03. detsember 2017
Keegi teab retsepte
Kati S.V. Murutar
Talveõhtutel on Eestimaa hoitud metsade vahel ja ka linnades omasoodu podisevate pliitide võrgustiku poolt. Seebi-salvi-juustukatelde ümber tantsisklevad ülimalt naiselikud retsepti-teadjad, kes on taibanud kokku keeta koostisosad, mis meie-teiste köögiriiulites heal juhul eraldi osistena seisavad – samal ajal kui ummispäi poest looduslike segude asemel naftatooteid või lauskeemiat ostame ega teadvusta, et teeme endale kui taevalikule tööriistale sellega hea asemel halba.
Silva Jõulu ja Laivi Roosipuu alustasid „möginate“ kokkumiksimist iseenda, kallite ja kaasteeliste tõbede tõttu ning on nüüd kumbki oma nõiaköögis terve teadliku ja Teeniva maailma loonud.
Vändra metsas Pärnumaal jagab kõrgeltharitud humanitaarlanna Silva end kitsepiima võluväe ja käsitöö vahel. Saugas palvetab pisike Laivi oma maagiliste pesu- ja ravivahendite keskel ebareaalses kloostris unistuste elu poole rühkida, öeldes igale salvile ja tiibeti teeseenele TEMA, mitte see.
Silva – rändajast paikseks
Põndaku talu perenaise Silva Jõulu sees on lõunamaiselt tõmmud-temperamentsed geenid, mida ta on läbi elu kanaliseerinud multitalendikalt humanitaarsetel radadel. Nii, nagu omaaegsest Roosna-Alliku kooli direktorist isa Kaleph Jõulu, on karismaatiline kaunitar ka oma andeid kasutanud iluvõimlemisest ja rahvateatris näitlemisest õpetaja- ja ajakirjanikuameti järel tõlkebüroo loomiseni, matemaatikaõpetajast ema on teda liigsest boheemitsemisest hoidnud.
Suuri numbreid, mis raharikkust tähistavad, võõrastab Silva tänini. Tema Kolumbias-hukkunud maailmarändurist vend oli rahakas, aga… Jõukate naabrite kulgemisest huvitab naist Eesti suurim angerjakasvatus ja kaasaegseim viljakuivati kui edukad nähtused – mitte arvude kogumik.
„Minus on Järvakandi mõisniku ja mongoli-tatari verd ning ühtlasi Paul Ariste ja Riho Sibulaga samu sugupuid pidi põlvnemist. Oleme lastega polüglotid – lugeda, tõsi küll, saan viimasel ajal vaid talvel, kui kitsed ei lüpsa, vaid ootavad tallekesi.
Lapsepõlve veetsin Raplamaal – Purkus on mul korter praegugi alles. Õppisin klaverit ja akordioni, mandoliini – ja hiljem ka kannelt. Sest juhatasin Valtus folktantsurühma ja praegu siin Suurejõe rahvamajas eakate ansamblit ja kapelli. Teen ise nendesoovitud lauludele 3häälsed seaded ja kirjutan laulusõnad, endal kõrvaklapid peas, et mees talle vajalikud tunnid magada saaks.
Siia Kurgja-lähistele Põndakule aga sõna otseses mõttes hääletasin end autostopiga 7 aastat tagasi,“ naerab Silva, kes toona Pärnu turiismiinfos töötas ja Sindi teeristist Purku poole pürgides oma tänase abikaasa Ennu autosse sattus. „Meil tekkis tol esimesel sõidul nii sujuv kontakt, et Enn sõidutas mu koju, läksime kuuvalgel ujuma – ja edasi kulgesime juba tema põliskoju, mis on nüüd juba mitmeid aastaid ka minu kodu, kus rügame õlg õla kõrval mõtestatud tööd teha.
Enn on iga asise ala meister puidust metallini – ehkki ta on Jannsenide järglane ja välimuselt Koidula papa koopia, jäi ta enese haridus talutööde ja eluolude survel kasinaks. Uues heas ilmas pole sellest hämmastaval kombel midagi – minu hea ja hell mees oskab ja teab KÕIKE.“
Põndaku-aastad on hoopis ülilaia töödeprofiiliga emandaks kohanenud Silvat sundinud üha juurde õppima, ennast tõestama ja 24/7 kujuteldamatult palju tööd tegema. Lisaks oma talu saadustele, mida paar kasvatab, kokku miksib ning Vändra ja Sindi turgudel müüb, on naine uuemal ajal värskeid ideid toonud Türgist. Tema tõlkebüroos töötav tütar abiellus türgi haritlasega ning Silva väitel türklaste kui meie sugulasrahva juures külas käies tõi leidlik nõiaköögi kuninganna rabarberi-suvikõrvitsa-marjapõõsaste-viljapuude saaduste kõrvale roosiõite ja kikerherneste lummuse.
„Isalt on mul päritud ka tikkimise vaimustus,“ tunnistab Silva, kelle kodu igas toas on mõni ta enese tikitud erinevates tehnikates meistriteos. „Papa koostas hiigelsuure raamatu „Maailma 33333 rahvatarkust“, mille loomise kõrval ta tikkis metseenile aasta aega meistriteost ning raamat sai veidi enne tema lahkumist õnnelikult välja antud. „Esiemadelt olen saanud ka tervendaja-nõiamoori ande, aga Veeliksi kingitud pendel seisab mul siin jõude. Avanemise suvelaagris küll mõnikord käin – aga tegelikult õnnestab mind enam, kui Metsaema näitab mulle kahe tallega hirveema…
Tunnetan vaistlikult, mida meie jogurtitesse-juustusse ja kehakreemidesse segada – ja neil nõidade kokkutulekutel, kuhu olen sattunud, olen ladusalt kõik ülesanded täitnud ilma otseselt teadjanaisena praktiseerimata. Igapäevane talukarussell on üleni üks pidev maagia ja müsteerium.“
Enn toimetab suure peni Rexi saatel igiliikurina õues ja karjaköögis, Silva jagab pisikese Tipsu-koera ja 16aastase kõutsi Robi saatel end köögi-kompuutri ja kohustava aardekirstu vahel. Ta tõi Pärnumaale kaasa hinnalist-haruldast käsitööd, millest osa on Kurgjal püsiekspositsioonis, osa aga meenutab naisele, et ta tahab-oskab-armastab käsitööd teha. Näitusi on ta muuseas Raplas-Järvakandis-Vändras korraldanud mitukümmend.
„Mu tegevuste panoraam võib küll arutult hõlmamatu tunduda, aga ma olen lapsest saadik harjunud end intensiivselt jagama. Sain tudengina Viljandi noortekoloonias praktikal olles tuttavaks oma laste isaga – tütar ja poeg sündisid väga väikese vahega ja olid mul ülikooliga rööbiti mõlemad tissi otsas. Ehtminuliku absurdihuumori võtmes juhtus, et kui tited koju jätsin, Tartusse eksamitele sõitsin ja ülikooli vetsus piimapaisu välja lüpsin, jõi üks kaastudeng eksikombel klaasitäie minu piima ja kiitis seda taevani. Kui tõe teada sai, õnneks ka ei minestanud.“
Küll aga andis Silva teine romantiline suhe Lelle rahvateatri aegadest viinale alla ning naisest ei saanud joodikmuusikust mehe nimesse proua Kuuske ega Jõulu-Kuuske. Hoopis Ennuga pulmad said peetud jõulude ajal – ka selleks, et nõukogudeaegne keelatud-ahistatud jõulumeeleolu topelt puhtaks ja väekaks luua.
„Mis puutub meie kitsedesse, siis oleme oma 40+-pealise lontkõrvulise karja valinud lisaks külluslikkusele ka selle järgi, et neiukestel tissid mööda maad ei lohiseks ega määrduks ja mikrohaavu ei saaks. Tänu sellele on meie piim haruldaselt puhas. Litsentsid erinevatele toodetele võtame pärast testimist, mida rahvas eriti ihaldab. Kreeka jogurt on praegu kuumim sõna.
Meie sokumaitseta piima ja võid saab erinevalt lehmapiimast sügavkülmutada. Nii jogurt-kohupiim-jäätis kui mozarella ja gouda juustud, mida oleme tegema õppinud, on üsna võrdväärselt ternese ja vadaku tuntud raviomadustega osutunud imeliste tervenemiste käivitajaks,“ kinnitab Silva, kes loomade tõttu üsna lühikese keti otsas talus pulseerides saab end turul müües nii tühjaks suhelda kui tagasisidet koguda. „Ma ise sain üsna varsti pärast siiakolimist puuborrelioosi – paari aasta pärast teist korda ka – ning raviva piima pärast saidki esimesed kitsed toodud, ehkki Enn oli tõotanud veisepidamist lõpetades mitte-kunagi-enam. Tänu jumalikule kitsepiimale jäi mulle vaid kõvaketta puhastus ettepoole – usun mälestusi, mida ema nüüd meenutab – ja kerge liigeste vibra tahapoole -, mis ei takista lakkamatus liikumises püsimast ega öösiti 4-5-tunnise unega piirdumast, et jõuaks kõik vajaliku ära teha. Mõnikümmend kana ja küülikut, kes meil siin lisaks kitsedele toitjatena töötavad, õnneks pigem annavad kui võtavad jõudu.
Kitsepiim ja või on mind aidanud välja luuhõrenemisest, mille tõttu kaks korda jutti pindluu murdsin. Tean öelda: roosiõitest tooted on nahale, kitsejogurt liigestele, keefir seedimisele, üks klaasitäis piima annab päevase vitamiinilaksu, piimasse minev vereurmarohi, mida kitsed söövad, tõrjub sooleparasiite – ja jogurtisse-kohupiimasse-tembitud moosid panevad i-le punkti. Minu leidustest minevaim on Kollane Kirjumirju – kõrvits-alõdža-tikker. Enn armastab ploomimoosi üle kõige.
Minu kundede hulgas on nii vähist kui reumast, unetusest kui seedehädadest paranenuid.
Et talgute ja pidustuste puhul oleks toidulaud täiuslik ja tervislik, suitsutame kitseliha, Enn püüab siitsamast mööduvast Pärnu jõest kala, küpsetame torte ja teeme koduveine. Nende sildid on joonistanud võrratu memmeke Malle, kelle elu ja saatus on juba ammustest aegadest füüsiliselt ninali vastu maad surunud – ja see kaunis elujaatus on siltidetagusesse märjukesse salvestunud.
Oma ämmaga, kes mind-erilist väga ei pooldanud, sõlmisin pärast seda, kui ta Lahkumise järelgi mind üha jälgis, töödesse-jagamistesse sekkus ja öösiti külas käis, rahu läbi tammepuude. Kui olin talle metsast kolm puukest toonud ja nendest kolmnurga sisse talle rahuruumi loonud, saabus tänulik vaikus – ja mina leidsin nii peenarde vahelt kui majast üles hulga endale kalleid asju.“
Lenda, Laivi!
Uuseesti inglislemb-keeles tavatsetakse öelda: lenda laivi! Kui pisike helge Laivi Roosipuu lendab laivi samas vibratsioonis teekaaslaste riitustele, on tal kaasas suur korv seepide-kreemide-huulepulkadega, mille hulgast iga õde-vend endale sobivaima võib valida. Raskustega – sest need on lisaks täiuslikule looduslikkusele ka ohhetama-panevalt kaunid kunstiteosed. Lisaks ehedale pesupulbrile, mille seebist-pihustamine on tükk meditatiivset tööd rööbiti füüsilisega, üllatab ta nohuköhalist teekaaslast eukalüptitrühvlitega, mida jalavanni pannes tuleb tekk üle pea tõmmata, et triitment oleks ka hingamisteid-pidine. Ja kui keegi juhtub kurtma, et ei talu keemilisi deodorante… võtab Laivi kotist nii muuseas omavalmistatud naturaalse purgikese. Maitsekas etikett peal, paelakesed-pitsikesed ümber, nagu tema kõigil meistriteostel.
„Tõi teine end mulle kingituseks külla – ise sügeles üleni,“ meenutab praegu mõnd aega Laiviga Uus-Sauga korterit jagav Hellika Spectra lõbustatult enda ja sõbratari ühise tee algust. „Kratsimise põhjustasid sünteetilised pesupulbrid-dušigeelid – koos mõtlesime välja, et see tähendab väljakutset hakata pesuvahendeid ise tegema. Nafta ja raju keemiaga flirtimata. Internett on olnud meile 3 aastat põhjatu teabe allikas. Et end hetkel väikese rohenäpu köögis mitte sissetunginud puugina tunda, usun, et olen impulss. Ütlen: hakkame tegema! Ja tema suubub transsi, ümbritseb end energiapalliga ja loob uut kreemi või seepi. Mina koon ja kuulan. Nii tore on.“
Hellika Spectra on Laivi edulugu. Ta töötab täna erivajadustega laste tugiisikuna – kui ta veel Pärnu haigla intensiivraviosakonna õe abi oli, avastati tal väga varajases staadiumis multiskleroos. See ägeneb lainetena, paneb noore naise üleni valutama ja aheldab voodisse… Ja siis tuleb Laivi magneesiumisalviga, määrib-tervendab-innustab liikuma. Mispeale Lääne meedikutest arstid nendivad: mida iganes te teete – tehke seda edasi!
Sama efektselt toimivad ka tema vesiheina kreem ning liigeste ja nohu kohtlemise võided.
„Lühidalt öeldes käib puhastus- ja kosmeetilistesse vahendisse üsna seesama, mida me sööme. Mis pähe tuleb, see seebi või kreemi sisse läheb,“ heidab Laivi kergelt – kusjuures päevatöö-harrastuste-riituste ja seebikokanduse vahel end jagades magab Silva-Piretiga analoogselt 4 tundi öö kohta. „Pesupulbris on seebihelbed ja kahte sorti sooda, sidrunhape ja aroom vastavalt maitsele. Seebis on seebikivi kõrval mu lemmik – kookosõli ning oliivi-, palmi-, shea-, kakao-, tudra-, jojoba-, nisuidu-, kibuvitsa-, viinamarjaseemne-, aprikoosituuma- ja kastoorõli. Kuidas üheski seebis – etikettidele panen korralikult kõik kirja,“ loetleb lapsena Vatlast Pärnusse kolinud ja Ülejõe gümnaasiumis bioloogia ja muusika keskel kasvanud naine, kes tegi sõbrataridega keskkooli ajal bändi ning praegu laulab oikumeenilise koguduse kooris – kus nad eduloolise haldjanaise Hellika Spectraga sõbrunesidki. „Veel leidub mu köögis lavendlit, kõikvõimalikke mahlasid, kaera ja kliisid ja nende õlisid, pruuni suhkrut ja mett, mesilasevaha, nõgeseid, kaselehti…
Miks ma kõrgkooli ei läinud? Sest kõik tundus noorena nii kohutavalt kaugel olevat. Nüüd teeb mu tütar, kes bakalaureuseks sai Inglismaal, Koreas magistrit ja veab seepe-salve siina. Muffinikujulised mustikaseebid on eriti aplalt oodatud. Ma ise aga tunnen, et mind ootab kunagi – loodetavasti võimalikult lähi- – tulevikus Hiiumaa.“
Nii Laivi kui tema kaksikleek Hellika Spectra on millegi suure ja hea ühis-õhinalises ootuses. Üks silm Hiiumaal, teine Albioni saarel ja kolmas silm Pärnu peal, kuhu nad tahaksid luua Tallinna Taevas&Maa keskusega analoogse väemaja, mis koondab kõik kuurorti-pidi laiali stuudiod.
Naistel, kes võimalikult sageli end kontsertidel ja Kirna mõisas laadimas käivad, on käsil maailma loomine – millest kui missioonist jutustavad ka Laivi käejooned. Jumala antud anne on ülesanne. Seega on Laivi üsna rõõmus, kui temaga suheldes oletatakse, et tal on tervendajana oma praksis. Nõiaköögi-võrra ju ongi – faktiliselt aga on ta praegu veel toruäri FEB müüjatar, kes paneb igasse müüdavasse vidinasse ja kliendisse tahes-tahtmata oma helge energia. Hommikuti viiest tõustes veab ta firma posti – ja õhtuti laulab. Nädalavahetuseti ja-või öösiti seebikokkab. Ning jaksab sedasi tiksuda nii oma unistuse kui kolme täiskasvanud lapse nimel, kellest abiturient-poeg veel emaga elab.
„Panustan nii palju kui suudan, et pälvida praegusel elujärgul parim võimalik. Meie staliniaegne korterelamu fassaadikirjaga 1952 on oma kodust alates tänava ja katuseni välja puhastatud ja väestatud – mis peegeldub kõigi naabrite silmis. Ja vaikivas telekas – ta on olemas, aga tungi teda mängima panna ei tunne meist keegi. Ehkki kella-seitsmeni-graafik torupoes on kontsertide-teatri-riituste külastamise mõttes ahistav, tuleb teenida, et oma unistuse jaoks papitali koguda,“ kirjeldab Laivi, kelle jõulisim laadija on laul ja Elu Teenimine. „Usun kindlalt, et teenin välja nii Pärnu tervenduskeskuse kui metsaonni Hiiumaal. Usku-lootust-armastust toetavad mu väikesed – kasside kohta siiski üsnagi kopsakad – tiigrid Sipsik, Tibu ja Jäpe.“
Nii Silva-Ennu kui Laivi-Hellika nõiaköökide külastamine on ääretult inspireeriv – tahan ka kodupidi laiali olevad komponendid, millest nemad võluvõideid-raviroogasid valmistavad, sama arukalt kokku segada! Siiski on mõistlik püsida tööjaotuse kursil – igaüks teeb, milleks sündis. Ühisväljast tasub endale jõulurahu kinnistamiseks noppida teadmine: me suudame – ja kui suutmine eeldab ülisuurt koormust, tuleb ennast hoida ja hoiutada, hooldada ja toita parimaga, mida emakesel Maal oskajate vahendusel pakkuda. Aitäh!