Facebook
18. veebruar 2017
15.-18.veebruar
Täna on olnud mu selle aasta leebeim-rahulikem päev. Kirjatöö ja talitus, dokumentide tekitamine ja pesu, telefoninõupidamised ja passionfruidi kook, messangeris lühiarutlused ja saun. Ei kõla küll rahulikult, aga tegelikult on olnud pikk rahulik harmooniline enese keskmesse loksumise päev. Aitäh.
Nädal läks Tartus Estiko Plastaris Trinettega lugu tegemas. Tallinnas hüdrogeoloogia ema Ernaga lugu tegemas. OTTidega kevadlaada nõupidamisel. Pidin minema Kehtnasse endakirjutatud pidulikule aktusele – ent ei tahtnud hapra tasakaalu taastumise järel seda taas kuhugi pudistada.
Ja siis palus pereportaal teksti armastusest. No mida ma neile kirjutan??? Otse loomulikult mitte isiklikust intiimelust – kuna armastuse sõna on meil devalveerunud, siis… kirjutangi armastuse olemusest. Olen selleks pea 50 aastat praegust kehastust siin planeedil matkanud, et universaalse armastuse olemuseni jõuda.
*
Ma armastan sind.
Sõbratar Elena Kanda ütleb seda väga sageli ja südamest, lihtsalt ja veendunult.
Mu 10aastane tütar ka. Nii mulle, hobustele kui teistele meie Perekonna liikmetele šamantra-tiivast loovrahvani – kodakondsetele ammugi.
Kui mina seda kellelegi ütlen, kogen sõnaliselt kallistatava kimbatust-tõrget-üllatust sagedamini kui lihtsat ja loomulikku samaga vastamist.
Mul on kulunud praeguses kehastuses kohe 50 aastat maist matka, et jõuda universaalse armastuse olemuseni ja spontaanselt-sageli-südamest ütlema hakata: ma armastan sind.
Ja ma tajun teekaaslastele-kodakondsetele armastust avaldades, kui erinevalt iga inimene armastust tajub. Loomad, muide tajuvad seda reeglina ühtmoodi. Universaalse kosmilise algenergiana.
Inimestele tähendab see mõnikord “ma tahan sind”, “ma allutan sind”, “ma omastan sind”, “ma vangistan sind”, “ma tahan diili teha”…
Devalveerunud sõna tagant on infomüra, rikutuse ja pidevalt ventilaatorisse lendava sita sees tõeline vägi ja energia kadunud.
Vaid see toob inimese tõeliselt enda juurde, keskmesse, siin-ja-praegu harmooniasse, kui ta kogeb jõulist armastuse tunnet. Lapse vastu. Partneri vastu. Äsjasündinud loomalapse ja tema ema vastu.
Kogedes tugevat konkreetset armastust tekib vähemalt hetkeks ka tõeline armastuse taju iseenda vastu ning sealt edasi kogu maailma vastu.
Poolt tegelikult. Selles, et eesti keel väljendab armastuse tundmist kellegi-millegi vastu, ehkki tegelikult on asi nii poolt kui olla saab, peitub meie keele traagika – armastusest kallima vastu muretseme lapsed ja siis kannatame paarkümmend aastat, kuni nood suureks saavad ja võimaldavad tunda armastust juba uue kallima vastu – sest senine ei kannatanud muretsemist välja.
Küpses eas on selge: armastus ei tähenda ahistamist-nõudmist-omamist ega püsivat seisundit.
Armastus on tegu.
See tegu koosneb pühendumisest ja vabadusest, aususest ja usaldusest ning pilkude suunamisest ühes suunas – millest tuleneb kõrvuti kulgevate isiksuste ühine arenemine.
Kõrvuti toimimisega kaasneb jagamine – jagatud mõtted-tunded-ideed satuvad resonantsi. Kaks pluss kaks pole enam neli, vaid nelikümmend. Küpses ja teadlikus elujärgus – mis saab 70-90aastasena ilmselt veel tõeliselt armastavam olema – ei uputa suhtesse ega aeta instinkte kosmilise kõrgeima vibratsiooniga segamini.
Sotsiaalmeedias jagasid sõbrad äsja üht imelist tsitaati:
- “Sa ei pruugi olla tema esimene, tema viimane ega tema ainuke.
Ta armastas varem ja tõenäoliselt armastab ka hiljem.
Aga kui ta armastab sind praegu, siis mis saab olla veel olulisem?
Ta ei ole täiuslik, aga samas ei ole seda ka sina ja teie kaks ei pruugi olla täiuslikud ka koos, kuid ta paneb sind naerma, sa mõtled asjade üle järele ja tunnistad, et sa oled ainult inimene ja teed vigu, hoiad teda ja annad endast parima.
Ta ei pruugi sinu peale mõelda iga sekund, kuid ta annab endast sinule selle, mille sa võid kergelt murda – oma südame. Seega, ära tee talle haiget.
Naerata, kui ta teeb su õnnelikuks, anna teada, kui sa oled kuri ja tunne temast puudust, kui ta ei ole su kõrval.”
Bob Marley