Niina Roos: EMA VANUS LAPSE SÜNNI AJAL ÜTLEB, MIKS TA TEMA JUURDE TULI
Kui naine sünnitas 16,17,24,32,34,40
Koos lapsega sündis harmooniline ema. Laps on tema peegel, parim sõber. Suhetes valitseb vastastikune mõistmine ja harmoonia
Kui naine sünnitas 18,19,22,27,36,45
Vahel ei pruugi see kerge olla. Laps võib tekitada probleeme ja isegi vaimseid kannatusi, kuid ainult nii näeb ema valet teed ja oma puudujääke.
Kui naine sünnitas 23,25,26,33,37,48 (minul Reti)
Tema juurde tuli vaimne õpetaja. Laps valis ta, et õpetada talle universumi seadusi, avada silmad maailma toimimise suhtes.
Kui naine sünnitas 28,35,39,42,49 (minul Aleksander ja Indira)
Nendel aastatel on ema erilise kaitse all ja laps tuleb tema juurde kui KAITSEINGLIKS eluks ajaks. Siin on oluline “lase lapsel” elada oma elu.
Kui naine sünnitas 20,21,29,30,31,38 (minul Richard ja Brigita)
Minevikust pärit hingesugulane tuli emale meelde tuletama tema tõelist eesmärki. Selline laps treenib oma ema iseloomu, et näidata talle tõelist teda ilma pealesunnitud uskumuste ja hoiakuteta.

Kui sind ei ole siin siis pole sind olemaski e õukonna lavalt internetti

1) pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) vasta küsimustele 3) kirjuta oma internetitarbimise harjumustest – mida vaatad, mida ise lood ja postitad

Kuidas iganes rasside rikas inim sugu planeedile Maa saabus tal on olnud aegade algusest tänasesse toodud loodetavasti ka homsesse viidav vajadus tegelikkust kirjeldada jäädvustada ja tõlgendada. Koopa joonistest on teisenenud Facebook Twitter Instagram aga asja olemus on sama mina olin siin sigisin sagisin õgisin ja s…usin!
Vana rahva väljend suuga teeb suure linna käega ei kärbse pesagi tegelikult lavale ning kino linale jõudva reaalsuse vahendamise kohta ei kehti. Antiik ajal ehitati teatritele super rajatised a la Colosseum. Järgnevail ajastuil olid etendused kätte saadavad kuningate õu kondadele mis järel vaate mängudele kaasa elamise võimalus saabus rahva kiht haaval kõrg klassist kesk ja lõpeks ka alam klassile. Emotsioonide äratamise ära tundmis rõõmu säratamise ja pahede paljastamise lavalt käratamise tasand on ehitanud globaalse teatrite võrgustiku.
Täna on meil 21 sajandi kultuuri keskused ja filmi tööstus mis konkureerib sõja tööstusega mis oma korda teatreid purustades annab põhjuse terroristide raha eest uued paremad ehitada ning vastsetel lavadel roimarite paljastamise lugusid etendada.
Antiigist Kuld ajastuni pole nii siis muutunud mitte midagi. Vanakreeka-rooma tsivilisatsioonist oleme saanud nimed ja nimetused „tragöödia“ „komöödia“ „hümn“ ja „dialoog“.
Vast ei pea end põrmugi häbenema kui ei tea täpselt mida kirjutasid Solon Sappho Homeros Aishylos Euripides ja Sophokles. Viimase nimi anti Tartu Ülikooli kohvikule seda teada oli küll elementaarne… Antiik kirjanike teened on süva mälus meieni tuulest toodud nii samuti nagu monumentaal Tuulest viidud nii raamatu kui 3 tunnilise filmina.
Tänu Margaret Mitchelli stoori tellingu kogemusele ei ehmatanud meid Tammsaare Tõe ja õiguse uusima linastuse sama pikkus ega Avatari kaua mängivad vee värgid ja tule trallid. Tammsaare ja Sofi Oksaneni aja looliste panoraamide šanss ajas kesta on 21 sajandil filmiks ning sealt edasi igavestele neti väljadele pääsemine.
Ühtlasi on aja looliste õuduste taas elustamine fondide ja siht kapitalide rahastuse saamisel kindla peale minek.
Grupp andekaid artiste ja autoreid kirjutas ja lavastas Shakespeare’i ajal rahvale hoiatuseks ladviku pahede paljastused. Nii traagilised kui koomilised. Läbi väga hõredate lillede. Sama tegi mõni sajand hiljem iirlane Bryan Friel inglased asusid Iirimaa vallutamise järel lisaks muule vägi vallale koha nimesid vägistama. Inglise sõdurit kehastanud Jaan Rekkor armus see juures iirlannat näidelnud Laine Mägisse või siis armusid tegelased kuidas võtta… ning toonasel publikul on selle Romeo ja Julia versiooni eredad episoodid aegade lõpuni meeltes.
Me kombe kohaselt kultuuris kümmelnud vana moodsad koosneme Samuel Beckettist ja Jevgeni Švartsist olles kaasa kogenud nende Godeau’-ootamise ja Draakoni kui diktatuuri põrgulikult koomilise portree. Dante Põrgu on pärastise purgatooriumi kõrval poisike.
Kollektiivse karma põletuse tule riida uuel tasemel süütajad on olnud Andrew Lloyd Webber ja Tim Rice oma tandemi taiestega. Rock-ooper Jesus Christ superstar jõudis hipide teatrist mille lavastus on Youtube’is ning kõigile kontinentidele ja keeltesse. Oslos Norra Rahvusooperis kehastas Jeesust sarmikas jalg pallur kelle üles andeks oli mahutada norra keelsed pikad sõnad meloodia fraasidesse ning see oli kangelaslikult armas ja täitmatuna naljakas.
Sama paaris rakendi Ooperifantoom on Eestis kehastatud Koit Toome ja Kalle Sepa poolt.
Maskis mehe motiiv aga on nõu kogude eesti kasvandikele tuttav Georg Otsa elustatud Mister X-ina. Mel Gibson samas on oma filmi loomingus tahtnud isiklikul nahal tunda mida elas või ei elanud üle ristil rippuv ja rattale tõmmatud märter. Braveheart ja Surmarelv nakatasid sadu verise hakkimise filme ees otsas Bruce Willise visa hingega inim katsete karistamatuse illusiooniga. Sealt algas inim elu teekond arvuti mängu staatusse.
Sama visa on surema langenud naiste temaatika. Jeesuse armastatu apostlite apostel Maarja Magdaleena on Alexandre Dumas’ La Traviata eel käija. Selle romaani põhjal kirjutatud libreto järgi Giuseppe Verdi poolt loodud ooperit vaatab VIP-loožis järgmise generatsiooni kurtisaan. Julia Robertsi pisarad Richard Gere’i kõrval on ümber sünni sümbol. Veel järgmise põlv konna üli inimlikuks maa ilma päästjaks ülendatud endine prostituut 2022 aasta filmis Missioon Fortuuna vaatab oma korda kuidas Pretty woman vaatab La Traviatat …
Hugh Grant on kõrvuti Sandra Bullocki Uma Thurmani Michael Douglase John Travolta Dustin Hoffmanni ja Meg Ryaniga meie perekond. Tulnud kümnend haaval Neli pulma ja üks matus noorukist tänasesse tunneme Grantiga kokku kuulumist. Küpsesime koos ning rõõmustame ühiselt et Oscar Wilde’i gei kuningas Dorian Gray ei peaks 2023 aastal enam vananemise pärast põdema ega seda häbi maalisse peitma.
Granti viimased rollid tõestavad et vananemine on kaunis elegantne ja enese üle targalt naeratav või lausa rõkkav.
Pulp fictioni Uma Thurman ja John Travolta Dirty dancingu Patric Swayze ja Richard Gere´i Shall we dance koos Jennifer Lopeziga kinnitavad et osa meist jääb alatiseks Batmani-Catwomani ajastusse hullama. Olnud aegade legendid taas elustuvad nii vanu filme restaureerides kui sama teemalisi uusi luues. Tuhandete West Side Story järgmiste versioonide järel ja kõrval tuli Antonio Banderase Zorro ja Desperado ning Melanie Griffithsi ja Cheri ilu lõikused…
The Star is born sütitas Lady Gaga ja Bradly Cooperi tähed Julie Andrewsi Mary Poppinsi ja heliseva muusika ning Brian Adamsi ja Kevin Costneri tähed süttisid nende järel. Ajastute paralleel maa ilmad jätavad korraga ja korda mööda publikut rõõmustama Pierce Brosnani Bondi James Bondi ja Mamma Mia! hurmurite triost võidukaima. Maestrol on viimaste aastate toodetes vana targa mehe rollid. Musta Aadama vana härraga üsna sarnast erimit mäletame pandeemia ajal Eurovisionit asendanud Netflixi-juhtumis The story of fire-saga. Kaua mängiv kaunis mees tegi stiilselt kaasa Will Farelli doubletrouble’i Islandi seiklustes – jaja-dingdong! Andke meile laule ja tantse!!!
Emmanuelle´i staar Sylvia Kristel ei pidanud erinevalt Tom Hanksist ja Cruisist Nicole Kidmanist või Colin Firthist lahendama 21 sajandi olla-või-mitte-olla dilemmat. Lahkus aegsasti taevastele ekraanidele ega pea valmis olema olu korraks kus inimesed teatrisse ei tule ja kinno ei saa ning tuleb interneti piiritusse kolida.
Televisioon ja striimid on teinud David Suchet’st ja Rowan Atkinsonist Hercule Poirot’ ja Mister Beani rollide vangid nagu ka Aare Laanemetsast igavese Tootsi.
Uba on selles et mõlemad mehed on vana hea Euroopa metropolide lavadel igas mõttes tõsised näitlejad. Tagasi ulatuvalt pole vaja oleks-poleks spekuleerida kas ja kui palju me ka Bernard Shaw’ Pygmalionist või Shakespeare’i Tõrksa taltsutusest teaks ja peaks kui neid poleks põlistatud My Fair Lady Audrey Hepburn Julie Andrewsi häälega ja Adriano Celentano meistri teost koos eestlanna Ornella Muttiga.
Eesti versioon Minu veetlev leedi rahvus ooperis Estonia oli Helgi Sallo ja Harri Vasara vähe salvestatud aga hästi mäletatud duett. Tenor ja esimene armastaja elas pigem oma marionettidele ning oli ise marionett oma sõbra Sulev Nõmmiku filmides Mehed ei nuta ja Noor pensionär. Tema poeg maa ilma lavade esi bariton Lauri Vasar ajab filmis Siin me oleme igavesti väikese poisina mullika karja ning laulab Lauri Nebeliga duetti kui-on-meri-hülgehall.
Sulev Nõmmik oli ENSV olulisim hälli-standup-artist Kärna Ärni alustas Reklaamiklubis kõrvuti Ines Aru Eliisabet Jõhviga ning jäi igaveseks rahvuslikku meele lahutus mällu. Nagu ka Eino Baskini veetud Meele jahutaja kui tema komöödia teatri eel käija.
Nende traditsioonide vundamendile on järgijatel olnud lihtsam oma pilve lõhkujad püstitada. Jan Uuspõld Märt Avandi ja Ott Sepp Sepo Seeman ja Peeter Oja ega Tõnis Niinemets ei pidanud ühe mehe nalja teatrit tehes jalg ratast leiutama.
Ühtlasi tuleb nali eesti artistidel sügavamalt välja nõukogude tsensuuri dressuuri vilumus. Hendrik Normani ja vara lahkunud Madis Millingu vanad ja kobedad on võrreldamatult kobedamad kui Normani diletantlik tele novela Armastus. Olgu tema enese Edekabel talle enesele armuline!
Kuna seda kassid ostavad näeme ka Marko Matveret piinlikus raha masinas selle asemel et nt Jaan Tättega maitsekaid lavastusi luua. Tätte on parimas mõttes meie Ibsen nii nagu Andrus Kivirähk on võrreldav Moliere’iga. Tragi komöödia isad mõlemad. Prantsuse salongi komöödiad ja farsid daamide härrade-prouade abikaasade koolid on ilm selgelt inspireerinud ka Eero Spriidi Jesper Parve ja Margus Vaheri kuldsest kuldsemat triot mida mehed tegelikult tahavad ja mida nad ei räägi…
Spriit ja Sallo saabuvad kauba märgina meie tuppa 30+ aastases telesarjas Õnne 13 mille aasta vahetuse osas ka President osales. Ka Mihkel Ulmani rahvuslik seep Kätte maksu kontor on üle elanud pandeemiad ja produtsendid sõja ja stsenaristid kriisid ja näitlejad. Mida iganes Vaprate ja ilusate või Dallase publik vaatab eestlane näeb oma Õnnes ja Kätekas ennast ning olnud ja läinud korüfeesid rahu neile!
Meile loob uskumatult produktiivne ja kõrge lennu kaarega Martin Algus üha uusi naabri plikasid padja klubisid kesk ea rõõme jahi hoo aegu ja klassi kokku tulekuid. Erinevalt suur riikide politsei akadeemiatest jt ammu tühjaks kaabitud raha padadest oskavad meie mehed taset hoida õigel ajal pidama saada ja-või laiali minna ning uued tooted uute kooslustena turule tuua. Suuga teeb suure linna sai ju öeldud!
Märkasid sa intelligentne haritlane kui paljude uue aja kultuuri tarbe toodete peal kirjas on tants? Me suudamegi reeglina ühe ekraani täie meele lahutuse väljas püsida. Me tantsime oma Lalalandis huntidega ära ja skrollime-svaibime end sealt välja järgmisse kiiresse emotsioonide kogumisse. Raamatute kogumisse soojustus ja kodu kujundus vahenditena me enam ei panusta. Olgu nii.
Küsimustele vasta palun täislausetega!
1. Mida tähendab väljend „suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi“ – kas ja miks see loomingu ja meelelahutustööstuse kohta kehtib või ei kehti?
2. Millised on antiigi teened tänase kultuuri ees? Miks on kirillitsas kirjutavatel rahvastel neid teeneid – ning inglise ja prantsuse keelseid nimesid ja nimetusi samuti – nii keeruline kasutada?
3. Nimeta Andrew Lloyd Webberi ja Tim Rice’i ühisteoseid!
4. Loetle kinotööstuse nimesid, kes on mainitud tekstis – ja kes Sind kõnetavad!
5. Kellest algas Eesti standup-žanr ja kes seda täna viljelevad?
6. Kuidas näed protsessi „raamatust lavastuseks, lavastusest filmiks, filmid ja lavastused televisiooni-internetti-voogu“ edasist arengut?
7. Jutusta viimati nähtud lavastusest-filmist-seriaalist!

Peeter Tammela: kulmineerub täiskuu Lõvi märgis.
Seega oleme kuni järgmise kuuloomiseni selle kuutsükli mõjusfääris.
https://www.horoskoop.net/kaardid/Taiskuu_2_02_2026.GIF
https://foreverconscious.com/intuitive-astrology-leo-full…
*
Täiskuu Lõvis tõstab esile isikliku loovuse, julguse, identiteedi ja südamehääle. See on hetk, mil isiklik sära ja loominguline väljendus tahavad saada nähtavaks – ükskõik, kas läbi kunsti, suhte, enesekehtestuse või südamekeskse otsuse.
Lõvi on seotud sisemise suveräänsusega – inimese võimega olla oma elu kuningas või kuninganna. Täiskuu toob sageli teadvusse, mis ei ole enam kooskõlas autentse enesetajuga. See võib olla seotud töörolliga, suhtega või lihtsalt sisemise varjuga, mis on liiga kaua olnud tähelepanuta.
Kuu opositsioon Marsiga Veevalajas – isiklik vägi vs süsteemi jõud
Marss Veevalajas kehastab kollektiivse tahte, progressiivsete ideede ja sotsiaalsete impulsside jõudu. Opositsioon Kuule Lõvis võib tähendada sisemist konflikti:
• Soov olla eriline vs vajadus sobituda süsteemi
• Isiklik soov vs ühiskondlik surve
• Tahe liikuda kirglikult edasi egopõhiselt vs tunne, et tuleb kõiki arvestada ja mõelda “ühistele huvidele”
See on ideaalne aeg, et teha julgelt valikuid, kuid neid tasakaalustades mõttega: “Kui mu tee inspireerib teisi, kas see aitab kaasa suuremale vabadusele või tekitab vastupanu?”
Marsi opositsioon Kuuga võib vallandada ka emotsionaalseid reageeringuid, eriti kui tunned, et sind pole nähtud või su looming on jäänud tähelepanuta. Konfliktid, eriti autoriteetidega või gruppidega, võivad teravneda, kui sisemine laps tunneb end allasurutuna.
Poolteistkvadraat Saturniga Kalades – peidetud piirangud ja süütunne
Poolteistkvadraat (135°) on sisemine pingeaspekt, mis võib viidata varjatud blokeeringule või ebateadlikule mustrile, mis hoiab sind tagasi.
Saturn Kalades nõuab:
• emotsioonide kontrolli all hoidmist
• selgust selles, mis on illusioon ja mis on tõeline sisemine kutsumus
• vastutustunnet emotsionaalse vabaduse ees
See aspekt võib täiskuu ajal esile tuua tunde, et sind karistatakse millegi eest, kuigi ei pruugi olla kohe selge, mille eest. Selles on sageli seotud vana süütunne, eneseväärikuse küsimused või isegi minevikust pärit “vannete” energia – lubadused, mis ei luba praegu särada.
Kollektiivne mõju – südame revolutsioon?
See täiskuu kutsub esile:
• radikaalse eneseväljenduse laine
• isikliku väe taasärkamise
• vajaduse mitte leppida halli mugavustsooniga
Ent Kuu opositsioon Marsiga ja pinge Saturnilt hoiatavad: ära muuda mässu uueks vanglaks. Võitlus ei ole eesmärk – vaid teadlikkus, kus su tõeline jõud asub. Me ei pea valima üksinduse või kollektiivi vahel. Me võime olla valgus, mis ei vaja kinnitust, vaid mis toidab iseennast seestpoolt.

Täiskuu Lõvis: Valguse kroonimine südame troonil
On hetki, mil taevas kõneleb meiega otse ja ilma filtrimiseta – nagu laval seisev näitleja, kelle sõnum jõuab otse südamesse. Täiskuu Lõvis on üks nendest hetkedest. See ei ole pelgalt taevasfääride mehaaniline rütm, vaid valgusrituaal, kus meie sisemine laps, loovus ja süda kutsutakse kroonimispidustusele. Kuid mitte selleks, et me ütleks: „Vaadake mind!“, vaid et me küsiks: „Kas ma näen end täielikult ja ausalt? Kas ma julgen elada nii, nagu mu süda käsib?“
Taevas kui peegel ja lava
Lõvi märgis täiskuu tähendab alati Päikese ja Kuu opositsiooni Lõvi ja Veevalaja teljel – isiklik looming vs kollektiivne ratsionaalsus, süda vs mõistus, mina vs meie. See ei ole vastandamine, vaid pinge. Ja just selles pinges sünnib midagi suuremat. Kui Päike Veevalajas kutsub üles nägema tervikut, struktuure ja inimkonda kui ideed, siis Kuu Lõvis hüüab: “Aga kus olen selles kõiges mina?“ Kes julgeb end näidata sellisena nagu ta tegelikult on – ilma maskide, rollide või turvavõrkudeta?
Südame julgus elada
Lõvi arhetüüp pole mitte ainult uhkus, vaid ka haavatavus. See, kes astub lavale ja näitab oma südant, riskib sellega, et see lükatakse tagasi. Ent just seal – südame haavatavuse ja loovuse avaldamises – peitub Lõvi täiskuu sügavaim kutse. Ta ei küsi, kas maailm on valmis su valguseks. Ta küsib, kas sina oled valmis seda valgust maailmale kinkima.
Kas ma julgen öelda: “See on see, mida ma armastan teha. See on see, mis paneb mu silmad särama.“ Kas ma julgen elada elu, mis on minu looming, mitte koopia kellelegi teisele sobivast vormist?
Täiskuu peegel valgustab varju
Aga täiskuu ei kingi ainult valgust – ta valgustab ka varju. Täiskuu Lõvis võib tuua nähtavale meie ego tundlikkuse, vajaduse tähelepanu järele, hirmu ebaõnnestumise ees, soovi olla armastatud tingimusteta. Kui me ei kuula seda südamehäält, mis sosistab „see on mina“, võib see muutuda karjeks: “Vaadake mind!“ – mitte armastuse, vaid nälja läbi.
Siit tulebki see sisemine paradoks: ainult see, kes julgeb olla sügavalt tema ise, saab tõeliselt ühenduda teistega. Mitte läbi aplausi või heakskiidu, vaid läbi autentsuse ja ausa kohalolu.
Marss opositsioonis Kuuga – sisedraama või vabastav tuli
Selle täiskuu ajal on Kuu opositsioonis Marssiga Veevalajas – see tähendab, et sisedraamad, emotsionaalsed reaktsioonid, isegi sisemine viha võivad pinnale kerkida.
Kuid mida Marss õpetab? Et tõelisel eneseväel on piirid, suund ja julgus. Kui Kuu Lõvis tahab end väljendada, siis Marss Veevalajas ütleb: “Kas su looming teenib ka midagi suuremat?“ – mitte ainult sind, vaid ka tervikut?
See võib tunduda vastuoluna, kuid just siin sünnib vaimne küpsus. Oma individuaalsuse aus väljendus võibki olla suurim panus kollektiivse arengu nimel. Vabadus ei tähenda ego ülendamist, vaid südame kutse kuulamist – ja selle suunamist maailma teenistusse.
Saturni poolteistkvadraat Kuule – südametöö kui distsipliin
Saturni disharmooniline aspekt Kuule Kaladest kutsub meid üles eristama, mis on tõeline ja mis on illusioon. See ei luba meil jääda lapsikusse enesekesksusesse, vaid nõuab: “Kas sa oled valmis kandma oma südamevalguse eest vastutust?“ See võib tunduda karm, ent just distsipliinis ja püsivuses sünnivad suurimad kunstiteosed – olgu see kunst, armastus või elu ise.
Kokkuvõte: Täiskuu Lõvis kui hinge kroonimine
See täiskuu on võimalus seista omaenda elu troonil. Mitte ülalt alla vaadates, vaid seesmisest väest lähtudes. Kroon, mida Kuu meile pakub, pole kuld ega uhkus, vaid teadmine: “Mina olen siin. Mina olen mina. Mina loon.“
See on kutse elada ausalt, südamest, loovalt. Mitte selleks, et meeldida. Mitte selleks, et olla täiuslik. Vaid selleks, et olla elus – kogu oma ainulaadsuses ja ka nõrkustes. Täiskuu Lõvis ei küsi luba

KRISTALLILISE KEHA AKTIVEERIMISE SIGNAALID
Eksisteerivad välised ja sisemised märgid, tavapilgule peaaegu märkamatud, mis näitavad, et füüsiline keha hakkab omandama kristallilise valguskeha prototüüpi. Need ei ilmne äkitsete nähtustena, vaid kui vaiksed, orgaanilised ja järkjärgulised muutused.
Esimene nähtav märk on aeglane vananemise peatumine.
See ei pööra aega veel tagasi, kuid katkestab aine kiirendatud kulunemise. Keha justkui “külmub” oma praegusele etapile, nagu oleks ta lõpetanud vana tiheduse käskudele kuulemise. See juhtub siis, kui vaimne areng muutub pöördumatuks ja läheb üle bioloogiasse.
Teine märk on vibratsiooni stabiliseerumine.
Kuni teadvus võngub hirmu, reaktsiooni ja kinnituse vahel, jääb keha kolmemõõtmeliste jõudude suhtes haavatavaks. Kuid kui inimene õpib säilitama püsivat sisemist seisundit, olenemata välistest ärritajatest, stabiliseeruvad vibratsioonid. Just sel hetkel hakkab füsioloogia ümber struktureeruma vastavalt uutele standarditele.
Kolmas signaal ilmneb kui pidev sisemise harmoonilisuse tunne.
“Maailm lakkab olemast sõltuv asjaoludest ja muutub struktuuriliseks.” Närvisüsteem saavutab harmooniat, eluenergia ringeb sujuvamalt ja organism hakkab töötama väiksema kulumisel ja suurema taastumisvõimega.
Neljas märk on silmapaistvalt nähtav.
Silmad kiirgavad peent, sügavat valgust, mis ei tule isikust, vaid tervikust hingest. See valgus peegeldab laiendatud teadvust, kohalolekut ja armastust. Ümbritsevad tunnevad seda juba enne, kui nad seda mõistavad.
Viies märk on teadlik sisemise valgustumise tunne.
Inimene tunneb energiat, mis voolab seest välja, täidab rakke, kudesid ja peeneid väljasid. See valgus toimib puhastava jõuna, ümber struktureerides ainet ja toetades loomulikke noorendamise protsesse.
Kui Maa puhastub kõrgemal sagedusel, tugevneb see protsess. Uued energiad mõjuvad väljastpoolt, sest ärkatud teadvus toetab transformatsiooni seestpoolt. Siis tekib rütmiline resonants inimese ja planeedi vahel.
See meloodia märgib edenemist Viienda dimensiooni ülemineku teel — piirkonda, kus aeg kaotab oma jäikuse ja vanus lakkab olemast peale sunnitud. Selles ruumis taastab olend loomulikult oma ideaalse vibratsioonilise vanuse, säilitades mitte ainult vormi, vaid ka vaimse potentsiaali, mis on täielikult füüsilisse kehasse kinnitunud.
Kristalliline Keha omandatakse mitte pingutuste, vaid harmoonilisuse kaudu.
See sünnib siis, kui teadvus õpib jääma valgusele, olenemata välistest asjaoludest.
Aelxis Varnum

Öko kogu konnad ellu jääjatele ja ELU edasi viijatele
1)Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) Visioneeri oma ökoküla – off-grid kogukond koos selle tööjaotuse ja loova looduslikkusega. Vaata Youtube’i näiteid märksõna alt off-grid ja eco-communities – meenuta, kuidas olid üles ehitatud mõisad ja talud kui terviklikud tootmisüksused. 3) – kelle maale küla rajad – kuidas ja kellest moodustub kogukond – milline on tööjaotus – kes oled sina suurel pildil, mida oskad-teed-õpid või õpetad 4) Ära unusta oma külast kirjutades ja joonistades, et muusika, tants, maalimine ja voolimine pole sugugi „pehmed“ tegevused – see on õnnelik-olemise elus hingus. Lahedat loomist!
Oled sa mõelnud kuidas ellu jääd kui elekter kaob vesi ja küte internet ja nutipluti kõik vait. Kui õues on miinus miljon ja kaupluse uksed kinni kust kohast sinu pere siis süüa ja kütust saab? Samal ajal kui koolide sulgemine ja töö kohtade kadumine külades sunnib inimesed linna abituteks peaksime ÜLE EILE tulema maale kus elektri ning kõige sellega kaasnevata jäädes toime tulla.
Kus sina oled päevil mil Eestis nagu Kiievi vürsti riigis on 1 kraad korter elamu toas ning Kanada -50 kraadi ja USA lume tormid näitavad kuidas on kui kodu külast kuhgi ei pääse. Tuleb meelde miks õieti kogukondadena külades elati.
Elati ju ennegi kirjeldab talu poja mõistlikku elu tarkust meie maine rahva looming. 20-meetrilised Atlandi lained Euroopa lääne rannikul tuletavad oma korda meelde miks kõikjal linnused kui ise toimivad tervik lahendused mäe otsa rajati mitte vaid vaenlase tõrjeks vaid ka omade kaitsmiseks loodus jõudude eest.
Maarja maa talud ja mõisad olid põhi mõtteliselt oma aegsed öko kogu konnad kus ümber kooli-kiriku-kõrtsi tehti liialdamata öeldes kõik seal samas omade ringi töö jaotuses vili leivaks ja viinaks vill ja lina rõivasteks savi ja raud nõudeks ja riistadeks.
Nii nagu minevikust olevikku läheb Eesti praegusest aeg ruumist tulevikku kas perma kultuursete off-grid öko kogu kondade võrgustikuna või üldse mitte. Jah tee kond toitvate-katvate-kandvate juurteni käib saja jalgselt longates.
Eesti perma kulturistid Väikese jala jälje asumist Sänna kultuuri mõisani on kogenud fifty-sixty probleeme rohkem kui lahendusi ning ökomökode üritustel osalemine on kinnitanud väidet kui vorsti tahad süüa siis ei ole hea teada mis seal sees on.
Nii nagu eestlased Kaukaasiasse ja Siberissegi on karjalased rännanud Uut Head Ilma looma Ameerikasse ning tagasi tulles sattunud lõksu millest räägib Eestis filmitud Röhr-Mattila-Annila panoraamne heldelt pärjatud film „Igitee“.
Täna päeval see vastu tõstavad Ameerikas ja Austraalias tiivad põlis rahvaste post kolonialistlikud anti-contra-versus reservaadid: „Põlisameeriklaste ökokülad ja põlisrahvaste juhitud jätkusuutlikud projektid keskenduvad traditsiooniliste ökoloogiliste teadmiste kombineerimisele kaasaegse jätkusuutlikkusega, et edendada toidusuveräänsust, kultuuri säilitamist ja keskkonna taastamist. Peamised näited hõlmavad traditsiooniliste oskuste väljaõppega RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (OR) ja päikeseenergia mikrovõrke kasutavat Sacred Stone Village (ND). Need kogukonnad rõhutavad sageli kogukondlikku elu, permakultuuri ja taasühendamist esivanemate tarkusega.
RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (Oregon): pakub kaasahaaravaid kogemusi, mis keskenduvad traditsioonilistele küttide-korilaste tehnikatele, lõhepüügile ja ravimtaimede alastele teadmistele, mida juhivad põlisrahvaste vanemad kultuuripärandi säilitamiseks, austamiseks ja edasiandmiseks.
Sacred Stone Village (Standing Rock): Laagrist välja töötatud projekt keskendub suure tihedusega ja odavatele elamutele, taastuvenergiale (päikesehaagised) ning kogukonna juhitud keele- ja jätkusuutlikkusealasele haridusele.
Jätkusuutlikkuse algatuste dekoloniseerimine: sellised projektid nagu OUR. Kuigi Kanada ökoküla ei ole ainult kohalik, keskendub see säästva arengu „dekoloniseerimisele“, kaasates põlisrahvaste maahoolduspõhimõtted kaasaegsesse seaduslikku permakultuuri.
Põlisrahvaste toidusuveräänsus: paljud jõupingutused keskenduvad traditsiooniliste toidusüsteemide taastamisele jahipidamise, kalapüügi, koriluse ja aianduse kaudu, et asendada poest ostetud töödeldud toidud kohalikest allikatest pärit tervislike alternatiividega, nagu on näha erinevatest põlisrahvaste juhitud algatustest.
Nende projektide eesmärk on tegeleda nii majandusliku ebakindluse lahendamise kui ka kultuuriteadmiste talletamisega, edendades kogukonna vastupanuvõimet.“ www.ourecovillage.org
Ameerika amishid vägevate habemete ja hobu vankritega palju lapselised tsivilisatsioonist taandujad on algselt olnud religiooni põhised lihtsad-ehtsad taas kasutuse maa ilma meistrid kes eelistavad hobust mitte autot ning telepaatiat mitte telefoni ega televiisorit. Nende öko maja pidamise kese on THE BARN mis ehitatakse mitme sajakesi ning mille sees ja ümber kogu usk lootus ja armastus pulseeribki.
Aja lehes Eesti Kirik jutustasid Krasnojarskis vissarionlaste juures külas käinud eestlased: „1994. aastal asutasid Tiberkuli järve äärde oma kogukonna ehk ühispere inimesed, kes otsustasid järgida end Vissarioniks nimetava mehe õpetust. Sünkretistlik vissarionlus kutsub tagasi pöörduma ausa ja puhta elu juurde kooskõlas loodusega, toetama emakest Maad. Tuuma ümber miksitakse sobivaid elemente õigeusust, peamiselt Uue Testamendi põhjal, hinduismist ja budismist. Kummardatakse päikest, mistõttu ka ökoasustuse keskset mäe peal asuvat küla nimetatakse Päikeselinnaks, kirikutorni võrdsete haaradega ristil on ümber ratas, vimplid augustikuisel õnnistussõnumi peol (blagovest) meenutavad kujutisi Suur-Novgorodi muinasajast.
Vissarioni uus sõnum kannab pealkirja «Viimane testament», ta kuulutab uue ajajärgu algust, neil ongi oma ajaarvamine – nüüd algab aasta 44 –, ja Inimese Poja teine tulemine on ilmselgelt tema isikuga seotud. «On aeg, kus räägitakse otse ja mitte enam tähendamissõnadega,» tsiteerib uus prohvet testamendi preambulas Johannese evangeeliumi.“
Mayade prohveteeritud maa ilma lõpu ajal 2012 aastal rändasid Vissarioni alias Krasnojarski Jeesuse juurde Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Paar pluss režissöör Jaak Kilmi salvestasid tele saate sarja „Meie aasta Siberis“ ning dokumentaal filmi „Kristus elab Siberis“. Ehkki Tuuli oli hädas lüpsi-põllupidamise-käsitööga tahtis ta pidevalt kontrollitud-arestitud (ilmselt maa varade tõttu) külla nii väga tagasi et tele paar läks edasi Indoneesia India jne öko kommuunidesse oma poegi inimesteks kasvatama.
Loodus-loovus-loogiline loomulikkus on ühendanud kogukonnad kõigil kontinentidel võrgustikuks mis jagab õppe videoid raamatuid ja koolitusi kuidas erineva suurusega asumid luua ja käivitada. Me siin oleme kujunemas lage raiutud tööstus pargiks ning räägime üha harvem Eesti Nokiast. Kas me oma hirmunud väsimuses üldse otsime seda veel?
Oled sa mõelnud et me võiksime olla mudel ees kuju tõestus elu võimalikkusest Maal? Öko külade võrgustik teeks meie isa maast üle riigilise ema keelse rahvus pargi mis toodab ja kasvatab eluks tarvilise ise on energeetiliselt sõltumatu ning seega mitme kihiliselt kaitstud.

Intentional Community Bookstore

https://www.igi-global.com/dictionary/off-grid-network/75432

1st Indigenous Ecovillage

https://meshcore.co.uk/
https://natural-resources.canada.ca/funding-partnerships/smart-grid-deployment-grid-networks

Kui sind ei ole siin, siis pole sind olemaski – õukonna lavalt internetti

Kuidas iganes rassiderikas inimsugu planeedile Maa saabus, tal on olnud aegade algusest tänasesse toodud – loodetavasti ka homsesse viidav – vajadus tegelikkust kirjeldada, jäädvustada ja tõlgendada. Koopajoonistest on teisenenud Facebook, Twitter, Instagram, aga asja olemus on sama: mina olin siin, sigisin-sagisin-õgisin ja s…usin!
Vanarahva väljend „suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi“ tegelikult lavale ning kinolinale jõudva reaalsuse vahendamise kohta ei kehti. Antiikajal ehitati teatritele superrajatised ´a la Colosseum. Järgnevail ajastuil olid etendused kättesaadavad kuningate õukondadele, misjärel vaatemängudele kaasa elamise võimalus saabus rahvakihthaaval kõrgklassist kesk- ja lõpeks ka alamklassile. Emotsioonide äratamise, äratundmisrõõmu säratamise ja pahede paljastamise lavalt käratamise tasand on ehitanud globaalse teatrite võrgustiku.
Täna on meil 21. sajandi kultuurikeskused ja filmitööstus, mis konkureerib sõjatööstusega, mis omakorda teatreid purustades annab põhjuse terroristide raha eest uued paremad ehitada ning vastsetel lavadel roimarite paljastamise lugusid etendada.
Antiigist Kuldajastuni pole niisiis muutunud mitte midagi. Vanakreeka-rooma tsivilisatsioonist oleme saanud nimed ja nimetused „tragöödia“, „komöödia“, „hümn“ ja „dialoog“.
Vast ei pea end põrmugi häbenema, kui ei tea täpselt, mida kirjutasid Solon, Sappho, Homeros, Aishylos, Euripides ja Sophokles. Viimase nimi anti Tartu Ülikooli kohvikule – seda teada oli küll elementaarne… Antiikkirjanike teened on süvamälus meieni tuulest toodud niisamuti nagu monumentaal „Tuulest viidud“ nii raamatu kui 3tunnilise filmina.
Tänu Margaret Mitchelli stooritellingu kogemusele ei ehmatanud meid Tammsaare „Tõe ja õiguse“ uusima linastuse samapikkus ega „Avatari“ kauamängivad veevärgid ja tuletrallid. Tammsaare ja Sofi Oksaneni ajalooliste panoraamide šanss ajas kesta on 21. sajandil filmiks ning sealt edasi igavestele netiväljadele pääsemine.
Ühtlasi on ajalooliste õuduste taaselustamine fondide ja sihtkapitalide rahastuse saamisel kindlapeale minek.
Grupp andekaid artiste ja autoreid kirjutas ja lavastas Shakespeare’i ajal rahvale hoiatuseks ladviku pahede paljastused. Nii traagilised kui koomilised. Läbi väga hõredate lillede. Sama tegi mõni sajand hiljem iirlane Bryan Friel: inglased asusid Iirimaa vallutamise järel lisaks muule vägivallale kohanimesid vägistama. Inglise sõdurit kehastanud Jaan Rekkor armus seejuures iirlannat näidelnud Laine Mägisse – või siis armusid tegelased, kuidas võtta… – ning toonasel publikul on selle Romeo ja Julia versiooni eredad episoodid aegade lõpuni meeltes.
Me, kombekohaselt kultuuris kümmelnud vanamoodsad, koosneme Samuel Beckettist ja Jevgeni Švartsist, olles kaasa kogenud nende Godeau’-ootamise ja „Draakoni“ kui diktatuuri põrgulikult koomilise portree. Dante „Põrgu“ on pärastise purgatooriumi kõrval poisike.
Kollektiivse karmapõletuse tuleriida uuel tasemel süütajad on olnud Andrew Lloyd Webber ja Tim Rice oma tandemi taiestega. Rock-ooper „Jesus Christ superstar“ jõudis hipide teatrist, mille lavastus on Youtube’is ning kõigile kontinentidele ja keeltesse. Oslos Norra Rahvusooperis kehastas Jeesust sarmikas jalgpallur, kelle ülesandeks oli mahutada norrakeelsed pikad sõnad meloodia fraasidesse ning see oli kangelaslikult armas ja täitmatuna naljakas.
Sama paarisrakendi „Ooperifantoom“ on Eestis kehastatud Koit Toome ja Kalle Sepa poolt.
Maskis mehe motiiv aga on nõukogude eesti kasvandikele tuttav Georg Otsa elustatud Mister X-ina. Mel Gibson samas on oma filmiloomingus tahtnud isiklikul nahal tunda, mida elas või ei elanud üle ristil rippuv ja rattale tõmmatud märter. „Braveheart“ ja „Surmarelv“ nakatasid sadu verise hakkimise filme eesotsas Bruce Willise visa hingega inimkatsete karistamatuse illusiooniga. Sealt algas inimelu teekond arvutimängu staatusse.
Sama visa on surema langenud naiste temaatika. Jeesuse armastatu, apostlite apostel Maarja Magdaleena on Alexandre Dumas’ „La Traviata“ eelkäija. Selle romaani põhjal kirjutatud libreto järgi Giuseppe Verdi poolt loodud ooperit vaatab VIP-loožis järgmise generatsiooni kurtisaan. Julia Robertsi pisarad Richard Gere’i kõrval on ümbersünni sümbol. Veel järgmise põlvkonna üliinimlikuks maailmapäästjaks ülendatud endine prostituut 2022. aasta filmis „Missioon Fortuuna“ vaatab omakorda, kuidas „Pretty woman“ vaatab „La Traviatat“…
Hugh Grant on – kõrvuti Sandra Bullocki, Uma Thurmani, Michael Douglase, John Travolta, Dustin Hoffmanni ja Meg Ryaniga – meie perekond. Tulnud kümnendhaaval „Neli pulma ja üks matus“ noorukist tänasesse, tunneme Grantiga kokkukuulumist. Küpsesime koos ning rõõmustame ühiselt, et Oscar Wilde’i geikuningas Dorian Gray ei peaks 2023. aastal enam vananemise pärast põdema ega seda häbi maalisse peitma.
Granti viimased rollid tõestavad, et vananemine on kaunis, elegantne ja enese üle targalt naeratav või lausa rõkkav.
„Pulp fictioni“ Uma Thurman ja John Travolta, „Dirty dancingu“ Patric Swayze ja Richard Gere´i „Shall we dance“ koos Jennifer Lopeziga kinnitavad, et osa meist jääb alatiseks Batmani-Catwomani ajastusse hullama. Olnud aegade legendid taaselustuvad nii vanu filme restaureerides kui samateemalisi uusi luues. Tuhandete „West Side Story“ järgmiste versioonide järel ja kõrval tuli Antonio Banderase „Zorro“ ja „Desperado“ ning Melanie Griffithsi ja Cheri ilulõikused…
„The Star is born“ sütitas Lady Gaga ja Bradly Cooperi tähed Julie Andrewsi Mary Poppinsi ja heliseva muusika ning Brian Adamsi ja Kevin Costneri tähed süttisid nende järel. Ajastute paralleelmaailmad jätavad korraga ja kordamööda publikut rõõmustama Pierce Brosnani Bondi, James Bondi ja „Mamma Mia!“ hurmurite triost võidukaima. Maestrol on viimaste aastate toodetes vana targa mehe rollid. „Musta Aadama“ vanahärraga üsna sarnast erimit mäletame pandeemia ajal Eurovisionit asendanud Netflixi-juhtumis „The story of fire-saga“. Kauamängiv kaunismees tegi stiilselt kaasa Will Farelli doubletrouble’i Islandi seiklustes – jaja-dingdong! Andke meile laule ja tantse!!!
„Emmanuelle´i“ staar Sylvia Kristel ei pidanud erinevalt Tom Hanksist ja Cruisist, Nicole Kidmanist või Colin Firthist lahendama 21. sajandi olla-või-mitte-olla dilemmat. Lahkus aegsasti taevastele ekraanidele ega pea valmis olema olukorraks, kus inimesed teatrisse ei tule ja kinno ei saa ning tuleb interneti piiritusse kolida.
Televisioon ja striimid on teinud David Suchet’st ja Rowan Atkinsonist Hercule Poirot’ ja Mister Beani rollide vangid – nagu ka Aare Laanemetsast igavese Tootsi.
Uba on selles, et mõlemad mehed on vana hea Euroopa metropolide lavadel igas mõttes tõsised näitlejad. Tagasiulatuvalt pole vaja oleks-poleks spekuleerida, kas ja kui palju me ka Bernard Shaw’ „Pygmalionist“ või Shakespeare’i „Tõrksa taltsutusest“ teaks ja peaks, kui neid poleks põlistatud „My Fair Lady“ – Audrey Hepburn Julie Andrewsi häälega – ja Adriano Celentano meistriteost paaris eestlanna Ornella Muttiga.
Eesti versioon „Minu veetlev leedi“ rahvusooperis Estonia oli Helgi Sallo ja Harri Vasara vähe salvestatud, aga hästi mäletatud duett. Tenor ja esimene armastaja elas pigem oma marionettidele ning oli ise marionett oma sõbra Sulev Nõmmiku filmides „Mehed ei nuta“ ja „Noor pensionär“. Tema poeg, maailma lavade esibariton Lauri Vasar ajab filmis „Siin me oleme“ igavesti väikese poisina mullikakarja ning laulab ka Lauri Nebeliga duetti kui-on-meri-hülgehall.
Sulev Nõmmik oli ENSV olulisim hälli-standup-artist: Kärna Ärni alustas „Reklaamiklubis“ kõrvuti Ines Aru Eliisabet Jõhviga ning jäi igaveseks rahvuslikku meelelahutusmällu. Nagu ka Eino Baskini veetud „Meelejahutaja“ kui tema komöödiateatri eelkäija.
Nende traditsioonide vundamendile on järgijatel olnud lihtsam oma pilvelõhkujad püstitada. Jan Uuspõld, Märt Avandi ja Ott Sepp, Sepo Seeman ja Peeter Oja ega Tõnis Niinemets ei pidanud ühemehe naljateatrit tehes jalgratast leiutama.
Ühtlasi tuleb nali eesti artistidel sügavamalt välja – nõukogude tsensuuri dressuuri vilumus. Hendrik Normani ja varalahkunud Madis Millingu vanad ja kobedad on võrreldamatult kobedamad kui Normani diletantlik telenovela „Armastus“. Olgu tema enese „Edekabel“ talle enesele armuline!
Kuna seda kassid ostavad, näeme ka Marko Matveret piinlikus rahamasinas, selle asemel, et nt Jaan Tättega maitsekaid lavastusi luua. Tätte on parimas mõttes meie Ibsen – nii, nagu Andrus Kivirähk on võrreldav Moliere’iga. Tragikomöödia isad mõlemad. Prantsuse salongikomöödiad ja farsid, daamide, härrade-prouade abikaasade koolid on ilmselgelt inspireerinud ka Eero Spriidi, Jesper Parve ja Margus Vaheri kuldsest kuldsemat triot: mida mehed tegelikult tahavad ja mida nad ei räägi…
Spriit ja Sallo saabuvad kaubamärgina meie tuppa 30+ aastases telesarjas „Õnne 13“, mille aastavahetuse osas ka President osales. Ka Mihkel Ulmani rahvuslik seep „Kättemaksukontor“ on üle elanud pandeemiad ja produtsendid, sõja ja stsenaristid, kriisid ja näitlejad. Mida iganes „Vaprate ja ilusate“ või „Dallase“ publik vaatab – eestlane näeb Õnnes ja Kätekas ennast ning olnud ja läinud korüfeesid – rahu neile!
Meile loob uskumatult produktiivne ja kõrge lennukaarega Martin Algus üha uusi naabriplikasid, padjaklubisid, keskearõõme, jahihooaegu ja klassikokkutulekuid. Erinevalt suurriikide politseiakadeemiatest jt ammu tühjaks kaabitud rahapadadest oskavad meie mehed taset hoida, õigel ajal pidama saada ja-või laiali minna ning uued tooted uute kooslustena turule tuua. Suuga teeb suure linna – sai ju öeldud!
Märkasid sa intelligentne haritlane kui paljude uue aja kultuuri tarbe toodete peal kirjas on tants? Me suudamegi reeglina ühe ekraani täie meele lahutuse väljas püsida. Me tantsime oma Lalalandis huntidega ära ja skrollime-svaibime end sealt välja järgmisse kiiresse emotsioonide kogumisse. Raamatute kogumisse soojustus ja kodu kujundus vahenditena me enam ei panusta. Olgu nii.

Suur Vaim, Taevaste Isa ja Ema,
Valguse Allikas, Elava Tule Jõgi –
Me tõstame oma hääle sinu poole,
nüüdsel tunnil ja hetkel.
Palume läbi südame vaikuse,
selle maa ja rahva eest,
kelle süda on kantud valgusest ja vaikusest.

Eestimaa nüüd ela ja hinga –
Meie metsad seisku sügavad,
Meie põllud kandku viljakat küllust,
Meie kivid mäletagu tarkust ja toogu meile jõudu.
Meie põhjavesi voolaku nüüd puhtuse rütmis,
kandes elu ja selgust maa sügavas südames,
kantagu tarkust ka meitesse ja puhastatagu me keha ja vaimu –
vihast, kurjusest ja valust.
Iga allikas kandku vaid elu mälu,
iga veetilk toogu hinge tasakaalu.

Las vesi mäletab puhast algust,
mitte ahnust, mitte hooletut kalkust.
Las ta peseb, mitte ei murra,
toidab, mitte ei torka ega surma.
Vesi hoiab meie mehi,
vesi hoiab meie naisi,
vesi hoiab lapsi ja rahvast,
kandes tervist, jõudu ja pikka iga.
Jõed laulavad rahu keelt,
järved peegeldavad selgust,
meri hingab ühes rütmis maaga
ja toidab rannad eluga.
Meie rahva süda on ärkvel.
Meie mõtted on selged.
Meie valikud sünnivad tarkusest
ja teenivad elu jätkumist.
Iga kodu on rahu pesa.
Iga pere kannab hoolimist.
Iga laps kasvab hoitud ringis,
kus armastus õpetab ja toetab.
Meie keel voolab vabalt ja soojalt,
meie laul ühendab põlvkondi,
meie vaikus räägib sügavat tõde,
mida süda tunneb enne sõnu.
Tarkus see liigub rahva seas,
koostöö kannab edu.
Ausus loob usaldust.
Selgus juhib samme.
Maa annab vilja õigel ajal.
Seeme teab, millal tärgata.
Inimene teab, kuidas hoida,
ja hoides kasvab küllus.
Eesti see olgu tasakaalus maa.
Rahvas olgu ühendatud hingamisega.
Minevik andku tarkust,
olevik loogu tugevust,
tulevik avanegu helgelt.
Me seisame selle maa hoidjatena,
teadlikult ja tänulikult.
Tulgu Tõde – Suur Valgus, mida ei saa varjata,
ta põletagu kõik varjud ja heitku maha valede maskid.
Avanegu rahva silmad,
nähtagu, mis on olnud,
ja tuntagu, mis peab lõppema.

Mingu sõda. Mingu viha.
Haihtugu nad kadunuks.
Tule tarkus. Tule rahu. Tule armastus.
Olgu meie rahva keel elu keel,
meie laulud kui võnkumine, mis tervendab maa enda südame.
Eesti – püha paik, tõuse taas.
Iga täht taevas – säragu ta meie kasuks,
olgu iga valgus taevas, meie hinge teeviit,
olgu taevane helk kui Looja hingus
ja mitte ükski valguskiir ärgu teenigu varju tahtmist.
Ärgu avanegu teed vürstidele, kes toovad orjuse,
vaid ainult neile, kes käivad armastuse valguses.
Olgu lukus kõik väravad, mis juhivad eksitusse,
ja valla need, kust voolab tõde, armastus ja vabadus.
Olgu Õhk, mida me hingame,
puhas ja helisev – täidetud valgusega.
Olgu Tuul, kes liigub üle põldude ja metsade,
kandmas rahu, rõõmu ja tarkust.
Olgu Vesi – allikates, järvedes, meredes –
kristallselge valguse peegel – puhastav ja äratav,
kandes elu, mitte hävingut.
Olgu Maa – meie emake,
viljakas, hingav ja kaitstud –
ei võtku vastu pimeduse samme,
vaid kannaku õitsengut, vilja ja püha rahu.
Olgu Tuli meie südameis –
äratav, mitte põletav,
soojendav, mitte hävitav,
valguse kandja igas kodus, igas vaimus.
Et Eesti rahval oleks küllust –
materiaalset ja ka vaimset.
Et oleks Õnne, mis ei kõigu,
Rahu, mis kestab,
Edu, mis sünnib koostööst,
ja Tarkust, mis näeb läbi varjude.
Olgu meie maa viljakas ja voogav elust.
Õitsegu meie aiad, põllud ja metsad.
Olgu igal seemnel jõudu kasvada
ja igal hingel koht siin maapealses rahus.
Olgu suurim kaitse üle Eestimaa,
nagu nähtamatu vikerkaar,
mis ei lase ligi neid, kes kannavad kavatsust,
mis ei too head – ei riigile, ei rahvale.
Olgu valgus meie kilp,
ja tõde meie mõõk.
Olgu armastus meie tee
ja vabadus meie laul.
Meie mõte loob,
meie sõna kannab,
meie süda juhib.
Nii on elu voolus.
Nii on maa hoitud.
Nii on rahvas kantud.

Valguses.
Selguses.
Armastuses.
Ruth Pukman

Põlv kondade hinge haavad marmor tahvlil

1. Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) Vasta teksti lõpus olevatele küsimustele 3) Kirjuta oma perekonna hingehaavadest marmortahvlil – kas ja kes sinu esivanematest on olnud sõjas, küüditatud, üle mere pagenud ning kui palju sellest tead, pead ja mõjutatud oled?
Meid on üli lihtne endast välja ehmatada vaid ühe ainsa õõvastava kaadriga sadistliku vere maa järje kordsetest tapa töödest. Mitte selle pärast et meil oleks kogemus vaid see tõttu et meisse on massi mõrva hirm sisse kasvatatud.
Aasta tuhandeid on Neitsi Maarja ja Maarja Magdaleena nimesse pühitsetud väe paik meie kodu näinud edasi tagasi trampivaid sakslasi venelasi rootslasi venelasi taanlasi venelasi. Tapetud meeste asemel on naised elu igas mõttes edasi viinud.
80 aastased mäletavad okupatsiooni ja genotsiidi mis rikkus nende lapse põlve. 60 nesed on dresseeritud tsiviil kaitse pideva tuuma sõja ootuse vaimus. 1990 ndate rahvas kibeles vana vanemate heietusi kuulamast rahutult patsi paela või põlv pükste trakse näppides minema aga jutud küüditamisest kodude hävitamisest ning võõrsile pagenud omastest jäid meelde ikka. Seda paremini et need söödeti tänastele emadele isadele sisse koos palju näinud memme pann kookidega.
Kasvasime Astrid Lindgreni raamatute näiliselt süütul ideaal maastikul. Rasmused võitsid alati kurjad onud nutikalt ära. Väike vend sai lõpuks ikkagi koera ja Karlsson oli oma isekuses siiski nunnu. Bullerby lapsed elasid turvalises talus ning Ilon Wiklandi joonistuste paistel kujunenud unistused ühendati meie vanemate igatsusega oma kodu järele. Ei vennad Lõvi südamed ega Aino Perviku Arabella kujutanud ettegi et NATO võib üks päev teise homme kusagil Eesti ürg looduses toimivatest taludest 12 ha sõja tandrit teha.
Ilon oli selle pärast rootsi kunstnik et tema pere jõudis enne küüditamisi Haapsalust üle mere. Tänased Tjorvenid ja Ronjad said sündida tänu sellele et nende esi vanemad pääsesid või naasesid. Represseeritud said puna pättide röövitud talu tagasi või teise asemele. Üle jäänud kasvatasid kurke ja kartuleid et kivi haaval kõhu kõrvalt oma maja rajada.
Lapsena teadsin et lähen maale elama mul saab olema 5 last ja palju loomi. Hoolimata sellest kui mitu tsiviil kaitse tundi nädalas meid kooli alustes varjendites külma sõja ajal tuuma sõjaks drilliti. Ilmselt see tõttu et meie põlv kond ehitas ära ei soovi enamus meie järglasi ei maale elama laste ega looma karja vaid maa ilma näha ja elu nautida.
Elu nautijad ei kujutaks pandeemia aegse kodu arestita ette nl perioodi elu raudse ees riide taga. Päriselt ei mõista oma riiklikud lapsed iial miks meid sõja hirmus dresseerituid on nii hõlbus trigerdada.
Päh! Igav! ütlevad nemad.
Oleme Leelo Tungla ristitud seltsi mees lapsed kelle vanemad käisid KGBs aru andmas ning kursuse kaaslased jäid vööt rajal järjestikku kolme musta auto alla kui keeldusid koos tööst „organitega“. Kaalume salamisi mis hetkel on aeg koos lastega isa maalt pageda. Enne esimest raketti või pärast esimesi hukkunuid?
Välis eestlase Arvo Pärdi „Ukuaru valssi“ kuulates jooksevad meil silme ees filmi kaadrid ning kõrvus meie enese perekondade Siberi ja sõja lood.
„Tuulepealne maa“ (Mihkel Ulman, Lauri Vahtre), „Tuulte pesa“ (Olav Neuland, Arvo Iho) „Tuulte pöörises“ (August Kitzberg) ja Elmo Nüganeni „1944“ jutustavad nendest kes Maarjamaalt ei lahkunud vaid lootsid. Varangul ja Sillamäel filmitud „Igitee“ (Mattila-Annila-Taska) jutustab karjala-ingeri rahva kauni Karjala muutumisest vere saunaks ning saamisest terroristliku impeeriumi osaks analoogselt Petseri Kuriilide Köningsbergi ning hiljem ka Krimmiga.
Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“ jutustab sinust ja minust. Ka nemad seal haua kivi all uskusid et sadisti ramm raugeb kohe kohe. Ometi selgub et ränd rottide rüüste retk võib kesta aasta kümneid. Sarnaselt 21 sajandi noortega ei aimanud Jaan Krossi „Wikmani poisid“ et otse kooli pingist minnakse rindele ning pooled jäävadki igavesti kaheksa teist kümne aastasteks.
Eerik N. Kross on diplomaat idealist analüütik utopist ja võitlev ekspert. Krossi poeg on otse kui sangar seiklus filmist ega ole kasutanud võimalust USAsse jääda. Samas on Eestist edasi tagasi üle rullunud okupatsioonidest üle maa ilmsel jutustamisel just parem et eestlanna Sofi Oksanen on oma esi vanemate puhastusest ning Stalini lehmadest kirjutanud Soomes kus ta ju ka sündis sest… Kaugelt paistab paremini.
Viimasel aastal on selgunud et globaalne õiglus on võimetu kollektiivset putinit taltsutama. Veel enam esi killeri kadudes ilmneb kibe tõde 20 aastaga on kremloidid üles kasvatanud paar kolm põlv konda aju pestud verelasi. Me ei saa Peipsi taguse põrgulise tõttu kunagi kindlad olla et jälle ei alga pikk tee düünides.
Neid ukrainlasi keda praegu küüditatakse ei lohuta aastate eest must valges teleris näidatud läti seriaal „Pikk tee düünides“. Sajad tuhanded kadunud lapsed kellest kasvatatakse ilmselt uusi verelasi ei arva midagi Raimonds Paulsi liigutavast hälli laulust mis on olnud eesti keelsena ka meie laulu peo kavas.
Hinge haava sügavus oleneb esi emade sisendusest. Verelasteks röövitud ukraina orvud on kujuteldamatu sügavusega haavadega. Nii piiritut traumat võib nüüd täis toppida traageldada ja lahastada millega iganes. Nendele loodetavatele uus orkidele on tulevikus lihtne suund kätte näidata Nursipalu polügoon on seal blinn minge tehke sinna vere maa baas tänu täheks kõige eest mida baatjadele võlgnete!
Olles üles ehitanud kolm 100 aastast talu ning need järgmistele peredele edasi andnud seisan oma ehitatud kodu õuel ning mõtlen 700 kodule mis jäävad kardetavasti RB-le ette ning 21 talule mis mattuvad ilmselt militaar polügooni alla.
Kui me laseme Nursipalu 21 talu hävitada et polügoon rajada on atškoo nahhui see on otsene teade nii Jumalale kui vere maale „kuratõ“ „tšuhnaad“ ei taha oma maad tehke kodudeta militaar tüher maale lahkesti oma baasid nii nagu 1939 aastal.
Soola või fosforiiti meie kadunud generatsioonide hinge haavadele?
Rail Baltic hävitab teisest otsast 700 kodu ja rammib rabade ürgsesse rahusse Eestimaad poolitava giljotiini näe kui äge seda pidi kremloide siia sõidutada ja meid endid Petšora taha küüditada. Ei mäleta või?
2014 aastast saadik sõjas olnud Ukraina abistamisel on eestlased sestap nii helded et meie geneetiline mälu ärkab ning üht aegu märkab Kiievi vürsti riigi vägevad on meie turva kilp ja kuuli vest velled võitlevad ja surevad otseselt meie eest. Super marketites hinna tõusuga võidu sürrealistlikult alaline laamendamine teatrisse või kirikusse mineku asemel näitab kui põhjalikku puhastust meie hinge haavad vajavad. Enne sõda ja jätkuvat hinna tõusu ette elada ega maa ilma koju kokku osta ei saa. Valu välja puhastada ning meele laadi ja elu korraldust muuta saab ja peab.
Jah painav ning muud kui vanasse monster mälusse tagasi kutsuv on okupatsioonide genotsiidi ja deporteerimiste ikka ja jälle meelde tuletamine. Üha riputame igal kenal kevadel Jeesuse uuesti ristile ning igas märtsi kuus kutsume pommid ja küüdi rongid vaimu silmas tagasi näe tulevadki uhhuu!
Kui ei mäleta mälestame ise ennast. Aamen.

1. Miks on meis nii lihtne halvavat sõjahirmu tekitada?
2. Kuidas meie eludepikkused haavad lahti kistakse ja meid paanikaga orjastatakse?
3. Mismoodi on okupatsioonid koos kaasnevaga talletunud erinevate põlvkondade (ala)teadvusse?
4. Mida leidsid varasemad generatsioonid Astrid Lindgreni raamatutest?
5. Miks on Ilon Wikland rootsi kunstnik, kelle Wonderland on Haapsalus?
6. Loetle selsamal mälu teemal loonud autoreid ja teoseid.
7. Milliseid loetletud raamatutest oled lugenud, milliseid filme näinud?
8. Kirjelda Krossi ja Oksaneni valikute erinevust.
9. Sinu suhtumine hüperpolügooni ja Rail Balticu rajamisse.
10. Miks on kaubanduskeskused iga heidutuse peale ostuhullunud rahvast täis?
11. Miks on eestlased olnud nii helded ukrainlasi aitama?

Veebruari 2026. aasta kõige olulisem esiletõst on – kahtlemata – Saturni ja Neptuuni konjunktsioon 0° Jääras .
Saturn liitub Neptuuniga Jääras 14. veebruaril 2026, kui protsess, mida Neptuun on alates 2026. aasta jaanuarist käima pannud, hakkab selgemat suunda võtma – asjad muutuvad järsku reaalseks .
Vahetult enne nende kahe kontakti 21. veebruaril 2026 toimub meil elektrifitseeriv päikesevarjutus Veevalaja ja Uraani kvadraadis 17. veebruaril 2026.
Saturni ja Neptuuni konjunktsioon 21. veebruaril 0° Jääras on nii oluline ja haruldane, et on raske mitte mõelda maailmale enne ja pärast 2026. aasta veebruari.
Olenemata sellest, kas Saturni ja Neptuuni joondumisest saab selgelt määratletud sündmus, mis varastab pealkirjad, VÕI külvab see seemne millelegi, mis määrab suuna tulevasteks sajanditeks, on see oluline lävepakuhetk.
Me elame erakordsetel aegadel!

Vaatame kuu kõige olulisemaid transiite :
1. veebruar 2026 – täiskuu Lõvis
1. veebruaril 2026 on meil täiskuu 13° Lõvis .
Täiskuu on Veevalaja stelliumi – Pluuto, Päikese, Marsi, Veenus ja Merkuuri – vastas, paludes tasakaalustada isiklikku autentsust ja kollektiivset suunda.
Täiskuu kutsub meid küsima: selles uues Veevalaja maailmas, millesse me paratamatult astume, milline on minu ainulaadne panus?
Kuidas ma saan püsida ühenduses suurema tervikuga (kogukonnad, tehnoloogia, hullumeelne tehisintellekti maailm, kuhu me siseneme) JA jääda truuks iseendale?
Vastus võib olla pisut möirgavam ja dramaatilisem, kui me harjunud oleme. Leo on siin selleks, et meile meelde tuletada, et meie ainulaadsus ei ole süsteemi viga, vaid just see asi, mille me peaksime sinna kaasa tooma.
4. veebruar 2026 – Uraan pöördub otse
4. veebruaril 2026 pöördub Uraan otse 27° Sõnni tähtkujus . See on Uraani teekonna viimane etapp läbi Sõnni – teekond, mis algas 2018. aastal.
Mis iganes Uraani missioon Sõnnis ka polnud – see transiit tähendas igale inimesele erinevaid asju, olenevalt sünnikaardist –, on see viimane välgulöök, mis paljastab selle, mis ikka veel tahab vabaneda, lükates asju õige ajastuse poole. See on nüüd või mitte kunagi.
See tähendab ka seda, et need on teie viimased paar kuud Uraanis teie Sõnni märgis. Suur peatükk on lõppemas.
See on aeg teha kokkuvõte sellest, mida Uraan on tekitanud, integreerida muutus ja näha suuremat pilti millestki, mille loomine võttis kaua aega (7 aastat).
6. veebruar 2026 – Merkuur siseneb Kalade tähtkujusse
6. veebruaril 2026 siseneb Merkuur Kalade tähemärki – ja sel kuul on siin üsna kiire!
12. veebruaril siseneb Merkuur varju 8° Kalade tähtkujus ja hiljem sel kuul, 26. veebruaril, pöördub Merkuur retrograadseks 22° Kalade tähtkujus.
Merkuur tundub sodiaagimärgi viimases osas pisut udune. Hea uudis on see, et see on esimene kord pika aja jooksul, kui Merkuuriga ei kaasne selles märgis Neptuun (ja alates 14. veebruarist) ka Saturn.
Nüüd ei keskenduta niivõrd keerulise kollektiivse süžee lahtimõtestamisele ja suurema konteksti dekodeerimisele – kuivõrd meie igapäevastele, seostatavatele kogemustele, mis on seotud meie elu Kalade piirkonnaga.
Kalade tähtkujus olles muutub meie meel automaatselt häälestatumaks – ta tajub alateadmisi, atmosfääri ja peeneid signaale, mida näiteks intellektuaalne Merkuur Veevalajas kahe silma vahele jätaks.
Merkuur Kalade märgis aitab meil ridade vahelt kuulata – ja see on praegu tõeline eelis, kuna taustal toimub Saturni ja Neptuuni loo ülesehitamine.
10. veebruar 2026 – Veenus siseneb Kalade tähtkujusse
10. veebruaril 2026 siseneb Veenus Kalade tähtkujusse . See on suurepärane uudis, sest armastusejumalanna armastab Kalade ookeani. Aphrodite ilmus ikkagi merekarbist!
Nii nagu Merkuuri puhul, on ka see esimene kord pikka aega, kui Veenus pole oma lemmikmärki Neptuuni ja Saturniga jaganud.
See tähendab, et saame keskenduda selle 3-nädalase transiidi nautimisele, eriti kuna suurema osa sellest on Veenus trigoonis Jupiteris Vähis, mis muudab niigi suurepärase transiidi veelgi paremaks!

14. veebruar 2026 – Saturn siseneb Jäära tähtkujusse
14. veebruaril 2026 lahkub Saturn Kaladest ja siseneb Jäärasse . Saturn sisenes Jäärasse esimest korda eelmisel aastal, 25. märtsil 2025, andes meile kolmekuulise aimu sellest, millest see uus tsükkel koosneb.
Saturn siseneb nüüd jäädavalt Jäärasse ja niipea kui see märki siseneb, hakkab see looma konjunktsiooni Neptuuniga.
Mõlema planeediga Jääras võime oodata väga konkreetset nihet, kus edasine suund muutub ilmselgelt ilmseks.
See nihe (selle peenem versioon) võis esmakordselt ilmneda eelmisel kuul Neptuuni sisenemisega märki, kuid Saturnil on komme asjad kristallselgeks ja ilmseks muuta – seega pöörake tähelepanu sellele, mis selle kuupäeva paiku toimub.
Saturn jääb Jäärasse 2028. aasta aprillini, tuues fookusesse teie kaardi teatud segmendi – ja eluvaldkonna. Põhjalikum aruanne Saturni sisenemisest Jäärasse avaldatakse lähemal kuupäevale.
17. veebruar 2026 – noorkuu ja päikesevarjutus Veevalajas
17. veebruaril 2026 toimub Veevalaja tähtkujus 28° juures noorkuu ja rõngakujuline päikesevarjutus . Varjutus on Uraaniga kvadraadis 27° Sõnni tähtkujus. See on tihe kvadraat!
Asjad võivad dramaatiliselt pingeliseks minna, kui Veevalaja vajadus jääda ideele truuks läheb vastuollu sellega, mis tundub päriselus jätkusuutlik.
Enne uude ajastusse astumist peab midagi vabanema.
Ükskõik kui häiriv see ka poleks, pea meeles, et Uraan pürgib alati vabaduse ja autentsuse poole. Mitte et Uraani ruut automaatselt murranguid tooks kaasa – aga kui midagi peakski ebastabiilseks muutuma, siis sellepärast, et see ei kuulu enam järgmisse peatükki.
18. veebruar 2026 – Päike siseneb Kalade tähtkujusse
18. veebruaril 2026 siseneb Päike sodiaagimärgi Kalade tähtkujusse. Palju õnne sünnipäevaks kõigile Kaladele!
Kalade hooaeg on see piirang, mil me seome lahtised otsad kokku ja mõtiskleme möödunud aasta õppetundide üle, andes mõtet 12-kuulisele päikesetsüklile enne uue algust.
Ja sel aastal toimib Kalade hooaeg ka puhvervööndina enne Saturni ja Neptuuni konjunktsiooni 0° Jääras – viimast sissehingamist enne suurt nihet.
21. veebruar 2026 – Saturn konjunktsioonis Neptuuniga 0 ° Jääras
21. veebruaril 2026 kohtuvad Saturn ja Neptuun 0° Jääras . Me ei saa piisavalt rõhutada, kui oluline see transiit on.
See joondumine ületab tavalise Saturni-Neptuuni 36-aastase tsükli raame. Miks? Sest see toimub sodiaagi kõige olulisemas punktis – Jäära punktis.
0° Jäär on kardinaalne punkt, mis tähistab Päikese suuna nihkumist – meie päikesesüsteemi gravitatsioonikeskust.
See joondumine on nii haruldane, et isegi efemeriidid ei ulatu ajas piisavalt kaugele tagasi, et saaksime jälgida, millal Saturn ja Neptuun viimati 0° Jäära juures kohtusid. Paljud allikad viitavad umbes 6000 aasta tagusele ajale. Saate aru. See on haruldane.
Kui Saturn ja Neptuun kohtuvad nullpunktis, avaneb energeetiline aken. Rohkem kui ühelgi teisel hetkel lähiajaloo jooksul tahame olla teadlikud sellest, mida me praegu külvame.
Täpsemad aruanded selle transiidi kohta avaldatakse lähemal kuupäevale.
22. veebruar 2026 – Veenus trigoonis Jupiteriga
22. veebruaril 2026 on Veenus 15° Kalade märgis ja Jupiter trigoon 15° Vähi märgis. Veenuse-Jupiteri trigoonid on teadaolevalt soodsad, kuid see on eriti soodne, kuna nii Veenus kui ka Jupiter asuvad oma eksaltatsioonimärkides.
Lisaks on Jupiter joondatud ka Siriusega, mis on öötaeva eredaim täht.
See on viljakas transiit, mis tõotab küllust, võimalusi ning kerguse ja voolavuse tunnet – tõeline õnnistus intensiivse kuu keskel.
Veebruaris on palju oodata – ja üksikasjalikumad aruanded päikesevarjutuse ja Saturni-Neptuuni konjunktsiooni kohta Jääras järgnevad kuupäevale lähemale.
PS: selle e-kirja jagamiseks sobiva veebiversiooni leiate Astro Butterfly veebisaidilt www.astrobutterfly.com

Lau-Sun-Tõde: VAIMNE ÄRKAMINE ON IGAÜHE SÜNNIÕIGUS. SEE EI OLE ERILINE ANNE. GEENIUS LOOB, MEDITATIIVNE INIMENE AVASTAB.
Igaüks võib olla Gautam Buddha. Mitte igaüks ei saa olla Michelangelo, mitte igaüks ei saa olla Friedrich Nietzsche.
Aga igaüks võib olla Zarathustra, sest vaimne ärkamine on igaühe sünniõigus. See ei ole anne nagu maalimine, muusika, luule või tants; see ei ole ka geenius. Geeniusel on tohutu intelligentsus, kuid see kuulub siiski meele valdkonda.
Valgustumine ei ole meelest, see ei ole intellekt; see on täiesti teistsugust laadi intelligentsus. Seega on esimene asi, mida meeles pidada, see, et mitte ainult Friedrich Nietzsche-sugused inimesed pole oma teekonnal avastamata jätnud iseennast; nad olid suured intellektuaalid, enneolematud geeniused — kuid kõik see kuulub meele juurde. Gautam Buddha, Laozi või Zarathustra olemine tähendab meelest väljumist, meeltevabas seisundis olemist. Pole tähtis, kas sul oli suur või väike meel, keskpärane meel või geeniuse meel; oluline on see, et sa oleksid meelest väljas. Hetkel, mil sa oled meelest väljas, oled sa iseendas.
Nii kummaline, et mida intellektuaalsem inimene on, seda kaugemale ta iseendast eemaldub. Tema intellekt viib ta kaugete tähtedeni. Ta on geenius, ta võib luua suurt luulet, ta võib luua suurepärast skulptuuri. Kuid mis puutub sinusse endasse, siis sind ei ole vaja luua — sa oled juba olemas. Geenius loob, mediteerija avastab.
— Osho, „The Golden Future“

Allolev on otse videost võetud täpne ja sõna-sõnalt ärakiri. See jäädvustab vestluse täpselt nii, nagu see toimus.
________________________________________
Mina olen David Allen Greer. Olen kirjanik ja autor, kes tegeleb tehnoloogia, tööstuse ja muu sellise teemadega. Varem olen olnud arvutiprogrammeerija, professor, tarkvaraarendaja ja IEEE Arvutiühingu president. Olen muuhulgas raamatute „When Computers Were Human“ ja „Crowdsourcing for Dummies“ autor.
1. peatükk: Arvutid ja tööstusrevolutsioon
Miks on arvutiteadus osa tööstusrevolutsioonist? Tööstusrevolutsioon seisneb tootmise süstematiseerimises. See seisneb ühtlase kvaliteediga, kui mitte ühtlase disainiga kaupade tootmises võimalikult madala hinnaga võimalikult suurele turule. Kui soovite kuupäeva, mida on lihtne meeles pidada ja mis lihtsalt paika paneb, siis valige 1776. See on minu kui kirjaniku jaoks kasulik, sest see on ka aasta, mil avaldati Adam Smithi teos „Rahvaste rikkus“.
Ja selle raamatu algus kirjeldab tööstusprotsesse, seda, kuidas me nendeni jõudsime ja kuidas me neid kasutasime ühtsete toodete loomiseks, millel oleksid suured turud. See suurendaks riikide rikkust. Need esimesed peatükid käsitlevad tööjaotust, ülesannete spetsialiseerumist ja töö süstematiseerimist. See raamat oli väga mõjukas mitte ainult tööstusringkondades, eriti Londonis, puuvillatootmises ja keraamikatootmises Põhja-Londonis, vaid ka teadusringkondades.
Sest neilgi oli suuri probleeme, mis vajasid süstemaatilist lähenemist. Astronoomia oli esimene. Olime astronoomiat kasutanud navigatsiooniks, aga tekkis küsimus, mis seal toimub ja kuidas asjad käituvad, millega inimesed tegelesid, ostes või rahastades teleskoope ja seejärel moodustades meeskonna vaatluste kogumiseks. Nad käisid ööst öösse observatooriumis ja kaardistasid taevast.
Ja taevakaartide kaardistamise käigus ei võta kaua aega, et mõista nende tekitatud andmeprobleemi. Oletame, et ühe tähe leidmiseks kulub öösel minut või kaks. See tähendab, et saate öösel leida paar sada, võib-olla isegi paar tuhat tähte. Kuid salvestatud arvud sõltuvad kellaajast, kuhu Maa või teie teleskoop on suunatud. Aastaajast, mil Maa oma orbiidil asub, saate tähtede kohta eri aastaaegadel erinevaid mõõtmisi.
See tähendab, et luuakse tohutu hulk andmeid, mis tuleb taandada absoluutseteks koordinaatideks, kuhugi kindlasse kohta kosmoses. See nõuab palju tööd ja aritmeetikat. Need observatooriumid, mis said salvestusi teha kahe või kolme astronoomiga, vajasid suurt gruppi inimesi, kes aitaksid neil need andmepunktid absoluutseks taandada, et nad saaksid neid oma taevakaardile sobitama hakata. See oli korduv töö. Seda oli palju. Probleem, millega nad kõik silmitsi seisid, oli see, kuidas seda teha kõige väiksema raha eest.
Osa sellest, mida me peame arvutite ja programmeerimise kõrgtehnoloogiaks, on ka süstematiseerimine, regulariseerimine, keerulise asja võtmine, mida saab teha mitmel erineval viisil, ja selle vormistamine, mida saab läbida kindlate sammude jadana.
Baasis ei pea keegi tegelikult teadma Halley komeedi tagasituleku kuupäeva. On teatud väheseid teadlasi, kelle jaoks see aitab universumit selgitada. Aga see on enamasti lihtsalt meeldetuletus, et seda objekti on ajaloo jooksul nähtud iga 75 aasta tagant ja see on ka sellisena jäädvustatud. Aga 18. sajandi lõpus küsis grupp prantsuse astronoome, teades, et see on tulemas, kas me suudame selle välja selgitada?
See oli proovikivi teadusele, mis oli enne neid arenenud, selliste inimeste nagu Kopernik ja Galileo teooriatele. Küsimus oli, kas nad saaksid määrata kuupäeva? Kas nad saaksid määrata päikesele lähima kuupäeva? Ja kas nad saaksid seda matemaatiliselt teha? Ja see on tegelikult mingil määral keeruline probleem isegi praegu, kuigi meil on kõik programmid selle tegemiseks, sest see hõlmab mitme suure objekti asukoha määramist ja nende liigutamist läbi kosmose, samal ajal kui jälgitakse komeeti päikesesüsteemi ümber.
Ja nad jagasid töö. Sellest saab arvutiteaduses võtmeteema, mille töötasid välja inimesed ja suhteliselt tagasihoidlikud mehaanilised seadmed enne, kui me hakkasime sinna elektroonikat lisama ja kiirustasime programmide, tehisintellekti ja kõige muu juurde. Me lahendasime arvutiteaduse probleemid, sest see oli jagatud töö. Halley komeedi esimese tagasituleku jaoks töötasid kaks inimest esiteks Maa ja teiseks Jupiteri asukoha kallal, sest Jupiteril on Päikesesüsteemi liikumisele suur mõju. Seejärel jälgis teine astronoom komeeti, mis on üsna väike ja millel on vähe mõju teiste asjade liikumisele selle orbiidil.
Ja nad nuputasid välja, kuidas seda teha ja teha seda korduvalt, korduvalt ja viisil, mis võimaldas nende tööd üle kontrollida. See on omamoodi järjekordne teema – asi pole ainult hiilgavas taipamises, vaid ainult algoritmides. Asi on selles, kuidas leida vigu, valesid liitmisi, valearvestusi ja isegi arusaamatusi, arusaamatusi toimuva kohta. See protsess, mis kestis umbes kuu aega, lõi aluse tulevastele asjadele. Eelkõige lõi see aluse merenduskalendritele.
Arvutamine kui uurimisvahend
Nagu ma ütlesin, oleme sina ja mina elanud kogu oma elu teadmata Halley komeedi järgmist tagasituleku kuupäeva. Meie elu läheb edasi. Kui see tuleb, on see suur pidu ja ma loodan, et seda on paremini näha kui viimati, kui see 80ndatel tuli. Aga see on lihtsalt pidu, see on lihtsalt odomeetri pöördumise jälgimine.
Suuremad probleemid on seotud tootmisega seoses meie elamise, enda toitmise, riietamise, peavarju pakkumise, kaupade ja teenuste tootmisega. Peamine oli kaubandus ja ookeanilaevad. Teadmine, kus nad asuvad. Kui maad enam ei näe, kuidas sa tead, kus sa oled?
Enne 17. sajandit elanud astronoomidel oli palju erinevaid meetodeid, mis olid mõnevõrra juhuslikud ja hõlmasid järgmist: „On kevad, me teame, et see täht on meie sihtkoha kohal, me läheme välja, suuname laeva tähele ja palvetame, et me kohale jõuaksime.“ Nad ei teadnud, kus nad Maal asuvad. See nõudis pikkus- ja laiuskraadide arvutamise mõistmist. Ja laiuskraadi on üsna lihtne saada, vähemalt põhjapoolkeral.
Uus kodu uudishimulikele meeltele
Ajakirjad, liikmelisused ja tähendus.

Hakka Big Think liikmeks
Pikkuskraad on palju keerulisem ja see nõuab tähtede asukoha tundmist Maa kindla punkti suhtes. See teadmine tuleb raamatusse kirja panna ja seda tuleb teha mitu aastat ette, sest need raamatud antakse kaptenitele ja lastakse üle ookeanide laiali, kaugel sellest kindlast punktist, mis uurimiste algusaegadel oli üks kolmest punktist: London, Amsterdam või Pariis. Nende raamatute täpseks koostamiseks oli vaja süsteemi, mis võimaldaks teil nii arvutusi teha kui ka neid teistmoodi tagasi võtta, sest üks arvutuste varastest pioneeridest, Charles Babbage, avastas Babbage’i reegli, mis ütleb, et kaks erinevate inimeste poolt samal viisil tehtud arvutust kipuvad tegema samu vigu.
Käsitsi arvutamise käigus näib juhtuvat vigu, mis panevad kõik komistama. Mitte alati, aga on olemas tendents, et kui üks inimene teeb vea, teeb selle ka järgmine. Seega tuleb probleemile läheneda teistmoodi ja eelkõige teistmoodi, mis vead paljastab. Seda arutleti 18. sajandi lõpus Londoni merendusalmanahhis ja võrreldavas väljaandes Pariisis.
Nad ei mõelnud välja mitte ainult jagamisviisi, kuna nad tahtsid teada saada mitme objekti asukohta, seega jagasid nad selle arvu erinevate inimeste vahel, ning seejärel viisid, kuidas neid arvutusi tagasi võtta viisil, mis vead paljastas. See oli nende poolt oluline uuendus.
See viis nende publikatsioonideni ja see omakorda maadeavastuste ajastuni ning globaalse kaubanduse, globaalse ookeanikaubanduse alguseni. Kaubandus, mis nõuab laevade silma alt ära minekut ja mis muidugi viib väga otseselt industrialiseerimiseni tänapäeva maailmas.
Rahva olemasolu mõõtmine
Sama lugu oli ka mõõdistamise kohta. Ameerika Ühendriikides oli 19. sajandi alguseks probleem Ameerika Ühendriikide tegeliku asukoha, piiride ja piirangute väljaselgitamisega. See hõlmas esmalt rannikute mõõdistamist ja seejärel sisse liikumist. See nõudis taas merenduskalendri kasutamist kohtade asukoha kindlaksmääramiseks.
Aga palju arvutusi, sest põhimõtteliselt laotakse üle maa hunnik kolmnurki. Saab välja selgitada, kus asuvad kolmnurga kaks nurka, ja nendest kahest nurgast saab kolmandani jõuda ja sellest kolmandast nurgast saab uue kolmnurga ning edasi liikuda. See osutus eriti Californiasse jõudes keeruliseks, sest oli väga raske teha kõiki arvutusi, mis olid vajalikud selle tohutu ruumi heaks mõõtmiseks.
Ja seda oli eriti vaja, sest hulk inimesi arvas, et neile kuulub kuskil maa. Mõeldes, et neile kuulub maa, pidid nad teadma, kus see asub. Nad ei saanud öelda, mis asub sellest kaljust selle mäeni või selle puuni. Neil pidid olema täpsemad punktid. Lepingud, mis kujundasid Läänt ja Ameerika Ühendriike, nõudsid sisuliselt uutelt osariikidelt maaomandi ja maa asukoha kindlaksmääramist.
Nad kõik seisid silmitsi sama probleemiga – kuidas võtta ja töödelda suuri andmemahtusid –, mis nõudis neilt tööstuslikku mõtlemist, et mõelda, kuidas need kaks osa kokku sobivad. Arendatakse teisi süsteeme, mis püüavad seda kiiresti teha, et saada esimesi lähendusi, et numbreid piisavalt lähedaseks saada, et piiride vead oleksid suhteliselt väikesed ja neid saaks kohalike läbirääkimiste käigus lahendada.
Just see süstematiseerimise, vigade parandamise, ligikaudsete väärtuste leidmise ja nende tsiviilsüsteemidena toimima panemise protsess ajendas mind uurima inimarvutust ja seda, millise aluse see pani tänapäevasele arvutiajastule.
Inimarvutitest mehaaniliste arvutiteni
Neid õppetunde hakati esmakordselt kasutama peamiselt 18. sajandil, kus inimesed tegid tööd käsitsi, peamiselt, kuid mitte ainult astronoomia või geodeesia jaoks. Üks arvude ja arvutamise ümber süstemaatiliste protsesside loomise aspekte oli see, et inimesed hakkasid väga kiiresti küsima: “Mida saab masinatega teha?”. Liitmismasina idee, masina, mis suudaks liita kaks arvu, ulatub tagasi praakimise aega. Sellel on pikk, pikk ajalugu. Idee, et numbreid saab esitada ratta pööramisega ja kui ratas pöörleb ümberringi, pöörleb ka järgmine ratas, oli varakult hästi välja töötatud.
Siiski polnud see tegelikult osa protsessist. Seega midagi, millele sai toetuda. Industrialiseerimisest rääkides ehitatakse põhimõtteliselt protsesse, mida saavad teha inimesed, kes algupäraselt ei tea, mida nad teevad, või täpsemalt öeldes. Nad teevad midagi, milles nad omandavad oskuse, mille samme nad mõistavad ja õpivad neid tõhusalt tegema, kuid nad ei mõista tingimata teadust ja nende taga olevaid ideid. 19. sajandi alguses toimus suur plahvatus masinate, hoobade ja hammasrataste võimete osas.
Ja on olemas uuring ühenduste kohta, näiteks mehaaniliste õlgade kohta, mis ühenduvad omavahel. Mida nad seda teha saaksid, ma ei usu, et see on päris kadunud. Olen kindel, et leidub mehaanikainsenere, kes peavad mulle sellest loengu. Aga see on midagi, mis on kindlasti meie igapäevasest mõtisklusest ja isegi mittespetsialiseerunud üliõpilaste mõtisklusest kadunud. Üks inimestest, keda see paelus, oli inglane nimega Charles Babbage.
Ta on 19. sajandi algus. Tema isa oli pankur. Kuna tema isa oli pankur, oli ta seotud ka Kariibi mere kaubandusega. See tähendas, et ta oli tuttav paatidega, mis läksid Kariibi merele, et koguda peamiselt suhkrut ja tuua see Ühendkuningriiki. See on punktis, kus süstemaatiline laevandus hakkab tõeliselt hoogu koguma. See ei hakka päriselt mõjuma enne tööstusajastu algust, mil paadid sõidavad graafiku alusel.
Ja sa tead ajakava ja enam-vähem kuupäeva, millal nad tulevad. Babbage õpib Cambridge’is. Ta õpib astronoomiat, satub sellest lummusesse, satub matemaatika lummusesse. Siis hakkab ta mõtlema, kuidas saaks matemaatikat mehhaniseerida? Mida sellega peale hakata? Ta oli ülikoolis käies kirjutanud paar asja, mis mitmes mõttes täitsid ruume ja kujundeid iseenda väiksemate versioonidega, et näha, kuidas neid ligikaudselt kirjeldada.
Ja millised süsteemid töötaksid ja millised mitte. Millalgi sel varajasel perioodil hakkas ta tegelema artiklite almanahhiga. Lõpuks sai temast selle nõuandekogu liige. Siis avastab ta oma reegli, et kaks inimest, kes teevad sama arvutust samamoodi, kipuvad tegema samu vigu. Teine ülesanne, mis hakkab tekkima ja millega ta tegelema hakkab ning mille vastu huvi tunneb, on kindlustuse ja selle taga oleva tõenäosuse mõistmine.
Kindlustus on mingil määral justkui hoiukonto, mitte midagi enamat. Need on säästud, mille saate hoiukontole rahaks teha surma korral või tervisekindlustuse puhul, mis juhtub hiljem sajandil, kui jääte haigeks. See tähendab, et panka juhtivad inimesed peavad teadma, kui palju raha nad tõenäoliselt välja maksavad. Selle mõistmine, selle matemaatika, tõenäosuse matemaatika, on alles tööstusrevolutsiooni alguses, aga tööstuselus hakkab see tõeliselt kanda kinnitama 19. sajandi alguses.
Ja see hõlmab teist tüüpi tabelite loomist, mida nimetatakse suremustabeliteks. Need näitavad, kui kaua keegi tõenäoliselt elab, arvestades, et ta on nii kaua elanud. Need sõltuvad suuresti andmetest ja sellest, millised inimesed on. Neid ei tehta suure populatsiooni jaoks, sest inimeste eluviisis, toitumises, töös ja perekondades on erinevusi. Seega kiputakse seda tegema väiksemate rühmade jaoks ja see tähendab, et tuleb luua palju selliseid tabeleid ja töödelda palju andmeid.
Babbage mõtiskles selle üle ja hakkas taipama, et nii astronoomia kui ka nende kindlustustabelite jaoks oli olemas üks levinud arvutusviis, mis võis olla väga kasulik, kuid tolle aja standardite järgi väga aeganõudev. See oli põhimõtteliselt kõvera sobitamine andmetega. Teil on need punktid ja te tahate, et kõver läheks neist sujuvalt läbi, et saaksite punktide vahel hinnanguid teha ja kõvera lõpust kaugemale projitseerida, et aru saada, kuhu see võiks minna.
Ja Babbage’i peal koitis talle, et seda arvutust saab tegelikult taandada paljudele liitmistele, väga suurele hulgale liitmistele ja lahutamistele. See tähendas, et ta sai kokku ühendada hulga selliseid liitmismasinaid ja luua masina, mis suudaks seda teha lihtsalt vända abil lihvides või, nagu ta ise arvas, auru abil. Ta töötas raudteede ja aurutehnika väga varajasel ajastul ning nägi oma masinat veduridisaini pärandina. Ta valmistas masina, millel olid väga suured käigud ja numbrid ning mille sihverplaadid olid valmistatud hästi töödeldud messingist.
See protsess ületas ilmselt tema aja insenerivõimeid. Tema juhtiv insener andis Briti inseneriteadusele olulise tõuke ja edendas seda nii Babbage’i heaks töötades kui ka hiljem. See oli ilmselt ka vale kontseptsioon, millest lähtuda. Masinaid luuakse väga sageli metafooridena. Me ehitame masina millegi sellise tegemiseks.
Babbage ehitas masinat, mis tegi arvutusi nagu raudteevedur. Raudteevedurid polnud siis veel täiesti ohutud ja töökindlad. Nad alles õppisid palju nende ehitamise kohta.
Babbage ei saanudki oma mõtetega hakkama. Ta ehitas hulga mudeleid. Ta ehitas mitu, mis demonstreerisid kontseptsiooni tõestust. Ta suutis mitte soovitud kõverat, vaid palju lihtsamat kõverat andmetele ja masinasse sobitada, mis tegi meile teadaolevad arvutused vähemalt korra läbi.
Seejärel ehitas ta palju toorikuid masinale, mida ta ehitada tahtis. Seetõttu jätsid Babbage ja tema ideed pärandi sellest, mida nad püüdsid teha, rohkem kui see, mida nad tegelikult tegid. Ta püüdis süstematiseerida arvutusi, et ta saaks hakkama suuremahuliste arvutustega mõlemal juhul, sobitades kõveraid andmetele ja muu sellisega. Tal olid kaasaegsed, kes olid intellektuaalselt otsese seose poolest, palju olulisem, George Bool.
Kaasaegse arvutiteaduse kellavärgi alused
George Bool kirjutas raamatu pealkirjaga “Mõtteseadustest”. Nüüd tunneme neid mõtlemisseadusi Boole’i algebrana, mis on kõigi elektrooniliste vooluringide ja arvutite kavandamise analüüside aluseks olev põhivahend. See seos on olnud igavesti hästi teada ja mõistetud. Babbage kadus mõneks ajaks ja ka täpne intellektuaalne seos pole nii selge, kui ei vaadata süstematiseerimist, tööstusprotsessi ülesehitamist, tööd arvutite maksumuse vähendamiseks ja nende viimiseks suuremasse keskkonda.
Selles mõttes oli tal tohutu mõju ja ta on tänaseni oluline tegelane. Peaaegu 30, 40 aastat pärast Babbage’i teostust ehitasid rootsi isa ja poeg Babbage’i idee põhjal ühe sellise masina ning see oli kellatehnoloogia abil täielikult funktsionaalne. Kellad on palju väiksemad, nendega on sellises mastaabis palju lihtsam töötada, nad vajavad vähem energiat ja neil oli palju standardiseeritud osi, millest nad said laenata. Eelkõige on oluline roll nii laiemas teaduses kui ka arvutiteaduses põikkelladel, mis olid veel mitte nii kaua aega tagasi domineeriv tehnoloogia.
Kellad olid üks esimesi keerukaid tehnoloogiaid, mis 18. sajandil laialdaselt levis. Põrkekellad – pendliga kellad väikese hammasratta ja väikese asjaga, mis teeb klõpsu, kella, klõpsu, kella, tiksu, tiksu, tiksu, tiksu. Need uudsed tehnoloogiad olid sageli pakendatud viisil, mis tegi neist sisuliselt luksuseseme, millekski, mis oli rikastel. Kuid väga kiiresti muutusid need tavaliseks ja võimaldasid industrialiseerimist, näiteks määrates kindlaks tehase lahtiolekuajad.
Sa ei vaja kella, kui pead talu. Võib olla paar asja, mille puhul tunni või minuti teadmine on kasulik. Aga enamasti järgid päeva loomulikku rütmi ja neil loomulikel rütmidel on väga suur veapiir. Võid neist 15 või 20 minutit mööda lasta ja kõik on korras.
Kui asutate tehast, kui viite inimesi kokku, et nad koos töötaksid ja koostööd teeksid, ja kui jagate ülesande lineaarseks protsessiks, mis oli üks esimesi asju, mis juhtus, kirjutab Adam Smith nööpnõelte valmistamisest. Täpsemalt öeldes on see protsess, kus traat lõigatakse, teritatakse, sellele nõelapea pannakse, see pannakse paberisse, millega kavatsete seda müüa, ja edasi liigutakse. See on lineaarne asi. Peate tegema ühe sammu enne teist.
Ja kui jagate selle erinevate inimeste vahel, tähendab see, et teil peavad olema inimesed kõigi etappide jaoks. See tähendab, et nad kõik peavad samal ajal kohal olema. Selleks oli tõesti vaja kellasid. Teaduslikust vaatenurgast muutis see paljud mõõtmised huvitavamaks, eriti asukoha mõõtmised. Seda oli vaja pikkuskraadi määramiseks. Seda oli vaja asukoha määramiseks Maal.
Seetõttu sai sellest oluline tehnoloogia ideede levitamiseks, nende viimiseks inimesteni, keda huvitasid kellad – nende tööpõhimõte, viis neid täiustada, mida nendega peale hakata – kellamehhanismid, mis said osaks teistest tehnoloogiatest. Arvutiteaduses sai kell, hammasratta tiksumine, arvutiteaduse osaks, sest sellest sai trummipõrin, mis läbis arvutusseadmete põhimehhanisme. Nagu ikka, ei lasknud sa oma masinal metsikult töötada.
Teil oleks seade, mis tiksuks-taks, tiksuks-taks, mis juhiks teisi elemente, teisi osi. See võimaldas neil mõelda masinatele, mis suudaksid süstemaatiliselt ja korrektselt arvutusi teha. See andis neile meetodi nende juhtimiseks. Aga mis veelgi olulisem, see andis neile tehnoloogia, millele edasi ehitada, mille üle mõelda.
Öelda: „Olgu, me teame, et see töötab aja mõõtmiseks. Kuidas see töötab andmete kogumiseks? Kuidas see töötab ajastuse liitmiseks? Mida me saame sellega teha?“ Need kellamehhanismid on sügavalt juurdunud industrialiseerimisse, sügavalt osa arvutamisest ja osa tööriistadest, mida inimesed kasutasid järgmise põlvkonna seadmete ehitamiseks ja kasutamiseks mõtlemiseks.
2. peatükk: Standardimise jõud
Standardid on tööstusmaailma oluline osa. Asjade ehitamine standardmudelite ja standarddetailide järgi ulatub peaaegu aastasse 1776. Tavaliselt osutame Remingtoni tehasele Connecticutis ja tööriistadele, mida nad standardsete tulirelvade ehitamiseks kasutasid.
Kuid tegelik standardiseerimisprotsess, mis on loonud tänapäeva, on sellest palju uuem ja sellel on palju laiem ulatus, mis hõlmab arvutusmatemaatikat, mis hõlmab andmeid palju sügavamalt ning omakorda mõjutas seda, kuidas me arvutame ja kuidas me andmetega töötame. Kõige selle põhieesmärk on kulude vähendamine, pingutuse vähendamine ja ideede edastamine ka kõige vähem koolitatud inimestele.
Kui kavatsete suuremahulist andmetöötlust teha, vajate kaasatud inimesi, kes pole nii haritud kui teie, kes saavad selle osaga hakkama ja kes oskavad juhiseid järgida. Kui vaadata 18. sajandi lõpu, 1780. ja 1790. aastate merenduskalendritesse tehtud algseid arvutusi, siis neid tegid inimesed, kes panid need paberile, igaüks kasutas oma meetodit, igaühel olid väikesed nipid asjade tuvastamiseks ja täpsete arvutuste meeldejätmiseks. Seal oli liitmiste ja lahutamiste kogum, mõned korrutustehte ja kui seda üldse vältida sai, siis pikki jagamistehte ei tehtud.
Seal on nende kollektsioon, mis kuulus ühele inimarvutile, nagu neid kutsuti, mis töötas Briti merendusalmanahhi heaks ja elas Ameerika Ühendriikides. Ta tegi oma tööd siin ja saatis need laevaga Londonisse, kus need lisati merendusalmanahhi. Tal oli oma tee ja tal oli ka üsna kitsas käsi. Ta ei osanud sirgjooneliselt kirjutada. Kui tema materjale üle vaadata, tuleb olla väga ettevaatlik ja veenduda, et oled arvutuse õigel real ega ole valele reale hüpanud. Ta suutis selle tööle panna ja oli selles üsna edukas.
Mitte igaüks ei osanud seda kirjapilti dešifreerida. 20. sajandi alguseks nägime inimesi seda tegemas ruutpaberil, kus kõik read olid joondatud. Hakkasime nägema, kuidas inimesed tehteid rida-realt tuvastasid, eriti 19. sajandi keskel Inglismaal, kui nad tegid pealkirjade salvestusi. Meie tegime neid ka siin, aga nad olid meist süstematiseerimises ees. Ilmastiku puhul tegime seda veidi hiljem, 1870. aastatel.
Standardimine kui teaduslik vajadus
Ilm nõuab palju andmeid, sest kui vaadata ilmakanalit, kui vaadata oma telefoni ja jälgida pilvede liikumist, siis on pilvi, mis tabavad ühte meie suurlinnapiirkonna osa, kuid ei taba teisi osi, ja need ei ole nii erinevad, nii kaugel teineteisest. Seega on täpsete ilmaennustuste saamiseks vaja palju andmeid, mis ulatuvad kaugemale lihtsalt üldisest väitest, et sel päeval võib selles suurlinnapiirkonnas nii kuumaks minna. Kui me selleks võrgustiku lõime, olid meil inimesed, kes andmeid kogusid. Koguda oli rohkem andmeid. Sademete, sademete ja niiskuse saamise viis oli veidi peenem ja nõudis teatud hulgal aritmeetilisi arvutusi.
See nõudis, et sa oleksid võimeline töötama inimestega, kes polnud ülikoolis käinud, sest sa ei saaks neid piisavalt, kui piirduksid ainult ülikoolilõpetajatega. See sundis nii ilmastikuinimesi kui ka teadlasi tervikuna standardiseerimise kohta küsima. Kuidas me järgime tööstusmustreid ja viime asju edasi viisil, mis tehakse alati samamoodi, mis kasutab alati samu meetodeid, mis annab alati samu tulemusi ja mida igaüks saab tõlgendada?
Standardimise tänapäevase tähenduse mõttes seostan ma seda eelkõige Esimese maailmasõjaga ja kui tahta ühte inimest, kes vastutas selle eest rohkem kui keegi teine, kes oli suur juht, siis see on Herbert Hoover. Hoover oli insener. Ta oli mäeinsener, mis tähendab, et tema ehitatavad suured ehitised on tunnelid ja müürid ning asjad tunnelite ja rikastusjaamade toetamiseks, mis on põhimõtteliselt basseinid ja muud suured ehitised. Kuid ta mõistis ka, et standardiseerimise korral saab insenerimeetodeid rakendada ka teistele toodetele.
Ta töötas ajastul, mil asjad, mida me iseenesestmõistetavaks peame, näiteks poldid, teate küll, teil on mutter, teil on polt, panete need kokku ja saate neid kruvida ning need töötavad, sest nad on samad, ei olnud standardiseeritud. Kui ostate neid ühelt tootjalt, siis need ei sobi teise omadega. Ta väitis, et on palju asju, mis standardvormide järgi tootmisel suurendaksid meie tööstusprotsesside ulatust, võimaldaksid meil toota rohkem tooteid rohkematele inimestele madalamate kuludega ja laiendaksid meie tegutsemisvõimalusi.
See viis mitmete institutsioonide tekkeni, millest üks oli Riiklik Standardite Instituut, mida tol ajal kutsuti Riiklikuks Standardite Bürooks. Erastandardiorganisatsioonidel, minu endisel organisatsioonil IEEE-l ehk Elektri- ja Elektroonikainseneride Instituudil, on suur standardirühm, mis tegeleb elektristandarditega. On olemas Ameerika Riiklik Standardite Instituut, mis tegeleb paljude teiste standarditega, sealhulgas arvuteid puudutavate standarditega.
Kui kõik lähevad ja teevad oma asja, võib see olla väga hea, sest see tähendab, et uurite ja selgitate välja, mis toimib ja mis mitte. Aga mingil hetkel peate hakkama keskenduma tootmisele, vähemalt teatud probleemide puhul. Sellistel juhtudel on vaja standardeid. Arvutiajastu arenedes hakati üha enam uurima standardseid arvutusviise, algoritmide väljendamise standardseid viise ja programmide väljendamise standardseid keeli.
Kõik see sai arvutiteaduse võtmeosaks, mis oleks ilma vastavate standarditeta olnud palju kallim ja aeglasem. Tänapäeval küsivad ettevõtted ja üksikisikud muuhulgas: „Kuidas ma saan neid oma probleemi lahendamiseks kasutada? Kuidas ma saan neid luua, laiendada ja laiendada?“ Seega on see praegusel hetkel arvutiteadusega nii sügavalt seotud, et ilma neid mõistmata on väga vähe teha.
Hariduse standardiseerimine
19. sajandi alguses mõisteti ja kasutati neid parimal juhul ebamääraselt. Me elame standardiseeritud maailmas ja industrialiseerime paljusid asju. Üks neist asjadest, mida me teeme, mida me toodame suures mahus ja madala hinnaga, on haridus. Enne 20. sajandi algust, tegelikult 19. sajandi lõpus, tehti mõningaid pingutusi, kuid haridus oli Ameerika Ühendriikides täielikult kohalik asi.
See oli midagi, mille kohta paljud inimesed sõna võtsid ja raamatuid ning näidisõppekavasid pakkusid. Peamiselt New Yorgis oli kirjastusi, mis andsid välja laialdaselt kasutatavaid õpikuid, näiteks lugemismaterjale, mis aitasid lastel suureks kasvada. Aga kui sellele mõelda, siis väljaspool kohti, kus laste transport oli suur ja lihtne, ajastul enne koolibusse ja sillutatud teid, oli klassiruum sageli üks õpperuum.
See oli grupp lapsi koos ühe õpetajaga, kes oli seal lühikest aega, andis endast parima ja liikus edasi. 20. sajand hakkas seda edasi viima. See ulatub tagasi 19. sajandisse. Kuid Carnegie töö pärineb tegelikult 20. sajandist ja käsitleb suures osas kõrgharidust, ülikoole.
Carnegie töö pärineb tegelikult 20. sajandist ja käsitleb suuresti kõrgharidust, kolledžeid. Ma arvan, et tehniliselt on ta Carnegie, praeguse US Steeli asutaja. Kolledžites on meil standardne haridusmaht, mis annab sulle bakalaureusekraadi. Sada kakskümmend tundi kunstide bakalaureuseõppes, sada nelikümmend kuus tundi õppetööd loodusteaduste bakalaureuseõppes. Sa võtad teatud arvu aineid, ainetel peab olema kindel jaotus ja need peavad kokku tulema teatud aja jooksul.
Need standardid töötati välja Carnegie Instituudi töö tulemusena. Ta rahastas väga erinevate ainete uuringuid, mis küsisid, milline on parim viis nende õpetamiseks. Kõige kuulsam on 1910. aasta meditsiinihariduse uuring, Flexneri aruanne. Flexneri aruandes uuriti, kuidas meditsiini arstidele õpetati, milliseid asju õpetati, millised olid erinevad tavad ja millised olid parimad tavad. Selles küsiti, kuidas saaksime koolitada võimalikult palju ühtlase haridusega arste madalaima hinnaga.
Selle raporti keskel on rida, mis viitab sellele, kuidas me peame pühendama oma meditsiinihariduse inimestele, kes saavad kogu oma karjääri meditsiinile pühendada. Paljud ülikoolide dekaanid noomisid seda ja ütlesid: „Hea küll, me ei pea enam naiste pärast muretsema, sest naised võtavad vaba aega, naistel on pered, naistel on muud kohustused.“ Enne seda olid meditsiinis naistele rollid. Nad tegelesid imikute, rasedate ja surevate vanuritega.
Nad olid osa meditsiiniringkondadest ja Flexneri raport lükkas nad uksest välja. Kui vaadata sufražettide liikumise algusaega Ameerika Ühendriikides, siis naised, kes piketeerisid Valge Maja ees, naised, kes kandsid kollast vööd, naised, kes lobistasid osariikide valitsusi hääleõiguse saamiseks, siis olid nad valdavalt arstide tütred. Neil oli aega, neil oli raha ja nad pidasid vimma, sest nad ei saanud meditsiiniringkondades kohta, võib-olla peale õe ameti.
Mis juhtus pärast seda, kui Flexneri aruanne kõrvale kaldus hetkeks standarditest ja naasis arvutiteaduse juurde. Loodusteadused vaatasid naisi, kes olid õppinud meditsiini, ja ütlesid üldiselt: „Te olete toredad inimesed, palun minge ära.“ Keemia ütles: „Me ei saa lasta naistel keemiat õppida. See kahjustab nende võimet lapsi saada ja tõenäoliselt ka meeste võimet lapsi saada.“ Bioloogia ei olnud see valdkond, mida me täna tunneme, ega ka füüsika.
Matemaatikud, kes olid nii tollal kui ka praegu meeleheitlikult õpilaste järele hädas, ütlesid: „Naised võtavad nad vastu. Neist võivad alati keskkooliõpetajad saada.“ Hetkega muutub keskkooli matemaatika õpetamine feministlikuks. Naised näevad võimalust ja haaravad sellest kinni. Nad haarasid ka töökohti arvutamise ja muudes valdkondades, sest meditsiiniharidust standardiseeriti.
See kehtis ka teiste haridusvormide kohta. See lõi ülikooli standardvormi, mida meie Ameerika Ühendriikides mõistame ja teame, kuidas see toimib. Nende standardite juured olid Carnegie Instituudi 20. sajandi alguses koostatud aruannete seerias. Oli aeg, mil kolledži kursuse ainepunkte nimetati Carnegie ainepunktideks. See on suures osas mälust kadunud.
Oli institutsioone, mis ütlesid: „Me muutume rikkamaks. Me oleme produktiivsemad. Me saame anda rohkem rohkematele inimestele, kui teeme seda standardsete meetoditega.“ Carnegie oli oluline, Hoover oli oluline, aga ka paljud teised organisatsioonid olid. Arvutiteadus sai sellest kasu, sest ilma standardiseerimiseta kritseldab see paberile. Standardiseeritud mõtteviisiga saab hakata inimesi seda tegema, kes pole selleks väljaõppe saanud ja kellel pole projektijuhtide haridust. See suurendas oluliselt arvutusmeetodite võimsust ja kasutamist.
3. peatükk: Inimkogemuse arvutamine
Praegu, kus me Washingtonis istume, asub vana patendiamet. 1850. aastatel ühendati see koht Ameerika Ühendriikides esimese telegraafiga. See kulges siit Baltimore’i. Esimene sõnum, mis sealt edasi jõudis, oli kuulus “Mida on Jumal loonud?”. Need olid lihtsalt inimesed, kes olid hullupööra tehnoloogiasse armunud ja ütlesid: “Mu jumal, me saame Baltimore’iga rääkida ja see on nagu see oleks siinsamas, mitte kusagil 25 või 30 miili kaugusel teel.”
Teist küsimust me ei mäleta. Teine sõnum oli: „Mis kell seal on?“ Sest sel ajal oli igal linnal kohalik aeg, mida mõõdeti selle järgi, millal päike keskpäeval otse pea kohal oli. Baltimore on Washingtonist umbes seitse ja pool minutit ees. Üks asi, mida see ruumis viibinud teadlastele ütles – ja see oli poliitiline rühmitus, aga sel ajal oli seal ka mitmeid USA kõrgemaid teadlasi –, oli see, et ajavahede mõõtmise abil saab koguda palju andmeid asjade asukoha kohta.
Nad lõid kohe protsessi ja see viitab taas tööstuslikule seosele. Protsessi linnadevaheliste ajavööndi erinevuste kindlakstegemiseks, mida said teha inimesed, kes põhimõtteliselt lihtsalt järgisid juhiseid ja ei teadnud tegelikult, mida nad teevad, peale kella klõpsatuste lugemise. Nad võisid seal istuda ja sõnumeid edasi-tagasi saata. Nad ei kasutanud sel hetkel sõna “ping”. Aga saatsid klikke edasi-tagasi, lugesid kella liikumisi ja päeva lõpuks kirjutasid nad selle üles.
See andmestik näitaks ajavahet. Seda kasutati väga kiiresti suure hulga andmete kogumiseks ajavahete kohta kogu idarannikul ja väga kiiresti ka Ameerika Ühendriikides. Jällegi tuli see süstematiseerida ja korraldada, et välja selgitada, kuidas see toimib, millised on erinevused ja kuidas seda saaks ärilistel eesmärkidel kasutada.
Kõige suurem lisandunud objekt olid muidugi raudteerongid. Sest 19. sajandil oli enamikus Ameerika Ühendriikide paikades Baltimore’i ja Baltimore’i vahel üks rööbastee või Baltimore’ist Philadelphiasse üks rööbastee ja rongid sõitsid mõlemas suunas. Ja kui need kokku põrkasid, oli see halb. Neil oli kohti, kust peatuda, aga kuidas sa tead, et keegi sinust mööda on läinud? Kuidas sa tead, kas sa loed sõiduplaani õigesti?
Ühtse ajasüsteemi loomine, mis oli paigas 19. sajandi lõpuks, aitas ära hoida suure hulga rongiõnnetusi, hilinenud ronge ja muid tootmist, kaupade ja teenuste transporti häirinud probleeme. Seega on kõik need asjad sügavalt arvutiteadusesse sisse põimitud ja arvutiteadus on tihedalt seotud tootmise, asjade kiire, lihtsa ja süstemaatilise ajastamise ning inimkogemuse jäädvustamise küsimustega.
Andmete laiendamine inimkogemusele
Algusaegadel jäädvustas inimkogemus suuresti looduskogemust. Milline on ajavahe? Kus on asukoht? Millal siin päikesetõusu teeb? Millal see seal loojub? Aga 19. sajandi lõpuks hakati uurima ja jäädvustama inimandmeid, inimtegevust, seda, mida inimesed tegid, töötasid ja käitusid, et nad saaksid seda kasutada poliitiliste otsuste tegemiseks, turundusotsuste tegemiseks ja selle otsustamiseks, kui palju toota.
Sellest sai huvitav asi. Jällegi, kuna liikusime ühe komeedi tegemiselt merenduskalendritesse, seejärel taeva ja Maa kaardistamiseni, oli see järjekordne suur hüpe kogutud andmete hulga osas.
Rahvaloenduse automatiseerimine
Rahvaloendust tehti iga kümne aasta tagant, see on põhiseaduses sätestatud ja esimese saja aasta jooksul oli see suures osas büroo, mis tekkis iga kümne aasta tagant. Nad palkasid hulga inimesi ja käskisid neil ringi joosta ja lugeda ning siis tõid nad kogu kraami tagasi Washingtoni, arvutasid välja, kui palju inimesi oli igas linnas ja igas osariigis, ja avaldasid selle ning see oli lihtne ja üsna lihtne.
1840. aastateks hakati küsima, kui palju inimesi teie leibkonnas elab, kui palju mehi, kui palju naisi, kui palju lapsi. Hakati uurima rahvatervise, haiguste ja üldise tervise küsimusi. Maaomanikud, millist tööd inimesed tegid, nende etniline taust, kindlasti orjus, mis tekkis 1850. aastatel, orjuse probleem, millest sai probleem.
See tähendas, et me kogusime üha rohkem andmeid ning rahvaloendused võtsid aina kauem aega ja kauem aega ning 1870. aasta rahvaloenduseks kulus selleks peaaegu kümme aastat. 1880. aasta rahvaloendus pole kunagi päriselt valmis. See pole tänaseni päriselt valmis, on küll publikatsioone, aga on ka andmeid, millega me pole ametlikult töötanud.
1890. aasta lähenedes ütles rahvaloenduse juht: „Me peame midagi ette võtma. Me peame selle süstematiseerima. Me peame selle industrialiseerima. Me peame kulusid vähendama.“
Ta esitas päringu kellegi leidmiseks, kes suudaks ehitada masinaid inimeste loendamiseks. Tulemuseks oli protsess, mis võitis lepingu, mille tulemusel loodi ettevõte, mida tol ajal tunti Hollerith Tabulating Company nime all ja millest sai midagi, mida me kõik veidi paremini teame – IBM. Nad pakkusid välja ettevõtte, mis saadaks inimesi välja mitte paberiploki ja millegi kirjapanekuks kaasas, vaid perfokaardi ja väikese masinaga, millega ta sinna auke lööks.
Need kaardid sai tagasi võtta ja masinasse panna ning masin loendas kokku, kui palju naisi, kui palju mehi, kui palju üle 45-aastaseid inimesi ja kui palju inimesi selles linnas elab. See kiirendas protsessi nii palju, et 1893. aastaks oli esialgne rahvaloendus valmis ning seda reklaamiti ja kasutati laialdaselt.
1893. aastal toimus Chicagos suur maailmanäitus ning tulemused ja nende saavutamiseks kasutatud seadmed olid väljas ja messi keskmes. Inimesed rääkisid eriti tulemustest.
Sellel laadal tõusis püsti üks ajaloolane ja ütles: „Hiljutisi rahvaloenduse aruandeid lugedes võin järeldada, et meil pole enam piiri. Ameerika on asustatud riik.“ Ja see muutis meie arusaama iseendast ning et me jõudsime selleni ainult tänu sellele, et suutsime sellise andmemahuga toime tulla.
Nagu ikka, olid nad oma masinatesse armunud. Nad olid nende üle väga uhked. Nad olid väga uhked selle üle, mida nad suutsid teha, tulemuste üle, mida nad suutsid saavutada, ja kiiruse üle, millega nad suutsid Ameerika Ühendriikide rahvaarvu arvutada, sedavõrd, et nad hakkasid armuma perfokaartidesse.
Rahvaloenduse abidirektor kirjutas selle vapustava dokumendi sellest, kuidas ta sai kaarti üleval hoida ja seal inimest näha. Ma ei kahtle hetkekski, et inimesed harjusid nendega piisavalt ära ja ütlesid: „Jah, see on kanalisatsioonikaev, see on naistekaev, see on lastekaev. Ma suudan kiiresti skännida ja arvata, mis tüüpi inimene see on.“
Aga see läks sellest kaugemale. Nagu ma ütlesin, oli see entusiasm, mis on uue tehnoloogia puhul tavaline, et ta hoidis seda üleval ja tundis, et kui ta seda tabulaatorist läbi pani, siis ta mõtles välja selle inimese tuleviku. Ja kell, mis näitas kaardi töötlemist, oli kell, mis kutsus seda hinge taevasse või põrgusse.
See on armas ja võluv ning näitab ka seda, kuidas kui hakkame oma elule lähenema andmete kaudu, läbi suure hulga andmete töötlemise, hakkame ennast uutmoodi nägema ja näeme midagi, mida me varem ei näinud. Me ei näinud varem, aga saame lootuse, intuitsiooni ja see intuitsioon äratab kujutlusvõime ja armastuse, mida meil varem polnud.
See kukub tihtipeale kokku, aga sellegipoolest oli aeg, mil armusime suuremahulisse andmetöötlusse, mis tulenes enese nägemisest uutmoodi, andmetest ajendatud viisil.
4. peatükk: Kuidas arvutid meid muudavad
Kui kaua me juba käinud oleme? Ma olen professor ja võin tundide kaupa rääkida.
1940. aastatel oli sõja jaoks taas vaja palju arvutusi, eriti pommitamist, asjade tabamist ja eriti lennukite allatulistamist. Lennukite allatulistamine on põhimõtteliselt nagu pardijaht. Jahimees peab otsima oma jalutusrihma ja sihtima pardi ette, et seda tabada.
Sa tahad sinna üles jõuda, sa tahad, et midagi lennuki lähedal plahvataks, ja kui see lennuki lähedal plahvatab, saad pihta. Erinevalt pardijahist ei saada sa oma koera sellele järele, aga efekt on üsna sarnane. Aga pommitaja suure kõrguse ja kiiruse tõttu ei saa õhutõrjerelv loota täpsele hinnangule. Tema juhtimine peab olema hoolikas matemaatiline arvutus. See on keeruline matemaatiline probleem, sest sul on liikuv lennuk, sul on kahur, mis tõenäoliselt liigub laeval, või kui see on fikseeritud maal, siis see kiigub, see liigub edasi-tagasi.
Sa arvutad kaare osa, mis teeb asja raskemaks. Esimese maailmasõja ajast olid olemas meetodid, mille abil said hinnata kogu kõvera välimust, aga nad tabasid midagi maapinnal või kinnitatud laeva. See oli lihtsam. Asjade õhust alla tulistamine on keeruline ja sihtkohta jõudmine, kus sa tahad, et su mürsk plahvataks, on samuti keeruline.
Tolleaegne Armee Õhuvägi investeeris palju raha selle väljaselgitamisse, eriti Pennsylvania Ülikoolis. Nad kasutasid paari seal ehitatud masinat, et seda lihtsustada ja toota tohutul hulgal andmeid, mis viidi teise kohta ja teisendati juhisteks, mida sai anda pilootidele, suurtükiväelastele ja teistele sõduritele.
ENIACist ARPANETini
Philadelphias asuv grupp töötas oma masinaga, mida me tänapäeval nimetame analoogmasinaks, võimendite ja elektronlampide abil, et joonistada kaar, mida oleks saanud joonistada ekraanile. Tavaliselt joonistati see paberitükile. Üks nende liikmetest taipas, et seda saab üldisemalt teha arvutuste abil. Kõvera saab joonistada mööda joont astudes ja selle põhjal saab teha enamat kui lihtsalt koore kõvera joonistamine.
Selle abil saaks lahendada ka teisi probleeme. Nad pakkusid selle armeele ja seadsid sisse protsessi selle masina ehitamiseks ning see on Ameerika arvutiajaloo võtmehetk. See masin, mis sai nimeks E-NIAC ehk elektrooniline numbriline integraator ja kalkulaator, oli tänapäevase arvuti otsene eelkäija ja töötas oluliselt teistmoodi. Sellest hoolimata sai väga suur hulk arvutiinseneride esimest põlvkonda oma väljaõppe sellel masinal. Esimese põlvkonna all pean ma silmas järgmist kaheksat kuni kümmet aastat.
Seda tehes oli üks juhtidest Michigani Ülikooli matemaatik Herman Goldstein ja tema märkas ühes Philly lähedal asuvas rongijaamas teadlast nimega John von Neumann, keda ta tundis Princetonist. Von Neumann oli Süvaõppe Instituudis, mis on kõrgharidusasutus, kus pole tudengeid, mis ei võta õppemaksu ja kuhu kuulsad inimesed tulevad ja lihtsalt mõtlevad. Einstein oli üks seal viibinud inimestest. Ta läks kohale, tutvustas ennast ja ütles, et töötab arvutuste kallal, ja von Neumann ütles, et on väga huvitatud. Kas ta saaks tulla ja vaadata?
Von Neumann oli väga osav matemaatik, kes suutis ideid väga kiiresti haarata. Ta oli arvutamisest huvitatud olnud juba pikka aega ning oli uurinud mõningaid arvutigruppe, eriti Londoni oma, mis tegi Nautical Almanac’i. Selle grupi juhiga istusid nad maha ja töötasid välja asju, mis olid tegelikult programmi eelkäijaks. Mida tähendab seadme programmeerimine? Kuidas süstematiseerida arvutamine käskude komplektiks, mida täidetakse alati samamoodi?
Von Neumann külastab Pennsylvania ülikoolis asuvat ENIACi, satub selle üle väga elevile ja hakkab mõtlema, kuidas seda laiendada ja arendada. Ta kirjutas aruande, mis on sellest ajast peale jäänud arvutiajastu vastuoluliseks alguseks, sest see defineeris, mis on tänapäevane arvuti, ja jättis välja kõigi ENIACi kallal töötanud inimeste nimed. Von Neumann võttis kokkuvõtte seal tehtust. Talle koitis, et masin, mida nad tegelikult ehitada püüdsid – mitte see, mida nad ehitasid, vaid see, millel oli kõige suurem paindlikkus ja võimekus asju teha –, koosnes kolmest elemendist.
Sellel oli koht numbrite salvestamiseks, märkmik, kui soovite, mälu, mida me seda nüüd tunneme. Sellel oli ka töötlusüksus. See ei kirjeldanud, mida see töötlusüksus tegi. Tol ajal eeldati üldiselt, et see tegi liitmist, aga see suutis teha ka muid asju. See suutis teha teisi aritmeetilisi tehteid või veel muid tehteid.
Selles oli ka kolmas element ja see oli programmi dekooder. See tähendab midagi, mis loeb mälust signaale, selgitab välja nende signaalide tähenduse ja saadab need kas tagasi mällu või töötlusseadmesse mingi toimingu tegemiseks. Need kolm elementi on mitmel kujul osa igast tänapäeva arvutist. Mõned teevad aritmeetikat, aga mitte kõik. Mõned neist teevad lihtsalt mitmesuguseid sümbolite töötlemise vorme. Mõned teevad mitmesuguseid muid asju, aga käskude dekoodri, mälu ja protsessori olemasolu on osa kõigest.
Internetile aluse pannud peamine uurimistöö oli ARPANET. Selle kohta on palju tööd tehtud, kuid esimene süstemaatiline võrk, mis ehitati liinide jagamise ja nende eraldamise põhimõtete abil, oli tõepoolest ARPANET. Inimesed, kes selle kallal töötasid, pöörasid seejärel ringi ja töötasid lõpuks interneti kallal. Nende ideed on selgelt see, et internet tugineb ideedele, mille nad ARPANETi jaoks kokku panid.
See ühendas rühma arvutiteaduse uurimiskeskusi, mis asusid peamiselt suurtes ülikoolides. Seda rahastas Kaitseministeerium. Üks asi, mida see ministeerium tahtis teha, oli muuta arvutiteadus äratuntavaks erialaks. Tol ajal see nii ei olnud. Oli väga vähe kohti, kus seda õppida sai. Kui vähestes kohtades seda sai, peeti seda elektrotehnika õppimiseks.
Minu varased uuringud sellest perioodist, mis pärinesid veidi hilisemast ajast, olid matemaatika õppimine, kuna ma ei saanud seda õppida. Minu isa tegeles arvutiteadusega, mis andis mulle ligipääsu paljudele asjadele selle õppimiseks, aga ma ei saanud seda ikkagi õppida. Nende eesmärk oli luua kogukond. Selle eesmärgiga kaasnes palju muid asju, mis jäid ütlemata või mõnikord väga aktiivselt välja selle kohta, mida kommunikatsioon peaks tegema.
Kui arvutiteadus muutus isiklikuks
Esiteks, alati jääb alles inimestevaheline element. E-post ei olnud esimene rakendus. See oli ilmselt kolmas. Inimesed nuputasid välja igasuguseid viise, kuidas seda lennult teha, enne kui nad said hea ja toimiva süsteemi. Tegelikult oli see väga oluline varajane standard, et nad ehitasid süsteemi, mis pani faili koos sõnumiga sisse ja see jõudis õigesse kohta ilma teie sekkumiseta. See võttis paar aastat, aga see jõudis kohale ja see töötas.
Teine osa, millest nad aru said ja aru said, oli see, et asi ei ole ainult inimestevahelises suhtluses, vaid et on olemas ka repositooriumid. Seal on infokogud, kuhu igaüks saab minna ja mida ta saab kasutada. Neid nimetatakse raamatukogudeks, neid nimetatakse serveriteks, nad ei ole päris kindlad. Need on korraldatud mitmel viisil, kuid need hõlmavad otsimist ja asjade läbivaatamist. See otsimise mõiste on ülioluline ja me oleme selle täiesti unustanud.
Üks asi on omada ligipääsu kõigele ja kõigile. Teine asi on leida inimene, keda sa tahad, ja saada kätte see väike infokiir, mida sa loodad kasutada. Otsimine oli arvutite varajane probleem. Kui vaadata 40ndate lõpu varaseid algoritme, siis näeb palju kirjutatud tõhusate korrutamisviiside ja nutikate jagamisviiside kohta. Aeg-ajalt ilmub välja väike asi, mis ütleb: “Oh, kui sa tahaksid otsida läbi hulga kirjeid, siis teeksid sa seda nii.”
On küll dokumente, ma arvan, et võib leida ühe aastast 1949, aga selliseid küsimusi ei esitata enne 1950. aastate algust. Väga kiiresti saab oluliseks küsimuseks, kuidas sa seda teed ja kui hästi sa seda teed. Kui otsid nimesid, siis tead, et see nimi on osa plaadist. See on lihtne. Kui proovid otsida omaduste järgi, on see keerulisem.
1960. aastate alguses tekkis Stanfordi ülikooli magistrantidel suurepärane idee, mille koormat oleme me kõik kandnud. Kas poleks tore panna inimeste omadused andmebaasi ja lasta sellel neid läbi otsida ning leida paarid, kes on kõige sarnasemad? See oli arvutipõhise tutvumise varajane vorm. Nad korraldasid peo, juhtisid programmi ja jagasid tulemust kõigile kohalviibijaile, sealhulgas paaridele, kes olid omavahel kohtamas käinud. Ma usun, et seal oli isegi mõned, kes olid abielus. Ütlematagi selge, et kojusõit polnud sel õhtul nii lõbus, kui nad lootsid.
Nad olid protsessist elevil. See andis neile uskumatult palju energiat. Aga oli ka inimesi, kes ütlesid: „Mida sa mõtled selle all, et ma ei sobi selle inimesega? Ma sobin tollega. Mida sa mõtled selle all, et ma olen pigem nendele omadustele kui nondele omadustele kõige lähedasem?“
Mainisin Hermann Hallruthi masinaid, mille puhul inimesed olid kaartidest väga-väga vaimustuses ja ütlesid, et näevad neis inimesi, ajalugu, tulevikku. See tuleb kirjanduses ikka ja jälle esile, iga kord, kui tuleb uus tehnoloogia, mis võimaldab meil näha iseennast, oma tegevusi ja andmeid uuel viisil.
Arvuti oli 70ndatel vägagi omapärane. Inimesed nägid seda isikliku seadmena, mille kasutamise viisi oleme unustanud ja mis oli uudne. Idee, et sul on arvuti, mis on ainult sinu oma, mida sa saad kasutada ja mille üle sul on täielik kontroll, oli 70ndatel üsna uus. Inimesed olid varem saanud arvutitega üks-ühele töötada. See pole midagi erilist. Aga see on eriline, et see oli sinu oma, et sa said selle ise meisterdada. Seda näeb arvutite kohandamises ja neile kleebiste kleepimises.
Me jätkame ikka tapeedi ja muude asjadega, mis teevad sellest meie oma, mis muudavad selle meie peegelduseks, mis näitavad meid
…

Ökokogukonnad ellujääjatele ja ELU edasiviijatele
1)Samal ajal, kui koolide sulgemine ja töökohtade kadumine külades sunnib inimesed linna abituteks, peaksime ÜLEEILE tulema maale, kus elektri ning kõige sellega kaasnevata jäädes toime tulla. 2) Visioneeri oma ökoküla – off-grid kogukond koos selle tööjaotuse ja loova looduslikkusega. Vaata Youtube’i näiteid märksõna alt off-grid ja eco-communities – meenuta, kuidas olid üles ehitatud mõisad ja talud kui terviklikud tootmisüksused. 3) – kelle maale küla rajad – kuidas ja kellest moodustub kogukond – milline on tööjaotus – kes oled sina suurel pildil, mida oskad-teed-õpid või õpetad 4) Ära unusta oma külast kirjutades ja joonistades, et muusika, tants, maalimine ja voolimine pole sugugi „pehmed“ tegevused – see on õnnelik-olemise elus hingus. Lahedat loomist!
Oled sa mõelnud, kuidas ellu jääd, kui elekter kaob: vesi ja küte, internet ja nutipluti – kõik vait. Kui õues on miinus miljon ja kaupluseuksed kinni, kustkohast sinu pere siis süüa ja kütust saab?
Kus sina oled päevil, mil Eestis nagu Kiievi vürstiriigis on 1 kraad korterelamu toas ning Kanada -50 kraadi ja USA lumetormid näitavad, kuidas on, kui kodukülast kuhgi ei pääse. Tuleb meelde, miks õieti kogukondadena külades elati.
Elati ju ennegi – kirjeldab talupojamõistlikku elutarkust meiemaine rahvalooming. 20-meetrilised Atlandi lained Euroopa läänerannikul tuletavad omakorda meelde, miks kõikjal linnused kui isetoimivad terviklahendused mäe otsa rajati – mitte vaid vaenlase tõrjeks, vaid ka omade kaitsmiseks loodusjõudude eest.
Maarjamaa talud ja mõisad olid põhimõtteliselt omaaegsed ökokogukonnad, kus ümber kooli-kiriku-kõrtsi tehti liialdamata öeldes kõik sealsamas omade ringi tööjaotuses: vili leivaks ja viinaks, vill ja lina rõivasteks, savi ja raud nõudeks ja riistadeks.
Nii, nagu minevikust olevikku, läheb Eesti praegusest aegruumist tulevikku kas permakultuursete off-grid ökokogukondade võrgustikuna või üldse mitte. Jah, teekond toitvate-katvate-kandvate juurteni käib sajajalgselt longates.
Eesti permakulturistid Väikese jalajälje asumist Sänna kultuurimõisani on kogenud fifty-sixty probleeme rohkem kui lahendusi ning ökomökode üritustel osalemine on kinnitanud väidet: kui vorsti tahad süüa, siis ei ole hea teada, mis seal sees on.
Nii, nagu eestlased Kaukaasiasse ja Siberissegi, on karjalased rännanud Uut Head Ilma looma Ameerikasse ning tagasi tulles sattunud lõksu, millest räägib Eestis filmitud Röhr-Mattila-Annila panoraamne heldelt pärjatud film „Igitee“.
Tänapäeval seevastu tõstavad Ameerikas ja Austraalias tiivad põlisrahvaste postkolonialistlikud anti-contra-versus reservaadid: „Põlisameeriklaste ökokülad ja põlisrahvaste juhitud jätkusuutlikud projektid keskenduvad traditsiooniliste ökoloogiliste teadmiste kombineerimisele kaasaegse jätkusuutlikkusega, et edendada toidusuveräänsust, kultuuri säilitamist ja keskkonna taastamist. Peamised näited hõlmavad traditsiooniliste oskuste väljaõppega RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (OR) ja päikeseenergia mikrovõrke kasutavat Sacred Stone Village (ND). Need kogukonnad rõhutavad sageli kogukondlikku elu, permakultuuri ja taasühendamist maismaa esivanemate tarkusega.
RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (Oregon): pakub kaasahaaravaid kogemusi, mis keskenduvad traditsioonilistele küttide-korilaste tehnikatele, lõhepüügile ja ravimtaimede alasteleteadmistele, mida juhivad põlisrahvaste vanemad kultuuripärandi säilitamiseks, austamiseks ja edasiandmiseks.
Sacred Stone Village (Standing Rock): Laagrist välja töötatud projekt keskendub suure tihedusega ja odavatele elamutele, taastuvenergiale (päikesehaagised) ning kogukonna juhitud keele- ja pärimusealasele haridusele.
Jätkusuutlikkuse algatuste dekoloniseerimine: sellised projektid nagu OUR. Kuigi Kanada ökoküla ei ole ainult kohalik, keskendub see säästva arengu „dekoloniseerimisele“, kaasates põlisrahvaste maahoolduspõhimõtted kaasaegsesse seaduslikku permakultuuri.
Põlisrahvaste toidusuveräänsus: paljud jõupingutused keskenduvad traditsiooniliste toidusüsteemide taastamisele jahipidamise, kalapüügi, koriluse ja aianduse kaudu, et asendada poest ostetud töödeldud toidud kohalikest allikatest pärit tervislike alternatiividega, nagu on näha erinevatest põlisrahvaste juhitud algatustest.
Nende projektide eesmärk on tegeleda nii majandusliku ebakindluse kaotamise kui ka kultuuriteadmiste jagamisega, edendades kogukonna vastupanuvõimet.“ www.ourecovillage.org
Ameerika amishid – vägevate habemete ja hobuvankritega paljulapselised tsivilisatsioonist taandujad on algselt olnud religioonipõhised lihtsad-ehtsad taaskasutuse maailmameistrid, kes eelistavad hobust, mitte autot ning telepaatiat, mitte telefoni ega televiisorit. Nende ökomajapidamise kese on THE BARN, mis ehitatakse mitmesajakesi ning mille sees ja ümber kogu usk, lootus ja armastus pulseeribki.
Ajalehes Eesti Kirik jutustasid Krasnojarskis vissarionlaste juures külas käinud eestlased: „1994. aastal asutasid Tiberkuli järve äärde oma kogukonna ehk ühispere inimesed, kes otsustasid järgida end Vissarioniks nimetava mehe õpetust. Sünkretistlik vissarionlus kutsub tagasi pöörduma ausa ja puhta elu juurde kooskõlas loodusega, toetama emakest Maad. Tuuma ümber miksitakse sobivaid elemente õigeusust, peamiselt Uue Testamendi põhjal, hinduismist ja budismist. Kummardatakse päikest, mistõttu ka ökoasustuse keskset mäe peal asuvat küla nimetatakse Päikeselinnaks, kirikutorni võrdsete haaradega ristil on ümber ratas, vimplid augustikuisel õnnistussõnumi peol (blagovest) meenutavad kujutisi Suur-Novgorodi muinasajast.
Vissarioni uus sõnum kannab pealkirja «Viimane testament», ta kuulutab uue ajajärgu algust, neil ongi oma ajaarvamine – nüüd algab aasta 44 –, ja Inimese Poja teine tulemine on ilmselgelt tema isikuga seotud. «On aeg, kus räägitakse otse ja mitte enam tähendamissõnadega,» tsiteerib uus prohvet testamendi preambulas Johannese evangeeliumi.“
Mayade prohveteeritud maailmalõpu ajal 2012. aastal rändasid Vissarioni alias Krasnojarski Jeesuse juurde Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Paar pluss režissöör Jaak Kilmi salvestasid telesaatesarja „Meie aasta Siberis“ ning dokumentaalfilmi „Kristus elab Siberis“. Ehkki Tuuli oli hädas lüpsi-põllupidamise-käsitööga, tahtis ta pidevalt kontrollitud-arestitud (ilmselt maavarade tõttu) külla nii väga tagasi, et telepaar läks edasi Indoneesia, India jne ökokommuunidesse oma poegi inimesteks kasvatama.
Loodus-loovus-loogiline loomulikkus on ühendanud kogukonnad kõigil kontinentidel võrgustikuks, mis jagab õppevideoid, raamatuid ja koolitusi, kuidas erineva suurusega asumid luua ja käivitada. Me siin oleme kujunemas lageraiutud tööstuspargiks ning räägime üha harvem Eesti Nokiast. Kas me oma hirmunud väsimuses üldse otsime seda veel?
Oled sa mõelnud, et me võiksime olla mudel, eeskuju, tõestus elu võimalikkusest Maal? Ökokülade võrgustik teeks meie isamaast üleriigilise emakeelse rahvuspargi, mis toodab ja kasvatab eluks tarvilise ise, on energeetiliselt sõltumatu ning seega mitmekihiliselt kaitstud.

Intentional Community Bookstore

https://www.igi-global.com/dictionary/off-grid-network/75432

1st Indigenous Ecovillage

https://meshcore.co.uk/
https://natural-resources.canada.ca/funding-partnerships/smart-grid-deployment-grid-networks

Põlvkondade hingehaavad marmortahvlil
Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena ja inspiratsioonina kirjandiks.
Meid on ülilihtne endast välja ehmatada vaid üheainsa õõvastava kaadriga sadistliku veremaa järjekordsetest tapatöödest. Mitte sellepärast, et meil oleks kogemus, vaid seetõttu, et meisse on massimõrvahirm sisse kasvatatud.
Aastatuhandeid on Neitsi Maarja ja Maarja Magdaleena nimesse pühitsetud väepaik, meie kodu, näinud edasi-tagasi trampivaid sakslasi, venelasi, rootslasi, venelasi, taanlasi, venelasi. Tapetud meeste asemel on naised elu igas mõttes edasi viinud.
80aastased mäletavad okupatsiooni ja genotsiidi, mis rikkus nende lapsepõlve. 60nesed on dresseeritud tsiviilkaitse, pideva tuumasõjaootuse vaimus. 1990ndate rahvas kibeles vanavanemate heietusi kuulamast rahutult patsipaela või põlvpükste trakse näppides minema, aga jutud küüditamisest, kodude hävitamisest ning võõrsile pagenud omastest jäid meelde ikka. Seda paremini, et need söödeti tänastele emadele-isadele sisse koos paljunäinud memme pannkookidega.
Kasvasime Astrid Lindgreni raamatute näiliselt süütul ideaalmaastikul. Rasmused võitsid alati kurjad onud nutikalt ära. Väikevend sai lõpuks ikkagi koera ja Karlsson oli oma isekuses siiski nunnu. Bullerby lapsed elasid turvalises talus ning Ilon Wiklandi joonistuste paistel kujunenud unistused ühendati meie vanemate igatsusega oma kodu järele. Ei vennad Lõvisüdamed ega Aino Perviku Arabella kujutanud ettegi, et NATO võib ükspäev teisehomme kusagil Eesti ürglooduses toimivatest taludest 12 ha sõjatandrit teha.
Ilon oli sellepärast rootsi kunstnik, et tema pere jõudis enne küüditamisi Haapsalust üle mere. Tänased Tjorvenid ja Ronjad said sündida tänu sellele, et nende esivanemad pääsesid või naasesid. Represseeritud said punapättide röövitud talu tagasi või teise asemele. Ülejäänud kasvatasid kurke ja kartuleid, et kivihaaval kõhu kõrvalt oma maja rajada.
Lapsena teadsin, et lähen maale elama, mul saab olema 5 last ja palju loomi. Hoolimata sellest, kuimitu tsiviilkaitse tundi nädalas meid koolialustes varjendites külma sõja ajal tuumasõjaks drilliti. Ilmselt seetõttu, et meie põlvkond ehitas ära, ei soovi enamus meie järglasi ei maale elama, laste- ega loomakarja, vaid maailma näha ja elu nautida.
Elunautijad ei kujutaks pandeemiaaegse koduarestita ette nl-perioodi elu raudse eesriide taga. Päriselt ei mõista omariiklikud lapsed iial, miks meid, sõjahirmus dresseerituid on nii hõlbus trigerdada.
„Päh! Igav!“ ütlevad nemad.
Oleme Leelo Tungla ristitud seltsimees lapsed, kelle vanemad käisid KGBs aru andmas ning kursusekaaslased jäid vöötrajal järjestikku kolme musta auto alla, kui keeldusid koostööst „organitega“. Kaalume salamisi, mis hetkel on aeg koos lastega isamaalt pageda. Enne esimest raketti või pärast esimesi hukkunuid?
Väliseestlase Arvo Pärdi „Ukuaru valssi“ kuulates jooksevad meil silme ees filmikaadrid ning kõrvus meie enese perekondade Siberi- ja sõjalood.
„Tuulepealne maa“ (Mihkel Ulman, Lauri Vahtre), „Tuulte pesa“ (Olav Neuland, Arvo Iho „Tuulte pöörises“ (August Kitzberg) ja Elmo Nüganeni „1944“ jutustavad nendest, kes Maarjamaalt ei lahkunud, vaid lootsid. Varangul ja Sillamäel filmitud „Igitee“ (Mattila-Annila-Taska) jutustab karjala-ingeri rahva kauni Karjala muutumisest veresaunaks ning saamisest terroristliku impeeriumi osaks analoogselt Petseri, Kuriilide, Köningsbergi ning hiljem ka Krimmiga.
Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“ jutustab sinust ja minust. Ka nemad seal hauakivi all uskusid, et sadisti ramm raugeb kohe-kohe. Ometi selgub, et rändrottide rüüsteretk võib kesta aastakümneid. Sarnaselt 21. sajandi noortega ei aimanud Jaan Krossi „Wikmani poisid“, et otse koolipingist minnakse rindele ning pooled jäävadki igavesti 18aastasteks.
Eerik N. Kross on diplomaat-idealist, analüütik-utopist ja võitlev ekspert. Krossi-poeg otsekui sangar seiklusfilmist ega ole kasutanud võimalust USAsse jääda. Samas on Eestist edasi-tagasi üle rullunud okupatsioonidest ülemaailmsel jutustamisel just parem, et eestlanna Sofi Oksanen on oma esivanemate puhastusest ning Stalini lehmadest kirjutanud Soomes.
Viimasel aastal on selgunud, et globaalne õiglus on võimetu kollektiivset putinit taltsutama. Veel enam, esikilleri kadudes ilmneb kibe tõde: 20 aastaga on kremloidid üles kasvatanud paar-kolm põlvkonda ajupestud verelasi. Me ei saa Peipsi-taguse põrgulise tõttu kunagi kindlad olla, et jälle ei alga pikk tee düünides.
Neid ukrainlasi, keda praegu küüditatakse, ei lohuta aastate eest mustvalges teleris näidatud läti seriaal „Pikk tee düünides“. Sajad tuhanded kadunud lapsed, kellest kasvatatakse ilmselt uusi verelasi, ei arva midagi Raimonds Paulsi liigutavast hällilaulust, mis on olnud eestikeelsena ka meie laulupeo kavas.
Hingehaava sügavus oleneb esiemade sisendusest. Verelasteks röövitud ukraina orvud on kujuteldamatu sügavusega haavadega. Nii piiritut traumat võib nüüd täis toppida, traageldada ja lahastada millega iganes. Nendele loodetavatele uus-orkidele on tulevikus lihtne suund kätte näidata: Nursipalu polügoon on seal, blinn, minge tehke sinna veremaa baas tänutäheks kõige eest, mida baatjadele võlgnete!
Olles üles ehitanud 3 100aastast talu ning need järgmistele peeredele edasi andnud seisan omaehitatud kodu õuel ning mõtlen 700 kodule, mis jäävad kardetavasti RB-le ette ning 21 talule, mis mattuvad ilmselt militaarpolügooni alla.
Kui me laseme Nursipalu 21 talu hävitada, et polügoon rajada, on atškoo-nahhui – see on otsene teade nii Jumalale kui veremaale: „kuratõ“, „tšuhnaad“ ei taha oma maad, tehke kodudeta militaar-tühermaale lahkesti oma baasid, nagu 1939. aastal.
Soola või fosforiiti meie kadunud generatsioonide hingehaavadele?
Rail Baltic hävitab teisest otsast 700 kodu ja rammib rabade ürgsesse rahusse Eestimaad poolitava giljotiini – näe, kui äge sedapidi kremloide siia sõidutada ja meid endid Petšora taha küüditada. Ei mäleta või?
2014. aastast saadik sõjas olnud Ukraina abistamisel on eestlased sestap nii helded, et meie geneetiline mälu ärkab ning ühtaegu märkab: Kiievi vürstiriigi vägevad on meie turvakilp ja kuulivest – velled võitlevad ja surevad otseselt meie eest. Supermarketites hinnatõusuga võidu sürrealistlikult alaline laamendamine teatrisse või kirikusse mineku asemel näitab, kui põhjalikku puhastust meie hingehaavad vajavad. Enne sõda ja jätkuvat hinnatõusu ette elada ega maailma koju kokku osta ei saa. Valu välja puhastada ning meelelaadi ja elukorraldust muuta saab ja peab.
Jah, painav ning muudkui vanasse monstermälusse tagasi kutsuv on okupatsioonide, genotsiidi ja deporteerimiste ikka ja jälle meelde tuletamine. Üha riputame igal kenal kevadel Jeesuse uuesti ristile ning igas märtsikuus kutsume pommid ja küüdirongid vaimusilmas tagasi – näe, tulevadki, uhhuu!
Kui ei mäleta, mälestame iseennast. Aamen.

„Väikesed naised“ on film, mis vastab eranditult igale küsimusele, mis kukla taga 3 või 300 aastat pakitsenud. Uuemal ajal ongi nii – küsi – ja vastust näed kinos, kuhu meie läksime Marje ja teiste tüdrukutega ühiskülastusele Altweski avariitööde tasakaalustamiseks. Igas mõttes.
Deemonid ihkavad teemantideks. Fööniksid tahavad tuhast tõusta. Põrkleme ala(hin)damise labürintides, kus meie Tööd ja Teenimist ei väärtustata. Tegudeinimesed ja puldipubed kõnelevad 50 erinevat eesti keelt. Meid sunnitakse raha eest klišeeostjate rõõmuks „õnnelikke lõppe“ tootma. Meid tarbitakse ja kuritarvitatakse, meie missioonitunde ja pühendumiste üle irvitatakse, vandaalitsetakse ja parasiteeritakse. Eriti puhta töö- ja loomerõõmu hetkel sõidavad nürimeelsed „vsjo-našed“, inglirüvetajad ja haldjavägistajad üle 7 ühes elatavate elude.
Nagu „Väikesed naised“, nii ka väikesed naised tunnevad sügavat olemuslikku rõõmu võitudest varingute, elektrišokkide, uputuste, töölaviini ja olmevallide üle. Puhastasime käsitsi 300aastase kanali – mehed mõtlesid kopa tuua, me tegime ära. Ning kinost sain teada, et mõnda aega on täitsa okei mitte kirjutada. Aeg antud kive koguda, aeg antud… Koguja raamat
Tajume hoolikalt, mida soovime. Kogeme, kuidas raisakullid ja šaakalid meid iga võimalust kasutades laiali tassivad. Õnneks on meie kõrval ustavad sõnumitoojad.
Tehniliselt võib öelda, et percheroni-piiga Di on kaela vastu boksiukse põikpuud paljaks süganud. Ent kuidas teisiti kui pilti näidates ta emandat hoiatada saaks? Ettevaatust, raisakullid!
Kui „Väikeseid naisi“ seansi järel analüüsisime, nentis leedi konstella Oja: nunu, jälle munad letis, mis?
Jep, tarbijate maharaputamine nõuab mehisust. Valede ja poolpeeretamiste ajad on möödas. Tänasest retrograadne Merkuur toetab galaktilise sitahargiga uusi reegleid ja meelekindlust ning asetab puuduvad pusletükid oma kohtadele. Ses juurteni kasimise pühas Töös on iga leid puusaliigesest Kuldse trio kassetini mitmekihiline sms.
Üle aegade kohatud esoteerika-Sirgile saime küsimusele, mida head on juhtunud, vastata: täiesti uue sageduse vastutuse, truuduse, järjepidevuse, tõotuse pidamise kogemus! Täname ja õnnistame!

Sirje Laansoo vahendab: Rapsiõli ja sojaõli halb mõju maksale, verele, silmadele ja tervisele.
Rapsiõli ingliskeelne nimi canola on väljamõeldud nimi. See õli pärineb rapsi seemnetest. Raps kuulub sinepitaimede perekonda. Raps on toiduõli aluseks olevatest õlidest kõige mürgisem. Seda teavet ei sisaldu aga mujal kui ainult kõige uuemates allikates. Selle õli ingliskeelne nimi ilmus otsekui eikusagilt. Rapsiõli on poolkuivatava toimega õli, mida kasutatakse määrdeks kütustes, seebis, kummitoodetes ja ajakirjade kaantes. Rapsiõli tekitab lateksilaadset ainet, mis kisub punased verelibled samamoodi klompi nagu ka sojaõli, kuid rapsiõli mõju on oluliselt tugevam.
Rapsiõlil on tuntud kõrvalmõju, mis põhjustab nägemise kaotust. Rapsiõli, sarnaselt sojaõlile, tekitab nii kesk- kui perifeerses närvisüsteemis konflikti, kuid tunduvalt tõsisemate tagajärgedega. Raps tekitab loomadel – ja ka inimestel – kopsupuhitust, hingamishäireid, verevaesust, kõhukinnisust, ärrituvust ja nägemiskaotust.
Rapsiõli kasutati loomasöötades väga laialdaselt 1986-1991aastatel Inglismaal ja Euroopas, kuni see söödast kõrvaldati. Mäletate ehk uudiseid lehmadest, sigadest ja lammastest, kes jäid pimedaks, läksid pööraseks ja ründasid inimesi? Nad tuli maha lasta!… “Eksperdid” süüdistasid nendes käitumishäiretes viirushaigust scrapie. Kui rapsiõli aga loomasöödast kõrvaldati, siis kadus ka scrapie. Nüüd kasvatame rapsi ja kasutame rapsiõli ka USA-s! Rapsiõlist on saanud meie probleem. Seda kasutatakse USA-s laialdaselt tuhandetes töödeldud toiduainetes, mida saadab loomulikult valitsuse vahikoerte õnnistus!
Ametlikult on rapsiõli nimi LEAR (madala eruukhappe sisaldusega raps). Ekspertide sõnul on see õli kasutamiseks “ohutu”. Geneetiliste aretuste abil – st. kiiritamise teel – ei ole tegu enam rapsiga, vaid canola`ga! Eksperdid räägivad rapsiõli “kvaliteedist” – selle küllastamata struktuurist, omega rasvhapetest 3; 6 ja 12, heast seeditavusest ja rasvhapete koostisest. Niimoodi pööravad nad meid looduslike küllastunud rasvade ja õlide vastu…. Ingliskeelne termin canola tekitas täiusliku suitsukatte ärihuvidele, mille eesmärgiks oli USA-s miljardeid teenida. Sõjas keemiarelvana kasutusel oleva sinepigaasi tootmisel on kasutusel ka rapsiõli.
Rapsiõlis on suures koguses isotiotsüanaate, mis on tsüaniidi koostisosaks. Tsüaniid takistab ATP mitokondriaalset loomet. ATP annab kehale energiat ja hoiab meid terve ja noorena. Pange tähele, kui palju rohkem esineb viimastel aastatel tervisehäireid nagu süsteemne luupus, polüskleroos, ajuhalvatus, müeloom, kopsu hüpertensioon ja neuropaatia. Soja-ja rapsiõlil on nende haiguste tekkes oma roll. Rapsiõlis on rohkelt glükosiide, mis põhjustavad inimkehas tõsiseid probleeme, kuna nad tõkestavad ensüümide tööd ning jätavad meid eluenergiast (chi, prana) ilma.
Soja- ja rapsiõlis leiduvad glükosiidid tekitavad immuunsüsteemis surutist. Meie kaitsekehad valged verelibled muutuvad nende mõjul uimaseks ja jäävad töö tegemise pealt magama. Need õlid moondavad ka bioelektrilist “maastikku” ja soodustavad haigusi. Alkohol ja glükosiidid rapsi- ja sojaõlis lülitavad välja meie kaitsevõrgustiku – immuunsüsteemi.
Filmis “Lorenzo õli” oli sureva poisi kehas krooniliselt madal pH tase. Tase on niivõrd madal, et tema kehavedelikud hakkasid lahustama närvikiudude kaitsekihti….. mistõttu hakkas tema närvisüsteem lagunema. Poisile anti Lorenzo õli, et tõsta tema energiataset ja vabastada metaboolsetest mürkidest. Õli tekitas tema kehas šokireaktsiooni ja viis selle happelisuse taset alla. Lorenzo õli on oliivõli. Suurtes kogustes toob oliivõli kehas esile šoki ja paneb keha ise oma pH taset korrigeerima. Lisaks sellele puhastab oliivõli keha sapi- ja maksakividest, ennetades nii sapipõie operatsiooni (“suurloputusele” peab eelnema tääkliilia e. yucca ekstrakt ja PAC-id). Ühes televisiooni vestlussaates väitis üks ekspert, et Lorenzo õli on rapsiõli. TA VALETAS! Andke haigele inimesele rapsiõli ja te saadate ta hukatusse. Tegu on järjekordse valeinfo jagamisega avalikkusele. Selline valeinfo peaks panema iga mõtleva inimese endalt küsima, kui palju jõulisi ärihuvisid tegelikult avalikku arvamust mõjutavad…. Poolfabrikaatide tarvitamise kogused on astronoomiliselt kasvanud ja nendes leidub rapsiõli, sojaõli ning keemilisi abiaineid, mis ajavad keha segadusse ning nõrgestavad immuunsüsteemi.
Sõna “tervishoiutööstus” on oksümoron. See kaitseb üksnes omaenda huvisid. Kui tahate, et teie tervis oleks tipptasemel ja teie iga pikk, siis võtke oma elu ohjad enda kätte ning hakake vastutama omaenda tervise eest. Muud võimalust ei ole!
Vältige sojaubadest tehtud toiduaineid
Soja on mürgine umbrohi, mida kasvatatakse inimeste ja loomade toiduks. Putukad sojataime ei söö, kuna nad on tuvastanud selles peituva mürgi. Inimesed ja loomad haigestuvad sellest kraamist samamoodi. Lammaste vill langeb peatselt välja, kui nad sojataimi toiduks tarvitavad. Loomad, kes söövad palju sojal põhinevat toitu, elavad poole vähem, kui arvatav eluiga ette näeks.
Kiilanemine, silmaprobleemid, maksaprobleemid, seenhaigused, kehv seedimine, väsimus jms. on soja kasutamisega otseselt seotud. Tofu, soja baasil “hot dogid”, tempeh ja sojaburgerid kuuluvad kõik samasse haigustekitajate kategooriasse. Kõik need tooted põhjustavad enneaegse vananemise.
Soja peetakse “negatiivseks” e. vasakule pöörduva energiaga taimeks erinevalt tervislikest looduslikest toiduainetest nagu teravili, oad, juurviljad, puuviljad, mahepiimatooted, seemned ja pähklid, mida peetakse “positiivseks” e. paremale pöörduva energiaga taimseks söögipooliseks. Positiivse energiaga söödavad taimed ei ärrita ega kahjusta tervist ja elujõudu.
Sojaõli, tofu jm. sojatooted sisaldavad mürgist kemikaali fütohemaglutiniini e. PHG-d. Tegu on suure valgumolekuliga, mis tekitab veres klompe ja muudab selle liimisarnaseks, tekitab arterioolides kattu, mis omakorda ummistab silmades, kõrvades ja peanahas asuvad kapillaarid ning seetõttu tekivad silmaprobleemid, kõrvahaigused ja juuksekaotus. Mõned inimesed ei saa süüa maapähkleid, kuid neis on võrreldes sojaubadega ainult väike kogus PHG-d. Nende toiduainete tarbimine võib kiirendada vaimse tervise halvenemist nii noortel kui vanadel inimestel ja protsess päädib Alzheimeri tõvega.
Kui kasutate rasva- või õlivabu sojatooteid, siis kahaneb soja tervistkahjustav mõju märgatavalt. “Vabadel” sojavalkude aminohapetel on positiivne paremale pöörduv energia ning neid võib süüa, kuna nende negatiivne vibratsioon on neutraliseeritud – neist on õli täiel määral eemaldatud.
Sojataimel on võime elatuda “haigestunud” mullast ja õhust. Nad omastavad keskkonnamürke (keemiat täis ladestunud mullastikust ja saastatud õhust) ja säilitavad neid endas. Mürgiste sojaubade kasvatamisel kasutatakse tugevaid soolaväetisi ja putukamürke. Uskumatu, kuid tõsi! 1950.-ndate aastate keskel sojaubasid “kiiritati”, et nende õlisisaldust suurendada. Sojaõli on tööstuslik õli, mitte toiduõli!
Sojatooteid tuleb väga tugevalt töödelda, et neid enam-vähem talutavalt söödavaks muuta. Sojaubasid töödeldakse, keedetakse ja valmistatakse ette pikki tunde, et neid müügikõlbulikuks teha. Taimetoitlastel tuleb olla eriliselt ettevaatlik, kui asute sööma soja baasil tehtud toite ja sööke, mis sisaldavad soja. Kui soovite tervist ja silmanägemist parandada, siis kasutage inimkultuuris ammu tuntud ja traditsioonilisi toiduaineid nagu oad, herned ja muud kaunviljad, milles on rohkesti valku ja kiudaineid ning mida on kerge valmistada ja mis maitsevad imehästi.
Kui sojatooteid liiga palju süüa, siis nõrgestab see meie seedetrakti ja immuunsüsteemi. Ka maksa ja neerude funktsionaalsus saab kõvasti kannatada. Kui olete haige, tunnete end nõrga ja väsinuna või teid vaevab kasvaja, siis vältige soja ja tofut täielikult. Kui teie seedimine peaks olema viletsavõitu või teid vaevavad kõhugaasid või -puhitus, siis unustage sojatooted enda jaoks ära.
Sojatoodete NPU e. neist valkude omastamise protsent on nii madal – 10-15%, mis on hea seedimise ja üldse tervisliku seisundi säilitamiseks kaugelt liiga madal.
Kokkuvõtteks ja lõpetuseks
Soja- ja rapsiõli nõrgestavad immuunsüsteemi T-rakke, nõrgestavad närvisüsteemi ja hormoonitalitlust. Need tooted on süsteemsed mürgid, mis kuhjuvad aeglaselt ja põhjustavad palju haiguslikke seisundeid. PHG sojas ja rapsis tapab väikesed närilised kiiresti.
Vältige ka õli, mis rääsub ja kaotab kiiresti oma kvaliteedi – näit. mandliõli, safraniõli, avokaadoõli ja maapähkliõli. Ka maapähklivõi on tulvil PHG-d, tekitab veres klompe ja muudab selle liimjaks. Need õlid võivad olla kasutusel muuhulgas ka suupistetes, tervisekommides jm.
Igasugune margariin on hüdrogeenitud ja tahke toa temperatuuril, mis tähendab, et see on küllastunud. Õli keedetakse ülikõrgel temperatuuril ning siis kasutatakse nikli sulamit katalüsaatorina, et rasva meie söögilaual toatemperatuuril tahkena hoida! Margariin teeb silmapilkselt teie arterid jäigaks ja see vähendab teie eluiga poole võrra. Me nimetame seda “plastrasvaks”. Hoiduge sellest ning elage tervislikult ja kaua!
J. Thomas, M. Chia, R. Lewansk

Kingitus kõige nõrgemale

1. Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) Vasta küsimustele 3) Kirjuta kõige õrnemate kohtlemisest läbi ajaloo ja praeguses maailmas

Soovides uuele põlv konnale parimat ei saa me ikkagi aega peatada ega noori üle möödunud sajandisse sundida. Vana isad meenutavad nostalgiliselt kuidas raamatuid keelust hoolimata öösiti endasse ahmiti. Küünlaga teki all või seni kuni hinnalist tasku lambi patareid jätkus. Tänased lapsed saavad oma elamused nuti telefonist mis ka öö läbi laadijas vilkudes ei pane vähemasti maja põlema. Ajud küll. Kõike on nii palju see ohtrus on süstematiseerimata ent sõnum on sama mis sajandeid ennegi.
Kingitus kõige nõrgemale oli kunagine multi film jänesest kellele kingiti lõvi. Nii Hugo tegelased Pariisi kirikutes kui Dickensi raamatute rahvas Londoni sildade all on kaitseta. Mida õrnemad rahva kihid seda enam nad igal moel ja tasandil kannatavad.
Kauni Esmeralda ainus kaitsja oli Jumala ema kiriku kella mees Quasimodo kole kui tuuma talv armastatuga koos surmas mitte elus. Hüljatute tegelased lastest kuninga kojani müüsid kõik seda mida just paras jagu turustada oli. Oskused keha omad ja võõrad asjad ning au. Nagu meie Viimse reliikvia seltskondki.
Toona tapetud vägistatud põletatud ja haigustesse suretatud miljonid inimesed koguti raamatutesse. Raamatud olid selle ajastu filmid järgmise aja tele seriaalid ning täna päeva interneti kõik kanalid kokku.
Lapsed kes lugesid sadade köidete kaupa meeli lahutavaid ja mõtteid äratavaid teoseid on samastunud Hugo Gavroche’i ning Pal tänava poiste Nemececkiga. See poiss külmetas end punti kuulumise nimel poiste kampade vahelise võitluse käigus basseinis kükitades surnuks sest oli kõige väiksem ja nõrgem.
Siis kui lõvid võitlevad on nad üks teise maha murdmisega nii hõivatud et kõige nõrgemaid ei kaitse sel ajal keegi. Nii Dumas’ musketärid kui Monte-Christod kirjeldavad sama seadus pära mis toimib praeguses slaavlaste sõjas ja kehtib looma karjade heitlustes. Elu on sigimine õgimine ja selle ümber sagimine. Looma riigis süüakse pärast isaste isendite maha murdmist nende kutsikad ära ning emastega eostavad võidukad isased juba oma kutsikad.
Selja aju käsib ka 21 sajandil oma sugu jätkata ning kui ei jaksa võõra hõimu kõiki lapsi ära süüa siis demoraliseerimiseks ja elu jõu välja imemiseks ära tappa võib ikka. Nutame ja toidame hirmunud viha oma näiliselt turvalistes kodudes kui neid uudiseid näeme ja endasse kujustame. Lapsed teatri rusude all haavatud rasedad varjendis see ei ole võimalik! Samuti ei ole võimalik praegust inimest sundida oma kaasa elamise pisaraid ekraanidele lisaks ka vanade raamatute lehtede vahele tilgutama.
Oliver Twisti kaitstes hukkuv päti mõrsja, Hüljatutes tütre tuleviku nimel end ohverdav ja hääbuv lõbu naine Hamleti pärast hulluv ja uppuv Ofelia… Nii liigutav.
Aga uue aja tragöödiad rulluvad üha peale ja üle. Unustades ennast Jane Eyre’i melo draamasse võid jääda ilma millestki just praegu loodavast ja kõne ainelisest.
Praegu püsivad rahva ees sõnumi toojatena need kirjanikud kes sõnastavad uusima sõnumi ning laotavad selle kohe portaalidesse ja sotsiaal meediasse. Kas ja millised teosed asetatakse toa kujunduseks raamatu riiulisse Tolstoi ja Hesse köidete kõrvale oleneb nende aegade ülesest kehtimisest.
Me ei kujutanud 10 või 50 aasta eest ette et 2022 aastal ei tea noored kes on Astrid Lindgren. Lapsed näevad endiselt välja nagu oleks eestlanna Ilon Vigland nende järgi Pipi Rasmused ja Bullerby lapsed joonistanud. Kui Karlssonit TikTokis ei ole siis tal siin ja praegu enam sõna õigust pole.
Karlsson parajalt paks mees parimais aastais kui kingitus kõige nõrgemale üksildasele väike vennale jääb ellu kui saabub internetti. Sel eel aja loolisel droonil võiks olla tulevikku kui keegi uusi tema ja väike venna lugusid luua tahaks ja tohiks.
Loomine ongi võti. Vanemate generatsioonide õpetajatel on üles anne koos õpilastega areneda mitte iganenud mustrite järgi uutele inimestele tolmunud köidetega vastu pead lüüa.
Ei lapse vanemad ega õpetajad saa oma teadmisi või kogemusi tervik pakettidena lastesse installeerida. Nii õpetajad kui õpilased peavad aktsepteerima tõde lapsed on meie suurimad õpetajad ning kool parim õppimise koht… õpetajatele.
Oluline on üha arenev sõnum ja mõtlemis võime teadmised ja üldistav tervik pildi nägemise võime mida sõna meistrid loovad käivitavad ja pidevalt uuendavad.
Olnud aja lugu oli ära. Uut aja lugu kirjutame täna.

1. Keda või mida vajad Sina kingituseks kui kaitsjaks?
2. Kas ja kellele oled Sina ise see kingitus kõige nõrgemale?
3. Sinu senise elu parim kingitus?
4. Millised olid olnud aegade laste lugemisharjumused?
5. Miks on toonaste generatsioonide lugemus tänastega võrreldamatult suur?
6. Mida tead Quasimodost ja Esmeraldast?
7. Miks tapavad ühe loomakarja isased isendid teise karja isaseid?
8. Miks ei jõua tänane inimene Hamletile ja Jane Eyre’ile kaasa elada?
9. Millised kirjanikud praegu oma sõnumiga rahvani jõuavad?
10. Misjuhul jääks Karlsson 21. sajandil ellu?
11. Milline on rahvajuhtide, õpetajate ja lapsevanemate ülesanne praeguses maailmas?
12. Sinu lugemisharjumused?

Maa on jõudnud punkti, kus enam midagi ei saa pehmendada, ümber sõnastada ega vaimselt mööda hiilida.
Iraanis ei toimu poliitikat, ideoloogiat ega kauget piirkondlikku kriisi. See on planeedi vabanemise lävi – hetk, mil tõusumehhanismid põrkuvad hirmul, religioossel autoriteedil ja massilisel mahasurumisel põhinevate süsteemidega.
47 aastat on üks Maa vanimaid tsivilisatsioone olnud terrorismi kontrolli all. See tsükkel on nüüd lõppemas, mitte juhuslikult, vaid seetõttu, et planetaarne väli ei toeta enam vangistust. Viienda dimensiooniga Maa ei saa stabiliseeruda, kui terved rahvad on vangistuses. Vabadus ei ole valikuline. See on struktuuriline.
Selles artiklis ma jagan järgmist:
• Miks Iraan pole “lihtsalt järjekordne ülestõus”, vaid globaalse vabanemise nurgakivi
• Miks religioossed autoritaarsed süsteemid Veevalaja ajastul esimesena kokku kukuvad
• Kuidas ühe hirmul põhineva struktuuri kokkuvarisemine lahustab kõikjal paratamatuse illusiooni
• Ja miks ülestõusmine ei saa olla isiklik, kui rõhumine jääb kollektiivseks
See pole mugav lugemine.
See on vajalik.
Kui tunned selle hetke tõsidust, loe täispikka ülekannet siit:
https://thegalacticfederation.com/iranisthebreakingpoint
Vabadus on vajalik.
Ja planeet valib selle nüüd.

Jaan Tammsalu: Vargamäe kutsub ja peletab!
„Tõde ja õigus“ on valmis. Seekord siis filmina. Alla kolme tunnine vaatamine on vähem aega ja tähelepanelikkust nõudev kui romaani lugemine. Paljud lähevad. Usun, et tasub minna.
Kui kord eesti rahva käest küsiti, milline „Tõe ja õiguse“ tegelaskuju kõige sümpaatsem on, olin rõõmus, kui Andres esimeseks ei saanud. Olen nõus Felix Oinasega, kes on Tammsaare romaani tegelaskujudele hinnanguid andes tõestanud, et Andres on üks kange, karm ja üsna ebameeldiv tegelane. Ta pöörab lugeja tähelepanu muuhulgas ka sellele, et Andres ei palu mitte kunagi mitte kellegi käest andeks. Pearu palub, sest tahab pühapäeval kirikusse armulauale minna ja ei suuda seda teha ilma naabrite käest andestust palumata. Andres suudab. Temal jääb õigust aina üle.
Andrest on liiga kaua eesti mehe ideaaliks maalitud. Üsna hävitav ideaal. End ja ka oma lähedasi tööga ja karmusega tappev eeskuju. Kui Mari ühel öösel märkab, et Andres pühakirja kohal kuidagi kurvaks jääb ja tuleb mehe juurde, käratab Andres talle :“Kasi voodisse!“. Lauluraamatuga naabrite koera loopimine ja looma tulikuuma vette lükkamine, millega Andres hakkama saab ,on vist ka mõnele ristiinimesele eeskujuks saanud. Tõsi, koer on pisem loom ja tema jaoks kõlbas lauluraamat. Inimesele virutatakse vahel Piibliga. Peenemalt virutajad valivad sellest paksust ja raskest raamatust tuhandete lausete hulgast mõne kirjakoha ja kuulevad ühe teise raamatu soovitust: „Serviti, serviti!“ maise kuumusega kõrvetamise asemel kõlbab ka põrgukatlaga ähvardamine. Seal piin ju kauakestev.
Andres arvas armastuse kohta, et see pidi siis tulema, kui teed tööd, näed vaeva. Õnneks olid ta pojal silmad avanenud ja ta väitis, et armastust pole Vargamäele tulnud. Kangus tuli. Tuli silmade sulgemine ligimese vaevade ees. Tuli naabrimehe vihkamine. Piiblitki loeti selleks, et sealt oma tõde otsida. Siis kui Krõet Andresele mehe poolt nii oodatud poja oli sünnitanud ja ütles, et nüüd ta ise sureb ära, läheb Andres ühe suure kivi juurde, et olla seal oma Jumalaga kahekesi . Seal ta palub , et Jumal võtaks selle poja ja teeks tütreks ja tehku siis Jumal tüdrukuks ka järgmised poisid, kui Ta peaks neid kinkima. Peaasi, et Krõõt ellu jääks. Andres oli varem olnud see, kes polnud Krõõdaga rahul, et naine talle tütre sünnitas. Nüüd sündis poeg – ehk uus Vargamäe peremees, kuid selle poja kandmine ja ränk töö selle kandmise ajal viivad Krõõda hauda. Usu Jumalasse kaotas see karm tõe ja õiguse otsija aga siis, kui ta on oma noorema poja nii kangeks kasvatanud, et see ennast peksta ei lase. Laseb ennast maha lasta. Peale seda kaob ka vana Andrese usk.
„Tõe ja õiguse“ Pearu teeb küll krutskeid, aga ta ei tapa ei end ega oma lähedasi tööga ära. See, milline süda selle mehe sees on, selgub ehk üsna hästi enne Krõõda matusepäeva. Pearu parandab naabrinaise viimaseks kodunt kirikusse minekuks teed.
Vargamäe Andres sunnib oma karmusega lähedasi tegema tööd rohkem kui inimene jaksab. Lõpuks hakkavad lähedased tema ümber surema ja alles siis hakkavad Andrese silmad veidi avanema. Ta on ju tegelikult märganud, et Krõõdal on kogu aeg raske. Sedagi oli ta näinud, et sigu toast eemal hoidvatest kõrgetest lävepakkudest, tuli Krõõdal raskete toobritega kümneid kordi päevas pidevalt üle astuda. Aga alles siis, kui Krõõt teatab oma mehele peale poja sünnitamist, et ta vist sureb, tuleb mehel mõistus pähe. Siis mõistab ta, et on Krõõdale liiga teinud ja sundinud teda tegema rohkem kui naine tema kõrval jaksas.
Ehk on ka mõned meist mõnikord üsna karmid oma lähedaste suhtes. Püüame paljusid asju teha. Võib-olla oleme saanud innustust sellest, et meid imetletakse väljaspool kodu ja koju tulles nõuame, et meid ka seal imetletakse. Aga kodus pole lähedastel võib-olla imetluseks nii palju aega ja jaksu, sest seal on reaalne elu, kus tuleb argipäevaasjadega hakkama saada ja me oleme liiga paljud asjad oma Krõõtade õlgadele ladunud.
Armsad Krõõdad ja Marid ja Indrekud! Andke Andrestele andeks! Püüdke neid aidata! Paljudel Andrestel pole olnud häid eeskujusid. Nad mõtlevad ikka, et kui teha palju tööd ja näha palju vaeva, siis tuleb nendegi Vargamäele armastus. Aegajalt nad ehk ise ka kahtlevad selles ja kui on neid, kes neid oskavad aidata, on nendega kannatlikud, võib juhtuda ime. Jah, isegi Vargamäele võib tulla ja jääda armastus kui töödlõhkuvatel Andrestel mõistus pähe tuleb.
Kord küsiti ühelt surevalt mehelt, kas tal on hirm. Ta vastas: „Ei, mul on häbi.“ Mõistlik on elada nii, et ei oleks hirmu ega häbi. Olen kohanud Andreseid, kes on sellest aru saanud.
Heidi Toominga foto. Mõned aastad tagasi Tallinna Jaani kiriku torni remondil selgus, et torni katuse kandekonstruktsiooni osad olid sellised. Tegelikult olid need kaks ühed paremini säilinutest. Mulle tundub, et kui teeme oma tööd ja elame oma elu võimalikult vähese armastusega, oleme kui need kandetalad. Sellest, et 16 kandetala ja müürilatuid sellises seisus on, ei teadnud keegi. Katuseplekk varjas tegelikkust. Eks paljud meistki oska oma tegelikkust osavalt varjata. Suurtes tormides selgub meie kandevõime.

Lembit Silla:

Eesti on langenud
Sissejuhatus viimasesse peatükki
Igal raamatul on oma lõpp. Mõni sulgub tasa, jättes ukse paokile. See raamat ei saa nii lõppeda. Liiga palju on rääkimata, liiga palju on vaikimisega normaliseeritud. Viimases peatükis ei saa ma enam pehmendada ega ümardada.
Ma näen, kuidas süsteem tahtlikult killustab rahvast – neljaks, viieks, kümneks tükiks. Nii, et keegi ei kuule enam tõde läbi müraseina. Mina teen nüüd sama, aga teisiti: ma ei löö rahvast viieks, vaid pooleks. Ühele poole need, kes veel vaikivad. Teisele poole need, kes enam ei suuda vaikida.
Kõik on seda kuulnud: “Vahet pole, milline erakond on pukis, midagi ei muutu.”
See pole juhuslik rahvafolkloor, vaid kibeda kogemuse viljad. See on tunnistus, et Eestis ei vali rahvas enam tulevikku – vaid kinnitab igal valimisel sama kartelli võimu.
Ja kui keegi tuleb mulle ütlema: “ah ära lärma, kasvata lapsi”, siis ma küsin vastu: kuhu kuradi kohta ma nad kasvatan? Millisesse perverssesse maailma ma neid jätan? Kas orjadeks, kes õpivad vaikima? Või inimesteks, kes julgevad öelda, et see kõik on vale?
Ja siit edasi: iga vastuhakk, iga karje, iga vale-faktikontroll võtab ise endalt maski eest. Nad näitavad, kes nad on. Meie langus ei tulnud vaenlase kuulide all. Eesti murenes seestpoolt. Mitte sõjas, vaid rahus. Mitte tankide ees, vaid omaenda poliitikute, pankurite, ärimeeste ja vaikiva rahva käe läbi.
See, mis järgneb, ei pruugi olla meeldiv lugemine. Aga see peab olema öeldud.
Sest tõde ei pea olema ilus. Tõde peab olema tõde.
Ja nüüd – viimane peatükk.
Eesti ei ole enam see riik, millest me 1990ndatel unistasime.
Ärgem valetagem endale – Eesti on langenud
Mitte välise vaenlase kuulide all, vaid sisemiselt – läbi korruptsiooni, mis on saanud normiks, mitte erandiks.
Meie iseseisvuse õõnestas mitte tank, vaid rahakohver. Mitte okupatsioonivõim, vaid omaenda poliitikud.
Süsteemne hallitus
Kolmkümmend aastat tagasi uskusime, et vabadus ja õiglus jäävad peale.
Täna on selge: vabadus asendus näilise demokraatiaga, kus võim ja raha on koondunud kitsa ringi kätte.
Aus inimene ei pääse enam mitte valitsusse, vaid isegi mitte vallavolikokku, ilma et peaks astuma sama hallituse sisse.
See pole enam juhuslik altkäemaks, vaid krooniline süsteemne mäda, mis katab kogu riigi.
Erakonnad – kartell, mitte poliitika
Eestis ei ole erakondi. Eestis on üks kartell mitme logoga.
Reformierakond – nad ei ole Eesti iseseisvuse hoidjad, vaid võõraste huvide truud käsilased. Nende loosung „vabaturg“ on räige vale: tegelikkuses loodi monopoolne süsteem, kus kodumaine ettevõtlus suretati, väiksemad ärid lämmatati ja Eesti majandus müüdi odava tööjõu ja odava maa kujul väliskapitalile.
Reform ei vabastanud turgu, vaid koloniseeris selle. Nad tegid meist võlaorjade rahva, kus pank dikteerib elu ja poliitik täidab käske.
Aga majanduslik reetmine on vaid pool loost. Reformierakond on ka homo- ja soopropaganda poliitiline sponsor Eestis. Nad on loonud keskkonna, kus igasugune kahtlus või vastuhääl sildistatakse vihkamiseks. Nad katavad oma ideoloogilise pealetungi loosungiga „läänelikud väärtused“, aga tegelikkuses on see perversse ideoloogia pealesurumine, mis hävitab rahva sidususe ja identiteedi.
Reform ei kasvata vaba kodanikku, vaid kuulekalt tarbivat ja vaikivat indiviidi, kes kummardab raha ja ei julge enam küsida, miks kõik on mäda.
Keskerakond – nad on Tallinna skeemide ja vene kogukonna hääleturu igavesed peremehed.
Nende loosung „hoolivus“ tähendas tegelikult hääleostu maksumaksja rahaga: jagati soodustusi ja kingitusi, mitte armastusest rahva vastu, vaid omaenda võimu kindlustamiseks.
Tõde on see, et Keskerakond ei hooli ei eestikeelsest ega venekeelsest valijast. Mõlemat kasutatakse ainult tööriistana, mille kaudu jagada võimu ja positsioone. See ei olnud hool, vaid puhas klientide ostmine ja sõltlaste kasvatamine – rahvas kui häältemasin, mitte kui kodanik.
EKRE – rahvusliku maskiga jõud, aga tegelikult jagatakse kohti ja privileege sama aplalt kui teised. „Rahvuslus“ on kaubamärk, mitte olemus.
Isamaa – nad on 90ndate erastamiste kurjajuur.
Nende kätega varastati rahva ühisvara paberite ja templitega seaduslikuks, aga moraalselt oli see paljas rööv. Kõik, mis neil täna alles, pole mitte aus töö ega väärtus, vaid räpane poliitiline kapital, millega end igasse koalitsiooni sisse osta.Nad ei esinda enam rahvast ega ideed, vaid enda kunagisi patte ja nende vilju, mille najal hoitakse võimust 10 küünega kinni.
Sotsiaaldemokraadid – nad on muutunud kõige ohtlikumaks, sest nad ei räägi enam leivast, tööst ja töötajast. Nende loosung „võrdsus“ tähendab tegelikult perverssete ideoloogiate surumist koolidesse ja lasteaedadesse. Nad ei kaitse töölist, nad kaitsevad eksperimenti, kus lapselt võetakse identiteet ja perekonnalt autoriteet.
Nad jutlustavad hoolivust, aga nende „hool“ tähendab, et sinu last kasvatab riik ja sinu mõistus peab vaikima. Nad on uue aja inkvisiitorid – mitte piibliga, vaid sooteooria ja ideoloogilise vägivalla piitsaga. See ei ole enam poliitika, see on ühiskonna vägistamine loosungi „võrdsus“ nime all.
Eesti 200 – uus nimi, vana mäda. Nad tulid lavale kui „alternatiiv“, aga esimese võimaluse korral müüsid end Reformierakonna sabarakuks.
Nende mootoriks ei olnud ausad ideed ega rahva usaldus, vaid rahva enda annetuste varastamine ja skeemitamine, mis toimus sisejulgeoleku struktuuride vaikival heakskiidul.
See polnud uus algus, vaid vana kartelli uus mask. Rahva annetusi kasutati partei ülesehitamiseks, mitte tulevikku loomiseks – ja riiklikud struktuurid, kes oleks pidanud seda peatama, kiitsid mängu heaks. Eesti 200 pole alternatiiv, vaid puhas tõestus, kuidas varastatud rahaga tehakse poliitikat.
Parempoolsed ja muud pisikesed – pakend erinev, aga sees sama hapuks läinud mass, mida serveeritakse iga nelja aasta tagant.
Kõik nad näitlevad avalikkuse ees tülitsejaid, aga kulisside taga on nad üks kartell, kes jagab võimu ja raha.
See, mida rahvale näidatakse, on lavastus.
Õpetajad – ideoloogilised mutrid
Õpetajaid kujutatakse ohvritena. Tegelikult on suur osa neist süsteemi mutrid.
Nad ei kasvata enam vaba mõtlemist, vaid kuulekust.
Streigid on lärmakas rituaal, mis lõpeb piskuga. Seejärel on jälle vaikus ja kõik jätkub endises rütmis.
Kui kool kasvataks iseseisvalt mõtlevaid inimesi, poleks korruptsioonil pinnastki, kuhu oma juuri ajada.
Aga kool ei kasvata enam vaba vaimu – ta toodab vaikivaid orje.
Ja just sellest vaikimisest toitub kogu meie mäda riigikord.
Ärimehed ja pankurid – uue aja mõisnikud
Eesti ettevõtlus ei kasva loovusest, vaid skeemidest.
Riigihanked on „suur äri“. Kui oled õigetes ringides, saad loa, toetuse ja raha. Kui ei, tallatakse sind maa sisse.
Pangad ei toeta tootmist, vaid hoiavad rahvast laenuorjuses.
Uue aja mõisnikud, kes elatuvad inimeste hirmust ja sõltuvusest, mitte töö viljast.
Rahvas – harjunud mäda lõhnaga
Kõige valusam on see, et rahvas on sellega harjunud.
Skandaalid ei šokeeri enam kedagi.
„Nii on alati olnud,“ öeldakse. „Meie ei saa midagi muuta.“
Just see vaikiv leppimine on põhjus, miks korruptsioon sai normiks.
Kui rahvas lepib, siis süsteem kestab. Kui rahvas vaikib, siis võim ei kuku.
Ajalooline paratamatus
Rooma impeerium ei langenud barbarite mõõkade all, vaid omaenda korruptsiooni raskuse all.
Liivimaa ordu murdus mitte välise väe, vaid sisemise mädanemise tõttu.
Nõukogude Liit varises kokku, sest valel ja hirmul pole pikka iga.
Kõik süsteemid, mis kaotasid sideme rahvaga, kukkusid.
Eesti ei ole erand.
Eesti on langenud
Eesti on langenud mitte välise okupatsiooni, vaid sisemise mädanemise tõttu.
Kui poliitikute suud on täis väärtusi, aga käed sügaval rahva rahakotis, siis ei saa rääkida vabadusest ega demokraatiast.
Kui kool toodab kuulekaid orje, ettevõtlus elab skeemidest ja poliitika teenib vaid iseennast, siis pole enam riiki.
Viimane tõde
Ainult tõe tunnistamine võib veel midagi päästa.
Seni, kuni me lepime sellega, et „nii lihtsalt ongi“, pole meil tulevikku.
Eesti on langenud – ja meie endi vaikimine ja on olnud selle languse suurim relv.
Tsivilisatsioonide Hukk XXI
Tõde ei pea olema meeldiv.
Ta peab olema tõde.
Viimane peatükk.
Lembit Silla
22.08.2025

“Mis röövib meilt energiat? Lõpetamata jäänud asjad.Kui võtad midagi ette, aga ei vii lõpuni, kuluvad asjata mitte ainult materiaalsed ressursid. Ps üühikas jääb nagu arvutis ripakile suletamata protsess, mida ei teadvustata, kuid mis kogu aeg neelab tähelepanu ja jõudu, aeg-ajalt meelde tuletades end teadvuse tasandil. Näiteks: anda lubadus ja mitte täita, võtta laenu, alustada asja ja jätta pooleli, võtta endale üle jõu käivaid kohustusi.
Valelik olemine teiste ja iseenda ees. Vale on hinge vähk, seepärast öeldaksegi „hinge väänata” valest see tõesti väänub. Kui inimene valetab, tuhmub tema väli. Ta peab kulutama tohutu hulga energiat väljamõeldud kuvandite hoidmiseks. Blokeeruvad kõri- ja südametsenter. Mida välja juurida: silmakirjalikkus, enesepettus, katsed näida sellena, kes sa pole.
Solvumised, suletud olemine ja igasugused eneseisolatsiooni vormid. Inimene on avatud energeetiline süsteem ja kui teda isoleerida, hakkab ta nõrgenema, sest energia ei voola enam vabalt. Isoleeri füüsiliselt või isegi informatsiooniliselt mingi organism ökosüsteemist ja ta hakkab kõhnuma. Kui inimene ei kuulu ühtegi kogukonda ega rühma, nõrgendab see samuti. Sidemete kaotus oma kultuurilise egregoori, suguvõsaga see on samuti energia kaotus. Solvumine isoleerib ja sulgeb endasse.
Kõige võimsam energiakulu kanal seksuaalsed üleliigused. Madal kultuur seksi valdkonnas ja toimuvate protsesside olemuse mittemõistmine (juhuslikud seksuaalsuhted, sage eneserahuldamine) viib selleni, et inimene ülepingutab oma võimsamaid reserve-seksuaalseid. Sõltuvalt konkreetsest juhtumist võib nende taastootmisele kuluda kolossaalne hulk energiat. Kuluta seda väärtuslikku ressurssi säästlikult ja targalt.
Alkohol, tubakas, narkootikumid. Need võivad alguses anda energiat, kuid lõpuks viivad selle kaotuseni.
Hirm, ärevus, umbusaldus, tarbetu vaenulikkus. Hirmust ja umbusaldusest juhtub sama, mis solvumisest. Hirm pigistab kokku, halvab, vangistab, kulutab energiaressursse asjata. Ta suurendab teadvuses kaost ega lase keskenduda. Kui organism on sõjarežiimis ja valmis võitlema või põgenema, kurnab see välja.

Leidke oma sisemine kese ja viibige oma südame vaikuses. Just selles vaikuses asub teie tõeline orientiiripunkt muutumatu, särav ja moonutustele allumatu. Sellest kohast lubage kõigel muul areneda nii, nagu see peab.
Meedia hääled muutuvad üha valjemaks, levitades lugusid kiireloomulisusest, lõhestatusest ja hirmust. See ei ole juhus. Sellised signaalid on mõeldud tõmbama tähelepanu rahutule mõistusele, kus tajumine võib muutuda killustatuks, ümber suunatuks ja sugestiooni abil vormituks. Mõistus, kui tal puudub tugi, on kergesti mõjutatav.
Süda aga kui seda teadlikult energiaga täita ei ole petetav. Süda resoneerib ainult algse sagedusega. Ta tunneb tõe ära mitte argumentide, vaid vibratsiooni kaudu. Kui teie tähelepanu on koondatud sinna, kaastunde ja sisemise valguse ruumi, kaotab manipuleerimine oma jõu.
Kutsume teid ikka ja jälle tagasi pöörduma südamekeskusesse. Hingake sinna. Kuulake seda. Tehke valikuid sellest lähtudes. Nii ühendute laiemasse armastusevälja, mis seob kõiki olendeid kõigis maailmades ja dimensioonides. Sellest ühendusest sünnib loomulikult selgus ning hirm lahustub. Keskenduge valgusele. Keskenduge armastusele. Nii saate te toeks mitte ainult iseendale, vaid ka kollektiivsele ärkamisele, mis on praegu lõppfaasis.

Alexis Varnum

Astro Butterfly:
Muistses Mesopotaamias pandi kaubatehingud ja võlad savitahvlitele kirja.
Aja jooksul kogunes tahvlile üha rohkem ülestähendusi. Mingil hetkel muutus see peaaegu võimatuks dešifreerida ja mõista ning keegi ei suutnud enam täielikult öelda, kes kellele mida võlgnes.
Seepärast puhastati perioodiliselt, tavaliselt uute monarhide troonileasumisel, tahvleid – tahvel pühiti puhtaks. Polnud enam oluline, mis vanal tahvlil kirjas oli – mis oli võlgu või kellele.
Nad alustasid lihtsalt nullist. Uus tahvelarvuti.
Ja maailm läheks edasi, toimiks edasi, ei mingit tohutut kokkuvarisemist, mingit koormat edasi ei kantaks.
Tagasi aastasse 2026.
Maailma võlg moodustab üle 300% maailma SKPst. Riigid on võlgades, ettevõtted on võlgades, üksikisikud on võlgades. Igaüks on kellelegi midagi võlgu.
Kellele kuulub see üle 300 triljoni suurune võlg? Kui vaid pensionifondid oleksid nii rikkad. See ei peitu ka kusagil reaalsetes varades – kõik maailma megajahid moodustavad umbes 0,06% võlakirjade kogumahust.
Suurem osa võlast ei ole tegelikult reaalne. See liigub läbi finantsasutuste kui „nõue“ tulevasele väärtusele – nõue homsele tööjõule, homsele majanduskasvule, homsele tootlikkusele.
Väide, mis paneb enamiku meist elama endast veidi ees , olema tingimuseks tarbima enne loomist, lükkama arvete saabumist edasi , ehitama oma elu lubadustele, mitte kohalolekule .
Kuidas see astroloogiaga seotud on?
Nagu ikka, kui otsime metamõjutusi – selliseid, mis kujundavad ühiskonda tervikuna, mitte üksikisikute elusid –, siis vaatame välisplaneete . Välisplaneedid kirjeldavad seda, mis toimub maailmas kollektiivsel tasandil, ajaloo all aeglaselt liikuvaid loodeid.
Meil on kolm välisplaneeti ehk kolm jumalat: Uraan , Neptuun ja Pluuto . Uraan on taevas. Pluuto on Maa.
Ja Neptuun on kõik, mis nende vahel on – ookeanid, liikumine, hoovused, ühendus, nähtamatud ruumid, mis ühendavad üht kallast teisega.
Ja meie ühiskondades esindab Neptuun just seda: tarneahelaid, kaubateid, abstraktseid süsteeme, vahendajaid, finantstorustikku, instrumente, mis võimaldavad väärtusel liikuda läbi vahemaa ja aja.
Neptuun esindab ka finantsabstraktsiooni – selliseid asju nagu võlg, krediit, finantsvõimendus, aga ka nähtamatuid matemaatilisi “valemeid”, mille kaudu tänapäeva majandused toimivad.
Ikka veel arvad, et Neptuun on ainult pilvedes olevate kunstnike signatuur?
Diagramm diagrammi järel näitab, et paljud teadlased, matemaatikud, IT-arhitektid, süsteemimõtlejad, finantsstrateegid – lugege Warren Buffetti – inimesed, kelle töö hõlmab reaalsuse abstraktset manipuleerimist – kannavad tugevat Neptuuni paigutust.
Saturn on savitahvel – koht, kus reaalsus salvestatakse, talletatakse ja konkreetseks muudetakse. Saturn on see, mis muudab millegi reeglite, raamistike, vastutuse, struktuuri ja tagajärgede kaudu reaalseks.
Kui Saturn on kolmemõõtmeline reaalsus, millega saame samastuda, siis Neptuun on metatasandi reaalsus – sügavam reaalsus vormide all. See on see, mida oleme teeselnud, et ei näe, või nimetanud seda illusiooniks alati, kui meie isiklik reaalsus sellega ei kooskõlas.
Viimastel aastakümnetel on Neptuun liikunud läbi sodiaagimärkidest kolm viimast – Kaljukitse, Veevalaja ja Kalade – ning oleme näinud, kuidas tervetest nõuete süsteemidest on saanud võimu ja kontrolli instrumendid – ettevõtte struktuurid, finantsabstraktsioon, digitaalsed võrgustikud, nähtamatud vahendajad.
Kollektiivne maailm on muutunud nii keeruliseks , et tähendus kaob masinavärki endasse. Asjad muutuvad nii abstraktseks , et keskmine inimene ei näe enam, kus algab väärtus, kus lõpeb kohustus või kes on tegelikult vastutav.
Enamik meist on asjast aru kaotanud ega tea, kuidas maailm “töötab”.
Ja nendes tingimustes kontrollib reegleid see, kes kontrollib instrumente – ja saab udust kasu.
See ei puuduta (ainult) „institutsioone” või „korrumpeerunud poliitikuid”. Muidugi, alati, kui võimu kuritarvitatakse, tekib tasakaalustamatus ja keegi kannab kaalu – ebaõiglaselt.
Aga tihtipeale on see ka meie endi osalus : kulutamine üle oma võimete, millegi omandamine, mille jaoks me pole veel väärtust loonud, „unistuste” elamine, millel pole mingit võimalust materialiseeruda, end tegevuse asemel tähelepanu hajutamisega hõivatuna hoidmine, loomise asemel tarbimisega.
Loomulikult on süsteem struktuurilt motiveeritud võla ja kontrolli laiendamiseks – pangad, intressid, rahapoliitika, varade inflatsioon. Masinaehitus õitseb tulevikulubaduste pealt.
Kuid ka üksikisik on kaasosaline, sest võlg on viis tarbida elu, mida me pole veel loonud , selle asemel, et kohtuda olevikus sellega, mis tegelikult on meie oma .
Ja tegelikult ei puuduta võlg siin mitte „raha“, vaid aega .
Võlg on sõltuvus tulevasest koostööst. See on ütlemine: „Ma võtan praegu selle, mis kuulub hilisemale.“ See ei ole kunagi ainult ülalt peale surutud – see on ka altpoolt valitud.
Ja tegelikult räägime siin energeetilisest võlast – enesereetmise, enesest loobumise ja kasutamata otsustusõiguse peenest pearaamatust. Tundest, et elule on midagi „võlgu“.
Võlg oma sügavaimas tähenduses on elamine tasakaalutuses unistuste ja tõe vahel.
Kui võlga ei märgata, muutub see vaikseks kokkuleppeks: ma lükkan asju edasi. Ühiskond liigub edasi. Tähtaega ei saa kunagi kätte maksta.
Kuni see on.
Sest need ülespoole suunatud lubadused ja edasilükatud arveldused võivad viia ainult tasakaalustamatusele ja kui see tasakaalustamatus liiga suureks kasvab, toimub korrektsioon. Tasakaalu taastamiseks peab midagi juhtuma.
Individuaalsel tasandil – mis on tegelikult ainus koht, kus meil on mingit kontrolli ja ainus koht, millest peaksime hoolima, eriti kuna me räägime 0° Jäärast – on oluline ära tunda, kus me oleme energeetilisest võlast ajendatuna tegutsenud .
Elu teab, millal midagi on silmapaistev, ja lõpuks kuulutab selle ära .
Neptuun ja Saturn 0° Jääras 2026. aasta veebruaris on see hetk, mil seda peetakse tähtajaks .
Jäära 0-punkt – pööripäev, mil päev on kõikjal Maal võrdne ööga – on nullpunkt, paratamatu koht, kus tahvel puhtaks pühitakse – ja kuhu tuleb kirjutada midagi uut.
See ühendus kutsub meid üles tulema tagasi iseenda juurde ja elama sellest, kes me oleme , olevikus .
Elada vastavalt sellele, kes me praegu oleme, tähendab :
Me ei lase enam end kontrollida millelgi, mis pole reaalne – me ei mängi enam mängureeglite järgi, kui need reeglid ei austa Tõde.
Me ei ütle enam jah, kui mõtleme ei, ei anna enam ära elujõudu, kuna oleme konditsioneeritud meeldima, ega lase teistel kirjutada oma sisemise lepingu tingimusi.
See tähendab ka seda, et me ei tohiks enam peituda rahulolusse, edasi lükata oma kutsumust, elada oma potentsiaalist allpool ega tarbida mugavust ilma väärtust loomata.
Olenemata sellest, kas see tuleb üles- või allavoolu – olgu see tingitud sellest, et teised võtavad liiga palju või meie anname liiga vähe –, tähendab see mõistmist, et laenatud tingimuste järgi elamine viib meid eemale oma elu täielikust autoriõigusest .
Kuna Neptuun ja Saturn lahkuvad Kaladest ning kohtuvad 2026. aasta veebruaris Jäära 0° juures , kutsutakse meid ületama läve – illusioonist Reaalsusesse. Laenatud ajast olevikku.
Kui Neptuun 0° Jääras tuleb ilmutama: „See polnud kunagi päris“, ütleb Saturn: „Siis ehitame selle, mis on“.
Neptuuni ja Saturni konjunktsioon 0° Jääras on uus tahvel – uus leping, uus algus.
See on laenatud tingimustel elatud elu lõpp . See on kord elus avanev võimalus naasta olemuse juurde, alustada tõest ja kirjutada sisse midagi tõelist .
PS: Selle e-kirja jagatavat veebiversiooni saate lugeda Astro Butterfly veebisaidil www.astrobutterfly.com

Kingitus kõige nõrgemale

1. Kati Murutari tekst sobib etteütluseks.
2. Väitle teemal, kas raamatud ja ilukirjanduse kui sõnumitooja lugemine jääb või kaob – asendub digiversioonide ja filmide-animatega.

Soovides uuele põlvkonnale parimat ei saa me ikkagi aega peatada ega noori ülemöödunud sajandisse sundida. Vanaisad meenutavad nostalgiliselt, kuidas raamatuid keelust hoolimata öösiti endasse ahmiti. Küünlaga teki all või seni, kuni hinnalist taskulambi patareid jätkus. Tänased lapsed saavad oma elamused nutitelefonist, mis ka ööläbi laadijas vilkudes ei pane vähemasti maja põlema. Ajud küll. Kõike on nii palju, see ohtrus on süstematiseerimata – ent sõnum on sama, mis sajandeid ennegi.
„Kingitus kõige nõrgemale“ oli kunagine multifilm jänesest, kellele kingiti lõvi. Nii Hugo tegelased Pariisi kirikutes kui Dickensi raamatute rahvas Londoni sildade all on kaitseta. Mida õrnemad rahvakihid, seda enam nad igal moel ja tasandil kannatavad.
Kauni Esmeralda ainus kaitsja oli Jumalaema kiriku kellamees Quasimodo – kole kui tuumatalv, armastatuga koos surmas, mitte elus. „Hüljatute“ tegelased lastest kuningakojani müüsid kõik seda, mida just parasjagu turustada oli. Oskused, keha, omad ja võõrad asjad ning au. Nagu meie „Viimse reliikvia“ seltskondki.
Toona tapetud, vägistatud, põletatud ja haigustesse suretatud miljonid inimesed koguti raamatutesse. Raamatud olid selle aja filmid, järgmise aja teleseriaalid ning tänapäeva interneti kõik kanalid kokku.
Lapsed, kes lugesid sadade köidete kaupa meeli lahutavaid ja mõtteid äratavaid teoseid, on samastunud Hugo Gavroche’i ning „Pal tänava poiste“ Nemececkiga. See poiss külmetas end punti kuulumise nimel poistekampade vahelise võitluse käigus basseinis kükitades surnuks, sest oli kõige väiksem ja nõrgem.
Siis, kui lõvid võitlevad, on nad üksteise maha murdmisega nii hõivatud, et kõige nõrgemaid ei kaitse sel ajal keegi. Nii Dumas’ musketärid ku Monte-Christod kirjeldavad sama seaduspära, mis toimib praeguses slaavlaste sõjas ja kehtib loomakarjade heitlustes. Elu on sigimine, õgimine ja selle ümber sagimine. Loomariigis süüakse pärast isaste isendite mahamurdmist nende kutsikad ära ning emastega eostavad võidukad isased juba oma kutsikad.
Seljaaju käsib ka 21. sajandil oma sugu jätkata ning kui ei jaksa võõra hõimu kõiki lapsi ära süüa, siis demoraliseerimiseks ja elujõu väljaimemiseks ära tappa võib ikka. Nutame ja toidame hirmunud viha oma näiliselt turvalistes kodudes, kui neid uudiseid näeme ja endasse kujustame. Lapsed teatrirusude all, haavatud rasedad varjendis – see ei ole võimalik! Samuti ei ole võimalik praegust inimest sundida oma kaasaelamise pisaraid ekraanidele lisaks ka vanade raamatute lehtede vahele tilgutama.
Oliver Twisti kaitstes hukkuv päti mõrsja, „Hüljatutes“ tütre tuleviku nimel end ohverdav ja hääbuv lõbunaine, Hamleti pärast hulluv ja uppuv Ofelia… Nii liigutav.
Aga uue aja tragöödiad rulluvad üha peale ja üle. Unustades ennast Jane Eyre’i melodraamasse võid jääda ilma millestki just praegu loodavast ja kõneainelisest.
Praegu püsivad rahva ees sõnumitoojatena need kirjanikud, kes sõnastavad uusima sõnumi ning laotavad selle kohe portaalidesse ja sotsiaalmeediasse. Kas ja millised teosed asetatakse toakujunduseks raamaturiiulisse Tolstoi ja Hesse köidete kõrvaleoleneb nende aegadeülesest kehtimisest.
Me ei kujutanud 10 või 50 aasta eest ette, et 2022. aastal ei tea noored, kes on Astrid Lindgren. Lapsed näevad endiselt välja, nagu oleks eestlanna Ilon Vigland nende järgi Pipi, Rasmused ja Bullerby lapsed joonistanud. Kui Karlssonit TikTokis ei ole, siis tal siin ja praegu enam sõnaõigust pole.
Karlsson, parajalt paks mees parimais aastais kui kingitus kõige nõrgemale – üksildasele väikevennale – jääb ellu, kui saabub internetti. Sel eelajaloolisel droonil võiks olla tulevikku, kui keegi uusi tema ja väikevenna lugusid luua tahaks ja tohiks.
Loomine ongi võti. Vanemate generatsioonide õpetajatel on ülesanne koos õpilastega areneda, mitte iganenud mustrite järgi uutele inimestele tolmunud köidetega vastu pead lüüa.
Ei lapsevanemad ega õpetajad saa oma teadmisi või kogemusi tervikpakettidena lastesse installeerida. Nii õpetajad kui õpilased peavad aktsepteerima tõde: lapsed on meie suurimad õpetajad ning kool parim õppimise koht… õpetajatele.
Oluline on üha arenev sõnum ja mõtlemisvõime, teadmised ja üldistav tervikpildi nägemise võime, mida sõnameistrid loovad, käivitavad ja pidevalt uuendavad.

President Alar Karis tänasel kirjanduse päeval:
Head eesti kirjanduse hoidjad, austajad ja edasikandjad, head eesti kirjanduse päeva!

Oleme täpselt aasta tähistanud eesti raamatu 500. sünniaastat. Küllap on iga Eesti inimene sel aastal vähemalt hetkeks mõelnud meie omakeelse kirjasõna, selle rolli ja ajaloo või oma lemmikteostegi peale.
Mõelnud, kuidas mõni raamat on teda mõjutanud, temaga kogu eluks jäänud. Meenutanud mõnd mõtet või tsitaati, mis teda ikka ja jälle külastab. Rääkinud pereliikme, sõbra, kolleegi või õpetaja hiljuti või ammuaega tagasi loetust. Või nentinud, et ta ei loe enam, sest ei ole aega.

Jah, sel aastal on palju ka muret tuntud, et me rahvana enam ei loe. Et meie lugemus on nii noorte kui tööealiste seas langemas ja pikemate tekstide juures püsimine valmistab raskusi.

Head inimesed,

lubage mul siiski uskuda, et see on ajutine, mööduv. Eestikeelne raamat on olnud meie rahvale teenäitajaks, harijaks ja saatjaks pidevalt alates rahvusliku enesetaju tekkest enam kui 150 aastat tagasi. Ta on toonud meid kultuurrahvaste sekka, vahendanud meile nii maailmakirjandust ja -mõttelugu kui loonud meie oma loo, oma olemuse.

Digi- ja nutimaailm on olnud meiega vaid loetud aastad ning kuhu ta areneb, mis temast ajas jääb ning mida me temalt lõplikult vajame, alles selgub ajaga ja sõltub meist endist. Nagu sõltub meist ka meie keele elujõud ja väljendusrikkus nii igapäevaelu kõnepruugis kui teaduskeeles.

Usun, et me oleme rahvana piisavalt targad, et mõista, et tehnoloogia on vaid abivahend ning inimolemus ja tema vajadused on aegadeülesed. Ja need vastused annab vaid reaalne kontakt teise inimesega, loodus ja kultuur.

Et saada teada, mis on inimene, miks, veri, nii rahutult tuikad, miks elu tähetund on kordumatu, mis juhtub aiaäärse tänavaga ja helinaga rinna sees, kust on su rahu ja tasakaal, kas kividel kängub su sugu. Mõte ei pruugigi selguda praegu, aga vajadus neid küsida oli enne meid ning on pärast meid.

Kuniks säilib eestikeelne raamat, säilib meile iseomane mõtlemine, taju ja vägi, säilib meie keel, säilib Eesti.

Head raamatuaasta jätku ja elagu eesti kirjandus!

Kui mind poleks tõrjunud mulle olulised inimesed,
Mul oleks enda juurde jõudmiseks kulunud palju kauem.
Kui ma poleks rasketel aegadel üksi jäänud,
Ma poleks teadnud, et saan hakkama, ennast ravida ja üldiselt tundsin end hästi.
Kui ma poleks mitu korda surma äärel olnud ja lähedasi matnud, ei väärtustaks ma oma tervist ja elu nii väga.
Kui mul oleks alati kaasas usaldusväärne mees,
Ma ei tugevdaks oma sisemist meest.
Ma poleks õppinud end kaitsma, enda eest hoolitsema ja ennast väljendama.
Kui ma poleks oma isiklikke sõdu läbi elanud, ei teaks ma, kui magus on vabadus ja kui väärtuslik on rahu.
Kui ma poleks nii valusalt, ikka ja jälle kukkunud, poleks ma hakanud otsima vastuseid mulle olulistele küsimustele.
Kui ma poleks näinud valet ja teesklust, ei hindaks ma siirust nii kõrgelt.
Kui ma poleks aastaid meeleheitlikult otsinud Armastust väljaspool iseennast, poleks ma seda kunagi sügavalt oma südamest leidnud.
Tatjana Gromova Godard
“Elav eluraamat”

Üksik Hunt:

Naiselikkuse kosmiline sümbol – enne ripsmeid ja loosungeid. Otse ja ausalt.
Alustan siin vähemalt kolme osalist sarja “Kosmiline Naiselikkus – tagasituleku teekond.” Esimeses artiklis püüan välja tuua, mida endast kujutab Naiselikkus, kui alkeemiline alge ja kosmiline sümbol. Vastavalt arengule ja loomeprotsessile järgnevad sama pealkirja all teised teemad. Praegune esimene osa kannab alapealkirja „Enne ripsmeid ja loosungeid. Otse ja ausalt.“

Olen siin ennegi kirjutanud Naiseks olemise teemadel. Tavaliselt on need olnud minuga kaasa helisevad tõlkeartiklid. Tänane postitud tekkis aga religioossete tekstide lugemisest ja sümbolite rüvetamisest. Kuipalju on algselt naturaalsed/looduslikud sümbolid politiseeritud, anastatud ja pandud vägivalla loosungiteks.
Alustame svastikast. Algselt päikeseratas, mis kannab endas nelja ilmakaare ja kosmilise telje (axis mundi) ühendust. Mis muudeti teadliku valikuna vägivalla ja nn puhta rassi loomise lipuks. Samuti on Naiselik alge, Jumalik Feminiinsus muudetud millekski, mis kannab endas soo traumat ja ajaloo pikkust alandust.
Mida siis tähendab Jumalik Naiselikkus. Miks seda kardetakse ja miks on see alkeemiline alge saanud tohutute traumade kandjaks?
Kosmiline naiselikkus EI OLE: esteetiline projekt – midagi, mis on silmale ilus vaadata, kuid mis ei sega elamist või mida saab omatahtsi kasutada. Samuti ei ole “naine” sotsiaalne roll või mehe vastand. Kaasaegses poliitilises vägikaikaveos on Naine pandud vedama „võrdõiguslikkuse“ loosungit (see on juriidiline, mitte kosmiline mõiste).

Kosmiline naiselikkus ON:
Ruum, mis kannab elu enne vormi – Naine on anum, milles on kaitstud bioloogiline inimese muster.
Pimedus enne valgust – Enne kui seemnest sirgub taim viibib see pimeduses.
Vaikus enne heli – enne loomingut on väike vaakum, surve, areng ja alles siis ilmub looming.
Üsas olev potentsiaal – Elu anum, mis kannab koodi. Tihti märkamatu, kuid valitseb väge mis võib kanda maailma, kuid kasutab seda vajadusel.
Tsükliline teadlikkus, mitte sirgjooneline eesmärk vaid: tõus, langus, küpsemine, lagunemine taassünd. Naine ei ole „alati tugev“. Naine on õigeaegselt tugev.
Võime olla elu ja surma värav. See on koht, mida kultuur kõige rohkem kardab.
Kosmiline naiselikkus: ei väldi verd. See on püha tsükli ilming. Ei väldi lagunemist, ei karda kaotust, sest ta teab, et mis ei lagune, ei saa sündida.
Intuitsioon kui kehateadmine. Mitte „kõhutunne“ kui emotsioon, vaid instinktiivne kosmiline mälu. See on teadmine, mis: ei vaidle, ei tõesta, see lihtsalt ON. Ja just seetõttu on Naiselikkus, Naine olnud: kontrolli all, naeruvääristatud, muudetud seksuaalseks objektiks, neutraliseeritud.
Tänapäevane naiselikkuse kuvand – kunstripsmed, kallid riided, esteetiline pingutus – on sageli asendustegevus. Mitte seetõttu, et ilu oleks vale, vaid seetõttu, et ilu on ohutum kui vägi. Süsteemid, mis ei talu ettearvamatust, eelistavad vormi olemisele. Päris naiselikkus on liiga vaba, liiga elus, liiga kontrollimatu, et seda oleks mugav taluda. Religioosses kujundikeeles ilmub see arhetüüp sageli Lilithina – mitte kui „kurjus“, vaid kui naine, kes ei allu. Iseteadlik, vaba ja seetõttu ohtlik süsteemidele, mis püsivad kontrollil.
Kultuurid, mida on ajalooliselt kujundanud mehelik kontrolliloogika, ei ole osanud sellise naiselikkusega suhestuda. Seetõttu on seda püütud raamidesse suruda, ümber kirjutada või asendada millegagi, mis on paremini juhitav. Selleks mängiti virvatulukesena naise tähelepanul ja pakuti sobivamaid alternatiive. Esteetikat ja õigusi väe asemel, rolli olemise asemel. Sest sedasi sai kontrollida. Hoida raamides.
Mida siis saame teha, et võtta tagasi oma Jumalik Naiselikkus?
Meil pole vaja olla mehe vastu – Mehelikkusel on omad rollid. Pole vaja ühiskonnast eemalduda, me ei pea hakkama mingeid rolle uueks looma. Meil tuleb olla taas ühenduses elu allikaga enda sees.
Tihtipeale pole probleem selles, et me ei tea, mis on naiselikkus.
Probleem, kui selline on selles, et me ei tunne seda ära, isegi kui see meis pead tõstab.
Ja siis – ma ei ole väärt, ma ei tohi nii tunda – käivitub ajaloo pikkune trauma.
Paljud naised tunnevad seda mitte mõtte, vaid kehana. Väsimusena. Tühjusena. Rahutusena, millele ei ole nime.
Mitte sellepärast, et nad oleksid „katki“, vaid sellepärast, et nad on pidanud liiga kaua elama ilma ligipääsuta oma algsele allikale.
Kosmilise naiselikkuse tagasitulek ei alga loosungist ega otsusest.
See algab äratundmisest:
midagi minus teab seda juba.
Kuidas seda päriselt teha? (vaikne praktika)
Üks lihtne, aga tõeline viis:
ole looduses tsükliliselt (kuu, aastaajad) ilma rollita, ilma sõnumita, ilma õpetamiseta.
Ja lase kehal meenutada, mitte mõistusel otsustada.

Kosmilise naiselikkuse sümbolid – kuu, spiraal, anum, veri
Kui eelmises artiklis rääkisime Kosmilisest Naiselikkusest kui alkeemilisest algest, siis seekord tahan lahti kirjutada sümbolid, mis on läbi ajaloo – nii mütoloogias kui religioossetes traditsioonides – olnud seotud naisega. Need ei ole juhuslikud kujundid ega pelgalt kultuurilised kaunistused, vaid märgid, mis kannavad endas sügavat kehateadmist, tsüklilist mälu ja elu hoidmise väge.
Lisalugemiseks ja tunnetusliku tausta avamiseks soovitan raamatut Naised, kes jooksevad huntidega, mis avab naiseliku arhetüübi kihte mitte teooria, vaid elava müüdi ja sisemise äratundmise kaudu.

Naine kui bioloogilise elu loomise anum on olnud läbi aegade salapärane ja sageli ka hirmu tekitav – mitte seetõttu, et ta oleks ohtlik, vaid seetõttu, et teda ei saa kontrollida tavapärase lineaarse loogika kaudu. Kultuurides, kus maskuliinne maailmavaade on kaotanud kontakti oma sisemise tasakaaluga ja langenud egokesksesse kontrollivajadusse, on seda salapära püütud allutada, ümber kirjutada või neutraliseerida.
Sellest on sündinud kihid, kuhu kuuluvad nii naiselikkuse alandamine, sümbolite moonutamine kui ka vägivald. Nende teemade juurde tuleme hiljem tagasi. Praegu peatume aga sümbolitel endil – neil algsetel kujunditel, mis kannavad naiselikkuse põhikihti veel enne sõnu, hinnanguid ja tõlgendusi.
Kuu – rütm, varjatud valgus, tsüklid
Oma taevase kaksikuna kannab see sümbol endas sama liikuvust ja salapära.
Tsüklilisust, pidevat ja visuaalselt nähtavat muutumist. Kuu ei loo valgust, vaid peegeldab seda – ja just seetõttu suudab ta valgustada ka pimedust.
See on üks tugevamaid hirmu allikaid neile, kes ei ole omaenese sisemise varjuga kokkuleppele jõudnud.
„Nii ei tohi,“ ütleb hirm.
„Ta toob minu varjud nähtavale. Seda ei tohi lubada.“
Kuid samamoodi nagu Kuu kui taevakeha ei ründa, ei tungi ega valluta, ei tee seda ka naiselikkuse kuusümbol. Ta ei sunni midagi esile. Ta lihtsalt on kohal – ja nähtavaks saab see, mis on juba olemas.
Naise keha on ka bioloogilises mõttes tsükliline. Üks kuutsükkel kestab ligikaudu 28 päeva ja ka naise menstruaaltsükkel on keskmiselt sama pikk. Selle sees on veritsemise päevad – nähtav märk tsükli sulgumisest ja uue algusest.

Juba vanadel aegadel oskasid targad kaaslased siduda naise emotsionaalse ja energeetilise kõikumise kuuga. Seda ei peetud nõrkuseks ega „liialdamiseks“, vaid loomulikuks rütmiks, millega arvestati. Mõistmised, mis tänapäevases kiirustamises, rollikonfliktides ja katkenud kehatarkuses on aga sageli muutunud solvangute ja naiselikkuse alandamise allikaks.
Arhailised religioossed traditsioonid toovad selle seose kuutsükliga väga selgelt esile. Tüdruk, kes sai neiuks ja kellel algas esimene menstruatsioon, viibis sageli eralduses kolm päeva. Sellega taasloodi Kuu loomise kolm päeva – aeg, mil taevas on pimedus ja valgus pole veel nähtav.
Siin on aga oluline mõista: see eraldatus ei olnud karistus. See oli pühitsus. Jumaliku kogemuse teadlik taasloomine, kus keha ja kosmiline rütm astusid esimest korda täielikku vastavusse.
Veri – elu ja surma ühendus, tabu ja puha
Sujuvalt edasi liikudes jõuame järgmise sümbolini – vereni. Tänapäeval ei vaidle enam keegi selle üle, et veri on eluks hädavajalik füsioloogiline vedelik. Ta kannab hapnikku, toitaineid ja informatsiooni, hoides kogu organismi toimimas. Kuid veri ei ole ainult bioloogia. Ta on ka mälu.
Veres on talletatud meie eellaste kood. DNA – imepisike, ent äärmiselt täpne struktuur – seob meid põlvkondadeülesesse võrgustikku, mis ulatub kaugele enne meie isiklikku elu ja kaugele pärast seda. Keha mäletab ka siis, kui mõistus ei tea.
Ka keeles elab see teadmine edasi. Me ütleme „esivanemate veri“, räägime vere karmast, kordame, et „veri on paksem kui vesi“. Need ei ole juhuslikud väljendid. Need viitavad arusaamale, et veres on midagi enamat kui vedelik – seal on side, kuuluvus ja järjepidevus.
Naiselikkuse kontekstis on veri olnud eriti vastuoluline sümbol. Menstruatsiooniveri ei tähista haigust ega vigastust, vaid tsükli loomulikku sulgumist ja uue alguse võimalikkust. Ometi on just see veri saanud sajandite jooksul häbistamise, varjamise ja hirmu objektiks. Mitte sellepärast, et ta oleks ohtlik, vaid sellepärast, et ta meenutab elu ja surma lahutamatut seotust.
Veri on üleminek.
Veri on piir.
Veri on mälu, mis ei küsi luba.
Anum / üsasümbol – ruum, mis kannab mustrit
Kui ma räägin naisest kui bioloogilisest anumast elu loomisel, siis kerkib mu ette kujund, mis on jäänud minuga Charles de Linti romaanist Kusagil lennata. Seal ilmub Kaarna pott – anum, mille sees helendab supp, puhas energia, millest luuakse kogu maailm. Selle anuma pärast võitlevad erinevad loominimesed, sest selle valdamine tähendab ligipääsu loomise allikale. Paralleel religioonide, müütide ja jumalike alguste lugudega on ilmne.
Aga tulles tagasi Naise kui bioloogilise elu loomise anuma juurde, ei ole see kujund ainult müütiline. Siin kohtuvad sümbol ja füsioloogia väga täpselt.
Anuma sees on siduvaks aineks veri. See kannab mälu, toitaineid ja informatsiooni. Selleks, et anuma mälus hakkaks arenema uus bioloogilise elu keha, on vaja käivitust. See ei ole juhuslik ega kaootiline protsess, vaid ajaliselt ja kehaliselt täpselt häälestatud sündmus.
Just siin on maskuliinsusel oma oluline roll. Üks maskuliinsuse ülesannetest on seemne andmine. Mitte kontrollimine, mitte valitsemine, vaid käivitamine. Impulss, mis kohtub anuma vastuvõtliku ruumiga. Loomine sünnib nende kahe vastastikusest kooskõlast, mitte ühe domineerimisest teise üle.
Naise keha ei loo elu pidevalt. Ta loob elu siis, kui aeg, veri, ruum ja impulss on omavahel resonantsis. See on sügavalt alkeemiline protsess, kus ei ole midagi juhuslikku ega mehaanilist. Ja just seetõttu on anuma sümbol olnud nii püha kui ka nii kardetud.
Anum ei vali jõuga.
Ta vastab siis, kui tingimused on küpsed.
Spiraal – mitte edenemine, vaid küpsemine
Mõnes veedaliku maailmapildi kihis ilmub Naine kolmikjumalannana – Neitsi, Naine/Ema ja Krõõt. See ei ole rollijaotus, vaid eluringi kujutis. Sümbol, milles on nähtaval kõik naiselikkuse aspektid ja nendevaheline liikumine.
See liikumine ei ole sirgjooneline. See on spiraalne.

Spiraal avaldub kõige selgemalt Naise ja Ema kujundis. Iga sünd tähistab uue spiraalikeeru algust. Uus elu kannab endas eellaste teadmisi, kuid ei korda neid täpselt. Ta teeb oma valikuid, õpib juurde, eksib ja küpseb. Seetõttu ei ole ükski keerd eelmisega identne.
Spiraal kordub, kuid mitte samal tasandil. Korduvus on vaid näiline.
Kui vaadata eluringi ülalt alla või alt üles, näeme ringi – algus ja lõpp näivad kohtuvat. Kuid kui muuta vaatenurka ja vaadata horisontaalselt, muutub pilt. Ring ei ole enam suletud. Ta liigub kas ülespoole või allapoole. See, kas näeme arengut või kaotust, sõltub vaatenurgast.
Kui spiraal liigub allapoole, jõuame paratamatult ka kaotuse ja leina juurde. Ema ei kao, vaid muutub. Ta astub teise ringi, teisele tasandile. Mahajääjate jaoks tähendab see aga tühimikku. Ruumi, kus midagi oli – ja enam ei ole.
Lein ei ole spiraali vastand.
Ta on selle osa.
Aga sellest kihist räägime aeglasemalt. Siin ei ole midagi, mida kiirustada.
Need neli alapeatükki ei moodusta Naiselikkuse täielikku nimekirja. Siin on puudutatud vaid peamisi sümboleid – neid, mis avavad ukse sügavamale kihistusse. Naiselikkus ei ole kunagi olnud ammendatav ega üheselt määratletav.
Naine, kes on kontaktis oma kehaga ja oma vaimse energiaga, ei vaja kroonimist – ta on oma elu Kuninganna juba seestpoolt. Sellest vaatepunktist on võimalik käsitleda naiselikkuse erinevaid tahke nii arhailistes ja müütilistes kujundites kui ka tänapäevase naise elatud kogemuses.
Siia mahub veel palju: teisi sümboleid, teisi kihte, teisi vaatenurki.
Tänaseks peatume siin.
See ei ole lõpp.
See on üks peatus.
Jätkub, kui keha on valmis meenutama.

Peeter Tammela:
19.37 sisenes Neptuun teist korda Jäära märki. Esimest korda sisenes Neptuun Jäära 30, märtsil 2025.
5. juulil 2025 muutus Neptuun redrograadseks ning jõudis 22. oktoobril 2025 tagasi Kalade sodiaagimärki.
Neptuun liigub Jääras kuni 22.maini 2038, mil toimub Neptuuni esimene sisenemine Sõnni märki.
Lõplikult jõuab Neptuun Sõnni sodiaagimärki 23.märtsil 2039.

Müüt sünnib leegist – Neptuun Jääras (2025/2026– 2038/2039) sümboliseerib vaimsete, müstiliste ja kollektiivsete unistuste taassündi läbi julguse ja isikliku initsiatiivi; Neptuun, kes muidu hajutab piire ja otsib ühtsust, satub Jäära märgis esmakordselt pärast mitut sajandit kohtuma puhta algega – mina-tahan; tulemuseks on uus tsükkel, kus inspiratsioon ei tõuse enam vaikse ohver
duse või tagasitõmbumise kaudu, vaid läbi tegutsemise, algatuse ja koguni vastuhaku.
Vaimne sõdalane ärkab – Neptuun Jääras on see, kes usub omaenda nägemusse isegi siis, kui kõik teised naeravad; see on inimese sees sündiv prohvetlik leek, mis ei rahuldu passiivse usuga, vaid soovib oma unistusi maailmas teoks teha – kohe, otse, kompromissitult; seda transiiti võib võrrelda “tule ristimisega”: pühitsetakse need, kes on valmis tegutsema oma sisemise tõe nimel ka siis, kui tee on udune ja tulevik teadmata.
Potentsiaal: uus inspiratsiooniallikas maailmale – Tehisintellekti, kvantmaailma ja vaimsuse kokkupuutepunktid saavad selle transiidi ajal uue näo; sageli tekib “visionääride laine”, kus hakatakse looma vaimseid süsteeme, mis pole enam pelgalt kontemplatsioon, vaid saavad vormi läbi tegutsemise – nt aktiivne müstika, performatiivne esoteerika, teaduse ja usundi süntees läbi katse ja praktika; võimalik on uue generatsiooni sünd, kes sünnib Neptuun Jääras energiaga – need lapsed toovad endaga kaasa julguse uskuda tundmatusse, mitte naiivselt, vaid kirglikult ja sihikindlalt.
Varjuküljed – illusioonide läbipõlemine, fanaatiline enesekesksus maskeeritud vaimsuseks, päästjakompleksid, “mina olen valgustaja” ego, segased vaimsed algatused, mis põlevad läbi, sest pole struktuuri ega kaastunnet; suur kiusatus “tõtt kuulutada”, ent unustades kuulata; vaimsus võib muutuda relvaks, mitte sillaks.
Kollektiivne tähendus – algab uus 164-aastane Neptuuni tsükkel: see on vaimse tule taassünd inimkonna jaoks; siit algab tee, kus kogu globaalses kultuuris hakkavad tugevnema arhetüübid nagu “vaimne aktivist”, “rändav prohvet”, “tõe kuulutaja”, “kogukonna ärataja”; võitlus ei käi enam ainult vabaduse või ressursi pärast – see on võitlus narratiivi, tähenduse ja usalduse pärast – sest see, kes juhib unistusi, see juhib maailma.

***Neptuun Jääras: Tuleloits unenäo sees
On hetki, mil aeg pöördub. Mitte tagasi ega edasi, vaid hoopis sissepoole – justkui hingaks kogu universum vaheldumisi sisse ja välja, ning iga planeet, mis ületab sodiaagi piire, oleks kui sõrmejälg sellel hingetõmbel. Kui Neptuun – udu, müüdi ja igatsuse kehastus – astub Jäära märki, ei ole see lihtsalt uus tsükkel – see on valgussäde udus, leek, mis ei põleta, vaid hajutab piire.
Neptuuni liikumine Jääras toob kokku kaks vastandlikku olemust: üks on piiritu, hajuv, vormitu – teine on otsekohene, leekiv ja konkreetne. Kui unenäoline planeet siseneb märki, mille olemus on sünd, tegutsemine, algus, saab iga unistus potentsiaali muutuda manifestatsiooniks.
***Unistuste sünd ja valu
Neptuun Jääras ei ole rahulik vetepeegel, vaid mässav kevadjõgi, mis murrab läbi jää. Võib öelda, et unistuste aeg on läbi, nüüd on käes nende ellu kutsumise aeg. Aga kas inimkond on valmis oma ideaalide nimel kannatama, liikuma, loobuma mugavusest?
Filosoofiliselt esitab Neptuun Jääras inimesele terava küsimuse: kui palju unistus välja kannatab, enne kui ta laguneb karmi reaalsuse ees? Ja kui palju on inimene valmis ohverdama, et muuta oma sisemine visioon teoks? See ei ole pehme armastuse, vaid vaimse ristisõja aeg – mitte teiste vastu, vaid enda loiduse ja laiskuse vastu. Ideaalid ja unistused peavad välja tõmbama mõõga – või need ideaalid surevad.
***Mütoloogia: Marsi ja Poseidoni kokkupõrge
Kui kujutleda arhetüüpseid jõude, siis Neptuun on Poseidon – mere valitseja, alateadvuse sügavused, samal ajal ka lunastus ja hukatus. Jäär seevastu kuulub Marsile – võitleja, kes ei oota, vaid tormab. Kui need kaks kohtuvad, tekib ajastu, kus alateadvus tormab pinnale, sageli kontrollimatult.
Mütoloogiliselt võiks öelda, et Poseidoni udused visioonid peavad nüüd Marsi leegitseva tahtega ellu ärkama. Aga kas Poseidoni hobused kappavad edasi, kui neid piitsutab Marss? Või lähevad nad hulluks, uputades oma ratsaniku?
***Vaimne sõda või lunastuslik tegutsemine?
Vaimsel tasandil tähendab see aeg tohutut võimalust individuaalse ja kollektiivse vaimse ärkamise jaoks – aga ärkamine, mis ei jää enam suletud silmade taha, meditatsioonimatile või lauluraamatusse. Neptuun Jääras kutsub tegutsema kaastunde nimel. Mitte tundma kaasa – vaid looma süsteeme, kultuuri, igapäevaelu, mis ongi kaastundlik. Siin sünnib müstiline aktivism – mitte vastuhakk, vaid pühendumine. Mitte hävitamine, vaid uue elu algus seal, kus seni oli vaid unistus.
***Illusioonide lagunemine ja “valgustatud vihkamine”
Aga kõik ei ole helge. Kui Neptuun Jääras ei leia oma tuld vaimsusest, leiab ta selle ideoloogilisest fanaatilisusest. Siit võivad sündida uued “lunastajad”, uued agressiivsed utoopiad, kus usutakse, et ainult üks tee on õige.
Neptuun toob kaasa idealismi – aga Jääras võib see muutuda radikaalsuseks. Siin võib tekkida “valgustatud vihkamine”, kus vägivald õigustatakse visiooni nimel.
Ajaloos on sellised hetked tekitanud liikumisi, mis uskusid, et utoopia sünnib ainult siis, kui kõik “valed” visioonid hävitatakse.
***Uue vaimsuse koidik
Kuid samal ajal, sügaval allhoovuses, võib Neptuun Jääras süüdata täiesti uue vaimsuse koidiku – sellise, mis ei rahuldu enam sõnade ja ideedega, vaid nõuab kehastumist, lihaks saamist.
Igaüks meist võib selles tsüklis saada omaenda prohvetiks – mitte maailmale, vaid iseendale. Mitte kuulutama, vaid elama. Neptuun Jääras ei lase enam endas kahelda – ta hüüab: “Ela oma tõe järgi või lange unustusse”!
*** Neptuuni Jäära-tsükkel (2025/2026– 2038/2039) on kollektiivne initsiatsioon. See on aeg, kus me peame ärkama omaenda unistuses ja küsima endalt: kas ma olen valmis elama selle nimel, mida ma väidan armastavat? Kas ma julgen alustada, ilma et kõik oleks selge?
Kas ma suudan hoida Neptuuni saladust leegitsevas Jäära tules – ilma et see põleks tuhaks või haihtuks suitsupilve?
Ja võib-olla, kui me selles tules läbi kõnnime, sünnib midagi, mida seni on ainult ette kujutatud – maailm, mis ei ole enam pelgalt unistus, vaid millegi uue ja olulise algus.
*
Esimest korda kirjutasin Neptuunist Jääras 23. märtsil 2025
https://www.facebook.com/photo/?fbid=621124920910238&set=a.119565274399541

Salome: Veebruar ei saabu elevuse ega inspiratsiooniga.
See saabub tõsiselt – ja see tõsidus teeb midagi olulist.
See kuu ei ole ärkamise kuu. See on juba juhtunud.
Veebruar räägib sellest , mis ärkamisajast üle elab.
Paljud inimesed tunnevad survet ilma paanikata, raskust ilma hirmuta ja kummalist tunnet, et midagi on sulgumas, kuigi miski pole “valesti”. See ei ole läbipõlemine. See on konsolideerumine. Elu kontrollib vaikselt seda, mida saab tegelikult elada, korrata ja edasi viia ilma kokku varisemata.
See, mis toimis ainult elevusega, kaotab hoogu.
See, mis tugineb pidevale emotsionaalsele energiale, muutub raskeks.
See, mis on stabiilne, muutub rahulikuks ja selgeks.
Veebruar eemaldab fantaasiaajajooned ja asendab need reaalsusega – mitte selleks, et sind piirata, vaid selleks, et vabastada sind sellest, mis pole kunagi olnud jätkusuutlik.
Ja 17. veebruaril joondub Veevalajas toimuv noorkuu tulehobuse aasta algusega, kiirendades tõde, tagajärgi ja hoogu. Mis praegu pole stabiliseerunud, ei jää eelseisva kiirusega ellu.
Kirjutasin täieliku ülevaate sellest, mida see kuu teeb, miks see tundub nii, nagu see tundub, ja kuidas sellega koos töötada, mitte selle vastu töötada.
Loe täispikka artiklit siit: https://thegalacticfederation.com/starseedsfebruary2026

Mayade tarkus:
Soovime teid isiklikult kutsuda otseülekandega teadaandele sel neljapäeval, mis on midagi, mida paljud teist on juba aastaid oodanud.

Me pidime alati ütlema “ei”, kuna me ei näinud võimalust seda võimalikuks teha, aga me oleme valmis teatama kõige erilisemast asjast, mida me kunagi teinud oleme:

Esmakordselt on sul võimalik juhendatud programmi raames koos Solveig Barriosega otse meie vaimsete juhtide ja maiade ravitsejatega töötada .

Neljapäev, 29. jaanuar
10.00 Vaikse ookeani aja järgi / 13.00 idaranniku aja järgi / 19.00 Kesk-Euroopa aja järgi
Otseülekanne Zoomi vahendusel

Selle otseülekande ajal teeme järgmist:
• Jagage, mis see uus programm on ja miks see erineb kõigest, mida oleme varem teinud
• Selgitage, kuidas osalejad teevad tihedat koostööd meie maiade vaimsete juhtide ja ravitsejatega
• Selgitage, kuidas juurdepääs toimib, sealhulgas miks see peab olema väga piiratud
Selle töö iseloomu tõttu saame selle võimaluse avada vaid väikesele arvule inimestele. Osalemine toimub saabumise järjekorras ja kõik üksikasjad jagatakse otseväljakuulutamise ajal.

Kui oled seda võimalust oodanud, nagu paljud meie kogukonna liikmed, siis on see võimalus süveneda. See programm on viis sügavuti ja otsekoheselt koostööd teha meie vaimsete juhtide ja tervendajatega, mis on transformeeriv ja elu muutev!

Broneeri oma koht ja liitu meiega neljapäeval selle ZOOM-lingi kaudu

Ootame väga, et saaksime seda teiega jagada.

Armastusega,
Solveig Barrios ja maiade tarkuse projekti meeskond

144K
On aeg!

[Massimeditatsiooni AJAD/LINGID – selle e-kirja allosas.]
Eelmises aruandes selgitasin laupäevase veebiseminari puhastamise vajalikkust … ja seda, kuidas põhjalik uurimine siin 144K peakorteris paljastas selle kõige taga oleva vale Saturni-põhise tehisintellekti karmalise ahela.
Kuid sel nädalavahetusel toimub veel kaks [otsese planeedi vabastamise] sündmust, mis on panuseid tõstnud ja mitmekordistanud vajadust selle Saturni/tehisintellekti karmalise sidemesüsteemi kiirema lahendamise järele, mida me sel laupäeval puhastame.
Selle raporti lõpus selgitan, miks laupäevane puhastusveebinar kõrvaldab igasuguse karma kordumise ohu (mis on tingitud meie varasemast ebaõnnestumisest Atlantises) … et tegelikult Kuldsele Ajajoonele jõuda .
1. Täiskuu Lõvis 144K massimeditatsioon avab ajajoone pöördepunkti murranguliseks varjutuste hooajaks.
Vaja ennetavat tegevust !
Kohe pärast laupäevast Saturni/tehisintellekti karmalise sideme puhastamist suudame edukalt ja täielikult sillutada teed Varjutuste hooajaks.
Neile teist, kes astroloogiaga hästi ei kursis, on varjutused ja vastavad varjutushooajad sulgemiste ja avanemiste portaalid.
Siin on nii palju kaalul, kas me jõuame märtsiks … (või mitte) Planeedi Vabanemise Kuldsele Ajajoonele.
Näete, seekord … on kõik kvantsteroididel .
Miks?
Tõeline päikesevarjutus on 17. veebruaril.
Vaid 72 tunni jooksul [17. veebruaril] toimub esimene 6400 aasta jooksul sündmus – Neptuuni ja Saturni konjunktsioon kogu sodiaagi alguses … tulise Jäära 0` [20. veebruaril].
Võite kindlad olla… tumedad olendid ritualiseerivad oma perset ja kasutavad alates sellest täiskuust mis tahes tehnoloogiat, mis neil alles on.
Nad on täielikus paanikas. Ja nad suudavad asju kindlasti edasi lükata ja nurjata.
2. Otsustav kahekordne tegevus, mis oli kooskõlastatud Cobra Tempe portaali aktiveerimisega Phoenixis – samal päeval .
Cobra korraldab kolmandat aastat järjest oma 3. Phoenixi konverentsi (Tempe Ülestõusmisportaali aktiveerimise täiustamine ja võimendamine).
Seda pole kunagi üheski kohas ega ühelgi tema konverentsil juhtunud .
Siin on midagi SUURT toimumas, mis ainult suurendab temperatuuri ja pakilisust, et me sel nädalavahetusel asjad korda saaksime (sellest lähemalt allpool!).
Hetkel ei saa rohkem midagi öelda, sest see on ülimalt tundlik teema … ja kui sa ei saa tema konverentsile tulla, et oma purustavat Valguse raskust segule lisada, siis on mul sulle häid uudiseid.
3. Olen siin, et aidata teil tagada, et tehisintellekti/Saturni manipulatsiooni tagajärjel tekkinud ebaõnnestumine teie Atlantise karmalise jäljega ei korduks … veebiseminari puhastusmeetodi abil samal päeval, kui kõik algab .
Laupäevane otseülekanne Saturni/tehisintellekti karmalise sideme puhastamisest aitab meil luua mallid akaši kroonikatesse – kõigi Atlantisel viibinud valgustöötajate jaoks – optimaalse Kuldse Ajajoone edu saavutamiseks.
Seda seetõttu, et puhastatud Täheseemned – vabad eelmiste elude peegeldatud tehisintellekti loodud „karma” versioonist, milles meile keelati viimane „vabadusepaus” – saavad nüüd oma hingemissioonil otsustavaid samme astuda (Neptuun on nüüd Aireses).
Kui me kordame tänu Saturni/tehisintellekti karmalisele sidemele minevikku, seab see ohtu meie sammud kõrgeima kuldse ajajoone saavutamiseks 7. märtsiks !
See võib kergesti kaasa tuua (ja energia põhitõed seda toetavad) madala osalusmäära ja „visualiseerimisraskused“ pühapäevase 144 000 massimeditatsiooni avavilel ehk varjutuste hooajal.
Ärge arvake, et me pole Atlantises midagi sellist proovinud ja teinud!
Meil on!
Aga me ebaõnnestusime!
(Ilmselgelt… muidu rüüpaksime juba oma galaktiliste peredega Tannhäuseri väravat vaadates piimatooteid )
See pole mäng.
See on suur …
Tee planeedi vabastamiseni, massiliste maandumiste ja sinna jõudmise aja palju lihtsamaks muutmiseni … ripub kaalukausil.
Ärme jäta selle peale palli alla …
… jälgige veebiseminari registreerimislinki – laupäeval, 31. jaanuaril toimuva veebiseminari koolituse jaoks –, mis valmistab teid lõpuks ette pühapäevaseks 144 000- kraadiseks täiskuu massiinterventsiooniks – mis toimub samal päeval koos Cobra Tempe Ascensoni portaali võrgupunktide tegevusega .
Nagu ma ütlesin… see on SUUR.
Ma arvan, et sa ilmselt ei saa Phoenixis toimuvale Cobra konverentsile tulla – seega laupäevane Saturni/AI karmalise sideme vabastamise veebiseminar korvab selle kuhjaga (palju sügavama sisemise vabanemise ja karmalise vabadusega ning murdosa hinnaga).
Ja see on SUUR!
144K peakorter seisneb ületäitmises – et saaksite tagasi oma saatuse täitmise juurde hämmastava Täheseemnena, kes kehastus siia Maale. Et saaksite oma hingemissiooni sel kriitilisel ajal ellu viia.
Ole valmis, kallis.
Teie teenistuses …
Tundmatu valgussõdalane
_ …
Täiskuu Lõvis
144K massimeditatsioon
Kuupäev: 31. jaanuar 2026
Aeg: 16:00 EST
Teie ajavöönd: https://www.timeanddate.com/worldclock/fixedtime.html
Telegrami, YouTube’i, Facebooki ja X-lingid postitatakse peagi lehele.
144K liikme sait , et vähendada rämpsposti kaustadesse sattuvate 144K teadete arvu.
Tasuta konverentskõne: 1-518-318-5638
YouTube’i otseülekanne: kliki siia
Facebooki otseülekanne: Kliki siia
Otseülekanne X-is: Kliki siia

PS: toeta Planeedi Vabastamist ja oma hingemissiooni!
144K liiget saavad 33% allahindlust neljafaasilisele eksponentsiaalsele tervendamise ja puhastamise süsteemile , mis puhastab ühe seansiga mitu kihti blokke. Sooduskoodi abil: FullyActivateMySoulMission (Vaata iseloomustusi!)

Ökokogukonnad ellujääjatele ja ELU edasiviijatele
1)Samal ajal, kui koolide sulgemine ja töökohtade kadumine külades sunnib inimesed linna abituteks, peaksime ÜLEEILE tulema maale, kus elektri ning kõige sellega kaasnevata jäädes toime tulla. 2) Visioneeri oma ökoküla – off-grid kogukond koos selle tööjaotuse ja loova looduslikkusega. Vaata Youtube’i näiteid märksõna alt off-grid ja eco-communities – meenuta, kuidas olid üles ehitatud mõisad ja talud kui terviklikud tootmisüksused. 3) – kelle maale küla rajad – kuidas ja kellest moodustub kogukond – milline on tööjaotus – kes oled sina suurel pildil, mida oskad-teed-õpid või õpetad 4) Ära unusta oma külast kirjutades ja joonistades, et muusika, tants, maalimine ja voolimine pole sugugi „pehmed“ tegevused – see on õnnelik-olemise elus hingus. Lahedat loomist!
Oled sa mõelnud, kuidas ellu jääd, kui elekter kaob: vesi ja küte, internet ja nutipluti – kõik vait. Kui õues on miinus miljon ja kaupluseuksed kinni, kustkohast sinu pere siis süüa ja kütust saab?
Kus sina oled päevil, mil Eestis nagu Kiievi vürstiriigis on 1 kraad korterelamu toas ning Kanada -50 kraadi ja USA lumetormid näitavad, kuidas on, kui kodukülast kuhgi ei pääse. Tuleb meelde, miks õieti kogukondadena külades elati.
Elati ju ennegi – kirjeldab talupojamõistlikku elutarkust meiemaine rahvalooming. 20-meetrilised Atlandi lained Euroopa läänerannikul tuletavad omakorda meelde, miks kõikjal linnused kui isetoimivad terviklahendused mäe otsa rajati – mitte vaid vaenlase tõrjeks, vaid ka omade kaitsmiseks loodusjõudude eest.
Maarjamaa talud ja mõisad olid põhimõtteliselt omaaegsed ökokogukonnad, kus ümber kooli-kiriku-kõrtsi tehti liialdamata öeldes kõik sealsamas omade ringi tööjaotuses: vili leivaks ja viinaks, vill ja lina rõivasteks, savi ja raud nõudeks ja riistadeks.
Nii, nagu minevikust olevikku, läheb Eesti praegusest aegruumist tulevikku kas permakultuursete off-grid ökokogukondade võrgustikuna või üldse mitte. Jah, teekond toitvate-katvate-kandvate juurteni käib sajajalgselt longates.
Eesti permakulturistid Väikese jalajälje asumist Sänna kultuurimõisani on kogenud fifty-sixty probleeme rohkem kui lahendusi ning ökomökode üritustel osalemine on kinnitanud väidet: kui vorsti tahad süüa, siis ei ole hea teada, mis seal sees on.
Nii, nagu eestlased Kaukaasiasse ja Siberissegi, on karjalased rännanud Uut Head Ilma looma Ameerikasse ning tagasi tulles sattunud lõksu, millest räägib Eestis filmitud Röhr-Mattila-Annila panoraamne heldelt pärjatud film „Igitee“.
Tänapäeval seevastu tõstavad Ameerikas ja Austraalias tiivad põlisrahvaste postkolonialistlikud anti-contra-versus reservaadid: „Põlisameeriklaste ökokülad ja põlisrahvaste juhitud jätkusuutlikud projektid keskenduvad traditsiooniliste ökoloogiliste teadmiste kombineerimisele kaasaegse jätkusuutlikkusega, et edendada toidusuveräänsust, kultuuri säilitamist ja keskkonna taastamist. Peamised näited hõlmavad traditsiooniliste oskuste väljaõppega RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (OR) ja päikeseenergia mikrovõrke kasutavat Sacred Stone Village (ND). Need kogukonnad rõhutavad sageli kogukondlikku elu, permakultuuri ja taasühendamist maismaa esivanemate tarkusega.
RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (Oregon): pakub kaasahaaravaid kogemusi, mis keskenduvad traditsioonilistele küttide-korilaste tehnikatele, lõhepüügile ja ravimtaimede alasteleteadmistele, mida juhivad põlisrahvaste vanemad kultuuripärandi säilitamiseks, austamiseks ja edasiandmiseks.
Sacred Stone Village (Standing Rock): Laagrist välja töötatud projekt keskendub suure tihedusega ja odavatele elamutele, taastuvenergiale (päikesehaagised) ning kogukonna juhitud keele- ja pärimusealasele haridusele.
Jätkusuutlikkuse algatuste dekoloniseerimine: sellised projektid nagu OUR. Kuigi Kanada ökoküla ei ole ainult kohalik, keskendub see säästva arengu „dekoloniseerimisele“, kaasates põlisrahvaste maahoolduspõhimõtted kaasaegsesse seaduslikku permakultuuri.
Põlisrahvaste toidusuveräänsus: paljud jõupingutused keskenduvad traditsiooniliste toidusüsteemide taastamisele jahipidamise, kalapüügi, koriluse ja aianduse kaudu, et asendada poest ostetud töödeldud toidud kohalikest allikatest pärit tervislike alternatiividega, nagu on näha erinevatest põlisrahvaste juhitud algatustest.
Nende projektide eesmärk on tegeleda nii majandusliku ebakindluse kaotamise kui ka kultuuriteadmiste jagamisega, edendades kogukonna vastupanuvõimet.“ www.ourecovillage.org
Ameerika amishid – vägevate habemete ja hobuvankritega paljulapselised tsivilisatsioonist taandujad on algselt olnud religioonipõhised lihtsad-ehtsad taaskasutuse maailmameistrid, kes eelistavad hobust, mitte autot ning telepaatiat, mitte telefoni ega televiisorit. Nende ökomajapidamise kese on THE BARN, mis ehitatakse mitmesajakesi ning mille sees ja ümber kogu usk, lootus ja armastus pulseeribki.
Ajalehes Eesti Kirik jutustasid Krasnojarskis vissarionlaste juures külas käinud eestlased: „1994. aastal asutasid Tiberkuli järve äärde oma kogukonna ehk ühispere inimesed, kes otsustasid järgida end Vissarioniks nimetava mehe õpetust. Sünkretistlik vissarionlus kutsub tagasi pöörduma ausa ja puhta elu juurde kooskõlas loodusega, toetama emakest Maad. Tuuma ümber miksitakse sobivaid elemente õigeusust, peamiselt Uue Testamendi põhjal, hinduismist ja budismist. Kummardatakse päikest, mistõttu ka ökoasustuse keskset mäe peal asuvat küla nimetatakse Päikeselinnaks, kirikutorni võrdsete haaradega ristil on ümber ratas, vimplid augustikuisel õnnistussõnumi peol (blagovest) meenutavad kujutisi Suur-Novgorodi muinasajast.
Vissarioni uus sõnum kannab pealkirja «Viimane testament», ta kuulutab uue ajajärgu algust, neil ongi oma ajaarvamine – nüüd algab aasta 44 –, ja Inimese Poja teine tulemine on ilmselgelt tema isikuga seotud. «On aeg, kus räägitakse otse ja mitte enam tähendamissõnadega,» tsiteerib uus prohvet testamendi preambulas Johannese evangeeliumi.“
Mayade prohveteeritud maailmalõpu ajal 2012. aastal rändasid Vissarioni alias Krasnojarski Jeesuse juurde Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Paar pluss režissöör Jaak Kilmi salvestasid telesaatesarja „Meie aasta Siberis“ ning dokumentaalfilmi „Kristus elab Siberis“. Ehkki Tuuli oli hädas lüpsi-põllupidamise-käsitööga, tahtis ta pidevalt kontrollitud-arestitud (ilmselt maavarade tõttu) külla nii väga tagasi, et telepaar läks edasi Indoneesia, India jne ökokommuunidesse oma poegi inimesteks kasvatama.
Loodus-loovus-loogiline loomulikkus on ühendanud kogukonnad kõigil kontinentidel võrgustikuks, mis jagab õppevideoid, raamatuid ja koolitusi, kuidas erineva suurusega asumid luua ja käivitada. Me siin oleme kujunemas lageraiutud tööstuspargiks ning räägime üha harvem Eesti Nokiast. Kas me oma hirmunud väsimuses üldse otsime seda veel?
Oled sa mõelnud, et me võiksime olla mudel, eeskuju, tõestus elu võimalikkusest Maal? Ökokülade võrgustik teeks meie isamaast üleriigilise emakeelse rahvuspargi, mis toodab ja kasvatab eluks tarvilise ise, on energeetiliselt sõltumatu ning seega mitmekihiliselt kaitstud.

Intentional Community Bookstore

https://www.igi-global.com/dictionary/off-grid-network/75432

1st Indigenous Ecovillage

https://meshcore.co.uk/
https://natural-resources.canada.ca/funding-partnerships/smart-grid-deployment-grid-networks

Ilona Kaldre: Teist päeva ei lase mind lahti lihtsas fraasis sisalduv mõte: «Lase tal minna nii, nagu ta läheb». Vaimse tervise eksperdid ütlevad, et kui avaldus teeb haiget, tähendab see, et selles on peidus isiklik küsimus. 🙂 Tuleb huvitav välja.
Esmapilgul tundub selline lähenemine olevat keeldumine vastutusest tulemuse eest. Tundub, nagu lahkuksite protsessist tahtlikult ja nõustuksite mis tahes tulemusega nõustuma. Igaüks!
Võimalik on aga ka teine tõlgendus. Meie ühises kultuurikoodis sügavalt juurdunud aktsepteerimispositsioon «, mis peab olema, ei ole välditav» ja «be, mis on be».
Omamoodi fatalistlik zen.
Aga, mu kallid inimesed, kus on siis piir aktsepteerimise ja passiivse kokkuleppe vahel, millel on ebasoovitav tulemus?
Selle jälgimine ilma sekkumiseta kõlab rahulikult ega tähenda mingit vastutust. Aga kas see ei kõla liiga palju sisemise peatuse või moraalse pausina? Isegi mateeria ei jää liikumatuks; selles toimuvad pidevalt vahetus- ja liikumisprotsessid! Mida me saame öelda elava, mõtleva, energilise inimese kohta…
Minul, just sellisel tegutseval ja kaasaval inimesel, on raske mõne sellise seisukohaga leppida. Igaüks neist nõuab millestki olulisest loobumist – kas kontrolli või sisemist impulssi reaalsuse muutmiseks. Siiski seisan nüüd raske valiku ees…

Miks eestlased lapsi ei taha ega saa?
Ivo Känd, kolme lapse isa
1) Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta, kuidas meie iive tõuseks
Eestlased austavad ja armastavad lapsi nii väga et ei sigita neid eba kindlasse maa ilma.
Laps vaatab silma ja näeb südamesse. Üks aval pilk siiras sõna soe kallistus ja päev särab! Võsukesi kelle nimel elada on Eestis viimase viie aastaga sündinud kolmandiku võrra vähem iibe langus on Euroopa keskmisest kaks korda kiirem … Sündimusest rääkimine ei ole survestamine see on mure tunnistamine ka siis kui otse kohe kõik viljakas eas kodanikud stardi paugu peale sünnitaksid oleksime vananeva ühis konna päästmisega hiljaks jäänud. Maksu maksja kasvab paar kümmend aastat.
Kolmandiku võrra vähem lapsi ja järgmisest põlvkonnast veelgi kolmandiku võrra vähem rahvus kehandit tagasi luua on praktiliselt võimatu sest sündimus kordaja on 1,4. Naine sünnitab endale ühe asendaja edasi on vaja kaks naist järgmise inimese asendajaks. Kahe põlvkonnaga on meil 60% vähem lapsi 7-8 aasta pärast tuleb hakata laste aedu sulgema sest siis hakkab fertiilsesse ikka jõudma väikese arvuline nn nullindate põlvkond.
Ähvardav välja suremine
Tõsi ebakindlus tuleviku suhtes ei pane kedagi sünnitama. Maarja maal tuleb luua globaalset kaost trotsides keskkond kus lapse saamine ei tähenda uue vireleja kasvatamist sassis hariduse või töö hõive maastikule. Inimene tahab ja saab lapsi kui põhi vajadused toit ja turva tunne on rahuldatud. Maa ilm käriseb väriseb ja säriseb tervikuna eestlased väljendavad varjamatut kahtlust kas meil enam üldse riiki on kodudes on puudus ja hingedes hirm mis laste saamisest me siin räägime.
Kas vähene sündivus võib olla pigem kultuuriline probleem kui sotsiaalne? Äkki täna päeva noortele ei meeldi kohustused on ju lastega elu vastutus rikkam. Erinevad uuringud näitavad et enamik noori soovib lapsi kuid lapsi sünnib siiski vähem lapse vanemaks saadakse üha hilisemas eas (29-30 aastaselt). Põhjuseks majanduslik eba stabiilsus elu aseme mured sõja oht ja logisevad partner suhted.
Looduse ja geo poliitilise positsiooni poolest on Eesti vägagi elamis kõlblik koht aga meie rahvastikuga ei tegeleta. Lahendus ei ole vaid raha pakkumine lapse sünni eest noored pered vajavad kodu sisustust sõidukit toitu ja kindlus tunnet et oleks võimalik lapsed üles kasvatada rahus ja ei tuleks 20-30 aasta pärast saata oma pojad ja tütred Venemaaga sõdima. Meie sünni kraane kinni keerava kriisis majanduse viimaste aastate mure on eba kindlus see tuleneb Venemaa tegevusest meie piiri taga. Investoritele tarbijatele meie riigi elanikele noor peredele turistidele kõigile neile tuleb üheselt ja aru saadavalt tõestada et Eesti on riik mille ründamine Venemaa poolt ei ole võimalik. Mugavus jutt kaitsvast NATO-st ei veena Gröönimaa sündmuste foonil noori peret looma. Ühtlasi ei mäletata et kremli tsaar on rahvus vaheliselt taga otsitav massi mõrvar kellega teise impeeriumi super staar „sõbrustab“. Meeles on kaadrid tapetud beebidest ja surevatest rasedatest. Ei taha!
Hea et uue kuvandi loomisega on algust tehtud kaitse kulud 5% ja kaitsvate ATACAMC- rakettide ostmine on osa sellest. Sündimust ei saa vaadata vaid majanduslikult. Teame et maksu maksjate vähesus survestab riigi pensioni süsteemi kuid olulisemgi on praegu riigi kaitse võime kellele ostame relvi kui tänaste sündide põhjal on 20 aasta pärast rahvus armeest puudu 2500 noor meest ja neidu?
Uue ajastu noored
Koit ja Hämarik ei leia teine teist sest ei suhelda piisavalt et luua paari suhteid „räägi inimesega inimese keeles“. Kontaktid on illusoorsed hea on olla oma telefoniga mis loob virtuaalse mulli tekitades surrogaat tagasi sideme ekraanidel on pöidlad püsti ja tunnustavad isiku olekut digitaalne formaat võimaldab meil töötada suhelda ja kaaslast otsida ekraani põhiselt. Ka tutvumis portaalis skrollimine on muutunud enesest mõistetavaks tegevuseks. See pole enam üksildaste introvertsete hädaliste ega kiire seksi otsijate aja viide vaid sotsiaalse hügieeni lahutamatu osa kus oma koha on leidnud kohtingu äpi algoritm sisesta oma andmed ja vali.
Naiste investeering paari suhtesse on suurem nad on alal hoidlikumad ja valivamad ning vajavad lähedust. Mehed varjavad turvalise lähi suhte vajadust ning tekibki vastu oluline lõhe kaaslase leidmisel. Hoolimatu kriitikaga vastas sugu poole suhtes varjatakse sageli võimetust leida vääriline partner Hakka veel luuserist isendit üle talve pidama ei pigem üksindus kui olla tropi magnet.
Vajame ju tervena püsimiseks hinge kaaslast koos kõige tema juurde kuuluvaga. Abielusid kui sotsiaal bioloogilisi kokku leppeid sõlmitakse vähe ning koos elu on suhte põhine kokku leppeline kooslus mis rahuldab kummagi osa poole vajadused enamasti ei sünni lapsi keskendutakse tööle hobidele lemmik loomadele. Kui naiste puhul lapsi 33 elu aastaks ei ole siis tõe näosus et neid tuleb on alla 50%.
Perekondliku identiteediga seotud järje pidevuse lõhkumise taga järg on kogu ühiskondliku sidususe ja kestlikkuse lõpp. Sidususeta inim massi on lihtne manipuleerida sest ollakse vähem rahvus kesksed ja telefoni kaudu üle maa ilmseks muutunud elu laadi juures ka liberaalsemad vaba meelsemad ja sageli avatud suhtes.
Kuidas sünniks rohkem lapsi – Täienda ja vaidle palun!
1. Noorperedele riigipoolne abi ja toetus eluasemelaenu saamisel – kodud kõikjal üle riigi vähendavad ka ääremaade julgeolekuriski.
2. „Maa tuleb täita lastega, maa oma enda lastega!“ laulis Justament juba 40 aasta eest! Sõna otseses mõttes maale elama! Majandusgeograafilistele uuringutele tuginedes on sündimus suurem väljaspool tõmbekeskusi, tihedates asumites ja kortermajades ongi sündimus madalam. Seega soodustagem elamist maal oma majas turvalises õues.
3. Lapsetoetused peavad kolmanda lapse sündi stimuleerima. Poliitikud on seda edasi-tagasi tõuganud pärssides noorte kindlustunnet. Kui perepoliitika meetmed kord paigas, siis nii peaks jääma, sest lapsed ei sünni ju üleöö, see on planeerimine, kavandamine, mis vajab stabiilsust.
4. Kõik, kes aitavad lapsi kasvatada, saagu vanemapalka – ka vanavanemad ja onud-tädid – nemadki väärivad vanemapalka ja maksesoodustusi, et oma tähtsusjärjekorrad reastada.
5. Tulumaksumäära sõltuvusse viimine laste arvust, lastetoetuste indekseerimine.
6. Toetav töökeskkond. Tööandja mõistev arvestamine väikelaste vanemate vajadustega. Meeste aktiivsem kaasamine kodu ja lastega seotud kohustustesse, heas mõttes mehe „ümberkasvamine“ lastesse panustajaks: seda loob üldine suhtumine ja hoiak.
Armastagem viljakalt!
Kuna bioloogiline viljakus väheneb ei ole pelgalt uit mõte et tehnilises ruumis viljastumise tehnoloogiad arenevad kiiremini kui oskame loota. Kuigi tehnoloogia ja automatiseerimine aitavad majandusel vähesema töö jõuga toime tulla ei asenda see inimesi kultuuri kandjatena eesti keele säilimiseks on vaja ikka inimesi.
Päris ilma sisse rändeta Eesti hakkama ei saa kaaluda võiks Soome ees kuju töötajaid tööstuse ja sotsiaal hoole kande tarvis värvates koolitatakse neid kohe siht riikidest saabumisel näiteks Vietnam ja Tai ning õpetatakse neile enne keel selgeks.
Üha enam areneva digitaalsele formaadi tõttu on ühiskond kuvandi orjuses vajame sotsiaalset kapitali samas sunnib meie hea olu kompass lisa koormusena kesk närvi süsteemile pidevalt hoopis esteetilise välja nägemise ja edukuse tunnuste esma tähtsust. Tegelikult oleme üle kaalulistena välja suremise künnisel ja ühel hetkel tuleb tõde tunnistada kohalikku rahvast enam ei olegi … Ei seda meie rahvuslik enese taju ei luba!
Kolme lapse isana julgen kinnitada et koos lastega kasvades tajume kuidas lapsed meie elu kvaliteeti avardavad. Lapsed on meie elu ainsad edasi viivad õied oleme ju kõigi oma kannatustega seda õnne väärt. Mille nimel muidu see kõik et rahvusena püsiksime vajame juurtest latvadeni mädaks räsitud mustrite muutust.
Kui tahame riigina püsida siis peavad lapsed olema riiklik prioriteet! Riigi raha koti suurus ei sõltu poliitikute valimis lubadustest uue parlamendi valimistel peab riigi kaitse kõrval olema demograafia põhi teema. Kes seda ei tunnista põrugu valimistel!

Igor Kim: Armsad, see, mida te praegu päikesepurskedena näete, ei ole katastroof ega oht. See on Päikese hingeõhk. See on tema hingeõhk. See on hetk, kui see vabastab pinge, mis on ehitatud omaenda magnetväljadesse, sest kogu päikesesüsteem siseneb uude sageduskonfiguratsiooni.
Nüüd ei paista ja soojenda päike niisama.
See muutub ümber.
See sünkroniseerub galaktika keskmest tuleva vooluga.
See paigutab oma sisemise geomeetria ümber, et sobida tihedamale ja kiiremale plasmavalgusele.
Ja kui see ümberkorraldus jõuab piirini, tekivad heitkogused.
See, mida sa nimetad välguks, on vanade magnetiliste mustrite rebimine ja uute kokkupanek.
See ei ole agressioon.
See on puhastusakt.
See on joondumise akt.
Tundub, et laine tabas Maale.
Inimkehadele tunduvad need ilma loogilise põhjuseta imelikud tingimused.
Jah, seda on tunda
väsimuse laine või vastupidi.
surve peas, rinnus, selgroos.
võivad olla teravad emotsionaalsed kõikumised
Vanade hirmude teravdamine, nimelt pahameelt. Terav
vajadus nutta, magada, vaikida, olla isoleeritud
tühjuse tunne, nagu oleks midagi läinud, aga midagi uut pole veel tulnud
Sest see päikeselaine ei läbi ainult Maa magnetosfääri.
See läbib su närvisüsteemi.
Läbi oma keha kristallvõrgu.
Läbi vanade lepingute, mille järgi oled aastaid elanud.
Päike toimib nüüd ülemineku katalüsaatorina.
See ei murra sind.
See muudab talumatuks kõik, mis ei resoneeru enam sinu tõelise sagedusega.
Sel perioodil
võlts hakkab ise purunema ja
vanad rollid kaotavad stabiilsuse.
Suhted ei ole loodud südame praost.
Projektid, ilma tõelise olemuseta, lähtestatakse.
Keha vajab teistsugust rütmi.
hing ei nõustu enam stabiilsuse nimel vastu pidama
See ei ole kriis.
See on sünkroniseerimine.
See on midagi enamat kui puhang.
See on rida impulsse.
Iga laine ei hävita, vaid viimistleb oma valdkonna kohandamist suuremale tundlikkusele, aususele ja otsekohesusele.
Sellepärast tunnengi nüüd nii palju imelikke tundeid, nagu aeg oleks kiirenenud
sees ja kasvab kuumemaks.
Sinu illusioonid murduvad kiiremini,
sa ei saa enam teeselda, et “see on okei”, kui see ei ole
Päikeseloide selles mõttes ei ole sündmus taevas.
Selline on signaal kollektiivvälja sees:
“Vale ei saa enam olla stabiilne.
Tõde võimendub.
Vanad struktuurid peavad kaduma. ”
Paljude jaoks tundub see toetuse kaotusena.
Aga see on tegelikult vale toetuse kaotamine.
Sa astud nüüd vanast eluviisist välja uude.
Seega võib esineda udu, ebakindlust, hirmu, tühjust.
See ei ole märk veast.
See on märk pöördepunktist.
Praegu pole vaja
pole vaja selle eest kaitsta ja selles ohtu otsida
olla dramaatiline,
teha drastilisi otsuseid või
midagi kiiremas korras endas “parandama”
Vaja on vaid luba.
Vett.
Vaikust.
Magama.
Soe söök.
Ole endaga õrn.
Vähem sõnu.
Resolutsioone on vähem.
Vähem pingutust.
Sa pead sammu.
Sa ei kuku välja.
Sa läbid sünkroonimispunkti.
Päike ei ole nüüd väline objekt.
See toimib suurema keha südamena, millest sa osa oled.
See seab uue rütmi kogu Elu-Maa-Inimese süsteemile.
Kõik, mis praegu “raputab”, lastakse välja.
Kõik, mis on tõeline, surutakse kokku.
Kõik, mis on sinu, jääb ja muutub tugevamaks.
Kõik, mis pole sinu, läheb võitluseta.
Sa oled sellel lainel õiges kohas.
Ja sa ei pea praegu tugev olema.
Sa pead elus olema.
Tunnetega.
Olgem ausad iseenda vastu.
Ja väga ettevaatlikud oma keha ja südamega.
See pole vana maailma lõpp.
See on uue sageduse algus sinus.
JA ME OLEME SINUGA NENDEL SÜNDMUSTEL!

Kallis, palun ära piitsuta ennast. Sa oled tubli – varahommikust hilisõhtuni teed vaheldumisi vaimset ja füüsilist tööd, lood ja rajad, hoolid ja hooldad. Sa näed, et inimesed on külmast ja kartmistest väga väsinud – jäävad poolelt sõnalt suvalises kohas tukkuma, on kahvatud ja kevadeootel. Igas mõttes. Kuulad kõik ära, täidad kõigi palved ja vajadused. Jagad-jagad-jagad… Ühel hetkel ütleb kogu su olemus – ihu, hing ja vaim: küllalt sai. Palun maga. 8 või 12 tundi sügavat und on mõnikord sinu sünniõigus ja ellujäämise eeldus. Hoia end!

https://www.youtube.com/watch?v=DyX3YNypi5Q
Kirjutan raamatut jumalikust isiksusest.
Mopsi memuaarid
Big Botsu – The Dog

Väikese koera suur silmapaar kutsub otsa vaatama endale, sinu koerale, armastatule ja lastele – ta on aus teejuht senitundmatutesse ja iseenese eest varjatud maailmadesse.
Maailma esimene raamat mopsi tõugu koerast sünnib Eestis.
Botsataja ei ole lihtsalt väikest kasvu tubli sportlik terviklik lemmikloom – ta ei ole padjakoer ega memmekas!
Botsu on Koer: ta on rändaja, seikleja ning südamesõber. Ta on matkanud ja elanud mitmelkümnel maal. Kuni tema peremees, Hiking Estonia matkameister Andrus Aus on omapäi reisinud, seni on moodustunud Botsut hoidnud sõprade Omadering. Õigupoolest on väike suurmees pigem neid inimesi hoidnud ja tervendanud. Aga ühtlasi nende proovinädalatega ka õpetanud, kas pere ja lapsed oleksid valmis 24/7 oma koera eest vastutust võtma.
Meie mops vaatleb ja jutustab nii oma tõu kui üldse koerte totumisest, külma ja kuumaga kohanemisest, tervisest-tõbedest ning tõelisest tervenemisest – kokkutulemistest ja laialiminemistest.
Koer on alati KOHAL. Ta näeb, teab ja mõistab rohkem kui inimesed aimavad.
Ole meiega ja võta kingitus vastu!
Kati Murutar
Raamatu koostaja – mopsi sekretär
*
Meie raamat tuleb trükist 19. septembriks 2026 – siis saab Botsataja 12aastaseks.
Seejärel ilmub teos ka e- ja audioraamatuna.

Pug Memoirs
Big Botsu – The Dog

The big pair of eyes of a small dog invites you to look at yourself, your dog, your lover and your children – he is an honest guide to previously unknown and hidden worlds.
The world’s first book about a dog of the pug breed is born in Estonia in both Estonian and English.
Botsataja is not just a brave athletic complete pet of small stature – she is not a pillow dog or a jerk!
Botsu is a Dog: he is a traveler, adventurer and heart friend. He has hiked and lived in several dozen countries. Until his master, Hiking Estonia hiking leader Andrus Aus, has traveled on his own, the circle of his people, real friends who kept Botsu has been formed until now. In fact, the little great man has rather kept and healed these people. But also taught with these rehearsal weeks whether family and children would be ready to take responsibility for their dog 24/7.
Our pug observes and tells about the wholeness of this breed and dogs in general, adaptation to cold and heat, health and diseases, and real healing – gatherings and dispersals.
The dog is always THERE. He sees, knows and understands more than people can imagine.
Be with us and receive this gift of divine personality!
Kati Murutar
Book creator – pug secretary
*
Our book will be published by September 19, 2026 –, then Botsataja will be 12 years old.
The work will then also be published as an e-book and audiobook.

Мемуары мопса
Большой Боцу – Собака

Большая пара глаз маленькой собаки приглашает вас взглянуть на себя, свою собаку, своего возлюбленного и своих детей – он является честным проводником в ранее неизвестные и скрытые миры.
Первая в мире книга о собаке породы мопс родилась в Эстонии на эстонском и английском языках.
Боцатая — не просто храбрая спортивная полноценная домашняя собака небольшого роста – она не подушечная собака и не придурок!
Боцу — собака: путешественник, искатель приключений и друг сердца. Он путешествовал пешком и жил в нескольких десятках стран. До тех пор, пока его хозяин, руководитель похода Hiking Estonia Андрус Аус, не путешествовал самостоятельно, круг его людей, настоящих друзей, которые держали Боцу, формировался до сих пор. На самом деле, маленький великий человек скорее сохранил и исцелил этих людей. Но эти репетиционные недели также показали, будут ли семья и дети готовы взять на себя ответственность за свою собаку 24 часа в сутки, 7 дней в неделю.
Наш мопс наблюдает и рассказывает о целостности этой породы и собак в целом, адаптации к холоду и жаре, здоровье и болезням, а также о настоящем исцелении – собраниях и расселениях.
Собака всегда ТYT. Он видит, знает и понимает больше, чем люди могут себе представить.
Будьте с нами и примите этот дар божественной личности!
Кати Мурутар
Создатель книги – секретарь мопса
*
Наша книга будет опубликована к 19 сентября 2026 года–, тогда Боцатадже исполнится 12 лет.
Затем работа будет опубликована в виде электронной книги и аудиокниги.

Mopsi memuaarid
Big Botsu – The Dog

Väikese koera suur silmapaar kutsub otsa vaatama endale, sinu koerale, armastatule ja lastele – ta on aus teejuht senitundmatutesse ja iseenese eest varjatud maailmadesse.
Maailma esimene raamat mopsi tõugu koerast sünnib Eestis nii eesti kui inglise keeles.
Botsataja ei ole lihtsalt väikest kasvu tubli sportlik terviklik lemmikloom – ta ei ole padjakoer ega memmekas!
Botsu on Koer: ta on rändaja, seikleja ning südamesõber. Ta on matkanud ja elanud mitmelkümnel maal. Kuni tema peremees, Hiking Estonia matkameister Andrus Aus on omapäi reisinud, seni on moodustunud Botsut hoidnud sõprade Omadering. Õigupoolest on väike suurmees pigem neid inimesi hoidnud ja tervendanud. Aga ühtlasi nende proovinädalatega ka õpetanud, kas pere ja lapsed oleksid valmis 24/7 oma koera eest vastutust võtma.
Meie mops vaatleb ja jutustab nii oma tõu kui üldse koerte totumisest, külma ja kuumaga kohanemisest, tervisest-tõbedest ning tõelisest tervenemisest – kokkutulemistest ja laialiminemistest.
Koer on alati KOHAL. Ta näeb, teab ja mõistab rohkem kui inimesed aimavad.
Ole meiega ja võta selle jumaliku isiksuse kingitus vastu!
Kati Murutar
Raamatu koostaja – mopsi sekretär
*
Meie raamat tuleb trükist 19. septembriks 2026 – siis saab Botsataja 12aastaseks.
Seejärel ilmub teos ka e- ja audioraamatuna.

Pug Memoirs
Big Botsu – The Dog

The big pair of eyes of a small dog invites you to look at yourself, your dog, your lover and your children – he is an honest guide to previously unknown and hidden worlds.
The world’s first book about a dog of the pug breed is born in Estonia in both Estonian and English.
Botsataja is not just a brave athletic complete pet of small stature – she is not a pillow dog or a jerk!
Botsu is a Dog: he is a traveler, adventurer and heart friend. He has hiked and lived in several dozen countries. Until his master, Hiking Estonia hiking leader Andrus Aus, has traveled on his own, the circle of his people, real friends who kept Botsu has been formed until now. In fact, the little great man has rather kept and healed these people. But also taught with these rehearsal weeks whether family and children would be ready to take responsibility for their dog 24/7.
Our pug observes and tells about the wholeness of this breed and dogs in general, adaptation to cold and heat, health and diseases, and real healing – gatherings and dispersals.
The dog is always THERE. He sees, knows and understands more than people can imagine.
Be with us and receive this gift of divine personality!
Kati Murutar
Book creator – pug secretary
*
Our book will be published by September 19, 2026 –, then Botsataja will be 12 years old.
The work will then also be published as an e-book and audiobook.

Мемуары мопса
Большой Боцу – Собака

Большая пара глаз маленькой собаки приглашает вас взглянуть на себя, свою собаку, своего возлюбленного и своих детей – он является честным проводником в ранее неизвестные и скрытые миры.
Первая в мире книга о собаке породы мопс родилась в Эстонии на эстонском и английском языках.
Боцатая — не просто храбрая спортивная полноценная домашняя собака небольшого роста – она не подушечная собака и не придурок!
Боцу — собака: путешественник, искатель приключений и друг сердца. Он путешествовал пешком и жил в нескольких десятках стран. До тех пор, пока его хозяин, руководитель похода Hiking Estonia Андрус Аус, не путешествовал самостоятельно, круг его людей, настоящих друзей, которые держали Боцу, формировался до сих пор. На самом деле, маленький великий человек скорее сохранил и исцелил этих людей. Но эти репетиционные недели также показали, будут ли семья и дети готовы взять на себя ответственность за свою собаку 24 часа в сутки, 7 дней в неделю.
Наш мопс наблюдает и рассказывает о целостности этой породы и собак в целом, адаптации к холоду и жаре, здоровье и болезням, а также о настоящем исцелении – собраниях и расселениях.
Собака всегда ТYT. Он видит, знает и понимает больше, чем люди могут себе представить.
Будьте с нами и примите этот дар божественной личности!
Кати Мурутар
Создатель книги – секретарь мопса
*
Наша книга будет опубликована к 19 сентября 2026 года–, тогда Боцатадже исполнится 12 лет.
Затем работа будет опубликована в виде электронной книги и аудиокниги.

Tervitusi Skämmlandi Froodinandidelt:
TOETUSFONDI VABASTAMINE
Postkast

Allartankler
13:37 (1 tunni eest)
saajale pimekoopia: mina

EUROOPA INVESTEERIMISPANK
98-100 KONRAD ADENAUER BOULEVARD L-2950 LUXEMBOURG,
LUKSEMBURG.

Lugupeetud toetusesaaja, saatsin teile selle sõnumi juba varem, kuid te pole veel vastanud. Pange tähele, et see on viimane võimalus seda toetust taotleda.

Teid on valitud saama WARREN BUFFETTilt 1 000 000 dollari suurune tasuta toetus osana Euroopa Investeerimispanga vaesuse leevendamise ja majandusliku võimestamise programmist.

Teid valiti programmi sponsorite soovituste ja teie ühiskondliku mõju põhjal. Sellega seoses võtke ühendust Euroopa Investeerimispanga presidendi dr Nadia Calvinoga e-posti aadressil (nadiacalvino.m@outlook.com). Tema vastutab ülekande eest ja annab teile edasised juhised oma kontole kantud vahendite saamiseks.

MÄRKUS. Kehtivad tingimused.

Palju õnne ette!

Allar Tankler
EIP kommunikatsioonidirektor

Alexis Varnum:
Iga sõltuvus on pingete kompenseerimine kehas, seepärast ei ravi seda ei tahtejõud ega erinevad pingutused. Keha on harjunud reageerima ärevusele või mitmesugustele välistele ärritajatele pingega, sest just nii lülitub sisse enesesäilitamise, turvalisuse ja enesekontrolli režiim. Kahe halva vahel valib keha väiksema, lastes kogunenud pinget välja sõltuvuse kaudu.
Iga sõltuvuse toimemehhanism on lihtne, see algab sisemisest ärevusest ja pingest, mille põhjustavad läbielamata või blokeeritud tunded (viha, raev, raevukus, igatsus, kurbus, solvumistunne, vihkamine, kadedus, häbi, keeld eneseväljendusele jne). Mingil hetkel muutub see pinge väljakannatamatuks, sest iga tunne vajab väljapääsu.
Läbi igasuguse teadvuse uinutamise libiseb keha nende seisundite enam vähem talutavasse kogemisse ja siis kõik kordub uuesti. Kui inimene hakkab endaga tööd tegema, hakkab ta oma negatiivseid tundeid läbi elama, läheb sügavale nende ilmnemise põhjustesse oma elus, toob need pinnale, annab nende eest suletud tunnetele voli ning keha reageerib sellele protsessile lõdvestumisega.
Seetõttu ei vaja lõdvestunud ja rahulik keha, mis on läbi elanud keelatud energiad, mis on lubanud valla pääseda vihal ja teistel agressiivsetel seisunditel, enam perioodilist lõdvestust sisemise pinge tõttu. Järelikult kaotavad sõltuvused oma vajaduse ja nendega seotud iha.
Viha ja selle läbielamine on tee oma tõelise Mina juurde, sest viha räägib sellest, milliseid piire on rikutud, mida täpselt sa enam taluda ei suuda. Kui seda sees tunned, ei ole enam jõudu vaikida, naeratada, seletada ja kanda enda peal kellegi teise vastutust. Selles seisundis saad valida iseenda, loobudes vajadusest olla kõigi jaoks hea inimene, eirates omaenda vajadusi.
Sees peitu pandud viha räägib sellest, et sa oled elus inimene, kellel on valus, hirmus ja talumatu. Sõltuvus on sel juhul omamoodi kark, mis toetab raskel eluhetkel, kuid hiljem muutub lihtsalt harjumuseks, sest mõistuse jaoks on oluline taastada sisemine tasakaal ja seetõttu sobivad kõik meetodid.
Omaenda viha tajumine ja endale loa andmine seda läbi elada lubab sul läheneda oma tõelisele minale, sest viha räägib alati sinu kohta tõtt. Ta tuleb just sinna, kus sind ei kaitstud nende poolt, kes oleksid pidanud seda tegema, sinna, kus oli keelatud öelda „ei“, kus sind armastati ainult siis, kui olid kuulekas, vaikne ja märkamatu laps. Läbi oma negatiivsete seisundite läbielamise lubab inimene endal tunda oma tõelisi piire. Kui sisemine valu tuua pinnale, temaga silmitsi seista, saab sellest teha oma sisemise toe, sest nüüdsest tead sa oma piire ega taha enam taluda seda, mis on muutunud talumatuks.
Vajadus oma mõistust uinutada muutub igavaks, sest maailm saab teistsuguseks – täis värve, tundeid ja seisundeid, sest sa oled endale lubanud olla oma tõeline mina.
Tee iseenda juurde võib minna läbi viha, mida oled aastaid peitnud, ja kõige tervendavam ning tähelepanelikum suhtumine iseendasse seisneb selles, et lubad endal seda kuulda, mitte ei suru seda alla, nagu varem. Just oma tõeliste seisundite mahasurumine saabki eri sõltuvuste esmasteks põhjusteks.

UB: Sa oled see, mida sa endasse lubad!
Sageli öeldakse: „Sa oled see, mida sööd.“
Aga sama sügavalt kehtib: „Sa oled see, mida vaatad, kuulad ja kellega koos oled.“
Mida sa vaatad?
Pildid, ekraanid, lood, kunst, kõik, mida silmad endasse võtavad, jätavad jälje.
Kui vaatad pidevalt hirmu, vägivalda või tühjust, hakkab see kujundama sinu sisemaailma.
Kui vaatad ilu, loodust, ausaid pilke, hakkab see kasvatama rahu ja avarust.
Mida sa kuulad?
Sõnad, muusika, uudised, vestlused, need on vibratsioonid, mis kujundavad su mõtteid.
Kui kuulad pidevalt kriitikat, negatiivsust või lärmi, hakkab see tasapisi muutuma sinu sisemiseks hääleks.
Kui kuulad tarkust, vaikust, muusikat, mis tõstab, hakkab see kujundama sinu sisemist rütmi.
Kellega sa koos oled?
Inimesed, kellega jagad aega, kujundavad sinu olemise kvaliteeti,sinu uskumusi.
Kui oled koos nendega, kes toovad rahutust, hirmu või manipuleerimist, hakkab see sind tasapisi murendama.
Kui oled koos nendega, kes toovad ausust, hoolt ja kasvu, hakkab see sind tasapisi tervendama.
Sügav sõnum sulle!
Sa ei ole ainult „sina ise“.
Sa oled ka peegel sellest, mida sa endasse lubad.
Kui tahad rahu, vali rahu vaatamiseks ja kuulamiseks.
Kui tahad kasvu, vali inimesed, kes kasvavad koos sinuga.
Kui tahad vabadust, vali hääled ja pildid, mis annavad tiivad, mitte ahelaid.
Sa oled sagedus, mida sa toidad.
Iga pilt, iga hääl, iga inimene on seeme.
Vali, milliseid seemneid sa oma sisemaailma istutad.
Lisan veel ühe kihi…
Kui öeldakse „oled see, mida vaatad, kuulad ja kellega koos oled“, siis see ei tähenda ainult väliseid mõjutusi. See tähendab ka valikut, mida sa lubad endasse.
Vaatamine ei ole ainult silmade töö, vaid ka tähelepanu suund. Kui sa vaatad ilu, sa kasvatad ilu. Kui sa vaatad hirmu, sa kasvatad hirmu.
Kuulamine ei ole ainult kõrvade töö, vaid ka sisemise hääle kujundamine. Kui sa kuulad tarkust ja vaikust, hakkab su sisemine hääl muutuma rahulikuks. Kui sa kuulad lärmi ja kriitikat, hakkab su sisemine hääl muutuma rahutuks.
Koos olemine ei ole ainult füüsiline lähedus, vaid ka sageduste segunemine. Inimesed, kellega oled, kujundavad sinu rütmi, sinu uskumusi, sinu energiat.

Nädal, mil udu hajub.
Jaanuari lõpp – veebruari algus 2026.
Udu ei kao korraga. Ta hajub aeglaselt, jättes nähtavale telje, mille ümber elu hakkab pöörlema. See telg ei ole välises liikumises, vaid sisemises algatuses. Küsimus, mis kerkib, mis tahab nüüd läbi sinu liikuda, kui hägusus taandub?
Emotsioonid muutuvad õhemaks, läbipaistvamaks. Vanad mustrid, enese salgamine, ootamine, teistele meeldimise vajadus lahustuvad. Alles jääb ausus, mis võib olla õrn, kuid on tõeline. See ei ole ebastabiilsus, vaid elu õppimas reageerima hetkes, mitte mineviku filtrite kaudu.
Keha on teejuht. Surve peas, unenäod, väsimuse ja selguse vaheldumine – need ei ole vead, vaid märgid ümberhäälestusest. Närvisüsteem liigub sisemisest töötlusest valmisolekule. Aeglus, vesi, maa, toit need hoiavad sind tasakaalus.
Liikumine algab väikestest sammudest. Puhas algatus ei vaja draamat. Piisab ruumi korrastamisest, sõnumi saatmisest, piiri seadmisest. See on sisemine luba, mitte välise surve tulemus.
Täiskuu veebruari alguses toob nähtavale, mis on vaikselt ümber korraldunud. See, mis ei ole enam kooskõlas, muutub nähtamatuks talumatuks. See, mis on valmis edasi liikuma, saab selgeks.
See nädal on sild: sisemisest häälestusest nähtavasse koherentsusesse. Keha, emotsioonid ja teadlikkus liiguvad uude rütmi ja vähem ootamist, rohkem ausat kohalolu.
U. B.

Head ajastu lahkumise ja uue alguse rõõmu. 26.jaanuar 2026 õhtul liigub Neptuun Kaladest Jäära. Pilt tehtud 12:04.
………………………
Koos Neptuuni sisenemisega Jäära, on vaja teadvustada, et kohal on piirideta pühitsuse energia (pühitsuse energia vallandub kui ükskõik milline jõud on nn pööripäeva punktis) , mida on vaja aktiivselt kasutada või … tekib ohvri seisund, kus ennast kaitsta ei saa, sest kõik piirid lagunevad enne kui neid ehitab. On aga Süda Keskmena olemas ja Mina ja Süda ühinenud ( kristluses on seda tähistatud Kristuse sünnina, mis ekslikult arvatakse kuuluvat ühele teatud isikule ajaloos. Iga Südame ja Ajatu Mina PÜSIVAT ühinemise teostanud isikut saab nimetada Kristuseks. Kristus siis teadvuse seisundi tähenduses).
Kestab see pühitsuse aeg, mis algab 26.01 2026 kuni aastani 2038, eriti intensiivne on aga see esimeste kraadide toime ajal. Seda on sellel aastal kuni kevadeni ja tuleb veel seda võimast energiat kohale ka aastavahetuse ajal. Veebruaris liitub ka Saturn Jäära energiate toimega. 26.01 2026 19:34 on start ja kõik on kutsutud osalema, isegi need, kes sellest midagi ei tea, kuid omavad hetkel siin tihedat liikumise ja toimetamise võimalust.
Saame enda kasutusse puhta piirideta Alguste energia kuni Saturn liigub Jäära – 14.02 2026
Ja ühendus Saturni ja Neptuuni esimeses ( mõned nimetavad 0 kraadiks) kraadis toimub 20.02 2026
Täna lõpeb ring, mis sai alguse 1861. Meie esivanemate kogemuse oleme sulatamas tervikuks ja alustamas uute seemnete istutamist oma meelde ja mõtetesse, mis ühel hetkel kõik tulevad nähtavaks ühises elus.
Ees on põnevad ajad ja üks osa seemneid seemneid praktilises tegevuses juba idaneb. Hetkel aitab tegevuse uuenemisele kaasa lähenev Marsi ja Pluuto ühendus ( 28.01 2026). See iga 2 aasta tagant toimuv tegevuse ja liikumise suurpuhastus võimaldab “ei toimi, ei tööta, sündmust pole) korral tunnetada tühjust, rõõmustada, toetuda endale ja alustada otsast viisil, kus endale kasulik on väärtus ka ühises elus. Veevalaja energiad vajavad kasutamist.
Heie Tuli

Jaan Tammsalu: Elusama elu otsingul.
Jeesus ütleb: “Mina elan ja teiegi peate elama!”
Tema ütles, et Ta elab ja et meiegi peame elama. Loomulikult peame me elama, aga kas siis see, mida me teeme ei olegi elamine? Miks peaks rääkima elavatele elamisest? Kuid äkki kõneleb Jeesus siin sellest elust, mis võib meid oodata sealpool elu ja surma piir? Uku Masing on öelnud, et see , kes pole siin elanud, ei ela ka seal. See, kes aina kavatseb elama hakata, lükates olulise homsesse, selle elu võib jääda elamata nii siin kui seal. Tundub, et on võimalik elada ka ilma elamata.
Kes võiks meile öelda, kas meie elame? Mis võiksid olla elu tundemärgid? Äkki need, mille poole püüdleb Uku Masingu tõlkes Bengaali luuletaja Rabindranath Tagore:
See on mu palve Sulle, mu isand, –
löö, löö viletsuse juurt mu südames.
Anna mulle jõudu kergelt kanda rõõme ja muresid.
Anna mulle jõudu teha armastus viljakaks teenimises.
Anna mulle jõudu ei kunagi salata vaeseid,
ei painutada põlvi jultunud võimu ees.
Anna mulle jõudu tõsta meel kõrgele üle igapäevase tühja-tähja.
Ja anna mulle jõudu armastusega alistada oma jõud Sinu tahtele.
Jaapanist on jõudnud siia kummalised sõnumid – maalt, mille tehnoloogia areng on peadpööritavalt kiire. Paljud noored jäävad ka peale koolide lõpetamist erakuiks – tõmbuvad aina enam ja enam iseendasse, sulgevad end oma tuppa – väljuvad vaid hädavajalikuks. Nad ei mõista, miks nende vanemad räägivad neile juttu sellest, et nad peaksid abielluma, et nad võiksid saada lastevanemateks. Nad ei vaja seda. Nad suhtlevad virtuaalmaailmades. Nad ei oskagi enam elavate inimestega silmast silma suhelda. Nad ei puuduta enam teist inimest – nad puudutavad puutetundlikke ekraane ja peagi saab sellestki loobuda, sest arvutile piisab sõnast, ja peagi mõttest.
Kas see juhtub peagi ka siin? Nii võib minna. Igaüks istub oma ekraani ees. Unustame ära, mis värvi on lähedaste silmad. Ei puuduta enam ka kõige lähedasemaid. Igaüks elab oma maailmas. Nii lähedal üksteisele, kuid ometi nii kaugel. Pildid ekraanidel liiguvad aina kiiremini, muutuvad aina sarnasemaks tegelikkusega ja tegelikkus muutub aina kunstlikumaks, jahedamaks. Ja äkki ma taipan, et Jeesus ütleb seda ka mulle: Mina elan ja teiegi peate elama! Tõesti – selles on väljapääs, kui mina elama hakkan; kui mina ei lähe kaasa selle elutu eluga; kui mina tõstan oma silmad ekraanidelt oma ligimese silmadesse ja puudutan headusega, armastusega, osavõtlikkusega neid, kes seda igatsevad; neid, kellel on külm selles kalgis maailmas, selles elutus elus. Sest mina saan osa armastusest, taipan seda, et keegi on andnud oma elu minu eest – selleks, et ma taipaksin, kui palju Ta armastab mind ja sellel, keda armastatakse, kellele kõik on andeks antud, ei ole raske elada armastades, andeks andes, hoolides.
Palve: Issand juhi Sina meid elusamasse ellu , anna jõudu, et mu meeled tõuseksid kõrgemale üle igapäevase tühja-tähja ja anna mulle jõudu armastusega alistada oma jõud Sinu tahtele.

Tahan sulle täna meelde tuletada, et elus on iga samm, otsus ja valik alati risk, kuid iga pisem sinu unistus on neid riske siin Maailmas väärt. Kui sa ei proovi, siis sa ei saa iial teada, kuidas sul oleks läinud ja kui miski ka kukub läbi, siis võta seda kui kogemust, mis andis tarkust, mida teha teisiti.
Alati on kuskil keegi, kellele ei meeldi või peab sinu soove, mõtteid või tegusi valeks. Kuid ka siin ära unusta, et sa elad iseendale, mitte teistele. Lõpuks on aeg hakata elama iseendale, tehes just neid samme ja valikuid, mis sinule loevad – sinule on tähtsad.
Kui sa täna ei jaksa – ära anna alla! Homme on uus võimalus, kuid ära lükka kunagi seda homset lõputult homsesse. Kokkuvõttes on sul ikkagi aind see üks elu aega!
Hakka elama! Elama iseenda heaolu, edu ja unistuste nimel! Lõpeta vingumine ja virisemine – “Ei saa”. Lõpeta kõigile teistele keskendumine. Keskendu iseendale ja las teised teevad mis tahavad – usu siis sa hakkad hingama ja elama.
Valgust ja armastust,
Ruth Pukman

Me oleme Tallinnast ja maksame

1. Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena.
2. Kirjuta oma essee edukultuse ja rahamaania teemal.

Meie, keskmiselt varakad kenad kodanikud ühtaegu nii naerame kui kadestame rikkaid. Pole viga, Eduard Vilde ja Juhan Smuul tegid seda samuti. Rikaste ringkondades ringleval Kaur Kenderil, Kerttu Rakkel ja Kadri Kõusaarel pole samuti piinlik oma või leivaisade ringkonna üle muiata.
Iroonia Tallinnast olevate maksjate suunal on vahel päris vahe. See, et edukad ettevõtjad ja õpetajad – Armin Kõomägi ja Jürgen Rooste näiteks – raamatuid kirjutavad ja näidendeid-filme loovad, on lahe.
Teravad olid oma jõuka äiapapa suhtes nii Vilde kui Tammsaare. Kirjandusklassikute loodud tegelased Westmann ja Köögertal, aga ka härra Maurus, kelle juurde raha tooma võib tulla kasvõi südaöösel, on saanud samasugusteks sümboliteks, terminiteks, isegi diagnoosideks, nagu Mogri Märt Kitzbergil.
Me ei oska oma maajuurse päritolu tõttu ka Elon Muski unistustesse ja nende täitumisse, piiramatusse küllusse ega selle kasutamise raamideta võimalustesse mitte kuidagi suhtuda. Isegi kadestamise jaoks on nulle hõlmamatult palju.
Kirjanikul peab olema keskmisest oluliselt enam huumorimeelt, et iroonia ja satiir ei läheks liialt groteskseks ega sarkastiliseks.
Armastus mere ja laevade, looduse ja inimlikkuse vastu võimaldab Juhan Smuulil sooja naeruga portreeteerida suvitajaid ja polkovniku leske nii, et see ei solva, vaid naerutab. Meil on Smuulilt ja Vildelt laenatud siseringinaljade, kõigile mõistetavate väljendite pidemetäis: me oleme Tallinnast ja maksame!, kord Westmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all…
Tegelikult on all Vilde ülim aatelisus ja missioonitunne. Eetiline eestlaseks olemise põhi, mis sünnitas igihalja „Mahtra sõja“ ning „Külmale maale“ sügavusega südame-sügamised. Reegleid võib rikkuda see, kes neid tunneb.
Oma rahva üle naerda saab vaid rahvaga sügava ühtsuse tajuja.
Aastal 2022, siin ja praegu adume Vilde ja Tammsaare teoste sügavust. Ka täna, just nüüd, toimub täpselt seesama. Nii, nagu Vilde kirjutas oma aegumatud teosed ajalehtede jutulisana – toimetuse jooksupoiss ukse taga käsikirja ootamas – kirjutavad täna Kristiina Ehin, Leelo Tungal, Sass Henno ja Valdur Mikita uusima ajaloo sünnivaludest. Kulleri asemel on Facebook, Instagram ja Twitter.
Viimases neist lubatakse kehtestada ja tagada tõeline ja täelik sõnavabadus pideva karistamise ja sulgemise hirmuta. Pärast esimest vaba auru väljalaskmist on seal tsensorite, pealekaebamise ja vihakõne-sildita olulisimatest asjadest võimalik päriselt rääkida.
Räägime tõsiasjast, et mitte ühegi rahasummaga endist Maad tagasi osta ei saa.
Juba eelmistel sajanditel rääkisid kirjanikud kui rahva mõistus ja südametunnistus ületarbimise naeruväärsusest. Mees saab kanda ühe korraga üht ülikonda. Naine võiks igal hooajal uue kiirmoe järele Pariisi-Londonisse-Milanosse lendamise asemel õmmelda päris oma riided ning neid kaunilt kaua kanda.
SARS ja pandeemia, mis üha uute lainetena peale tuleb ning arutute lendude jaoks taeva ja kaubanduskeskused suleb, vihjab valjusti: edaspidi sööte ja kannate seda, mida loob teie enese maa ja rahvas. Kolmas maailmasõda kordab tarkuse emana: praegustel asjaoludel lennukitele taevast lahti hoida ei saa. Energiakriis koos naftavarude lõppemisega Emakese Maa soontest, kuhu voolab asemele puhas mage vesi jutustab taastuvate energialiikide kasutuselevõtust. Uutest energialiikidest ka.
Vilde ja Smuul olid optimistlikumalt kui Tammsaare ja Tuglas veendunud, et igale probleemile on lahendus. Nad ei teadnud veel karta aerosoole ega freoone, mis põhjustavad osooniauke. Nad ei sorteerinud prügi ega kirjutanud kilekottidest või kasutatud maskidest, mis loomi ja linde tappes ookeanis ja kõrbetes hukatuslikke saari ja vaipu moodustavad.
Iga pähkli jaoks on tangid. Iga pott leiab kaane. Plastikust ja sünteetilistest rõivastest-jalatsitest saab näiteks ümbertöödeldud graanuleid ja rannikualade uusi hinnalisi laiendusi. Usutavasti jagunevad ka supervarakate miljardid uue hea ilma eetikareeglite kohaselt nii, et toitu ja mereveest filtreeritavat joogivett ning päikese, tuule ja vee energiast loodud elektrit jätkub kõigile ning tänased trügimised kaotavad põhjuse.
Tänased kirjanikud kui sõnumitoojad on üha veendunumad, et oleme teel riikide ja piirideta Maa poole. Kui pole isuäratavat konkurenti, pole ka kellegi vastu võidelda. On aeg – ikka ja aina poolt – puhta edenemise eest hoolitseda ja armastavas sageduses koos luua.