Mäluvood 2023. aasta eesti keele riigieksamil
Kati S. Murutar
Riigieksamitest esimene, eesti keel, kinnitas: ei midagi uut siin päikese all – kindel on vaid see, et mitte miski pole kindel. Ei olnud ainsatki loogiliselt oletatud teemat – ei keskkonna, sõja ega robotite tehtud tekste. Oli pigem neli võimalikku varianti mäluvoogudesse sukeldumist ja nostalgia laineharjal surfamist… õpetajatele ja küpses eas täiskasvanud abiturientidele.
Meie kultuurikihi koostise ning seega mäluvoogude moodustumise piir asub 25aastaste juures. 25+ hariduse ja harituse kihtides lasub neid samu raamatuid ja tsitaate, mis muudavad siseringinaljad emade ja vanaisadega võimalikuks. Nooremad on endast olenemata, aga seeeest pöördumatult virtuaalmaailma imetud ja raamatud on nende fantaasia ja samastumise jaoks imetud. Näidake – ja nad usuvad!
Fossiilide jaoks piisab ühest nimest või tsitaadist – ja aknakeste avanemine võib kesta veel nädalaid ja kuid. Me heidame kesta nagu kevadised rästikud, kui meile näidata vanade koledate meeste pilte. Nimetage meile Paul-Erik Rummot, InBoili ja Lauri Saatpalu(t) – ja õpetajapreilid-osadusesolijad on nostalgialaksu all silmili.
Riigieksami teemad – punkarid-hipid-anarhia ning väikese rahva võimalus end suurena tõestada – käivitasid teadliku alateadvuse. Iga kaasakogenu teab, mida tähendab Jakob Hurt, ärkamisaeg ja… pilt meie oma rahatähe, krooni peal. Ära sa märgi, iga aspekt annab märgi!
Esimene variant pakkus Toomas Haugi teksti „Kuidas vanaema ära käis“ ja küsis vastu kirjandi enesealalhoiuinstinktist kui inimese käitumise suunajast.
Tsitaadid kui kirjandi kohustuslik osis olid eelkirjutanud Birk Rohelend ja Hedvig Hanson. Sõnum tuletas meelde Tõnu Kilgase, Hedvigi ja Katrin Krummi isa. Oli teine teleseriaali „Õnne 13 – meie elu lood“ tegelaskuju Harri Ahven, kes tõusis ärimehest preestriks.
Meie elu lood viivad meid siin väikeses rahvuskehandis risti-rästi seostesse läbi mitmete Harride – minu papa ju ka. Nii, nagu ka teine eksamitekst perekonnanimede eestindamisest: Harri Vasar oli enne 1937. aasta eestindamist Vatmann.
„Õnne 13“ kauamängiva õnne Väino Areni jaoks kirjutasime vikerkaaretaguse Tõnis Kasega teispoolsusse tõusnud Rein Areni kehastatud Kristjanile teistpidi-nimetamise – Rosenkampf-Jägerfreund. Esimene perenimi sai tagasi originaalkuju, teine tuli kuurist leitud pudelisildilt sealpoolse Kaljo Kiisa ideena. Ago-Endrik Kerge, Aleksander Eelmaa, Lembit Ulfsak jpt telelegendid on täna manalameeskonnas.
Uuemal ajal lähevad inimesed oma väenimesse – Lea Dali Lion oli üks esimesi.
Teises eksamivariandis jagas Andres Aule mälestust „Mõned Hetked Liisi Ojamaaga“. Paljasjalgne Wäike Hipi oli suisa kehastunud näide, kuidas üks kirjanik – ja üldse loovisiksus – teisi mõjutab. Käisime koos tema, Sass Suumani, Mati Sirkli ja Endel Mallesega Kajaanis luulefestivalil. Teispoolsel parnassil need ülisuurmehed nüüd kõik. Näe, astub kunagine Mallene raamatumessi ajal Londonis Harrodsi kaubamaja kilekotiga, kõigest pastakas sees – peaasi, et hindamatu märgiga kott oli. Sellest kõigest saab aru vaid 30aastastest vanemate põlvkondade kogemuste slepiga.
Ühtlasi tegime ETV-le seal mu saatesarja „Lähme külla“ episoodi Sassiga, kelle poeg Toomas lavastas Ülle Lichtfeldtile Rakveres monoloo „Mina, naine!“ Naised arvutavad, arveldavad ja arvestavad – ei arvusta! – laste järgi. Sel seiklusel oli kolmas, täna 26aastane Brigita südame all kaasas.
Tsitaadiga „Edward von Lõnguselt“, kes on seintele pihustatava grafiti isa, kaasas õpetajapreili isiklikku maastikku Robot Muralisti ronirobotid Leonardo ja Alberti. Mindvalley’ vaimne isa Vishen Lakhiani nimetas missiooni printida linnaruumi suurimatele seintele reklaami asemel kunsti andis spreiprinteritele lisanime: Robots for Humanity. See kõnetab ka Elon Muski, kes kutsus Alberti oma Tesla Berliini esinduse hiigelfassaadile kunsti ronima. Täna teeb seda õilsat tööd Vertical Artworks.
Piret Tali väidab: „Rehepapp on 21. sajandi Kalevipoeg.“
Kirjutades kirjandit looja ja loomingu mõjust teistele loojatele oli võimalus tõdeda, et mõlemad heerosed on pahelised nagu inimene ikka. Üks vägistas ja tappis vaheldumisi mehise töörügamisega, teine jõuab nooremate põlvkondadeni tänu sellele, et Andrus Kiviräha „Rehepapi“ ainetel on loodud film „November.“
Eksamivihikus figureeriv elegantse stiili näidiskirjanik Mihkel Mutt, kelle minu-meelest-parim teos on „Rahvusvaheline mees“, tõstab mäluvoogude laineharjale prototüübi Lennart Meri. Istusime kord Tartus kirjanike maja trepil ja suitsetasime punast Marlborot kui Presidendi lemmiktubakat…
Tekstivalikus pakutava esipunkar Villu Tamme protestimeelse J.M.K.E-ga koos meenusid mälumängud-ristsõnade lahendamise võistlused näiteks Tallinna loomaaias.
Sarah Särgava „Heaoluriigi lapsed – kas uus põlvkond klakööre?“ saab sellele retoorikale vastuse Villu laululuule „Tsensor“ ridadest albumilt „Külmale maale“.
Kirjandi teema – mässumeelsuse roll ühiskonna arengus – laseb tsiteerida Camus’ „Mässavat inimest“ ning mõtiskleda koos Arni Alandiga, kas noored, kes enam ei mässa on… soomlased? Turvaline probleemitu keskkond laseb lõdvaks ja lõpetab loovuse ega inspireeri enamaks kui veel ja veel tarbima.
Mõnevõrra vastu vaieldes võib tõdeda: noored ei mässa sellepärast, et nad lihtsalt on need, kes nad on, ilma et peaks selle sünniõiguse nimel võitlema. Globaliseerunud ajad ja olud tekitavad uue hea ilma inimestele eelise olla maailmakodanikud.
Riigi palgatud hindamiskomisjonile esitatav neljas variant kutsus arutlema väikeriigi võimaluste teemal end suureks töötada ja teenistuda.
Jakob Hurt ja Miina Härma, Karl-Robert Jakobson ja Lilli Suburg, Kreutzwald ja Koidula võitlesid vastavalt ärkamisaja vaimule oma riigi sündi ette valmistades ära. Meie missioon on kättevõideldut hoida ning olla poolt, mitte vastu. Selle poolt, et Hurda rahvaluulekogu „Vana kannel“ oleks hoitud, tema tõus Tartu Üliloolist Otepää pastoriks ning sealt Peterburi Jaani kiriku teenistusse austatud. Õpetatud Eesti Seltsi, Vanemuise seltsi, Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandri kooli peakomitee juht ja võtmefiguur pidas programmilise kõne esimesel üldlaulupeol ning sai Helsingi ülikooli keeleteaduse doktoriks.
Mispeale tõusevad lõpetuseks mäluvoogudest Mark Twain ja Potjomkin. Tom Sawyeri oskus äri teha ja meeskonda juhtida ringleb veel 30aastaste inimeste siseringinaljades. Potjomkini küla kui kujund – keisri meeleheaks võõbatud fassaadid, mille taga on kurb kondine kits – sobib paraku kirjeldama pinnapealse faktibuketi omandamist ning kohe pärast kontrolltööd või eksamit unustamist. Ei haaku ega kõneta – järelikult peame hariduse olemuse õppuritele lähedale tooma. Meil pole õigust tuleviku rajajaid oma mäluvoogudega kohu(s)tada: noorus oli mäletatavasti hukas juba antiikajal.