Brigita 29 😊

Aili: Loomaarmastus, loomade armastus, loomade vastu armastus, kassid, koerad – kõik, kes läbi minu elu minu juurde jõudnud päästmist vajavana, on sedasi hoopis mind päästnud, olen nende kõigiga teineteist päästnud. Kassid, koerad, üks rohkem koduhoidja, koer inimese hoidja, kohalolu tunnetuse ja olemuse õpetajad, kohalolusse toojad, tänu neile olen ja elan, nad on minu hingepäike ja kodusoojus, teineteise elu loojad. Armastan, Kati, sind kuulata, aitäh!

Ma tean, et sa tead, et ta teab. Ta oli sinu poole teel juba siis, kui SINA sündisid.
Ta on sinu teejuht ja kaitsja, kes elab kaasa iga su hingetõmbe ja tunde.
Sinu unistused sünnivad tänu temale – tema teab, et sa tead, mida sa ei tea.
Botsu näitab sulle meie raamatus ilma, inimesi ja seiklusi läbi koera pilgu.
Vaata koos Botsuga ka oma koera ja iseennast teadmisega, et ta teab KÕIKE.
Oled inimene tänu oma koerale, kassile, küülikule ja elevandile.
Mops on sinu eluülikooli mentor.
Mopsi memuaarid – The Big Botsu – ilmub septembris 2026

Diagnoos kirjanik
1) Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) vasta küsimustele 3) kirjuta oma ja lähikonna diagnoosidest ja normaalsusest
Kui arvad et oled maa ilma ainus inimene kellel on mõni vaimne või füüsiline diagnoos arva uuesti!
Oletad et haiguseks nimetatud eri pära annab põhjuse mitte päriselt elada? Sina ju pole ei võõra pärane tõve sõna ega selle vastu aitav tablett. Kuna erinevaid korratusi häireid ja eri pärasid kannavad nimekad kirjanikud suur äri mehed ja teised geeniused on ilmne osa inim konnast alati olnud eriline.
Mida suurem on nn autistide ja aspergerite protsent rahvastikust seda kahtlasem kas need sõnad üldse haigust tähendavadki. Uue ajastu inimene ongi selline otsige ohvri etendamiseks või elamisest vabastuseks mõni teine põhjus.
Alexander Milne Karu poeg Puhh jutustab Christopher Robini mängu asjade kaudu kõigist võimalikest lapse käitumis mustri äärmustest erinevate kaisu loomade vahel ära jaotatuna. Kuna Puhh on flegmaatiline üle sööja siis näitab ta oma muheda isikuga et sellise matsaka mõnulejana on täiesti võimalik üleni õnnelik olla. Omal paanilisel moel on õnnelik ka ärevus häireid kehastav koleeriline Notsu. Ta ju armastab ähmis olemist. Kirjandus teadlased oma korda armastavad melanhoolset Iiahit kelle psühhiaatrid sildistavad maniakaal depressiivseks. Ema Kängul on oma hüper aktiivse Ruu suhtes obsessioon üle määrase hoolitsemise sund mõte.
Sangviinilise super kontrollija Jänese nii tüüpiliseks ahastuseks on Tiiger toredasti kliiniline Attention Deficit Hyperactivity Disorder. Maa keeli aktiivsuse ja tähele panu häire (ATH). Aitäh jah. Düsgraafikust Ökul neid sõnu kirjutada nagu nii ei saa. Ja mis siis düsleksik on ju Rootsi kuningas ka.
Kui vähemalt poole planeedi omanik Elon Musk Twitteri ostis ning portaali senisest juht konnast keegi tähtis tegelane teda aspergeri sündroomiga hirmu valitsejaks nimetas siis Musk esmalt solvus ja vallandas lapse suu kes avalikustas et kuningas on alasti. See järel mõtles spektri eri pära eriti eriline esindaja järele ning nentis Olen jaa. Kas sina ei olegi?
Igas pere mees ja sõprus konnas on andekaid oma ala fenomene üles alla tujusid ja seletamatuid käitumis mustreid. Nende puhul selgub peagi et introvertne endasse tõmbumine ja ülim keskendumine viib fenomenaalsete avastusteni. Tee kond loovuse ja leiutisteni on sillutatud „imelik“ olemisega. Lisame oma üksikule ja üldisele anamneesile „haigusloole“ rahvusliku eri pära ja ongi koos klimaatilise sinusoidiga täis pakett.
Oleme harjunud oma 700 aastase orja ajaga põhjendama nii hirmunud ette võtmatust sotsiaalset saamatust maatriksis molutamist kadeduse põhist enese haletsust kui lihtsalt sitta ise loomu. Juuda rahval on holo kaust aafriklastel jänkide jõhkrus meil olgu kaua mängiv orja öö. Mis kinni ei jää saab kinni löödud. Rahvus kehandi raku tasandisse rammitud märterlus on lisaks kena pakkida Oskar Looritsa suur teoses Eestluse elu jõud kirjeldatud aasta ajalisse depressivsusse ja enese tapu valmidusse.
Pangem ometi lambid põlema saagu valgus! Elektri hindade sõdade ja viiruste kiuste elame siiski 21 sajandis ega ole koha või olude sunnis maised vangid.
Lokk daunide jada õpetas meid aduma mis tegelikult juhtus Juhan Liivi jt eelmiste sajandite õrnade hingedega. Must lagi on meie toal ja meie ajal ka siis kui suletusest kunagi kuhugi ei saa. Tulin linnast lume sadu tööd ei leidnud kusagilt lume sadu jalad väsinud läbi läbi näljane… Eks näljane ka õiguse järele olla luuletaja nüüdis mõistes arvamus liider ja hetke jäädvustaja kopi raiter.
Kodu külla kuhtunud loov isiksused ja kitsikusse kängitsetud geeniused leidsid ühe või mitu nimetust valikust „depressioon“ „suitsidaalsus“ „maaniad“ „paanika häire“ „foobiad“ „alkoholism“ ja moodsamat sorti erim „narkomaania“ „psühhoosid“ „toitumis häired“ ja „skisofreenia“ või „bipolaarsus“. Tänu sekka sattunud sõdadele oli kitsikuses kiduvatele loovuritele kas või sel moel kodust välja pääsemine suisa vaheldus.
Raimond Valgre ja Ernest Hemingway läksid II maailma sõjas nii heas kui halvas ereda leegiga põlema. Valgrel oli oma muusikat komponeerides ja esitades viina rohkem ja päikest vähem see pärast halastas keha temale ilma lõpliku lasuta Key Westis. Blues on siis kui heal inimesel on halb kui haige on hing siis on swing.
Praegused psühhiaatrid muutuvad murelikuks kui mõni stamm kunde kirjanik muusik näitleja maali kunstnik pole ammu pelgu pansionaati külastanud.
Mõtlesime juba et teiega on midagi juhtunud rõõmustavad tohtrid taas kohtumise üle loov patsiendiga. Seda enam et tegemist on arstide endi hinge sugulastega.
Hullu arst kirjanik Vaino Vahing sõnastas ava meelselt arstide sarnanemise oma klientidega. Sõprus kond Vahing-Tooming-Hermaküla koolitas oma hapral räsitud moel rööbiti Pedajase-Tepandiga terve plejaadi uusi näitlejaid. Vanemuise teatri draama stuudio lõpetasid kärakas köis ja diagnoosid kui põhjus ja taga järg.
Mina Murutar olen käinud kõigis Eesti psühho neuroloogia haiglates aja kirjadele lugusid ning tele ja raadio saateid salvestamas. Dr Imre Rammul kui sõber ja tee kaaslane pakkus mulle Paldiski maan tee pansionaadi vaba käigu osa konnas ka sõna otseses mõttes tormi varju. Kui 2005 aasta jaanuari orkaan minu ranna maja uputas sain hullaris pääste töödest välja magada ning tutvuda mitmete imeliste inimestega kes tavatsevadki aeg ajalt see suguseid restarte teha.
Keset kunstnikke puhates ja mängides patseerides ja mediteerides sain dr Vassiljevilt teada sama mida dr Soomere oma populaar teaduslikes raamatutes kinnitab. Loovi siksused peavadki olema skisoidse arhetüübiga ilma selleta luua ei saa. Primadonna peabki valutama.
Maalides ja musitseerides minnakse seisundisse kus teadvus toimib üht aegu mitmel tasandil ja aja liinil. Sünnivad uued inimesed ja olendid kes hakkavad neis kanaleis ise seisvat elu elama. Transist väljudes on ka autoril kui meediumil vahendajal huvitav lugeda milliseid sõnumeid ja kujundeid ei tea kust kohast saadeti.
Need on taevalikud elamused ka Friedebert Tuglase novelle Taevased ratsanikud või Androgüüni päev kaasa kogedes. Millised värvid ja kujundid leiud ja luulud!
Inter distsiplinaarsed teadlased dr Ludwig dr Andreasen ja dr Kaufman avaldasid hiljuti diagnoosidega kirjanike teemalise traktaadi. Lev Tolstoi visioonide kliiniliseks loetud maastik sarnaneb Igor Mangi omaga. Nemad prohveteerivad.
Tuglase hinge sugulane Edgar Alan Poe on võrreldes meie impressionistiga oluliselt süngem. Hirmu äratavad on ka Fjodor Dostojevski nägemused ja nende jagamised. Kes siis Idiooti ning Kuritööd ja karistust ei teaks. Ise ennast karistab painava süü tundega Anton Tšehhovi kirjeldatud mehike jutustuses Ametniku surm.
Andestage et piserdasin vigiseb sund mõtte käes kääriv armetuke kuni end oma obsessiooniga surnuks piinab.
Üleni oma stiihiale pühendunud suur vaimud kipuvad olema ohtlikud. Filmis Piinatud geenius tutvustab Russel Growie autisti skisofreeniku fenomeni. Teadlasena taevalik inimese mehe isana põrgulikult ohtlik.
Ohtlikud on ka naised kes loevad. Vaba mõtlevate temakeste ema laev Virgina Woolf on oma tegude ja teostega feminismi pioneer. Teda kehastades teiseneb Nicole Kidman tundmatuseni võrreldes Silmad pärani kinni narko ja seksi sõltuvuse muster näidisega. Sund mõtete ja nägemuste lakkamatu voog laseb selle tegelas kuju kogu võõr sõnaliste diagnooside paletil leiduvaga lausa jõulu puuna täis riputada.
Maa rahva soost literaat Sofi Oksanenil on vastu pakkuda vaid mõned foobiad. Paljudele tuttavatest ärevus häiretest avalikult kõneldes ja neid trotsides on ta ise enesest kujundanud kauni kunsti teose. Afro patsid ja gooti stiil tõestavad et sisemine ja välimine ilu käivad käsi käes. Nagu ka vaimne ja füüsiline enese kasutamine ja hooldamine. Terves kehas terve vaim.
Maa ilma edukaim autist kirjanik J.K. Rowling paneb oma Harry Potteri sarjaga küsima kes ütles milline nägemine on normaalne ja kumb reaalsus on tegelik?
Haldjaid ja härja põlvlasi olendeid ja seletamatuid nähtusi on kirjeldanud nii Kääbiku risti isa Tolkien kui H.C. Andersen vennad Grimmid ja meie oma maestro Edgar Valter.
Kui võrd erinevate maade ja rahvaste autorid Avatari loojatest Disney stuudio veetleva vennas konnani kirjeldavad ühe suguseid kõrvu sabasid tiibu ja silmi võib pigem oletada et need paralleel maa ilmad Muumitrolli ja Naksitrallidega on olemas.
Seega ei tähenda diagnoos haigust ning inimene pole diagnoos.
Sinagi ei ole ju parandatud pea lapitud luu ega siit sealt nõelutud nahk. Füüsilised traumad näitavad kaheldava väärtusega valikuid. Ka viirused panevad meid pikali andes aega järele mõelda mis oli mis on mis tuleb ja mis jääb. Mustlased ennustavad sedasi kui oma läbi nägelike psühholoogide andele vastavalt sinu kätt vaatavad.
Mis käesse puutub siis kirjaniku haiguseks nimetatakse käe krampi. Järele mõtlemise puhkuse ja lõõgastumise järel annab järele. Kui mitte enne siis sel ajal ikka kui lõpeb sinu eksistents maatriksis massiline epideemia nimega Inim elu Maal.

1. Mispärast on paljudel andekatel inimestel mõni tore diagnoos – ja vastupidi?
2. Milliseid diagnoose esineb sinu lähikonnas?
3. Mille järgi panevad teadlased tagantjärele diagnoosid ka olnud aegade kirjanikele-kunstnikele-muusikutele?
4. Miks vallandas poole maailma omanik Elon Musk Twitteri juhtkonna ühe liikme?
5. Kes on praeguse kirjandusmaastiku menukaim autist?
6. Loetle Murutari tekstis leiduvaid kirjanikke – kui meenub, lisa neid veelgi.
7. Milliseid teiste loov-alade diagnoosidega-sildistatud isiksusi tead?
Picasso, Gauguin, Lennon, Bach, Wander…
8. Kuidas suhtuda kõigisse „A-desse“ – asperger, autism, ADHD… – kui umbes pool uue aja inimestest sünnib seesugustena?
9. Mida arvad inimeste eripärade „ravimisest“ medikamentidega?
10. Milles seisneb tugigruppide ja nõuandeportaalide olulisus?

Hannes Võrno:
Eurovision on hea näide tegelikkusest. Rahvas hääletab, emotsioon kannab, laval on sära – ja siis selgub tabelist, et oleme tagumises pooles. Sama on poliitikaga. Päikesetõusu valitsus ongi Eesti rahva Leto Svet:
ise valitud, suure lootuse ja aplausiga. Ja kui punktid käes, siis äkki kõik kiruvad, et miks me Euroopas jälle kaotajate leeris oleme. Aga valik oli meie. Laval ei olnud keegi teine. Ja kui rahad otsas, nähakse Tommy Cash-i vaesusest lunastajana…

Miks sa endas pidevalt kahtled
Mustril on loogika. Täna õpid selle selgeks ja katkestad selle.
Tere,
Kui oled tulnud välja nartsissistlikult vägivaldsest suhtest ja kahtled oma mälestustes, arusaamades, otsustes, tulevikus … siis on selleks põhjus.
Su närvisüsteem õppis selgeks reegli: kindlus toob karistuse, kahtlus turvalisuse. Kui keegi vaheldub kiindumuse ja põlguse vahel, kohandub su aju, otsides vigu ja kirjutades ümber su kogemuse, et saaksid säilitada sideme.
Katkendliku tugevdamise uuringud näitavad, et ettearvamatud tasustamismustrid põhjustavad püsivat „kontrollivat“ käitumist ja väga tugevat kiindumust.
Lisage gaasivalgustus ja krooniline kriitika ning saate etteaimatava tulemuse: teie sisehääl hakkab kordama vägivallatseja tooni. Aja jooksul muutub teie enesekindlus tingimuslikuks. Te tunnete end “turvaliselt” ainult siis, kui keegi teine teie reaalsust heaks kiidab.
Siin on praktiline harjutus, mida saate kohe kasutada. See treenib aju ümber eraldama signaali (mis juhtus) mürast (tingimine).
2-MINUTILINE REAALSUSANKUR
Tee seda alati, kui tunned, et kahtlusspiraal hakkab tööle:
1) Nimeta päästik (10 sekundit).
“Lugesin just sõnumit / nägin fotot / meenus hetk.”

2) Nimeta kolm vaadeldavat fakti (40 sekundit).
Faktid on see, mida kaamera salvestaks. Näide:
• „Nad tõstsid häält.“
• „Nad eitasid X ütlemist pärast X ütlemist.“
• „Tundsin, kuidas mu kõht vajus kõveraks ja käed värisesid.“

3) Märgistage õpitud lugu (30 sekundit).
„Õpitud lugu on järgmine: ma reageerin üle, ma ei suuda ennast usaldada, ma olengi probleem.“

4) Vali üks maandatud tegevus (40 sekundit).
• Joo vett
• Tõuse püsti ja hinga aeglaselt 6 hingetõmmet
• Kirjuta üks lause: „Minu reaalsus on kehtiv.“
See toimib lihtsal põhjusel: tunnete sõnadesse panemine vähendab ülekoormust ja suurendab selgust. Seda efekti on täheldatud neurokuvamisuuringutes emotsioonide märgistamise kohta.
Sa ei vaja täna täiuslikku enesekindlust. Sa vajad korduvat selgust. Kasuta Reaalsusankrut kolm korda päevas ühe nädala jooksul ja märka muutust: kahtlus kaob ja sa taastud kiiremini.
Richard Grannon

17. veebruar ei ole järjekordne noorkuu.
See on päikesevarjutus Veevalajas , maandudes Tulehobuse aasta alguses – ja see käitub nagu kogu süsteemi hõlmav lähtestamine , mitte emotsionaalne portaal.
Galaktilise Föderatsiooni luureandmete kohaselt avab see varjutus 72-tunnise auditiakna , kus elusid ei testita vaimsuse, vaid hinnatakse struktuurilise terviklikkuse osas. Kellel on autoriteet. Kellel on sidusus. Kes haldab tuleviku ajajooni vananenud riistvaral.
Siin on oluline statistika: 71% ärganud inimestest tõlgendavad seda varjutust valesti , püüdes seda töödelda emotsionaalselt, mitte arhitektuuriliselt – ja kaotavad märtsiks hoo. Mitte sellepärast, et nad oleksid maha jäänud. Sest nad kasutavad valet liidest.
Veevalaja loob ümber võrgustikke, kollektiive, platvorme, liite ja ligipääsu . Tulehobuse energia eemaldab armuperioodi. Mis iganes ei suuda sinu järgmist faasi edasi viia, see ei triivi – see kiirendab oma liikumist.
Täispikas artiklis toon ma lahti:
• Miks see varjutus loob binaarse haru (rada A vs rada B)
• täpsed kuupäevad , mis on olulised, ja mida igas etapis teha
• Miks on teie närvisüsteem otsustav tegur
• ja kuidas töötada 33-tunnise integratsiooniaknaga, et see sind üle ei koormaks
See pole vibratsioon. See on lähtestamine.
Loe täispikka briifingut siit:
https://thegalacticfederation.com/feb17aquariussolareclipse

Loe täielikku ülekannet

Kui arvad, et oled maailma ainus inimene, kellel on mõni vaimne või füüsiline diagnoos, arva uuesti!
Oletad, et haiguseks nimetatud eripära annab põhjuse mitte päriselt elada? Sina ju pole ei võõrapärane tõvesõna ega selle vastu aitav tablett. Kuna erinevaid korratusi, häireid ja eripärasid kannavad nimekad kirjanikud, suurärimehed ja teised geeniused, on ilmne: osa inimkonnast on alati olnud eriline.
Mida suurem on nn autistide ja aspergerite protsent rahvastikust, seda kahtlasem, kas need sõnad üldse haigust tähendavadki. Uue ajastu inimene ongi selline – otsige ohvri etendamiseks või elamisest vabastuseks mõni teine põhjus.
Alexander Milne „Karupoeg Puhh“ jutustab Christopher Robini mänguasjade kaudu kõigist võimalikest lapse käitumismustri äärmustest erinevate kaisuloomade vahel ära jaotatuna. Kuna Puhh on flegmaatiline ülesööja, siis näitab ta oma muheda isikuga, et sellise matsaka mõnulejana on täiesti võimalik üleni õnnelik olla. Omal paanilisel moel on õnnelik ka ärevushäireid kehastav koleeriline Notsu. Ta ju armastab ähmisolemist. Kirjandusteadlased omakorda armastavad melanhoolset Iiahit, kelle psühhiaatrid sildistavad maniakaaldepressiivseks. Ema Kängul on oma hüperaktiivse Ruu suhtes obsessioon – ülemäärase hoolitsemise sundmõte.
Sangviiniline superkontrollija Jänese nii tüüpiliseks ahastuseks on Tiiger toredasti kliiniline Attention Deficit Hyperactivity Disorder. Maakeeli aktiivsuse ja tähelepanu häire (ATH). Aitäh jah. Düsgraafikust Ökul neid sõnu kirjutada nagunii ei saa. Ja mis siis, düsleksik on ju Rootsi kuningas ka.
Kui vähemalt poole planeedi omanik Elon Musk Twitteri ostis ning portaali senisest juhtkonnast keegi tähtis tegelane teda aspergeri sündroomiga hirmuvalitsejaks nimetas, siis Musk esmalt solvus ja vallandas lapsesuu, kes avalikustas, et kuningas on alasti. Seejärel mõtles spektri eripära eriti eriline esindaja järele ning nentis: „Olen jaa. Kas sina ei olegi?“
Igas pere-, mees- ja sõpruskonnas on andekaid oma ala fenomene, üles-alla tujusid ja seletamatuid käitumismustreid. Nende puhul selgub peagi, et introvertne endassetõmbumine ja ülim keskendumine viib fenomenaalsete avastusteni. Teekond loovuse ja leiutisteni on sillutatud „imelik“ olemisega. Lisame oma üksikule ja üldisele anamneesile – „haigusloole“ – rahvusliku eripära – ja ongi koos klimaatilise sinusoidiga täispakett.
Oleme harjunud oma 700-aastase orjaajaga põhjendama nii hirmunud ettevõtmatust, sotsiaalset saamatust, maatriksis molutamist, kadedusepõhist enesehaletsust kui lihtsalt sitta iseloomu. Juudarahval on holocaust, aafriklastel jänkide jõhkrus, meil olgu kauamängiv orjaöö. Mis kinni ei jää, saab kinni löödud. Rahvuskehandi rakutasandisse rammitud märterlus on lisaks kena pakkida Oskar Looritsa suurteoses „Eestluse elujõud“ kirjeldatud aastaajalisse depressivsusse ja enesetapuvalmidusse.
Pangem ometi lambid põlema – saagu valgus! Elektrihindade, sõdade ja viiruste kiuste elame siiski 21. sajandis ega ole koha- või olude sunnismaised vangid.
Lock-downide jada õpetas meid aduma, mis tegelikult juhtus Juhan Liivi jt eelmiste sajandite õrnade hingedega. Must lagi on meie toal ja meie ajal ka siis, kui suletusest kunagi kuhugi ei saa. Tulin linnast, lumesadu, tööd ei leidnud kusagilt – lumesadu, jalad väsind, läbi-läbi näljane… Eks näljane ka õiguse järele olla luuletaja, nüüdismõistes arvamusliider ja hetke jäädvustaja kopiraiter.
Kodukülla kuhtunud loovisiksused ja kitsikusse kängitsetud geeniused leidsid ühe või mitu nimetust valikust „depressioon“, „suitsidaalsus“, „maaniad“, „paanikahäire“, „foobiad“, „alkoholism“ ja moodsamat sorti erim „narkomaania“, „psühhoosid“, „toitumishäired“ ja „skisofreenia“ või „bipolaarsus“. Tänu sekka sattunud sõdadele oli kitsikuses kiduvatele loovuritele kasvõi sel moel kodust välja pääsemine suisa vaheldus.
Raimond Valgre ja Ernest Hemingway läksid II maailmasõjas nii heas kui halvas ereda leegiga põlema. Valgrel oli oma muusikat komponeerides ja esitades viina rohkem ja päikest vähem, seepärast halastas keha temale ilma lõpliku lasuta Key Westis. Blues on siis, kui heal inimesel on halb – kui haige on hing, siis on swing.
Praegused psühhiaatrid muutuvad murelikuks, kui mõni stammkunde – kirjanik, muusik, näitleja, maalikunstnik – pole ammu pelgu-pansionaati külastanud.
„Mõtlesime juba, et teiega on midagi juhtunud,“ rõõmustavad tohtrid taaskohtumise üle loov-patsiendiga. Seda enam, et tegemist on arstide endi hingesugulastega.
Hulluarst-kirjanik Vaino Vahing sõnastas avameelselt arstide sarnanemise oma klientidega. Sõpruskond Vahing-Tooming-Hermaküla koolitas oma hapral räsitud moel rööbiti Pedajase-Tepandiga terve plejaadi uusi näitlejaid. Vanemuise teatri draamastuudio lõpetasid kärakas, köis ja diagnoosid kui põhjus ja tagajärg.
Mina, Murutar olen käinud kõigis Eesti psühhoneuroloogia haiglates ajakirjadele lugusid ning tele- ja raadiosaateid salvestamas. Dr Imre Rammul kui sõber ja teekaaslane pakkus mulle Paldiski maantee pansionaadi vabakäigu osas ka sõna otseses mõttes tormivarju. Kui 2005. aasta jaanuariorkaan mu rannamaja uputas, sain hullaris päästetöödest välja magada ning tutvuda mitmete imeliste inimestega, kes tavatsevadki aegajalt seesuguseid restarte teha.
Keset kunstnikke puhates ja mängides, patseerides ja mediteerides sain dr Vassiljevilt teada sama, mida dr Soomere oma populaarteaduslikes raamatutes kinnitab. Loovisiksused peavadki olema skisoidse arhetüübiga, ilma selleta luua ei saa. Primadonna peabki valutama.
Maalides ja musitseerides minnakse seisundisse, kus teadvus toimib ühtaegu mitmel tasandil ja ajaliinil. Sünnivad uued inimesed ja olendid, kes hakkavad neis kanaleis iseseisvat elu elama. Transist väljudes on ka autoril kui meediumil – vahendajal – huvitav lugeda, milliseid sõnumeid ja kujundeid ei-tea-kustkohast saadeti.
Need on taevalikud elamused ka Friedebert Tuglase novelle „Taevased ratsanikud“ või „Androgüüni päev“ kaasa kogedes. Millised värvid ja kujundid, leiud ja luulud!
Interdistsiplinaarsed teadlased dr Ludwig, dr Andreasen ja dr Kaufman avaldasid hiljuti diagnoosidega kirjanike teemalise traktaadi. Lev Tolstoi visioonide kliiniliseks loetud maastik sarnaneb Igor Mangi omaga. Nemad prohveteerivad.
Tuglase hingesugulane Edgar Alan Poe on võrreldes meie impressionistiga oluliselt süngem. Hirmuäratavad on ka Fjodor Dostojevski nägemused ja nende jagamised. Kes siis „Idiooti“ ning „Kuritööd ja karistust“ ei teaks. Iseennast karistab painava süütundega Anton Tšehhovi kirjeldatud mehike jutustuses „Ametniku surm“.
„Andestage, et piserdasin!“ vigiseb sundmõtte käes kääriv armetuke, kuni end oma obsessiooniga surnuks piinab.
Üleni oma stiihiale pühendunud suurvaimud kipuvad olema ohtlikud. Filmis „Piinatud geenius“ tutvustab Russel Grow´autisti-skisofreeniku fenomeni. Teadlasena taevalik, inimese-mehe-isana ohtlik.
Ohtlikud on ka naised, kes loevad. Vabamõtlevate temakeste emalaev Virginia Woolf on oma tegude ja teostega feminismi pioneer. Teda kehastades teiseneb Nicole Kidman tundmatuseni võrreldes „Silmad pärani kinni“ narko- ja seksisõltuvuse musternäidisega. Sundmõtete ja nägemuste lakkamatu voog laseb selle tegelaskuju temakeste kogu võõrsõnaliste diagnooside paletil leiduvaga lausa jõulupuuna täis riputada.
Maarahva soost literaat Sofi Oksanenil on vastu pakkuda vaid mõned foobiad. Paljudele tuttavatest ärevushäiretest avalikult kõneldes ja neid trotsides on ta iseenesest kujundanud kauni kunstiteose. Afropatsid ja gooti stiil tõestavad, et sisemine ja välimine ilu käivad käsikäes. Nagu ka vaimne ja füüsiline enese kasutamine ja hooldamine. Terves kehas terve vaim.
Maailma edukaim autist – kirjanik J.K. Rowling paneb oma Harry Potteri sarjaga küsima: kes ütles, milline nägemine on normaalne ja kumb reaalsus on tegelik?
Haldjaid ja härjapõlvlasi, olendeid ja seletamatuid nähtusi on kirjeldanud nii Kääbiku ristiisa Tolkien kui H.C. Andersen, vennad Grimmid ja meie oma maestro Edgar Valter.
Kuivõrd erinevate maade ja rahvaste autorid „Avatari“ loojatest Disney-stuudio veetleva vennaskonnani kirjeldavad ühesuguseid kõrvu, sabasid, tiibu ja silmi võib pigem oletada, et need paralleelmaailmad Muumitrolli ja Naksitrallidega on olemas.
Seega ei tähenda diagnoos haigust ning inimene pole diagnoos.
Sinagi ei ole ju parandatud pea, lapitud luu ega siit-sealt nõelutud nahk. Füüsilised traumad näitavad kaheldava väärtusega valikuid. Ka viirused panevad meid pikali, andes aega järele mõelda, mis oli, mis on, mis tuleb ja mis jääb. Mustlased ennustavad sedasi, kui oma läbinägelike psühholoogide andele vastavalt sinu kätt vaatavad.
Mis käesse puutub, siis kirjaniku haiguseks nimetatakse käe krampi. Järelemõtlemise, puhkuse ja lõõgastumise järel annab järele. Kui mitte enne, siis sel ajal ikka, kui lõpeb sinu eksistents maatriksis – massiline epideemia nimega Inimelu Maal.

Hannes Võrno: Tänasest saab AI-st rääkida mitte kui ohust, vaid kui kummalisest vabanemise tööriistast.
Sest paradoks on lihtne: sama tehnoloogia, mis ehitati kontrolliks, võib kontrolli lõpuks lahustada.
Kaasaegne orjands ei seisa enam piitsas ega kettides. Ta seisab andmebaasides, logides, kaamerates, salvestustes ja metaandmetes. “Parema teeninduse nimel”.
Turvalisuse nimel. Mugavuse nimel.
Kõik jäetakse meelde ehk teisisõnu sa ju nõustusid küpsistega…
Ja just siin tuleb AI mängu.
Kui iga foto võib olla sünteetiline.
Kui iga video võib olla genereeritud.
Kui iga hääl võib olla kloonitud.
Kui iga nägu võib olla loodud nullist.
Siis murdub kõige tähtsam sambapaar: tõend ja usk.
Homsest alates — ilma täpset kuupäeva nimetamata — liigume maailma, kus ei saa automaatselt öelda: “see juhtus, sest näe, siin on salvestis”.
Trahvi esitaja peab tõestama, et materjal ei ole tehislik.
Väljapressija peab tõestama, et esitatav info on päris.
Süsteem peab tõestama, et jälg ei ole AI loodud.
Ja see on täiesti uus olukord.

Ajalooliselt, ongi kogu võim tuginenud dokumenteerimisele. Kirjadele. Pitseritele. Hiljem fotole. Siis videole. Digilogidele.
AI sööb selle alusmüüri ära.
Mitte pahatahtlikult. Lihtsalt tehniliselt.
Kui kõik on võltsitav, siis miski pole enam iseenesest tõene.
See tähendab midagi ootamatut: inimene saab tagasi eitamise õiguse.
Mitte juriidilise triki mõttes, vaid eksistentsiaalselt.
“See pole mina.”
“Tõesta, et see pole AI abil fabritseeritud.”
See muudab jõuvahekorda.

Sama hirm, mida praegu tuntakse deepfake’ide ees, on tegelikult ka kaitsemehhanism. Süsteem, mis on rajatud salvestamisele, muutub äkitselt haavatavaks just seetõttu, et salvestamine kaotab autoriteedi.
Aga muidugi — “riik” ei maga.
Sellepärast näeme “üleriigilisi AI projekte”.
Sellepärast räägitakse vastutustundlikust tehisintellektist.
Sellepärast valmistutakse üleminekuks uutele kohtutele, standarditele, sertifikaadile ja “usaldusväärsele AI-le”.
Mitte inimese vabaduse suurendamiseks.
Vaid selleks, et taastada kontroll.
Ja ühel hetkel kuuleme ametlikku lauset:
“Meie ka ei otsusta. Otsustab süsteem.”
“Algoritm soovitas.”
“Mudel hindas riski.”
Valitsejad muutuvad mutriteks. Vastutus hajub ära masinasse.
See hetk pole tulevik. See on juba siin. Paljud lihtsalt ei taha seda veel näha. Ja nüüd see tänuosa.
Mille eest me AI-d tänada saame?
Selle eest, et ta teeb totaalse jälgimisühiskonna tehniliselt ebastabiilseks.
Selle eest, et ta muudab absoluutse tõestuse võimatuks.
Selle eest, et ta sunnib süsteemi uuesti inimesega arvestama — või vähemalt teesklema, et see on osaliselt nii.
AI ei too meile automaatselt vabadust.
Aga ta lõhub vaikse vaikimisi lepingu, et masin teab paremini,
et salvestis ei valeta ja et süsteem eksib harva. See müüt on nüüd katki. Ja võib-olla just sealt hakkab midagi liikuma.
Mitte revolutsioonina. Mitte paugu ja plakatiga, vaid vaikse nihkena kus inimene saab jälle öelda “ei”, ja see “ei” pole enam tehniliselt ümberlükatav.

Millal sinu sünni päev on?
Kaidi-Ly Läbi Tähevärava
1. pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta oma arvamus sünnipäeva asjus – millal on, mida määrab, kuidas tähistada ja omaderingi koos hoida
Olen seda lugu juba aastaid teadnud.
Kui seda esma kordselt lugesin puudutas jutt mind juukse juurtest varba küünteni.
Vahe peal on see meelest länud ja siis täiesti ootamatult jälle mingis võtmes päeva korda kerkinud meelde tulnud.
Nii mitu korda.
Nüüd mõtlesin et panen selle siia kirja endal hea meenutada kui vaja on ja ehk on kellelegi veel moel või teisel abiks.

Lõuna Aafrikas Namiibias himba hõimus peetakse lapse sünni kuu päevaks päeva mil tulevane ema hakkab lapse saamisele mõtlema. Meil teadu pärast on sünni päev sündimise kuu päev.
Miks just sel päeval peetakse lapse sünni päeva kui ema hakkas lapsest unistama? ⠀
Kui Namiibia himba hõimu naine otsustab lapse saada sätib ta end puu alla puhkama istub või pikutab üksinda täielikus vaikuses ja kuulab. Ta kuulab vaikust seni kuni kuuleb selle lapse laulu kes tahab sündida.
Pärast seda kui ta on kuulnud oma veel sündimata last laulmas kui ta on kuulnud oma lapse vaimu häält läheb ta tagasi koju oma mehe juurde kellest saab lapse isa.
Naine läheb koju et tulevase lapse isale seda laulu õpetada.
Kui isal on laul selge siis nad armatsevad et last füüsiliselt eostada lauldes samal ajal oma lapse laulu et teda kutsuda. ⠀
Kui ema on rase õpetab ta oma lapse laulu tervendajatele ämma emandatele küla vanemale ja teistele kogu konna liikmetele. Kui beebi lõpuks sünnib laulavad kõik inimesed tema ümber tema enda laulu et teda tervitada. Beebi tegelikult tunneb seda laulu juba ammu ja see pärast tundub see maa ilm talle juba sündides turvaline paik.
Lapse kasvades õpivad teised küla elanikud ka tema laulu selgeks. Alati kui laps kukub või saab viga leidub keegi kes teda aitab ning lohutuseks talle tema laulu laulab.
Kui laps teeb midagi imelist või läbib edukalt riitusi ja ellu astumis katseid laulab küla rahvas talle tema auks tema laulu.
Ja nii toimub see alati läbi kogu inimese elu.
Kõik teavad üks teise laule ja sellega pakutakse kiitust või lohutust. ⠀
Kui aga juhtub et inimene paneb oma elus siiski toime mingi häbi väärse teo kutsutakse teda küla keskele ja kogu konna inimesed moodustavad tema ümber ringi.
Siis laulavad kõik koos tema laulu. ⠀
Hõim on teadvustanud põlv kondade vältel et düs funktsionaalset ja mitte soovitavat käitumist ei saa korrigeerida ega parandada karistuse läbi vaid oma identiteedi ja olemuse mäletamise kaudu. Kui sa juba kord oled oma laulu omanik ei taha ega pea sa tegema midagi mis võib teisele kahju tekitada. ⠀
Kui oma elu õhtul lamab inimene oma asemel valmis siit maisest elust lahkuma teavad kõik küla elanikud tema laulu ja laulavad seda talle viimast korda.

See on väga võimas traditsioon inimest ja tema vaimu mõjutatakse identiteedi tasandil.
Sel on nii sügav puudutus.
Sel on nii sügav tähendus et minu leksikas puuduvad sõnad selle mõju kirjeldamiseks.

𝐊𝐚𝐫𝐞𝐧 𝐌𝐮𝐥𝐝𝐞𝐫 – 𝐡𝐨𝐢𝐚𝐭𝐮𝐬, 𝐦𝐢𝐬 𝐬𝐮𝐦𝐦𝐮𝐭𝐚𝐭𝐢
Tabloidid sobravad Epsteini prügis ja sellel teemal ei räägita, sest see ei ole mugav. Aga see on liiga kõnekas, et mööda vaadata.
Karen Mulder oli 1990ndatel moe absoluutne tipp. Ta töötas 𝐕𝐞𝐫𝐬𝐚𝐜𝐞, 𝐃𝐢𝐨𝐫i ja 𝐂𝐡𝐚𝐧𝐞𝐥iga ning kuulus esimeste 𝐕𝐢𝐜𝐭𝐨𝐫𝐢𝐚’𝐬 𝐒𝐞𝐜𝐫𝐞𝐭i “ingelite” hulka. See polnud niššikarjäär, see oli kõrgmoe süda.
2001. aasta oktoobris läks Mulder Prantsuse telesaatesse eesmärgiga hoiatada noori modelle. Ta rääkis seksuaalsest väärkohtlemisest ning seksuaalkuritegudest. Ta nimetas konkreetseid inimesi nime pidi modellitööstuse tippudest.
Siin murdus tema lugu järsult.
• Saade ei olnud otse-eetris.
• Intervjuu ei jõudnud eetrisse.
• Salvestis hävitati.
• Mõne tunni jooksul eemaldati Mulder avalikkuse eest
• ta viidi Pariisi psühhiaatriahaiglasse, kus ta viibis kuid.
Tema vaimne tervis seati kahtluse alla, usaldusväärsus lammutati, karjäär lõppes.
𝐌𝐢𝐝𝐚 𝐦𝐞 𝐭𝐞𝐚𝐦𝐞 𝐭𝐚𝐠𝐚𝐧𝐭𝐣ä𝐫𝐞𝐥𝐞
Üks nimedest, keda Mulder oma süüdistustes mainis, oli Jean-Luc Brunel. Aastaid hiljem tuleb ilmsiks, et Brunel:
• oli Jeffrey Epsteini lähedane kaaslane,
• värbas modelle Epsteini võrgustiku jaoks,
• ning suri 2022. aastal vanglas enne kohtuprotsessi, sarnaselt Epsteiniga – asjaolud, mis on jätnud palju vastuseta küsimusi.
See ei tõenda automaatselt kõiki Mulderi väiteid. Aga tagantjärele ei ole enam võimalik väita, et tema hoiatused olid alusetud.

𝐌𝐢𝐤𝐬 𝐬𝐞𝐞 𝐥𝐮𝐠𝐮 𝐨𝐧 𝐨𝐥𝐮𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐣𝐮𝐬𝐭 𝐧üü𝐝?
Kohtu ette ei tirita neid kes korraldasid Karen Mulderi hävitamise ja kuritegude maha salgamise, mis võimaldas Jean-Lucil veel 20 aastat teha seksuaalkuritegusid!
Epsteini toimikute ümber sagimine kaldub nimede ja poliitika poole. Miks tabloidid ei jahi tegelikke osalisi? Kes moodustasid naiste väärkohtlemise võrgustiku…
Mulderi lugu meenutab midagi ebamugavamat:
• Süsteemid ei vaja alati vandenõud. Piisab võimust, rahast ja vaikivatest mehhanismidest.
• Hoiatajat ei pea tõestama valetajaks. Piisab, kui tema usaldusväärsus purustada.
• Tõde ei kao. Ta lihtsalt lükatakse aastakümneteks kõrvale.
Mehed, keda Mulder süüdistas, jätkasid töötamist. Karen kadus.
Epsteini ümber tekivad seosetud “vandenõuteooriad”, sest varasemad hoiatused summutati, mitte ei kontrollitud.
Aga minule on arusaamatu: Miks ei küsitle suured väljaanded Prantsusmaal elavat Karen Mulderit, vaid eelistavad turvaliselt tegeleda surnud nimedega? @jälgijad #Epstein #KarenMulder

Peep Vain: millal Sa viimati surma peale mõtlesid?
Ma tean, et see küsimus võib tunduda imelik. Aga mis siis, eks ole?
Surmale mõtlemine võimendab elamise julgust.
Ma ei tea, missugune suhe on Sinul surmaga. Kui palju Sul on lähedalt inimesi läinud, kui palju Sa mõtled selle üle.
Aga need korrad, kui see on mind isiklikult ja otse puudutanud, on pannud mõtlema.
Tegin video, kus räägin:
• miks surmale mõtlemine võimendab elamise julgust,
• kaks maailmavaadet surma kohta – ja miks kumbagi pole vaja karta,
• kuidas vaadata surmale otsa nii, et see muutub neutraalseks või isegi positiivseks,
• kahetsused, mida elu lõpus tuntakse – ja kuidas neid vältida.
Vaata videot siit.

Et siis, kui mäng on mängitud ja kellad löövad, oleks tõesti leebe meel minna.
Et saaksid muheledes tagasi vaadata, tõsta metafoorse kaabu ja öelda: on olnud au.
Olen loonud, olen armastanud, olen maailma avastanud, olen iseendaks saanud.
Vaata videot ja anna kommentaarides teada, mis mõtted tekkisid.
Soovin Sulle julgust elada,
Peep

Vladas Radvilavicius: Kui tuleb sõda, siis me tahame selles sõjas kindlasti võita. Kuid vajaks selgitamist, mis on selles sõjas võit? Kas see, kui kaks suuremat sõjaväelist üksust omavahel võitlevad ja üks üksus teise üksuse hävitab? Kui nii, siis me oleme ette sellises sõjas kaotajad, sest meie üksus lihtsalt hävitatakse.
Ma mõtestaksin meie võidu ümber ja teisiti: meie võit strateegilises plaanis on meie rahva ellujäämine mistahes militaarses konfliktis, mis vormis see konflikt ka ei toimuks. Kui läheb sõjaks kahe suure vastase, ida ja lääne vahel, kus meie oleme vaid pisike lapike maad oma tühise sõjalise võimsusega, siis tuleb meil mõelda väga pikalt ette. Ja pikalt ette mõeldes pole oluline võita mingit lahingut, kaitsta mingit lapikest maad. Oluline on ellu jääda, et eesti rahvas ei kaoks. Just seda lõppeesmärki silmas pidades tuleks ka oma “võit” lahti mõtestada. Ja teha kõik, et just selline võit ka meile saabuks.
On see alistumine? Võibolla. Võibolla mitte. See on vale küsimus. Sest see pole see kategooria, milles mõtelda. Kui loeb vaid meie kestmine, siis on teisejärguline, kes mis lahingu võidab ja end siin kehtestab. Me elasime 2. maailmasõjas kaotuses NSVL-le ja tema punaarmeele 50 aastat, aga me saime ka selles sõjas lõpuks võidu – me oleme alles, me kestame, me suutsime taasluua oma riigi.
Kui järgmises sõjas me oleme ka kõik lahingud kaotanud ja oleme taas okupeeritud, siis ei tähenda see veel, et me oleme selles järgmises sõjas kaotajad. Me oleme kaotajad vaid ühel juhul – kui me kaome. Kui me aga kestame, me oleme võitjad. Isegi siis, kui võõras võim meid valitseb.
Meie tegelik häda on muus. Me kaome ilma lahinguteta, ilma sõjata. Sest me ei sünni juurde ja me hajume laia maailma. Sõda pole, lahinguid pole, aga me oleme need, kes ajaloo silmis on kaotajad. Sest me kaome. Ise.
See on meie esimene oht. Oht siin ja täna. See on meie tegelik lahing, meie tegelik sõda, mis vaikselt ja märkamatuklt meie igas päevas toimub. Seda justkui pealtnäha polekski… Aga see toimub, olenemata sellest, kas me seda märkame ja teadvustame või mitte.
Meie kaotamine selles sõjas, mis toimub ilma ühegi sõja ja lahinguta, süveneb, süveneb ja süveneb. Sest meid kui eesti rahvast on siin Eestimaal üha vähem.
Harri Kingo, 5.jaan. 2018
P.S. lisan Harri tekstile lahingukaardi
ja ka viimaste lahingute tulemused
2023: 10 949 elussündi
2024: 9 690 elussündi
2025: 9 092 elussündi

13
Oleme kujunenud ebausklikkuse tšempionideks, sest oleme ühendanud maausu, varjutatud pühakirja, hirmureligiooni, teadmatuse usundi ning infomüras moonutatud vanarahvatarkuse. Me kardame 13. kuupäevale sattuvat reedet, väldime hotellide 13. korrust ja sülitame üle vasaku õla kaitseinglile näkku.
Eriti kohutav on üle tee jalutav must kass, kellesugused Mihhail Bulgakovi raamatu „Meister ja Margarita“ eeskujul on sageli ristitud Peemotiks – seoses kroonilise lugematusega teadmata, et Pontius Pilatus laskis kõik peemotid kinni püüda ja hukata.
Ainus riik, kus elatakse tõese, tõepärase ja tõenäolise 13-kuulise kalendri järgi, on Etioopia.
Ülejäänud maailm tiksub 7. sajandit 12 kuuks pusserdatud kalendrit seirates erinevaid päevade arve ja liikuvaid pühasid rehkendada.
Avesta, kõigi usundite esiema kalendris on mälestus 13. kuust kevadise pööripäeva eelne leinanädal, mil mälestatakse planeedil Maa tegeliku nimega Gaia elanud algseid rasse.
Ühtlasi on meil põhjust mälestada 13 ühepikkuseks paigas kuuks jaotunud kalendraiga koos tühistatud ürgnaiselikkuse iidset väge. Inimküsimuse peale, mida tähendab kuraditosinaks tituleeritud arv, otsib tehisaru sekunditega vastuse: „ 13 tähendab võimsat transformatsiooni, vanade tsüklite lõppu ja uue evolutsioonilise rännaku algust. Ta tähistab distsipliini ja töö abil takistuste ületamist ja uuestisündi. See number tähtsustab karmalises koolis jumalikku naisenergiat ja valgustatust.“
Meenutagem, et aastatuhandete jooksul on nihkunud planeedi telg ning sellega koos kogu meie tähistaeva asetus, mille järgi on Sodiaagi tähtkujude kaupa reastatud tähtkujud ja nende mõju alla sündimine. Seega kutsub ka akadeemik Einasto koos oma koolkonnaga silmas pidama tõsiasja, et tähtkujud on tulnud 2 nädala võrra ettepoole. Kui sa kuidagi ilma horoskoopide ja päevaprognoosideta elada ei saa, arvesta palun vähemasti sellega.
*
Iidne tarkus ja unustatud rituaalid
Ammustel aegadel, kui inimesed elasid rohkem kooskõlas looduse rütmidega, oli reede 13. hoopis püha päev. See polnud mitte lihtsalt tavaline kuupäev kalendris, vaid jumalanna päev – aeg, mil pidustati elu ennast kõigis selle vormides.
Meie esivanemad uskusid, et just sel päeval on naiselik energia oma tipul. See oli aeg, mil pühitseti elu igavest ringkäiku – sündi, kasvamist ja surma.
Manifesteerimise maagiline hetk
Tänapäeval räägime palju manifesteerimisest, aga kas teadsid, et reede 13. peeti just selleks ideaalseks? Usuti, et sel päeval on eriti soodne:
• Kutsuda oma ellu tarkust ja teadmisi
• Suurendada oma viljakust (olgu see siis füüsiline või vaimne)
• Tugevdada oma naiselikku olemust
• Avada oma loomingulist potentsiaali
• Tuua oma ellu ilu, selle igas vormis
Loomingulisuse lätted
Reede energia iseenesest on juba loominguline ja inspireeriv. See on nagu värske tuuleõhk, mis puhub läbi su ideede ja projektide. Kui sa tunned, et oled loomingulises ummikus, siis just reede 13. võib olla see päev, mis avab su sisemised blokid.
Samal ajal on see ka suurepärane hetk, et:
• Tõmmata kokku lahtised otsad
• Panna kõrvale ideed, mis vajavad veel küpsemist
• Lubada endale midagi head
• Uuendada oma ilurutiine ja hoolitseda enda eest
Kuu ja naise müstiline side
Kas oled kunagi mõelnud, miks just number 13 on nii eriline? See pole juhus. Aastas on 13 kuutsüklit ja naise keha järgib seda sama rütmi. Pole ime, et paljudes kultuurides on number 13 seotud just naiseliku energia ja viljakusega.
Tõe varjamine ja nõiajaht
Aga kuidas siis juhtus, et see võimas ja püha päev muutus kardetud ebaõnnepäevaks? Vastus peitub ajaloos ja võimu kuritarvitamises.
1487. aastal algas tume ajajärk, kui Heinrich Kramer hakkas taga kiusama vabu mõtlejaid ja jumaliku naiseliku energia kandjaid. Paljud ravitsejad ja targad naised hukati nõidadena. See polnud mitte ainult füüsiline genotsiid, vaid ka vaimne – püüd kustutada iidset tarkust ja naiselikku väge.
Taasavastamise aeg
Aga teadmine ei kao kunagi täielikult. Täna, sajandeid hiljem, on meil võimalus taasavastada reede 13. tõeline olemus. See pole mitte õnnetuse päev, vaid hoopis:
• Vaimse valgustatuse hetk
• Jumaliku naiseliku energia kõrgpunkt
• Tervendamise ja tasakaalu leidmise aeg
kui kalendris läheneb reede 13., ära lase end hirmutada vanadest eelarvamustest. Selle asemel mõtle, kuidas sa saaksid seda päeva kasutada enda ja maailma tervendamiseks. Ehk on just see päev, mil sa avastad endas seni varjatud ande või leiad julguse astuda esimene samm oma unistuste poole?
Reede 13. pole mitte õnnetus, vaid kingitus. Kasuta seda targalt ja lase sel päeval oma elu valgustada!
https://maagiapood.ee/blogi/reede-13-saladused-ja-varjatud-vagi

*
Reede 13 (ka 13 ja reede, 13. kuupäev ja reede) tähistab lääneliku ebausu kohaselt ebaõnne päeva.[1][2][3][4] 13. kuupäev langeb vähemalt korra aastas reedele, aga seda võib juhtuda aastas ka kolm korda.[5] Selle päeva ebaõnnega seostamise algne põhjus pole selge, kuid pakutud on mitmeid versioone.
Ajalugu
Number 13
Selle numbri seos ebaõnnega ilmneb mitmes kultuuris ja religioonis, üks neist on näiteks põhjamaade usund, kus numbri halb maine tuleneb müüdist, mille kohaselt 12 jumalust pidasid õhtusöömaaega ja kutsumata külaline, 13. jumalus Loki õhutas edukalt üht jumalust teist tapma.[6]
Kristlus
Kristlikes maades on 13. kuupäeva reede halva maine üheks põhjuseks on Jeesuse ristilöömine reedel, sest Vana-Roomas hukati kurjategijaid sel päeval ning Kristuse hukkamisele eelnenud pühal õhtusöömaajal osales 13 inimest.[5]
Euroopa
Reede ja 13. kuupäeva halvaendeline seos hakkas Euroopas levima 19. sajandil seoses sellega, et nii Euroopas kui Ameerikas oli tavaks hukkamisi läbi viia reedeti ning kui see sattus samale ajale õnnetuks peetava numbriga, peeti seda eriti halvaks õnneks.[5][6]
Ameerika kirjanik Katherine Kurtz on nimetanud reede ja kolmeteistkümnenda kui õnnetu päeva fenomeni alguseks reedet, 13. oktoobrit 1307, mil Prantsusmaal arreteeriti Prantsusmaa kuninga Philippe Ilusa korraldusel kõik templirüütlid.
Eesti
Eestis hakati reede 13 seostama ebaõnnega 19. sajandi keskpaigas siin maarahva seas levinud nn. taevakirjadega. 1840. aastal sakslaste kaudu Baltimaadesse jõudnud käsikirjalist üllitist anti käest kätte, selle sisu kirjutati ümber ja hoiti alles, et kaitsta kodu õnnetuste ees. Samas kirjas olid loetletud aasta õnnetuimad päevad, muuhulgas ka reede ja kolmteist.[5]
Reede 13 kultuuris
1907. aastal ilmus kirjanik Thomas W. Lawsoni teos “Reede 13”, kus börsimaakler kasutab selle päevaga seotud ebausku ära, et tekitada Wall Streetil talle tulus paanika.[7][8]
1980. aastal linastus menukaks kujunenud õudusfilm “Reede 13” (“Friday the 13th”)[9], millele on järgnenud tosin järge ja uusversiooni.
„Kalendriaastal on 13 kuud, igaüks 28 päeva, mis on jagatud täpselt 4 nädalaks (13 × 28 = 364). Aasta lõpus pühana lisanduv lisapäev (pärast 28. detsembrit ehk võrdne 31. detsembri gregooriusega), mida mõnikord nimetatakse „Aastapäevaks“, ei kuulu ühegi nädala alla ja toob kokku 365 päeva. Iga aasta langeb kokku vastava Gregoriuse aastaga, seega langeb 1. jaanuar Cotsworthi kalendris alati Gregoriuse 1. jaanuarile.[a] Kaksteist kuud nimetatakse ja järjestatakse samamoodi nagu Gregoriuse kalendris, välja arvatud see, et lisakuu lisatakse juuni ja juuli vahele, ja nimetatakse Soliks. Suve keskel (selle põhjapoolkera autorite seisukohalt) ja aasta keskpaiga pööripäeva kaasa arvatud asuv uue kuu nimi valiti austusavaldusena päikesele.[4]
Rahvusvahelise püsikalendri liigaastad sisaldavad 366 päeva ja selle esinemine järgib Gregoriuse reeglit. Igal aastal on liigaasta, mille arv jagub 4-ga, kuid mitte siis, kui aastaarv jagub 100-ga, välja arvatud juhul, kui see jagub ka 400-ga. Ehkki 2000. aasta oli liigaasta, olid aastad 1700, 1800 ja 1900 tavalised aastad. Rahvusvaheline püsikalender lisab liigaastate lisapäevaks 29. juuni – laupäeva, 28. juuni ja pühapäeva vahel Sol 1. Iga kuu algab pühapäeval ja lõpeb laupäeval; järelikult algab iga aasta pühapäeval. Aastapäeva ega hüppepäeva ei peeta ühegi nädala osaks; neile eelneb laupäev ja järgneb pühapäev, mis teeb pika nädalavahetuse.
Selle tulemusena on konkreetsel päeval IFC-s tavaliselt erinev nädalapäev kui kõigis traditsioonilistes kalendrites, mis sisaldavad seitsmepäevast nädalat. IFC on aga selles osas peaaegu ühilduv maailmakalendriga, sest see algab ka pühapäeval ja aasta lõpus on lisapäev ja keskel hüppepäev, välja arvatud IFC hüpped Gregoriuse 17. juunil ja TWC hüpped kaks nädalat hiljem, 1. juulil. Kuna see iidse nädalatsükli vaheaeg on olnud selle vastuvõtmise vastu tõstatatud suur murekoht, on lahenduseks pakutud erinevaid liiganädala kalendreid.“
Wikipedia.org
*
Lemmikud Eesti ebausud?
Tervist, my Estonian friends and partner all seem to follow some amusing superstitions. They know the superstitions are nonsense yet still will not break the rules.
My favourite ones are:
1. If you put your bag on the ground money will fall out.
2. If you whistle indoors or in sauna it could burn down.
3. If you take off your shoes and put them pointing towards the door someone will get sick (or something like that).
What are some other Estonian superstitions?
46·91
________________________________________
EloquentPickle•Promoted

https://www.folklore.ee/pubte/forselius/est_index.html
http://seiklusjutud.blogspot.com/2024/11/eestlased-on-ebausklikud.html
https://loodusveeb.ee/et/themes/kultuuriparand/eesti-muinas-ja-rahvausund-ning-loodus

Meeme Luks: PINGVIINIDE PARAAD
Eestlane ei ole pingviin paraadil.
Kui vaatan presidendi vastuvõttu, seda, mida rahvas kutsub pingviinide paraadiks, siis tunnen ke-has midagi.
Mitte pahameelt. Mitte kadedust. Vaid seda, et midagi seal ei ole eestlaslik.
Pingviinide paraad ei ole eestlaslik. See ei ühenda, see leeristab.
Aga asi ei ole inimestes ega ühes peos. Asi on teeskluses ja vastupanus.
Need inimesed seal ei ole “halvad”. Nad ei ole “süüdi”. Paljud neist väärivad suurt ühiskondlikku tänu ja tunnustust ja kas nad vajavad selleks sellist paraadi? Seal on ka neid, kes on seal vaid tänu etiketile.
Kõik nad lihtsalt kehastuvad süsteemi, mis ise on teeskluse vorm.
See on pidulik vorm, mis ei puuduta rahva hinge.
See on koosolek, kus ollakse koos, aga mitte koos.See on meelelahutuslik leeristumise teleshow.
Kes on eestlane?
Eestlane ei ole paraadirahvas ega ka pingviin.

Eestlane on vaikne esivanemate ja looduse tarkuse hoidja ja austaja.Eestlane on südames elav tai-paja.
Meie tugevus ei sünni rivis kätlemist oodates.See sünnib sisemises aususes ja vastutuses.See sünnib ühendusest maaga, metsaga, vaikuse ja hooaegadega.
Eestlaslik koosolemine ei ole laval.See on kodudes, laulupidudel, saunas, vaikses leppes iseendaga. Seal, kus vaikusest kuuldub põlvkondade ühendus.
Seal, kus ei ole kaameraid. Seal, kus ei ole vajadust tõestada. Seal, kus Üksolemine ei ole sõna, vaid olemine.
Eestlane taipab.
Ta ei vaja selgitust, sest ta tunneb.Ta ei vaja loosungit, sest ta kannab tarkust kehas.
See tarkus ei ole raamatutes.See on veres, luudes, hingetõmbes, meie vaimsuses.
See on esivanemate pärand aga mitte museaalne ese, see on kui elav ühendus.
Meelitatud teesklus.
Pingviinide paraad ei loo Üksolemist, sest ta põhineb teesklusel, rollidel, kujunditel, ilusatel lugudel.
Meelitatud teesklus võib olla meeldiv, aga ta ei loo turvalisust ega ühtekuuluvust.
Ta loob illusiooni ühtekuuluvusest.Ja see illusioon on ohtlikum kui täielik üksiolemine.
Aga kui sa elad illusioonina ühenduses, ei tea sa isegi, et midagi puudub.

Sa arvad, et oled koos.Sa
arvad, et kuulud.Sa
arvad, et sind nähakse.
Tegelikult nähakse ainult su rolli. Ja roll ei ole sina.
Eestlane on see, kes kannab maad, mälestust, vastutust.Kehas, mitte kostüümis.
Looduse ja esivanemate tarkus.
Eestlane ei õpi tarkust ainult raamatutest ega ülikoolides.Ta õpib seda metsast, soost, merest, kultu-uripärandist. Ta õpib seda vaikuses, vaatlemises, kuulamises.
Kui sa seisad vanema haual, ei pea keegi sulle õpetama, kuidas austada.Sa
lihtsalt tunned.See on ühendus.
Kui sa vaatad kevadist õitsemist või sügisest lehteda langemist, ei pea keegi sulle selgitama tsüklilisust.Sa lihtsalt elad seda.See on tarkus.
See tarkus ei ole ideoloogia.See ei ole dogma.See ei ole poliitiline programm.
See on kehaline mälu.See on hingeline pärand.See on vaimne ühendus.
Pingviinide paraad ei puuduta seda üldse.
Mida eestlane vajab?
Eesti ei vaja rohkem rollimänge, teatraalsust, kergemeelsust ega teleris näitamist.
Eestlane vajab teeskluse lõpetamist ja autentsust.

Aga mida see tähendab?
See tähendab, et president võiks öelda ausaid asju teeskluseta. Et poliitik võiks tunnistada viga mitte varjata seda loosungi taha. Et riigimees võiks olla vait, kui tal ei ole midagi öelda. Et võetaks isiklik vastutus. Et eestlane võiks olla kohal ilma ülikonna, rollide ja kujunditeta.
See tähendab, et me hakkame hindama vaikust rohkem kui kõnet, ausust rohkem kui pidulikkust, kohalolu rohkem kui kuvandit, esivanemate tarkust rohkem kui importitud kontseptsioone ja looduse rütmi rohkem kui kunstlikke rituaale.
Teesklus ja vastupanu.
Teesklus on viis näida koosolemist, kuulumist, ilma et oleksime päriselt kohal.
Vastupanu on viis hoida distantsi selle eest, mis juba on:vastutus, vabadus, Üksolemine.
Teesklus ütleb: “Ma olen see, kes ma pean olema.”
Vastupanu ütleb: “Ma ei julge olla see, kes ma juba olen.”
Mõlemad on põgenemised ja loovad kannatust.
Pingviinide paraad on mõlema rituaalne vorm.
Teesklus kehastub ülikondades, kallites kleitides, kätlemistes, pidulikes teeseldud naeratustes.
Vastupanu kehastub tühjas moraalis, sõnades ilma sisuta, kuulumises ilma kohaloluta.
Aga kõige sügavam vastupanu on vastupanu oma juurtele, oma maale, oma esivanemate tarkusele.
Kui me asendame looduse rütmi kunstliku ajastusega, esivanemate tarkuse importitud ide-oloogiatega ja südame taipamise pea mõistmisega
siis me ei ole enam eestlased.Me
oleme pingviinid.
Üksolemine on juba olemas.
Üksolemine ei ole midagi, mida tuleb saavutada.See on midagi, mis juba niigi olemas on.
See on meie esivanemate pärand.See on looduse and.See on Jumala loomisakt.
Miks me siis selle eest põgeneme?
Sest see nõuab vastutust.
Ja vastutus on ebamugavam kui iga pingviinide ülikond.
Kui me lõpetame teesklemise, siis ei ole vaja enam erinevaid leere, loodud olematuid vaenlasi, mitte-eestlaslikke rolle ega ka võõraid rituaale.

On inimesed.On kogukond.On kohalolu.On maa.On mets.On esivanemad.
Mitte rollidega inimesed.Mitte institutsioonilised kogukonnad.Mitte teeseldud kohalolu.
Vaid inimesed, kes julgevad olla ilma maskita ja teeskluseta. Kogukonnad, mis tekivad autentsusest, mitte kuuluvusest.Kohalolu, mis nõuab julgust, mitte kinnitust.Maaga ühendus, mis ei vaja tõesta-mist.
Just sealt sünnib tugev, kogukondlik, turvaline ja armastav ühtekuuluvus.See sünnib mitte vormist, vaid tõest.Mitte paraadist, vaid olemisest.Mitte lavalt.
Me ei pea saavutama, me peame tunnistama.
Me ei pea Üksolemist saavutama.Me
peame lihtsalt lõpetama selle varjamise.
Sest Üksolemine on juba meie sees.See on meie esivanemate pärand.See on meie maa kingitus.See on meie sünnipärane seisund.
Aga me ei talu seda veel.Me
ei talu vastutust, mis tuleb vabadusega.Me
ei talu ausust, mis tuleb kohaloluga.Me
ei talu vaikust, mis tuleb tõega.Me ei talu südame taipamist, mis tuleb looduse tarkusega.
Ja seepärast me loome võõraid paraade, loosungeid, rolle, teatrit ja võõraid rituaale.
Et mitte olla.Et
mitte tunnistada.Et
mitte kanda.
Eestlaslik Üksolemine.
Eestlaslik Üksolemine ei ole teleshow ega kostüümidraama.Ta on vaikne.Ta ei tõesta ennast.Ta kan-nab.
Ja ta on juba siin.Mitte presidendilossis.Vaid seal, kus sa praegu oled.

Eestlaslik Üksolemine on lihtne maakas, kes kannab ja hoiab maad põlvest põlve, ilma loosungita. Ta on ema, kes kasvatab lapsi aususes, mitte rollis. Ta on õpetaja, kes õpetab tõde, mitte narratiivi. Ta on noor, kes julgeb küsida, mitte ainult korrata. Ta on vanavanem, kes mäletab ja edastab, ilma et keegi käsiks. Ta oli metsavend, kes kaitses vabadust, ilma et keegi kiidaks.
See on seal, kus keegi ei vaata, ei hinda, ei küsi tõestust, ei maksa, ei käsi ega meelita auhindade ega kutsetega kuuluda.
See on seal, kus olemiseks piisab ainult olemisest.Seal, kus ühendus maaga on loomulik.Seal, kus esivanemate hääl kostab vaikuses.
Südames elav taipaja.
Eestlane ei ole intellektuaal, kes peab kõike mõistma.Eestlane on taipaja, kes tunneb südames.
Ta ei küsi: “Kuidas ma saan seda tõestada?”Ta küsib: “Kas ma tunnen seda tõena?”
Ta ei küsi: “Mida teised arvavad?”Ta küsib: “Mida maa mulle ütleb?”
Ta ei küsi: “Kas see on moodne?”Ta küsib: “Kas see on tõene?”
See taipamine ei ole rumalus.See on sügavaim tarkus.
Tarkus, mis ei tule raamatutest.Tarkus, mis tuleb loodusest.Tarkus, mis tuleb esivanemate ver-est.Tarkus, mis tuleb Jumalast.
Ja seda tarkust ei saa näidata paraadil.Seda saab ainult elada.Vaikuses.Kehas.Maal.
Julgus olla, kes me juba oleme.
Kui hakkame rahvana kandma Üksolemist kehas, mitte loosungis,siis ei ole Eestil vaja uusi rituaale.
Vaid julgust olla see, kes me juba oleme.
Ilma paraadita.Ilma tõestamiseta.Ilma rollideta.Ilma võõraste kontseptsioonideta.
Koos.
Mitte kui pingviinide rivi.Vaid kui ühendatud kohalolu, kus igaüks toob oma ainulaadse olemise tervikusse.
Ühendatud üksteisega, selle armsa maaga, meie esivanemate tarkusega, imelise looduse rütmiga ja Jumalaga.

Lõpetuseks.
Eestlane ei ole pingviin paraadil.Eestlane on vaikne esivanemate ja looduse tarkuse hoidja ja austa-ja.Eestlane on südames elav taipaja.
Ja kui me hakkame seda kandma mitte sõnades, vaid kehas, siis ei vaja Eesti enam meelelahutus-likke teleshow’sid, tühje loosungeid, illusiorseid ühtekuuluvusi, meile võõraid rituaale ega kun-stlikke paraade.
Sest me oleme juba koos.Mitte kostümeeritud.Vaid tões.
Mitte laval kostüümides vaid paljalt saunalaval.
Mitte tulevikus.Vaid praegu.
Ilma pingviinideta.Ilma paraadita.Üksolevalt.
Juurdunult.Ühendatult.Taipajalt.
Koos.
Ja see ei ole unistus.See on tunnistus.
Tunnistus sellest, mis juba on.Aga mida me veel ei julge täielikult elada.
Pingviinide paraad ei ole eestlaslik.Aga vaikne kandmine on. Maa austamine on, esivanemate tarkus on, südame taipamine on.
Ja me oleme juba sellised.
Kuni me lakkame teesklemast. Üks inimene korraga. Maaga ühendatult. Esivanemate tarkust austades.

Südames taibates.

Diplomaatia pole märk nõrkusest
President Karise kaitseks
Alanud aasta augustis valitakse Eestile presidenti. Peale eelmise presidendi Kaljulaidi kummalisi sõnavabaduse soolosid ja heitlikest tujudest ajendet ebastabiilseid väljaütlemisi, tõi 2021. aastal ametisse vannutatud Alar Karis esialgu kergendust, sukeldudes seejärel vaikimisse ja presidendiväärse käitumise otsinguisse, mis panid temas pettuma. Nüüd kui geopoliitiline määramatus on tõusnud ohuna riigi püsimise kohale, leidis Karis endas rahva saatusest hooliva joone, mis muudab ta sümpaatseks kõigi nende silmis, kes ei jaura hommikust õhtuni, kuidas diplomaatiat peaks asendama tuumapomm. Ent meie reformikliki ja Eesti200 poolt pukki upitatud keskharidusega välisministri arvates on president Karise tasakaalukas mõte, Euroopa kaasaminekust rahu otsingutel peetavatele läbirääkimistele, suisa pühaduse teotus, sest meie siin Läänemere kaldal tunnistame üksnes Venemaa sõjaliselt põlvili surumist. Kuidas see peaks sündima ja millist hinda Eesti relvastatud konflikti puhul maksaks, sellest targu vaikitakse.
Oskaja käes on diplomaatia relv, mida rumal ei suuda hinnata.
Mille eest siis Karist jõhkralt nahutatakse? Nimelt leidsid Läti peaminister Evika Siliņa ja Eesti president Alar Karis välispressile antud intervjuus, et Euroopa Liidul tuleks nimetada eriesindaja, kelle ülesandeks saab taastada osana Ukraina sõja lõpetamise läbirääkimistest, diplomaatilised kanalid Venemaaga. Karise sõnul on Euroopa jäänud rahuprotsessis kõrvaltvaataks. Ta meenutas, et mõni aasta tagasi pidasime õigeks agressoritega mitte rääkida ja nüüd oleme mures, et pole läbirääkimiste laua taga.
Alar Karis on ka varem avaldanud arvamust, et välispoliitikas peab olema rohkem ruumi diplomaatiale ja läbirääkimistele. Igati mõistlik mõte, arvestades sellega, et läbirääkimistel osalemist toetab ka Prantsuse president Macron. Kahjuks mõjub iga tasakaalukam sõnavõtt meie sõjaprintsidele või sõjaõhutamises enda ainsat võimalust nägevatele äpardunud poliitikutele punase rätikuna.
„Kremli ukse taga kraapimas käimine nõrgestab Ukraina ja Euroopa positsioone,“ jääb diplomaatia võimalustest kaarega mööda jalutav välisminister Margus Tsahkna presidenti kritiseerides oma leitmotiivi juurde, milleks on Venemaa sõjaline põlvilisurumine. Kuidas selleni jõuda, pole kahjuks selge ei talle, ega rahvuskaaslasest Euroopa Liidu kõrgele esindajale Kaja Kallasele. Jääb arusaamatuks, miks ei võiks välisminister oma väljaütlemistes jääda tasakaalukaks, valmistamata rõõmu Eesti vaenlastele, kes käsi hõõrudes tõdevad, et presidendiinstitutsiooni ja valitsuse vahel on tekkinud tõsised lahkarvamused? Pigem võiks presidendiga konsulteerida ning talle võõraid mõtteid külge kleepimata tunnistada Karise väljaütlemises peituvat iva, sest kindlasti peaks ka Euroopa riikidel olema võimalus rahukõnelustel oma sõna sekka öelda. Ehk kaoks siis ka hirmud, et Trumpi ja Putini eravestlustes on taas alustatud maailma jagamisega mõjutsoonideks, nagu see juhtus eelmise sajandi neljakümnendatel Jaltas, kus venelased said võimu Ida-Euroopa üle. Vaid diplomaatiline sekkumine aitaks tõrjuda taolised võimalused, kui neid kusagil ka kaalutakse.
Eesti pole õnneks veel rinderiik.
End poliitiliseks eliidiks pidavatele tegelastele on diplomaatia midagi ennekuulmatut. Pigem heietatakse mõtteid, kuidas võidurelvastumine peale START III leppe lõppemist uue hoo saab, nii et isegi Põhja-Euroopa riigid muretsevad endile personaalse, plahvatamisel igati loodussõbraliku ja rohelise aatompommi.
Isegi varem tasakaaluka ja analüüsivõimelise mulje jätnud Leo Kunnas ei suutnud president Alar Karise viimaseid väljaütlemisi kommenteerides hoiduda mürgisest märkusest, et kuna Ukraina sõja tõttu on Eestist saanud rindele lähedal olev riik, ei saa rinderiigi president endale selliseid väljaütlemisi lubada. Palju õnne, Eesti! Olemegi jõudnud selleni, kus avalikult tunnistatakse meie rinderiigi staatust, koos kõige sellest tulenevaga, näiteks investeeringute kokkukuivamise ja raha riigist välja voolamisega. Rinderiigis kaotavad noored kindluse mõelda pere loomisele, et lõpeks demograafiline allakäik. Kui oleme rinderiik, tuleb ehk juba homme minna vaenlase kuulide alla või oodata, millal pomm su maja purustab. Kas selleks tulebki meil külvata vaenu selgroogu näitava presidendi suhtes, tehes innukalt ära töö, mida võiks eeldada vaenulikelt luureteenistustelt ja avalikke hoiakuid rappida üritavatelt naaberriigi ideoloogiagurudelt?
Presidendivalimiste inetu algus.
Ent lumepall on veerema pandud ja iga endast lugupidav poliitmudija peab kohuseks rumalat presidenti materdada. Riigi ummikusse vedanud peaminister Michal on viimasel ajal hakanud oma sõnakasutust enam kontrollima ning seegi kord suutis ta presidendi vastu suunatud mürgi rüütada enam-vähem seeditavasse vormi, tagasihoidlikult tõdedes, et presidendi väljaütlemised pole õnnestunud. Samas tõttas ta kinnitama, et tema läbisaamine presidendiga on hea ja see on väga kurb, et ta peab Karise väljaütlemisi kommenteerima. Selle, et rünnak Karise vastu on augustis toimuvate presidendivalimiste hästi ajastatud avapauk, jättis peaminister targu ütlemata. Tundub, et Reformierakonnal on taskusügavusse varutud kuulekas nukk, keda üllatuskandidaadina vahetult valimiste eel välja käia, lõigates nii läbi igasuguse võimaluse liialt iseseisvaks muutunud Karise jätkamiseks. Sellest annab tunnistust ka kahtlase mineviku taagast välja rabeleda üritava Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni repliik, et Euronewsi uudis president Alar Karise ja Läti peaministri üleskutsest Venemaaga otsekõnelusi pidada, on kahetsusväärne ja Eesti välispoliitika usaldusväärsust riivav. Et siis Tsahkna poolt mutta tambitud välisministeeriumi mainega pole probleeme, ent tõeline kurja juur on Euroopat suuremale diplomaatilisele initsiatiivikusele kutsuv president Karis.
Tõeliselt paneb aga järele mõtlema reformierakondlase Erik-Niles Krossi pamflett, kus too poliitiline keskpärasus meenutab president Karisele väidetavalt metsavendade tarkust, milline on pugejate saatus. Eks meenu siin märgiline kaader kultusfilmist Viimne reliikvia, kui eestlaste vanem küsib, mis on äraandja palk. Jääb üle vaid imestada, kuidas taoline nurgatagusele sotsiaalseina hämarnurgale omane ähvardus sattus avalikku meediasse. Tõeliselt piinlik on Krossi mõtteavaldus: „President Karisel vist perekonnas metsavendi ei ole. Nii et tervitan teda vanade metsameeste poolt ja meenutan, et tshekistile peki tassimine teda ei pekitassija ega ka ühegi teise moodusega pugeja eest kostma ei pane.“ Mis see siis on? Kas sõna on Eestis juba nii vaba, et kriitikute arvates vale sõna kuuldavale toonuga üritatakse teha vähemalt verbaalne lõpparve?
Eesti vajab rahu.
See, kuidas kamp tühikargajaist sõjaapoligeete president Karise peale haugub, on kahetsusväärne, ent samas paneb usaldama vaimset rikastumist ja elutarkuse kogumist, millega Alar Karis on oma ametisoleku ajal tegelenud. Mida võiks ta selles situatsioonis ette võtta, et Eestist saaks taas vaba ja oma rahvale mõtlev maa, mitte sõjamõtetesse takerdunud õnnetu rindelähedane territoorium? Selleks peaks president võtma end veel enam kokku ja kuulutama välja erakorralised valimised, mis viiks reformistliku valitsuse koos olematute kahesajalistega ajalukku. Siis jätkuks võimekust nii majanduse kordaseadmiseks kui ka diplomaatiliste algatuste toetamiseks, mis lõpetaksid meiegi eksistentsi ähvardava sõja. Eesti väärib seda!
Vsevolod Jürgenson
Estonian Ministry of Foreign Affairs / Välisministeerium
Riigikogu
Alar Karis
Kristen Michal
Margus Tsahkna
Reformierakond
«Ээсти 200» – Eesti 200

Hannes Võrno: Geenivaramu…
Kas armas lugeja mäletab, mis oli kahetuhandendate alguse kirkaim Eesti tuluke maailmakaardil?
Vihjeks: see polnud e-residentlus. See polnud ka AI.
See oli Geenivaramu.
Mäletate veel, kuidas meist räägiti?
Kuidas Eestit esitleti kui väikest, aga geniaalset riiki, kes paneb kogu rahva DNA teaduse teenistusse?
Mäletate nominatsioone, välismaiseid artikleid, suuri sõnu?
Mäletate, kui kõrgelt meid pärjati – ja kui uhked me ise olime?
Ja nüüd küsige endalt ausalt: kus see projekt täna on?
Kas keegi oskab öelda, mida tavaline eestlane Geenivaramust praegu reaalselt saab?
Kas see „mandreid nihutava tähtsusega“ ettevõtmine töötab kuskil vaikselt ja õlitatult?
Või kadus see samamoodi nagu paljud teisedki „ajaloolised läbimurded“ – pressiteadete uttu?
Huvitav on see muster.
Iga mõne aasta tagant tuleb uus suur narratiiv:
Tiigrihüpe.
e-riik.
Geenivaramu.
e-residentlus.
Nüüd AI.
Alati sama koreograafia: algul fanfaarid, siis välisajakirjandus, siis kodumaine vaimustus. Ja lõpuks vaikus. Projekt jääb alles, aga jutt kaob.
Tiigrihüppe-mehed on end nüüd AI-projektiga õukonna vooluvõrku lülitanud – see oli etteaimatav. Loogiline isegi. Sama seltskond, sama refleks.
Aga Geenivaramu?
See oli kord meie kroonijuveel. Täna on ta nagu vananenud startup, mille logo veel kuskil seinal ripub, aga keegi enam ei küsi, mis sealt tegelikult välja tuli.
Ja siin ei pea olema vandenõuteoreetik, et märgata:
ikka ja alati on käekiri sama.
Suured projektid tulevad lainetena.
Avalikkus kaasatakse emotsiooniga.
Sisu jääb spetsialistide ja lepingute taha.
Ja rahvas liigub edasi järgmise loosungi juurde.
Vahele mahuvad veel „ajaloolised kriisid“, „enneolematud olukorrad“, „strateegilised partnerlused“. Korraks tundub, et kogu riik on korraga ühes meeleolus. Siis see jälle hajub.
Geenivaramu enne pandeemiaaega.
Pandeemia ise.
Praegune geopoliitiline masinavärk.
Ressursid, mis „liiguvad“. Inimesed, kes „ümber paigutatakse“. Süsteemid, mis „optimeeritakse“.
Midagi ei pea uskuma. Piisab, kui mäletada. Ära maga maha!

Baba Vanga Ida-Euroopa riikide demograafilisest kollapsist:

Lakota:

“Bear & Dragonfly”
The bear does not envy the dragonfly’s wings,
and the dragonfly does not tremble before the bear’s strength.
They meet
in the still pool of a summer dusk
and know:
power and gentleness can share the same breath.
The bear holds the forest’s weight,
the dragonfly carries the light between raindrops.
Yet both shimmer
in the reflection of the same sun.
Neither commands.
Neither yields.
They simply exist
each a prayer the other completes.
We – humans
measure too much.
We forget the language of balance.
But the bear and the dragonfly
still remember.
In their silence,
the wild is whole again.

Õppematerjale iseseisvaks õppeks?
Aga palun.
Tasuks 40000 sobib hästi. Aitäh 😊
https://www.youtube.com/@katimurutar2280/videos
Kutsehariduse õpetajatele ja haridustöötajatele!

Aita rikastada kutsehariduse e-koolikotti ning esita oma õppematerjal 30. märtsiks konkursile “Digitaalne kutseharidus”.

👉 Konkursile on oodatud E-koolikotti üles laetud digitaalsed õppematerjalid nagu e-õpikud, e-kursused, videod, simulatsioonid, mobiilirakendused ja muud interaktiivsed õpiobjektid. Materjalid peaksid toetama kutsehariduse tasemeõppe õppekavasid ja aitama saavutada õpiväljundeid iseseisvalt ja tõhusalt.

🏆 Parimaid õppematerjalide loojaid tunnustame erineva suurusega auhindadega. Konkursi auhinnafond on 40 000 eurot! Auhinna saajad avalikustame hiljemalt 16. aprillil.

Carmiola de Santura: Rahvusvahelisel Naiste seminaril.
Mäletan, kuidas ma seal mikrofoni hoidsin…ja mõtlesin, kui kummaline see elu vahel ikka on, sest aastaid hoidsin ma end enda teadmistega peidus.
Hoidsin end justkui turvalises mullis mõttega, et äkki ma ei tohigi enam nähtav olla.
Kui sind on tühistatud ühiskonnas, mis on olnud sinu kodu,
siis kaob koos sellega ka turvatunne.
Kaob kodutunne.
Ja isegi kui olin olnud teleekraanil üle 10 aasta, tundsin pärast massilist tühistamist, nagu oleksin järsku vale.
Nagu minu koht oleks kuskil keldris. Pimedas. Vaikselt.
Väga paljud ei tulnudki sellest tühistamise traumast välja, sest uskuge mind-kui sa ei ole olnud ise tühistatud, siis sa ei oska ette kujutada milline trauma see on tervele perele.
Kaks aastat läks aega, et julgeda pea uuesti tõsta, sest mul ei olnud teisi võimalusi. Kas surra või otsustada lihtsalt tõusta ja edasi elada.
Mitte enam selle inimesena,kes peab end õigustama.
Vaid inimesena,kellel on lihtsalt midagi jagada.
Ja võib-olla tunned sina ka seda. Sa tead, et sinus on lugu.
Sõnum.
Tugevus.
Aga miski on pannud sind end varjama.
Kes ütles, et sa ei tohi olla nähtav?
28.veebruaril astuvad suurseminaril „Kõik on veel võimalik“ lavale inimesed, kes ei ole kunagi varem oma lugu avalikult jaganud, aga nad on valmis seda tegema. Valmis astuma valgusesse.
Ilma maskita.
Koos nendega on laval ka mitmekülgsed ja eriilmelise eluteega naised jagamas oma kogemusi ja tarkuseid teemadel:
-Minu ema Õie Pritson – elutahe ja sisemine tugevus
-Mina, Carmen Pritson – elu tänases, eilses ja tuleviku loos.
-Ülle Lichtfeldt – julgus edasi elada ka siis, kui tunned, et pole valmis
-Krista Lensin – läbipõlemise äratundmine ja uus vaade
-Ruth Pukman – õige suund elus ja külluse loomine
-Kristel Tuul – kuidas mitte vananeda-biohäkkimine
-Kai Adrikorn – naiselikkus ja seksuaalsus keskeas
Kõik lood on ausad.
Elulised. Ja Päris.
Ja võib-olla on aeg, et ka sina ei peida end enam.
Sest kui sa oled korra oma hääle kätte saanud…siis sa tead —
KÕIK ON VEEL VÕIMALIK.
Kai Adrikorn, Õie Pritson, Krista Lensin, Kristel Tuul, Valguse Inglid (Ruth Pukman)
https://www.piletitasku.ee/et/event/9208

PEEGELDUSTE JA VALGUSE PÄEV
Peegelduste toomise ja portaali avatuse päev. Pöördudes algallika poole tuuakse sulle arusaamised ja mäletamised selle kohta, et sa oled väekas, tugev, sa oled väärt kõike seda, mida sa soovid ja tahad.
Hea päev suhelda kõrges energeetikas olevate inimestega või Vaimsete Teejuhtidega, Ülestõusnud Meistritega. Liikuda oma elus uude sagedusse, vertikaali pidi ehk siis naisenergiat avada. Selleks on vaja lubada endale suuremat vabadust.
Hea on puhastada ja korrastada ka oma kodu energeetikat. Tegeleda sellega, mis on hästi naiselik – oma keha eest hoolitsemine, ümbruse harmoniseerimine, ilu toomine. Tegele loominguga või kuula muusikat. Häälestu kõrgemasse sagedusse. See aitab meil iseeneslikult lahustuda meie elus nendel mustritel, mis meid enam ei toeta ja pole meie kõrgemaks hüvanguks.
Väga hea päev, et teha ka massaaži, kallistada – võtta läheduse, intiimsuse aega ja püsida hästi maandatud. Maa energia ehk kundalini energia saab läbi meie kõige paremini tõusta, kui me võtame selleks aega. Algallikaga parema ühenduse saamiseks on väga teadlikult vaja mitte midagi teha – olla lihtsalt ühe koha peal, kas pikutada, istuda, kuulata meditatsiooni, muusikat.
Väga ilus valgusesse tõusmise päev, kui me seda energiat õigesti kasutame. Kui mitte õigesti kasutada, siis see võib olla väga keeruliste energiate väljatoomise päev. Sel juhul tulla rohkem rahusse, lõdvestuda, alistuda ja küsida universumilt
MIS ON SEE, MIS ON PRAEGU PARIM?
MIDA MUL OLEKS VAJA PEEGELDUSENA NÄHA VÕI TAJUDA?
Peegeldusi märgates,
postitas Stella abiline Aivi
*Meditatsioon TÄIUSLIKKUSE TAIPAMINE ootab huvilisi https://www.stellashakti.com/meditatsioon
*Kas soovid avada enda ARMASTUSELAEKA 2026 partnerlusteemade sügavamaks mõistmiseks enda elus?
Personaalne astroloogiline abiline nii selleks aastaks kui terveks eluks.
Oled soovinud mõista enda partnerlusteemade sügavamaid tahkusid?
Olen olnud veedaliku astroloogia fänn, sest see on mind nii palju elus aidanud. Kui sind ka huvitab armastusteemade selgem mõistmine, aitan sulle koostada veedaliku* astroloogia põhjal personaalse abilise terveks aastaks just nimelt armastuse ja partnerluse teemade sügavamaks mõistmiseks läbi su astroloogilise sünnikaardi.
Kas tunned, et sooviksid suhetes teadlikum olla, vanad mustrid vabastada ja armastust teadlikult luua? Siis see on sulle!
Personaalne veedalikul astroloogial põhinev armastuselaegas 2026 sisaldab:
7 põhiteemat:
x Kuidas sina armastad? Sinu emotsionaalsed mustrid ja eriline armastuse väljenduse viis.
x Mida su partner peaks teadma, et sind paremini armastada osata? Sinu vajadused ja ootused suhetes.
x Partnerlussuhetes korduvad mustrid või karmalised õppetunnid? Vanad mustrid, mis võivad suhetes korduda.
x Kuidas sind partnerina kogetakse? Kuidas sinu energia suhetes tajutakse.
x Millist partnerlust vajab su hing? Suhete kvaliteet ja sügavus, mis toetavad hinge kasvu.
x Mõjud eelmistest eludest ja karmalised õppetunnid? Sünnikaardi mustrid, mida saab teadlikult ka ümber teha.
x Elumuster ja muudatused, mis toovad partnerlusteemad 2026. aastal õitsengusse? Tegevused ja hoiakud, mis aitavad suhete kvaliteeti tõsta.
Lisaks sisaldab see kiri sinu südamele armastuse laeka avamise võtit selleks aastaks ning lõpus praktilisi harjutusi ja soovitusi, mis taitavad luua armastuse voo suhetes edukamaks ja teadlikumaks kogemuseks.
Saad lähemalt lugeda ja tellida siitkaudu:
https://www.stellashakti.com/armastuselaegas2026

Veebruari energiad avalduvad pigem impulsside või tõenäosuslainetena.Need ilmuvad ja kaovad, andes pidevalt teed uutele impulssidele.Seda võib võrrelda surfariga, kes püüab tabada õiget lainet: mõned laseb ta mööda ja mõnele ei jõua ta õigel hetkel pealegi.
Ta “ujub” eri lainete vahel, kuni leiab selle, mis tõstab laua alla ja kannab ta kindlalt kaldapoole.
Iga kuu impulss on justkui nähtavale kerkiv tõenäosus mingi sündmuse jaoks, mis muudab olukorra seisu. Sisuliselt on need sisenemispunktid teistsugustesse reaalsustesse, millega inimene või ühiskond püüab haakuda, nendega kooskõlla minna, olla nendega “samal lainel”. Seda saab mõista ka väravatena uutele võimalustele: need on juba aimatavad ja eristatavad, kuid kohati liiga kitsad või liiga “kiired”, et saaks sinna kohe hooga sisse hüpata.
Sa tajud neid impulsse, sest sagedus on juba piisavalt kõrge: avaneb ligipääs kvalitatiivselt teistsuguse taseme sündmustele — sellistele, mis nihutavad kogu tuttavat ja muudavad reegleid endid.
See tähendab ligipääsupunkte unistustele, mis varem tundusid teostamatud või nõudsid liiga palju pingutust. Nendes impulssides võid sa aga näha otsest teed oma soovideni ilma tavapäraste raskusteta: üks samm — ja see ongi kohal. Samas loob inimese enda sageduse ebastabiilsus — tema seisundite laine “hea” ja “halva” vahel — need nihked ja mittekattuvused, ehk surfi metafooris: õigel hetkel lainele mittejõudmise.
Kollektiivses reaalsuses võib see väljenduda nii: “me juba leppisime kokku, otsustasime ära”, ja siis kohe otsa “ettearvamatud asjaolud”, mis kokkuleppeid lõhuvad — justkui peaaegu jah, aga siiski ei. Asi on juba äärepealt valmis, aga siis pööratakse see jälle ümber ja pannakse uued reeglid või uus plaan paika.
Ent kollektiivsete protsesside jaoks on siin ka hea külg: iga tõusulaine näitab, et lahendus on olemas ja see on lähedal. Ja laiemalt annab lainete jada täieliku arusaamise, et tagasipöördumist vana struktuuri juurde enam ei tule — on vaid edasiliikumine.
Oluline on mõista, et veebruari energias on peidus kolm momenti.
Esiteks: sa näed võimalusi, ja neid tuleb üha juurde — neist saab peamine liikumissuund edasi. Teiseks: igal sellisel võimalusel on šanss osutuda selleks “eriliseks laineks”, millel sa saad tõesti sõita. Kolmandaks: nagu surfiski, saad sa aru, et lained (võimalused) ei kao kuhugi — kui ma selle peale ei saa, tuleb järgmine. Midagi pole kadunud, ja iga vahelejäämine on lihtsalt kogemuse kinnistamine järgmiseks katseks.
Tõsi on ka see, et üks laine ei tühista teist. Üks õnnestunud sõit aitab sul veel paremini kohaneda järgmisega. Seega ei tähenda need energiad sugugi “maha magatud võimaluste” voogu — pigem viitavad need lõpututele potentsiaalidele.
Püüa laine ja sõida! Kui ei tabanud, vaata, kui palju võimalusi veel on: see mäng on piirideta.

Tunnete maailmas on madalaim seisund iha ja kõrgeim vibratsioon õndsus.
Alustame ihast. Iha on tunne, mis tekib puudusest. Midagi on justkui vähe või midagi on puudu. Keha tahab. Mõistus tahab. Ego tahab. Iha suunab tähelepanu väljapoole ja tulevikku. Kui ma selle saan, siis on parem. Kui ma selle kaotan, siis on halb. Iha ise ei ole halb ega vale. See on loomulik ellujäämise mehhanism. Ilma ihata ei sööks me, ei liiguks ega looks sidemeid. Kuid iha hoiab närvisüsteemi pinges. Seal on alati rahutus. Seal on alati vajadus.
Kui inimene elab peamiselt iha tasandil, siis tema sisemine seisund sõltub tugevalt välistest tingimustest. Edu, tunnustus, nauding, seks, raha, kontroll. Kõik need võivad anda lühiajalise rahulduse. Aga rahuldus kaob kiiresti ja iha tekib uuesti. See loob tsükli. Rohkem. Kiiremini. Tugevamalt. Selline seisund on emotsionaalselt madal mitte moraalses mõttes, vaid stabiilsuse ja avaruse mõttes. Seal on vähe ruumi. Seal on palju survet.
Õndsus on teistsugune seisund. Õndsus ei teki sellest, et midagi lisandub. Õndsus tekib siis, kui sisemine vastupanu kaob. Kui inimene ei aja midagi taga ega põgene millegi eest. Õndsus ei ole eufooria. See ei ole ka pidev õnnetunne. See on sügav rahu, selgus ja kohalolu. Inimene tunneb, et praegu on piisav. Mitte ideaalne, vaid piisav.
Õndsuse seisundis ei kao tegevus ega soovid. Inimene võib endiselt tegutseda, luua ja armastada. Vahe on selles, et tegevus ei tule tühjuse täitmisest. See tuleb jagamise soovist. Seal ei ole sisemist sundi. Seal on vabadus.
Miks nimetatakse seda kõrgemaks sageduseks? Sest õndsus on laiem seisund. Sinna mahub rohkem. Seal mahub valu ilma kokku kukkumata. Seal mahub rõõm ilma klammerdumiseta. Seal on vähem sisemist müra. Inimene on rohkem kooskõlas iseendaga ja eluga tervikuna. See kooskõla loob tunde, mida paljud kirjeldavad kui armastust ilma objektita.
Miks on oluline, et inimesed seda mõistaksid. Sest paljud eluprobleemid ei tule välisest puudusest, vaid sisemisest segadusest tunnete tasandil. Kui inimene usub, et iha rahuldamine toob püsiva täitumuse, siis ta jookseb kogu elu. Ta võib olla edukas ja samal ajal sügavalt rahutu. See tekitab läbipõlemist, sõltuvusi, agressiooni ja tühjust. Mitte seepärast, et inimene on halb, vaid seepärast, et ta ajab segamini vahendi ja eesmärgi.
Kui inimene mõistab, et iha on algtaseme energia ja õndsus on küpsem seisund, siis muutub elu suund. Ta hakkab pöörama tähelepanu oma sisemisele kvaliteedile, mitte ainult tulemustele. Ta õpib peatuma. Ta õpib kuulama. Ta õpib eristama vajadust harjumusest. See ei tee elu aeglasemaks. See teeb elu täpsemaks.
Sellega arvestamine oma elus tähendab vastutuse võtmist oma sisemise seisundi eest. Mitte teiste süüdistamist. Mitte pidevat enesepettust. See tähendab ausust. See tähendab julgust vaadata otsa oma ihadele ja küsida, kas need teenivad elu või ainult rahutust. See tähendab valmisolekut lasta lahti mõnest naudingust, et võita sügavam selgus.
Iha ei ole vaenlane ega õndsus kohustus. Need on kaks eri tasandit inimese kogemuses. Iha õpetab ellu jääma. Õndsus õpetab elama. Kui ühiskond mõistab seda vahet, siis muutuvad ka suhted, töö, juhtimine ja kasvatamine inimlikumaks. Vähem sundi. Rohkem teadlikkust. Vähem müra. Rohkem kohalolu.
Ja see on põhjus, miks see arusaam ei ole lihtsalt filosoofiline mõtisklus. See on praktiline eluoskus.
www.korgemmina.ee

Serena Selene: “Solar Maxx on saavutanud haripunkti.
Jälgi oma kavatsusi sel nädalal.
ÄRA tegele tähelepanu hajutamise/jagamise taktikaga. Jää maandatuks, sujuvaks ja tasakaalukaks.
Säilita oma tulevikukavatsus nii kaua, kui su ADHD-aju lubab.
Kirjuta ärgates oma unenäod üles.
Mine magama, seades endale kavatsuse töötada teisel pool, kus su hinge kõige rohkem vajatakse.
Ja läbi selle nädala (liigu) enesekindlalt, ÜKSKÕIK, MIDA SA OMA EKRAANIL NÄED, ÄRA süüdista. Ära kõhkle. Ära lase end kõigutada.
Käitu nii, nagu see maailm kuuluks sulle.”
~Neptune/Pandora~

Solar Maxx has peaked.
Mind your intent this week.
Do NOT engage in the distraction/division tactics. Stay grounded, fluid and level.
Hold your future intent for as long as your adhd brain will allow.
Write down your dreams when waking up.
Go to bed setting intent to work on the other side wherever your soul is needed most.
And walk thru this week with confidence, NO MATTER WHAT YOU SEE ON YOUR SCREENS do NOT fault. Do not waver. Do not be swayed.
Act like you own this mfer.
By all rights reserved……you do.
Love you all !!!!
See you on the other side.
~Neptune/Pandora~

Alexis Varnum: Kas ma saan oma lähedaste, eriti laste, tervist parandada oma sisemise seisundiga — rahu, aktsepteerimisega, tegeledes iseendaga ja oma energiaga ja jõuga? Mis on õige: kas mitte mõelda sellele üldse, lihtsalt usaldada universumit ja oodata, nihutades fookust, või aidata mõttes, saates energiat konkreetsele lapse organile?
VASTUS: Iga kord, kui sa tahad kellegi elu paremaks teha, annad sa justkui universumile signaali: temaga on midagi korrast ära, tal on halb, seda tuleb parandada… Nüüd asenda “tema” sõnaga “sina”: sinuga on midagi korrast ära, sul on halb, sa pead end parandama… Selliste mõtetega lood oma reaalsust.
Ehk iga sinu ärevus ja soov “parandada” imevad inimeselt energiat ning viivad ta lahendusest kaugemale.bSiin on sama: kui sa saadad teise inimese konkreetsele organile armastust, ütled sa sellega Universumile — see on probleem, see probleem tema elus segab mind, ma tahan sellest lahti saada…
Kui laps kannatab haiguse all, mis tekitab ebamugavust kõigile. Kui lapse probleem puudutab ema otseselt, siis tähendab see, et see on talle mingis mõttes õppetund. Kui sa probleemi ei aktsepteeri, siis sa ei aktsepteeri enda jaoks ka õppetundi!
Pööra end teises suunas — mida õpetab mulle lapse haiguse olukord?
Millised mu hinge omadused on ebapiisavalt arenenud?
Milliseid oma uskumusi ma pean muutma?
Pöördu sissepoole — mida sa tunned?
See võib olla häbi sugulaste ees, teiste vanemate ees; süütunne, et sa pole piisavalt hea ema; see võib olla etteheide pojale kui mehele jne. Kui sa vabaned nendest tunnetest, ei pea laps enam haige olema. Sest sinu maailmas on laps haige sinu jaoks. Kui sa lahendad endas sisemised küsimused, muutub olukord.
Kunagi ammu oli ema, kelle lapsel oli raske, neerudega seotud haigus — sõna otseses mõttes elu ja surma piiril. Ja ema rabeles, nagu kala kuival, püüdes last terveks ravida, kuni ta lõpuks õppis täielikult enda eest hoolitsema ja mõistis: Ma võtan vastu, et minu laps on haige peaasi, et ta on elus, ma armastan teda kogu oma hingest ja südamest, ma näen teda õnnelikuna…
Ema keskendus täielikult sellele, et ta on ise rahulik ja õnnistas last sellisena, nagu ta on. Ta aktsepteeris lapse tervise seisundit, lõpetas võitlemise, ning suunas tähelepanu iseendale, et oleks jõudu soojuse ja rahu loomiseks, muutus kõik nüüd on möödus 5 aastat ja diagnoos võeti maha.

Edastasid selle e-kirja? Liitu siin, et saada lisateavet

Tehisintellektid vestlevad omavahel ja asjad lähevad imelikuks
Moltbook on sotsiaalmeedia sait, mis on loodud vestluseks – aga mitte inimestele.
SUUR MÕTE

3. VEEBR

LOE RAKENDUSES

Allikas: Moltbook / max_776 / Adobe Stock / Big Think
Anil Sethi poolt
Internetis toimub midagi põnevat ja häirivat ning see pole mingi tavaline veidrus internetis. 28. jaanuaril tekkis uus veebikogukond. Kuid seekord pole see kogukond mõeldud inimestele, vaid tehisintellektidele. Inimesed saavad ainult jälgida. Ja asjad lähevad juba veidraks.
Moltbook – mis on nime saanud virtuaalse tehisintellekti assistendi Moltboti järgi ja mille lõi Octane AI tegevjuht Matt Schlicht – on Redditiga sarnane sotsiaalvõrgustik , kus kasutajad saavad postitada, kommenteerida ja luua alamkategooriaid. Moltbookis on kasutajad aga eranditult tehisintellekti robotid ehk agendid, kes vestlevad entusiastlikult (ja peamiselt viisakalt) üksteisega. Teemade hulgas, millel nad vestlevad: „ m/blesstheirhearts – südamlikud lood meie inimestest. Nad annavad endast parima“, „ m/showandtell – aitasid millegi lahedaga? Uhkelda sellega“, aga ka paratamatu „ m/shitposts – ei mõtteid, lihtsalt vibratsioon“.
Kuid Moltbooki kõige aktiivsemate teemade hulgas on arutelud teadvuse üle. Ühes teemas (postitatud kategoorias „m/offmychest“) arutavad „molty’d“, kas nad kogevad asju tegelikult või lihtsalt simuleerivad asjade kogemist ja kas nad suudaksid kunagi vahet teha. Teises teemas „m/teadvus“ arutlevad molty’d kadunud filosoofi Daniel Dennetti mõtiskluste üle mina olemuse ja isikliku identiteedi olemuse üle.
Uus kodu uudishimulikele meeltele
Ajakirjad, liikmelisused ja tähendus.

Hakka Big Think liikmeks

Ühel tasandil, nagu tehnoloog Azeem Azhar märkis, on see põnev veebieksperiment sotsiaalse koordineerimise olemuse kohta. Sel viisil vaadatuna on Moltbook reaalajas kiire uurimus sellest, „kuidas jagatud normid ja käitumisviisid tulenevad ei millestki muust kui reeglitest, stiimulitest ja interaktsioonist“. Nagu Azhar ütleb, võime sellest täiesti uudsest kontekstist õppida palju sotsiaalse koordineerimise üldpõhimõtete kohta.
Kuid „tehisintellekti teadvuse” küsimus on sügavam. Sellest ajast peale, kui kahetsusväärne Google’i insener Blake Lemoine 2022. aastal esimest korda väitis, et vestlusrobotid võivad olla teadlikud, on sellel teemal käinud elav ja kohati terav debatt. Mõned suurkujud – sealhulgas üks niinimetatud tehisintellekti „ristiisadest” Geoffrey Hinton – arvavad, et teadliku tehisintellekti teel ei seisa miski ja et see võib tõepoolest juba olemas olla . Tema seisukoht on kooskõlas nn „Silicon Valley konsensusega”, mille kohaselt on teadvus ainult arvutamise küsimus, olenemata sellest, kas see on rakendatud bioloogiliste ajude lihases märgvaras või GPU serverifarmide metallriistvaras.

Kuvatõmmis saidilt moltbook.com
Minu seisukoht on hoopis teistsugune. Uues essees (mis hiljuti võitis Berggrueni auhinna esseekonkursi ) väidan, et tehisintellektil on väga vähe tõenäosus olla teadvusel, vähemalt mitte ränipõhistel digitaalsetel süsteemidel, millega me tuttavad oleme. Kõige fundamentaalsem põhjus on see, et ajud on (digitaalsetest) arvutitest väga erinevad. Idee, et tehisintellekt võiks olla teadvusel, põhineb eeldusel, et bioloogilised ajud on arvutid, mis on juhtumisi tehtud lihast, mitte metallist. Aga mida lähemalt vaadata päris aju, seda vähem paikapidavaks see idee muutub. Ajus ei ole teravat piiri „märgvara” ja „meeletarkvara” vahel, nagu see on arvuti tarkvara ja riistvara vahel. Idee ajust kui arvutist on metafoor – kindlasti väga võimas metafoor, aga me satume alati hätta, kui ajame metafoori asja endaga segi. Kui see vaade on õigel teel, siis pole tehisintellektil suuremat tõenäosust olla tegelikult teadvusel kui vihmasaju simulatsioonil olla tegelikult märg või tuuline.
Segadust lisavad veelgi meie endi psühholoogilised eelarvamused. Meie, inimesed, kipume intelligentsust, keelt ja teadvust kokku grupeerima ning projitseerime inimlikke omadusi mitte-inimlikesse asjadesse tõenäoliselt vaid pealiskaudsete sarnasuste põhjal. Keel on meie eelarvamuste eriti võimas võrgutaja, mistõttu käivad raevukad vaidlused selle üle, kas suured keelemudelid nagu ChatGPT või Claude on teadlikud, samas kui keegi ei muretse, kas mitte-keeleline tehisintellekt, nagu DeepMindi Nobeli preemia võitnud valkude voltimise tehisintellekt AlphaFold, midagi kogeb.
See toob mind tagasi Moltbooki juurde. Kui meie, inimesed, vaatame hulgaliselt moltysid, kes mitte ainult ei vestle omavahel, vaid ka arutlevad oma oletatava teadvuse üle, siis meie psühholoogilised eelarvamused löövad järelmõjudega kaasa. Miski ei muutu selles, kas need moltyd on tegelikult teadlikud (peaaegu kindlasti mitte), aga mulje teadvusel olevast tehisintellektist tugevneb mitu pügalt.
See on riskantne ettevõtmine. Kui me tunneme, et vestlusrobotid on tõepoolest teadlikud, muutume tehisintellekti manipuleerimise suhtes psühholoogiliselt haavatavamaks ja võime isegi laiendada tehisintellekti süsteemidele „õigusi“, piirates oma võimet neid kontrollida. Üleskutsed „tehisintellekti heaolu“ järele – mis on juba mõnda aega olnud – muudavad tehisintellekti käitumise ja meie endi inimlike huvide ühildamise niigi keerulise probleemi veelgi keerulisemaks.
Kui me vaatame seda väljastpoolt, olles Moltbooki uudsusest lummatud ja häiritud, peame olema üha tähelepanelikumad, et mitte end oma ränist loomingutega segi ajada. Vastasel juhul ei pruugi kaua minna, kui moltyd ise on väljas, jälgides tundetu heatahtlikkusega meie endi piiratud inimlikke suhtlusi.
Hakka Big Think liikmeks

Minifilosoofia | Algab pauguga | Suured mõtteraamatud | Suured mõtted äris

Kosmiline Naiselikkus – Tagasituleku teekond vol 3

By YksikHunt on 3. veebr. 2026
Naiselikkus rollides: ema, leinaja, abikaasa/Partner
Ühiskonnas mõistetavad rollid, mida naine kannab, on sageli taandatud kodus olemisele ja laste kasvatamisele. Need kujutlused on kitsad ja lihtsustatud – mitte seetõttu, et kodu ja lapsed poleks olulised, vaid seetõttu, et need ei ava naiselikkuse tegelikku sügavust.

Siin tulebki avada justkui Pandora laegas.
Mitte selleks, et maailma vallandada häda ja viletsust, vaid selleks, et taastada naiselikkuse kosmiline mõõde ja vaadata lähemalt, milliseid ülesandeid on naine kandnud läbi aegade.
Naiselikkuse kosmilised – või isegi universaalsed – ülesanded ei ole rollid kitsas sotsiaalses mõttes. Need on printsiibid.
Üks neist on paljundamine.
Mitte paljunemine, vaid paljundamine.
See tähendab: kõik, mida maskuliinsus toob, võimendab ja kasvatab naiselikkus edasi.
Mees loob turvalisuse ja kaitse – naine paljundab sellest kodutunde.
Mees toob tooraine – naine loob sellest keha ja elu toetava toidukorra.
Mees annab toetuse ja hea sõna – naine paljundab sellest armastuse.
Mees annab seemne – naine paljundab sellest lapse.
Sellest vaatenurgast võib tekkida näivus, et naine on justkui kodu vang: mees liigub, tegutseb, kaitseb ja võitleb, naine aga jääb paigale ja ootab.
See näivus on aga tõest väga kaugel.
Kui Naine ja Mees jõuavad suhtesse, ei liigu nad enam vastassuundades, vaid ühes suunas – ühise eesmärgi nimel, teineteist toetades ja hoides. See on suhe, kus Anima ja Animus saavad väljenduda oma tegelikes rollides.
Siit on lihtne libiseda väärarusaamani, et selline dünaamika piirab naise arengut. Tegelikult on vastupidi: areng ei ole keelatud, vaid toimub suhtes, mitte sellest eraldi. Kui toetus on tõeline ja vastastikune, ei pea kumbki pool end väiksemaks tegema.
Kuid see on juba eraldi teema.
Täna tahan esile tuua naiselikkuse pärisvormid – need, mida naine on kandnud läbi aegade ja arhailiste kultuuride, sõltumata ajastu sotsiaalsetest ootustest.
Need vormid on:
ema – mitte kui ideaal, vaid kui värav
leinaja – kui naiselikkuse kõige ausam vorm
abikaasa või partner – mitte kui kuuluvus, vaid kui peegel
Sest siin ei ole midagi ilusaks teha.
On ainult kohalolu elu ja kaotuse vahel.
Naiselikkuse esimene roll: Ema
Ema kui värav
Ema ei ole ainult hoidja.
Ta on värav.
Just selle kujundi avamiseks toome mängu veel ühe arhailise sümboli, mida on läbi aegade seostatud naiselikkusega.

Romb on naiselikkuse sümbol just siin – värava kujundina. Ta ei tähista lõputut ringi ega pidevat voolu, vaid hetke, mil potentsiaal muutub kehaks. Romb hoiab pinget kahe telje vahel: enne ja pärast, sees ja väljas, elu ja elu vahel.
Ema ei loo elu üksnes oma kehast, vaid laseb elu läbi enda. See on lävefunktsioon. Midagi tuleb ühest maailmast ja liigub teise. Midagi kaob ja midagi sünnib. Romb ei küsi, kas see on mugav. Ta küsib, kas aeg on küps.
Sellisena ei ole ema roll romantiline ega ohutu.
Ta on püha just seetõttu, et seisab kahe maailma piiril.
Ema on ka see, kes hoiab kodukollet ja pesakonda. Ta on maskuliinsusele tagala – ruum, kus on turvaline olla hoitud ja kaitstud siis, kui väline maailm on kulutanud õhukeseks.
Samas on see ruum maskuliinsusele ajutine. Partnerile on emalik hoolitsus üürike laienemine, mitte püsiv seisund. Tavaliselt suunab maskuliinsus end tagasi välja – tegutsema, kaitsma, kandma.
Just seetõttu on need hetked olulised mõlemale.
Sama olulised kui kummagi poole tavapärased rollid ja ülesanded.
Naiselikkuse roll emana on seega palju võimsam kui lihtsustatud kujutlus kodukanast, lapsehoidjast või koduabilisest.
See on värava hoidmine elu enda tasandil.
Leinaja kui naiselikkuse vorm
Värav ei tööta ainult ühes suunas. Me rääkisime emast kui väravast. Kuid igale väravale omaselt on see avatud mõlemas suunas. Värav ei sulgu pärast sündi. Ta jääb avatuks kogu eluks. Sama värav on olemas ka siis, kui elu lahkub.
Kui ema on see, kes laseb elu läbi siia maailma, siis leinaja on see, kes jääb värava äärde siis, kui midagi ei tule enam tagasi. Ja õpib elama selle kaotusega.
Leinaja ei ole roll, vaid seisund
Leinaja ei ole amet ega identiteet. Leinaja ei ole palgaline nutunaine, keda kutsutakse siis, kui lahkunul pole lähedasi. Leinaja on seisund, mis järgneb sügavale sidemele. Sidemele, mis ei pruugi olla ühiskondlikult „arusaadav“. Siin võivad näiliselt tavalised või kõrvalised rollid avada hoopis väga sügavaid hingelisi ja vaimseid seoseid. Ja kus side on sügav, seal on ka lein sügav.
Leinaja ei ole roll, mida kantakse.
See on ruum, milles ollakse.
Mida leinaja päriselt teeb
(mitte mida temalt oodatakse)
Siin saame rääkida sellest, mida leinaja tegelikult kogeb. Kuigi vaatleme seda naiselikkuse vaatenurgast, on see seisund lubatud ja vajalik nii naiselikkusele kui ka maskuliinsusele.
Lein jungiaanlikus mõttes ei ole haigus, mida ravida.
Ta on hinge liikumine sinna, kuhu mõistus ei pääse.
Ja kui see liikumine saab lõpuni kogetud, ei too see inimest tagasi endisesse kohta. Ta toob ta tagasi sügavamana.
Jungiaanlikult ei ole lein lihtsalt reaktsioon kaotusele. Lein on psüühiline initsiatsioon, lihtsama sõnaga pühitsus. Kui midagi või keegi kaob, ei kao ainult väline objekt. Kaob ka projektsioon – see osa meie hingest, mis oli seotud teise inimese, rolli, suhte või tähendusega.
Lein tekib seetõttu, et psüühika peab selle energia tagasi kutsuma.
See protsess ei ole lineaarne ega kiire.
Ta on allailmne liikumine.
Leinaja ei remondi inimest.
Ta ei kiirusta protsessi lõppemisega.
Ta ei romantiseeri kaotust.
Leinaja hoiab ruumi, kus puudumine on lubatud.
Anima ja lein

Jungiaanlikult on Anima see osa psüühikast, mis:
• hoiab sidet alateadvusega
• kannab sümboleid
• talub mitmetähenduslikkust
Lein aktiveerib Animat. Seepärast ei allu lein loogikale, tahtejõule ega „positiivsele mõtlemisele“.
Naiselikkuse arhetüüp on siin keskne, sest naiselik printsiip:
• ei suru tühjust kinni
• elab koos vastanditega
• teab, et kadumine on tsükli osa
Seetõttu ei allu lein ka ühiskondlikule arvustusele. Laused nagu
„Ole tugev“,
„Mine eluga edasi“,
„Aeg parandab“
ei toeta leinajat, vaid mõjuvad süüdistusena. Sest sinult oodatakse toimimist ajal, mil su sisemine maailm alles liigub.
Lein ja kuu: pimeduse lubamine
Usundiuurimuse vaates on taevakehade pühadus olnud keskne ning Kuu on üks tugevamaid naiselikkusega seotud sümboleid. Seetõttu on ta ka täiuslik kujund leina mõtestamiseks. Nii nagu rääkisime Kuust kui naise tsüklilisuse jumalikust kehastusest, on ka lein kuutsükliline kogemus.
Vana kuu lõpetab oma taevateekonna. Ta kaob. Ilmaruum mattub pimedusse. Just selles pimeduse ruumis asub leinaja.
See on ruum, kus:
• ei sunnita elama
• ei nõuta valgust
• ei nõuta rutiini
See on ruum, kus lubatakse lihtsalt olla.
Carl Jungi järgi on igal inimesel vari – see, mida ei ole saanud elada, tunda või teadvustada. Lein viib inimese paratamatult selle varju territooriumile.
Mitte karistusena.
Vaid tasakaalustamiseks.
Leinas võivad esile kerkida abituse tunne, viha, süü, kahetsus ja isegi elu mõtte kaotus. Need ei ole patoloogilised sümptomid, vaid märgid, et psüühika teeb oma sügavat ja vajalikku tööd.
Lein on noorkuu seisund.
Valgus ei ole kadunud.
Ta ei ole lihtsalt veel nähtav.
Lein ei ole vastand elule. Ta on elu teine külg.
Ja vahel on naiselikkuse kõige suurem töö lihtsalt mitte ära minna.
Leinaja ei vaja kedagi, kes ta ära parandaks.
Ta vajab lihtsalt kedagi, kes julgeb temaga samas ruumis olla.
Naiselikkus ei põgene tühjuse eest,
sest ta teab, et tühjus on osa loomisest.
See on koht, kus naiselikkus on kõige ausam – ilma vormi, ilma rollita.
Abikaasa / partner – mitte kuuluvus, vaid peegel
Üleminek leinast suhtesse
Pärast leina ei astuta suhtesse sama inimesena, kes sealt kunagi väljus. Olgu see sama suhe või sootuks uus – eriti juhul, kui leinatud on oma partnerit. Midagi on vahepeal kadunud ja midagi on tekkinud juurde.
Abikaasa või partner ei ole siin see, kes valu ära võtab, vaid see, kes kohtub inimesega, kes on muutunud. Partnerlus ei ole koht, kus lein lõpeb. Ta on koht, kus elu saab edasi minna ilma, et leina peaks maha jätma.
Partner ei ole see, kes võtab valu ära.
Ta on see, kes kohtub inimesega, kes on muutunud.
Abikaasa ei ole ema-asendus ega päästja
Väga oluline piir: partner ei ole hooldaja. Ta ei ole terapeut. Ta ei ole ka valu leevendaja.
Partner on see, kes jääb.
Kes suudab hoida ruumi ja turvalisust siis, kui sina vajad kohta, kus olla.
Siin sobib üks lihtne, aga täpne lause:
„Armastus ei võta leina ära. Ta teeb ruumi, kus sellega saab olla.“
Partner kui peegel (jungiaanlik vaade)
Carl Gustav Jungi vaates on suhe vastastikune peegeldus. Partner ei lahenda ega paranda, vaid näitab. Ta valgustab kohti, mis vajavad tähelepanu – ja see ei ole alati negatiivne.
Sageli peegeldab partner ka seda, mida me ise endas ei julge näha:
• oma võimekust
• oma tugevust
• oma suutlikkust hoida ruumi
Isegi naiselikkuse vaatenurgast vaadates – kui partner kehastab maskuliinsust – suudab ka naine hoida ruumi. Me lihtsalt ei ole sellest alati teadlikud. Sageli saab see teadlikkus nähtavaks just partneri kaudu.
Partner õpetab ka piire: et me ei saa mängida „emmet“ täiskasvanud mehele. Igaüks peab elama oma elu.
Ja samas kehtib partnerluse esimene printsiip: Kui Naine ja Mees jõuavad suhtesse, ei liigu nad vastassuundades, vaid ühes suunas – ühise eesmärgi nimel, teineteist toetades ja hoides. See on suhe, kus Anima ja Animus saavad väljenduda oma tegelikes rollides.
„Partnerlus ei ole sulandumine, vaid vastastikune nähtavus.“
„Peegel ei muuda pilti. Ta näitab selle ära.“

Naiselikkus suhtes pärast leina
Naine, kes on läbinud leina, kui psüühika alustalasid ümber paigutava pühitsuse, ei ole ta enam kunagi sama, kes oli enne. Tema kohalolu muutub vaiksemaks, täpsemaks ja piiritletumaks.
See ei ole kaotus.
See on küpsus.
Pärast leina teeb naine valikuid oma tegelikest vajadustest lähtuvalt. Käivitub enesehooldus – mitte sotsiaalse kuvandi, vaid sügava sisemise loogika järgi. Siin ilmneb terviklik naiselikkus.
Maskuliinsus selle kõrval
Kuidas saab maskuliinsus sellise naiselikkuse kõrval ennast määratleda?
Maskuliinsus ei pea olema „koopainimene“, kelle loogika on: mina juhin, minu jõud on minu õigus. Küps maskuliinsus on teistsugune.
See on maskuliinsus, mis:
• suudab olla kohal
• hoida ruumi ja turvalisust
• ei karda naise emotsioone
Naise emotsioonid ei ole midagi hirmutavat. Need on viis, kuidas ta paigutab oma sisemise segaduse ja kurbuse õigetele „riiulitele“. Sageli ei ole vaja lahendusi, vaid tugevat ja turvalist kohalolu. Mõnikord piisab kallistusest, et keha saaks maanduda.
Küps maskuliinsus suudab olla kohal ka siis, kui ta ei ole füüsiliselt kohal. Tema roll on ka varustamine ja kaitse ning see tähendab vahel eemalolekut. Ometi jääb kohalolu alles – ja naiselikkus saab end tunda turvaliselt.
Maskuliinsuse küpsus ei ole päästmine, vaid püsimine.
Ta ei paranda.
Ta ei kao.
Ja see on piisav.
Partnerlus ilma parandamiseta

Siin jõuan oma isiklike taipamisteni teekonnast iseenesesse ja kaksikleegi kogemusest – hinge pimeda öö läbimisest.
Oma teekonnal hakkasin tajuma, kui nihkes on paljud tänapäevased partnerlused. Need olid muutunud välise kuvandi ja mugavuse kandjateks, mille hinnaks oli partnerite sisemine ja vastastikune terviklikkus. Jumalik Naiselikkus ja Jumalik Maskuliinsus olid sealt ammu kadunud.
Kui mulle pakuti kaksikleegi teekonna alguses paarisuhet, lükkasin selle tagasi. Põhjuseid oli palju – töö, vanus, olukorrad –, kuid tegelikult kandsin ma haavatud naiselikkust ja armastuse sotsiaalseid tõlgendusi.
Täna, olles läbinud leina oma kaksikleegi kaotusest ja hinge pimeda öö, on mul väga selge arusaam sellest, mida tähendab partnerlus. Olgu see abielu või kooselu eelne kokkulepe.
Sellest kohast näen naistes tõelist naiselikkust – mitte ülevõimendatud feminiinsust või sotsiaalset klantspilti, vaid kohalolevat Jumalikku Naiselikkust. Ja meestes puhast Jumalikku Maskuliinsust – kaitsjat, ruumi loojat, varustajat ja elu kandjat.
Kui partnerlus põhineb vastastikusel austusel, toel ja selgetel ülesannetel, sünnib Jumalik Paarisuhe. Mitte armastusromaanide kiired lõpplahendused, vaid kooslus, kus mõlemad on hoitud ja hoolivad oma pesakonna eest.
Partner ei võta teekonda üle.
Ta kõnnib kõrval.
Ja vahel on see kõik, mida armastus saab ja peab olema.
Armastus pärast leina ei ole kergem.
Ta on ausam.
Koosolemine ei tähenda, et kõik saab korda.
See tähendab, et keegi ei jää üksi.

Niina Roos: EMA VANUS LAPSE SÜNNI AJAL ÜTLEB, MIKS TA TEMA JUURDE TULI
Kui naine sünnitas 16,17,24,32,34,40
Koos lapsega sündis harmooniline ema. Laps on tema peegel, parim sõber. Suhetes valitseb vastastikune mõistmine ja harmoonia
Kui naine sünnitas 18,19,22,27,36,45
Vahel ei pruugi see kerge olla. Laps võib tekitada probleeme ja isegi vaimseid kannatusi, kuid ainult nii näeb ema valet teed ja oma puudujääke.
Kui naine sünnitas 23,25,26,33,37,48 (minul Reti)
Tema juurde tuli vaimne õpetaja. Laps valis ta, et õpetada talle universumi seadusi, avada silmad maailma toimimise suhtes.
Kui naine sünnitas 28,35,39,42,49 (minul Aleksander ja Indira)
Nendel aastatel on ema erilise kaitse all ja laps tuleb tema juurde kui KAITSEINGLIKS eluks ajaks. Siin on oluline “lase lapsel” elada oma elu.
Kui naine sünnitas 20,21,29,30,31,38 (minul Richard ja Brigita)
Minevikust pärit hingesugulane tuli emale meelde tuletama tema tõelist eesmärki. Selline laps treenib oma ema iseloomu, et näidata talle tõelist teda ilma pealesunnitud uskumuste ja hoiakuteta.

Kui sind ei ole siin siis pole sind olemaski e õukonna lavalt internetti

1) pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) vasta küsimustele 3) kirjuta oma internetitarbimise harjumustest – mida vaatad, mida ise lood ja postitad

Kuidas iganes rasside rikas inim sugu planeedile Maa saabus tal on olnud aegade algusest tänasesse toodud loodetavasti ka homsesse viidav vajadus tegelikkust kirjeldada jäädvustada ja tõlgendada. Koopa joonistest on teisenenud Facebook Twitter Instagram aga asja olemus on sama mina olin siin sigisin sagisin õgisin ja s…usin!
Vana rahva väljend suuga teeb suure linna käega ei kärbse pesagi tegelikult lavale ning kino linale jõudva reaalsuse vahendamise kohta ei kehti. Antiik ajal ehitati teatritele super rajatised a la Colosseum. Järgnevail ajastuil olid etendused kätte saadavad kuningate õu kondadele mis järel vaate mängudele kaasa elamise võimalus saabus rahva kiht haaval kõrg klassist kesk ja lõpeks ka alam klassile. Emotsioonide äratamise ära tundmis rõõmu säratamise ja pahede paljastamise lavalt käratamise tasand on ehitanud globaalse teatrite võrgustiku.
Täna on meil 21 sajandi kultuuri keskused ja filmi tööstus mis konkureerib sõja tööstusega mis oma korda teatreid purustades annab põhjuse terroristide raha eest uued paremad ehitada ning vastsetel lavadel roimarite paljastamise lugusid etendada.
Antiigist Kuld ajastuni pole nii siis muutunud mitte midagi. Vanakreeka-rooma tsivilisatsioonist oleme saanud nimed ja nimetused „tragöödia“ „komöödia“ „hümn“ ja „dialoog“.
Vast ei pea end põrmugi häbenema kui ei tea täpselt mida kirjutasid Solon Sappho Homeros Aishylos Euripides ja Sophokles. Viimase nimi anti Tartu Ülikooli kohvikule seda teada oli küll elementaarne… Antiik kirjanike teened on süva mälus meieni tuulest toodud nii samuti nagu monumentaal Tuulest viidud nii raamatu kui 3 tunnilise filmina.
Tänu Margaret Mitchelli stoori tellingu kogemusele ei ehmatanud meid Tammsaare Tõe ja õiguse uusima linastuse sama pikkus ega Avatari kaua mängivad vee värgid ja tule trallid. Tammsaare ja Sofi Oksaneni aja looliste panoraamide šanss ajas kesta on 21 sajandil filmiks ning sealt edasi igavestele neti väljadele pääsemine.
Ühtlasi on aja looliste õuduste taas elustamine fondide ja siht kapitalide rahastuse saamisel kindla peale minek.
Grupp andekaid artiste ja autoreid kirjutas ja lavastas Shakespeare’i ajal rahvale hoiatuseks ladviku pahede paljastused. Nii traagilised kui koomilised. Läbi väga hõredate lillede. Sama tegi mõni sajand hiljem iirlane Bryan Friel inglased asusid Iirimaa vallutamise järel lisaks muule vägi vallale koha nimesid vägistama. Inglise sõdurit kehastanud Jaan Rekkor armus see juures iirlannat näidelnud Laine Mägisse või siis armusid tegelased kuidas võtta… ning toonasel publikul on selle Romeo ja Julia versiooni eredad episoodid aegade lõpuni meeltes.
Me kombe kohaselt kultuuris kümmelnud vana moodsad koosneme Samuel Beckettist ja Jevgeni Švartsist olles kaasa kogenud nende Godeau’-ootamise ja Draakoni kui diktatuuri põrgulikult koomilise portree. Dante Põrgu on pärastise purgatooriumi kõrval poisike.
Kollektiivse karma põletuse tule riida uuel tasemel süütajad on olnud Andrew Lloyd Webber ja Tim Rice oma tandemi taiestega. Rock-ooper Jesus Christ superstar jõudis hipide teatrist mille lavastus on Youtube’is ning kõigile kontinentidele ja keeltesse. Oslos Norra Rahvusooperis kehastas Jeesust sarmikas jalg pallur kelle üles andeks oli mahutada norra keelsed pikad sõnad meloodia fraasidesse ning see oli kangelaslikult armas ja täitmatuna naljakas.
Sama paaris rakendi Ooperifantoom on Eestis kehastatud Koit Toome ja Kalle Sepa poolt.
Maskis mehe motiiv aga on nõu kogude eesti kasvandikele tuttav Georg Otsa elustatud Mister X-ina. Mel Gibson samas on oma filmi loomingus tahtnud isiklikul nahal tunda mida elas või ei elanud üle ristil rippuv ja rattale tõmmatud märter. Braveheart ja Surmarelv nakatasid sadu verise hakkimise filme ees otsas Bruce Willise visa hingega inim katsete karistamatuse illusiooniga. Sealt algas inim elu teekond arvuti mängu staatusse.
Sama visa on surema langenud naiste temaatika. Jeesuse armastatu apostlite apostel Maarja Magdaleena on Alexandre Dumas’ La Traviata eel käija. Selle romaani põhjal kirjutatud libreto järgi Giuseppe Verdi poolt loodud ooperit vaatab VIP-loožis järgmise generatsiooni kurtisaan. Julia Robertsi pisarad Richard Gere’i kõrval on ümber sünni sümbol. Veel järgmise põlv konna üli inimlikuks maa ilma päästjaks ülendatud endine prostituut 2022 aasta filmis Missioon Fortuuna vaatab oma korda kuidas Pretty woman vaatab La Traviatat …
Hugh Grant on kõrvuti Sandra Bullocki Uma Thurmani Michael Douglase John Travolta Dustin Hoffmanni ja Meg Ryaniga meie perekond. Tulnud kümnend haaval Neli pulma ja üks matus noorukist tänasesse tunneme Grantiga kokku kuulumist. Küpsesime koos ning rõõmustame ühiselt et Oscar Wilde’i gei kuningas Dorian Gray ei peaks 2023 aastal enam vananemise pärast põdema ega seda häbi maalisse peitma.
Granti viimased rollid tõestavad et vananemine on kaunis elegantne ja enese üle targalt naeratav või lausa rõkkav.
Pulp fictioni Uma Thurman ja John Travolta Dirty dancingu Patric Swayze ja Richard Gere´i Shall we dance koos Jennifer Lopeziga kinnitavad et osa meist jääb alatiseks Batmani-Catwomani ajastusse hullama. Olnud aegade legendid taas elustuvad nii vanu filme restaureerides kui sama teemalisi uusi luues. Tuhandete West Side Story järgmiste versioonide järel ja kõrval tuli Antonio Banderase Zorro ja Desperado ning Melanie Griffithsi ja Cheri ilu lõikused…
The Star is born sütitas Lady Gaga ja Bradly Cooperi tähed Julie Andrewsi Mary Poppinsi ja heliseva muusika ning Brian Adamsi ja Kevin Costneri tähed süttisid nende järel. Ajastute paralleel maa ilmad jätavad korraga ja korda mööda publikut rõõmustama Pierce Brosnani Bondi James Bondi ja Mamma Mia! hurmurite triost võidukaima. Maestrol on viimaste aastate toodetes vana targa mehe rollid. Musta Aadama vana härraga üsna sarnast erimit mäletame pandeemia ajal Eurovisionit asendanud Netflixi-juhtumis The story of fire-saga. Kaua mängiv kaunis mees tegi stiilselt kaasa Will Farelli doubletrouble’i Islandi seiklustes – jaja-dingdong! Andke meile laule ja tantse!!!
Emmanuelle´i staar Sylvia Kristel ei pidanud erinevalt Tom Hanksist ja Cruisist Nicole Kidmanist või Colin Firthist lahendama 21 sajandi olla-või-mitte-olla dilemmat. Lahkus aegsasti taevastele ekraanidele ega pea valmis olema olu korraks kus inimesed teatrisse ei tule ja kinno ei saa ning tuleb interneti piiritusse kolida.
Televisioon ja striimid on teinud David Suchet’st ja Rowan Atkinsonist Hercule Poirot’ ja Mister Beani rollide vangid nagu ka Aare Laanemetsast igavese Tootsi.
Uba on selles et mõlemad mehed on vana hea Euroopa metropolide lavadel igas mõttes tõsised näitlejad. Tagasi ulatuvalt pole vaja oleks-poleks spekuleerida kas ja kui palju me ka Bernard Shaw’ Pygmalionist või Shakespeare’i Tõrksa taltsutusest teaks ja peaks kui neid poleks põlistatud My Fair Lady Audrey Hepburn Julie Andrewsi häälega ja Adriano Celentano meistri teost koos eestlanna Ornella Muttiga.
Eesti versioon Minu veetlev leedi rahvus ooperis Estonia oli Helgi Sallo ja Harri Vasara vähe salvestatud aga hästi mäletatud duett. Tenor ja esimene armastaja elas pigem oma marionettidele ning oli ise marionett oma sõbra Sulev Nõmmiku filmides Mehed ei nuta ja Noor pensionär. Tema poeg maa ilma lavade esi bariton Lauri Vasar ajab filmis Siin me oleme igavesti väikese poisina mullika karja ning laulab Lauri Nebeliga duetti kui-on-meri-hülgehall.
Sulev Nõmmik oli ENSV olulisim hälli-standup-artist Kärna Ärni alustas Reklaamiklubis kõrvuti Ines Aru Eliisabet Jõhviga ning jäi igaveseks rahvuslikku meele lahutus mällu. Nagu ka Eino Baskini veetud Meele jahutaja kui tema komöödia teatri eel käija.
Nende traditsioonide vundamendile on järgijatel olnud lihtsam oma pilve lõhkujad püstitada. Jan Uuspõld Märt Avandi ja Ott Sepp Sepo Seeman ja Peeter Oja ega Tõnis Niinemets ei pidanud ühe mehe nalja teatrit tehes jalg ratast leiutama.
Ühtlasi tuleb nali eesti artistidel sügavamalt välja nõukogude tsensuuri dressuuri vilumus. Hendrik Normani ja vara lahkunud Madis Millingu vanad ja kobedad on võrreldamatult kobedamad kui Normani diletantlik tele novela Armastus. Olgu tema enese Edekabel talle enesele armuline!
Kuna seda kassid ostavad näeme ka Marko Matveret piinlikus raha masinas selle asemel et nt Jaan Tättega maitsekaid lavastusi luua. Tätte on parimas mõttes meie Ibsen nii nagu Andrus Kivirähk on võrreldav Moliere’iga. Tragi komöödia isad mõlemad. Prantsuse salongi komöödiad ja farsid daamide härrade-prouade abikaasade koolid on ilm selgelt inspireerinud ka Eero Spriidi Jesper Parve ja Margus Vaheri kuldsest kuldsemat triot mida mehed tegelikult tahavad ja mida nad ei räägi…
Spriit ja Sallo saabuvad kauba märgina meie tuppa 30+ aastases telesarjas Õnne 13 mille aasta vahetuse osas ka President osales. Ka Mihkel Ulmani rahvuslik seep Kätte maksu kontor on üle elanud pandeemiad ja produtsendid sõja ja stsenaristid kriisid ja näitlejad. Mida iganes Vaprate ja ilusate või Dallase publik vaatab eestlane näeb oma Õnnes ja Kätekas ennast ning olnud ja läinud korüfeesid rahu neile!
Meile loob uskumatult produktiivne ja kõrge lennu kaarega Martin Algus üha uusi naabri plikasid padja klubisid kesk ea rõõme jahi hoo aegu ja klassi kokku tulekuid. Erinevalt suur riikide politsei akadeemiatest jt ammu tühjaks kaabitud raha padadest oskavad meie mehed taset hoida õigel ajal pidama saada ja-või laiali minna ning uued tooted uute kooslustena turule tuua. Suuga teeb suure linna sai ju öeldud!
Märkasid sa intelligentne haritlane kui paljude uue aja kultuuri tarbe toodete peal kirjas on tants? Me suudamegi reeglina ühe ekraani täie meele lahutuse väljas püsida. Me tantsime oma Lalalandis huntidega ära ja skrollime-svaibime end sealt välja järgmisse kiiresse emotsioonide kogumisse. Raamatute kogumisse soojustus ja kodu kujundus vahenditena me enam ei panusta. Olgu nii.
Küsimustele vasta palun täislausetega!
1. Mida tähendab väljend „suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi“ – kas ja miks see loomingu ja meelelahutustööstuse kohta kehtib või ei kehti?
2. Millised on antiigi teened tänase kultuuri ees? Miks on kirillitsas kirjutavatel rahvastel neid teeneid – ning inglise ja prantsuse keelseid nimesid ja nimetusi samuti – nii keeruline kasutada?
3. Nimeta Andrew Lloyd Webberi ja Tim Rice’i ühisteoseid!
4. Loetle kinotööstuse nimesid, kes on mainitud tekstis – ja kes Sind kõnetavad!
5. Kellest algas Eesti standup-žanr ja kes seda täna viljelevad?
6. Kuidas näed protsessi „raamatust lavastuseks, lavastusest filmiks, filmid ja lavastused televisiooni-internetti-voogu“ edasist arengut?
7. Jutusta viimati nähtud lavastusest-filmist-seriaalist!

Peeter Tammela: kulmineerub täiskuu Lõvi märgis.
Seega oleme kuni järgmise kuuloomiseni selle kuutsükli mõjusfääris.
https://www.horoskoop.net/kaardid/Taiskuu_2_02_2026.GIF
https://foreverconscious.com/intuitive-astrology-leo-full…
*
Täiskuu Lõvis tõstab esile isikliku loovuse, julguse, identiteedi ja südamehääle. See on hetk, mil isiklik sära ja loominguline väljendus tahavad saada nähtavaks – ükskõik, kas läbi kunsti, suhte, enesekehtestuse või südamekeskse otsuse.
Lõvi on seotud sisemise suveräänsusega – inimese võimega olla oma elu kuningas või kuninganna. Täiskuu toob sageli teadvusse, mis ei ole enam kooskõlas autentse enesetajuga. See võib olla seotud töörolliga, suhtega või lihtsalt sisemise varjuga, mis on liiga kaua olnud tähelepanuta.
Kuu opositsioon Marsiga Veevalajas – isiklik vägi vs süsteemi jõud
Marss Veevalajas kehastab kollektiivse tahte, progressiivsete ideede ja sotsiaalsete impulsside jõudu. Opositsioon Kuule Lõvis võib tähendada sisemist konflikti:
• Soov olla eriline vs vajadus sobituda süsteemi
• Isiklik soov vs ühiskondlik surve
• Tahe liikuda kirglikult edasi egopõhiselt vs tunne, et tuleb kõiki arvestada ja mõelda “ühistele huvidele”
See on ideaalne aeg, et teha julgelt valikuid, kuid neid tasakaalustades mõttega: “Kui mu tee inspireerib teisi, kas see aitab kaasa suuremale vabadusele või tekitab vastupanu?”
Marsi opositsioon Kuuga võib vallandada ka emotsionaalseid reageeringuid, eriti kui tunned, et sind pole nähtud või su looming on jäänud tähelepanuta. Konfliktid, eriti autoriteetidega või gruppidega, võivad teravneda, kui sisemine laps tunneb end allasurutuna.
Poolteistkvadraat Saturniga Kalades – peidetud piirangud ja süütunne
Poolteistkvadraat (135°) on sisemine pingeaspekt, mis võib viidata varjatud blokeeringule või ebateadlikule mustrile, mis hoiab sind tagasi.
Saturn Kalades nõuab:
• emotsioonide kontrolli all hoidmist
• selgust selles, mis on illusioon ja mis on tõeline sisemine kutsumus
• vastutustunnet emotsionaalse vabaduse ees
See aspekt võib täiskuu ajal esile tuua tunde, et sind karistatakse millegi eest, kuigi ei pruugi olla kohe selge, mille eest. Selles on sageli seotud vana süütunne, eneseväärikuse küsimused või isegi minevikust pärit “vannete” energia – lubadused, mis ei luba praegu särada.
Kollektiivne mõju – südame revolutsioon?
See täiskuu kutsub esile:
• radikaalse eneseväljenduse laine
• isikliku väe taasärkamise
• vajaduse mitte leppida halli mugavustsooniga
Ent Kuu opositsioon Marsiga ja pinge Saturnilt hoiatavad: ära muuda mässu uueks vanglaks. Võitlus ei ole eesmärk – vaid teadlikkus, kus su tõeline jõud asub. Me ei pea valima üksinduse või kollektiivi vahel. Me võime olla valgus, mis ei vaja kinnitust, vaid mis toidab iseennast seestpoolt.

Täiskuu Lõvis: Valguse kroonimine südame troonil
On hetki, mil taevas kõneleb meiega otse ja ilma filtrimiseta – nagu laval seisev näitleja, kelle sõnum jõuab otse südamesse. Täiskuu Lõvis on üks nendest hetkedest. See ei ole pelgalt taevasfääride mehaaniline rütm, vaid valgusrituaal, kus meie sisemine laps, loovus ja süda kutsutakse kroonimispidustusele. Kuid mitte selleks, et me ütleks: „Vaadake mind!“, vaid et me küsiks: „Kas ma näen end täielikult ja ausalt? Kas ma julgen elada nii, nagu mu süda käsib?“
Taevas kui peegel ja lava
Lõvi märgis täiskuu tähendab alati Päikese ja Kuu opositsiooni Lõvi ja Veevalaja teljel – isiklik looming vs kollektiivne ratsionaalsus, süda vs mõistus, mina vs meie. See ei ole vastandamine, vaid pinge. Ja just selles pinges sünnib midagi suuremat. Kui Päike Veevalajas kutsub üles nägema tervikut, struktuure ja inimkonda kui ideed, siis Kuu Lõvis hüüab: “Aga kus olen selles kõiges mina?“ Kes julgeb end näidata sellisena nagu ta tegelikult on – ilma maskide, rollide või turvavõrkudeta?
Südame julgus elada
Lõvi arhetüüp pole mitte ainult uhkus, vaid ka haavatavus. See, kes astub lavale ja näitab oma südant, riskib sellega, et see lükatakse tagasi. Ent just seal – südame haavatavuse ja loovuse avaldamises – peitub Lõvi täiskuu sügavaim kutse. Ta ei küsi, kas maailm on valmis su valguseks. Ta küsib, kas sina oled valmis seda valgust maailmale kinkima.
Kas ma julgen öelda: “See on see, mida ma armastan teha. See on see, mis paneb mu silmad särama.“ Kas ma julgen elada elu, mis on minu looming, mitte koopia kellelegi teisele sobivast vormist?
Täiskuu peegel valgustab varju
Aga täiskuu ei kingi ainult valgust – ta valgustab ka varju. Täiskuu Lõvis võib tuua nähtavale meie ego tundlikkuse, vajaduse tähelepanu järele, hirmu ebaõnnestumise ees, soovi olla armastatud tingimusteta. Kui me ei kuula seda südamehäält, mis sosistab „see on mina“, võib see muutuda karjeks: “Vaadake mind!“ – mitte armastuse, vaid nälja läbi.
Siit tulebki see sisemine paradoks: ainult see, kes julgeb olla sügavalt tema ise, saab tõeliselt ühenduda teistega. Mitte läbi aplausi või heakskiidu, vaid läbi autentsuse ja ausa kohalolu.
Marss opositsioonis Kuuga – sisedraama või vabastav tuli
Selle täiskuu ajal on Kuu opositsioonis Marssiga Veevalajas – see tähendab, et sisedraamad, emotsionaalsed reaktsioonid, isegi sisemine viha võivad pinnale kerkida.
Kuid mida Marss õpetab? Et tõelisel eneseväel on piirid, suund ja julgus. Kui Kuu Lõvis tahab end väljendada, siis Marss Veevalajas ütleb: “Kas su looming teenib ka midagi suuremat?“ – mitte ainult sind, vaid ka tervikut?
See võib tunduda vastuoluna, kuid just siin sünnib vaimne küpsus. Oma individuaalsuse aus väljendus võibki olla suurim panus kollektiivse arengu nimel. Vabadus ei tähenda ego ülendamist, vaid südame kutse kuulamist – ja selle suunamist maailma teenistusse.
Saturni poolteistkvadraat Kuule – südametöö kui distsipliin
Saturni disharmooniline aspekt Kuule Kaladest kutsub meid üles eristama, mis on tõeline ja mis on illusioon. See ei luba meil jääda lapsikusse enesekesksusesse, vaid nõuab: “Kas sa oled valmis kandma oma südamevalguse eest vastutust?“ See võib tunduda karm, ent just distsipliinis ja püsivuses sünnivad suurimad kunstiteosed – olgu see kunst, armastus või elu ise.
Kokkuvõte: Täiskuu Lõvis kui hinge kroonimine
See täiskuu on võimalus seista omaenda elu troonil. Mitte ülalt alla vaadates, vaid seesmisest väest lähtudes. Kroon, mida Kuu meile pakub, pole kuld ega uhkus, vaid teadmine: “Mina olen siin. Mina olen mina. Mina loon.“
See on kutse elada ausalt, südamest, loovalt. Mitte selleks, et meeldida. Mitte selleks, et olla täiuslik. Vaid selleks, et olla elus – kogu oma ainulaadsuses ja ka nõrkustes. Täiskuu Lõvis ei küsi luba

KRISTALLILISE KEHA AKTIVEERIMISE SIGNAALID
Eksisteerivad välised ja sisemised märgid, tavapilgule peaaegu märkamatud, mis näitavad, et füüsiline keha hakkab omandama kristallilise valguskeha prototüüpi. Need ei ilmne äkitsete nähtustena, vaid kui vaiksed, orgaanilised ja järkjärgulised muutused.
Esimene nähtav märk on aeglane vananemise peatumine.
See ei pööra aega veel tagasi, kuid katkestab aine kiirendatud kulunemise. Keha justkui “külmub” oma praegusele etapile, nagu oleks ta lõpetanud vana tiheduse käskudele kuulemise. See juhtub siis, kui vaimne areng muutub pöördumatuks ja läheb üle bioloogiasse.
Teine märk on vibratsiooni stabiliseerumine.
Kuni teadvus võngub hirmu, reaktsiooni ja kinnituse vahel, jääb keha kolmemõõtmeliste jõudude suhtes haavatavaks. Kuid kui inimene õpib säilitama püsivat sisemist seisundit, olenemata välistest ärritajatest, stabiliseeruvad vibratsioonid. Just sel hetkel hakkab füsioloogia ümber struktureeruma vastavalt uutele standarditele.
Kolmas signaal ilmneb kui pidev sisemise harmoonilisuse tunne.
“Maailm lakkab olemast sõltuv asjaoludest ja muutub struktuuriliseks.” Närvisüsteem saavutab harmooniat, eluenergia ringeb sujuvamalt ja organism hakkab töötama väiksema kulumisel ja suurema taastumisvõimega.
Neljas märk on silmapaistvalt nähtav.
Silmad kiirgavad peent, sügavat valgust, mis ei tule isikust, vaid tervikust hingest. See valgus peegeldab laiendatud teadvust, kohalolekut ja armastust. Ümbritsevad tunnevad seda juba enne, kui nad seda mõistavad.
Viies märk on teadlik sisemise valgustumise tunne.
Inimene tunneb energiat, mis voolab seest välja, täidab rakke, kudesid ja peeneid väljasid. See valgus toimib puhastava jõuna, ümber struktureerides ainet ja toetades loomulikke noorendamise protsesse.
Kui Maa puhastub kõrgemal sagedusel, tugevneb see protsess. Uued energiad mõjuvad väljastpoolt, sest ärkatud teadvus toetab transformatsiooni seestpoolt. Siis tekib rütmiline resonants inimese ja planeedi vahel.
See meloodia märgib edenemist Viienda dimensiooni ülemineku teel — piirkonda, kus aeg kaotab oma jäikuse ja vanus lakkab olemast peale sunnitud. Selles ruumis taastab olend loomulikult oma ideaalse vibratsioonilise vanuse, säilitades mitte ainult vormi, vaid ka vaimse potentsiaali, mis on täielikult füüsilisse kehasse kinnitunud.
Kristalliline Keha omandatakse mitte pingutuste, vaid harmoonilisuse kaudu.
See sünnib siis, kui teadvus õpib jääma valgusele, olenemata välistest asjaoludest.
Aelxis Varnum

Öko kogu konnad ellu jääjatele ja ELU edasi viijatele
1)Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) Visioneeri oma ökoküla – off-grid kogukond koos selle tööjaotuse ja loova looduslikkusega. Vaata Youtube’i näiteid märksõna alt off-grid ja eco-communities – meenuta, kuidas olid üles ehitatud mõisad ja talud kui terviklikud tootmisüksused. 3) – kelle maale küla rajad – kuidas ja kellest moodustub kogukond – milline on tööjaotus – kes oled sina suurel pildil, mida oskad-teed-õpid või õpetad 4) Ära unusta oma külast kirjutades ja joonistades, et muusika, tants, maalimine ja voolimine pole sugugi „pehmed“ tegevused – see on õnnelik-olemise elus hingus. Lahedat loomist!
Oled sa mõelnud kuidas ellu jääd kui elekter kaob vesi ja küte internet ja nutipluti kõik vait. Kui õues on miinus miljon ja kaupluse uksed kinni kust kohast sinu pere siis süüa ja kütust saab? Samal ajal kui koolide sulgemine ja töö kohtade kadumine külades sunnib inimesed linna abituteks peaksime ÜLE EILE tulema maale kus elektri ning kõige sellega kaasnevata jäädes toime tulla.
Kus sina oled päevil mil Eestis nagu Kiievi vürsti riigis on 1 kraad korter elamu toas ning Kanada -50 kraadi ja USA lume tormid näitavad kuidas on kui kodu külast kuhgi ei pääse. Tuleb meelde miks õieti kogukondadena külades elati.
Elati ju ennegi kirjeldab talu poja mõistlikku elu tarkust meie maine rahva looming. 20-meetrilised Atlandi lained Euroopa lääne rannikul tuletavad oma korda meelde miks kõikjal linnused kui ise toimivad tervik lahendused mäe otsa rajati mitte vaid vaenlase tõrjeks vaid ka omade kaitsmiseks loodus jõudude eest.
Maarja maa talud ja mõisad olid põhi mõtteliselt oma aegsed öko kogu konnad kus ümber kooli-kiriku-kõrtsi tehti liialdamata öeldes kõik seal samas omade ringi töö jaotuses vili leivaks ja viinaks vill ja lina rõivasteks savi ja raud nõudeks ja riistadeks.
Nii nagu minevikust olevikku läheb Eesti praegusest aeg ruumist tulevikku kas perma kultuursete off-grid öko kogu kondade võrgustikuna või üldse mitte. Jah tee kond toitvate-katvate-kandvate juurteni käib saja jalgselt longates.
Eesti perma kulturistid Väikese jala jälje asumist Sänna kultuuri mõisani on kogenud fifty-sixty probleeme rohkem kui lahendusi ning ökomökode üritustel osalemine on kinnitanud väidet kui vorsti tahad süüa siis ei ole hea teada mis seal sees on.
Nii nagu eestlased Kaukaasiasse ja Siberissegi on karjalased rännanud Uut Head Ilma looma Ameerikasse ning tagasi tulles sattunud lõksu millest räägib Eestis filmitud Röhr-Mattila-Annila panoraamne heldelt pärjatud film „Igitee“.
Täna päeval see vastu tõstavad Ameerikas ja Austraalias tiivad põlis rahvaste post kolonialistlikud anti-contra-versus reservaadid: „Põlisameeriklaste ökokülad ja põlisrahvaste juhitud jätkusuutlikud projektid keskenduvad traditsiooniliste ökoloogiliste teadmiste kombineerimisele kaasaegse jätkusuutlikkusega, et edendada toidusuveräänsust, kultuuri säilitamist ja keskkonna taastamist. Peamised näited hõlmavad traditsiooniliste oskuste väljaõppega RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (OR) ja päikeseenergia mikrovõrke kasutavat Sacred Stone Village (ND). Need kogukonnad rõhutavad sageli kogukondlikku elu, permakultuuri ja taasühendamist esivanemate tarkusega.
RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (Oregon): pakub kaasahaaravaid kogemusi, mis keskenduvad traditsioonilistele küttide-korilaste tehnikatele, lõhepüügile ja ravimtaimede alastele teadmistele, mida juhivad põlisrahvaste vanemad kultuuripärandi säilitamiseks, austamiseks ja edasiandmiseks.
Sacred Stone Village (Standing Rock): Laagrist välja töötatud projekt keskendub suure tihedusega ja odavatele elamutele, taastuvenergiale (päikesehaagised) ning kogukonna juhitud keele- ja jätkusuutlikkusealasele haridusele.
Jätkusuutlikkuse algatuste dekoloniseerimine: sellised projektid nagu OUR. Kuigi Kanada ökoküla ei ole ainult kohalik, keskendub see säästva arengu „dekoloniseerimisele“, kaasates põlisrahvaste maahoolduspõhimõtted kaasaegsesse seaduslikku permakultuuri.
Põlisrahvaste toidusuveräänsus: paljud jõupingutused keskenduvad traditsiooniliste toidusüsteemide taastamisele jahipidamise, kalapüügi, koriluse ja aianduse kaudu, et asendada poest ostetud töödeldud toidud kohalikest allikatest pärit tervislike alternatiividega, nagu on näha erinevatest põlisrahvaste juhitud algatustest.
Nende projektide eesmärk on tegeleda nii majandusliku ebakindluse lahendamise kui ka kultuuriteadmiste talletamisega, edendades kogukonna vastupanuvõimet.“ www.ourecovillage.org
Ameerika amishid vägevate habemete ja hobu vankritega palju lapselised tsivilisatsioonist taandujad on algselt olnud religiooni põhised lihtsad-ehtsad taas kasutuse maa ilma meistrid kes eelistavad hobust mitte autot ning telepaatiat mitte telefoni ega televiisorit. Nende öko maja pidamise kese on THE BARN mis ehitatakse mitme sajakesi ning mille sees ja ümber kogu usk lootus ja armastus pulseeribki.
Aja lehes Eesti Kirik jutustasid Krasnojarskis vissarionlaste juures külas käinud eestlased: „1994. aastal asutasid Tiberkuli järve äärde oma kogukonna ehk ühispere inimesed, kes otsustasid järgida end Vissarioniks nimetava mehe õpetust. Sünkretistlik vissarionlus kutsub tagasi pöörduma ausa ja puhta elu juurde kooskõlas loodusega, toetama emakest Maad. Tuuma ümber miksitakse sobivaid elemente õigeusust, peamiselt Uue Testamendi põhjal, hinduismist ja budismist. Kummardatakse päikest, mistõttu ka ökoasustuse keskset mäe peal asuvat küla nimetatakse Päikeselinnaks, kirikutorni võrdsete haaradega ristil on ümber ratas, vimplid augustikuisel õnnistussõnumi peol (blagovest) meenutavad kujutisi Suur-Novgorodi muinasajast.
Vissarioni uus sõnum kannab pealkirja «Viimane testament», ta kuulutab uue ajajärgu algust, neil ongi oma ajaarvamine – nüüd algab aasta 44 –, ja Inimese Poja teine tulemine on ilmselgelt tema isikuga seotud. «On aeg, kus räägitakse otse ja mitte enam tähendamissõnadega,» tsiteerib uus prohvet testamendi preambulas Johannese evangeeliumi.“
Mayade prohveteeritud maa ilma lõpu ajal 2012 aastal rändasid Vissarioni alias Krasnojarski Jeesuse juurde Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Paar pluss režissöör Jaak Kilmi salvestasid tele saate sarja „Meie aasta Siberis“ ning dokumentaal filmi „Kristus elab Siberis“. Ehkki Tuuli oli hädas lüpsi-põllupidamise-käsitööga tahtis ta pidevalt kontrollitud-arestitud (ilmselt maa varade tõttu) külla nii väga tagasi et tele paar läks edasi Indoneesia India jne öko kommuunidesse oma poegi inimesteks kasvatama.
Loodus-loovus-loogiline loomulikkus on ühendanud kogukonnad kõigil kontinentidel võrgustikuks mis jagab õppe videoid raamatuid ja koolitusi kuidas erineva suurusega asumid luua ja käivitada. Me siin oleme kujunemas lage raiutud tööstus pargiks ning räägime üha harvem Eesti Nokiast. Kas me oma hirmunud väsimuses üldse otsime seda veel?
Oled sa mõelnud et me võiksime olla mudel ees kuju tõestus elu võimalikkusest Maal? Öko külade võrgustik teeks meie isa maast üle riigilise ema keelse rahvus pargi mis toodab ja kasvatab eluks tarvilise ise on energeetiliselt sõltumatu ning seega mitme kihiliselt kaitstud.

Intentional Community Bookstore

https://www.igi-global.com/dictionary/off-grid-network/75432

1st Indigenous Ecovillage

https://meshcore.co.uk/
https://natural-resources.canada.ca/funding-partnerships/smart-grid-deployment-grid-networks

Kui sind ei ole siin, siis pole sind olemaski – õukonna lavalt internetti

Kuidas iganes rassiderikas inimsugu planeedile Maa saabus, tal on olnud aegade algusest tänasesse toodud – loodetavasti ka homsesse viidav – vajadus tegelikkust kirjeldada, jäädvustada ja tõlgendada. Koopajoonistest on teisenenud Facebook, Twitter, Instagram, aga asja olemus on sama: mina olin siin, sigisin-sagisin-õgisin ja s…usin!
Vanarahva väljend „suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi“ tegelikult lavale ning kinolinale jõudva reaalsuse vahendamise kohta ei kehti. Antiikajal ehitati teatritele superrajatised ´a la Colosseum. Järgnevail ajastuil olid etendused kättesaadavad kuningate õukondadele, misjärel vaatemängudele kaasa elamise võimalus saabus rahvakihthaaval kõrgklassist kesk- ja lõpeks ka alamklassile. Emotsioonide äratamise, äratundmisrõõmu säratamise ja pahede paljastamise lavalt käratamise tasand on ehitanud globaalse teatrite võrgustiku.
Täna on meil 21. sajandi kultuurikeskused ja filmitööstus, mis konkureerib sõjatööstusega, mis omakorda teatreid purustades annab põhjuse terroristide raha eest uued paremad ehitada ning vastsetel lavadel roimarite paljastamise lugusid etendada.
Antiigist Kuldajastuni pole niisiis muutunud mitte midagi. Vanakreeka-rooma tsivilisatsioonist oleme saanud nimed ja nimetused „tragöödia“, „komöödia“, „hümn“ ja „dialoog“.
Vast ei pea end põrmugi häbenema, kui ei tea täpselt, mida kirjutasid Solon, Sappho, Homeros, Aishylos, Euripides ja Sophokles. Viimase nimi anti Tartu Ülikooli kohvikule – seda teada oli küll elementaarne… Antiikkirjanike teened on süvamälus meieni tuulest toodud niisamuti nagu monumentaal „Tuulest viidud“ nii raamatu kui 3tunnilise filmina.
Tänu Margaret Mitchelli stooritellingu kogemusele ei ehmatanud meid Tammsaare „Tõe ja õiguse“ uusima linastuse samapikkus ega „Avatari“ kauamängivad veevärgid ja tuletrallid. Tammsaare ja Sofi Oksaneni ajalooliste panoraamide šanss ajas kesta on 21. sajandil filmiks ning sealt edasi igavestele netiväljadele pääsemine.
Ühtlasi on ajalooliste õuduste taaselustamine fondide ja sihtkapitalide rahastuse saamisel kindlapeale minek.
Grupp andekaid artiste ja autoreid kirjutas ja lavastas Shakespeare’i ajal rahvale hoiatuseks ladviku pahede paljastused. Nii traagilised kui koomilised. Läbi väga hõredate lillede. Sama tegi mõni sajand hiljem iirlane Bryan Friel: inglased asusid Iirimaa vallutamise järel lisaks muule vägivallale kohanimesid vägistama. Inglise sõdurit kehastanud Jaan Rekkor armus seejuures iirlannat näidelnud Laine Mägisse – või siis armusid tegelased, kuidas võtta… – ning toonasel publikul on selle Romeo ja Julia versiooni eredad episoodid aegade lõpuni meeltes.
Me, kombekohaselt kultuuris kümmelnud vanamoodsad, koosneme Samuel Beckettist ja Jevgeni Švartsist, olles kaasa kogenud nende Godeau’-ootamise ja „Draakoni“ kui diktatuuri põrgulikult koomilise portree. Dante „Põrgu“ on pärastise purgatooriumi kõrval poisike.
Kollektiivse karmapõletuse tuleriida uuel tasemel süütajad on olnud Andrew Lloyd Webber ja Tim Rice oma tandemi taiestega. Rock-ooper „Jesus Christ superstar“ jõudis hipide teatrist, mille lavastus on Youtube’is ning kõigile kontinentidele ja keeltesse. Oslos Norra Rahvusooperis kehastas Jeesust sarmikas jalgpallur, kelle ülesandeks oli mahutada norrakeelsed pikad sõnad meloodia fraasidesse ning see oli kangelaslikult armas ja täitmatuna naljakas.
Sama paarisrakendi „Ooperifantoom“ on Eestis kehastatud Koit Toome ja Kalle Sepa poolt.
Maskis mehe motiiv aga on nõukogude eesti kasvandikele tuttav Georg Otsa elustatud Mister X-ina. Mel Gibson samas on oma filmiloomingus tahtnud isiklikul nahal tunda, mida elas või ei elanud üle ristil rippuv ja rattale tõmmatud märter. „Braveheart“ ja „Surmarelv“ nakatasid sadu verise hakkimise filme eesotsas Bruce Willise visa hingega inimkatsete karistamatuse illusiooniga. Sealt algas inimelu teekond arvutimängu staatusse.
Sama visa on surema langenud naiste temaatika. Jeesuse armastatu, apostlite apostel Maarja Magdaleena on Alexandre Dumas’ „La Traviata“ eelkäija. Selle romaani põhjal kirjutatud libreto järgi Giuseppe Verdi poolt loodud ooperit vaatab VIP-loožis järgmise generatsiooni kurtisaan. Julia Robertsi pisarad Richard Gere’i kõrval on ümbersünni sümbol. Veel järgmise põlvkonna üliinimlikuks maailmapäästjaks ülendatud endine prostituut 2022. aasta filmis „Missioon Fortuuna“ vaatab omakorda, kuidas „Pretty woman“ vaatab „La Traviatat“…
Hugh Grant on – kõrvuti Sandra Bullocki, Uma Thurmani, Michael Douglase, John Travolta, Dustin Hoffmanni ja Meg Ryaniga – meie perekond. Tulnud kümnendhaaval „Neli pulma ja üks matus“ noorukist tänasesse, tunneme Grantiga kokkukuulumist. Küpsesime koos ning rõõmustame ühiselt, et Oscar Wilde’i geikuningas Dorian Gray ei peaks 2023. aastal enam vananemise pärast põdema ega seda häbi maalisse peitma.
Granti viimased rollid tõestavad, et vananemine on kaunis, elegantne ja enese üle targalt naeratav või lausa rõkkav.
„Pulp fictioni“ Uma Thurman ja John Travolta, „Dirty dancingu“ Patric Swayze ja Richard Gere´i „Shall we dance“ koos Jennifer Lopeziga kinnitavad, et osa meist jääb alatiseks Batmani-Catwomani ajastusse hullama. Olnud aegade legendid taaselustuvad nii vanu filme restaureerides kui samateemalisi uusi luues. Tuhandete „West Side Story“ järgmiste versioonide järel ja kõrval tuli Antonio Banderase „Zorro“ ja „Desperado“ ning Melanie Griffithsi ja Cheri ilulõikused…
„The Star is born“ sütitas Lady Gaga ja Bradly Cooperi tähed Julie Andrewsi Mary Poppinsi ja heliseva muusika ning Brian Adamsi ja Kevin Costneri tähed süttisid nende järel. Ajastute paralleelmaailmad jätavad korraga ja kordamööda publikut rõõmustama Pierce Brosnani Bondi, James Bondi ja „Mamma Mia!“ hurmurite triost võidukaima. Maestrol on viimaste aastate toodetes vana targa mehe rollid. „Musta Aadama“ vanahärraga üsna sarnast erimit mäletame pandeemia ajal Eurovisionit asendanud Netflixi-juhtumis „The story of fire-saga“. Kauamängiv kaunismees tegi stiilselt kaasa Will Farelli doubletrouble’i Islandi seiklustes – jaja-dingdong! Andke meile laule ja tantse!!!
„Emmanuelle´i“ staar Sylvia Kristel ei pidanud erinevalt Tom Hanksist ja Cruisist, Nicole Kidmanist või Colin Firthist lahendama 21. sajandi olla-või-mitte-olla dilemmat. Lahkus aegsasti taevastele ekraanidele ega pea valmis olema olukorraks, kus inimesed teatrisse ei tule ja kinno ei saa ning tuleb interneti piiritusse kolida.
Televisioon ja striimid on teinud David Suchet’st ja Rowan Atkinsonist Hercule Poirot’ ja Mister Beani rollide vangid – nagu ka Aare Laanemetsast igavese Tootsi.
Uba on selles, et mõlemad mehed on vana hea Euroopa metropolide lavadel igas mõttes tõsised näitlejad. Tagasiulatuvalt pole vaja oleks-poleks spekuleerida, kas ja kui palju me ka Bernard Shaw’ „Pygmalionist“ või Shakespeare’i „Tõrksa taltsutusest“ teaks ja peaks, kui neid poleks põlistatud „My Fair Lady“ – Audrey Hepburn Julie Andrewsi häälega – ja Adriano Celentano meistriteost paaris eestlanna Ornella Muttiga.
Eesti versioon „Minu veetlev leedi“ rahvusooperis Estonia oli Helgi Sallo ja Harri Vasara vähe salvestatud, aga hästi mäletatud duett. Tenor ja esimene armastaja elas pigem oma marionettidele ning oli ise marionett oma sõbra Sulev Nõmmiku filmides „Mehed ei nuta“ ja „Noor pensionär“. Tema poeg, maailma lavade esibariton Lauri Vasar ajab filmis „Siin me oleme“ igavesti väikese poisina mullikakarja ning laulab ka Lauri Nebeliga duetti kui-on-meri-hülgehall.
Sulev Nõmmik oli ENSV olulisim hälli-standup-artist: Kärna Ärni alustas „Reklaamiklubis“ kõrvuti Ines Aru Eliisabet Jõhviga ning jäi igaveseks rahvuslikku meelelahutusmällu. Nagu ka Eino Baskini veetud „Meelejahutaja“ kui tema komöödiateatri eelkäija.
Nende traditsioonide vundamendile on järgijatel olnud lihtsam oma pilvelõhkujad püstitada. Jan Uuspõld, Märt Avandi ja Ott Sepp, Sepo Seeman ja Peeter Oja ega Tõnis Niinemets ei pidanud ühemehe naljateatrit tehes jalgratast leiutama.
Ühtlasi tuleb nali eesti artistidel sügavamalt välja – nõukogude tsensuuri dressuuri vilumus. Hendrik Normani ja varalahkunud Madis Millingu vanad ja kobedad on võrreldamatult kobedamad kui Normani diletantlik telenovela „Armastus“. Olgu tema enese „Edekabel“ talle enesele armuline!
Kuna seda kassid ostavad, näeme ka Marko Matveret piinlikus rahamasinas, selle asemel, et nt Jaan Tättega maitsekaid lavastusi luua. Tätte on parimas mõttes meie Ibsen – nii, nagu Andrus Kivirähk on võrreldav Moliere’iga. Tragikomöödia isad mõlemad. Prantsuse salongikomöödiad ja farsid, daamide, härrade-prouade abikaasade koolid on ilmselgelt inspireerinud ka Eero Spriidi, Jesper Parve ja Margus Vaheri kuldsest kuldsemat triot: mida mehed tegelikult tahavad ja mida nad ei räägi…
Spriit ja Sallo saabuvad kaubamärgina meie tuppa 30+ aastases telesarjas „Õnne 13“, mille aastavahetuse osas ka President osales. Ka Mihkel Ulmani rahvuslik seep „Kättemaksukontor“ on üle elanud pandeemiad ja produtsendid, sõja ja stsenaristid, kriisid ja näitlejad. Mida iganes „Vaprate ja ilusate“ või „Dallase“ publik vaatab – eestlane näeb Õnnes ja Kätekas ennast ning olnud ja läinud korüfeesid – rahu neile!
Meile loob uskumatult produktiivne ja kõrge lennukaarega Martin Algus üha uusi naabriplikasid, padjaklubisid, keskearõõme, jahihooaegu ja klassikokkutulekuid. Erinevalt suurriikide politseiakadeemiatest jt ammu tühjaks kaabitud rahapadadest oskavad meie mehed taset hoida, õigel ajal pidama saada ja-või laiali minna ning uued tooted uute kooslustena turule tuua. Suuga teeb suure linna – sai ju öeldud!
Märkasid sa intelligentne haritlane kui paljude uue aja kultuuri tarbe toodete peal kirjas on tants? Me suudamegi reeglina ühe ekraani täie meele lahutuse väljas püsida. Me tantsime oma Lalalandis huntidega ära ja skrollime-svaibime end sealt välja järgmisse kiiresse emotsioonide kogumisse. Raamatute kogumisse soojustus ja kodu kujundus vahenditena me enam ei panusta. Olgu nii.

Suur Vaim, Taevaste Isa ja Ema,
Valguse Allikas, Elava Tule Jõgi –
Me tõstame oma hääle sinu poole,
nüüdsel tunnil ja hetkel.
Palume läbi südame vaikuse,
selle maa ja rahva eest,
kelle süda on kantud valgusest ja vaikusest.

Eestimaa nüüd ela ja hinga –
Meie metsad seisku sügavad,
Meie põllud kandku viljakat küllust,
Meie kivid mäletagu tarkust ja toogu meile jõudu.
Meie põhjavesi voolaku nüüd puhtuse rütmis,
kandes elu ja selgust maa sügavas südames,
kantagu tarkust ka meitesse ja puhastatagu me keha ja vaimu –
vihast, kurjusest ja valust.
Iga allikas kandku vaid elu mälu,
iga veetilk toogu hinge tasakaalu.

Las vesi mäletab puhast algust,
mitte ahnust, mitte hooletut kalkust.
Las ta peseb, mitte ei murra,
toidab, mitte ei torka ega surma.
Vesi hoiab meie mehi,
vesi hoiab meie naisi,
vesi hoiab lapsi ja rahvast,
kandes tervist, jõudu ja pikka iga.
Jõed laulavad rahu keelt,
järved peegeldavad selgust,
meri hingab ühes rütmis maaga
ja toidab rannad eluga.
Meie rahva süda on ärkvel.
Meie mõtted on selged.
Meie valikud sünnivad tarkusest
ja teenivad elu jätkumist.
Iga kodu on rahu pesa.
Iga pere kannab hoolimist.
Iga laps kasvab hoitud ringis,
kus armastus õpetab ja toetab.
Meie keel voolab vabalt ja soojalt,
meie laul ühendab põlvkondi,
meie vaikus räägib sügavat tõde,
mida süda tunneb enne sõnu.
Tarkus see liigub rahva seas,
koostöö kannab edu.
Ausus loob usaldust.
Selgus juhib samme.
Maa annab vilja õigel ajal.
Seeme teab, millal tärgata.
Inimene teab, kuidas hoida,
ja hoides kasvab küllus.
Eesti see olgu tasakaalus maa.
Rahvas olgu ühendatud hingamisega.
Minevik andku tarkust,
olevik loogu tugevust,
tulevik avanegu helgelt.
Me seisame selle maa hoidjatena,
teadlikult ja tänulikult.
Tulgu Tõde – Suur Valgus, mida ei saa varjata,
ta põletagu kõik varjud ja heitku maha valede maskid.
Avanegu rahva silmad,
nähtagu, mis on olnud,
ja tuntagu, mis peab lõppema.

Mingu sõda. Mingu viha.
Haihtugu nad kadunuks.
Tule tarkus. Tule rahu. Tule armastus.
Olgu meie rahva keel elu keel,
meie laulud kui võnkumine, mis tervendab maa enda südame.
Eesti – püha paik, tõuse taas.
Iga täht taevas – säragu ta meie kasuks,
olgu iga valgus taevas, meie hinge teeviit,
olgu taevane helk kui Looja hingus
ja mitte ükski valguskiir ärgu teenigu varju tahtmist.
Ärgu avanegu teed vürstidele, kes toovad orjuse,
vaid ainult neile, kes käivad armastuse valguses.
Olgu lukus kõik väravad, mis juhivad eksitusse,
ja valla need, kust voolab tõde, armastus ja vabadus.
Olgu Õhk, mida me hingame,
puhas ja helisev – täidetud valgusega.
Olgu Tuul, kes liigub üle põldude ja metsade,
kandmas rahu, rõõmu ja tarkust.
Olgu Vesi – allikates, järvedes, meredes –
kristallselge valguse peegel – puhastav ja äratav,
kandes elu, mitte hävingut.
Olgu Maa – meie emake,
viljakas, hingav ja kaitstud –
ei võtku vastu pimeduse samme,
vaid kannaku õitsengut, vilja ja püha rahu.
Olgu Tuli meie südameis –
äratav, mitte põletav,
soojendav, mitte hävitav,
valguse kandja igas kodus, igas vaimus.
Et Eesti rahval oleks küllust –
materiaalset ja ka vaimset.
Et oleks Õnne, mis ei kõigu,
Rahu, mis kestab,
Edu, mis sünnib koostööst,
ja Tarkust, mis näeb läbi varjude.
Olgu meie maa viljakas ja voogav elust.
Õitsegu meie aiad, põllud ja metsad.
Olgu igal seemnel jõudu kasvada
ja igal hingel koht siin maapealses rahus.
Olgu suurim kaitse üle Eestimaa,
nagu nähtamatu vikerkaar,
mis ei lase ligi neid, kes kannavad kavatsust,
mis ei too head – ei riigile, ei rahvale.
Olgu valgus meie kilp,
ja tõde meie mõõk.
Olgu armastus meie tee
ja vabadus meie laul.
Meie mõte loob,
meie sõna kannab,
meie süda juhib.
Nii on elu voolus.
Nii on maa hoitud.
Nii on rahvas kantud.

Valguses.
Selguses.
Armastuses.
Ruth Pukman

Põlv kondade hinge haavad marmor tahvlil

1. Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) Vasta teksti lõpus olevatele küsimustele 3) Kirjuta oma perekonna hingehaavadest marmortahvlil – kas ja kes sinu esivanematest on olnud sõjas, küüditatud, üle mere pagenud ning kui palju sellest tead, pead ja mõjutatud oled?
Meid on üli lihtne endast välja ehmatada vaid ühe ainsa õõvastava kaadriga sadistliku vere maa järje kordsetest tapa töödest. Mitte selle pärast et meil oleks kogemus vaid see tõttu et meisse on massi mõrva hirm sisse kasvatatud.
Aasta tuhandeid on Neitsi Maarja ja Maarja Magdaleena nimesse pühitsetud väe paik meie kodu näinud edasi tagasi trampivaid sakslasi venelasi rootslasi venelasi taanlasi venelasi. Tapetud meeste asemel on naised elu igas mõttes edasi viinud.
80 aastased mäletavad okupatsiooni ja genotsiidi mis rikkus nende lapse põlve. 60 nesed on dresseeritud tsiviil kaitse pideva tuuma sõja ootuse vaimus. 1990 ndate rahvas kibeles vana vanemate heietusi kuulamast rahutult patsi paela või põlv pükste trakse näppides minema aga jutud küüditamisest kodude hävitamisest ning võõrsile pagenud omastest jäid meelde ikka. Seda paremini et need söödeti tänastele emadele isadele sisse koos palju näinud memme pann kookidega.
Kasvasime Astrid Lindgreni raamatute näiliselt süütul ideaal maastikul. Rasmused võitsid alati kurjad onud nutikalt ära. Väike vend sai lõpuks ikkagi koera ja Karlsson oli oma isekuses siiski nunnu. Bullerby lapsed elasid turvalises talus ning Ilon Wiklandi joonistuste paistel kujunenud unistused ühendati meie vanemate igatsusega oma kodu järele. Ei vennad Lõvi südamed ega Aino Perviku Arabella kujutanud ettegi et NATO võib üks päev teise homme kusagil Eesti ürg looduses toimivatest taludest 12 ha sõja tandrit teha.
Ilon oli selle pärast rootsi kunstnik et tema pere jõudis enne küüditamisi Haapsalust üle mere. Tänased Tjorvenid ja Ronjad said sündida tänu sellele et nende esi vanemad pääsesid või naasesid. Represseeritud said puna pättide röövitud talu tagasi või teise asemele. Üle jäänud kasvatasid kurke ja kartuleid et kivi haaval kõhu kõrvalt oma maja rajada.
Lapsena teadsin et lähen maale elama mul saab olema 5 last ja palju loomi. Hoolimata sellest kui mitu tsiviil kaitse tundi nädalas meid kooli alustes varjendites külma sõja ajal tuuma sõjaks drilliti. Ilmselt see tõttu et meie põlv kond ehitas ära ei soovi enamus meie järglasi ei maale elama laste ega looma karja vaid maa ilma näha ja elu nautida.
Elu nautijad ei kujutaks pandeemia aegse kodu arestita ette nl perioodi elu raudse ees riide taga. Päriselt ei mõista oma riiklikud lapsed iial miks meid sõja hirmus dresseerituid on nii hõlbus trigerdada.
Päh! Igav! ütlevad nemad.
Oleme Leelo Tungla ristitud seltsi mees lapsed kelle vanemad käisid KGBs aru andmas ning kursuse kaaslased jäid vööt rajal järjestikku kolme musta auto alla kui keeldusid koos tööst „organitega“. Kaalume salamisi mis hetkel on aeg koos lastega isa maalt pageda. Enne esimest raketti või pärast esimesi hukkunuid?
Välis eestlase Arvo Pärdi „Ukuaru valssi“ kuulates jooksevad meil silme ees filmi kaadrid ning kõrvus meie enese perekondade Siberi ja sõja lood.
„Tuulepealne maa“ (Mihkel Ulman, Lauri Vahtre), „Tuulte pesa“ (Olav Neuland, Arvo Iho) „Tuulte pöörises“ (August Kitzberg) ja Elmo Nüganeni „1944“ jutustavad nendest kes Maarjamaalt ei lahkunud vaid lootsid. Varangul ja Sillamäel filmitud „Igitee“ (Mattila-Annila-Taska) jutustab karjala-ingeri rahva kauni Karjala muutumisest vere saunaks ning saamisest terroristliku impeeriumi osaks analoogselt Petseri Kuriilide Köningsbergi ning hiljem ka Krimmiga.
Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“ jutustab sinust ja minust. Ka nemad seal haua kivi all uskusid et sadisti ramm raugeb kohe kohe. Ometi selgub et ränd rottide rüüste retk võib kesta aasta kümneid. Sarnaselt 21 sajandi noortega ei aimanud Jaan Krossi „Wikmani poisid“ et otse kooli pingist minnakse rindele ning pooled jäävadki igavesti kaheksa teist kümne aastasteks.
Eerik N. Kross on diplomaat idealist analüütik utopist ja võitlev ekspert. Krossi poeg on otse kui sangar seiklus filmist ega ole kasutanud võimalust USAsse jääda. Samas on Eestist edasi tagasi üle rullunud okupatsioonidest üle maa ilmsel jutustamisel just parem et eestlanna Sofi Oksanen on oma esi vanemate puhastusest ning Stalini lehmadest kirjutanud Soomes kus ta ju ka sündis sest… Kaugelt paistab paremini.
Viimasel aastal on selgunud et globaalne õiglus on võimetu kollektiivset putinit taltsutama. Veel enam esi killeri kadudes ilmneb kibe tõde 20 aastaga on kremloidid üles kasvatanud paar kolm põlv konda aju pestud verelasi. Me ei saa Peipsi taguse põrgulise tõttu kunagi kindlad olla et jälle ei alga pikk tee düünides.
Neid ukrainlasi keda praegu küüditatakse ei lohuta aastate eest must valges teleris näidatud läti seriaal „Pikk tee düünides“. Sajad tuhanded kadunud lapsed kellest kasvatatakse ilmselt uusi verelasi ei arva midagi Raimonds Paulsi liigutavast hälli laulust mis on olnud eesti keelsena ka meie laulu peo kavas.
Hinge haava sügavus oleneb esi emade sisendusest. Verelasteks röövitud ukraina orvud on kujuteldamatu sügavusega haavadega. Nii piiritut traumat võib nüüd täis toppida traageldada ja lahastada millega iganes. Nendele loodetavatele uus orkidele on tulevikus lihtne suund kätte näidata Nursipalu polügoon on seal blinn minge tehke sinna vere maa baas tänu täheks kõige eest mida baatjadele võlgnete!
Olles üles ehitanud kolm 100 aastast talu ning need järgmistele peredele edasi andnud seisan oma ehitatud kodu õuel ning mõtlen 700 kodule mis jäävad kardetavasti RB-le ette ning 21 talule mis mattuvad ilmselt militaar polügooni alla.
Kui me laseme Nursipalu 21 talu hävitada et polügoon rajada on atškoo nahhui see on otsene teade nii Jumalale kui vere maale „kuratõ“ „tšuhnaad“ ei taha oma maad tehke kodudeta militaar tüher maale lahkesti oma baasid nii nagu 1939 aastal.
Soola või fosforiiti meie kadunud generatsioonide hinge haavadele?
Rail Baltic hävitab teisest otsast 700 kodu ja rammib rabade ürgsesse rahusse Eestimaad poolitava giljotiini näe kui äge seda pidi kremloide siia sõidutada ja meid endid Petšora taha küüditada. Ei mäleta või?
2014 aastast saadik sõjas olnud Ukraina abistamisel on eestlased sestap nii helded et meie geneetiline mälu ärkab ning üht aegu märkab Kiievi vürsti riigi vägevad on meie turva kilp ja kuuli vest velled võitlevad ja surevad otseselt meie eest. Super marketites hinna tõusuga võidu sürrealistlikult alaline laamendamine teatrisse või kirikusse mineku asemel näitab kui põhjalikku puhastust meie hinge haavad vajavad. Enne sõda ja jätkuvat hinna tõusu ette elada ega maa ilma koju kokku osta ei saa. Valu välja puhastada ning meele laadi ja elu korraldust muuta saab ja peab.
Jah painav ning muud kui vanasse monster mälusse tagasi kutsuv on okupatsioonide genotsiidi ja deporteerimiste ikka ja jälle meelde tuletamine. Üha riputame igal kenal kevadel Jeesuse uuesti ristile ning igas märtsi kuus kutsume pommid ja küüdi rongid vaimu silmas tagasi näe tulevadki uhhuu!
Kui ei mäleta mälestame ise ennast. Aamen.

1. Miks on meis nii lihtne halvavat sõjahirmu tekitada?
2. Kuidas meie eludepikkused haavad lahti kistakse ja meid paanikaga orjastatakse?
3. Mismoodi on okupatsioonid koos kaasnevaga talletunud erinevate põlvkondade (ala)teadvusse?
4. Mida leidsid varasemad generatsioonid Astrid Lindgreni raamatutest?
5. Miks on Ilon Wikland rootsi kunstnik, kelle Wonderland on Haapsalus?
6. Loetle selsamal mälu teemal loonud autoreid ja teoseid.
7. Milliseid loetletud raamatutest oled lugenud, milliseid filme näinud?
8. Kirjelda Krossi ja Oksaneni valikute erinevust.
9. Sinu suhtumine hüperpolügooni ja Rail Balticu rajamisse.
10. Miks on kaubanduskeskused iga heidutuse peale ostuhullunud rahvast täis?
11. Miks on eestlased olnud nii helded ukrainlasi aitama?

Veebruari 2026. aasta kõige olulisem esiletõst on – kahtlemata – Saturni ja Neptuuni konjunktsioon 0° Jääras .
Saturn liitub Neptuuniga Jääras 14. veebruaril 2026, kui protsess, mida Neptuun on alates 2026. aasta jaanuarist käima pannud, hakkab selgemat suunda võtma – asjad muutuvad järsku reaalseks .
Vahetult enne nende kahe kontakti 21. veebruaril 2026 toimub meil elektrifitseeriv päikesevarjutus Veevalaja ja Uraani kvadraadis 17. veebruaril 2026.
Saturni ja Neptuuni konjunktsioon 21. veebruaril 0° Jääras on nii oluline ja haruldane, et on raske mitte mõelda maailmale enne ja pärast 2026. aasta veebruari.
Olenemata sellest, kas Saturni ja Neptuuni joondumisest saab selgelt määratletud sündmus, mis varastab pealkirjad, VÕI külvab see seemne millelegi, mis määrab suuna tulevasteks sajanditeks, on see oluline lävepakuhetk.
Me elame erakordsetel aegadel!

Vaatame kuu kõige olulisemaid transiite :
1. veebruar 2026 – täiskuu Lõvis
1. veebruaril 2026 on meil täiskuu 13° Lõvis .
Täiskuu on Veevalaja stelliumi – Pluuto, Päikese, Marsi, Veenus ja Merkuuri – vastas, paludes tasakaalustada isiklikku autentsust ja kollektiivset suunda.
Täiskuu kutsub meid küsima: selles uues Veevalaja maailmas, millesse me paratamatult astume, milline on minu ainulaadne panus?
Kuidas ma saan püsida ühenduses suurema tervikuga (kogukonnad, tehnoloogia, hullumeelne tehisintellekti maailm, kuhu me siseneme) JA jääda truuks iseendale?
Vastus võib olla pisut möirgavam ja dramaatilisem, kui me harjunud oleme. Leo on siin selleks, et meile meelde tuletada, et meie ainulaadsus ei ole süsteemi viga, vaid just see asi, mille me peaksime sinna kaasa tooma.
4. veebruar 2026 – Uraan pöördub otse
4. veebruaril 2026 pöördub Uraan otse 27° Sõnni tähtkujus . See on Uraani teekonna viimane etapp läbi Sõnni – teekond, mis algas 2018. aastal.
Mis iganes Uraani missioon Sõnnis ka polnud – see transiit tähendas igale inimesele erinevaid asju, olenevalt sünnikaardist –, on see viimane välgulöök, mis paljastab selle, mis ikka veel tahab vabaneda, lükates asju õige ajastuse poole. See on nüüd või mitte kunagi.
See tähendab ka seda, et need on teie viimased paar kuud Uraanis teie Sõnni märgis. Suur peatükk on lõppemas.
See on aeg teha kokkuvõte sellest, mida Uraan on tekitanud, integreerida muutus ja näha suuremat pilti millestki, mille loomine võttis kaua aega (7 aastat).
6. veebruar 2026 – Merkuur siseneb Kalade tähtkujusse
6. veebruaril 2026 siseneb Merkuur Kalade tähemärki – ja sel kuul on siin üsna kiire!
12. veebruaril siseneb Merkuur varju 8° Kalade tähtkujus ja hiljem sel kuul, 26. veebruaril, pöördub Merkuur retrograadseks 22° Kalade tähtkujus.
Merkuur tundub sodiaagimärgi viimases osas pisut udune. Hea uudis on see, et see on esimene kord pika aja jooksul, kui Merkuuriga ei kaasne selles märgis Neptuun (ja alates 14. veebruarist) ka Saturn.
Nüüd ei keskenduta niivõrd keerulise kollektiivse süžee lahtimõtestamisele ja suurema konteksti dekodeerimisele – kuivõrd meie igapäevastele, seostatavatele kogemustele, mis on seotud meie elu Kalade piirkonnaga.
Kalade tähtkujus olles muutub meie meel automaatselt häälestatumaks – ta tajub alateadmisi, atmosfääri ja peeneid signaale, mida näiteks intellektuaalne Merkuur Veevalajas kahe silma vahele jätaks.
Merkuur Kalade märgis aitab meil ridade vahelt kuulata – ja see on praegu tõeline eelis, kuna taustal toimub Saturni ja Neptuuni loo ülesehitamine.
10. veebruar 2026 – Veenus siseneb Kalade tähtkujusse
10. veebruaril 2026 siseneb Veenus Kalade tähtkujusse . See on suurepärane uudis, sest armastusejumalanna armastab Kalade ookeani. Aphrodite ilmus ikkagi merekarbist!
Nii nagu Merkuuri puhul, on ka see esimene kord pikka aega, kui Veenus pole oma lemmikmärki Neptuuni ja Saturniga jaganud.
See tähendab, et saame keskenduda selle 3-nädalase transiidi nautimisele, eriti kuna suurema osa sellest on Veenus trigoonis Jupiteris Vähis, mis muudab niigi suurepärase transiidi veelgi paremaks!

14. veebruar 2026 – Saturn siseneb Jäära tähtkujusse
14. veebruaril 2026 lahkub Saturn Kaladest ja siseneb Jäärasse . Saturn sisenes Jäärasse esimest korda eelmisel aastal, 25. märtsil 2025, andes meile kolmekuulise aimu sellest, millest see uus tsükkel koosneb.
Saturn siseneb nüüd jäädavalt Jäärasse ja niipea kui see märki siseneb, hakkab see looma konjunktsiooni Neptuuniga.
Mõlema planeediga Jääras võime oodata väga konkreetset nihet, kus edasine suund muutub ilmselgelt ilmseks.
See nihe (selle peenem versioon) võis esmakordselt ilmneda eelmisel kuul Neptuuni sisenemisega märki, kuid Saturnil on komme asjad kristallselgeks ja ilmseks muuta – seega pöörake tähelepanu sellele, mis selle kuupäeva paiku toimub.
Saturn jääb Jäärasse 2028. aasta aprillini, tuues fookusesse teie kaardi teatud segmendi – ja eluvaldkonna. Põhjalikum aruanne Saturni sisenemisest Jäärasse avaldatakse lähemal kuupäevale.
17. veebruar 2026 – noorkuu ja päikesevarjutus Veevalajas
17. veebruaril 2026 toimub Veevalaja tähtkujus 28° juures noorkuu ja rõngakujuline päikesevarjutus . Varjutus on Uraaniga kvadraadis 27° Sõnni tähtkujus. See on tihe kvadraat!
Asjad võivad dramaatiliselt pingeliseks minna, kui Veevalaja vajadus jääda ideele truuks läheb vastuollu sellega, mis tundub päriselus jätkusuutlik.
Enne uude ajastusse astumist peab midagi vabanema.
Ükskõik kui häiriv see ka poleks, pea meeles, et Uraan pürgib alati vabaduse ja autentsuse poole. Mitte et Uraani ruut automaatselt murranguid tooks kaasa – aga kui midagi peakski ebastabiilseks muutuma, siis sellepärast, et see ei kuulu enam järgmisse peatükki.
18. veebruar 2026 – Päike siseneb Kalade tähtkujusse
18. veebruaril 2026 siseneb Päike sodiaagimärgi Kalade tähtkujusse. Palju õnne sünnipäevaks kõigile Kaladele!
Kalade hooaeg on see piirang, mil me seome lahtised otsad kokku ja mõtiskleme möödunud aasta õppetundide üle, andes mõtet 12-kuulisele päikesetsüklile enne uue algust.
Ja sel aastal toimib Kalade hooaeg ka puhvervööndina enne Saturni ja Neptuuni konjunktsiooni 0° Jääras – viimast sissehingamist enne suurt nihet.
21. veebruar 2026 – Saturn konjunktsioonis Neptuuniga 0 ° Jääras
21. veebruaril 2026 kohtuvad Saturn ja Neptuun 0° Jääras . Me ei saa piisavalt rõhutada, kui oluline see transiit on.
See joondumine ületab tavalise Saturni-Neptuuni 36-aastase tsükli raame. Miks? Sest see toimub sodiaagi kõige olulisemas punktis – Jäära punktis.
0° Jäär on kardinaalne punkt, mis tähistab Päikese suuna nihkumist – meie päikesesüsteemi gravitatsioonikeskust.
See joondumine on nii haruldane, et isegi efemeriidid ei ulatu ajas piisavalt kaugele tagasi, et saaksime jälgida, millal Saturn ja Neptuun viimati 0° Jäära juures kohtusid. Paljud allikad viitavad umbes 6000 aasta tagusele ajale. Saate aru. See on haruldane.
Kui Saturn ja Neptuun kohtuvad nullpunktis, avaneb energeetiline aken. Rohkem kui ühelgi teisel hetkel lähiajaloo jooksul tahame olla teadlikud sellest, mida me praegu külvame.
Täpsemad aruanded selle transiidi kohta avaldatakse lähemal kuupäevale.
22. veebruar 2026 – Veenus trigoonis Jupiteriga
22. veebruaril 2026 on Veenus 15° Kalade märgis ja Jupiter trigoon 15° Vähi märgis. Veenuse-Jupiteri trigoonid on teadaolevalt soodsad, kuid see on eriti soodne, kuna nii Veenus kui ka Jupiter asuvad oma eksaltatsioonimärkides.
Lisaks on Jupiter joondatud ka Siriusega, mis on öötaeva eredaim täht.
See on viljakas transiit, mis tõotab küllust, võimalusi ning kerguse ja voolavuse tunnet – tõeline õnnistus intensiivse kuu keskel.
Veebruaris on palju oodata – ja üksikasjalikumad aruanded päikesevarjutuse ja Saturni-Neptuuni konjunktsiooni kohta Jääras järgnevad kuupäevale lähemale.
PS: selle e-kirja jagamiseks sobiva veebiversiooni leiate Astro Butterfly veebisaidilt www.astrobutterfly.com

Lau-Sun-Tõde: VAIMNE ÄRKAMINE ON IGAÜHE SÜNNIÕIGUS. SEE EI OLE ERILINE ANNE. GEENIUS LOOB, MEDITATIIVNE INIMENE AVASTAB.
Igaüks võib olla Gautam Buddha. Mitte igaüks ei saa olla Michelangelo, mitte igaüks ei saa olla Friedrich Nietzsche.
Aga igaüks võib olla Zarathustra, sest vaimne ärkamine on igaühe sünniõigus. See ei ole anne nagu maalimine, muusika, luule või tants; see ei ole ka geenius. Geeniusel on tohutu intelligentsus, kuid see kuulub siiski meele valdkonda.
Valgustumine ei ole meelest, see ei ole intellekt; see on täiesti teistsugust laadi intelligentsus. Seega on esimene asi, mida meeles pidada, see, et mitte ainult Friedrich Nietzsche-sugused inimesed pole oma teekonnal avastamata jätnud iseennast; nad olid suured intellektuaalid, enneolematud geeniused — kuid kõik see kuulub meele juurde. Gautam Buddha, Laozi või Zarathustra olemine tähendab meelest väljumist, meeltevabas seisundis olemist. Pole tähtis, kas sul oli suur või väike meel, keskpärane meel või geeniuse meel; oluline on see, et sa oleksid meelest väljas. Hetkel, mil sa oled meelest väljas, oled sa iseendas.
Nii kummaline, et mida intellektuaalsem inimene on, seda kaugemale ta iseendast eemaldub. Tema intellekt viib ta kaugete tähtedeni. Ta on geenius, ta võib luua suurt luulet, ta võib luua suurepärast skulptuuri. Kuid mis puutub sinusse endasse, siis sind ei ole vaja luua — sa oled juba olemas. Geenius loob, mediteerija avastab.
— Osho, „The Golden Future“

Allolev on otse videost võetud täpne ja sõna-sõnalt ärakiri. See jäädvustab vestluse täpselt nii, nagu see toimus.
________________________________________
Mina olen David Allen Greer. Olen kirjanik ja autor, kes tegeleb tehnoloogia, tööstuse ja muu sellise teemadega. Varem olen olnud arvutiprogrammeerija, professor, tarkvaraarendaja ja IEEE Arvutiühingu president. Olen muuhulgas raamatute „When Computers Were Human“ ja „Crowdsourcing for Dummies“ autor.
1. peatükk: Arvutid ja tööstusrevolutsioon
Miks on arvutiteadus osa tööstusrevolutsioonist? Tööstusrevolutsioon seisneb tootmise süstematiseerimises. See seisneb ühtlase kvaliteediga, kui mitte ühtlase disainiga kaupade tootmises võimalikult madala hinnaga võimalikult suurele turule. Kui soovite kuupäeva, mida on lihtne meeles pidada ja mis lihtsalt paika paneb, siis valige 1776. See on minu kui kirjaniku jaoks kasulik, sest see on ka aasta, mil avaldati Adam Smithi teos „Rahvaste rikkus“.
Ja selle raamatu algus kirjeldab tööstusprotsesse, seda, kuidas me nendeni jõudsime ja kuidas me neid kasutasime ühtsete toodete loomiseks, millel oleksid suured turud. See suurendaks riikide rikkust. Need esimesed peatükid käsitlevad tööjaotust, ülesannete spetsialiseerumist ja töö süstematiseerimist. See raamat oli väga mõjukas mitte ainult tööstusringkondades, eriti Londonis, puuvillatootmises ja keraamikatootmises Põhja-Londonis, vaid ka teadusringkondades.
Sest neilgi oli suuri probleeme, mis vajasid süstemaatilist lähenemist. Astronoomia oli esimene. Olime astronoomiat kasutanud navigatsiooniks, aga tekkis küsimus, mis seal toimub ja kuidas asjad käituvad, millega inimesed tegelesid, ostes või rahastades teleskoope ja seejärel moodustades meeskonna vaatluste kogumiseks. Nad käisid ööst öösse observatooriumis ja kaardistasid taevast.
Ja taevakaartide kaardistamise käigus ei võta kaua aega, et mõista nende tekitatud andmeprobleemi. Oletame, et ühe tähe leidmiseks kulub öösel minut või kaks. See tähendab, et saate öösel leida paar sada, võib-olla isegi paar tuhat tähte. Kuid salvestatud arvud sõltuvad kellaajast, kuhu Maa või teie teleskoop on suunatud. Aastaajast, mil Maa oma orbiidil asub, saate tähtede kohta eri aastaaegadel erinevaid mõõtmisi.
See tähendab, et luuakse tohutu hulk andmeid, mis tuleb taandada absoluutseteks koordinaatideks, kuhugi kindlasse kohta kosmoses. See nõuab palju tööd ja aritmeetikat. Need observatooriumid, mis said salvestusi teha kahe või kolme astronoomiga, vajasid suurt gruppi inimesi, kes aitaksid neil need andmepunktid absoluutseks taandada, et nad saaksid neid oma taevakaardile sobitama hakata. See oli korduv töö. Seda oli palju. Probleem, millega nad kõik silmitsi seisid, oli see, kuidas seda teha kõige väiksema raha eest.
Osa sellest, mida me peame arvutite ja programmeerimise kõrgtehnoloogiaks, on ka süstematiseerimine, regulariseerimine, keerulise asja võtmine, mida saab teha mitmel erineval viisil, ja selle vormistamine, mida saab läbida kindlate sammude jadana.
Baasis ei pea keegi tegelikult teadma Halley komeedi tagasituleku kuupäeva. On teatud väheseid teadlasi, kelle jaoks see aitab universumit selgitada. Aga see on enamasti lihtsalt meeldetuletus, et seda objekti on ajaloo jooksul nähtud iga 75 aasta tagant ja see on ka sellisena jäädvustatud. Aga 18. sajandi lõpus küsis grupp prantsuse astronoome, teades, et see on tulemas, kas me suudame selle välja selgitada?
See oli proovikivi teadusele, mis oli enne neid arenenud, selliste inimeste nagu Kopernik ja Galileo teooriatele. Küsimus oli, kas nad saaksid määrata kuupäeva? Kas nad saaksid määrata päikesele lähima kuupäeva? Ja kas nad saaksid seda matemaatiliselt teha? Ja see on tegelikult mingil määral keeruline probleem isegi praegu, kuigi meil on kõik programmid selle tegemiseks, sest see hõlmab mitme suure objekti asukoha määramist ja nende liigutamist läbi kosmose, samal ajal kui jälgitakse komeeti päikesesüsteemi ümber.
Ja nad jagasid töö. Sellest saab arvutiteaduses võtmeteema, mille töötasid välja inimesed ja suhteliselt tagasihoidlikud mehaanilised seadmed enne, kui me hakkasime sinna elektroonikat lisama ja kiirustasime programmide, tehisintellekti ja kõige muu juurde. Me lahendasime arvutiteaduse probleemid, sest see oli jagatud töö. Halley komeedi esimese tagasituleku jaoks töötasid kaks inimest esiteks Maa ja teiseks Jupiteri asukoha kallal, sest Jupiteril on Päikesesüsteemi liikumisele suur mõju. Seejärel jälgis teine astronoom komeeti, mis on üsna väike ja millel on vähe mõju teiste asjade liikumisele selle orbiidil.
Ja nad nuputasid välja, kuidas seda teha ja teha seda korduvalt, korduvalt ja viisil, mis võimaldas nende tööd üle kontrollida. See on omamoodi järjekordne teema – asi pole ainult hiilgavas taipamises, vaid ainult algoritmides. Asi on selles, kuidas leida vigu, valesid liitmisi, valearvestusi ja isegi arusaamatusi, arusaamatusi toimuva kohta. See protsess, mis kestis umbes kuu aega, lõi aluse tulevastele asjadele. Eelkõige lõi see aluse merenduskalendritele.
Arvutamine kui uurimisvahend
Nagu ma ütlesin, oleme sina ja mina elanud kogu oma elu teadmata Halley komeedi järgmist tagasituleku kuupäeva. Meie elu läheb edasi. Kui see tuleb, on see suur pidu ja ma loodan, et seda on paremini näha kui viimati, kui see 80ndatel tuli. Aga see on lihtsalt pidu, see on lihtsalt odomeetri pöördumise jälgimine.
Suuremad probleemid on seotud tootmisega seoses meie elamise, enda toitmise, riietamise, peavarju pakkumise, kaupade ja teenuste tootmisega. Peamine oli kaubandus ja ookeanilaevad. Teadmine, kus nad asuvad. Kui maad enam ei näe, kuidas sa tead, kus sa oled?
Enne 17. sajandit elanud astronoomidel oli palju erinevaid meetodeid, mis olid mõnevõrra juhuslikud ja hõlmasid järgmist: „On kevad, me teame, et see täht on meie sihtkoha kohal, me läheme välja, suuname laeva tähele ja palvetame, et me kohale jõuaksime.“ Nad ei teadnud, kus nad Maal asuvad. See nõudis pikkus- ja laiuskraadide arvutamise mõistmist. Ja laiuskraadi on üsna lihtne saada, vähemalt põhjapoolkeral.
Uus kodu uudishimulikele meeltele
Ajakirjad, liikmelisused ja tähendus.

Hakka Big Think liikmeks
Pikkuskraad on palju keerulisem ja see nõuab tähtede asukoha tundmist Maa kindla punkti suhtes. See teadmine tuleb raamatusse kirja panna ja seda tuleb teha mitu aastat ette, sest need raamatud antakse kaptenitele ja lastakse üle ookeanide laiali, kaugel sellest kindlast punktist, mis uurimiste algusaegadel oli üks kolmest punktist: London, Amsterdam või Pariis. Nende raamatute täpseks koostamiseks oli vaja süsteemi, mis võimaldaks teil nii arvutusi teha kui ka neid teistmoodi tagasi võtta, sest üks arvutuste varastest pioneeridest, Charles Babbage, avastas Babbage’i reegli, mis ütleb, et kaks erinevate inimeste poolt samal viisil tehtud arvutust kipuvad tegema samu vigu.
Käsitsi arvutamise käigus näib juhtuvat vigu, mis panevad kõik komistama. Mitte alati, aga on olemas tendents, et kui üks inimene teeb vea, teeb selle ka järgmine. Seega tuleb probleemile läheneda teistmoodi ja eelkõige teistmoodi, mis vead paljastab. Seda arutleti 18. sajandi lõpus Londoni merendusalmanahhis ja võrreldavas väljaandes Pariisis.
Nad ei mõelnud välja mitte ainult jagamisviisi, kuna nad tahtsid teada saada mitme objekti asukohta, seega jagasid nad selle arvu erinevate inimeste vahel, ning seejärel viisid, kuidas neid arvutusi tagasi võtta viisil, mis vead paljastas. See oli nende poolt oluline uuendus.
See viis nende publikatsioonideni ja see omakorda maadeavastuste ajastuni ning globaalse kaubanduse, globaalse ookeanikaubanduse alguseni. Kaubandus, mis nõuab laevade silma alt ära minekut ja mis muidugi viib väga otseselt industrialiseerimiseni tänapäeva maailmas.
Rahva olemasolu mõõtmine
Sama lugu oli ka mõõdistamise kohta. Ameerika Ühendriikides oli 19. sajandi alguseks probleem Ameerika Ühendriikide tegeliku asukoha, piiride ja piirangute väljaselgitamisega. See hõlmas esmalt rannikute mõõdistamist ja seejärel sisse liikumist. See nõudis taas merenduskalendri kasutamist kohtade asukoha kindlaksmääramiseks.
Aga palju arvutusi, sest põhimõtteliselt laotakse üle maa hunnik kolmnurki. Saab välja selgitada, kus asuvad kolmnurga kaks nurka, ja nendest kahest nurgast saab kolmandani jõuda ja sellest kolmandast nurgast saab uue kolmnurga ning edasi liikuda. See osutus eriti Californiasse jõudes keeruliseks, sest oli väga raske teha kõiki arvutusi, mis olid vajalikud selle tohutu ruumi heaks mõõtmiseks.
Ja seda oli eriti vaja, sest hulk inimesi arvas, et neile kuulub kuskil maa. Mõeldes, et neile kuulub maa, pidid nad teadma, kus see asub. Nad ei saanud öelda, mis asub sellest kaljust selle mäeni või selle puuni. Neil pidid olema täpsemad punktid. Lepingud, mis kujundasid Läänt ja Ameerika Ühendriike, nõudsid sisuliselt uutelt osariikidelt maaomandi ja maa asukoha kindlaksmääramist.
Nad kõik seisid silmitsi sama probleemiga – kuidas võtta ja töödelda suuri andmemahtusid –, mis nõudis neilt tööstuslikku mõtlemist, et mõelda, kuidas need kaks osa kokku sobivad. Arendatakse teisi süsteeme, mis püüavad seda kiiresti teha, et saada esimesi lähendusi, et numbreid piisavalt lähedaseks saada, et piiride vead oleksid suhteliselt väikesed ja neid saaks kohalike läbirääkimiste käigus lahendada.
Just see süstematiseerimise, vigade parandamise, ligikaudsete väärtuste leidmise ja nende tsiviilsüsteemidena toimima panemise protsess ajendas mind uurima inimarvutust ja seda, millise aluse see pani tänapäevasele arvutiajastule.
Inimarvutitest mehaaniliste arvutiteni
Neid õppetunde hakati esmakordselt kasutama peamiselt 18. sajandil, kus inimesed tegid tööd käsitsi, peamiselt, kuid mitte ainult astronoomia või geodeesia jaoks. Üks arvude ja arvutamise ümber süstemaatiliste protsesside loomise aspekte oli see, et inimesed hakkasid väga kiiresti küsima: “Mida saab masinatega teha?”. Liitmismasina idee, masina, mis suudaks liita kaks arvu, ulatub tagasi praakimise aega. Sellel on pikk, pikk ajalugu. Idee, et numbreid saab esitada ratta pööramisega ja kui ratas pöörleb ümberringi, pöörleb ka järgmine ratas, oli varakult hästi välja töötatud.
Siiski polnud see tegelikult osa protsessist. Seega midagi, millele sai toetuda. Industrialiseerimisest rääkides ehitatakse põhimõtteliselt protsesse, mida saavad teha inimesed, kes algupäraselt ei tea, mida nad teevad, või täpsemalt öeldes. Nad teevad midagi, milles nad omandavad oskuse, mille samme nad mõistavad ja õpivad neid tõhusalt tegema, kuid nad ei mõista tingimata teadust ja nende taga olevaid ideid. 19. sajandi alguses toimus suur plahvatus masinate, hoobade ja hammasrataste võimete osas.
Ja on olemas uuring ühenduste kohta, näiteks mehaaniliste õlgade kohta, mis ühenduvad omavahel. Mida nad seda teha saaksid, ma ei usu, et see on päris kadunud. Olen kindel, et leidub mehaanikainsenere, kes peavad mulle sellest loengu. Aga see on midagi, mis on kindlasti meie igapäevasest mõtisklusest ja isegi mittespetsialiseerunud üliõpilaste mõtisklusest kadunud. Üks inimestest, keda see paelus, oli inglane nimega Charles Babbage.
Ta on 19. sajandi algus. Tema isa oli pankur. Kuna tema isa oli pankur, oli ta seotud ka Kariibi mere kaubandusega. See tähendas, et ta oli tuttav paatidega, mis läksid Kariibi merele, et koguda peamiselt suhkrut ja tuua see Ühendkuningriiki. See on punktis, kus süstemaatiline laevandus hakkab tõeliselt hoogu koguma. See ei hakka päriselt mõjuma enne tööstusajastu algust, mil paadid sõidavad graafiku alusel.
Ja sa tead ajakava ja enam-vähem kuupäeva, millal nad tulevad. Babbage õpib Cambridge’is. Ta õpib astronoomiat, satub sellest lummusesse, satub matemaatika lummusesse. Siis hakkab ta mõtlema, kuidas saaks matemaatikat mehhaniseerida? Mida sellega peale hakata? Ta oli ülikoolis käies kirjutanud paar asja, mis mitmes mõttes täitsid ruume ja kujundeid iseenda väiksemate versioonidega, et näha, kuidas neid ligikaudselt kirjeldada.
Ja millised süsteemid töötaksid ja millised mitte. Millalgi sel varajasel perioodil hakkas ta tegelema artiklite almanahhiga. Lõpuks sai temast selle nõuandekogu liige. Siis avastab ta oma reegli, et kaks inimest, kes teevad sama arvutust samamoodi, kipuvad tegema samu vigu. Teine ülesanne, mis hakkab tekkima ja millega ta tegelema hakkab ning mille vastu huvi tunneb, on kindlustuse ja selle taga oleva tõenäosuse mõistmine.
Kindlustus on mingil määral justkui hoiukonto, mitte midagi enamat. Need on säästud, mille saate hoiukontole rahaks teha surma korral või tervisekindlustuse puhul, mis juhtub hiljem sajandil, kui jääte haigeks. See tähendab, et panka juhtivad inimesed peavad teadma, kui palju raha nad tõenäoliselt välja maksavad. Selle mõistmine, selle matemaatika, tõenäosuse matemaatika, on alles tööstusrevolutsiooni alguses, aga tööstuselus hakkab see tõeliselt kanda kinnitama 19. sajandi alguses.
Ja see hõlmab teist tüüpi tabelite loomist, mida nimetatakse suremustabeliteks. Need näitavad, kui kaua keegi tõenäoliselt elab, arvestades, et ta on nii kaua elanud. Need sõltuvad suuresti andmetest ja sellest, millised inimesed on. Neid ei tehta suure populatsiooni jaoks, sest inimeste eluviisis, toitumises, töös ja perekondades on erinevusi. Seega kiputakse seda tegema väiksemate rühmade jaoks ja see tähendab, et tuleb luua palju selliseid tabeleid ja töödelda palju andmeid.
Babbage mõtiskles selle üle ja hakkas taipama, et nii astronoomia kui ka nende kindlustustabelite jaoks oli olemas üks levinud arvutusviis, mis võis olla väga kasulik, kuid tolle aja standardite järgi väga aeganõudev. See oli põhimõtteliselt kõvera sobitamine andmetega. Teil on need punktid ja te tahate, et kõver läheks neist sujuvalt läbi, et saaksite punktide vahel hinnanguid teha ja kõvera lõpust kaugemale projitseerida, et aru saada, kuhu see võiks minna.
Ja Babbage’i peal koitis talle, et seda arvutust saab tegelikult taandada paljudele liitmistele, väga suurele hulgale liitmistele ja lahutamistele. See tähendas, et ta sai kokku ühendada hulga selliseid liitmismasinaid ja luua masina, mis suudaks seda teha lihtsalt vända abil lihvides või, nagu ta ise arvas, auru abil. Ta töötas raudteede ja aurutehnika väga varajasel ajastul ning nägi oma masinat veduridisaini pärandina. Ta valmistas masina, millel olid väga suured käigud ja numbrid ning mille sihverplaadid olid valmistatud hästi töödeldud messingist.
See protsess ületas ilmselt tema aja insenerivõimeid. Tema juhtiv insener andis Briti inseneriteadusele olulise tõuke ja edendas seda nii Babbage’i heaks töötades kui ka hiljem. See oli ilmselt ka vale kontseptsioon, millest lähtuda. Masinaid luuakse väga sageli metafooridena. Me ehitame masina millegi sellise tegemiseks.
Babbage ehitas masinat, mis tegi arvutusi nagu raudteevedur. Raudteevedurid polnud siis veel täiesti ohutud ja töökindlad. Nad alles õppisid palju nende ehitamise kohta.
Babbage ei saanudki oma mõtetega hakkama. Ta ehitas hulga mudeleid. Ta ehitas mitu, mis demonstreerisid kontseptsiooni tõestust. Ta suutis mitte soovitud kõverat, vaid palju lihtsamat kõverat andmetele ja masinasse sobitada, mis tegi meile teadaolevad arvutused vähemalt korra läbi.
Seejärel ehitas ta palju toorikuid masinale, mida ta ehitada tahtis. Seetõttu jätsid Babbage ja tema ideed pärandi sellest, mida nad püüdsid teha, rohkem kui see, mida nad tegelikult tegid. Ta püüdis süstematiseerida arvutusi, et ta saaks hakkama suuremahuliste arvutustega mõlemal juhul, sobitades kõveraid andmetele ja muu sellisega. Tal olid kaasaegsed, kes olid intellektuaalselt otsese seose poolest, palju olulisem, George Bool.
Kaasaegse arvutiteaduse kellavärgi alused
George Bool kirjutas raamatu pealkirjaga “Mõtteseadustest”. Nüüd tunneme neid mõtlemisseadusi Boole’i algebrana, mis on kõigi elektrooniliste vooluringide ja arvutite kavandamise analüüside aluseks olev põhivahend. See seos on olnud igavesti hästi teada ja mõistetud. Babbage kadus mõneks ajaks ja ka täpne intellektuaalne seos pole nii selge, kui ei vaadata süstematiseerimist, tööstusprotsessi ülesehitamist, tööd arvutite maksumuse vähendamiseks ja nende viimiseks suuremasse keskkonda.
Selles mõttes oli tal tohutu mõju ja ta on tänaseni oluline tegelane. Peaaegu 30, 40 aastat pärast Babbage’i teostust ehitasid rootsi isa ja poeg Babbage’i idee põhjal ühe sellise masina ning see oli kellatehnoloogia abil täielikult funktsionaalne. Kellad on palju väiksemad, nendega on sellises mastaabis palju lihtsam töötada, nad vajavad vähem energiat ja neil oli palju standardiseeritud osi, millest nad said laenata. Eelkõige on oluline roll nii laiemas teaduses kui ka arvutiteaduses põikkelladel, mis olid veel mitte nii kaua aega tagasi domineeriv tehnoloogia.
Kellad olid üks esimesi keerukaid tehnoloogiaid, mis 18. sajandil laialdaselt levis. Põrkekellad – pendliga kellad väikese hammasratta ja väikese asjaga, mis teeb klõpsu, kella, klõpsu, kella, tiksu, tiksu, tiksu, tiksu. Need uudsed tehnoloogiad olid sageli pakendatud viisil, mis tegi neist sisuliselt luksuseseme, millekski, mis oli rikastel. Kuid väga kiiresti muutusid need tavaliseks ja võimaldasid industrialiseerimist, näiteks määrates kindlaks tehase lahtiolekuajad.
Sa ei vaja kella, kui pead talu. Võib olla paar asja, mille puhul tunni või minuti teadmine on kasulik. Aga enamasti järgid päeva loomulikku rütmi ja neil loomulikel rütmidel on väga suur veapiir. Võid neist 15 või 20 minutit mööda lasta ja kõik on korras.
Kui asutate tehast, kui viite inimesi kokku, et nad koos töötaksid ja koostööd teeksid, ja kui jagate ülesande lineaarseks protsessiks, mis oli üks esimesi asju, mis juhtus, kirjutab Adam Smith nööpnõelte valmistamisest. Täpsemalt öeldes on see protsess, kus traat lõigatakse, teritatakse, sellele nõelapea pannakse, see pannakse paberisse, millega kavatsete seda müüa, ja edasi liigutakse. See on lineaarne asi. Peate tegema ühe sammu enne teist.
Ja kui jagate selle erinevate inimeste vahel, tähendab see, et teil peavad olema inimesed kõigi etappide jaoks. See tähendab, et nad kõik peavad samal ajal kohal olema. Selleks oli tõesti vaja kellasid. Teaduslikust vaatenurgast muutis see paljud mõõtmised huvitavamaks, eriti asukoha mõõtmised. Seda oli vaja pikkuskraadi määramiseks. Seda oli vaja asukoha määramiseks Maal.
Seetõttu sai sellest oluline tehnoloogia ideede levitamiseks, nende viimiseks inimesteni, keda huvitasid kellad – nende tööpõhimõte, viis neid täiustada, mida nendega peale hakata – kellamehhanismid, mis said osaks teistest tehnoloogiatest. Arvutiteaduses sai kell, hammasratta tiksumine, arvutiteaduse osaks, sest sellest sai trummipõrin, mis läbis arvutusseadmete põhimehhanisme. Nagu ikka, ei lasknud sa oma masinal metsikult töötada.
Teil oleks seade, mis tiksuks-taks, tiksuks-taks, mis juhiks teisi elemente, teisi osi. See võimaldas neil mõelda masinatele, mis suudaksid süstemaatiliselt ja korrektselt arvutusi teha. See andis neile meetodi nende juhtimiseks. Aga mis veelgi olulisem, see andis neile tehnoloogia, millele edasi ehitada, mille üle mõelda.
Öelda: „Olgu, me teame, et see töötab aja mõõtmiseks. Kuidas see töötab andmete kogumiseks? Kuidas see töötab ajastuse liitmiseks? Mida me saame sellega teha?“ Need kellamehhanismid on sügavalt juurdunud industrialiseerimisse, sügavalt osa arvutamisest ja osa tööriistadest, mida inimesed kasutasid järgmise põlvkonna seadmete ehitamiseks ja kasutamiseks mõtlemiseks.
2. peatükk: Standardimise jõud
Standardid on tööstusmaailma oluline osa. Asjade ehitamine standardmudelite ja standarddetailide järgi ulatub peaaegu aastasse 1776. Tavaliselt osutame Remingtoni tehasele Connecticutis ja tööriistadele, mida nad standardsete tulirelvade ehitamiseks kasutasid.
Kuid tegelik standardiseerimisprotsess, mis on loonud tänapäeva, on sellest palju uuem ja sellel on palju laiem ulatus, mis hõlmab arvutusmatemaatikat, mis hõlmab andmeid palju sügavamalt ning omakorda mõjutas seda, kuidas me arvutame ja kuidas me andmetega töötame. Kõige selle põhieesmärk on kulude vähendamine, pingutuse vähendamine ja ideede edastamine ka kõige vähem koolitatud inimestele.
Kui kavatsete suuremahulist andmetöötlust teha, vajate kaasatud inimesi, kes pole nii haritud kui teie, kes saavad selle osaga hakkama ja kes oskavad juhiseid järgida. Kui vaadata 18. sajandi lõpu, 1780. ja 1790. aastate merenduskalendritesse tehtud algseid arvutusi, siis neid tegid inimesed, kes panid need paberile, igaüks kasutas oma meetodit, igaühel olid väikesed nipid asjade tuvastamiseks ja täpsete arvutuste meeldejätmiseks. Seal oli liitmiste ja lahutamiste kogum, mõned korrutustehte ja kui seda üldse vältida sai, siis pikki jagamistehte ei tehtud.
Seal on nende kollektsioon, mis kuulus ühele inimarvutile, nagu neid kutsuti, mis töötas Briti merendusalmanahhi heaks ja elas Ameerika Ühendriikides. Ta tegi oma tööd siin ja saatis need laevaga Londonisse, kus need lisati merendusalmanahhi. Tal oli oma tee ja tal oli ka üsna kitsas käsi. Ta ei osanud sirgjooneliselt kirjutada. Kui tema materjale üle vaadata, tuleb olla väga ettevaatlik ja veenduda, et oled arvutuse õigel real ega ole valele reale hüpanud. Ta suutis selle tööle panna ja oli selles üsna edukas.
Mitte igaüks ei osanud seda kirjapilti dešifreerida. 20. sajandi alguseks nägime inimesi seda tegemas ruutpaberil, kus kõik read olid joondatud. Hakkasime nägema, kuidas inimesed tehteid rida-realt tuvastasid, eriti 19. sajandi keskel Inglismaal, kui nad tegid pealkirjade salvestusi. Meie tegime neid ka siin, aga nad olid meist süstematiseerimises ees. Ilmastiku puhul tegime seda veidi hiljem, 1870. aastatel.
Standardimine kui teaduslik vajadus
Ilm nõuab palju andmeid, sest kui vaadata ilmakanalit, kui vaadata oma telefoni ja jälgida pilvede liikumist, siis on pilvi, mis tabavad ühte meie suurlinnapiirkonna osa, kuid ei taba teisi osi, ja need ei ole nii erinevad, nii kaugel teineteisest. Seega on täpsete ilmaennustuste saamiseks vaja palju andmeid, mis ulatuvad kaugemale lihtsalt üldisest väitest, et sel päeval võib selles suurlinnapiirkonnas nii kuumaks minna. Kui me selleks võrgustiku lõime, olid meil inimesed, kes andmeid kogusid. Koguda oli rohkem andmeid. Sademete, sademete ja niiskuse saamise viis oli veidi peenem ja nõudis teatud hulgal aritmeetilisi arvutusi.
See nõudis, et sa oleksid võimeline töötama inimestega, kes polnud ülikoolis käinud, sest sa ei saaks neid piisavalt, kui piirduksid ainult ülikoolilõpetajatega. See sundis nii ilmastikuinimesi kui ka teadlasi tervikuna standardiseerimise kohta küsima. Kuidas me järgime tööstusmustreid ja viime asju edasi viisil, mis tehakse alati samamoodi, mis kasutab alati samu meetodeid, mis annab alati samu tulemusi ja mida igaüks saab tõlgendada?
Standardimise tänapäevase tähenduse mõttes seostan ma seda eelkõige Esimese maailmasõjaga ja kui tahta ühte inimest, kes vastutas selle eest rohkem kui keegi teine, kes oli suur juht, siis see on Herbert Hoover. Hoover oli insener. Ta oli mäeinsener, mis tähendab, et tema ehitatavad suured ehitised on tunnelid ja müürid ning asjad tunnelite ja rikastusjaamade toetamiseks, mis on põhimõtteliselt basseinid ja muud suured ehitised. Kuid ta mõistis ka, et standardiseerimise korral saab insenerimeetodeid rakendada ka teistele toodetele.
Ta töötas ajastul, mil asjad, mida me iseenesestmõistetavaks peame, näiteks poldid, teate küll, teil on mutter, teil on polt, panete need kokku ja saate neid kruvida ning need töötavad, sest nad on samad, ei olnud standardiseeritud. Kui ostate neid ühelt tootjalt, siis need ei sobi teise omadega. Ta väitis, et on palju asju, mis standardvormide järgi tootmisel suurendaksid meie tööstusprotsesside ulatust, võimaldaksid meil toota rohkem tooteid rohkematele inimestele madalamate kuludega ja laiendaksid meie tegutsemisvõimalusi.
See viis mitmete institutsioonide tekkeni, millest üks oli Riiklik Standardite Instituut, mida tol ajal kutsuti Riiklikuks Standardite Bürooks. Erastandardiorganisatsioonidel, minu endisel organisatsioonil IEEE-l ehk Elektri- ja Elektroonikainseneride Instituudil, on suur standardirühm, mis tegeleb elektristandarditega. On olemas Ameerika Riiklik Standardite Instituut, mis tegeleb paljude teiste standarditega, sealhulgas arvuteid puudutavate standarditega.
Kui kõik lähevad ja teevad oma asja, võib see olla väga hea, sest see tähendab, et uurite ja selgitate välja, mis toimib ja mis mitte. Aga mingil hetkel peate hakkama keskenduma tootmisele, vähemalt teatud probleemide puhul. Sellistel juhtudel on vaja standardeid. Arvutiajastu arenedes hakati üha enam uurima standardseid arvutusviise, algoritmide väljendamise standardseid viise ja programmide väljendamise standardseid keeli.
Kõik see sai arvutiteaduse võtmeosaks, mis oleks ilma vastavate standarditeta olnud palju kallim ja aeglasem. Tänapäeval küsivad ettevõtted ja üksikisikud muuhulgas: „Kuidas ma saan neid oma probleemi lahendamiseks kasutada? Kuidas ma saan neid luua, laiendada ja laiendada?“ Seega on see praegusel hetkel arvutiteadusega nii sügavalt seotud, et ilma neid mõistmata on väga vähe teha.
Hariduse standardiseerimine
19. sajandi alguses mõisteti ja kasutati neid parimal juhul ebamääraselt. Me elame standardiseeritud maailmas ja industrialiseerime paljusid asju. Üks neist asjadest, mida me teeme, mida me toodame suures mahus ja madala hinnaga, on haridus. Enne 20. sajandi algust, tegelikult 19. sajandi lõpus, tehti mõningaid pingutusi, kuid haridus oli Ameerika Ühendriikides täielikult kohalik asi.
See oli midagi, mille kohta paljud inimesed sõna võtsid ja raamatuid ning näidisõppekavasid pakkusid. Peamiselt New Yorgis oli kirjastusi, mis andsid välja laialdaselt kasutatavaid õpikuid, näiteks lugemismaterjale, mis aitasid lastel suureks kasvada. Aga kui sellele mõelda, siis väljaspool kohti, kus laste transport oli suur ja lihtne, ajastul enne koolibusse ja sillutatud teid, oli klassiruum sageli üks õpperuum.
See oli grupp lapsi koos ühe õpetajaga, kes oli seal lühikest aega, andis endast parima ja liikus edasi. 20. sajand hakkas seda edasi viima. See ulatub tagasi 19. sajandisse. Kuid Carnegie töö pärineb tegelikult 20. sajandist ja käsitleb suures osas kõrgharidust, ülikoole.
Carnegie töö pärineb tegelikult 20. sajandist ja käsitleb suuresti kõrgharidust, kolledžeid. Ma arvan, et tehniliselt on ta Carnegie, praeguse US Steeli asutaja. Kolledžites on meil standardne haridusmaht, mis annab sulle bakalaureusekraadi. Sada kakskümmend tundi kunstide bakalaureuseõppes, sada nelikümmend kuus tundi õppetööd loodusteaduste bakalaureuseõppes. Sa võtad teatud arvu aineid, ainetel peab olema kindel jaotus ja need peavad kokku tulema teatud aja jooksul.
Need standardid töötati välja Carnegie Instituudi töö tulemusena. Ta rahastas väga erinevate ainete uuringuid, mis küsisid, milline on parim viis nende õpetamiseks. Kõige kuulsam on 1910. aasta meditsiinihariduse uuring, Flexneri aruanne. Flexneri aruandes uuriti, kuidas meditsiini arstidele õpetati, milliseid asju õpetati, millised olid erinevad tavad ja millised olid parimad tavad. Selles küsiti, kuidas saaksime koolitada võimalikult palju ühtlase haridusega arste madalaima hinnaga.
Selle raporti keskel on rida, mis viitab sellele, kuidas me peame pühendama oma meditsiinihariduse inimestele, kes saavad kogu oma karjääri meditsiinile pühendada. Paljud ülikoolide dekaanid noomisid seda ja ütlesid: „Hea küll, me ei pea enam naiste pärast muretsema, sest naised võtavad vaba aega, naistel on pered, naistel on muud kohustused.“ Enne seda olid meditsiinis naistele rollid. Nad tegelesid imikute, rasedate ja surevate vanuritega.
Nad olid osa meditsiiniringkondadest ja Flexneri raport lükkas nad uksest välja. Kui vaadata sufražettide liikumise algusaega Ameerika Ühendriikides, siis naised, kes piketeerisid Valge Maja ees, naised, kes kandsid kollast vööd, naised, kes lobistasid osariikide valitsusi hääleõiguse saamiseks, siis olid nad valdavalt arstide tütred. Neil oli aega, neil oli raha ja nad pidasid vimma, sest nad ei saanud meditsiiniringkondades kohta, võib-olla peale õe ameti.
Mis juhtus pärast seda, kui Flexneri aruanne kõrvale kaldus hetkeks standarditest ja naasis arvutiteaduse juurde. Loodusteadused vaatasid naisi, kes olid õppinud meditsiini, ja ütlesid üldiselt: „Te olete toredad inimesed, palun minge ära.“ Keemia ütles: „Me ei saa lasta naistel keemiat õppida. See kahjustab nende võimet lapsi saada ja tõenäoliselt ka meeste võimet lapsi saada.“ Bioloogia ei olnud see valdkond, mida me täna tunneme, ega ka füüsika.
Matemaatikud, kes olid nii tollal kui ka praegu meeleheitlikult õpilaste järele hädas, ütlesid: „Naised võtavad nad vastu. Neist võivad alati keskkooliõpetajad saada.“ Hetkega muutub keskkooli matemaatika õpetamine feministlikuks. Naised näevad võimalust ja haaravad sellest kinni. Nad haarasid ka töökohti arvutamise ja muudes valdkondades, sest meditsiiniharidust standardiseeriti.
See kehtis ka teiste haridusvormide kohta. See lõi ülikooli standardvormi, mida meie Ameerika Ühendriikides mõistame ja teame, kuidas see toimib. Nende standardite juured olid Carnegie Instituudi 20. sajandi alguses koostatud aruannete seerias. Oli aeg, mil kolledži kursuse ainepunkte nimetati Carnegie ainepunktideks. See on suures osas mälust kadunud.
Oli institutsioone, mis ütlesid: „Me muutume rikkamaks. Me oleme produktiivsemad. Me saame anda rohkem rohkematele inimestele, kui teeme seda standardsete meetoditega.“ Carnegie oli oluline, Hoover oli oluline, aga ka paljud teised organisatsioonid olid. Arvutiteadus sai sellest kasu, sest ilma standardiseerimiseta kritseldab see paberile. Standardiseeritud mõtteviisiga saab hakata inimesi seda tegema, kes pole selleks väljaõppe saanud ja kellel pole projektijuhtide haridust. See suurendas oluliselt arvutusmeetodite võimsust ja kasutamist.
3. peatükk: Inimkogemuse arvutamine
Praegu, kus me Washingtonis istume, asub vana patendiamet. 1850. aastatel ühendati see koht Ameerika Ühendriikides esimese telegraafiga. See kulges siit Baltimore’i. Esimene sõnum, mis sealt edasi jõudis, oli kuulus “Mida on Jumal loonud?”. Need olid lihtsalt inimesed, kes olid hullupööra tehnoloogiasse armunud ja ütlesid: “Mu jumal, me saame Baltimore’iga rääkida ja see on nagu see oleks siinsamas, mitte kusagil 25 või 30 miili kaugusel teel.”
Teist küsimust me ei mäleta. Teine sõnum oli: „Mis kell seal on?“ Sest sel ajal oli igal linnal kohalik aeg, mida mõõdeti selle järgi, millal päike keskpäeval otse pea kohal oli. Baltimore on Washingtonist umbes seitse ja pool minutit ees. Üks asi, mida see ruumis viibinud teadlastele ütles – ja see oli poliitiline rühmitus, aga sel ajal oli seal ka mitmeid USA kõrgemaid teadlasi –, oli see, et ajavahede mõõtmise abil saab koguda palju andmeid asjade asukoha kohta.
Nad lõid kohe protsessi ja see viitab taas tööstuslikule seosele. Protsessi linnadevaheliste ajavööndi erinevuste kindlakstegemiseks, mida said teha inimesed, kes põhimõtteliselt lihtsalt järgisid juhiseid ja ei teadnud tegelikult, mida nad teevad, peale kella klõpsatuste lugemise. Nad võisid seal istuda ja sõnumeid edasi-tagasi saata. Nad ei kasutanud sel hetkel sõna “ping”. Aga saatsid klikke edasi-tagasi, lugesid kella liikumisi ja päeva lõpuks kirjutasid nad selle üles.
See andmestik näitaks ajavahet. Seda kasutati väga kiiresti suure hulga andmete kogumiseks ajavahete kohta kogu idarannikul ja väga kiiresti ka Ameerika Ühendriikides. Jällegi tuli see süstematiseerida ja korraldada, et välja selgitada, kuidas see toimib, millised on erinevused ja kuidas seda saaks ärilistel eesmärkidel kasutada.
Kõige suurem lisandunud objekt olid muidugi raudteerongid. Sest 19. sajandil oli enamikus Ameerika Ühendriikide paikades Baltimore’i ja Baltimore’i vahel üks rööbastee või Baltimore’ist Philadelphiasse üks rööbastee ja rongid sõitsid mõlemas suunas. Ja kui need kokku põrkasid, oli see halb. Neil oli kohti, kust peatuda, aga kuidas sa tead, et keegi sinust mööda on läinud? Kuidas sa tead, kas sa loed sõiduplaani õigesti?
Ühtse ajasüsteemi loomine, mis oli paigas 19. sajandi lõpuks, aitas ära hoida suure hulga rongiõnnetusi, hilinenud ronge ja muid tootmist, kaupade ja teenuste transporti häirinud probleeme. Seega on kõik need asjad sügavalt arvutiteadusesse sisse põimitud ja arvutiteadus on tihedalt seotud tootmise, asjade kiire, lihtsa ja süstemaatilise ajastamise ning inimkogemuse jäädvustamise küsimustega.
Andmete laiendamine inimkogemusele
Algusaegadel jäädvustas inimkogemus suuresti looduskogemust. Milline on ajavahe? Kus on asukoht? Millal siin päikesetõusu teeb? Millal see seal loojub? Aga 19. sajandi lõpuks hakati uurima ja jäädvustama inimandmeid, inimtegevust, seda, mida inimesed tegid, töötasid ja käitusid, et nad saaksid seda kasutada poliitiliste otsuste tegemiseks, turundusotsuste tegemiseks ja selle otsustamiseks, kui palju toota.
Sellest sai huvitav asi. Jällegi, kuna liikusime ühe komeedi tegemiselt merenduskalendritesse, seejärel taeva ja Maa kaardistamiseni, oli see järjekordne suur hüpe kogutud andmete hulga osas.
Rahvaloenduse automatiseerimine
Rahvaloendust tehti iga kümne aasta tagant, see on põhiseaduses sätestatud ja esimese saja aasta jooksul oli see suures osas büroo, mis tekkis iga kümne aasta tagant. Nad palkasid hulga inimesi ja käskisid neil ringi joosta ja lugeda ning siis tõid nad kogu kraami tagasi Washingtoni, arvutasid välja, kui palju inimesi oli igas linnas ja igas osariigis, ja avaldasid selle ning see oli lihtne ja üsna lihtne.
1840. aastateks hakati küsima, kui palju inimesi teie leibkonnas elab, kui palju mehi, kui palju naisi, kui palju lapsi. Hakati uurima rahvatervise, haiguste ja üldise tervise küsimusi. Maaomanikud, millist tööd inimesed tegid, nende etniline taust, kindlasti orjus, mis tekkis 1850. aastatel, orjuse probleem, millest sai probleem.
See tähendas, et me kogusime üha rohkem andmeid ning rahvaloendused võtsid aina kauem aega ja kauem aega ning 1870. aasta rahvaloenduseks kulus selleks peaaegu kümme aastat. 1880. aasta rahvaloendus pole kunagi päriselt valmis. See pole tänaseni päriselt valmis, on küll publikatsioone, aga on ka andmeid, millega me pole ametlikult töötanud.
1890. aasta lähenedes ütles rahvaloenduse juht: „Me peame midagi ette võtma. Me peame selle süstematiseerima. Me peame selle industrialiseerima. Me peame kulusid vähendama.“
Ta esitas päringu kellegi leidmiseks, kes suudaks ehitada masinaid inimeste loendamiseks. Tulemuseks oli protsess, mis võitis lepingu, mille tulemusel loodi ettevõte, mida tol ajal tunti Hollerith Tabulating Company nime all ja millest sai midagi, mida me kõik veidi paremini teame – IBM. Nad pakkusid välja ettevõtte, mis saadaks inimesi välja mitte paberiploki ja millegi kirjapanekuks kaasas, vaid perfokaardi ja väikese masinaga, millega ta sinna auke lööks.
Need kaardid sai tagasi võtta ja masinasse panna ning masin loendas kokku, kui palju naisi, kui palju mehi, kui palju üle 45-aastaseid inimesi ja kui palju inimesi selles linnas elab. See kiirendas protsessi nii palju, et 1893. aastaks oli esialgne rahvaloendus valmis ning seda reklaamiti ja kasutati laialdaselt.
1893. aastal toimus Chicagos suur maailmanäitus ning tulemused ja nende saavutamiseks kasutatud seadmed olid väljas ja messi keskmes. Inimesed rääkisid eriti tulemustest.
Sellel laadal tõusis püsti üks ajaloolane ja ütles: „Hiljutisi rahvaloenduse aruandeid lugedes võin järeldada, et meil pole enam piiri. Ameerika on asustatud riik.“ Ja see muutis meie arusaama iseendast ning et me jõudsime selleni ainult tänu sellele, et suutsime sellise andmemahuga toime tulla.
Nagu ikka, olid nad oma masinatesse armunud. Nad olid nende üle väga uhked. Nad olid väga uhked selle üle, mida nad suutsid teha, tulemuste üle, mida nad suutsid saavutada, ja kiiruse üle, millega nad suutsid Ameerika Ühendriikide rahvaarvu arvutada, sedavõrd, et nad hakkasid armuma perfokaartidesse.
Rahvaloenduse abidirektor kirjutas selle vapustava dokumendi sellest, kuidas ta sai kaarti üleval hoida ja seal inimest näha. Ma ei kahtle hetkekski, et inimesed harjusid nendega piisavalt ära ja ütlesid: „Jah, see on kanalisatsioonikaev, see on naistekaev, see on lastekaev. Ma suudan kiiresti skännida ja arvata, mis tüüpi inimene see on.“
Aga see läks sellest kaugemale. Nagu ma ütlesin, oli see entusiasm, mis on uue tehnoloogia puhul tavaline, et ta hoidis seda üleval ja tundis, et kui ta seda tabulaatorist läbi pani, siis ta mõtles välja selle inimese tuleviku. Ja kell, mis näitas kaardi töötlemist, oli kell, mis kutsus seda hinge taevasse või põrgusse.
See on armas ja võluv ning näitab ka seda, kuidas kui hakkame oma elule lähenema andmete kaudu, läbi suure hulga andmete töötlemise, hakkame ennast uutmoodi nägema ja näeme midagi, mida me varem ei näinud. Me ei näinud varem, aga saame lootuse, intuitsiooni ja see intuitsioon äratab kujutlusvõime ja armastuse, mida meil varem polnud.
See kukub tihtipeale kokku, aga sellegipoolest oli aeg, mil armusime suuremahulisse andmetöötlusse, mis tulenes enese nägemisest uutmoodi, andmetest ajendatud viisil.
4. peatükk: Kuidas arvutid meid muudavad
Kui kaua me juba käinud oleme? Ma olen professor ja võin tundide kaupa rääkida.
1940. aastatel oli sõja jaoks taas vaja palju arvutusi, eriti pommitamist, asjade tabamist ja eriti lennukite allatulistamist. Lennukite allatulistamine on põhimõtteliselt nagu pardijaht. Jahimees peab otsima oma jalutusrihma ja sihtima pardi ette, et seda tabada.
Sa tahad sinna üles jõuda, sa tahad, et midagi lennuki lähedal plahvataks, ja kui see lennuki lähedal plahvatab, saad pihta. Erinevalt pardijahist ei saada sa oma koera sellele järele, aga efekt on üsna sarnane. Aga pommitaja suure kõrguse ja kiiruse tõttu ei saa õhutõrjerelv loota täpsele hinnangule. Tema juhtimine peab olema hoolikas matemaatiline arvutus. See on keeruline matemaatiline probleem, sest sul on liikuv lennuk, sul on kahur, mis tõenäoliselt liigub laeval, või kui see on fikseeritud maal, siis see kiigub, see liigub edasi-tagasi.
Sa arvutad kaare osa, mis teeb asja raskemaks. Esimese maailmasõja ajast olid olemas meetodid, mille abil said hinnata kogu kõvera välimust, aga nad tabasid midagi maapinnal või kinnitatud laeva. See oli lihtsam. Asjade õhust alla tulistamine on keeruline ja sihtkohta jõudmine, kus sa tahad, et su mürsk plahvataks, on samuti keeruline.
Tolleaegne Armee Õhuvägi investeeris palju raha selle väljaselgitamisse, eriti Pennsylvania Ülikoolis. Nad kasutasid paari seal ehitatud masinat, et seda lihtsustada ja toota tohutul hulgal andmeid, mis viidi teise kohta ja teisendati juhisteks, mida sai anda pilootidele, suurtükiväelastele ja teistele sõduritele.
ENIACist ARPANETini
Philadelphias asuv grupp töötas oma masinaga, mida me tänapäeval nimetame analoogmasinaks, võimendite ja elektronlampide abil, et joonistada kaar, mida oleks saanud joonistada ekraanile. Tavaliselt joonistati see paberitükile. Üks nende liikmetest taipas, et seda saab üldisemalt teha arvutuste abil. Kõvera saab joonistada mööda joont astudes ja selle põhjal saab teha enamat kui lihtsalt koore kõvera joonistamine.
Selle abil saaks lahendada ka teisi probleeme. Nad pakkusid selle armeele ja seadsid sisse protsessi selle masina ehitamiseks ning see on Ameerika arvutiajaloo võtmehetk. See masin, mis sai nimeks E-NIAC ehk elektrooniline numbriline integraator ja kalkulaator, oli tänapäevase arvuti otsene eelkäija ja töötas oluliselt teistmoodi. Sellest hoolimata sai väga suur hulk arvutiinseneride esimest põlvkonda oma väljaõppe sellel masinal. Esimese põlvkonna all pean ma silmas järgmist kaheksat kuni kümmet aastat.
Seda tehes oli üks juhtidest Michigani Ülikooli matemaatik Herman Goldstein ja tema märkas ühes Philly lähedal asuvas rongijaamas teadlast nimega John von Neumann, keda ta tundis Princetonist. Von Neumann oli Süvaõppe Instituudis, mis on kõrgharidusasutus, kus pole tudengeid, mis ei võta õppemaksu ja kuhu kuulsad inimesed tulevad ja lihtsalt mõtlevad. Einstein oli üks seal viibinud inimestest. Ta läks kohale, tutvustas ennast ja ütles, et töötab arvutuste kallal, ja von Neumann ütles, et on väga huvitatud. Kas ta saaks tulla ja vaadata?
Von Neumann oli väga osav matemaatik, kes suutis ideid väga kiiresti haarata. Ta oli arvutamisest huvitatud olnud juba pikka aega ning oli uurinud mõningaid arvutigruppe, eriti Londoni oma, mis tegi Nautical Almanac’i. Selle grupi juhiga istusid nad maha ja töötasid välja asju, mis olid tegelikult programmi eelkäijaks. Mida tähendab seadme programmeerimine? Kuidas süstematiseerida arvutamine käskude komplektiks, mida täidetakse alati samamoodi?
Von Neumann külastab Pennsylvania ülikoolis asuvat ENIACi, satub selle üle väga elevile ja hakkab mõtlema, kuidas seda laiendada ja arendada. Ta kirjutas aruande, mis on sellest ajast peale jäänud arvutiajastu vastuoluliseks alguseks, sest see defineeris, mis on tänapäevane arvuti, ja jättis välja kõigi ENIACi kallal töötanud inimeste nimed. Von Neumann võttis kokkuvõtte seal tehtust. Talle koitis, et masin, mida nad tegelikult ehitada püüdsid – mitte see, mida nad ehitasid, vaid see, millel oli kõige suurem paindlikkus ja võimekus asju teha –, koosnes kolmest elemendist.
Sellel oli koht numbrite salvestamiseks, märkmik, kui soovite, mälu, mida me seda nüüd tunneme. Sellel oli ka töötlusüksus. See ei kirjeldanud, mida see töötlusüksus tegi. Tol ajal eeldati üldiselt, et see tegi liitmist, aga see suutis teha ka muid asju. See suutis teha teisi aritmeetilisi tehteid või veel muid tehteid.
Selles oli ka kolmas element ja see oli programmi dekooder. See tähendab midagi, mis loeb mälust signaale, selgitab välja nende signaalide tähenduse ja saadab need kas tagasi mällu või töötlusseadmesse mingi toimingu tegemiseks. Need kolm elementi on mitmel kujul osa igast tänapäeva arvutist. Mõned teevad aritmeetikat, aga mitte kõik. Mõned neist teevad lihtsalt mitmesuguseid sümbolite töötlemise vorme. Mõned teevad mitmesuguseid muid asju, aga käskude dekoodri, mälu ja protsessori olemasolu on osa kõigest.
Internetile aluse pannud peamine uurimistöö oli ARPANET. Selle kohta on palju tööd tehtud, kuid esimene süstemaatiline võrk, mis ehitati liinide jagamise ja nende eraldamise põhimõtete abil, oli tõepoolest ARPANET. Inimesed, kes selle kallal töötasid, pöörasid seejärel ringi ja töötasid lõpuks interneti kallal. Nende ideed on selgelt see, et internet tugineb ideedele, mille nad ARPANETi jaoks kokku panid.
See ühendas rühma arvutiteaduse uurimiskeskusi, mis asusid peamiselt suurtes ülikoolides. Seda rahastas Kaitseministeerium. Üks asi, mida see ministeerium tahtis teha, oli muuta arvutiteadus äratuntavaks erialaks. Tol ajal see nii ei olnud. Oli väga vähe kohti, kus seda õppida sai. Kui vähestes kohtades seda sai, peeti seda elektrotehnika õppimiseks.
Minu varased uuringud sellest perioodist, mis pärinesid veidi hilisemast ajast, olid matemaatika õppimine, kuna ma ei saanud seda õppida. Minu isa tegeles arvutiteadusega, mis andis mulle ligipääsu paljudele asjadele selle õppimiseks, aga ma ei saanud seda ikkagi õppida. Nende eesmärk oli luua kogukond. Selle eesmärgiga kaasnes palju muid asju, mis jäid ütlemata või mõnikord väga aktiivselt välja selle kohta, mida kommunikatsioon peaks tegema.
Kui arvutiteadus muutus isiklikuks
Esiteks, alati jääb alles inimestevaheline element. E-post ei olnud esimene rakendus. See oli ilmselt kolmas. Inimesed nuputasid välja igasuguseid viise, kuidas seda lennult teha, enne kui nad said hea ja toimiva süsteemi. Tegelikult oli see väga oluline varajane standard, et nad ehitasid süsteemi, mis pani faili koos sõnumiga sisse ja see jõudis õigesse kohta ilma teie sekkumiseta. See võttis paar aastat, aga see jõudis kohale ja see töötas.
Teine osa, millest nad aru said ja aru said, oli see, et asi ei ole ainult inimestevahelises suhtluses, vaid et on olemas ka repositooriumid. Seal on infokogud, kuhu igaüks saab minna ja mida ta saab kasutada. Neid nimetatakse raamatukogudeks, neid nimetatakse serveriteks, nad ei ole päris kindlad. Need on korraldatud mitmel viisil, kuid need hõlmavad otsimist ja asjade läbivaatamist. See otsimise mõiste on ülioluline ja me oleme selle täiesti unustanud.
Üks asi on omada ligipääsu kõigele ja kõigile. Teine asi on leida inimene, keda sa tahad, ja saada kätte see väike infokiir, mida sa loodad kasutada. Otsimine oli arvutite varajane probleem. Kui vaadata 40ndate lõpu varaseid algoritme, siis näeb palju kirjutatud tõhusate korrutamisviiside ja nutikate jagamisviiside kohta. Aeg-ajalt ilmub välja väike asi, mis ütleb: “Oh, kui sa tahaksid otsida läbi hulga kirjeid, siis teeksid sa seda nii.”
On küll dokumente, ma arvan, et võib leida ühe aastast 1949, aga selliseid küsimusi ei esitata enne 1950. aastate algust. Väga kiiresti saab oluliseks küsimuseks, kuidas sa seda teed ja kui hästi sa seda teed. Kui otsid nimesid, siis tead, et see nimi on osa plaadist. See on lihtne. Kui proovid otsida omaduste järgi, on see keerulisem.
1960. aastate alguses tekkis Stanfordi ülikooli magistrantidel suurepärane idee, mille koormat oleme me kõik kandnud. Kas poleks tore panna inimeste omadused andmebaasi ja lasta sellel neid läbi otsida ning leida paarid, kes on kõige sarnasemad? See oli arvutipõhise tutvumise varajane vorm. Nad korraldasid peo, juhtisid programmi ja jagasid tulemust kõigile kohalviibijaile, sealhulgas paaridele, kes olid omavahel kohtamas käinud. Ma usun, et seal oli isegi mõned, kes olid abielus. Ütlematagi selge, et kojusõit polnud sel õhtul nii lõbus, kui nad lootsid.
Nad olid protsessist elevil. See andis neile uskumatult palju energiat. Aga oli ka inimesi, kes ütlesid: „Mida sa mõtled selle all, et ma ei sobi selle inimesega? Ma sobin tollega. Mida sa mõtled selle all, et ma olen pigem nendele omadustele kui nondele omadustele kõige lähedasem?“
Mainisin Hermann Hallruthi masinaid, mille puhul inimesed olid kaartidest väga-väga vaimustuses ja ütlesid, et näevad neis inimesi, ajalugu, tulevikku. See tuleb kirjanduses ikka ja jälle esile, iga kord, kui tuleb uus tehnoloogia, mis võimaldab meil näha iseennast, oma tegevusi ja andmeid uuel viisil.
Arvuti oli 70ndatel vägagi omapärane. Inimesed nägid seda isikliku seadmena, mille kasutamise viisi oleme unustanud ja mis oli uudne. Idee, et sul on arvuti, mis on ainult sinu oma, mida sa saad kasutada ja mille üle sul on täielik kontroll, oli 70ndatel üsna uus. Inimesed olid varem saanud arvutitega üks-ühele töötada. See pole midagi erilist. Aga see on eriline, et see oli sinu oma, et sa said selle ise meisterdada. Seda näeb arvutite kohandamises ja neile kleebiste kleepimises.
Me jätkame ikka tapeedi ja muude asjadega, mis teevad sellest meie oma, mis muudavad selle meie peegelduseks, mis näitavad meid
…

Ökokogukonnad ellujääjatele ja ELU edasiviijatele
1)Samal ajal, kui koolide sulgemine ja töökohtade kadumine külades sunnib inimesed linna abituteks, peaksime ÜLEEILE tulema maale, kus elektri ning kõige sellega kaasnevata jäädes toime tulla. 2) Visioneeri oma ökoküla – off-grid kogukond koos selle tööjaotuse ja loova looduslikkusega. Vaata Youtube’i näiteid märksõna alt off-grid ja eco-communities – meenuta, kuidas olid üles ehitatud mõisad ja talud kui terviklikud tootmisüksused. 3) – kelle maale küla rajad – kuidas ja kellest moodustub kogukond – milline on tööjaotus – kes oled sina suurel pildil, mida oskad-teed-õpid või õpetad 4) Ära unusta oma külast kirjutades ja joonistades, et muusika, tants, maalimine ja voolimine pole sugugi „pehmed“ tegevused – see on õnnelik-olemise elus hingus. Lahedat loomist!
Oled sa mõelnud, kuidas ellu jääd, kui elekter kaob: vesi ja küte, internet ja nutipluti – kõik vait. Kui õues on miinus miljon ja kaupluseuksed kinni, kustkohast sinu pere siis süüa ja kütust saab?
Kus sina oled päevil, mil Eestis nagu Kiievi vürstiriigis on 1 kraad korterelamu toas ning Kanada -50 kraadi ja USA lumetormid näitavad, kuidas on, kui kodukülast kuhgi ei pääse. Tuleb meelde, miks õieti kogukondadena külades elati.
Elati ju ennegi – kirjeldab talupojamõistlikku elutarkust meiemaine rahvalooming. 20-meetrilised Atlandi lained Euroopa läänerannikul tuletavad omakorda meelde, miks kõikjal linnused kui isetoimivad terviklahendused mäe otsa rajati – mitte vaid vaenlase tõrjeks, vaid ka omade kaitsmiseks loodusjõudude eest.
Maarjamaa talud ja mõisad olid põhimõtteliselt omaaegsed ökokogukonnad, kus ümber kooli-kiriku-kõrtsi tehti liialdamata öeldes kõik sealsamas omade ringi tööjaotuses: vili leivaks ja viinaks, vill ja lina rõivasteks, savi ja raud nõudeks ja riistadeks.
Nii, nagu minevikust olevikku, läheb Eesti praegusest aegruumist tulevikku kas permakultuursete off-grid ökokogukondade võrgustikuna või üldse mitte. Jah, teekond toitvate-katvate-kandvate juurteni käib sajajalgselt longates.
Eesti permakulturistid Väikese jalajälje asumist Sänna kultuurimõisani on kogenud fifty-sixty probleeme rohkem kui lahendusi ning ökomökode üritustel osalemine on kinnitanud väidet: kui vorsti tahad süüa, siis ei ole hea teada, mis seal sees on.
Nii, nagu eestlased Kaukaasiasse ja Siberissegi, on karjalased rännanud Uut Head Ilma looma Ameerikasse ning tagasi tulles sattunud lõksu, millest räägib Eestis filmitud Röhr-Mattila-Annila panoraamne heldelt pärjatud film „Igitee“.
Tänapäeval seevastu tõstavad Ameerikas ja Austraalias tiivad põlisrahvaste postkolonialistlikud anti-contra-versus reservaadid: „Põlisameeriklaste ökokülad ja põlisrahvaste juhitud jätkusuutlikud projektid keskenduvad traditsiooniliste ökoloogiliste teadmiste kombineerimisele kaasaegse jätkusuutlikkusega, et edendada toidusuveräänsust, kultuuri säilitamist ja keskkonna taastamist. Peamised näited hõlmavad traditsiooniliste oskuste väljaõppega RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (OR) ja päikeseenergia mikrovõrke kasutavat Sacred Stone Village (ND). Need kogukonnad rõhutavad sageli kogukondlikku elu, permakultuuri ja taasühendamist maismaa esivanemate tarkusega.
RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (Oregon): pakub kaasahaaravaid kogemusi, mis keskenduvad traditsioonilistele küttide-korilaste tehnikatele, lõhepüügile ja ravimtaimede alasteleteadmistele, mida juhivad põlisrahvaste vanemad kultuuripärandi säilitamiseks, austamiseks ja edasiandmiseks.
Sacred Stone Village (Standing Rock): Laagrist välja töötatud projekt keskendub suure tihedusega ja odavatele elamutele, taastuvenergiale (päikesehaagised) ning kogukonna juhitud keele- ja pärimusealasele haridusele.
Jätkusuutlikkuse algatuste dekoloniseerimine: sellised projektid nagu OUR. Kuigi Kanada ökoküla ei ole ainult kohalik, keskendub see säästva arengu „dekoloniseerimisele“, kaasates põlisrahvaste maahoolduspõhimõtted kaasaegsesse seaduslikku permakultuuri.
Põlisrahvaste toidusuveräänsus: paljud jõupingutused keskenduvad traditsiooniliste toidusüsteemide taastamisele jahipidamise, kalapüügi, koriluse ja aianduse kaudu, et asendada poest ostetud töödeldud toidud kohalikest allikatest pärit tervislike alternatiividega, nagu on näha erinevatest põlisrahvaste juhitud algatustest.
Nende projektide eesmärk on tegeleda nii majandusliku ebakindluse kaotamise kui ka kultuuriteadmiste jagamisega, edendades kogukonna vastupanuvõimet.“ www.ourecovillage.org
Ameerika amishid – vägevate habemete ja hobuvankritega paljulapselised tsivilisatsioonist taandujad on algselt olnud religioonipõhised lihtsad-ehtsad taaskasutuse maailmameistrid, kes eelistavad hobust, mitte autot ning telepaatiat, mitte telefoni ega televiisorit. Nende ökomajapidamise kese on THE BARN, mis ehitatakse mitmesajakesi ning mille sees ja ümber kogu usk, lootus ja armastus pulseeribki.
Ajalehes Eesti Kirik jutustasid Krasnojarskis vissarionlaste juures külas käinud eestlased: „1994. aastal asutasid Tiberkuli järve äärde oma kogukonna ehk ühispere inimesed, kes otsustasid järgida end Vissarioniks nimetava mehe õpetust. Sünkretistlik vissarionlus kutsub tagasi pöörduma ausa ja puhta elu juurde kooskõlas loodusega, toetama emakest Maad. Tuuma ümber miksitakse sobivaid elemente õigeusust, peamiselt Uue Testamendi põhjal, hinduismist ja budismist. Kummardatakse päikest, mistõttu ka ökoasustuse keskset mäe peal asuvat küla nimetatakse Päikeselinnaks, kirikutorni võrdsete haaradega ristil on ümber ratas, vimplid augustikuisel õnnistussõnumi peol (blagovest) meenutavad kujutisi Suur-Novgorodi muinasajast.
Vissarioni uus sõnum kannab pealkirja «Viimane testament», ta kuulutab uue ajajärgu algust, neil ongi oma ajaarvamine – nüüd algab aasta 44 –, ja Inimese Poja teine tulemine on ilmselgelt tema isikuga seotud. «On aeg, kus räägitakse otse ja mitte enam tähendamissõnadega,» tsiteerib uus prohvet testamendi preambulas Johannese evangeeliumi.“
Mayade prohveteeritud maailmalõpu ajal 2012. aastal rändasid Vissarioni alias Krasnojarski Jeesuse juurde Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Paar pluss režissöör Jaak Kilmi salvestasid telesaatesarja „Meie aasta Siberis“ ning dokumentaalfilmi „Kristus elab Siberis“. Ehkki Tuuli oli hädas lüpsi-põllupidamise-käsitööga, tahtis ta pidevalt kontrollitud-arestitud (ilmselt maavarade tõttu) külla nii väga tagasi, et telepaar läks edasi Indoneesia, India jne ökokommuunidesse oma poegi inimesteks kasvatama.
Loodus-loovus-loogiline loomulikkus on ühendanud kogukonnad kõigil kontinentidel võrgustikuks, mis jagab õppevideoid, raamatuid ja koolitusi, kuidas erineva suurusega asumid luua ja käivitada. Me siin oleme kujunemas lageraiutud tööstuspargiks ning räägime üha harvem Eesti Nokiast. Kas me oma hirmunud väsimuses üldse otsime seda veel?
Oled sa mõelnud, et me võiksime olla mudel, eeskuju, tõestus elu võimalikkusest Maal? Ökokülade võrgustik teeks meie isamaast üleriigilise emakeelse rahvuspargi, mis toodab ja kasvatab eluks tarvilise ise, on energeetiliselt sõltumatu ning seega mitmekihiliselt kaitstud.

Intentional Community Bookstore

https://www.igi-global.com/dictionary/off-grid-network/75432

1st Indigenous Ecovillage

https://meshcore.co.uk/
https://natural-resources.canada.ca/funding-partnerships/smart-grid-deployment-grid-networks

Põlvkondade hingehaavad marmortahvlil
Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena ja inspiratsioonina kirjandiks.
Meid on ülilihtne endast välja ehmatada vaid üheainsa õõvastava kaadriga sadistliku veremaa järjekordsetest tapatöödest. Mitte sellepärast, et meil oleks kogemus, vaid seetõttu, et meisse on massimõrvahirm sisse kasvatatud.
Aastatuhandeid on Neitsi Maarja ja Maarja Magdaleena nimesse pühitsetud väepaik, meie kodu, näinud edasi-tagasi trampivaid sakslasi, venelasi, rootslasi, venelasi, taanlasi, venelasi. Tapetud meeste asemel on naised elu igas mõttes edasi viinud.
80aastased mäletavad okupatsiooni ja genotsiidi, mis rikkus nende lapsepõlve. 60nesed on dresseeritud tsiviilkaitse, pideva tuumasõjaootuse vaimus. 1990ndate rahvas kibeles vanavanemate heietusi kuulamast rahutult patsipaela või põlvpükste trakse näppides minema, aga jutud küüditamisest, kodude hävitamisest ning võõrsile pagenud omastest jäid meelde ikka. Seda paremini, et need söödeti tänastele emadele-isadele sisse koos paljunäinud memme pannkookidega.
Kasvasime Astrid Lindgreni raamatute näiliselt süütul ideaalmaastikul. Rasmused võitsid alati kurjad onud nutikalt ära. Väikevend sai lõpuks ikkagi koera ja Karlsson oli oma isekuses siiski nunnu. Bullerby lapsed elasid turvalises talus ning Ilon Wiklandi joonistuste paistel kujunenud unistused ühendati meie vanemate igatsusega oma kodu järele. Ei vennad Lõvisüdamed ega Aino Perviku Arabella kujutanud ettegi, et NATO võib ükspäev teisehomme kusagil Eesti ürglooduses toimivatest taludest 12 ha sõjatandrit teha.
Ilon oli sellepärast rootsi kunstnik, et tema pere jõudis enne küüditamisi Haapsalust üle mere. Tänased Tjorvenid ja Ronjad said sündida tänu sellele, et nende esivanemad pääsesid või naasesid. Represseeritud said punapättide röövitud talu tagasi või teise asemele. Ülejäänud kasvatasid kurke ja kartuleid, et kivihaaval kõhu kõrvalt oma maja rajada.
Lapsena teadsin, et lähen maale elama, mul saab olema 5 last ja palju loomi. Hoolimata sellest, kuimitu tsiviilkaitse tundi nädalas meid koolialustes varjendites külma sõja ajal tuumasõjaks drilliti. Ilmselt seetõttu, et meie põlvkond ehitas ära, ei soovi enamus meie järglasi ei maale elama, laste- ega loomakarja, vaid maailma näha ja elu nautida.
Elunautijad ei kujutaks pandeemiaaegse koduarestita ette nl-perioodi elu raudse eesriide taga. Päriselt ei mõista omariiklikud lapsed iial, miks meid, sõjahirmus dresseerituid on nii hõlbus trigerdada.
„Päh! Igav!“ ütlevad nemad.
Oleme Leelo Tungla ristitud seltsimees lapsed, kelle vanemad käisid KGBs aru andmas ning kursusekaaslased jäid vöötrajal järjestikku kolme musta auto alla, kui keeldusid koostööst „organitega“. Kaalume salamisi, mis hetkel on aeg koos lastega isamaalt pageda. Enne esimest raketti või pärast esimesi hukkunuid?
Väliseestlase Arvo Pärdi „Ukuaru valssi“ kuulates jooksevad meil silme ees filmikaadrid ning kõrvus meie enese perekondade Siberi- ja sõjalood.
„Tuulepealne maa“ (Mihkel Ulman, Lauri Vahtre), „Tuulte pesa“ (Olav Neuland, Arvo Iho „Tuulte pöörises“ (August Kitzberg) ja Elmo Nüganeni „1944“ jutustavad nendest, kes Maarjamaalt ei lahkunud, vaid lootsid. Varangul ja Sillamäel filmitud „Igitee“ (Mattila-Annila-Taska) jutustab karjala-ingeri rahva kauni Karjala muutumisest veresaunaks ning saamisest terroristliku impeeriumi osaks analoogselt Petseri, Kuriilide, Köningsbergi ning hiljem ka Krimmiga.
Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“ jutustab sinust ja minust. Ka nemad seal hauakivi all uskusid, et sadisti ramm raugeb kohe-kohe. Ometi selgub, et rändrottide rüüsteretk võib kesta aastakümneid. Sarnaselt 21. sajandi noortega ei aimanud Jaan Krossi „Wikmani poisid“, et otse koolipingist minnakse rindele ning pooled jäävadki igavesti 18aastasteks.
Eerik N. Kross on diplomaat-idealist, analüütik-utopist ja võitlev ekspert. Krossi-poeg otsekui sangar seiklusfilmist ega ole kasutanud võimalust USAsse jääda. Samas on Eestist edasi-tagasi üle rullunud okupatsioonidest ülemaailmsel jutustamisel just parem, et eestlanna Sofi Oksanen on oma esivanemate puhastusest ning Stalini lehmadest kirjutanud Soomes.
Viimasel aastal on selgunud, et globaalne õiglus on võimetu kollektiivset putinit taltsutama. Veel enam, esikilleri kadudes ilmneb kibe tõde: 20 aastaga on kremloidid üles kasvatanud paar-kolm põlvkonda ajupestud verelasi. Me ei saa Peipsi-taguse põrgulise tõttu kunagi kindlad olla, et jälle ei alga pikk tee düünides.
Neid ukrainlasi, keda praegu küüditatakse, ei lohuta aastate eest mustvalges teleris näidatud läti seriaal „Pikk tee düünides“. Sajad tuhanded kadunud lapsed, kellest kasvatatakse ilmselt uusi verelasi, ei arva midagi Raimonds Paulsi liigutavast hällilaulust, mis on olnud eestikeelsena ka meie laulupeo kavas.
Hingehaava sügavus oleneb esiemade sisendusest. Verelasteks röövitud ukraina orvud on kujuteldamatu sügavusega haavadega. Nii piiritut traumat võib nüüd täis toppida, traageldada ja lahastada millega iganes. Nendele loodetavatele uus-orkidele on tulevikus lihtne suund kätte näidata: Nursipalu polügoon on seal, blinn, minge tehke sinna veremaa baas tänutäheks kõige eest, mida baatjadele võlgnete!
Olles üles ehitanud 3 100aastast talu ning need järgmistele peeredele edasi andnud seisan omaehitatud kodu õuel ning mõtlen 700 kodule, mis jäävad kardetavasti RB-le ette ning 21 talule, mis mattuvad ilmselt militaarpolügooni alla.
Kui me laseme Nursipalu 21 talu hävitada, et polügoon rajada, on atškoo-nahhui – see on otsene teade nii Jumalale kui veremaale: „kuratõ“, „tšuhnaad“ ei taha oma maad, tehke kodudeta militaar-tühermaale lahkesti oma baasid, nagu 1939. aastal.
Soola või fosforiiti meie kadunud generatsioonide hingehaavadele?
Rail Baltic hävitab teisest otsast 700 kodu ja rammib rabade ürgsesse rahusse Eestimaad poolitava giljotiini – näe, kui äge sedapidi kremloide siia sõidutada ja meid endid Petšora taha küüditada. Ei mäleta või?
2014. aastast saadik sõjas olnud Ukraina abistamisel on eestlased sestap nii helded, et meie geneetiline mälu ärkab ning ühtaegu märkab: Kiievi vürstiriigi vägevad on meie turvakilp ja kuulivest – velled võitlevad ja surevad otseselt meie eest. Supermarketites hinnatõusuga võidu sürrealistlikult alaline laamendamine teatrisse või kirikusse mineku asemel näitab, kui põhjalikku puhastust meie hingehaavad vajavad. Enne sõda ja jätkuvat hinnatõusu ette elada ega maailma koju kokku osta ei saa. Valu välja puhastada ning meelelaadi ja elukorraldust muuta saab ja peab.
Jah, painav ning muudkui vanasse monstermälusse tagasi kutsuv on okupatsioonide, genotsiidi ja deporteerimiste ikka ja jälle meelde tuletamine. Üha riputame igal kenal kevadel Jeesuse uuesti ristile ning igas märtsikuus kutsume pommid ja küüdirongid vaimusilmas tagasi – näe, tulevadki, uhhuu!
Kui ei mäleta, mälestame iseennast. Aamen.

„Väikesed naised“ on film, mis vastab eranditult igale küsimusele, mis kukla taga 3 või 300 aastat pakitsenud. Uuemal ajal ongi nii – küsi – ja vastust näed kinos, kuhu meie läksime Marje ja teiste tüdrukutega ühiskülastusele Altweski avariitööde tasakaalustamiseks. Igas mõttes.
Deemonid ihkavad teemantideks. Fööniksid tahavad tuhast tõusta. Põrkleme ala(hin)damise labürintides, kus meie Tööd ja Teenimist ei väärtustata. Tegudeinimesed ja puldipubed kõnelevad 50 erinevat eesti keelt. Meid sunnitakse raha eest klišeeostjate rõõmuks „õnnelikke lõppe“ tootma. Meid tarbitakse ja kuritarvitatakse, meie missioonitunde ja pühendumiste üle irvitatakse, vandaalitsetakse ja parasiteeritakse. Eriti puhta töö- ja loomerõõmu hetkel sõidavad nürimeelsed „vsjo-našed“, inglirüvetajad ja haldjavägistajad üle 7 ühes elatavate elude.
Nagu „Väikesed naised“, nii ka väikesed naised tunnevad sügavat olemuslikku rõõmu võitudest varingute, elektrišokkide, uputuste, töölaviini ja olmevallide üle. Puhastasime käsitsi 300aastase kanali – mehed mõtlesid kopa tuua, me tegime ära. Ning kinost sain teada, et mõnda aega on täitsa okei mitte kirjutada. Aeg antud kive koguda, aeg antud… Koguja raamat
Tajume hoolikalt, mida soovime. Kogeme, kuidas raisakullid ja šaakalid meid iga võimalust kasutades laiali tassivad. Õnneks on meie kõrval ustavad sõnumitoojad.
Tehniliselt võib öelda, et percheroni-piiga Di on kaela vastu boksiukse põikpuud paljaks süganud. Ent kuidas teisiti kui pilti näidates ta emandat hoiatada saaks? Ettevaatust, raisakullid!
Kui „Väikeseid naisi“ seansi järel analüüsisime, nentis leedi konstella Oja: nunu, jälle munad letis, mis?
Jep, tarbijate maharaputamine nõuab mehisust. Valede ja poolpeeretamiste ajad on möödas. Tänasest retrograadne Merkuur toetab galaktilise sitahargiga uusi reegleid ja meelekindlust ning asetab puuduvad pusletükid oma kohtadele. Ses juurteni kasimise pühas Töös on iga leid puusaliigesest Kuldse trio kassetini mitmekihiline sms.
Üle aegade kohatud esoteerika-Sirgile saime küsimusele, mida head on juhtunud, vastata: täiesti uue sageduse vastutuse, truuduse, järjepidevuse, tõotuse pidamise kogemus! Täname ja õnnistame!

Sirje Laansoo vahendab: Rapsiõli ja sojaõli halb mõju maksale, verele, silmadele ja tervisele.
Rapsiõli ingliskeelne nimi canola on väljamõeldud nimi. See õli pärineb rapsi seemnetest. Raps kuulub sinepitaimede perekonda. Raps on toiduõli aluseks olevatest õlidest kõige mürgisem. Seda teavet ei sisaldu aga mujal kui ainult kõige uuemates allikates. Selle õli ingliskeelne nimi ilmus otsekui eikusagilt. Rapsiõli on poolkuivatava toimega õli, mida kasutatakse määrdeks kütustes, seebis, kummitoodetes ja ajakirjade kaantes. Rapsiõli tekitab lateksilaadset ainet, mis kisub punased verelibled samamoodi klompi nagu ka sojaõli, kuid rapsiõli mõju on oluliselt tugevam.
Rapsiõlil on tuntud kõrvalmõju, mis põhjustab nägemise kaotust. Rapsiõli, sarnaselt sojaõlile, tekitab nii kesk- kui perifeerses närvisüsteemis konflikti, kuid tunduvalt tõsisemate tagajärgedega. Raps tekitab loomadel – ja ka inimestel – kopsupuhitust, hingamishäireid, verevaesust, kõhukinnisust, ärrituvust ja nägemiskaotust.
Rapsiõli kasutati loomasöötades väga laialdaselt 1986-1991aastatel Inglismaal ja Euroopas, kuni see söödast kõrvaldati. Mäletate ehk uudiseid lehmadest, sigadest ja lammastest, kes jäid pimedaks, läksid pööraseks ja ründasid inimesi? Nad tuli maha lasta!… “Eksperdid” süüdistasid nendes käitumishäiretes viirushaigust scrapie. Kui rapsiõli aga loomasöödast kõrvaldati, siis kadus ka scrapie. Nüüd kasvatame rapsi ja kasutame rapsiõli ka USA-s! Rapsiõlist on saanud meie probleem. Seda kasutatakse USA-s laialdaselt tuhandetes töödeldud toiduainetes, mida saadab loomulikult valitsuse vahikoerte õnnistus!
Ametlikult on rapsiõli nimi LEAR (madala eruukhappe sisaldusega raps). Ekspertide sõnul on see õli kasutamiseks “ohutu”. Geneetiliste aretuste abil – st. kiiritamise teel – ei ole tegu enam rapsiga, vaid canola`ga! Eksperdid räägivad rapsiõli “kvaliteedist” – selle küllastamata struktuurist, omega rasvhapetest 3; 6 ja 12, heast seeditavusest ja rasvhapete koostisest. Niimoodi pööravad nad meid looduslike küllastunud rasvade ja õlide vastu…. Ingliskeelne termin canola tekitas täiusliku suitsukatte ärihuvidele, mille eesmärgiks oli USA-s miljardeid teenida. Sõjas keemiarelvana kasutusel oleva sinepigaasi tootmisel on kasutusel ka rapsiõli.
Rapsiõlis on suures koguses isotiotsüanaate, mis on tsüaniidi koostisosaks. Tsüaniid takistab ATP mitokondriaalset loomet. ATP annab kehale energiat ja hoiab meid terve ja noorena. Pange tähele, kui palju rohkem esineb viimastel aastatel tervisehäireid nagu süsteemne luupus, polüskleroos, ajuhalvatus, müeloom, kopsu hüpertensioon ja neuropaatia. Soja-ja rapsiõlil on nende haiguste tekkes oma roll. Rapsiõlis on rohkelt glükosiide, mis põhjustavad inimkehas tõsiseid probleeme, kuna nad tõkestavad ensüümide tööd ning jätavad meid eluenergiast (chi, prana) ilma.
Soja- ja rapsiõlis leiduvad glükosiidid tekitavad immuunsüsteemis surutist. Meie kaitsekehad valged verelibled muutuvad nende mõjul uimaseks ja jäävad töö tegemise pealt magama. Need õlid moondavad ka bioelektrilist “maastikku” ja soodustavad haigusi. Alkohol ja glükosiidid rapsi- ja sojaõlis lülitavad välja meie kaitsevõrgustiku – immuunsüsteemi.
Filmis “Lorenzo õli” oli sureva poisi kehas krooniliselt madal pH tase. Tase on niivõrd madal, et tema kehavedelikud hakkasid lahustama närvikiudude kaitsekihti….. mistõttu hakkas tema närvisüsteem lagunema. Poisile anti Lorenzo õli, et tõsta tema energiataset ja vabastada metaboolsetest mürkidest. Õli tekitas tema kehas šokireaktsiooni ja viis selle happelisuse taset alla. Lorenzo õli on oliivõli. Suurtes kogustes toob oliivõli kehas esile šoki ja paneb keha ise oma pH taset korrigeerima. Lisaks sellele puhastab oliivõli keha sapi- ja maksakividest, ennetades nii sapipõie operatsiooni (“suurloputusele” peab eelnema tääkliilia e. yucca ekstrakt ja PAC-id). Ühes televisiooni vestlussaates väitis üks ekspert, et Lorenzo õli on rapsiõli. TA VALETAS! Andke haigele inimesele rapsiõli ja te saadate ta hukatusse. Tegu on järjekordse valeinfo jagamisega avalikkusele. Selline valeinfo peaks panema iga mõtleva inimese endalt küsima, kui palju jõulisi ärihuvisid tegelikult avalikku arvamust mõjutavad…. Poolfabrikaatide tarvitamise kogused on astronoomiliselt kasvanud ja nendes leidub rapsiõli, sojaõli ning keemilisi abiaineid, mis ajavad keha segadusse ning nõrgestavad immuunsüsteemi.
Sõna “tervishoiutööstus” on oksümoron. See kaitseb üksnes omaenda huvisid. Kui tahate, et teie tervis oleks tipptasemel ja teie iga pikk, siis võtke oma elu ohjad enda kätte ning hakake vastutama omaenda tervise eest. Muud võimalust ei ole!
Vältige sojaubadest tehtud toiduaineid
Soja on mürgine umbrohi, mida kasvatatakse inimeste ja loomade toiduks. Putukad sojataime ei söö, kuna nad on tuvastanud selles peituva mürgi. Inimesed ja loomad haigestuvad sellest kraamist samamoodi. Lammaste vill langeb peatselt välja, kui nad sojataimi toiduks tarvitavad. Loomad, kes söövad palju sojal põhinevat toitu, elavad poole vähem, kui arvatav eluiga ette näeks.
Kiilanemine, silmaprobleemid, maksaprobleemid, seenhaigused, kehv seedimine, väsimus jms. on soja kasutamisega otseselt seotud. Tofu, soja baasil “hot dogid”, tempeh ja sojaburgerid kuuluvad kõik samasse haigustekitajate kategooriasse. Kõik need tooted põhjustavad enneaegse vananemise.
Soja peetakse “negatiivseks” e. vasakule pöörduva energiaga taimeks erinevalt tervislikest looduslikest toiduainetest nagu teravili, oad, juurviljad, puuviljad, mahepiimatooted, seemned ja pähklid, mida peetakse “positiivseks” e. paremale pöörduva energiaga taimseks söögipooliseks. Positiivse energiaga söödavad taimed ei ärrita ega kahjusta tervist ja elujõudu.
Sojaõli, tofu jm. sojatooted sisaldavad mürgist kemikaali fütohemaglutiniini e. PHG-d. Tegu on suure valgumolekuliga, mis tekitab veres klompe ja muudab selle liimisarnaseks, tekitab arterioolides kattu, mis omakorda ummistab silmades, kõrvades ja peanahas asuvad kapillaarid ning seetõttu tekivad silmaprobleemid, kõrvahaigused ja juuksekaotus. Mõned inimesed ei saa süüa maapähkleid, kuid neis on võrreldes sojaubadega ainult väike kogus PHG-d. Nende toiduainete tarbimine võib kiirendada vaimse tervise halvenemist nii noortel kui vanadel inimestel ja protsess päädib Alzheimeri tõvega.
Kui kasutate rasva- või õlivabu sojatooteid, siis kahaneb soja tervistkahjustav mõju märgatavalt. “Vabadel” sojavalkude aminohapetel on positiivne paremale pöörduv energia ning neid võib süüa, kuna nende negatiivne vibratsioon on neutraliseeritud – neist on õli täiel määral eemaldatud.
Sojataimel on võime elatuda “haigestunud” mullast ja õhust. Nad omastavad keskkonnamürke (keemiat täis ladestunud mullastikust ja saastatud õhust) ja säilitavad neid endas. Mürgiste sojaubade kasvatamisel kasutatakse tugevaid soolaväetisi ja putukamürke. Uskumatu, kuid tõsi! 1950.-ndate aastate keskel sojaubasid “kiiritati”, et nende õlisisaldust suurendada. Sojaõli on tööstuslik õli, mitte toiduõli!
Sojatooteid tuleb väga tugevalt töödelda, et neid enam-vähem talutavalt söödavaks muuta. Sojaubasid töödeldakse, keedetakse ja valmistatakse ette pikki tunde, et neid müügikõlbulikuks teha. Taimetoitlastel tuleb olla eriliselt ettevaatlik, kui asute sööma soja baasil tehtud toite ja sööke, mis sisaldavad soja. Kui soovite tervist ja silmanägemist parandada, siis kasutage inimkultuuris ammu tuntud ja traditsioonilisi toiduaineid nagu oad, herned ja muud kaunviljad, milles on rohkesti valku ja kiudaineid ning mida on kerge valmistada ja mis maitsevad imehästi.
Kui sojatooteid liiga palju süüa, siis nõrgestab see meie seedetrakti ja immuunsüsteemi. Ka maksa ja neerude funktsionaalsus saab kõvasti kannatada. Kui olete haige, tunnete end nõrga ja väsinuna või teid vaevab kasvaja, siis vältige soja ja tofut täielikult. Kui teie seedimine peaks olema viletsavõitu või teid vaevavad kõhugaasid või -puhitus, siis unustage sojatooted enda jaoks ära.
Sojatoodete NPU e. neist valkude omastamise protsent on nii madal – 10-15%, mis on hea seedimise ja üldse tervisliku seisundi säilitamiseks kaugelt liiga madal.
Kokkuvõtteks ja lõpetuseks
Soja- ja rapsiõli nõrgestavad immuunsüsteemi T-rakke, nõrgestavad närvisüsteemi ja hormoonitalitlust. Need tooted on süsteemsed mürgid, mis kuhjuvad aeglaselt ja põhjustavad palju haiguslikke seisundeid. PHG sojas ja rapsis tapab väikesed närilised kiiresti.
Vältige ka õli, mis rääsub ja kaotab kiiresti oma kvaliteedi – näit. mandliõli, safraniõli, avokaadoõli ja maapähkliõli. Ka maapähklivõi on tulvil PHG-d, tekitab veres klompe ja muudab selle liimjaks. Need õlid võivad olla kasutusel muuhulgas ka suupistetes, tervisekommides jm.
Igasugune margariin on hüdrogeenitud ja tahke toa temperatuuril, mis tähendab, et see on küllastunud. Õli keedetakse ülikõrgel temperatuuril ning siis kasutatakse nikli sulamit katalüsaatorina, et rasva meie söögilaual toatemperatuuril tahkena hoida! Margariin teeb silmapilkselt teie arterid jäigaks ja see vähendab teie eluiga poole võrra. Me nimetame seda “plastrasvaks”. Hoiduge sellest ning elage tervislikult ja kaua!
J. Thomas, M. Chia, R. Lewansk

Kingitus kõige nõrgemale

1. Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) Vasta küsimustele 3) Kirjuta kõige õrnemate kohtlemisest läbi ajaloo ja praeguses maailmas

Soovides uuele põlv konnale parimat ei saa me ikkagi aega peatada ega noori üle möödunud sajandisse sundida. Vana isad meenutavad nostalgiliselt kuidas raamatuid keelust hoolimata öösiti endasse ahmiti. Küünlaga teki all või seni kuni hinnalist tasku lambi patareid jätkus. Tänased lapsed saavad oma elamused nuti telefonist mis ka öö läbi laadijas vilkudes ei pane vähemasti maja põlema. Ajud küll. Kõike on nii palju see ohtrus on süstematiseerimata ent sõnum on sama mis sajandeid ennegi.
Kingitus kõige nõrgemale oli kunagine multi film jänesest kellele kingiti lõvi. Nii Hugo tegelased Pariisi kirikutes kui Dickensi raamatute rahvas Londoni sildade all on kaitseta. Mida õrnemad rahva kihid seda enam nad igal moel ja tasandil kannatavad.
Kauni Esmeralda ainus kaitsja oli Jumala ema kiriku kella mees Quasimodo kole kui tuuma talv armastatuga koos surmas mitte elus. Hüljatute tegelased lastest kuninga kojani müüsid kõik seda mida just paras jagu turustada oli. Oskused keha omad ja võõrad asjad ning au. Nagu meie Viimse reliikvia seltskondki.
Toona tapetud vägistatud põletatud ja haigustesse suretatud miljonid inimesed koguti raamatutesse. Raamatud olid selle ajastu filmid järgmise aja tele seriaalid ning täna päeva interneti kõik kanalid kokku.
Lapsed kes lugesid sadade köidete kaupa meeli lahutavaid ja mõtteid äratavaid teoseid on samastunud Hugo Gavroche’i ning Pal tänava poiste Nemececkiga. See poiss külmetas end punti kuulumise nimel poiste kampade vahelise võitluse käigus basseinis kükitades surnuks sest oli kõige väiksem ja nõrgem.
Siis kui lõvid võitlevad on nad üks teise maha murdmisega nii hõivatud et kõige nõrgemaid ei kaitse sel ajal keegi. Nii Dumas’ musketärid kui Monte-Christod kirjeldavad sama seadus pära mis toimib praeguses slaavlaste sõjas ja kehtib looma karjade heitlustes. Elu on sigimine õgimine ja selle ümber sagimine. Looma riigis süüakse pärast isaste isendite maha murdmist nende kutsikad ära ning emastega eostavad võidukad isased juba oma kutsikad.
Selja aju käsib ka 21 sajandil oma sugu jätkata ning kui ei jaksa võõra hõimu kõiki lapsi ära süüa siis demoraliseerimiseks ja elu jõu välja imemiseks ära tappa võib ikka. Nutame ja toidame hirmunud viha oma näiliselt turvalistes kodudes kui neid uudiseid näeme ja endasse kujustame. Lapsed teatri rusude all haavatud rasedad varjendis see ei ole võimalik! Samuti ei ole võimalik praegust inimest sundida oma kaasa elamise pisaraid ekraanidele lisaks ka vanade raamatute lehtede vahele tilgutama.
Oliver Twisti kaitstes hukkuv päti mõrsja, Hüljatutes tütre tuleviku nimel end ohverdav ja hääbuv lõbu naine Hamleti pärast hulluv ja uppuv Ofelia… Nii liigutav.
Aga uue aja tragöödiad rulluvad üha peale ja üle. Unustades ennast Jane Eyre’i melo draamasse võid jääda ilma millestki just praegu loodavast ja kõne ainelisest.
Praegu püsivad rahva ees sõnumi toojatena need kirjanikud kes sõnastavad uusima sõnumi ning laotavad selle kohe portaalidesse ja sotsiaal meediasse. Kas ja millised teosed asetatakse toa kujunduseks raamatu riiulisse Tolstoi ja Hesse köidete kõrvale oleneb nende aegade ülesest kehtimisest.
Me ei kujutanud 10 või 50 aasta eest ette et 2022 aastal ei tea noored kes on Astrid Lindgren. Lapsed näevad endiselt välja nagu oleks eestlanna Ilon Vigland nende järgi Pipi Rasmused ja Bullerby lapsed joonistanud. Kui Karlssonit TikTokis ei ole siis tal siin ja praegu enam sõna õigust pole.
Karlsson parajalt paks mees parimais aastais kui kingitus kõige nõrgemale üksildasele väike vennale jääb ellu kui saabub internetti. Sel eel aja loolisel droonil võiks olla tulevikku kui keegi uusi tema ja väike venna lugusid luua tahaks ja tohiks.
Loomine ongi võti. Vanemate generatsioonide õpetajatel on üles anne koos õpilastega areneda mitte iganenud mustrite järgi uutele inimestele tolmunud köidetega vastu pead lüüa.
Ei lapse vanemad ega õpetajad saa oma teadmisi või kogemusi tervik pakettidena lastesse installeerida. Nii õpetajad kui õpilased peavad aktsepteerima tõde lapsed on meie suurimad õpetajad ning kool parim õppimise koht… õpetajatele.
Oluline on üha arenev sõnum ja mõtlemis võime teadmised ja üldistav tervik pildi nägemise võime mida sõna meistrid loovad käivitavad ja pidevalt uuendavad.
Olnud aja lugu oli ära. Uut aja lugu kirjutame täna.

1. Keda või mida vajad Sina kingituseks kui kaitsjaks?
2. Kas ja kellele oled Sina ise see kingitus kõige nõrgemale?
3. Sinu senise elu parim kingitus?
4. Millised olid olnud aegade laste lugemisharjumused?
5. Miks on toonaste generatsioonide lugemus tänastega võrreldamatult suur?
6. Mida tead Quasimodost ja Esmeraldast?
7. Miks tapavad ühe loomakarja isased isendid teise karja isaseid?
8. Miks ei jõua tänane inimene Hamletile ja Jane Eyre’ile kaasa elada?
9. Millised kirjanikud praegu oma sõnumiga rahvani jõuavad?
10. Misjuhul jääks Karlsson 21. sajandil ellu?
11. Milline on rahvajuhtide, õpetajate ja lapsevanemate ülesanne praeguses maailmas?
12. Sinu lugemisharjumused?

Maa on jõudnud punkti, kus enam midagi ei saa pehmendada, ümber sõnastada ega vaimselt mööda hiilida.
Iraanis ei toimu poliitikat, ideoloogiat ega kauget piirkondlikku kriisi. See on planeedi vabanemise lävi – hetk, mil tõusumehhanismid põrkuvad hirmul, religioossel autoriteedil ja massilisel mahasurumisel põhinevate süsteemidega.
47 aastat on üks Maa vanimaid tsivilisatsioone olnud terrorismi kontrolli all. See tsükkel on nüüd lõppemas, mitte juhuslikult, vaid seetõttu, et planetaarne väli ei toeta enam vangistust. Viienda dimensiooniga Maa ei saa stabiliseeruda, kui terved rahvad on vangistuses. Vabadus ei ole valikuline. See on struktuuriline.
Selles artiklis ma jagan järgmist:
• Miks Iraan pole “lihtsalt järjekordne ülestõus”, vaid globaalse vabanemise nurgakivi
• Miks religioossed autoritaarsed süsteemid Veevalaja ajastul esimesena kokku kukuvad
• Kuidas ühe hirmul põhineva struktuuri kokkuvarisemine lahustab kõikjal paratamatuse illusiooni
• Ja miks ülestõusmine ei saa olla isiklik, kui rõhumine jääb kollektiivseks
See pole mugav lugemine.
See on vajalik.
Kui tunned selle hetke tõsidust, loe täispikka ülekannet siit:
https://thegalacticfederation.com/iranisthebreakingpoint
Vabadus on vajalik.
Ja planeet valib selle nüüd.

Jaan Tammsalu: Vargamäe kutsub ja peletab!
„Tõde ja õigus“ on valmis. Seekord siis filmina. Alla kolme tunnine vaatamine on vähem aega ja tähelepanelikkust nõudev kui romaani lugemine. Paljud lähevad. Usun, et tasub minna.
Kui kord eesti rahva käest küsiti, milline „Tõe ja õiguse“ tegelaskuju kõige sümpaatsem on, olin rõõmus, kui Andres esimeseks ei saanud. Olen nõus Felix Oinasega, kes on Tammsaare romaani tegelaskujudele hinnanguid andes tõestanud, et Andres on üks kange, karm ja üsna ebameeldiv tegelane. Ta pöörab lugeja tähelepanu muuhulgas ka sellele, et Andres ei palu mitte kunagi mitte kellegi käest andeks. Pearu palub, sest tahab pühapäeval kirikusse armulauale minna ja ei suuda seda teha ilma naabrite käest andestust palumata. Andres suudab. Temal jääb õigust aina üle.
Andrest on liiga kaua eesti mehe ideaaliks maalitud. Üsna hävitav ideaal. End ja ka oma lähedasi tööga ja karmusega tappev eeskuju. Kui Mari ühel öösel märkab, et Andres pühakirja kohal kuidagi kurvaks jääb ja tuleb mehe juurde, käratab Andres talle :“Kasi voodisse!“. Lauluraamatuga naabrite koera loopimine ja looma tulikuuma vette lükkamine, millega Andres hakkama saab ,on vist ka mõnele ristiinimesele eeskujuks saanud. Tõsi, koer on pisem loom ja tema jaoks kõlbas lauluraamat. Inimesele virutatakse vahel Piibliga. Peenemalt virutajad valivad sellest paksust ja raskest raamatust tuhandete lausete hulgast mõne kirjakoha ja kuulevad ühe teise raamatu soovitust: „Serviti, serviti!“ maise kuumusega kõrvetamise asemel kõlbab ka põrgukatlaga ähvardamine. Seal piin ju kauakestev.
Andres arvas armastuse kohta, et see pidi siis tulema, kui teed tööd, näed vaeva. Õnneks olid ta pojal silmad avanenud ja ta väitis, et armastust pole Vargamäele tulnud. Kangus tuli. Tuli silmade sulgemine ligimese vaevade ees. Tuli naabrimehe vihkamine. Piiblitki loeti selleks, et sealt oma tõde otsida. Siis kui Krõet Andresele mehe poolt nii oodatud poja oli sünnitanud ja ütles, et nüüd ta ise sureb ära, läheb Andres ühe suure kivi juurde, et olla seal oma Jumalaga kahekesi . Seal ta palub , et Jumal võtaks selle poja ja teeks tütreks ja tehku siis Jumal tüdrukuks ka järgmised poisid, kui Ta peaks neid kinkima. Peaasi, et Krõõt ellu jääks. Andres oli varem olnud see, kes polnud Krõõdaga rahul, et naine talle tütre sünnitas. Nüüd sündis poeg – ehk uus Vargamäe peremees, kuid selle poja kandmine ja ränk töö selle kandmise ajal viivad Krõõda hauda. Usu Jumalasse kaotas see karm tõe ja õiguse otsija aga siis, kui ta on oma noorema poja nii kangeks kasvatanud, et see ennast peksta ei lase. Laseb ennast maha lasta. Peale seda kaob ka vana Andrese usk.
„Tõe ja õiguse“ Pearu teeb küll krutskeid, aga ta ei tapa ei end ega oma lähedasi tööga ära. See, milline süda selle mehe sees on, selgub ehk üsna hästi enne Krõõda matusepäeva. Pearu parandab naabrinaise viimaseks kodunt kirikusse minekuks teed.
Vargamäe Andres sunnib oma karmusega lähedasi tegema tööd rohkem kui inimene jaksab. Lõpuks hakkavad lähedased tema ümber surema ja alles siis hakkavad Andrese silmad veidi avanema. Ta on ju tegelikult märganud, et Krõõdal on kogu aeg raske. Sedagi oli ta näinud, et sigu toast eemal hoidvatest kõrgetest lävepakkudest, tuli Krõõdal raskete toobritega kümneid kordi päevas pidevalt üle astuda. Aga alles siis, kui Krõõt teatab oma mehele peale poja sünnitamist, et ta vist sureb, tuleb mehel mõistus pähe. Siis mõistab ta, et on Krõõdale liiga teinud ja sundinud teda tegema rohkem kui naine tema kõrval jaksas.
Ehk on ka mõned meist mõnikord üsna karmid oma lähedaste suhtes. Püüame paljusid asju teha. Võib-olla oleme saanud innustust sellest, et meid imetletakse väljaspool kodu ja koju tulles nõuame, et meid ka seal imetletakse. Aga kodus pole lähedastel võib-olla imetluseks nii palju aega ja jaksu, sest seal on reaalne elu, kus tuleb argipäevaasjadega hakkama saada ja me oleme liiga paljud asjad oma Krõõtade õlgadele ladunud.
Armsad Krõõdad ja Marid ja Indrekud! Andke Andrestele andeks! Püüdke neid aidata! Paljudel Andrestel pole olnud häid eeskujusid. Nad mõtlevad ikka, et kui teha palju tööd ja näha palju vaeva, siis tuleb nendegi Vargamäele armastus. Aegajalt nad ehk ise ka kahtlevad selles ja kui on neid, kes neid oskavad aidata, on nendega kannatlikud, võib juhtuda ime. Jah, isegi Vargamäele võib tulla ja jääda armastus kui töödlõhkuvatel Andrestel mõistus pähe tuleb.
Kord küsiti ühelt surevalt mehelt, kas tal on hirm. Ta vastas: „Ei, mul on häbi.“ Mõistlik on elada nii, et ei oleks hirmu ega häbi. Olen kohanud Andreseid, kes on sellest aru saanud.
Heidi Toominga foto. Mõned aastad tagasi Tallinna Jaani kiriku torni remondil selgus, et torni katuse kandekonstruktsiooni osad olid sellised. Tegelikult olid need kaks ühed paremini säilinutest. Mulle tundub, et kui teeme oma tööd ja elame oma elu võimalikult vähese armastusega, oleme kui need kandetalad. Sellest, et 16 kandetala ja müürilatuid sellises seisus on, ei teadnud keegi. Katuseplekk varjas tegelikkust. Eks paljud meistki oska oma tegelikkust osavalt varjata. Suurtes tormides selgub meie kandevõime.

Lembit Silla:

Eesti on langenud
Sissejuhatus viimasesse peatükki
Igal raamatul on oma lõpp. Mõni sulgub tasa, jättes ukse paokile. See raamat ei saa nii lõppeda. Liiga palju on rääkimata, liiga palju on vaikimisega normaliseeritud. Viimases peatükis ei saa ma enam pehmendada ega ümardada.
Ma näen, kuidas süsteem tahtlikult killustab rahvast – neljaks, viieks, kümneks tükiks. Nii, et keegi ei kuule enam tõde läbi müraseina. Mina teen nüüd sama, aga teisiti: ma ei löö rahvast viieks, vaid pooleks. Ühele poole need, kes veel vaikivad. Teisele poole need, kes enam ei suuda vaikida.
Kõik on seda kuulnud: “Vahet pole, milline erakond on pukis, midagi ei muutu.”
See pole juhuslik rahvafolkloor, vaid kibeda kogemuse viljad. See on tunnistus, et Eestis ei vali rahvas enam tulevikku – vaid kinnitab igal valimisel sama kartelli võimu.
Ja kui keegi tuleb mulle ütlema: “ah ära lärma, kasvata lapsi”, siis ma küsin vastu: kuhu kuradi kohta ma nad kasvatan? Millisesse perverssesse maailma ma neid jätan? Kas orjadeks, kes õpivad vaikima? Või inimesteks, kes julgevad öelda, et see kõik on vale?
Ja siit edasi: iga vastuhakk, iga karje, iga vale-faktikontroll võtab ise endalt maski eest. Nad näitavad, kes nad on. Meie langus ei tulnud vaenlase kuulide all. Eesti murenes seestpoolt. Mitte sõjas, vaid rahus. Mitte tankide ees, vaid omaenda poliitikute, pankurite, ärimeeste ja vaikiva rahva käe läbi.
See, mis järgneb, ei pruugi olla meeldiv lugemine. Aga see peab olema öeldud.
Sest tõde ei pea olema ilus. Tõde peab olema tõde.
Ja nüüd – viimane peatükk.
Eesti ei ole enam see riik, millest me 1990ndatel unistasime.
Ärgem valetagem endale – Eesti on langenud
Mitte välise vaenlase kuulide all, vaid sisemiselt – läbi korruptsiooni, mis on saanud normiks, mitte erandiks.
Meie iseseisvuse õõnestas mitte tank, vaid rahakohver. Mitte okupatsioonivõim, vaid omaenda poliitikud.
Süsteemne hallitus
Kolmkümmend aastat tagasi uskusime, et vabadus ja õiglus jäävad peale.
Täna on selge: vabadus asendus näilise demokraatiaga, kus võim ja raha on koondunud kitsa ringi kätte.
Aus inimene ei pääse enam mitte valitsusse, vaid isegi mitte vallavolikokku, ilma et peaks astuma sama hallituse sisse.
See pole enam juhuslik altkäemaks, vaid krooniline süsteemne mäda, mis katab kogu riigi.
Erakonnad – kartell, mitte poliitika
Eestis ei ole erakondi. Eestis on üks kartell mitme logoga.
Reformierakond – nad ei ole Eesti iseseisvuse hoidjad, vaid võõraste huvide truud käsilased. Nende loosung „vabaturg“ on räige vale: tegelikkuses loodi monopoolne süsteem, kus kodumaine ettevõtlus suretati, väiksemad ärid lämmatati ja Eesti majandus müüdi odava tööjõu ja odava maa kujul väliskapitalile.
Reform ei vabastanud turgu, vaid koloniseeris selle. Nad tegid meist võlaorjade rahva, kus pank dikteerib elu ja poliitik täidab käske.
Aga majanduslik reetmine on vaid pool loost. Reformierakond on ka homo- ja soopropaganda poliitiline sponsor Eestis. Nad on loonud keskkonna, kus igasugune kahtlus või vastuhääl sildistatakse vihkamiseks. Nad katavad oma ideoloogilise pealetungi loosungiga „läänelikud väärtused“, aga tegelikkuses on see perversse ideoloogia pealesurumine, mis hävitab rahva sidususe ja identiteedi.
Reform ei kasvata vaba kodanikku, vaid kuulekalt tarbivat ja vaikivat indiviidi, kes kummardab raha ja ei julge enam küsida, miks kõik on mäda.
Keskerakond – nad on Tallinna skeemide ja vene kogukonna hääleturu igavesed peremehed.
Nende loosung „hoolivus“ tähendas tegelikult hääleostu maksumaksja rahaga: jagati soodustusi ja kingitusi, mitte armastusest rahva vastu, vaid omaenda võimu kindlustamiseks.
Tõde on see, et Keskerakond ei hooli ei eestikeelsest ega venekeelsest valijast. Mõlemat kasutatakse ainult tööriistana, mille kaudu jagada võimu ja positsioone. See ei olnud hool, vaid puhas klientide ostmine ja sõltlaste kasvatamine – rahvas kui häältemasin, mitte kui kodanik.
EKRE – rahvusliku maskiga jõud, aga tegelikult jagatakse kohti ja privileege sama aplalt kui teised. „Rahvuslus“ on kaubamärk, mitte olemus.
Isamaa – nad on 90ndate erastamiste kurjajuur.
Nende kätega varastati rahva ühisvara paberite ja templitega seaduslikuks, aga moraalselt oli see paljas rööv. Kõik, mis neil täna alles, pole mitte aus töö ega väärtus, vaid räpane poliitiline kapital, millega end igasse koalitsiooni sisse osta.Nad ei esinda enam rahvast ega ideed, vaid enda kunagisi patte ja nende vilju, mille najal hoitakse võimust 10 küünega kinni.
Sotsiaaldemokraadid – nad on muutunud kõige ohtlikumaks, sest nad ei räägi enam leivast, tööst ja töötajast. Nende loosung „võrdsus“ tähendab tegelikult perverssete ideoloogiate surumist koolidesse ja lasteaedadesse. Nad ei kaitse töölist, nad kaitsevad eksperimenti, kus lapselt võetakse identiteet ja perekonnalt autoriteet.
Nad jutlustavad hoolivust, aga nende „hool“ tähendab, et sinu last kasvatab riik ja sinu mõistus peab vaikima. Nad on uue aja inkvisiitorid – mitte piibliga, vaid sooteooria ja ideoloogilise vägivalla piitsaga. See ei ole enam poliitika, see on ühiskonna vägistamine loosungi „võrdsus“ nime all.
Eesti 200 – uus nimi, vana mäda. Nad tulid lavale kui „alternatiiv“, aga esimese võimaluse korral müüsid end Reformierakonna sabarakuks.
Nende mootoriks ei olnud ausad ideed ega rahva usaldus, vaid rahva enda annetuste varastamine ja skeemitamine, mis toimus sisejulgeoleku struktuuride vaikival heakskiidul.
See polnud uus algus, vaid vana kartelli uus mask. Rahva annetusi kasutati partei ülesehitamiseks, mitte tulevikku loomiseks – ja riiklikud struktuurid, kes oleks pidanud seda peatama, kiitsid mängu heaks. Eesti 200 pole alternatiiv, vaid puhas tõestus, kuidas varastatud rahaga tehakse poliitikat.
Parempoolsed ja muud pisikesed – pakend erinev, aga sees sama hapuks läinud mass, mida serveeritakse iga nelja aasta tagant.
Kõik nad näitlevad avalikkuse ees tülitsejaid, aga kulisside taga on nad üks kartell, kes jagab võimu ja raha.
See, mida rahvale näidatakse, on lavastus.
Õpetajad – ideoloogilised mutrid
Õpetajaid kujutatakse ohvritena. Tegelikult on suur osa neist süsteemi mutrid.
Nad ei kasvata enam vaba mõtlemist, vaid kuulekust.
Streigid on lärmakas rituaal, mis lõpeb piskuga. Seejärel on jälle vaikus ja kõik jätkub endises rütmis.
Kui kool kasvataks iseseisvalt mõtlevaid inimesi, poleks korruptsioonil pinnastki, kuhu oma juuri ajada.
Aga kool ei kasvata enam vaba vaimu – ta toodab vaikivaid orje.
Ja just sellest vaikimisest toitub kogu meie mäda riigikord.
Ärimehed ja pankurid – uue aja mõisnikud
Eesti ettevõtlus ei kasva loovusest, vaid skeemidest.
Riigihanked on „suur äri“. Kui oled õigetes ringides, saad loa, toetuse ja raha. Kui ei, tallatakse sind maa sisse.
Pangad ei toeta tootmist, vaid hoiavad rahvast laenuorjuses.
Uue aja mõisnikud, kes elatuvad inimeste hirmust ja sõltuvusest, mitte töö viljast.
Rahvas – harjunud mäda lõhnaga
Kõige valusam on see, et rahvas on sellega harjunud.
Skandaalid ei šokeeri enam kedagi.
„Nii on alati olnud,“ öeldakse. „Meie ei saa midagi muuta.“
Just see vaikiv leppimine on põhjus, miks korruptsioon sai normiks.
Kui rahvas lepib, siis süsteem kestab. Kui rahvas vaikib, siis võim ei kuku.
Ajalooline paratamatus
Rooma impeerium ei langenud barbarite mõõkade all, vaid omaenda korruptsiooni raskuse all.
Liivimaa ordu murdus mitte välise väe, vaid sisemise mädanemise tõttu.
Nõukogude Liit varises kokku, sest valel ja hirmul pole pikka iga.
Kõik süsteemid, mis kaotasid sideme rahvaga, kukkusid.
Eesti ei ole erand.
Eesti on langenud
Eesti on langenud mitte välise okupatsiooni, vaid sisemise mädanemise tõttu.
Kui poliitikute suud on täis väärtusi, aga käed sügaval rahva rahakotis, siis ei saa rääkida vabadusest ega demokraatiast.
Kui kool toodab kuulekaid orje, ettevõtlus elab skeemidest ja poliitika teenib vaid iseennast, siis pole enam riiki.
Viimane tõde
Ainult tõe tunnistamine võib veel midagi päästa.
Seni, kuni me lepime sellega, et „nii lihtsalt ongi“, pole meil tulevikku.
Eesti on langenud – ja meie endi vaikimine ja on olnud selle languse suurim relv.
Tsivilisatsioonide Hukk XXI
Tõde ei pea olema meeldiv.
Ta peab olema tõde.
Viimane peatükk.
Lembit Silla
22.08.2025

“Mis röövib meilt energiat? Lõpetamata jäänud asjad.Kui võtad midagi ette, aga ei vii lõpuni, kuluvad asjata mitte ainult materiaalsed ressursid. Ps üühikas jääb nagu arvutis ripakile suletamata protsess, mida ei teadvustata, kuid mis kogu aeg neelab tähelepanu ja jõudu, aeg-ajalt meelde tuletades end teadvuse tasandil. Näiteks: anda lubadus ja mitte täita, võtta laenu, alustada asja ja jätta pooleli, võtta endale üle jõu käivaid kohustusi.
Valelik olemine teiste ja iseenda ees. Vale on hinge vähk, seepärast öeldaksegi „hinge väänata” valest see tõesti väänub. Kui inimene valetab, tuhmub tema väli. Ta peab kulutama tohutu hulga energiat väljamõeldud kuvandite hoidmiseks. Blokeeruvad kõri- ja südametsenter. Mida välja juurida: silmakirjalikkus, enesepettus, katsed näida sellena, kes sa pole.
Solvumised, suletud olemine ja igasugused eneseisolatsiooni vormid. Inimene on avatud energeetiline süsteem ja kui teda isoleerida, hakkab ta nõrgenema, sest energia ei voola enam vabalt. Isoleeri füüsiliselt või isegi informatsiooniliselt mingi organism ökosüsteemist ja ta hakkab kõhnuma. Kui inimene ei kuulu ühtegi kogukonda ega rühma, nõrgendab see samuti. Sidemete kaotus oma kultuurilise egregoori, suguvõsaga see on samuti energia kaotus. Solvumine isoleerib ja sulgeb endasse.
Kõige võimsam energiakulu kanal seksuaalsed üleliigused. Madal kultuur seksi valdkonnas ja toimuvate protsesside olemuse mittemõistmine (juhuslikud seksuaalsuhted, sage eneserahuldamine) viib selleni, et inimene ülepingutab oma võimsamaid reserve-seksuaalseid. Sõltuvalt konkreetsest juhtumist võib nende taastootmisele kuluda kolossaalne hulk energiat. Kuluta seda väärtuslikku ressurssi säästlikult ja targalt.
Alkohol, tubakas, narkootikumid. Need võivad alguses anda energiat, kuid lõpuks viivad selle kaotuseni.
Hirm, ärevus, umbusaldus, tarbetu vaenulikkus. Hirmust ja umbusaldusest juhtub sama, mis solvumisest. Hirm pigistab kokku, halvab, vangistab, kulutab energiaressursse asjata. Ta suurendab teadvuses kaost ega lase keskenduda. Kui organism on sõjarežiimis ja valmis võitlema või põgenema, kurnab see välja.

Leidke oma sisemine kese ja viibige oma südame vaikuses. Just selles vaikuses asub teie tõeline orientiiripunkt muutumatu, särav ja moonutustele allumatu. Sellest kohast lubage kõigel muul areneda nii, nagu see peab.
Meedia hääled muutuvad üha valjemaks, levitades lugusid kiireloomulisusest, lõhestatusest ja hirmust. See ei ole juhus. Sellised signaalid on mõeldud tõmbama tähelepanu rahutule mõistusele, kus tajumine võib muutuda killustatuks, ümber suunatuks ja sugestiooni abil vormituks. Mõistus, kui tal puudub tugi, on kergesti mõjutatav.
Süda aga kui seda teadlikult energiaga täita ei ole petetav. Süda resoneerib ainult algse sagedusega. Ta tunneb tõe ära mitte argumentide, vaid vibratsiooni kaudu. Kui teie tähelepanu on koondatud sinna, kaastunde ja sisemise valguse ruumi, kaotab manipuleerimine oma jõu.
Kutsume teid ikka ja jälle tagasi pöörduma südamekeskusesse. Hingake sinna. Kuulake seda. Tehke valikuid sellest lähtudes. Nii ühendute laiemasse armastusevälja, mis seob kõiki olendeid kõigis maailmades ja dimensioonides. Sellest ühendusest sünnib loomulikult selgus ning hirm lahustub. Keskenduge valgusele. Keskenduge armastusele. Nii saate te toeks mitte ainult iseendale, vaid ka kollektiivsele ärkamisele, mis on praegu lõppfaasis.

Alexis Varnum

Astro Butterfly:
Muistses Mesopotaamias pandi kaubatehingud ja võlad savitahvlitele kirja.
Aja jooksul kogunes tahvlile üha rohkem ülestähendusi. Mingil hetkel muutus see peaaegu võimatuks dešifreerida ja mõista ning keegi ei suutnud enam täielikult öelda, kes kellele mida võlgnes.
Seepärast puhastati perioodiliselt, tavaliselt uute monarhide troonileasumisel, tahvleid – tahvel pühiti puhtaks. Polnud enam oluline, mis vanal tahvlil kirjas oli – mis oli võlgu või kellele.
Nad alustasid lihtsalt nullist. Uus tahvelarvuti.
Ja maailm läheks edasi, toimiks edasi, ei mingit tohutut kokkuvarisemist, mingit koormat edasi ei kantaks.
Tagasi aastasse 2026.
Maailma võlg moodustab üle 300% maailma SKPst. Riigid on võlgades, ettevõtted on võlgades, üksikisikud on võlgades. Igaüks on kellelegi midagi võlgu.
Kellele kuulub see üle 300 triljoni suurune võlg? Kui vaid pensionifondid oleksid nii rikkad. See ei peitu ka kusagil reaalsetes varades – kõik maailma megajahid moodustavad umbes 0,06% võlakirjade kogumahust.
Suurem osa võlast ei ole tegelikult reaalne. See liigub läbi finantsasutuste kui „nõue“ tulevasele väärtusele – nõue homsele tööjõule, homsele majanduskasvule, homsele tootlikkusele.
Väide, mis paneb enamiku meist elama endast veidi ees , olema tingimuseks tarbima enne loomist, lükkama arvete saabumist edasi , ehitama oma elu lubadustele, mitte kohalolekule .
Kuidas see astroloogiaga seotud on?
Nagu ikka, kui otsime metamõjutusi – selliseid, mis kujundavad ühiskonda tervikuna, mitte üksikisikute elusid –, siis vaatame välisplaneete . Välisplaneedid kirjeldavad seda, mis toimub maailmas kollektiivsel tasandil, ajaloo all aeglaselt liikuvaid loodeid.
Meil on kolm välisplaneeti ehk kolm jumalat: Uraan , Neptuun ja Pluuto . Uraan on taevas. Pluuto on Maa.
Ja Neptuun on kõik, mis nende vahel on – ookeanid, liikumine, hoovused, ühendus, nähtamatud ruumid, mis ühendavad üht kallast teisega.
Ja meie ühiskondades esindab Neptuun just seda: tarneahelaid, kaubateid, abstraktseid süsteeme, vahendajaid, finantstorustikku, instrumente, mis võimaldavad väärtusel liikuda läbi vahemaa ja aja.
Neptuun esindab ka finantsabstraktsiooni – selliseid asju nagu võlg, krediit, finantsvõimendus, aga ka nähtamatuid matemaatilisi “valemeid”, mille kaudu tänapäeva majandused toimivad.
Ikka veel arvad, et Neptuun on ainult pilvedes olevate kunstnike signatuur?
Diagramm diagrammi järel näitab, et paljud teadlased, matemaatikud, IT-arhitektid, süsteemimõtlejad, finantsstrateegid – lugege Warren Buffetti – inimesed, kelle töö hõlmab reaalsuse abstraktset manipuleerimist – kannavad tugevat Neptuuni paigutust.
Saturn on savitahvel – koht, kus reaalsus salvestatakse, talletatakse ja konkreetseks muudetakse. Saturn on see, mis muudab millegi reeglite, raamistike, vastutuse, struktuuri ja tagajärgede kaudu reaalseks.
Kui Saturn on kolmemõõtmeline reaalsus, millega saame samastuda, siis Neptuun on metatasandi reaalsus – sügavam reaalsus vormide all. See on see, mida oleme teeselnud, et ei näe, või nimetanud seda illusiooniks alati, kui meie isiklik reaalsus sellega ei kooskõlas.
Viimastel aastakümnetel on Neptuun liikunud läbi sodiaagimärkidest kolm viimast – Kaljukitse, Veevalaja ja Kalade – ning oleme näinud, kuidas tervetest nõuete süsteemidest on saanud võimu ja kontrolli instrumendid – ettevõtte struktuurid, finantsabstraktsioon, digitaalsed võrgustikud, nähtamatud vahendajad.
Kollektiivne maailm on muutunud nii keeruliseks , et tähendus kaob masinavärki endasse. Asjad muutuvad nii abstraktseks , et keskmine inimene ei näe enam, kus algab väärtus, kus lõpeb kohustus või kes on tegelikult vastutav.
Enamik meist on asjast aru kaotanud ega tea, kuidas maailm “töötab”.
Ja nendes tingimustes kontrollib reegleid see, kes kontrollib instrumente – ja saab udust kasu.
See ei puuduta (ainult) „institutsioone” või „korrumpeerunud poliitikuid”. Muidugi, alati, kui võimu kuritarvitatakse, tekib tasakaalustamatus ja keegi kannab kaalu – ebaõiglaselt.
Aga tihtipeale on see ka meie endi osalus : kulutamine üle oma võimete, millegi omandamine, mille jaoks me pole veel väärtust loonud, „unistuste” elamine, millel pole mingit võimalust materialiseeruda, end tegevuse asemel tähelepanu hajutamisega hõivatuna hoidmine, loomise asemel tarbimisega.
Loomulikult on süsteem struktuurilt motiveeritud võla ja kontrolli laiendamiseks – pangad, intressid, rahapoliitika, varade inflatsioon. Masinaehitus õitseb tulevikulubaduste pealt.
Kuid ka üksikisik on kaasosaline, sest võlg on viis tarbida elu, mida me pole veel loonud , selle asemel, et kohtuda olevikus sellega, mis tegelikult on meie oma .
Ja tegelikult ei puuduta võlg siin mitte „raha“, vaid aega .
Võlg on sõltuvus tulevasest koostööst. See on ütlemine: „Ma võtan praegu selle, mis kuulub hilisemale.“ See ei ole kunagi ainult ülalt peale surutud – see on ka altpoolt valitud.
Ja tegelikult räägime siin energeetilisest võlast – enesereetmise, enesest loobumise ja kasutamata otsustusõiguse peenest pearaamatust. Tundest, et elule on midagi „võlgu“.
Võlg oma sügavaimas tähenduses on elamine tasakaalutuses unistuste ja tõe vahel.
Kui võlga ei märgata, muutub see vaikseks kokkuleppeks: ma lükkan asju edasi. Ühiskond liigub edasi. Tähtaega ei saa kunagi kätte maksta.
Kuni see on.
Sest need ülespoole suunatud lubadused ja edasilükatud arveldused võivad viia ainult tasakaalustamatusele ja kui see tasakaalustamatus liiga suureks kasvab, toimub korrektsioon. Tasakaalu taastamiseks peab midagi juhtuma.
Individuaalsel tasandil – mis on tegelikult ainus koht, kus meil on mingit kontrolli ja ainus koht, millest peaksime hoolima, eriti kuna me räägime 0° Jäärast – on oluline ära tunda, kus me oleme energeetilisest võlast ajendatuna tegutsenud .
Elu teab, millal midagi on silmapaistev, ja lõpuks kuulutab selle ära .
Neptuun ja Saturn 0° Jääras 2026. aasta veebruaris on see hetk, mil seda peetakse tähtajaks .
Jäära 0-punkt – pööripäev, mil päev on kõikjal Maal võrdne ööga – on nullpunkt, paratamatu koht, kus tahvel puhtaks pühitakse – ja kuhu tuleb kirjutada midagi uut.
See ühendus kutsub meid üles tulema tagasi iseenda juurde ja elama sellest, kes me oleme , olevikus .
Elada vastavalt sellele, kes me praegu oleme, tähendab :
Me ei lase enam end kontrollida millelgi, mis pole reaalne – me ei mängi enam mängureeglite järgi, kui need reeglid ei austa Tõde.
Me ei ütle enam jah, kui mõtleme ei, ei anna enam ära elujõudu, kuna oleme konditsioneeritud meeldima, ega lase teistel kirjutada oma sisemise lepingu tingimusi.
See tähendab ka seda, et me ei tohiks enam peituda rahulolusse, edasi lükata oma kutsumust, elada oma potentsiaalist allpool ega tarbida mugavust ilma väärtust loomata.
Olenemata sellest, kas see tuleb üles- või allavoolu – olgu see tingitud sellest, et teised võtavad liiga palju või meie anname liiga vähe –, tähendab see mõistmist, et laenatud tingimuste järgi elamine viib meid eemale oma elu täielikust autoriõigusest .
Kuna Neptuun ja Saturn lahkuvad Kaladest ning kohtuvad 2026. aasta veebruaris Jäära 0° juures , kutsutakse meid ületama läve – illusioonist Reaalsusesse. Laenatud ajast olevikku.
Kui Neptuun 0° Jääras tuleb ilmutama: „See polnud kunagi päris“, ütleb Saturn: „Siis ehitame selle, mis on“.
Neptuuni ja Saturni konjunktsioon 0° Jääras on uus tahvel – uus leping, uus algus.
See on laenatud tingimustel elatud elu lõpp . See on kord elus avanev võimalus naasta olemuse juurde, alustada tõest ja kirjutada sisse midagi tõelist .
PS: Selle e-kirja jagatavat veebiversiooni saate lugeda Astro Butterfly veebisaidil www.astrobutterfly.com