16. mai 2019
Emadepäev oli meil supermõõtmeis, kestab tänini – ja jääbki kestma.
Minu laste lapsed ja loomalapsed on taevalikud ja imelised.
Mitte sellepärast, et nad on minuminuminu 😀 – ikka päriselt kohe. Tänased müstilised olendid, kes Maale tulla otsustavad, sõna otseses mõttes sünnivad ja kõnnivad. 3aastase pojapojaga saab rääkida argumenteeritud võrdsete-juttu – 5aastane pojatütar ja 6aastane tütretütar analüüsivad-sünteesivad igal hingetõmbel. Õpetavad oma küsimustega ka vanematele olijatele seda kaunist kunsti tükkis pideva kanalduse, Algallikaga ühenduse ja nonstop meditatsiooniga.
3nädalsed kutsikad aga on juba välja kujunenud isiksused oma otsuste ja algatusega – õnnitlen neid 5 peret, kes need kristall-kutsikad oma õnneloomadeks saavad.
Ennast õnnitlen pojatütre puudutuse eest – kui teda ja ta venda kallistama kummardusin, libistas väike tüdruk mõtlikult sõrmega üle mu näo ja Vaatas mind, öeldes: ma tean, miks sa tööd tehes kindaid ei kanna – siis ei Näe.
Just lapselastele kalmistul pisipiknikke pidades Lugude jutustamine on mulle sootuks uuel tasandil õpetanud, mis on Rapla ja kes on Krusensternid, kui eriline on siinne kirik tänu Malmidele juba algusest saadik ning kui olemuslikud on nii Tisenausenite kui Romeo-Julia tragöödiad.
Preester Malm seletas nii seda, miks ma Altweskil ühe karmilt äkilise elektrilöögi sain – kui seda, kuhu ma koos taskusse kogutud klaasikildudega autovõtmed viskasin 😉 😀 🙂
Malmide jalutsis räägib üks ristikiri sellest, et nii pühakiri kui kristlased teavad aegade algusest saadik reinkarnatsiooni olemust – käime Isa juures end kogumas ning tuleme taas ja taas.
Vaid kinnasteta sambla ja kivimite, metallide ja pinnasega suheldes olen saanud teada sedagi, kui igihaljas on pioneer-pättidest teenäitajate teema 😀 Suur osa Eestisse tulnud baltisaksu olid isamaale kõlbmatud kaabakad – nii, nagu Ameerika asustati esmalt hispaania jt kaakidega-hädas riikide fruktidega.
Osa asustajaid pühitsesid Eesti Maarjamaaks koos losside-kirikute-kunstiväärtuste ja haridusega.
Ja Ameerika loosivad nemad impeeriumiks. Teine osa avastas maid ja leiutas masinaid, aretas hobu- ja kartulitõuge ja õunasorte oma näiliselt pahelis-pioneerliku elamisjulguse pinnalt.
Meis kõigis elab nii must kui valge hunt – võidab see, keda toidetakse.
Kirjutatud on: Palveteekonna laul – Ma tõstan oma silmad mägede poole, kust tuleb mulle abi. Abi tuleb mulle Issanda käest, kes on teinud taeva ja maa. Ei ta lase su jalga vääratada, ei su hoidja tuku.
Risti teisele küljele on aga kirjutatud: Ja, aber doch… 😉 😀
Jah, aga ikkagi… tulevad agoonilised reptiilenergiad taas ja taas pinnale.
Meie lähimad üllatavaid meid ebaendalike rünnetega, mis lajatavad lapiti visiitkaardi: näed, kuidas reptilissimus töötab?näed, mis on sinus endas peidus – kui ei oleks, siis vastavalt külgetõmbeseadusele seda-toda ligi ei tõmbaks.
Kui oled loonud oma muinasmaa, oled avatud ja pehme nagu musungu – afrokeeli ilma nahata inimene – ja sind on hõlbus eriti valusalt tabada. Õnneks õpetlikult. Kui saaksid munga või nunnana erakleda, ei tuleks põhjahoovused pinnale. Nagu kujustavad rännaku-ema Brandon Bays ja tema siinne teekaaslane Joonas Saks: erakluses põhja settinud äka saab inimpaljususes taas liikvele loksutatud ja sitt lendab ventilaatorisse. Pole just palju kujutlusvõimet vaja või mis 😀
Tänuväärt sitalaotur kui järjest keerukam töövihiku ülesanne näitab: valelikud süüdistavad teisi valelikkuses, altvedajad alt vedamises. Süüdistused räntsatavad vägivalla vallina su helladesse hetkedesse ja näitavad, kuidas reptiilenergiate loodud masinavärgis katki läinud inimesed lõhuvad kõiki ja kõike – arvates, et täidavad kohust – ohverdavad õrnu hingi manipuleeriv-varjutavale viimseid ohkeid römisevale süsteemile.
Selle taktitu-empaatiavõimetu vägivalla vastu aitab vaid reptiloidjast energiast kõrgemale tõusmine. Üksi on raske või isegi võimatu. Koos! Kasutades Ave Alavainu hõrku väljendit – koositame!!!
Ja kõigil saab parem. Tänantänantänan – õnnistanõnnistanõnnistan 🙂