane peab – ja seab asjad parimal võimalikul moel, kui me teda ei sega.
Õigus ja võimalus
Laulja ja saatejuht Brigita on sünnist saadik harjunud avalikkuse ees elama. Ta oli ajakirja Favoriit kaanel mu ümaras kõhus – temast on loodud mu Eedeni-aia-raamatud. Meid on üritustel ja soorituste puhul pidevalt jäädvustatud-edastatud. Seda ka, et üldises infoväljas on nagunii kõik ühendatud – meil tütrega mõlemal eeldab ka amet orbiidil püsimist. Küllap ta kõrgharidustee selle-talve-rajast olenemata sügisel Elmaris jätkab.
Brigita teab, mis tuntuse ja erilisusega kaasneb. Ema võis olla kõhuli meie toonase Liu-kodu rannavees, kui mõnest väljaandest helistati, küsiti süütu kommentaar – ja olimegi homse lehe esikaanel. Pruukis kodust välja minna – ja ikka kaaned-eetrid. Välja minemine Brigita lapsepõlvemaalt Liu rannas, kus koos tema, väikese õe ning suurte koerte ja hobustega pärast abielulahutust elasime, oli valus. Ärakolimine tema muinasmaalt oli samas õige – täna on meie toonase merevaate asemel külmhoone, naabrite kinnisvaraarendus on hobukoplite asemel, meie mõlema, Pärnu Ülejõe gümnaasiumi keskkooli sulgumine peale kauba.
Koomiliste kasuisade lühietteasted meie praeguses, Soone talus on fantaasiavariatsioonidena kirjas minu raamatus „Tuusik teisele kaldale“. Oma otsusel ja kiirel, ettehoiatamata meetodil Brigita lahkumine seisab kogu selle ilus ja valus raamatus „Anita ja UFO“. Mina jäin tänu puhtakskirjutamisele kui enesetervendusele ellu – Brigita ellu aga tuli Ursel Oja, Eesti Laul, produtsent Rainer Michelson, Elmari-raadio ja tänane ansambel Caramel. Ja kolm aastat omal nahal kogetud avalikkust, millest mina distantseerusin oma isa Harri nime Vasar eestindamise-eelse kuju tagasivõtmisega.
Viis aastat – Brigita isakoju-kolimisest Eesti Lauluni – nägin teda harva ja riivamisi, kolme kuulsuseaasta rosin mu jaoks oli võimalus tema edenemisest vähemasti intervjuudest lugeda ja ridadevahesid tunnetada. Päriselt tagasi tuli tüdruk mullu novembris – kaasas pikad jutuööd, meie ühine kulgemine Mai-Agate rännakutelt Indigo Tomi kontsertidele, Kreeda loengutelt tseremooniatele, köögipõrandal selitamise õhtud meditatsiooniplaatide saatel, ühised tantsupeod ja plaanid.
Minuga kõigist viiest sarnaseim sädetüdruk oletas talvel, et astub mõnda Tallinna kõrgkooli ja hakkab sinna käima ematalust. Seetõttu ehitasime tulevasele tudengile noorema õe Indiraga ning väerahvast sõprade abiga ülemisele korrusele toa ja terrassi. Panoraamse vaatega Tallinnale – kus terendas Lembit Petersoni juhtimise rüppe jõudnud lavakas, tervishoiu kõrgkool, holistika instituut…
Täna ei kujutaks me Pipi-ealise Soone Indiraga oma talu koolitusi-laagreid-etendusi-kontserte ilma talvel-ehitatud Uue Hea Ilma toa ja terrassita ette. Aitäh inspiratsiooni eest, Brigita! Tütar ise lõimus tagasi turvalisse tublisse Tartu perre, kus nad klassivennast poissõbraga kõrvuti gümnaasiumist välja võrsusid – teekaaslasteks jalgpall ja triatlon, purjetamine ja muusika. Kaunis. Aitäh kenadele inimestele!
Lõpueksamite eel tegi Brigita ettepaneku – kirjutame selle loo siin. Niimoodi, et tema ja ema vastavad samadele küsimustele ja… Suvi viis neiu pärast eksamimaratoni Võrtsjärve regatile, sealt Muhu väina regatile. Meie viimane silmastsilma-nägemine oli gümnaasiumi lõpulõunalauas vanade Murutaride juures. Siis mängis kaunitar veel pasjanssi kõrgharidusvariantidega veterinaaria-ajakirjandus-füsioteraapia-farmaatsia. Püüdsin teda regattide vahel ja ajal püüda, ent tütre väljakutse tuli lõpeks üksinda vastu võtta ja lubadus täita. Nii on. Alati.
Hõbenuga
Youtube’is on kuulatav üks Brigita-esitatud Albioni saarte ballaad Owega Elmari aegadest – selles laulus kaitseb ema oma last pahade poiste eest. Tänases maailmas pole tegelikult põlvkondadel vahet – tütar on emale sageli ema ja ema tütrele järgneja. Kui Brigita ja Saara võtsid sügavuti ette kutsevaliku ja selle pideva teisenemise elu jooksul, ilmnes, et 50aastane küsib 20aastasest isegi nõudlikumalt endalt igal hommikul: kelleks tahan saada?
Kuivõrd lapsed näevad kõrvalt vanemate eluetappide vaheldumist, teavad nad tänases kulgemises, et ükski otsus pole lõplik. Mõnel perioodil seilab laps isa kannul, tahtmata milleski iial ema moodi olla – teisel elujärgul kappab ta purjetamisest tüdinenuna ema kõrval, nähes ema-tütre sügavat ja paratamatut sarnasust. Ja siis kogu see igavese õppimise, eneseteostuse, kannapöörete fenomen jälle otsast peale. Suudame oma lapsi üllatada-ärritada-inspireerida tänu tõsiasjale, et keegi meist ei saa kunagi valmis. Kui võsuke maandub uuel ringil isa maailmast ema muinasmaale – ja vastupidi – on kõik uus. Nii inimesed kui külgnejad. Ühte jõkke ei saa kaks korda astuda.
Võimalik, et kaunist ja tuntud tüdrukut tuleks kaitsta mitte poiste, vaid massikultuuri ärakasutamise ja tühjakstõmbamise ohu eest. Just kutsevaliku päevadel on olnud kuulsuse ja sisulise pühendumise vahekorrad seniidis – mida ootab üldsus, mida soovid ise. Tuntus kinnistab meedia-meie kuvandi, nendega stampidega koos ja neist üle elamise võimalused vahivad meile iga päev näkku.
Nii, nagu kindlatesse mallidesse hangunud liiga-täiskasvanud näitavad lastele ette ka kõverpeegli enese eitamise, allasurumise, vasturääkimise variantidest – õnneks ka taas vabaks lendamise sinusoidi. Armastus ja igavene noorus sõltub eneseteostusest ja igapäevastest valikutest – ja vastupidi.
Seda kavatsesime Brigitaga arutleda – kui oleksime ajas ja ruumis kohtunud. Ent meie sinusoidid siuglevad kaksikheeliksina omasoodu, nõnda et ma ei tea, kelleks mu tütar õppima läheb. Mis polegi oluline – peaasi, et õpib.
Teistmoodi hea
Iga variant, mida emad-isad järglastele tutvustavad, on hea. Erinevad pöörete kiirused, suurelt ja väikselt mõtlemised, hulljulgus ja ettevaatlikkus, alalhoidlikkus ja edasipüüdlikkus – kõik variandid on teistmoodi head.
Emakodus on kõik Murutarivõsud kogenud maailmaloomise imet – iga viie aasta tagant sündivad lapsed, nüüd juba lapselapsed – igal kevadel saabuvad loomalapsed vaheldumisi raamatute ja näitemängudega.
Mama Saara tänavusuvised Mustrimuutjad ja etendustega rööbiti veetavad lastelaagrid kogu vastutusega teiste perede kalleima vara, järglaste eest näitasid viimase võimaluseni variante vaagivale Brigitale taaskordse veenvusega, kui lühike kett on omarajatud muinasmaa emandal. Lutitalle ja laagrilaste söögiajad, vajadused ja ootused ei lase tormata sinna… kuhu polegi vaja tormata.
Brigita valikud tulevad nii minule kui lasteisa Alole alati kätte pärast. Stoiline isa lihtsalt jälgib ja kulgeb, kiirete pööretega ema trotsib võimetust midagi-kedagi suunata. 19aastase lapse otsuste eemalt aktsepteerimine on üsna samasugune nagu tema lennud 7- või 14aastasena. Tuttav tunne – mille abitu tundmine on mind enim nututanud. Nii siis, kui see Mini-Mina läks kooli, Soonelt ära, jälle ära, veel kord ära…
Mustrimuutjate etenduse esimese proovi hommikul saime 10aastase Indiga kirjastajalt trükikuumad raamatud ja läksime Piritale Muhu väina etapifinišile kohtuma… lasteisaga. Vanema venna Richardi alusel Topu seilav lauljatar saabus – selge, et endast olenemata – mitmeid tunde hiljem. Teda oodates kujunes meil papa Aloga teistmoodi hea koosviibimine.
Tegime jahtlaeva Adventure pardal inventuuri, mida me teinud oleme. Kelleks on tänaseks keegi meie järglastest saanud. Richard (27) on kahe lapse isa, ehitanud laevu ja võitnud endajuhitava Sprayprindiga Ajujahi – kus töötab ka isa Alo – tema kaasal Kaisal on jäätisevabrik Fresko ning jõuline saarlastest tagala.
Vanim tütar Margareta (24) ja tema mees Mihkel on mõlemad tegusad, mitte akadeemilised inimesed, kes edendavad oma kahele lapsele kodu Rapla-lähistel Väljatagusel.
Brigita, muusik-raadiohääl-telenägu-sporditegu, on meile suurim mõistatus – ka isa ei tea, mida ta teeb, ka siis, kui on oma otsustega tegelikult vahetult ligi. Nii poistega suhteid arendades, peresõbratarist naistearsti abiga nabarõngast paigaldades kui turjale hiiglaslikku, õnnest imekaunist tätoveeringut luues on tüdrukul õnnestunud neid sooritusi isa eest mitmeid kuid varjata, sest isale on lihtsam mitteteada. Vabastav teadmatus…
Aleksander (14) on keeldunud isa kombel purjetamast ja vanema venna jälgedes võitluskunste harrastamast – tema maailma telg on jalka. Tänu ülimale ettevaatlikkusele on ta papa parim sõber, koduhoidja, lojaalne teener – kes isale toeks toimides ise toetub oma noorimale õele Indile. See on üks traagiline aspekt. Kui suures pildis oleme tänu ammutoimunud abielulahutusele võitnud soojad suhted – pole ootusi, pole ka pettumusi! – siis vend vajaks oma nooremat õde iga päev. Mea culpa…
Indira elus ematalus on aga iga päev hobused, ujumine, iluvõimlemine, klaver-kitarr ja laulmine – alati ja ainult tema oma otsusena. Ükski laps ei pea meie unistust elama.
Kui vaid oskad kuulata
Kõik justkui hästi. Otsustasime lasteisaga teineteist silmitsedes. Aga papa on hall ja mamma arengupeetusega. Keeldub täiskasvanuks saamast. Kas me oleme pere? Kes on pere? Uut elukaaslast pole kummalgi – mõlemal reaalselt üks laps. Teised on pesast lennanud ning meie kummagi pere on tegelikult hingetee järgi moodustunud tee- ja töökaaslaste sülem.
Sõbrad pole meie puhul kunagi pidanud valima, kumbaga kärgperetsevad – aga meie lapsed valivad ikka pooli. Nagu paljude mudelikaaslaste puhul, on ema tarbimiseks ja kohustuste täitjaks, isa – armastamiseks ja õiguste kasutajaks.
Selle mudeli vastu põtkides on mul õnnestunud vaid tõsiste tervisehäiretega õnnestunud huvi ja ilmajäämistunnet äratada. Mõne aasta eest oli õhus mu 30aastasena põetud vähi naasmise kahtlus, paari aasta eest hirmutav rinnaveritsus – põhjuseks füüsiline rebestus -, hiljuti sapikivide väljumine. Kõik need alarmid kokku on olnud armastuse nõudmine… iseendalt. Lõhki pingutatud pihik tuletab meelde, et mina ise on ainus tegelikult olemas olev nähtus, kellest lähtuvalt luua ja lehvida. Mida armastad, see õnnestub ja õnnestab ega rebesta-verista.
Isal Sprayprint-meeskoor-purjetamine-veepääste-kaitseliit. Emal näitemängud-raamatud-hobundamine-tantsutunnid – millele koos noorima lapsega pühendudes on ka tema ise noor-terve-külluses.
Ent Brigita väldib meid mõlemat. Osavalt. Ja see võimendab mulle teleseriaali „Pilvede all“ kevadhooaja viimset stseeni lausa painavalt valusasti. Ideaalse pereisa uus sõbratar annab teda vaenavale tüdrukukesele Mammule kõrvakiilu, mispeale oma käkerdamistega pere sellisesse õõva sodinud Mari Murakas küsib mehelt: „Mida me teinud oleme…“
Kõik meie lapsed on saanud kõik võimaliku parima. Minu mehelaadsete toodetega, kellega olen edutult püüdnud koos muinasmaad rajada – ent lõpeks ikka pesamunaga kahekesi rühkimise rõõmu pälvinud – on lapsed kenasti sõbrad olnud. Ka kurja võõrasema isa pool pole – kahjuks ka head mitte. Kõigi meie laste varasemad väljavalitud on eranditult kõik minu sõpradeks jäänud… Ja ometi oleme viimased, kes Brigita valikutest kuulevad ning meie noorim tütar ja poeg peavad eraldi kasvama.
Kergemad mõtted peal
Selle pihtimuse vahepealkirjad on Brigita laulude sõnad jah. Selles reas on üldsuse teadvusse, võimalik et suisa rahvuskehandi ühismällu kinnistunud repliigid „laule täis taevakaar“, „alguses roosad prillid ees“, „kui kõnnid meie tänaval“. Laste filosoofist vanaisa Asser ütleb, et kogu inimese elu on üks terviklik laul. Variatsioonidega. Ent ikka üks ja sama laul.
Millised meie ise 19aastastena oma laulu lauldes olime? Alo oli sõjaväes, töötas suviti mustas malevas ehitajana, läks keskkoolist keemia teaduskonda ja kroonust naastes majandusse. Juhtis pärast lõpetamist EPA teadusrakenduskeskust, sai ajalehe Postimees ärijuhiks, rajas 20 aastat toiminud kirjastuse Elmatar nind tõukab nüüd vanima poja kiiluvees Sprayprinti.
Katil oli just Brigita-vanusena – meie ajal kestis keskkool mäletatavasti 11 aastat – ülikoolis ajakirjandust õppides esimene sess, arstist emal samal ajal Pärnus kahepoolne kopsupõletik, millega ta keeldus haiglasse minemast ning koeral tagakeha halvatus. Mõlemat oli vaja mitu korda päevas süstida, mõlemad tõusid jalule… ja lahkusid. Kuna Kati kohtas veel enne 20aastaseks saamist Alot, otsustas esimese pilguga, et temast saab ühise viie lapse isa, loobus laulva revolutsiooni aegse ülikooli tudeng emaga Ameerikasse kadumast. Koer lahkus kuu, ja ema nädal enne Richardi sündi – üks tähtede taha, teine Floridasse.
Sündinud on neli minu, üks ühise otsusega kutsutud last – täiuslikud ja erakordsed hinged nad kõik. Ma ei teeks mitte midagi teisiti – iga valik ja valus kogemus on minu! Ka suveetendusted sarjaks kujunenud kaks koomilist abielu. Me ei saa midagi-kedagi muuta. Igast hämmastavast seisust tuleb võtta parim. Ka sellest, et Brigita sõbratari emale Piretile koos tänuga Tartus ema asendamise eest saadetud raamatupakk on pea aasta Brigita käes. Piret-kuldne ütleb seepeale: „Küll ma oma raamatud kätte saan – sina hinda seni tema parimaid omadusi.“
Üleandmata-lõpetamata-parandamata-vormistamata tegusid ja lubadusi on terve karavan – mind vaevavad, tütart mitte. Ka see sõnamaaling siin ei sündinud ema-tütre dialoogina – püüa tuult väljal! – ja tuul teab, et ma vean välja.
Nii teleseriaalid – ikka on hingel see „Pilvede all“ küsimus-karje – kui mu enese kirjutatud-lavastatud „Mustrimuutjad“ näitavad, et siin planeedil kõiki jalgu lonkavas hingede haiglas oleme kõik vägivaldsed ja vägivalla ohvrid – olme nii lööjad kui löödud. Üheaegselt ja kordamööda. Pisut vägivaldne on ka igapäevane küsimus kelleks-tahad-saada. Lubage OLLA.
Teed hargnevad. Hargnevad veel ja veel. Arutles meie talus igal täiskuul toimuval higitelgi tseremoonial üks teine viie lapse ema. Tänu tema pidevate dilemmade lahkamisele tegin seal Maa-Ema rüpes Taeva-Isa palge ees rõõmsa avastuse – kuna maailm on ümmargune, viivad kõik teed lõpuks igal juhul sihile – mitte miski ei saa valesti minna. Olenemata sellest, kui kauaks ja kaugele meie lapsed meie eest jooksevad – ühendväljas on kõik seotud ja üks, võrdne ning ajast-ruumist sõltumatu. Palvetagem siin ja praegu kallite eest Avatari sõnadega: ma näen sind.