21. sajandi hunt Kriimsilma üheksa ametit ja nälg

Kui igapäevane riigieksami sooritaja on 59-aastane, võiks ta 21. sajandi karjäärivõimaluste teema puhul kõik oma sanitari, restauraatori, ajakirjaniku, kultuuriveduri, näitemängutuuride ja koolipreili ametid kokku lugeda, aga.. Iseenese jaoks on hetkel kõnetavam täanse Eesti koolitus- ja projektimaastik, mis hoiab tegevuses tuhandeid ametnikke ning rotatsioonis tublisid tööinimesi, kes leiavad neis seminarides jm nimetustega konverentsiturismis-koolitusrändes võimaluse ennetada läbipõlemist, kogeda tavarutiini vahele midagi muud ilma, et selle naftapõletamise eest maksma peaks.
Sõidud, päevarahad ja külluslik toidulaud kaetakse nüüdisaegsete kuluridade pealt, mille tegelikult katab maksumaksja ehk projektirändur ise. Ent kõigel on hind: astudes projektikarussellile hakkame kasutama salakeelt, mis peaks veenma funktsionäre meie abikõlblikkuses ja nõuetele vastavuses. Kirjutame taotlusi selliste loomiste ja lehvimiste asemel, mis meid tegelikult õnnelikuks teeksid. Petame end optimistlikult: ka projektikirjutamine on loovtöö. Tühjagi – hirmunud kerjamine on see. Uudised ja reklaamid hoiavad meid hirmu all: oi, praegu veel jaksame laenusid-liisinguid maksta – ai, kindlasti lähevad asjad veel hullemaks, kindlustagem tagala kasvõi enesereetmise ja hingemüümise hinnaga. Enesepettuse maailmameistrina valetan: tore ja arendav on projekte punuda.
Näiliselt on kõik korras – JOKK kõrvale veel üks lühend NOKK – KOP kogukonna heaks, VIPS vaimse tervise hüvanguks, KÜSK arenguhüppeks, MES, HAEK ja RAEK, EIS ja KULKA ning KIK roheliselaadne kükatants.
Mina olin valmis oma tagala kindlustamiseks kogukonna noored taas oma koju tooma nii, nagu noortestuudio MINA OLEN! päevil enne pandeemiat: kohata ja tegevuseta tiinerid tarbivad, taplevad ja tapavad. Mu taotluse peale oma koolivaheajad ja nädalavahetused noortele kinkida vastasid valdurid – loe: vallavalitsus – et kuivõrd kavatsen järjepidevalt noori teeni(nd)ada ja valdurid ei saa kindlad olla, kas kõik nõuetele vastab, saagu va kohatud lapsed pigem otsa.
Oleme mäletatavasti sõjas, parem ongi, kui midagi rahulikku ega tervendavat ei sünni – surma pealt teenimise kontrollimatu äri ei anna häbeneda. Liiatigi ei ole Südamesalu dokumendid mitmeaastase jukerdamise järel ikkagi korras… tõsi küll, valdurite endi aeglase-ujeda-ebaleva niijanaa tõttu.
Rajasin kodu senise vesiveski juurde kuulunud kuivati kohale, kuhu on detailplaneeringu järgi õigus ehitada uus hoone. Ametnikerdiste käki tõttu oli veekaitsevööndi piir valesti ning valdurid oletasid, et kogukonnale olulisena on lihtsam keskkonnaametile meeldida. Ei.
Hoone tinglikult jäädvustanud projekteerija väitis ekslikult, et pean ehitama hiigelkuivati – selle hülgejutu uskumise peale kulus veel kolm kuud. Kuna kogukond ootab ammugi Waldorf-kooli, pakkusin välja Südamekooli. Hoone funktsioon peab olema kuivati, seega EI!
Miks mul on üldse vaja oma kodu legaliseerida? Bomži seisusest välja aitas lasteisa: olen Elva valda sisse kirjutatud maksumaksja. Ent esiteks ei ole maksumaksjapalgalisel koolipreilil sünnis illegaalina anarhiat harrastada. Teiseks kaebas viimne ekshäbikaasa, kellelt oma Südamesalu ostsin, igale poole seni, kuni pidin kohalekaagutatud kontrollide käsul laste euroalustest mängumajad kui lubamatu keskkonnariski ära lammutama. Kodule ehitusluba keskkondised ikka ei andnud – mis siis, et minuni voolab Vigala jõgi läbi Rapla, tehaste, lautade ja feil baltika viaduktide vahelt. Ei.
Kolmandaks tahtsin aastate jooksul võetud väikelaenud kodulaenuks liita, et igakuiseid makseid 3x vähendada ning ennast järjekordsete tähekombinatsioonide – TFB, ESTO, KKHLÜ jne – teenindamise nimel mitte surnuks töötada. Kodulaen 75. eluaastani antakse siis, kui on kasutusõigus ja kindlustus.
Minul on nüüd võrratu multifunktsionaalne arhitekt, kelle geodeet jäädvustas meie kodu tegeliku, mitte tingliku asukoha – arhitekt joonistab asja üles nii, nagu on ning detailplaneerija korrigeerib pildi reaalseks. Mina maksan: ehitajale veel paar tuhat, arhitekti meeskonnale paar tuhat, tütre koolilõpu, auto ülevaatuse… ning ilmselgelt ei saa suverehve, vaid nokin naelad välja.
Projektimaastik toetab sõprade saunakaid, minu raamatute kirjutamine on ootel, kuni kantseliidi kasutamisest ja äraütlemistest toibun. Väikelaenud saavad makstud 2031. aastaks. Olengi tavatsenud hõisata: „Töötan seitsme mehe eest, pean ise talu, toidan üksinda oma hobused nii, nagu kasvatasin abita oma lapsed üles.“
Olen oma õpilasi veennud: kirjuta nii avalalt ja ausalt, nagu ainult sina, eriline ja erakordne isiksus kogu südamest oma kordumatut teksti luua saad – olgu sinu kirjatöö riiklikule hindajale kingitus ja äratus. Nii pihin ka mina, et silmitsen kitsikusest väljumiseks kasiinomiljonäriga kihlunud virtuoositari säästuarmastust ja küsin: tahaksin ka oma rikkurit, et vaatamata aina enam töötamisele süvenev vaesus saaks kinni löödud?
Friends, fools & family võiks olla viiendast abiellumisest päästev lahendus – kui vaid sõbrad poleks juba pensionile läinud, perekonnaliikmed oma heitlustega hädas ja tänased rikkurid üldse 30-40 aastased Uue Hea Ilma tegijad, kellele vana mustri järgi pootshaaki taha ei saa. Fools-liigi esindaja olen mina ise. Niisiis – ise, ikka ise.
Kokkuvõte võiks optimistlikult loota, et hunt Kriimsilma päästavad üheksa ameti orjusest uued mustrid, kui käimasolev 3. maailmasõda kedagi ellu jätab. Eilse kildudest homset ei ehitata, vanadest kividest uut paleed ei rajata, ühelt lambalt mitut villa ei saa. Nii palju EI-sid – aga JAA? Jah, tahan olla selle 30% hulgas, kes ellu jääb ja Maa peal õndsaks saab.