Kaitseministeerium ründab taas…

Parim kaitse on rünnak ning kes peaksid olema strateegilistes küsimustes pädevamad kui kaitseministeeriumi ametnikud. Kahjuks ei ole rindejooneta sõjategevuse kavandajate poolt arvestatud tegelikku olukorda, mis viib lõppkokkuvõttes samasuguse katastroofilise kaotuseni, nagu ratsadiviisiga tankiarmee ründamine.

Väidetavalt lennutasid kaitseväelased Ida-Virumaal Aidu tuulepargi kohal drooni ning mõõtsid ühe vendade Sõnajalgade poolt rajatava tuulegeneraatori ehitise kõrgust. Selgus, et tuulegeneraatori torn on mõned meetrid lubatust kõrgem ja sellega segatakse nii Kellavere radari tegevust kui mõjutatakse ka raadioluuret Venemaa suunal. Kaitseministeerium olevat saatnud ka taotluse Ida-Virumaa maavanemale ehituslubade järelvalvemenetluse algatamiseks.

Rajatav Aidu tuulepark asub Ida-Virumaal endise põlevkivikarjääri territooriumil ning ühtlasi piirkonnas, kus kaitseministeerium on keelanud igasuguste tuuleparkide rajamise. Siit kerkibki kohe üles küsimus, kuidas siis Aidu Tuulepark sai üldse rohelise tule ning millised olid selle tuulepargi rajamise tagamaad?

Mõned head aastad tagasi kehtestati planeering Aidu karjääri maadele ning tollal kooskõlastas Kaitseministeerium tuulepargi rajamise tingimusteta. Kaitseministeeriumi selgituste kohaselt puudusid tollal igasugused andmed, et Aidu tuulepark võiks vähemalgi määral segada radarite tööd. Huvitaval kombel oli kaitseministeerium enne Aidu tuulepargile kooskõlastuse andmist keelanud lähikonnas kõikidel teistel arendajatel tegutsemise, tuues põhjuseks Kellavere radari töö segamise. Lähtudes õiguspärasest ootusest ja enne tuuleparkide keelusatmist tehtud suurtest investeeringutest, pöördusid teised tuuleparkide arendajad oma õiguste kaitseks riigi vastu kohtusse.

Erinevalt teistest eraõiguslikest tuuleparkide arendajatest, kes plaanisid oma tuuleparke rajada eramaadele, kuulus planeeritava Aidu tuulepargi maa riigile. Planeeringu käigus oli Aidu karjääris tuulegeneraatorite tarbeks välja mõõdetud eraldi katastriüksused. Selleks, et riigile kuuluvatele maadele saaks üldse tuulegeneraatoreid hakata rajama, tuli nimetatud katastriüksustele seada hoonestusõigused. Sellest lähtuvalt andiski Eesti Vabariigi valitus oma korraldusega 22. jaanuarist 2015 nõusoleku riigivara hoonestusõigusega koormamiseks. Vabariigi Valituse koosseisu kuulub ka kaitseminister, kes vaieldamatult teadis, et Ida-Virumaale on igasuguste tuuleparkide rajamine keelatud ja Kaitseministeerium osaleb selleteemalistes kohtuvaidlustes, kuid see ei takistanud valitsusel ega ka tollasel kaitseministril nimetatud otsust langetamast.

Kuni Vabariigi Valitsuse nõusolekuni oli Aidu tuulepargi rajamise võimalus teoreetiline, vaatamata seni tehtud eeltööle. Peale valitsuse korraldust sai Lüganuse vald volitused avaliku enampakkumise korralamiseks, et leida arendaja, kes oleks suuteline tuuleparki ehitama. Nagu me täna teame, võitis enampakkumise vendade Sõnajalgade äriühing. Kohe peale avaliku enampakkumise võitja väljakuulutamist esitas Eesti Energia protesti Lüganuse vallale ja palus enampakkumise tulemused tühistada, tuues põhjuseks ka soovi konkureerida Aidu tuulepargi rajamiseks. Lüganuse vald, olles veendunud, et nende tegevus on seaduslik ja õiguspärane, jättis Eesti Energia ettepaneku arvestamata. Koheselt peale eitava vastuse edastamist Eesti Energiale, ründas valda Keskkonnaministeerium, kelle ettepanekul algatati Ida- Virumaa maavanema poolt järelvalvemenetlus enampakkumise läbiviimise õiguspärasuse kontrollimiseks. Ootuspäraselt leidis Ida- Virumaa maavanem, et Lüganuse vald on rikkunud kõikvõimalikke seadusi ja menetlusnorme ning vald sai ettepaneku enampakkumise tulemus tühistada. Ka Keskkonnaministeerium keeldus hoonestusõiguste üleandmisest enampakkumise võitjale.

Nähes, kuidas käitub tänane Vabariigi Valitsus ja Eesti Energia planeeritava Tootsi tuulepargi maadega, mis on samuti kohtus vaidlustatud, on täiesti selge ja üheselt arusaadav, et Aidu tuulepargi arendus pidi hakkama kuuluma Eesti Energiale. Hoonestusõiguste omandamise eest pidid arendajad maksma riigile ja kohalikule omavalitsusele miljoneid eurosid, mis viitab otsesele asjaolule, et kui riik saab raha, siis ei arvestata mingite riigikaitse küsimustega.

Nii, nagu ka eelnevad kaitseministeeriumi ründed Eesti Energia võimalike konkurentide aadressil peegeldavad räpast kokkumängu poliitikute, ametnike ja Eesti Energia juhtkonna vahel. Täna on avalikkusele esitatud fakti, et Aidu tuulegeneraatorid segavad radari tööd ning isegi kahe meetriline kõrguse suurendamine seab ohtu riigi kaitsevõime.

Kui vaadata, millises ulatuses on Aidu tuulepark tegelikult Kellevere radari vaateväljas, ning selle taustal anda hinnang Vabariigi valituse otsusele ning kaitseministeeriumi tegevusele, ei ole kahtlustki, et Kaitseministeerium on saanud kas tahtlikult või tahtmatult poliitilise korruptsiooni tööriistaks. Lisame selguse mõttes oma eriala proffide poolt koostatud analüüsi Aidu tuulegeneraatoritele ning näeme, et 185 meetrilisest tuulegeneraatorist jääb radari eest varju ainul 65 meetrit. Kõrgem osa on otseselt radarile nähtav. Kas selles kontekstis on oluline, kas generaatorid on viis või kümme meetrit kõrgemad? Loomulikult mitte. Pigem ajendab rünnakut vendade Sõnajalgade tegevuse vastu asjaolu, et nad vaidlustasid kohtus ja informeerisid Euroopa Komisjoni riigi ebaseaduslikust tegevusest, mis pärsib ausat konkurentsi, eraldada seekord ilma enampakkumiseta riigile kuuluvad maad eraõiguslikule Eesti Energiale.

Kaitseministeeriumi poolt teostatavat Valituse ja Eesti Energia tellimustööd kinnitab ilmekalt hiljuti avalikkusele teatavaks saanud Varbla valla Tamba tuulepargi saaga. Nimelt: erinevalt planeeringust, milles lubati tuulegeneraatori tipukõrguseks 120 meetrit, püstitas arendaja tuulegeneraatorid tipukõrgusega 149,5 meetrit. Usutavasti ei oleks tuulegeneraatori kõrguste küsimus kunagi üles kerkinud, kui üks tarmukas kohalik elanik ei oleks esitanud kaebust paigaldatud tuulegeneraatorite müra osas. Kohtumenetluses selgus ebakõla reaalsuse ja planeeringu vahel ning vallale anti võimalus olukorra mõistusepäraseks lahendamiseks – seadustada uued kõrgused. Loomulikult kuulus seadustamise protsessi juurde ka Kaitseministeeriumi kooskõlastus uutele, juba olemasolevatele kõrgustele. Üllatuseks nii vallale kui ka arendajatele oli Kaitseministeeriumi seisukoht, millest võis lugeda: Kaitsevägi analüüsis vastavalt esitatud materjalidele elektrituulikute mõju õhuseireradari töövõimele. Analüüsi tulemusel selgus, et mõlemad Tamba elektrituulikud jäävad õhuseireradari lähialasse ning vähendavad radari töövõimet, mistõttu riigikaitselise ehitise töövõime tagamiseks ei saa elektrituulikute maksimaalne kõrgus antud elektrituulikute asukohtades ületada 40m olemasolevast maapinnast. Vastasel juhul väheneks kaitseministri 26.06.2015 määruse nr 16 “Riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid, piirangute ruumiline ulatus ja andmed riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta” § 4 lõike 1 kohane radari töövõime. Sama määruse § 4 lõike 2 kohaselt ei tohi ehitis radari töövõimet vähendada. Seega Kaitseministeerium ei kooskõlasta esitatud ehitusprojekti ja kasutusluba, sealhulgas ajutist kasutusluba, sest nende realiseerimine toob kaasa radari töövõime vähenemise (ehitusseadustiku § 120 lg1).

Erinevalt Tamba tuulikutest, kus Kaitseministeerium lubab neljakümnemeetrilise tipukõrgusega tuulegeneraatoreid on tingimusteta kooskõlastuse saanud Eesti Energiale plaanitud Tootsi tuulepark, kus 250meertiline tuulegeneraatori tipukõrgus on igati aktsepteeritav ja ei sega radari tööd.

Kaitseministeeriumi vastus on trafaretne, ning kordab sõna-sõnalt paljudele arendajatele edastatud seiukohta. Huvitavaks teeb küsimuse asjaolu, et kui Tamba tuulepargis töötasid üle kolme aasta lubatust oluliselt kõrgemad generaatorid ning kui nüüd väidab Kaitseministeerium, et sellesse piirkonda ei tohigi paigaldada neljakümnest meetrist kõrgemaid generaatoreid, siis kuidas on võimalik, et Kaitseministerium ei tuvastanud radari pildis häireid ega ei tormanud häirivat tegurit tuvastama ega ka likvideerima? Sellest saab järeldada ainult üht – tuulegeneraatorid ei sega radareid töötamast, nagu kinnitavad ka radaritootjad ja põhjus, miks tuulegeneraatorite vastu võideldakse, ei tulene riigikaiste küsimustest vaid soovist elimineerida turult kõikvõimalikud Eesti Energia konkurendid.

Kaitseministeeriumi luhtunud rünnakuks võib lugeda ka Ida- Virumaa maakonna planeeringu blokeerimispüüdlusi. Planeeringu menetlemise käigus nõudis Kaitseministeeriumi esindaja Heddy Klasen jäärapäiselt, et planeeringust eemaldatakse juba kehtestatud tuuleparkide planeeringud, võttes sellega üldse võimaluse selles regioonis tuuleenergeetikat arendada. Tema nõudmised põrkusid vastu kohalike omavaliitsuste ja tuuleparkide arendajate ühisrinnet, kes vaatamata kõikvõimalikele manipulatsioonidele ning ebapädevatele demagoogilistele seisukohtadele üritas mõjutada Rahandusministeeriumi ametnikke mitte kiitma heaks Ida- Virumaa maakonna planeeringut.

Isikutele, kes ei ole läbi aastate olnud teemaga kursis ning ei tea Kaitseministeeriumi tegevuse nüansse võib tõesti jääda mulje, et tegemist on hoolitsusega riigi julgeoleku eest. Kõrvutades fakte ning hinnates tegelikku olukorda koorub õõvastav pilt meie ajastu suurimast poliitilisest korruptsioonist. Nii suurest, et isegi õiguskaitseorganid ei julge teemaga tegelda.