23. jaanuar 2018
Matriarh Mari I siseringi kultusseebikast
Kati S.V. Murutar
Juba esimestel ekraaniloleku päevadel kultuslikke rahvahorde kinodesse toonud film „Pilvede all. 4.õde“ on siseringi ajahüpe. Linatoode viib tegevustiku võrreldes viimasel hooajal teleris servi seisma jäänud seisudega mõne aasta edasi – ja annab seega uuele hooajale ilmse lendstardi. Sisering – need, kes seebikat jälginud – saab selle toote näol neli osa korraga. Kes pole jälginud, ei saa pooltest asjadest aru – õhk on tiine nimedest, keda ei näidata ja kes millegagi ei seostu – ent nii need salapärased tegelasnimed kui uued avatud tegevusliinid lubavad telenovelale pikka iga.
Neli järjestikust seriaaliosa, mis see film sisuliselt on, säästavad publikut justkui reklaamipausidest – ent tegelikult on pakitud lakkamatute halvastivarjatud reklaamide pidevalt rulluvasse tapeeti.
Nissan-almapiim-framare-kuursaal-catering ja Suklese klann on kõige avalikumal ja lapsikumal moel üha suures plaanis – ja mis siis, kuidas teisiti massikultuuri toota ja rahvale ette sööta!? Avalik varjatud reklaam on oluliselt maitsekam kui asjasse mitte puutuvate vanade tsirkusemärade püünisena pruukimine. Meie, ullikesed, vaatame reklaam-treilerit ja oletame, et kroonilised eputrillad teevad ka filmis miskit sisulist. Tühjagi, ainult müüvad – oma klantspildimaailma, aegumakippuvat ennast ja sedasinast filmi. Ehteestilik monkey-business on samas koduselt nunnu.
Film aga pingpongitab vaimolendeid, keda kodutööd tegemata – teleka ees kaasa elamata – inimnäoliseks kujustada ei oska. Mis ja miks surnud Gunnar? Kes Riina? Ahsoo, tal oli ka musterpapa Indrekuga afäär – aga telekas põtkis Murakas ju tolle tulise tüki lähenemiskatsete vastu nii edukalt? Näh, kui publik kinno tuli, oli kõik ilusvalusinetu juba kusagil mujal ära olnud!
Ajahüpe on Mammu teismeliseks nähvitsaks kasvatanud, Mummu vanadekodusse pistnud. Peale selle, et Erik on telešaakal ja temaga taas abiellunud Kertu tõusev psühhotäht, me ametitest ega taustadest filmi lahke abiga, õieti abita, midagi teada ei saa. Sellest ka mitte, kuidas Andres ja Liina, senised kaasad – laevakapten ja ment – selles sõgedas sõrgkärghärg-peres taas ühinenud on.
4 seebitükki-seriaaliosa ühes on alguses veniv ja tolmune, nagu Voltsi foto – mis iseenesest jätab Voltsi tegelaskuju sama hämaraks kui teised vaid nimepidi hetkeks taaselustatud. Aga ootamine ongi ju alati tüütu ja vastik.
Meie saalis ootame koos õdedega neljandat, õieti küll esimest õde. Sirje ootab ja pühitseb surma. Erik Eriline ootab veel suuremat menu, Indrek Marit tõeliselt koju – ja Mari ootab kihistama-panevaid kirju kelleltki tundmatult.
Õnneks on meiega tuttavad kodukäijad-novelanäod ning lugu ise läheb teises pooles tempokamaks ja emotsionaalselt erutavamaks. Ülihead näitlejatööd – Indrek Sammul, Rita Rätsepp ja Karin Tammaru – hüüavad globaalset parnassi, aga… Me siin olgem tänulikud selle eest, mis on. Endla teatri näitlejanna on Kirsi-kuningriigis võimsa soorituse teinud. Ja lihtrahvas on viimase hetkeni salatsemise abiga – nooh, Palmiste või Lensin, kumb parim-enne viimse müügikuupäevani vastu peab? – täiendava naudingu osalemis-illusioonist kätte saanud. Telesarju mitte-tarbiv Karin, proua Taalma aga eristub ülejäänud klants-vunts-nukumaailmast lopsakalt mahejõulisel moel.
Pärnulanna rollilahendust tahaks tungivalt edasi vaadata. Kas Iiris tuleb tagasi? Ehk astub ka Ilona teleuksest meie kodudesse sisse? Et kes need on või? Ei pruugi soovitadagi – minge kinno ja saage teada – nagunii minnakse, sest me kõik oleme nii teadvuse kui alateadvuse sadu sabasid pidi juba ette sellesse lõksu püütud. Tahame tükati rohkemgi kui oma enese hõimlaste kohta teada saada, mis Gunnariga juhtus, kuhu Riina kadus – ja mis Urmase kirjanikutalendist sai või kuhu Kertu kirjutajasoodumus jäi…
Oma suguvõsa sünnipäevi me pahatihti ei mäleta – küll aga oskame geniaalse Kirsi ja Eleonora Bergi osava manipulatsiooni tulemusel küsida: kas Eerik on lisaks Kertu ja Liisa seaduslikele lastele ka Andrese poja isa, kuivõrd Andres ju lapsi ei saanud – ja mis sellest kompotist välja käärib? Mäletame ka seda, et naistearst Piret oli seriaali stardiribal surrogaatema, kelle laps on kusagil Madalmaadel – ja võib vabalt edasistele sündmus-sigrimigridele rohkem värvi anda kui leedi Lunge punaseks värvitud juuksed.
Elisabet Reinsalu ja Liis Haab on tänu filmile juba jõulisi värvinguid ja aspekte juurde saanud. Olenemata sellest, kas Sirje tegelaskuju kirjutatakse seebist välja või juhtub imeline tervenemine – filmi lõpukaadrites on Marist juba saanud kogu sugupusa võimukas matriarh. Väärib imetlust.