24.oktoober

Palju õnne 77. sünnipäevaks, Asser Murutar!

Termika hommik algas lambakopli kohendamisega ponikindlaks ja jätkus mu ratta viimisega Raplasse remonti – Aleksander oli piduri blokki prantsatanud, ratta salaja ära pannud ja mina vaene memm muljusin end teadmatuses ülesmäge-vastutuult, esipidur blokis… Neljapäeval on selle rattaga vaja Tallinna-maraton sooritada, nii et – Rapla rattahooldus, SOS! Reti mediteeris sensitiivseid Stella Borealise tõlgetega filme vaadates.

Soone Saara sai uue moslemist sõbra nimega Evren – huvitav vestelda – pidas mõnusaid dialooge emand Raitari, Lillemehe ja ühendusega Ettevõtlikud Naised Raplamaal. Margaretale on hädasti tööd vaja – loodan, et hingesugulaste-mõttekaaslaste võrgustik leiab-aretab-avastab midagi väga sobivat ja õnnestavat. Kindlasti!

Päikeseline ilm muutis kirjutamisekirjutamisekirjutamise tõeliseks enesesunnikooliks – tahaks õue hobuste juurde, mitte näoli arvutti. Aga arvutist ilmus soomlaste kestev huvi osta kõrgejalgset trakeeni, nii et nina siit välja ka võtta ei tohi.

Ja siis tuli viikingite juurest kõne, et neljapäeval on lennukipilet. Neljapäeval tulevad ka lapsed neljakesi õhtuse bussiga Tartust. Ja neljapäeval olen mina päev otsa Tallinnas. Ja kuna Termikas on viimastel päevadel end kolmel erineval moel rakendama asunud, on need potentsiaalsed paralleelmaailmad nüüd selliseks patsiks põimunud, et suutsin kõiki neid liine läbi enda lastes ainult pilte toimetustele saata, mitte kirjutada. Ja sedagi katkestasid kutsungid teise tuppa teise arvuti juurde – ja üks hädas naine, kes tahab oma kaks emist, meie Tootsi ja Peetruse õed, kevadeni meile hoiule tuua. Anna ja Minna. Kui sööt kaasa tuleb, siis annaminna.

Igatahes on õigus mälu- ja mobiliseerimisõpetajatel Tauri Tallermaal ja Fred Kriegeril, kes teineteisest sõltumatult väidavad, et kõige hukatuslikumad on nii ajutööle kui tööpäeva kasutamisele katkestused. Iga telefonikõne, hõike, kõrvalise teema, jooksutamise ja tähelepanu hajutamise tagajärjel on igal järgmisel korral järjest raskem keskenduda. Nii ongi – ja närvid helendavad. Lõunasöökki seisis kaks tundi raamatukapi otsas kasside eest ära tõstetuna, enne kui selle söömiseni jõudsin – nii kui käe taldriku järele sirutasin, tuli telefonikõne või hõige.

 Homme niisiis tulevadki meie juurde emisekesikud Anna&Minna, jõusööt kaasas ja hurraa.

Termikas lippas jalgsi Reeda juurde asju ajama-printima-arutama, sest Reti kadus ainsa kasutuskõlbliku rattaga küla peale. Ja mina olen reheahi, kellel ei liigu peas enam mitte miski, sest müra on seitsmes kihis ajukäärud ära lämmatanud.

Vaatamata aju halvatusele oskan ikkagi päevi – õieti tunde – lugeda kolmapäevani, mil Ande ja Maario ülekanne tuleb, muude põlevate maksete eesotsas dr. Velleste raha ära saan maksta ja kogu jõugule seejärel temalt ussirohud osta.

Uude päeva kulgen koos Pajo-perega – neist on turvaline ja maandav kirjutada. Turvatunnet, turvatunnet, turvatunnet…