11.-16.november

Farewell, Mister Cohen! Ta lahkus ööl vastu reedet – imeline kitarrist Paul Neitsov võttis pooletunnise sõrmitsemise järel otse-eetris oma legendide-tuuri repertuaari Halleluuja. Ja me kuulasime seda eile linnateatri hobuveskis koos teiste vapustavate šedöövritega. Indi ja Paul on kõrvuti nagu kaks tulnukat – heledad-haprad haldjad, kes oleksid otsekui eksikombel Maa peale sattunud. Kui esmaspäeval koos Pauli, maestro Vooglaiu ja Brigitaga Tallinnast Jõgevale sõitsime ja punases Vuhwas kahetunnine kontsert sündis – ukulelega, repertuaaris ka Ukulelearu valss 😀 – sain tagasivaatepeeglist seda müstilist haldjapoissi uurides aru, et nad tulevad inimeste hulka teadlikult. Kasvõi haiget saama. Taevariigi seaduste järgi elamine ise seab meid haigetsaama märklauaks. Äh, saame hakkama. Ja küll me ükspäev teisehomme siit ka ära ju pääseme.

FB skrollib saatusesõrmena – mida näitab, on oluline. Väga paljudel on neil päevil lahkunud emad, koerad ja teised lähedased. Ülitihe lahkumine. Märk.

Sain alles järelhüüdest teada, et Leonard oli Kanada kirjanik. Mis siis ikka, kui üks megamadala häälega kirjanik lahkus, tuleb mul järgmised 50 aastat edasi koriseda. Näiteks oma isa – ja tütre – laule oktav või paar madalamalt. Päriselt ka.

Jõuliste otsuste ja avanemise ajal juhtub asju. Brigita tuli reedel spontaanselt Soonele – et ta Valtus maha tuleks, püüdsin bussi põlletaskusse – ja õhtul Riina juures avastasime, et Brigita ja Riina on veel ammum tuttavad kui meie. Gribi läks Pauli ja Margus Vaheriga proovi – meie va mõrdadega Kochi aitadesse Riina sünnipäevale. Vanad rokipeerud, palju pikajuukselisi katki-helgeid hingi – muhe oli. Natuke nukker ka. Nagu sellistel puhkudel ikka.

Laupäevane kodukallistus suubus Minni trenni – kuna Indi läks isadepäevaks Võrtsu äärde, sain Maruusjaga trenni ja fotosessiooni Kodutunde-raamatu minu-peatüki illustreerimiseks. Raamat ise läks täna trükikotta. Laupäevaõhtul ütles Kristi, et see on palju enam ja sügavam ja ausam kui ta lootis. Huuuh. Pool aastat, kaheksa tuhat kilomeetrit, tohutult süvenemist-samastumist, kaks kihlumist tänu sellele raamatule… Aitäh!

Laupäeva õhtul sõitsime Brigitaga Margareta juurest läbi ja trallasime paar tundi Meie pubis – jällegi vanade rokipeerude saatel 😀 – misjärel vedasime kaubikutäie pubirahvast edasi Nõmme kõrtsi, kus Parvepoiste lõõtspill tuletas meelde, kuidas ma neist N-Euro aegadel muusikavideo tegin – jeerumjah, tegin küll! – misjärel vedasime kaubikutäie kõrtsirahvast Madhouse’i – ja kell neli hommikul osa inimesi kodudesse ka 😀

Pühapäeval lobisesin-setitatsin Riinaga, Katrin Aedma andis minu jaoks Henrik Normani kätte Hanumani-pildi – mis on oluline põhjus, miks end täna Kuimetsa njujorgietendusele lohistan – ja vet-fakiir Siiboja kinnitas, et punakas piss lumel ei tähenda ühegi mära terviseriket – huuuuh, nagu kingituse oleks saanud.

Jaagu-onu sünnipäevast osa veetsime Gribiga saunas – teise osa käigus sain Adeele Sepa laulust totaalse šoki. Seda niikuinii, et fenomenaalne artist on see piiga – aga ta laulis seda, mida ma üliväga hästi Tean, raisk.

Esmaspäeval sõitsime Brigita-Pauli-Üloga Jõgevale, kus maestro pidas neljatunnise loengu – ja hilisõhtul superkuu hõbevalguses koos Jordaniga hobunatele ööheinu ette vedades teadsin üliväga täpselt siin ja praegu: selline ongi Õnn.

Teisipäevasse suubusime – mitu teist meie kärgsärghärg-pere liiget veel – sisikonna suurpuhastusega – ju siis oli vaja – õnneks olin siiski suuteline nii üsna massiivseks dokumenditööks kui neljatunniseks raamatuloomiseks Üloga, kes oli ekstra turul käinud, kotletid küpsetanud ja üldse… Olen väga liigutatud ja laetud. Ning noorsand Neitsov hobuveskis oli midagi veel enamat kui aimasin. Nii ja ainult nii saab ja peab lapsi kasvatama. Pean silmas Indit Vooglaiu fluidumis ja Pauli kontserdil.

Kolmapäevahommikul üheksast kaheni tegin tõsist ja mitmeplaanilist kirja-korraldus-tööd. Laud on ikka veel väärt kirjakraami täis – kuni metsataat järjekordselt jooturis sumas ja lõpeks koju uusi mutikaid treima kihutas, vedasin tallist välja 15 kärutäit, hobustele vanni 10 ämbrit vett…

Ja nüüd Kuimetsa Normani-etendusele.

Nagu öeldud, FB on saatusesõrm – alljärgnev tekst lihtsalt skrollis taeva tahtel ette ja kätte. Alexis Varnurm:

Ma tundsin, et see teema võib olla huvitav inimestele, kes praegu pürgivad Valguse poole, avastavad endas võimed, on valguse töötajad või tegelevad energiatega ja aitavad inimesi. Pisike supervisioon inimestele, kes on vaimse arengu teel. Arvan, et kõik enda kiires arengus on olnud situatsioonis mida võib nimetada „vaimne tagasilangus“. Seda seisundit saab kirjeldada kui pettumust inimestes mis tugevdavad ka depressiivsed emotsioonid, apaatiat, jõu ja energia kaotust, puudub loominguline innustus võib tekkida Jumala kartus, süütunne. Me ei taha seda endale tunnistada, kuna ei soovi seda endale lubada, sest teame , et oleme Valguses. „Parem sellest mitte rääkida“. Nagu peidame endas oma tunded-Me ju valguse töötajad, Me ju targad meistrid, Me ju näeme pilti tervikult.
Vaimne tagasilangus toimub inimestega, kes on valinud Intensiivse Vaimse Arengu. Need inimesed kindlat seisavad oma Missiooni teel, kannavad Valgust, Tarkust, Armastust, aitavad teisi inimesi, aitavad leida vastused küsimustele, suunavad. Miks inimene, kes on läbinud imelised muudatused enda elus järsku avastab endas „tumedad mõtted“, hingelist valu, viha, pettumust ja vahest ka agressiooni? Mis toimub ja kuidas sellest väljuda?
Vaimne tagasilangus on kui „puhastaja“ meie egole ja on kui pendel vaimse vaimustuse ja pettumuste vahel. Tavaliselt need pettumused on seotud teiste inimese vaimse arengu kiirusega. Mida rohkem sa kannad endas valgust , seda rohkem sa tõstad enda vibratsioonid ja seda ebamugavam tunneb ennast ego ja seda rohkem kasvab sinu enda vari. Võib olla sa mõtled, et valitsed enda ego ja tead enda tumedat poolt, kuid kas sa oled selles kindel?
Vaimne langus on see, et tuleb teha paus, selleks, et töötada ise endaga. Millest sa mõtled tagasilanguses, mida panevad sind tegema need mõtted? Lihtsalt jälgi kuid ära halvusta ega kritiseeri ennast. Võtta vastu tänulikkusega seda seisundit, astu sammukese tagasi, läbi puhastus protsess ja astu järgmisele astmele. Kõik see mis toob sulle ebameeldivat seisundit on tegelikult vabanemine, Valguse majakas, Armastuse märk, väljapääs tupikust.
Üks vaimse tagasilanguse tunnus on vaimne kõrksus. Sest kõik me tahaksime näha enda tegevuse tulemused, tunda enda väärtust, ootame tänulikust, head hinnagut. Kuid need ootused ei vasta reaalsusele. Inimesed tihti ei ütle isegi „Aitäh“! Sellega me vibreerume vaimse kõrkuse madalatel sagedustel ja teised inimesed seda tunnevad ja eemalduvad. See on hinge intuitsioon , ehk märk sinule, õppetund! Samas ka mõjutab kiirete tulemuste ootamine. Eriti siis kui me oleme mõistnud oma missiooni,tundub et kohe varsti peab juhtuma midagi imelist, kuid vahest ootused ei täitu ja tuleb pettumus. Just meie emotsioonide taga on raske näha lihtsust, mis on Hingele väärtuslik, Arule märkamatu, Südamele vajalik.
Vaimse tagasilanguse põhjuseks võib olla soov kontrollida enda lähedaste inimeste elu, eriti siis kui sa pole rahul nede eluviisiga, arengu kiirusega. Ära määri nendele kaela enda Vaimsust ja Tarkust ja ära oota tänulikust. Muuda enda soov muuta nende tahtejõudu ja valiku vabadust. Muuda seda endas. Las teisi inimesi mõjutab sinu Valgus, Hinge soojus, Südame ja sinu energeetika ilu. Kui inimesed tunnevad sinus vabadust, armastust, nad ise tulevad sinu poole ja tunnevad lähedust. Luba inimestel valida. Just sellistel vabaduse hetkedel sa teadvustad, et sulle meeldib kõik, mis on sees ja väljas, see ongi harmoonia. Ole aus ise endaga, ära kasvata enda ego, maskeerides selle vaimsusesse. Me kõik oleme Meistrid. Vaimne tagasilangus on sinu MINA soov öelda: „Tee paus ja tule tagasi Valgusse ja endasse“.