Palve Carl Robert Jakobsoni palge ees

Kati Saara Vatmann

Aulik Carl Robert Jakobson, eriline au on täna Sinu rajatud unistustetalu õuel Eesti hobuse päeval langetada palves pea hobuste ja hobuinimeste eest. Mitmete põlvkondade eestlaste kõik kõned ja iga hingetõmme on olnud palve.

Sakslased ja venelased, rootslased ja venelased, taanlased ja venelased ning jälle sakslased ja venelased on meie oma olemise ohtu seadnud. Nüüd me ise. Kogu aeg on Eesti meest ja tema hobust vaja kellegi eest kaitsta. Kui pole välisvaenlast, kujutleme endid kasvõi ise üksteise vaenlaseks – igal elualal – ja teeme sellega halba nii endale kui ka hobustele, kes on ometi saadetud ja kodustatud, aretatud ja õpetatud meie abilisteks.

Ülikooli ajal ostsin stipendiumi eest Sinu kolm isamaalist kõnet. Need kõlavad tänagi kui just praegu kirjutatud. Teel filoloogia magistriks kirjutasin kursuse- ja diplomitööd Lilli Suburgist ja Eesti naiste ajakirjandusest – Suburg oli Sinu lähedasim sõbratar ning vaimne õde ja järgija. Mina tassin Sinu kustumatu värskusega kõnesid aina järgmistesse taludesse kaasa. Kui üks talu on nõukogude taagast puhastatud ja 21.sajandi koduks üles ehitatud, lähen aga järgmist rajama. Sisemine sund selline. Hobused sabas. Seegi sisemine sund.

17 aastat tagasi kinkisin end hobustele. Vasaku peopesa jooned ja tegelikud sündmused lubasid mulle 30 eluaastat ja 3 last. Hobustele kingituna sain lisaks parema käe jooned – veel kaks last, elujoon suisa ümber randme käeselja peale välja ning pihku töörakkude keskele kaitsev-tervendav ristimärk.

Hobuinimesena on Eesti Hobusekasvatajate Seltsi kuulumine olnud mu jaoks väga suur au. See peab olema pälvitud. Kirjanike liidus on meil nii mõnigi ainsagi raamatuta kirjanik – Sinult palun sealpoolset tuge oma 45.raamatule, mis uuel nädalal Pärnus trükikojast väljub. Ka hobusekasvatajate seltsis on anabioosis liikmeid – pigem hobusepidajad siis. Mulle on väga oluline ühe varsakese sünd igal aastal. Üksinda talu pidades rohkem ei jaksa. Kes peaks seda paremini mõistma kui Sina, üksildane Kündja…

Ja ega rohkem pole varssasid tarviski huupi juurde tekitada. Minister Ivari kandis seminaril „Kuidas hobune teenima panna“ ette: alles oli 7000, nüüd peagi ligi 13 000 hobust.

Omamaistest tõugudest edeneb just eesti klepper kõige paremini. Raskeveohobuse abiga püütakse rahvale selgeks teha, et hobune on tööde jaoks, mitte lemmikloom. Kui poni sobib ka väärindamata säluna õunaaeda rohima, siis suur ja kaunis on puudeveo ja lumekoristuse, sõnniku ja heinte haldamise ning metsatööde tegija.

Tori hobuse ümber on siginenud mitu seltsi ja suunda ja jagelus, kas ta ja kes ta üldse on. Sina sealtpoolt vast näed ja tead, kuimitu seltsi ja seletamist – ja mis on asja tõeline olemus. Lihtsurelik hobuinimene on ammu tervikpildi kaotanud. Nakkuslik jagelung jagab ajupesu ja sõbrad leerideks, kus näidatakse võimujanu ja edevust, raharallit ja ahnust.

Ometi on hobune kosmiliselt kõige vägisem loom siin planeedil. Ta on meie energeetiline vahendaja Kõigevägevamaga, otseühendaja Algallikaga. Ta kasvatab ja väestab meid ja meie lapsi, annab nii arstide kui kirjanike erialatööle hobujõu, ennetab tublide tööinimeste läbipõlemist ning tervendab. Vast tead seda moodusõna – hipoteraapia.

Kallis Carl Robert, paradoksina vajavad hobuinimesed ja nende koosmeel tervendamist. Me oleme sõpruskond, mitte kontorit segav kari. Kui hunt on karjas, püüab osa segaduses rohusööjatest hundi kombel ulguda – enne kui ära süüakse, teine osa süüakse kohe ära, kolmas osa astub või visatakse karjast välja. Ning harmooniline, tasakaalus, terviklik ja ühtne Hobuste Jumal ohkab.

Ta ootab ära.

Hobuste Jumal teab – usk, lootus ja armastus ei kao kuhugi. Küllap on selle koosmeele ja edenemisega sama, mis kultuuri- ja raviasutustega – mida kauem uuendusi oodatakse, seda närvilisemaks minnakse, justkui parmud oleksid pees – ent kui uus kino või haigla viimaks valmib, saab ta kogukonna uusim ja modernseim. Tead ju küll, kui vägev kino nüüd kaua kinota kügelenud Pärnu linnas on.

Oh oleks, et hobuinimeste ühtehoidmine ja kooskulgemine uuel tasandil tekiks enne, kui meile langeb karistuseks samasugune seakatk, nagu tabas seakasvatajaid, kes samasuguse ühtselt tunnustatud juhttäku-mära või –kuldi-emiseta sõdisid, kuni taud korda looma tuli.

Papa Jakobson, küllap Sina tead, kui meeleheitlikult meie vägised hobuemandad tänast Eesti hobuse päeva siin Sinu kodus ette valmistasid. Rohkem mure kui rõõmuga – et jälle halvasti ei öeldaks – kui hunt on karjas, siis üha solvatakse-arvustatakse – ehkki alandamine ei ülenda ju kedagi. Carl Robert, minagi ebalesin siin kirjasõna võtta – näe, mis ambitsioonid! võeh,kuidas eputab! urjuh, kasi koju raamatuid kirjutama! Aga süda ja sõprus käsib nii suurtel ja tähtsatel päevadel nende naiste kõrval seista – meie varssade ilmale tulemisel seisavad nemad meie kõrval. Oleme hobuste kaudu ühtne pere. Ja samamoodi peaks olema ühtne, kokku hoidev ja toetav, hooliv ja armastav pere kogu hobuinimeste kooskond.

Kindlasti nii saabki olema.

Palvetagem, et ükski hobune ei sünniks asjata ning ükski inimene poleks õnnetu. Eriti see, kes on ühenduses hobustega.

Palvetagem, et meie hobusekasvatajad on suutelised jõudma edasi-tagasi koosmeele juurde. Koosmeel viib ministrini hobuinimeste ühtse hääle, mis aitab teha õiglasi seadusi ning jagada toetusi väärindatud hobuse, mitte lihamassi paljundamise eest.

Hobuste väärindamine tõuseb koos õiglaste hindadega taas ausse ning Särevere kasvandikud on suutelised nii mustangeid drillima kui tulevikus uusi hobuinimesi õpetama-kasvatama – ning asjalikeks ametnikeks minema.

Siis on lihtsam teha ka ühiskondlikku selgitustööd, et keskkonda ja inimkooslust teenivate hobustega tegelevad inimesed on pühendunud entusiastid, kes annavad hobustele kogu oma elu – mitte kadestamisväärsed rikkurid. Tänu hobuinimestele, kes päevast päeva iga ilmaga hobuseid teenivad, on lastel võimalik trennis käia, paljude inimeste erialatöö on hobuste kui väeloomade energiaga väestatud ning meie ilus Eestimaa üha üldisemalt selliste talude võrgustikuga kaetud, kus elavad ja töötavad enesestmõistetava osana nii ratsa kui ees toimivad hobused.

Maal ja hobusega elavad, loovad ja töötavad tänases Eestis eriti distsiplineeritud inimesed, kes on suutelised vedama viit vankrit ühe hobuse taga. Motivatsioon ja pühendumine annab meile üleinimliku, lausa hobuse jõu.

Carl Robert Jakobson, Eesti hobusekasvatajate selts vajab tõelist juhti. Ütle Meie Isale edasi, et ta aitaks sellel mehel või naisel esile tõusta ja tööle asuda. Meie Isa, kes Sa oled taevas /—/ Jumal, aita meid!

Allah akbar. Shalom aleicjem. Namaste. Taara, avita!

C. R. JAKOBSONI
TALUMUUSEUMISSE KURGJALE
10. augustil algusega kell 10
IV EESTI HOBUSTE PÄEVALE
Kavas:
kell 10 * koolisõit
kell 11 * päeva avamine, eesti tõugu
täkkude ja märade näitus
* takistussõit (derby)
* western-ratsutamine
* rakendite show
Päeva jooksul kell 11–16 on avatud töötoad,
kus meisterdatakse kepphobuseid,
nagisid, heinast mänguasju ning tehakse
pakutrükki ja värvitakse taimedega. Lisaks
toimetab kirbuturg , kus on võimalik ostamüüa-
vahetada ratsavarustust ja hobuseid.