Väikest kavu kehaga suur hing linnas

Edgar Valterist jäid Maale maha mapid, mille sisu veel keegi näinud ei ole. Neist koorus karikatuuride raamat „Karikatuurid läbi aegade“. Raamatu koostas maestro kasutütar Külli Leppik. Paralleelselt Etsi viimase kodu, Urvaste-taguse Pöörismäe talu remontimisega. Ehkki Edgar Valteri abikaasa Merle ja tema tütar Külli ei taha ilma maestrota talviti maal elada, tehti tänavu talus kapitaalremont. See haakus legendaarse maalikunstniku ja karikaturisti, kirjaniku ja filosoofi mälestuseks viimsete raamatute välja andmisega suurepäraselt. Miski ei ole lõplik. Ka mitte lahkumine.

Karikatuuriraamatu, mille kujundas Peeter Paasmäe,  tõlkisid Kersti Unt ja Ülle Toomsalu ka inglise keelde. Peatükkide nimed on Tänukiri igavikku (autor Vahur Kersna), Mees ja naine, Lohelood, Aadam ja Eeva, Vaimlises seltskonnas, Surnud ärkavad, Kunstnik ja modell, Kiviaeg, Muinasjutu vallast, Kass ja hiir, Kuningas ja narr, Kentaur, Sarvikunaljad, Rahu valvel, Muusa võim, Don Quijote, Groteskid õlimaalina ja Groteskid õligraafikas.

Me näeme neil piltidel sügavat ahastust, millest on vormunud absurdne huumor.

Kui väikest kasvu kehaga mees elab oma suure hingega linnas, teeb linn talle haiget. Linnas elavad lõbujanulised ja võimukad naised, kes istuvad mehele nii sõna otseses kui kujundlikus mõttes pähe.

Edgar Valter on ilmselt just hommikuti joonistanud ja maalinud eelmise õhtu õudseid elamusi. Pealetükkivad iharad amatsoonid, kes panevad kunstniku ketti, vägistavad ja kägistavad ning nõuavad temalt kõike, mida tal anda ei ole. Sellest alandatuse ja pettumuste abonemendist on saanud raamatutäis karikatuure. Kõige enam naerab maestro iseenda üle – ja loodame südamest, et tal pole midagi selle vastu, et niisugune eneseiroonia ja ülima hingelise striptiisi mapp avalikkuse ette ilmus.

Millegipärast on tekkinud stereotüüp, et kunstnikud kasutavad modelle igas mõttes ära. Nüüd näeme piltidelt, kuidas modellid kunstnikke õnneks võtavad. On stampidee sellest, et mehed on sead, kes teevad naistele liiga – nüüd näeme kümnetes variantides siganaisi, kes meestest viimse kui elujõu piisa välja imevad.

Maestro on visioonide kujul meie ette valanud ka ühiskondlikud paradoksid. Suur orkestrijuht päkapikkudest orkestri ees, eksikombel tagumikuga orkestri poole sattunud dirigent, õhust armastust välja musitseeriv geenius…

Korduv motiiv on tõbras-ametnik.

Mäletame küll, millisel ajastul Edgar Valter Tallinnas ennast teostada püüdis ja oma südame peo peal rahva ette tõi. Bürokraatia, diktatuur, Moskva kintsu kaapimine. Kunstnik püüdis sellest õudusest rahvale piltide keeles rääkida, et inimestel oleks kergem. Kui inimesed teavad, et teistel on samamoodi, pole koletisega võitlemine nii õõvastav.

Meister ise lõpetas koletisega võitlemise.

Tema karikatuurid ja grotesk-maalid on pärandus Eesti riigi ja rahva ühest pikast ja kurnavast ajajärgust, lisaks väikest kasvu suurmehe heitlusest painava linnanaiste lõbujanulise maailmaga – ta ise kasvas sellest košmaarist tasase rahuga välja. Ehk siis kasvas tasasesse rahusse, millest tõrjuti eemale boheemlus, avalikkus ja muu lärm.

Kui me süveneme kogu südamega neisse karikatuuridesse, mõistame, miks see mees ära maale kolis ja helgesse monogaamiasse sukeldus. Ta poleks muidu ellu jäänud. Linlikud õudused olid südamest ja vereringest läbi lastud, kui läbitud etapp oleks ühe koha peal kappama jäänud, oleks karistuseks seisaku eest järgnenud allakäik ja varajane lahkumine.

Õnneks tuli aeg, mil Pokuraamatu Puuko, Isand Tuutu ja Pintselsabade pealik jälgis käpuli Pöörismäe tiigi ääres triitoneid, kellest kujutles krokodillid ja draakonid. Järgnes Eesti kultuuri ja rahvuskehandi ühisteadvust rikastanud aeg, mil mees aidas põlvili maas oma õlimaale lõi ja palvetas. Sellest ta ei rääkinud, aga nii see oli.

Ets unistas hobustest – eriti valgetest. Neid on nii tema maalidel kui karikatuuridel. Loodan, et ta sai teispoolsuses oma hobuse, keda kujutades ta nii palju tunde mediteeris ja unistas. Laeva sai ta endaga viimsele teele minnes sõrmede vahele kaasa.

Kui maestro uuesti siia ilma tuleb, on ajad ja olud väga teistsugused kui möödunud sajandi teise poole rusuvad kümnendid – mil inimesed ikkagi õnnelikud olla ja naerda oskasid. Meil on temast väga puudus. Praegu pole Eestis ühtki sellist pintsliga pihtijat, sulega siiruse avaldajat, pliiatsiga pajatajat nagu Ets.

Kuidas teisiti kui ülima aususe, enese avamise ja ühiskonna protsesside suhtes halastamatu pilguga oma rahvale kingitust teha. Loodan väga, et tänu tõlgetele jõuab Edgar Valteri sõnum ka laiema maailma ette.

Sind, Ets, ootame Maa peale tagasi. Tule ja ole järgmisel ringil õnnelikum. Tõsi küll, rasvane rahulolu ei soosi loovust – aga Sinule tahaks järgmiseks korraks vähem valu ja alandust, rohkem austust ja helgust elu ajaks, mitte pärast surma, mil nii Sina kui Juhan Smuul oma laevad saite. Kohtumisteni, maestro!